Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kuidas käib kokku Ibsen ja džäss läti lavastaja Mare kiimele ja Viljandi kultuuriakadeemia kaheksas teatrilend. Kuidas kirjutab Kalju Kruusa luuletusi? Aga kuidas tõlkeid? Küsime luule tõlkimise kohta, Ene-Reet soovikult, Dio Jaan Kaplinskile, Kultuurikoja päevikut peab, Mari Kalkun. Kivisildnik on akvaariumis ja mõtleb, kas kunstnik saab olla ka lurjus. Head kuulamist. Täna õhtul esietendub Von Krahli Teatris Henrik Ibseni Heda kaabler, mille on siis lavastanud Maran kiimele läti lavastaja. Seal mängivad Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti kaheksanda lennu üliõpilased aga esimene küsimus määra kiimelile. Miks Ibsel? Mul üks ebaõnnestunud enda arvates ebaõnnestunud kokku Tibseniga juba oli ja siis ma tahtsin veel proovida, sest ta on palju kõvem pähkel, kui esmalt tundus. Väga sellistes rangete zipline tekstides Ainus, mida Maran kiimele, oma lavastaslikust plaanist olete meedia jaoks paljastanud, on see, et tegemist on džässversiooniga. Et kuidas läheb omavahel kokku Ibsen Heda, kaabler ja džäss. Et ta vaja Ibseni sellisele väga korrastatud struktuurile, just vastupidi, selline vabadus ja. Ja kui seda vabadust sinna vabandust ei saavuta, vabaduseni juurde ei pane, siis tuleb selline väga kinnine tardunud teater. Seda me üritamegi saavutada, et mitte juba teha valmis asja kogu aeg oleks asi nagu kohapeal tegemises, et saavutuses, rütme, meloodia ja et noh, niisugune džässitunnetus, et et ühesõnaga, et ei oleks, et ei hakkaks juba tegema vana tükki, mis on juba siis teada, kuidas, kuidas teha. Selles lavastuses mängivadki üliõpilased, et kas see džässitegemine, mida te kirjeldate, on vajalik just k õpped puhul, et nii-öelda panna kogu see trupp liikuma ja kuidas seda lavastust vaadata, kas ta on noh, ütleme ikkagi õppetöö võidan reservatsiooni deta kunst. Ta võiks määratleda nii, et see on tükk, aga tükk, mida mängivad, või etendus, mida lihtsalt mängivad väga noored inimesed. Ma lugesin eile Heda kaableri uuesti üle selle näidendi ja kuidagi hästi kurb hakkas, et mis teema selles lavastuses teile mara kiimele selle teksti puhul teie lavastuses oluline on. Et, et kas see on mingisugune üksik kui inimese ja ühiskonna vastuseisu küsimus või mis küsimus teid huvitab selle teksti puhul? Et just Heda paberitükki on tõlgendatud minu jaoks väga naljakas Mulle tundub, et see sündmustik seal on väga selline äratuntav ja tegelikult iga inimene erinevaid kohti seal tükis võib ära tunda just end enda elust või. Nad on väga palju noortega ja see teeb mind hästi kurvaks, et väga paljud ei leia elus kohta. See küll ei tähenda, et, et, et see peaks alati lõppema surmaga. Aga selliseid piinatud noori ma näen, olen näinud oma elus ja näen praegu. Ja tihtipeale need on jah, siuksed sellised eba ebastandardsed, noored, teistsugused, kellel on. Täpselt sellised on ka ka selles näidendis Heda kaableri ja. Et see ei tähenda, et teised oleks näidend kuidagi halvemad või kehvemad inimesed, lihtsalt Hedaja lööbe, konkreetsete erinevad on põhimõttekindlamad ja sellest sellest see, et neil on, kellel raske ühiskonda sulandada just selles mõttes, et teha, teha nii nagu nii nagu teised õigeks peavad, teevad omamoodi. Et Me lähtusime etendust tehes ikkagi noorte enda vanusest. Me ei teinud tükki 30 aastastest, vaid ikkagi 22 23 aastased. Meie trupi keskmine vanus ongi 22. Kas selline asi nagu naisküsimus on selles lavastuses või teile üldse oluline? Mina selles tükis ei näe mingit naisküsimust, et minu arvates selle, kui üldse kuskil kuulda olnud, siis seal on üles puhunud kas kirjandus, kommenteerijad või sotsiaaltööd tegevad inimesed. Naisküsimust on täpselt nii palju, et et palju on naisi ja, ja täpselt mees küsimust on niipalju kui mehi vil jutud, kõik. Et naisküsimus on selles selles tükis täpselt nii palju, kui, kui on seal näiteks Heda kaableri küsimus ja vastukaaluks on mees küsimust. Täpselt sama palju on seal löövery küsimust. Ka temale saabuka. Ka nii, et kedagi ülistatakse, aga keegi vajuka unustuse mutta, olenevalt sellest, kus sa nimekirjas paikned, kus on, aga Kivisildnik, seda saate kohe teada. Akvaarium number 16 kena nädalavahetust teile kõigesööjatest vikerraadio kuulajad, kes teede vahet mustale valgel ööl ega päeval burksile rotti mürgil. Tänases akvaariumis keerutame üles poleemika vahtu ja vaidleme vastu ETV2 kultuurisaate Jüri Üdi klubi vastutustundetute le seisukohtadele nägin saadet massikultuurist, olematule massile. Pealkiri oli väga hea. Samas