Te kuulete nüüd järjekordset saadet sarjast hääled. Oma elu lõpuperioodil töötas ta Eesti televisioonis. Ta töötas ja Eesti telefilmis režissöörina. Aga enne seda töötas ta pikki aastaid ooperikooris lauljana. Ta oli ooperisolist Taliga ooperite lavastaja nii Tallinnas kui Tartus. Ta on kirjutanud kolm mälestusteraamatut. Muidugi saab mees olla ainult Artur Rinne sest tema põhitöö, need olid rahvalikud laulud, mille järgi me teda tunneme, mille järgi me teda austame. Tänase päeva pilguga võib öelda, et need rahvalikud laulud olid Artur Rinne nišš ja võiks nii-öelda, et ta oli selles nišis peaaegu monopolist. See nüüd tagantjärele rääkides muidugi, Artur Rinnet kuuleb alatasa Eesti raadios ka tema meeldivat baritoni, kui ta meenutab oma noorpõlve ja töömehe. Aastaid on kuuldud. Pealt. Osutan praegu siin saatele, mis oli eetris 1999. aasta sügisel. Aga tänase saate Me pühendame põhiliselt kolmekümnendatel aastatele, eriti sellele, missugune oli siis Eesti heliplaaditööstus. Me teame, et ei olnud Eestis ühtegi lauljat, kellelt oleks nii palju ilmunud sel ajal heliplaate kui Artur Rinne. Aga enne räägime 30.-test aastatest ikka nagu heaks kombeks. Räägime natukene tema noorusest tema lapsepõlvest, Narvas. Ma olen sündinud Juhkentalis Joaoruse selle Aleksandri kiriku juurest siin kuskil ja elasin ja kasvasin ma esimesed eluaastad raja tänaval ülesse Roose majas ja seal ma siis tegin ka esimese kümbluse kogu riietega kuulsas solgikraavis siis Balti keest alla jookseb jõkke ja sain ka ema käest vägevad triibulised. Sest ta pidi selle talvepalitu ära viskama, millega ma seal suplesin, sest vesi on nii puhas, et see kõlbaks enam kandmiseks, see palitu. Hiljem ma elasin ja Seitsmenda Peetri ja Linda tänava nurgal just vada kask juurest alla läheb see. Vaatan Gurjev paneb küll vägevamini kui mina, temal see Narva murre, täitsa selge olen, natukene on, muidugi ma tean, et Parusina vabrik oli seal ja parakoti priistan seda kirvisse Sautseja Pantelejevi kõrvitsa saavutada. See on mul selgesti meeles, missugused nurgad ja kraavid kõige enamik meelde jäid. Esimene, kus ma selle supluse tegin, seepärast, et hiljem, kui ma läksin kaks kuud hiljem mööda sellest kohast läksin isa viis mind juukselõikajale, siis kaks poissi ütlesid, et näe, siin on see mammapoeg, kes pidi solgikraavi ära. Ja siis ema ütles mulle pärast seda, kui ta mind porgandpaljaks kooris ja riideid hakkas hoovi peale kuivama viima, vaatas ukse pealt tagasi, ütles, et et alla käinud inimesed on solgikraavis oma elu lõpetanud, sina poeg, algad sealt, kuhu sa küll välja jõuad, kes seda teab? Need naerupahvak koda on pärit aastast 1970, kui Hubert Velderman tegi samas kodukandi lugude saate avalikku lindistust. Aga minu ees on praegu mälestusteraamat, mille on Artur Rinne kirjutanud. Ja ta ütleb, tema isa töötas raudteel vedurijuhina ja tema ema tegi kodus õmblustööd. Nende korteris oli võib öelda kaks ja pool tuba, esimene oli kööktuba, kus siis isa Abetajast teises toas puhtas toas võttis kundesid vastu ja kolmas see oli siis magamistuba, kus keset tuba oli lapsevanker noorema venna jaoks. Ja seal oli ka nuppude ja vedrumadratsite voodi isa ema jaoks, kas ahju kõrval. Aga ta ütleb, et Nende aknad vaatasid hoovi ja kui hommikune päike sisse paistis, siis tegi see toad rõõmsamaks. Hovisioni pesuga. Kas selle taga sealaut, mis kuulus tädi Roose mammale Rosema maal oli peale seal veel hall kass, neli kana ja ilus suur kukk Petka. Kas magas köögis ahjuaugus, kanad koos kukega kuuri, Sõrrel, meie puud ja muu koli olid ka