ei ole ma nõus austatud Toomas Raudemi kriitikaga Jüri Üdi klubi aadressil. Isegi muudame, seisukohad tunduvad mõistlikud, ei saa nendega nõustuda. Põhjuseks on see, et rauda man keeruline autor komplitseeritud teksti looja, kriitik kriitikute jaoks, keda laiali rahvamassid ei mõista ega saagi mõista. Raudami kriitika sisaldab kodeeritud sõnumit, mis saab mõistetavaks ainult neile, kes lugenud kogu raudami kriitikaloomet. Mõte on alati üks mida ja kuidas kai kritiseeritakse ja kust ka jutt ei algaks. Lõpeta ikka ühes kohas ja ühe mõttega. Mõte on selles, et tema loomingut ei tunnustata, aga oleks vaja ülistada. Sellest alati kirjutanud ja rääkinud. Selline on tema kriitika, sügavam mõte ja filosoofiline taust. Võib-olla see jutt, mis ma räägin, on tegelikult hoopis aktuaalsem, kui ta paistab. Võib-olla on aeg mõelda natuke selle üle, mis toimus 1914 kuni 18, võib-olla on meil sellest midagi midagi õppida? Päikese kõrvalpõike korras seletan, ma sain lahti helistamismehhanismi, et kõik, kes seda väärt on, ei ootaks asjatult kiidulaule, vaid sureksid unustuses ja lepiksid, sellega. Kehtib kindel ülistamis kord hosiannat lauldakse fikseeritud nimekirja alusel. Kõigepealt et siis Järvid, siis Oksanen, ketserite soig ei tule arvesse siis murdmaasuusatamise 60. koht, siis Matvere, siis Tätte siis järjekordne superstaar või eurolaulu luuser, siis Jeesus ja siis Savisaar. Ülistus korra viimases osas on teatavaid kõikumisi olenevalt pane küüriku ilmavaatest. Turufundamentalistid asetavad Jeesuse ette seadustatud maksupettused, sotsid, homoseksuaalse vaba armastuse, isamaalased, peapiiskop Põderi koos kantseleiga ja keskerakondlased mõne vene raudtee, lase muu, kõik on kindel ja muutumatu. Seejärel tulevad ülistamisele kõik teised nähtused, isikud ja objektid. Ent inimvõimetel on piirid ja kuskil Savisaare juures või natuke eespool inimene väsib, ei jõua enam tagi taevani kiita, ehkki tahaks meie rauda me ka ei saagi oma osa kätte, sest nimekirja esimene ots korjab kõik komplimendid. Aga ega me sellepärast Oxonenist halvemad olla. Meil on raske ette kujutada, milline oli seal sõjavaimustus ja sõjaend siis, kui sõda puhkes juuni, juuli, august 1914. Enne sõda Euroopas olla suhteliselt pikk, rahulik aeg, kui jätta kõrvale niuksed perifeerse sõjad, palkanitel. Vastuargumendina Üdi klubi ideoloogia Deering Kaplinski loengut ööülikoolis jututeemaks esimene maailmasõda ja intellektuaalid. Kahjuks ei võimalda kogu saadet ette mängida, aga väga soovitan kuulata. Mõte on selles, et pea kõik tippintellektuaalid, nende hulgas Nobeli kirjanduspreemia laureaadid ja teoloogia professorid hakkasid segast peksma. Toomas man õhutas sõda, kõik õhutasid sõda. Prantslased sõimasid sakslasi barbariteks, sakslasi, inglasi, ahne päitsudeks, prantslasi, Kergatsitaks. Kõik Euroopa superrajud leiutasid arvukalt teoreetilisi põhjendusi, miks kõik teised tuleb maha tappa. Terve kari kunstnikke ja literaate läks vabatahtlikult rindele. Psühhopaat, maniaki ja sadiste on alati olnud. Aga üleöö muutusid vaimuinimesed, verejanuliste Xkisketeks hakkasid kõrisid lõikama ja tapatalguid õigustama. Mõned üksikud julgesid poetada sõna rahu heaks, paljud neist löödi maha või pandi vangi. Kaevikute verises mudas tuli paljudele sõja õhutajatele muidugi hiljem aru pähe. Aga siis oli juba hilja. Kirjanikud, filosoofid, teadlased milline rahvuslus puhanud, neid valdas ja millised imelised ootused sõjast oodati ja loodeti, väga palju, ootasid intellektuaalid, ootas lihtrahvas, lihtrahvas väga paljud, kes ka juubeldasid. Kui sõda, kes lootsid, et nüüd tekib mingisugune suurem ühtsuse tunne, et ühiskonna lõhestatus rikastakse, vaestaks. Sa kuidagiviisi paraneb, tuleb mingisugune parem aeg pärast sõda. Aga pärast sõda tulid halvad ajad, revolutsioonid, kriisid ja veel suurem sõda. Aga leidlik kuulaja pole veel kindlasti mõistnud, mille vastu ma vaidlen. Vaidlen Üdi klubi seisukoha vastu, et igasugust kultuuri tuleb toetada, kui ta on tasemel, kui ta on kvaliteetne, kui ta on Eesti parim. Vaidlen vastu. Kui kunstnik on võimekas, aga ta on lolli amoraalne nagu sõda õhutav toomasmann, siis pole mingit põhjust teda toetada. Tuletan meelde, et esimese maailmasõjaõhutajad olid tipptegijad ja Euroopa tipptegijad sel ajal ladinaameerika maagiliselt realism ei kaubastatud ja tipptegijaid Aafrikast ja Aasiast ei tulnudki. Kaplinski pidas oma loengu enne Iraagi sõda. See sõda on ennast tänaseks täielikult kompromiteerinud ja lisaks kõigele ka kaotatud. Ometi me sõdime selles urruaugus edasi ja peale Kaplinski on vähesed seda õudust hukka mõistnud veel vähem ennetavalt hukka mõistnud. Minu seisukoht on selline, et kui kunstnik on tasemel, aga tal on ühiskonnaasjadega, kas kõik või mis veel hullem, ta toetab, sõdasid liberaalset turumajandust, venestamispoliitikat või rahva reetmist tema muudes populaarsetes vormides sisenda lurjus, siga, värdjas, kahjur ja persevest. Ja mingit toetust peale toetava tellise kuklasse pole talle vaja. Freud rõõmustab, kui sõda puhkeb ja ütleb kellelegi, et esimene kord 30 aasta jooksul tunnen majanda austerlasena ärkab temas patriotism. Vabatahtlikena kippusid sõtta sellised inimesed Austrias nagu Arnold Schallenberg, Alban Berg, tema õpilane Robert muusil Georg draakal. Aga Ludwig Wittgenstein. Aga mina ütlen, et kuigi Froid rõõmustas ja Schönbergi Wittgenstein kippusid rindele, ühinen ma Vahva sõdur šveiki sügavalt inimliku seisukohaga sõtta. Idikume sõja pealessitume. Saunas. Mulle ei meeldi ebaõiglus. Mulle üldse ei meeldi ebaõiglus. Seda isegi siis, kui ebaõiglane ollakse mu lähedaste ja mu enese suhtes. Ma vihkan ebaõiglust nii väga, et tunnen, et peaksin ebaõigluse vastu enese ja lähedased ülepeakaela põlema panema. Aga ma saan aru, et see oleks ebaõiglane. Ja hakatuseks peaks maani maha põletama hoopis ebaõiglased. Olgu, kui ta on. Igatahes küsimus on muutunud põletavaks. Kalju Kruusa, sinul ilmus eelmine aasta üsna lõpu poole luulekogu tühja noh, võrreldes sinu näiteks esimeste luulekogudega tundusid selliseid hästi kirjanduse kesksed ja hästi palju igasuguseid tsitaate mingitele tekstidele ja nii edasi ja nii edasi, noh sellised noh, ütleme, et nagu teadlikumale lugejale mõeldud, mitte praegu nagu kirjutaksid ma tea mingitele lollidele see vastuvõtmine, et mina saan lihtsamalt tekste lugeda praegu, et seal on sellist, mingit inimlikkuse teemat isegi sellist lihtsust, mis on omamoodi ära pöörata. Räägid näiteks sellistelt teemadel, et sulle ei meeldi ebaõiglus ja kuidas tahaksid, et inimesed oleksid head. Aga see asi kuidagi kisub kiiva selles mõttes, et selle luuletuse lõpus sa juba räägid sellest, et et need ebaõiglased inimesed peaks ära kaotatama. Et mis sa ütled selle minu jutu peale Kaljo kruusa. No ma arvan, et see, millist luulet ma parajasti kirjutan, sõltub mu elu parajasti mõjutavatest asjadest ja olukordadest ja see, mismoodi mul valesti läheb Kuidas seal läheb või kuidas läks selle kogu kirjutamisel? Hästi ei läinud ja tegelikult noh, mitte ainult minu vaid, ja mitte ainult nagu ühekordsed asjad, vaid luure tekib siis, kui nagu mingid asjad hakkavad kordama või mingisuguse tausta või fooni moodustama. Mis minuga juhtub nagu korduvalt ja mis mu lähedaste inimestega juhtub ja ja see nagu hakkab nagu luulet nagu looma või hakkab tungima luulesse. Et mulle tundub, et endale, et mu luulekeel näiteks ei olegi tegelikult nii väga palju muutunud, et. Huvitav, miks ma siis niimoodi tunnen? Et luulas ei olegi asi nii palju keeles, et see sõltub ikkagi keele keelevälisest nagu tegelikkusest. Nii palju, kui seda lahutada saab, ma saan väga hästi aru, et et, et see tühja luulekogu luule ilmselt jõuab paljudele inimestele rohkem nagu kohale. Ja mõned mu tuttavad on seda öelnud ka ei olegi ainuke ja kuigi mõned on jälle öelnud, et varasem meeldis ikkagi rohkem. Vaata, sa mainisid, et varem oli rohkem nagu selliseid kirjanduslikke ütleme, viiteid ja mingeid võrgustikke ja võib-olla sa pead silmas mingit intellektuaalsest või midagi sellist, et tegelikult praeguses raamatus on väga tugevasti ja võib-olla isegi rohkem, eks ju. Üks eripära on see, et siin raamatus on tõlkeid umbes ühe kolmandiku ulatuses. See juba on üks asi ja siis nendes luuletustes on igasuguseid viiteid erinevatele noh, need ei ole viited, vaid need on lihtsalt see, et et me elame kõik tekstide maailmas. Need tekstide liigid on erinevad ja nii, et me kogu aeg loome midagi, mingit mingeid võõraid tekste, mõnes mõttes nagu päris sellist oma sõna nagu ei olegi mõnes mõttes, et, et kõik tuleb kuskilt, et noh, keel on, eks ju, selline ühiskond, ühiskondlik nähtus. Noh, isegi kui sa ise keeles midagi annad nagu oma panuse keeles näiteks siis see käib ikkagi ja nagu selle noh, selle ühisosa kaudu, isegi, kui ma mõtlen näiteks mingi sõna välja siis see ei saa nagu enne sõnaks, kui nagu keegi seda sõna nagu mõistnud või seda tangu vastu kasutanud kuidagi, et et isegi kõige nagu sellised loomingulisemad hetked nii-öelda, et et nagu tulevad keeles see ikkagi nagu kuidagi teise kaudu, eks ju. Ja