selles kuuris. Olid lihtsad Artur Rinne laulud, oli ka lihtne see miljöö, kus noormees üles kasvas. Nüüd aga jälle läheme aastasse 1970. Muusika hakkas mulle meeldima väga varakult. Ma mäletan, üks leierkastimees oli, käis väntamas vänt orelit ja käis kõik hoovides mängimas. Ja siis tal oli veel papagoi, oli see papagoi võttis kaardid, tal oli see niisugune kartoteek, kus ta ulatas nendele neidudele, kes igatsesid mehele minna igavesi, tõotusi. Ahv oli sellel leierkastimehe õlal ja ta mängis väga vägevaid lugusid, seal siis ma muidugi heaks sellest ajast peale armastasin muusikat, aga enne meil naabriks oli. Üks Narva tšellomängija oli Anton Roose ja tema tütar Dagmar Anton Roose mängis kinos Illusia või teda nimetati, mängis tšellot ja oli niisugune. Ja, ja siis Taagi oli tema, kes gümnaasiumis õppis klaverit ja siis nad pühapäeviti mängisid ikka kokku, tavaliselt Taagi tüdines ära, lõi klõpsti kaane kinni ja, ja vana saagis üksi heliredelid, mina tegin ka siis omale, võtsin roobi ja tuletangid ja hakkasin ka. Tšellot tähendab esimese laulu muidugi, mis ma õppisin ära, oli, mis ema õpetas ära, see oli Ma tulen taevast ülevalt ja millegipärast On ta aru selle kohu kohutav vastuolu, sisu ja vormivajaduse pärast lauldud tuli mul kuuse ääres põrandal maas, ise karjud. Ma tulen taevast ülevalt. Hiljem toodi meile grammofon, siis mulle üks laul hakkas väga meeldima, eriti emale jah, mis emale kõik meeldis mulle ka. Paratamatult juba tema armastas seda laulu, selle laulu nimi oli üks romanss krüsanteem. Ja mina muidugi viisist sain kohe praegu, aga sõnad käisid üle mõistuse. Seal ikka armastusest ja mina seda asja ja suudlused ja mis seal olid ja petetud armastuse või hiljem üliõpilaste seltskonnas muidugi, 15 aastat hiljem ma kuulsin seda laulu ja siis mõtlesin, et ma õpin ta oma ema mälestuseks ära ja tegingi seda, võttis sinna aega sellest kuulmisest kuni äraõppimisega umbes 50 aastat, aga ta mul selge, nüüd see laul jah, uksekella. Olge. Ta viisi. Kaareke aegsena. Ka nemad peavad ka armee ema. Nonii. Taas. Armastaažine damage õhukesestu siis kui see siirduva asuks ka lehe ebamõni idu ja. Sõnade eest. Aga? Ta oli oma Kui esimesed triibulised, unustatud pea poiste põnevaid mõtteid täis, mis sellest ajast meelde jäi? Muidugi esimestele, millised on need, kus sul aru pekstakse, kõige selle lihtsama koha pealt pähe. Teised triibulised, Enn, kust peast hakatakse allapoole taguma ja seda juba õpetab elu, nagu isa ütles mulle, et need pidid oma vitsad olema, need on need kõige valusamad Narvast, ma ei ole ühtegi halba mälestust kaasa oma ellu viinud, siis muidugi pimeaias esinemised, kui me olime noored. Ma esinesin selles Leopold Vigla juhatas orkestrit ja ka õunapuu. Orkester oli ja siis oli üks flöödimängijast Slutsk, see käis ikka mind kutsumas esinema sinna. Ja need olid mulle väga meeldivaks selles mõttes, et Narva rahvas on juba varajastest aegadest peale olnud teatriarmastaja. Nii kui me võtame Alfred Salliku, Raimund kulli, Karl Otsa Alberti Üksiku, Mari Möldre, Salme Peetsoni ja nende kaudu, kes sõitsid Tallinnasse, muidugi Gurjev, kes siinsamas istub, juures olijatest ei räägita, kõik on lauluarmastaja rahvas ja muusikaarmastaja rahvas. Ja muidugi selles mõttes on sündmused mulle ikkagi seotud kõik selle muusika ja lauluga. Meeldivaks said mul pimeaias neid esinemisi, kus ükskord mind isegi sisse ei tahetud lasta. Üks väga ilus tütarlaps oli ukse peal ja ma tahtsin sealt mööda minna, tegin ennast tähtsaks, et ma olen nagu solist, aga ta ei tundnud, praegused, nii