siin luuletustes on väga noh, tõesti on seda ja noh, igasuguseid sõnu ja lauseid ja katkendeid teiste tekstidest, nagu et noh, mul on see suurem osa nagu luuletekstidest ja iseenesest, eks ju noh, kasvõi raadiosse kuuled midagi päevauudistest näiteks ja see võib sattuda kuhugi või või telekast või ajalehest, et või lihtsalt nagu teised inimesed räägivad, et see on ka kõik nagu see alati jõuab inimese sisse nagu muutub nagu mingil määral tema osaks ja eksju, inimese kohaldavad ennast nagu teiste inimestega suheldes mingisuguseks, et, et noh, see inimene ei ole alati nagu ühtemoodi kas või lihtsal põhjusel, et noh, praegu, eks ju sina esitled, mul on küsimusi, on ju, et sina esitad just selliseid küsimusi nagu sina nagu esitad ja noh, see paneb nagu minu mõtlema ja, ja sulle vastama ja kodus võib-olla küsitakse hoopis teisi küsimusi ja sõbrad, mõni küsib hoopis teisi küsimusi ja ühesõnaga erinevad inimesed nagu loovad nagu eri erisugust mind nägu. Muidu mul ei olekski nagu põhjustaja kuidagi nagu avaldada mingisugusel moel, aga teised nagunii-öelda tõmbavad must selle nagu selle nagu võimalikkuse või sellise võiks öelda väes olevuse nagu välja, nagu ma nagu muutun selliseks nagu teised mingil määral teevad, nagu. Vaat Kalju Kruusa nüüd Me jõudsimegi kuhugi sinna, kuhu ma oma jutuga tahtsin tüürida ja miks ma sind raadiosse kutsusin, ongi just nimelt need need tõlked, mis on siin raamatus olemas, on hästi palju jaapani tõlk. Aga on ka näiteks Pentti Saarikoski tõlked ja noh, neid on huvitav lugeda just nimelt sinu enda luulekogus, kus on põhimõtteliselt sinu enda luuletused ja mulle tundub, et need tõlked on ka sinu enda luuletused. Et Ma tahangi, et sa loeksid ette ühe luuletuse, mida sa oled viit eri moodi tõlkinud või kirjutanud. See on Pentti Saarikoski luuletus, aga äkki sa ütled mulle midagi, midagi selle kohta, et kuidas nende tõlgetega on, et annad lihtsalt tõlked. Noh muidugi sa võiksid nüüd öelda, et kunagi ei ole tõlge lihtsalt tõlge ja nii edasi, aga ikkagi mulle tundub, et siin on mingisugune vahe küll sees, et nad on praegu sinu kogus sinu tõlgitud ja kui palju nad sinu luuletused on. Nad on jah mingil määral, eks ju, nagu nüüd minu tekstid, et sa ütlesid, eks ju, et et tõlked ei pruugi tingimata nagu tõlkijana võtta, et aga teisipidi võib nagu mõelda, et pigem on nagu tavaliselt luuletused ka tõlked, et aga siin jah, Saarikoski, nende luulet Dustega on jah, kuidagi kõige ilmekam, võib-olla see, et et ühe ühe tõlke ma olen teinud nagu noh, nagu tavaliselt tehakse, et püütakse ikkagi käia enam-vähem samades jälgedes, kus, nagu algupärandis tekst liigub, et väga lahkuda ja mitte nagu vaidlustada ja võib-olla küsimuse alla seada nii väga. Ja tegelikult mulle meeldib tõlkida selliseid tekste, mida ma tõesti võinuks olla nagu ise kirjutanud. Ja, ja siin raamatus ma võiksin öelda, et kõik tõlked, mis siin on, ongi sellised, aga just Saarikoski on tegelikult erinev. Iseenesest Need Saarikoski tõlked sündisid sedasi, et et tegin Hasso Krulli ka ninniku nimelist internetis üleval olevat tõlkeluuleajakirja ja seal on meil selline nagu nii-öelda värav, kuhu me paneme alati ühest luuletusest mitmesuguseid erinevaid tõlkeid erinevate tõlkijate tõlkes. Kusjuures iga tõlkija võib teha võimalikult erinevaid tõlkeid. Saarikoski see täna kriitinen nimeline luuletus oli 2009. sügisel nagu meil üks selline ja seetõttu, et seal meil on selline põhimõte, siis ma tegingi nii, et ühe sellise võimalikult algupärandile nagu lähedase tõlke siis selliseid lahknavaid ühesõnaga. Polegi hea, et loe kõigepealt ette see, see algupärandile vastav või seda teksti liikumist järgiv luuletus, siis palun loen, et teised ka ja räägid, kuidas sa seda tegid? Täna on ta kriitiline. Ta nina on sinililla ja ta on kriitiline. Et mu luuletustesse on sisse tulnud tühja lobisemist või mida ta öelda tahab? Et nad peaksid olema tihedamad. Mina vastan, ütlen. Kirjutamise ajal olen ma seenemetsas ja seeni ei leia muidu, kui rahulikult sinna-tänna ringi lonkides. Ja kui ma seene leian, ei võtame ainult kübarat, vaid ka varre ja tüve. Ja isegi niidistiku tahaks kaasa. Kuigi see oleks juba lühinägelik ja rumal. Luuletus, aga peaks taimena olema terviklik, mitte ainult viljaliha. Hea luuletaja, mitte ei tee luuletusi, vaid otsib neid. See on nüüd nagu puhtalt isiklik asi, aga mingid asjad. Siin luuletuses on mis mul nagu tekitaksid küsimusi näiteks see, et et noh, ta ütleb, et, et isegi niidistiku tahaks kaasa nagu tingivas kõneviisis. Kuigi see oleks juba lühinägelik ja rumal. Et ühesõnaga, ta nagu väidab, et ta nagu tahab seda niidistiku kaasa võtta, aga et ta ikkagi ei tee seda, kuna ta peab seda lühinägelikuks rumalaks, eks ju. Et see on siin tingivas kõneviisis, et. Mulle tundub, et nagu sellessamas luuletuses ta nagu kuidagi järgib seda põhimõtet. Aga et väga paljudes oma luuletustes minu jaoks ta läheb nagu kõvasti üle piiri, et ta, et ta ikkagi alati kisub seda niidistiku alati, aga väga sageli kisubki seda niidistiku kaasaegsena. Et, et justkui see luuletus on nagu ma isegi kohati vahepeal tundus, et see sinililla ninaga kriitik, et, et ta, et äkki ta on nagu ta ise, eksju, aga ilmselt ikkagi ei ole, aga võib-olla kõige suuremad vaidlused nagu toimuvad nagu iseenese sees. Mul vist toimuvad, aga noh, võib-olla kõigile ei toimu. Et ta nagu justkui vaidleks äkki iseendaga, aga ilmselt mitte, aga võib-olla et luuletust kirjutatakse nagu enese veenmiseks või noh, kuidagi enese-le mingite juhiste andmiseks kuidagi, et, et siin võib olla midagi sellist ka, eksju, aga et midagi mass tekitas nii nagu küsimusi või et ta ütleb, et hea luuletaja, mitte idee luuletusi, vaid otsib neid. Aga kui ma mõtlen nagu, kuidas mul endal nagu luuletused tekivad, siis ma pigem ikkagi ei otsi neid, ma nagu ei oska neid otsida, sest et noh ja isegi kui ma otsin, siis see, mida ma leian ei ole sugugi see, mida ma otsin tingimata, ja tavaliselt ei ole, sest noh ma nagu ei oska otsida, mida, mida veel ei ole, et ja mida ma leian, see on hoopis midagi muud, mida ma ei ole osanud otsida, et mulle endale ka tundub, et luuletaja pigem nagu kuidagi leiab pigem luuletusi või noh, et igal juhul see luuletus tekitas mus igasuguseid küsimusi. Ja seetõttu oma nägu, kui ma tegin neid teisi tõlkeid, siis ma nagu ma sain nagu võtta nagu mitu positsiooni, et üks oli see, ma kujutasin ennast nagu Saarigoskiks. Noh, tal on teatavat sellist nagu bravuurikas ja midagi, noh mul natukene kuidagi sellist, mitte väga omast. Ma püüdsin kuidagi ise nagu ennast bravuurikamaks natuke teha või kuidagi enesekindlamaks ja ja samas, ma nagu tahtsin taga nagu vaielda, ka see andis mingisuguse, ühesõnaga, tegelikult ma tundsin ennast väga vabalt Malongin metsas ja longin mõnd seent, mina otsin seal seeni kaua ju otsinud, olen paksu pimeda metsa all. Mõnd seent on mõõdutus metsas, mõnd kübarat kobedat. Kipun tahtma Maniidistikugi tervet luuletust lobedat. Malonginla laanes ja nõtkun ja sammal Natkutab ka kõrgel Kohavad mühavad ladvad tervet seent, aga otsima. Täna pistad kriitikuma nina, mis on punane mu luulesse mis olevat liiga lõdva. See meenutab mulle seent, mis pistab oma nina välja maast mis on parajalt pehme ja niiske. Või on kriitiku nina pigem sinine. See jäi kuidagi kahe silma vahele. Kriitik tahab öelda, et soolakkuma oma seened sisse ja pistku purki. Mina ta nina kohta seda öelda ei taha. Pigem vastupidi, purgist värskelt välja. Ma tunnistan, et olen lühinägelik ja rumal järelikult hea luuletaja ega hooli luuleökoloogiast. Hea luuletaja ongi lühinägelik ja rumal. Ja muudab ökoloogiast hoolimata luuleks igav traagelniidi otsakesegi. Kuni luule proosa astub. Hea luule on sisuliselt proosa. Halva luule eeskuju. See viimane natuke pudru, need aga noh, ma loen ta. Mu luuletused olevat pudedaks muutunud. Vaatamine meenutab mulle isenesest seenel käimist. Ja seen ei ole ju ainult kübar. Sest kuhu jäävad siis jalg ja niidistikki. Palju seeni on ussitanud, luuletada tuleb neid kõiki. Sest et see ilmselt ongi veidi lühinägelik, sest. Aga ikkagi ma luuletan ja luuletan kogu mättaga ja pinnasega terve metsaga täie hooga. Kuni kõik tundub mulle ühe tohutu seenena, ainult ma ise ise ma tundun, nii eraldiseisvana. Mind ongi tegelikult närima hakanud pisikene kahtluseuss. Äkki ongi mu luule liiga pude, äkki ma peaksin luuletamise maha jätma, kuhu juhtub, kus seda ja teist ja piiritu seenemütsi üleni pähe tõmbama ja isegi seeneks muutuma või. Kalju Kruusa, kus need, kas sa lugesid need Pentti Saarikoski seeneluuletused tõlked ette ja mõtlen, et huvitav mis siis saaks, kui sa tõlgiksid selle oma viimase või eelviimase luuletuse variandi soome keelde tagasi, kui Saarikoski seda loeks? Kui ta saaks seda lugeda, kas ta tunneks ära enda luuletuse? Ma arvan, et kindlasti tunneks. Aga ma ei tea, eks ju, kas ta peaks ta päris tõlkeks kuigi ekse Saarikoski ise on nagu võiks öelda, kurikuulus oma tõlgete poolest ta tõlkis inglise ja ja klassikalistest keeltest kreeka ja ladina, ma ei tea, kas ta tõlkis, neid on ilmselt ikkagi otse, aga