kena noormees ei taha piletitki osta. Mis see 10 senti teil nüüd loeb? Ja siis ma ütlesin, et ma esinen siin, kas te olete juba neljas, kes niimoodi räägime? Ja ei aidanud ja tuligi osta ära siiski? Kõik lapsepõlve mälestused muidugi nii meeldivad, ei olnud oma mälestusteraamatus, kui ma olin väikseke kirjeldat aastad 1919, kui tuli käsk Narva depo Tallinnasse evakueerida. Ta tuli koos isaga Tallinna ja ta nägi siin esimest korda uhked Toompead, sihvakad, tolevist, torni ja hobutrammi, nagu ta oma meenutustes kirjutab. Ja ühel päeval Valviis isa ta siis lasteetendusele Estonia kontserdisaali kuulas, vaatas, kõigest aru ei saanud, aga muusika eriti viiulimäng jätsid sügava mulje. Aga ootamatu oli see, et saalis oli palju saksa keelt kõnelevaid lapsi, kelle ja kelle kõne teda natukene kohutas. Hifferst veenist ütles üks poiss, kui ta selle poisi poole pöördus ja ta ütleb, et ta koges hiljemgi, et neid Narva poiss Tallinnas eriti armastatud ju neil ikka mingi vene hääle kõla juures oli. Temaga märkas, et kohalikel Bentel prouadele sonis Tehnika tänava piirkonnas oli see saksa keele kõla ja see saksakeelne mõttelaad. Tallinnas ta ei kohanenud, aga viidi tööle üle Narva, siis selles tööliste linnas tundis ta ennast paremini. Need on siis üksikud mälestuste killud läbielamistest üheksa aasta vanuses. Aga oluline pööre tuli aastal 1927 noormeest Tallinnasse oma õnne katsuma, sest et vedurijuhiks või raudteeinseneriks, nagu tema isa oli tahtnud noor Artur Rinne saada, ei tahtnud. No läksin teatrisse 29. aastal augustis ja septembris juba esietendus Artur Lemba ooperiga kalmu, neid tol ajal konservatooriumis, kui ma käisin, siis ikka minu õpetaja, professor Sternberg? Jah, lootis ikka, et minust tuleb ooperilaulja. Aga siin minu põlvkonnaski olid juba kahemeetrise pikad lilli, Puttide teadlased teatavasti veel ei ole. Ja siis mina, ent lihtsalt kujuliste veeldustele ei saav ooperilauljana nii-ütelda edukalt tegutseda, määratlenud mõned karakter, osad, aga üldiselt sel ajal teater oli väike ja ja siis ma muidugi. Tõepoolest oleks võinud siin ja seal ikka üht-teist teha, aga nii ikka noh, et no jaa nagu kulg ütles maailma suurmehe mürama. Essjood muidugi rinne võib Rigolettot hauda ja Toniot laulda ja nii edasi ja papogeenatvad papogeenot, jah, laulsin ka ja ja kõik on niisugused naa kusse, dedoneegeeniks paned sel ajal jah, meil oli 20 vokaalsolisti, oli üldse üldse kogu vabariigi pea Vanemuise ka kokku, kes palgalised olid, teised olid koolikohustustega ja nii edasi ja tegid ja siis need tingimused olid ikka suhteliselt väga väiksed ja muidugi ei saa praeguste tingimustega üldseegeemite võrrelda absoluutselt. Tagantjärele kõlab see Artur Rinne suust küllaltki neutraalselt, tegelikult taga oli pinget nendes päevades nendes kuudes palju. 1938. aasta mais käis Tallinnas laulmas Milano La skaalas solist Tatjana menotti ja pärast seda, kui nad olid koos Artur Rinnega laulnud järgmisel päeval laval, sai laulja teatri valvelauast teatri valitsuse poolt kirja. Niisugused kirjad ajasid igale näitlejale hirmu, nahka ja südame hullusti võbisema. Kirjas oli, et endistel tingimustel lepingut enam ei sõlmita. Paugupealt teda ei vallandatud. Aasta lõpuni lubati tööl käia küll ooperikooris, aga selge on see, et tuli valida uus töö. Tuli valida uus tee. Toimus otsustav pööre. Tegelikult küll. Pärast kaheaastast pausi võis Artur Rinnet jälle Estonia teatris näha. Nüüd aga jälle kuulame helilinti, mis pärineb aastast 1980 ja küsitleja rollis on Helve võsamäe. Ooperilauljana mäletab teid vaid