et isegi inglise keelt ta tegelikult nagu eriti hästi vallanud ja ta tõlkis sageli niimoodi, et et need tähendused ei ole väga täpsed. Aga kuidas ta nagu suhtub oma luule tõlkimisest, kas see peaks olema nagu kuidagi täpne või? Vaat seda ma ei oska öelda. Aga ta tunneks kindlasti see on selge. Ene-Reet soovik, mul on üks selline küsimus, mis puudutab luule tõlkimist. Et mis hetkel muutub tõlgitav luuletus selle tõlkija iseenda luuletuses ja kuidas seda nähtust võiks siis vaadata või mida selle kohta öelda. Et mida teie kogemus ütleb, eneret sooviks. Et küsimus oleks siis umbes selline, et mis on tõlge ja mis on nüüd uus luuletus? Tõlkija on auto, tähendab üks võimalik hästi lihtne vastus on, see tõlge on siis see, mida antud kultuuris tõlkeks peetakse, seal ta teeb selliseid asju, mida tõlkelt oodatakse. Ja meil Eestis tundub Ahusam olevat selline tõlge on, tõlge on otseaken originaali ja ta on nii sisult kui ka siis vormilt võimalikult sarnane selle algluuletusega jäätmepõhimõtteliselt ne võimelda, panna kooliõpikusse ja selle põhjal hakata õpetama siis originaalluuletuse, tehnilist poeetikat ja kujundikasutust ja temaatilisi momente, et see on siis tõlge. Tõlge ongi sellisel juhul lugeja jaoks originaal ja tänavu sama asi õpik, kus me ju ei küsi, kas sahikoskik või on kellelegi tõlge ja tõlkija, sellisel juhul on see inimene, kes teksti niimodi tuult produtseerib, teises keeles. Ja kõik muud tekstid, mis lähtuvad sellest algsest luuletusest ei ole siis tõlked, vaid nad on kas mugaldused või või inspireerunud tekstid, poeetiliselt vastused või midagi muud sellist. Igatahes need on siis juba selle uute tekstide käsitlenud inimesed, on ta siis tõlkija või luuletaja, kuidas me seda nimetame, omalooming. Ja selline lipsas, tõlke käsitlus on tugev traditsioon ja ja see on jätkuvalt elujõuline traditsioon. Aga selle vastu on põhimõtteliselt olnud ka Foteste ja minu meelest üks selline nii-öelda mässuliste pesa on olnud võrgupõhine tõlk-ajakiri Lilliku, mis on võrgupõhine ajakirja, mida toimetavad Hasso Krull ja Kaljo Kiisa ja eriti selle rubriik vähav mis tõlkeosana pakuks välja nagu tõlkeid, aga tegelikult keskendub luuletuste esinevatele tõlgendusvõimalustele luuletõlke mõiste läks väga palju avaramaks. Et tõlge ei taha sellisel juhul olla mitte paradoksaalselt originaaliga samastub tekst teises keeles, mis tegelikult ju ei olegi võimalik, vaid on täiesti teadlikult metaluuletused tanud luuletust luuletuse kohta. Ja võib eriti esile tõsta mõnda konkreetset aspekti, mis uuest luuletusest kujuneb keskseks ja sellega tegelikult üsnagi palju erineda. Sellest algtekstist ja peatingimuseks näib siin olevat see, sellel uuel tekstil on oma uus hingamine, jätan kunstiline tegelikult. Nii et sellisel juhul on enam-vähem tegu lähenemisega, mida tõlketeadlane suusanud magnet on nimetanud Hohaatjusada ühte mudeliks. Et tõlkija ei oleks juhul mitte kopeeri ja kes teil seal auto taga, vaid ta on iseseisev looja, et tõlge on sellisel juhul samuti looming. Ja sellest vaatenurgast lähtudes on ka igasugused metaluuletused, mis esimesel hetkel võib-olla ei tundu olevat originaaltekstiga üksüheselt seotud ikkagi samuti tõlked. Küsisin sellesama küsimuse, kunas muutub tõlge. Jaan Kaplinskile, kes on aga Uus-Meremaal ja sellepärast ta saatis mulle kirja pere. Ega mul pole erilist selget arvamust selle asja kohta, võib nii ja naa. Kirjanduslugu tunneb ju kuulsaks saanud vabu tõlkeid, mis elavad oma elu mille algupärandit või lähteluuletust sageli ei teatagi. Eesti luuleloo alguses ongi ju enamasti vabad tõlked või ümber luuletused. Meil aiaäärne tänavas. Üks kask, meil kasvas õues Lembitu ja nii edasi. Eks sellistel teostel on oma eluõigus. Probleem tekib nüüd tänu minu arust väga ülepingutatud intellektuaalse omandi mõistest mis tähendab, et me ei või tõe näolikult vaba ümber luuletust enam oma luuletusena esitada. Seal võib ka autor või tema esindaja protestida ka siis, kui vabatõlgete luuletasena esitatakse autoriõiguste kaitsmisega. Oleme jõudnud selleni, et suur osa säärasest kirjandus praktikast mis oli loomulik seispiri või Kreutzwaldi aegadel on nüüd seadusevastane ja niiviisi võimatu, kui võtame seadusi rangelt. Kirjandus ei ole aga sugugi nii individuaalne looming, kui tahame arvata. Ja tema surumine selleks on vägivalda ja vastuolus kirjandusloo arenguloogikaga. Eriti kui mõtleme ka kirjutamata kirjanduse tuhandete aastatepikkusele ajaloole. Sellised mõtted tulevad pähe siin Uus-Meremaa hilissuves tsikaadide sirina saatel. Ehk on neist abi kõike paremat. Jaan. Kui Jaan Kaplinski on Uus-Meremaal siis mari kalkun on tagasi Eestis. Aga kui ma talle helistasin, oli ta Soomes ja hakkas päevikut pidama. 26. jaanuar 2011 kolmapäev. Ärkasin veidi pärast kaheksat panin kohvikannu tulele ja keetsin hommikuputru endale Karoliina-le, kes minu juures ööbis. Üheksast, tuli Siim ja laadisime tema ürgse Volvo Pille ja kompse täis. Ise napilt tagaistmele mahtusime. Sadamas korjasime peale Silveri autojärjekorras laevale minekut oodates tulime välja ja tegime kõigi ümbritsevate reisijate rõõmuks hommiku võimlemisharjutusi. Silver, kellel on üleüldse kombeks asju leida, leidis maast 70 eurosenti. Ühel teisel korral olime Silveriga kõndinud paduvihmas mööda Viljandi tänavat ja ta seletas mulle just, et otsib oma tantsuetenduse plakati jaoks vana kooli tikutopsi kõvakübaraga mehe pildiga. Järgneval hetkel leidis ta selle ujuvalt tänavalt. Hommikune laevasõit Helsingisse oli rahulik ja ainsad, kes seda rikkusid, olime me ise, püüdes sooritada erinevaid tasakaalu, harjutusi õuntega ja pidades maha põhjalikku laeva piknikuliha võileibade väidetavalt eestiaegsete kiludega. Helsingisse jõudes suundusime Andorra kinno, kuhu meid oli kutsutud esinema Docpoint filmifestivali Eesti päevale ja tegime korraliku heliproovi. Meie võõrustajad olid äärmiselt toredad ja tähelepanelikud. Soomlastega suheldes selgub tihti, et meil on väga hea, kuigi omapärane huumorisoon. Mind võlub veel nende ausus. Kontsert oli pärast kihnu kosjad filmi. Alguses oli veidi rabe, aga pärast ei saanud pidama nagu ühele eesti teemapäevale kohane. Tegin sissejuhatuse pursivas soome keeles ja jätkasin inglisega. Kuna mu isa oli kõva soome-eesti aktivist, siis käis meie perekonnal üheksakümnendatel palju soome külalisi ja meie omakorda käisime neil üle lahekülas. Sealt on natuke keelt külge jäänud. Mäletan siiamaani seda külluse šokki peretuttaval külas käies ja nähes seal tervet külmkastitäit šokolaadiglasuuriga pulgajäätiseid, millest mullast üks valida. Kui mine silver muusika vahele jutte, hakkasime rääkima, läks publica lahti. Mina rääkisin Võrumaast sellest, kuidas minu ema pere Kihnu saarele tus. Rääkisime Silveri sügisesest kosjareisist läti purjekaga Ruhnu karu olmebändiga ette valmistanud ka ühe Kihnu regilaulu mis kiskus kontserdile üpris pööraseks ja läks spontaanselt, plaanitust pikemaks. Kiino vanemad regilaulu olen alles viimasel ajal avastama hakanud ja kuigi seal on väga vähe viise, siis selles põhiviisis on midagi maagilist, vana ja teatiseerivat, millega tahaks tegeleda veel, ja veel. Kontserdile oli tulnud ka mõned mu soome sõbrad, nende hulgas Pekka Kobonen Tampere lähedalt elab seal ühes pisikeses külas ja meisterdab soome-ugri rahvaste pille. Pärast kontserti ja filmiseanssi leidsime bändiga teisel pool tänavat ühe kebabi söögikoha. Pekka ühines meiega ja peagi täitsid pisikese kebabirestorani Johiko saagimine ja minu kandled unistus. Mingi hetk hakkas silver kandleviisi peale regilaulu improviseerima ja kui olime kõik laua ääres olijad läbi, laulud, said laulu sisse veel restoranipidajad. Bändiga reisid on ikka hoopis teine tera kui üksinda. 27. jaanuar, neljapäev, koju jõuda on alati tore, isegi kui oled olnud vaid kaks päeva Helsingis välisMaiv ikkagi. Õhtul kodus ootasid mind Taavi ja kuum sojasupp. Helistas ka isa, kellele sain saata otse tervitused Helsingist, mille üle ta muidugi väga rõõmustas ja rääkis vastu Võrumaa uudiseid. Veidi vastu tahtmist hakkasin ette valmistama fantaasiasaadet, milleks läks ülejäänud õhtu enne südaööd helistada Stockholmi metroost Skype'iga Tuulikki. Taustaks metroo, reisijate kirju seltskonna erinevad keeled ja peatuste teadvustamine. Arutasime parasjagu käsilolevat projekti ideed Võrumaa kontserttuuri võru luuletajate kavaga tuleval suvel. Tuulikki oli leidnud igasuguseid materjale Rootsi emigreerunud võru luuletajatest. Nende elulugusid lugedes tuleb alati meelde, kui väga on mul vedanud, pannud, et saan tegeleda hingelähedaste asjadega. Enamik põgenenud luuletajaid ja kirjanikke asus Rootsis leiba teenima arhiivides mõni aga hoopis näiteks metsateel või kõrva teha, siis ometi jätkasid nad sealt kõrvalt kirjutamist. 