vanem põlvkond aga vanavanematest lapselasteni teavad köik Artur Rinne laule. Heliplaatidel ja raadios. Tallinna ärimees Karl Lemberg 1000 930. aastal ja agresseeris minu heliplaadil lauljaks laulsin kolmekümnendates on nüüd 50 aastat tagasi esimese heliplaadi jaanipäeval ja esimest heliplaati ma ei mäleta, kui palju neid oli tol ajal muidugi vaadates selle peale ka natukene viltu, nii et isegi oli niisugune asi. Estonia direktori Anton Kasemets muusikapedagoog ja laulupidude üldjuht, igatpidi seltskondlik ja väga arukas inimene, küsisin luba jah, et ma lähen, plaatori esines, tema ütles niimoodi, laitis selle maha. Tee, see on ikka liiga vara, et ega see ei ole poisikeste ala ja nii edasi ja oleks talle võimalust oleks ära keelanud. Aga kuna mul juba leping oli olemas Carlembergiga, siis ma laulma läksin ja siis need heliplaadid demonstreeriti koos Hugo Lauriga, kes kaneeliplaate tegi Felix mooriga ja minu laulud olid raadiost demonstreerimisel, tema kuulas seda saadet ja tegi kohe range käskkirja kus ta minule tegi valinoomituse ja siis Hugo Laurile hoiatuse etma loata esinesin raadios. Ja kui ma läksin ütlema, et mina ei ole esinenud siis tuli, hämmastas suur, kuidas võistlev võimalik olla. Need olid eriplaadid minust sõltumatult peale selle siis veel Esto-Muusika nähes, et need plaadid küllalt hästi lähevad, siis pani reklaami välja, et mina laulsin Kolumbia firmale ja ja me, minu kolleegid Estoniast vanemad kolleegid, laulsid Hismaastus poisil siis Esto muusika, panin reklaami välja, ostke Esto muusikast siis Massuess plaate eesti heliplaate, et need on meisterlikult laulnud, kuna need laula, laula, meistrit, mitte õpilased. Ja see kivi minu kapsaaeda muidugi, mis direktor pipar siiski seal kivi kolme aasta pärast välja tõstis ja kutsus mu bella koordi laulma, siis juba kriisiaeg hakkas nagu üle minema ja siis läti jaks tootma neid heliplaat, tantsin oma, laulsid väga palju neid ja see muidugi rahvas, see sundisime peale teise kutse, kuigi ma juba mõttes otsustasin loobuda üldse laulmisest kui niisugusest sööstma. 38. aastal ma läksin Esto muusikasse tööle ja palgatingimused olid seal paremad ja mul oli juba nii-ütelda artistina hea nimi seal. Plaadiosakonnas, ma mäletan, oli väga sel päeval, kui ma olin esimest päeva tööl ja ajalehest tuliste teade nüüd sinna üle läinud, piltri ka sees, siis oli rahvast nii palju asja ja siis mõtlesin. No jumal hoidku, et see kutse on palju etem ikka hommikul vaja ikka ka karta, ka seal on korras või midagi, köhib hääle puhtaks, laulad siis, kui tahad ja mitte siis kui pead ja ja ma tundsid ennast täiesti inimesena inimeste keskel, muidu ma seal on ikka nagu jalamõõduline teatrisse. Kui te oma esimesed heliplaadid laulsite, kas te siis kavatsesite üldse jätkata ka kunagi selles liinis ja muu töö kõrval seda teha või oli see momendil lihtsalt niisugune soodne pakkumine, mis tundus endale juhusena? Ei, see tundus ikka juhusena, kuigi see esimese plaadi honorar oli mul sama suur kui ma pooleteise aasta palk teatris. Aga siiski ta tundus ikkagi. Oot, sel ajal oli niimoodi, et inimene otsis kindlustunnet, seepärast see töötute probleeme niisugune olid, paljud leppisid palju väiksema palgaga kohta, on kindel. Aga et juhutööd ja see selle peale ainult arvestada, täna elad ja homme ei ole seda ja mis sa siis teed? Keeritud ütlust, et Artur Rinne on laulnud ennast eesti rahvaga sina peale ja ise anda enda kohta, öelnud, et ta ei tunne puudust kuulajatest, kuna tema kuulajad vananevad koos temaga ikka igihaljas küsimus, see probleem, kuidas üks mees nii kaua on vastu pidanud, miks on ta nii kuulus nii kaua ja nii paljude inimeste jaoks. Siit jätkab jälle Helve Osame. Kas on üldse palju niisuguseid laule, mis endale jäävad kuidagi niimoodi armsaks, et et nad püsivad näiteks palju aega repertuaaris või hiljem, kui on ka noh, enam-vähem uus kava tehtud, siis ikka tahaks mõne laulu võtta jälle varasemast. Jah, ikka on, on, mul on neid laule olnud, üks laul on huvitav, see on uksekell on üks tudengite laul ukse küljes, väike keel. Et seda tasa ja mina tegelikult 1000 916. aastal kuulsin seda laulu esmakordselt, ema oli mul kutselt, oli õmbleja kodus õmbles ja, ja tema lauliste järgi venekeelsete sõnadega muidugi viis mulle hirmsasti meeldis ja laulis seda üksnes tüse baritoni laulu pealkiri, krüsanteem. Millest seal umbes analoogiline, kuidagi jutt, niipalju kui mul vene keelest meelde on jäänud. Aga see vene keele õppimine üle mõistuse sel ajal maika muidu vene keelt oskasin, sest mu lõppedes korraga kahte keelt ja siis hiljem ma olin vist üks tantsu 1000 916 31. aastal ma kuulsin seda. Tähendab 15 aastat hiljem kuulsin seda siis ühes tudengite seltskonnas edasi seda ikka laulma hakata. Ja ikalise piinas muldi siis maadelda ikka hiljem nii, seltskonnas õppisin ära, laulsin teda nüüd eestikeelsed sõnad, enness, vanad sõnad, Nad on tal natuke kohendasin. Ja üks, 15 aastat tagasi moodustasin lavale laulatada publiku ees, vaatasin, rahvas võttis hästi vastu ja ja nüüd repertuaaris on, nüüd ma hakkasin teda jälle uuesti, soetasin ta üles kaasandada, nüüd laulda ka kohalike esimesse juust. Juhuseid on nüüd jälle, siis ma laulan. 13 ma lahti saan, vana vokk. Seal 33. aastal hakkasin teda laulma jääma ja üldse ei aimanud ette, tema hakkab nii õudsalt läbi lööma. Kes on selle laulu? Tegelikult see on iiri rahvalaul, hill on teda seadnud ja see on mulle ka kuidagi armsaks jäänud, sest muidugi neid sõnu on nüüd kohandatud ja vahepeal tehtud üks filmikene juurde ja Juhansarcin seadistada natuke ümber, ta jäi natuke lühikeseks isegi Salme juurde, siis lahutasime jälle ja mina sain lihtsalt nõval üleskirjutatud rahvaviisi. Mind kutsuti pulma, mind kutsuti pulma minna, ei saa loodu minna. See oli mul esimene niisugune laul ja ma esitasin seda kauguma koroonozorentsise, esitasin seda laulu Estonia sinises saalis. Avatud mikrofoni õhtul. Felix Moor oli see-eestvedaja ja, ja ei saanudki tulemas. Sel ajal loeti niisuguseks vempukaks lauluks, et olin niisugune vastu, et hoia ja keela. Ja mul olid juuksed, olid pooleldi lühikesed ja siis. Ja olin sõdurba, vahetasin vormi ära, pärast järgmine päev oli reeder, küsis mu käest, kas te vormis esinesid? Me ei tohtinud innova Orgute esinesid. Tekkis paus ja siis ta sai, vot kuram, külon, araablane muidugi oli teil smoking seljas. Mulle räägiti, aga keegi talle juba rääkis säraeda ja õnn, et ma valetama ei hakka. Aga siis sel ajal oli jah, see oli mul esimese inist vembulaule hiljem mulle neid on olnud ja ma olen mänginud Bufoosi ka ikka nii. Edu küll operettides ja Sevilla habeme võiksin partolate. Kui Artur Rinne 38. aastal oma töökoha Estonias kaotas, sattus ta pooljuhuslikult Esto-Muusikafirma muusika ja plaadipoodi. See oli tolleaegne esinduslik muusika, kauplus ja selle omanikul ei maksnud palju teha laia žesti. Ta endine ooperisolist oma kauplusse müüjaks ja mis oluline täpselt sama palgaga. Mina just sattusin täiesti juhuslikult direktor Pipar kutsumuseni tööle 38. aastal. Ja see on Esto-Muusika, tema oli peamiselt muusikariistade ärimüüdi, siis seal tähendab