28. jaanuar, reede. Tänane päev kulus peamiselt asjaajamiseks, muusikutele, honoraride üle kanneteks telefonikõnedeks ühe kevadise tuuri osas shoti kitarristi ja ansambel Imandraleikiga ja fantaasia saate ettevalmistamiseks. Päev oli päikseline, päikest näeb nii harva, aga nüüd on seda olnud lausa mitu päeva järjest. Sel puhul tahtsingi teha ühe eriliselt rõõmsa fantaasia saate, mängisin joodeldajaid, Aafrika salvestusi ja muud põnevat viimasel ajal leitud muusikat. Fantaasiasaated on alati otse-eetris. Esimene saatetund läks hoogsalt, teisel tunnil tekib aga peaaegu alati tunne. Oled hetkel ainuke ärkvel olev inimene nii raadiomajas kui ka terves Eestis. Tööpäev lõppes kell 12 öösel, Taavi tuli mulle raadiomaja juurde vastu, jõudsime koju umbes poole ühest. 29. jaanuar, laupäev. Täna sai kaua magada. Taavi oli läinud kella 10 paiku emale appi keldrikoristusel. Mina olin üksi, kodus tegin iseendale pannkooke, maasikamoosiga ja kohvi. Mõnus hommik. Kella kahest läksin Tallinna Docpoint festivalile kaema soome lühidokkide programmi õhtul aga esimest korda Nokia kontserdimajja ära kuulata. Tõnis Mägi tarkus. Imelikult suur on see kontserdimaja, libedate põrandate ja vikerkaarevärvilisi valguspargiga. Kuigi kontsert oli minu jaoks natuke liiga suurejooneline ja moraliseeriv, et olla lõpuni mõjuv siis mõned lood, eriti üks mägi enda välja mõeldud sim-salapim keeles pala oli kontserdi üks kõrghetki, kus tema tütre lauldud looga joonistamisest. Õhtul koju jõudes oli põhjust tähistada üht tunnustust, millest olin just teada saanud. Suure osa ülejäänud õhtust arutasime Taaviga tokkidest inspireerituna video tegemist, luule vihmakene aluseks ühe tuttava lapsepõlve video lumesulamisvee joomisest. Taavi rääkis kodustest uudistest ja ka sellest. Ta sõjakoolis õppiv vend läheb ilmselt kuueks aastaks tapale tööle. Ja mõneks ajaks ka Afganistani. See tundus hirmutav. Uskumatu, kuidas osadel inimestel elupaika pannakse. Mina ei tea isegi, mis juhtub ühe aasta pärast, mis linnas või mis riigis ma siis olen? 30 jaanuar, pühapäev. Täna käisime jälle dok point'il vaatamas üht läti filmi heliloojatest. Kõige huvitavam oli sealt näha, kui erinevates olukordades eri liikide heliloojad tegutsevad. Mõni elab üksinduses looduse keskel, teine oma linnakorteris kui naabrite ja kõigi ümbritsevate helidega. Mina tunnen küll, et koht mõjutab loojat. Mõni koht inspireerib rohkem, teine vähem. Nomaadielu hoiab aga mõtet liikumises ja muusiku elu seda nomaadlust igal juhul võimaldab. Õhtupoolikul sai taas kõik pillid auto peale laaditud ja Viljandini viiuldaja Eeva autoroolis oldud. 31. jaanuar, esmaspäev. Hommikul tegime bändiga Viljandi muusikakoolis proovi neljapäevase klassikaraadio salvestatav kontserdi jaoks mida vahendavaliseks koduraadiole erinevad Euroopa ja Põhja-Ameerika raadiod. Suurprojekt proov läks pikalt, tegime kolm pool tundi jutti ja selle ajaga saime kava üle tüki aja läbi mängitud. Kõik oli natuke väsinud ja päris õiget minekut ei olnud. Loodan, et siin kehtib reegel, et raske harjutades aga kerge kontserdil. Enamasti see ikka nii on. Sõime Silveriga lõunat, vaatasime aknast Viljandi rubiini kino lammutamist. Ei tea, kus edaspidi Viljandis filme vaadata saab. Silver sõidutas mind jaama ja aitas pillidega rongile. Jäin kohe magama, olin vist ka proovist väsinud. Rongilt maha tulek oli parasjagu tragikoomiline selles kitarr ühel õlal, seljakott ja väikekannel, teisel suurem kannel, käes akordion. Murdsin end läbi rongi juuste perroonile tänavale. Hääletasin taksole. Siis hakkame rohkem spetsialiseeruda ja mängima vähem pill hakkama ainult lauljaks nagu enamik naislauljaid. Ma olen ju ometi tänavune naisartisti nominent, et ilmselt nii peabki tegema. Esimene veebruar teisipäev, lõuna paiku käisin muusikaakadeemias oma uue semestri aineid paika panemas. Tundub, et tuleb tihe poolaasta Tallinna ja Tartu vahet sõitmise põnevate improvisatsioonitundidega. Lõuna paiku intekas vikerraadios siis kaks vihmakese plaati posti. Üks jaapani, teine Saksamaa poole. Õhtupoolikul ühe regilaulu salvestus koos kursaõega minu improviseeritud klassiruumi stuudios. Haruanne Kulkale Soome kontserdi kohta Telefonis, Taaviga eluplaanide arutamine, lennupiletite ostmine maikuise Pariisi reisi jaoks. Ühesõnaga üks asjalik päev. Õhtul helistas isa, ütlesin, et tahaksin osaliselt tema peal sooritada oma ainet folkloristika välipraktika. Mu isa on nimelt kohutavalt hea jutumees. Palusin tal panna vaim valmis kõnelemaks oma langevarjuhüpetest siberi matkadest, hakikülast selle kunagistest ja praegustest asukatest. Nädalavahetusel saab jälle Lõuna-Eestisse Võrumaale sauna. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt ja kirjutage meile emaili aadressil vadi ät R, R punkt, ee. Ja kultuuriga, tänab Moora Kymele tõlkimise eest noorte Valmet. Kõike head ja kohtumiseni.