orkestreid, puhkpille, siis igasuguseid pille, meistripill, näiteks niisugused, mis muidu välismaalt tellida, mis maksis rohkem. Näiteks kui 100 viiulid, üks viiuli ja klaveri tulid, peksti klaverid, mida seda esindas taandadestu, muusika ja igasuguseid teisi parmupillid ja tuule harfidel. Muuhulgas ka heliplaadid, heliplaati see oli umbes 14000 15000 sort, tee mõnda oli üks või kaks siis nüüd minevaid asju niisugust kus olid meie eesti lauljat ja seal nagu Aarne Viisimaa, Karl Ots ja Benno Hansen ja Ants Eskola Leedu karrisoo ja nende hulgas ka mina. Need olid eraldi sahtlid, olid. Kui suured olid umbes tiraažid, no ütleme, niisugustel minevate populaarsete laulude nagu näiteks neid, mida teie laulsite Kõige minevam tiraažid, tema oli tol ajal ka 3003 ja pool 1000 mets mingisugune 10000. See oli siis juba pööraselt. Esimene grammofon ilmus Narva vedurijuhi perekond aastal 1916. Artur Rinne oli siis kuueaastane ja me võime ainult oletada, missugust muljet, et see riistapuu noorele poisile avaldus. Nüüd aga kuuleme haruldast tiri plaati aastast 1930 laulmas on seal sextet ja teiste hulgas ka Artur Rinne. Paneb pead vangutama, kui mõelda, et see helisalvestus on aastast 1930 siis 71 aastat vana. Aga nüüd me läheme aastasse 39, me läheme sellesse suveaega, kui puhkemas oli teine maailmasõda. Ja kui Lembit Lauri aastal 79 tegi tähtpäeva saadet, siis ta teiste hulgas kutsus mälestusi jagama ka Artur Rinne. Sel suvel olid hästi minema, nagu ma mäletan, meie tähendab Mulgimaal, seal on hea elada, selleni son pori. Siis oli ka, praegu ei tuleotsaga meeldigi, aga siis terve rida Taali Eskola laule, Ants Eskola laule, ta käis Kopenhaagenis laulmas, Johannes kalevite kants on sõduritruudus, on kunagi kuusikas jalutud ja käo kukkumist kuulatud ja nii edasi. Need olid mis laulud, mida rahvas ostis ja armastas, siis tuli välja sisse laulda 39.-le lastega. Siis ma aasta soosi Kopenhaageni filiaali, masinad pandi Estonia kontsertsaalis sinises saalis üles ja siis see kestis ikkagist. Ta ligemale kuu aega või oli isegi üle kuu, mul täpselt pole meeles. Laadid tulid just mõni aeg enne seda. Ma ei tea, see tuli, et kas ta tulin nädal või nii enne sõda augusti lõpul, esimene septembril. Sakslane ei oleks üle piiri Poolale kallale. Ja ma olin Tallinnas ja ma töötasin siis Esto muusikas, ma olin teist aastast Estonia teatrist ära. Ja seda ma mäletan ka selgesti Melchiori päevale käskelt tuli sinna, küsis Liivimiline liimida, sinna akna peal läksin vitriinis vitriini ja punase rasvase pliiatsiga oli kirjutatud, et täna hommikul, esimesel septembril tungis Saksa sõjavägisõda kuulutamata Poolale kallale rahvuskogunes, vastake jaajaa, see oli ikka midagi siis lakast ärisid ründama, ÄRA ärisid rünnati muidugi ennegi. Rahvas oli hirmul ja depressioon oli, seal oli niisugune asi, et inimeste ostsid Petroolilin üles. Üks mu tuttav tädi ostis vannide toatäie vannitäie petrooli ja ja lapselapseks kujutise vahtisid vesi koledasti haiget, skorki järelatsigic välja. Ja muidugi suhkrut, pianist, asja riidekraami ja, ja siis osteti igasuguseid pille, mida üldse vajagi ei olnud ja et raha kusagile panna. Esimene avalik esinemine oli Artur Rinnet, kui ta oli kolmeteistaastane poisike. Ta seisis koori ees, ootas dirigendi märguannet, laul läks kaks korda kordamisele. Mingit hirmu, mingit õudust, mingit häbi. Ja viimast korda esines Artur Rinne avalikkuse ees 1983. aasta sügisel. Tema surmani oli jäänud siis veel vähem kui aasta. Selles saates sarjast hääled rääkisime Artur Rinne st ja saate pani kokku Martin viiranud.