Täna õhtul on meil saatekülaliseks Rakvere teatri näitleja Ardo Ran Varres kes lisaks näitlemisele muusikat kirjutab ja käesoleval aastal ilmaski temalt plaat pealkirjaga Mäppe kuhu on siis koondatud tema kirjutatud näidendi muusika ja sellelt plaadilt muusikat me saate jooksul ka kuulama. Nii et juttu tuleb siis Ardo Ran Varrese mõlemast tegevussuunast näitlemisest kui ka muusika kirjutamisest. Alustatakse sellise üsnagi levinud küsimusega, midagi niukest on kindlasti palju. Küsitled, millal sa langetasid oma otsuse, et sa saad näitlejaks? Ma käisin kuskil 12 13 14 aastaselt käisin lasteaia noorte muusikateatris muusikakeskkooli kõrvalt. Lemme krimi juhendusel ja me tegime väga vahvaid etendusi, nagu näiteks sööbik ja pisik, mis oli, oli Urmas Sisaski muusikale võluv pulbri lugu, mis oli Urmas latikas muusikale ja veel kuri kuningatütar mustriga Sisaski muusikale. Olen ma mõtlesin nagu täiesti kaljukindlalt, et minust saab näitleja, on ju täiesti veendunud selles. Mina teadsin muusikakeskkooli õpilased, Sa mängib klarnetit. Ei teadnud midagi. Näitleja asi oli nagu varjul. No see oli niimoodi täpselt, seal tekkis mingi kolme või nelja aastane auk, ütleme kolmeaastane auk kuskil 15.-st 18. eluaastani, kus ma ei tegelenud teatriga, kus ma nagu tõesti hakkasin pühenduma nõu põhjalikult muusikaõpingutele ja aga see tiksus mul kogu aeg, see teadmine muidugi lavakasse lähen ja, ja nii ta läks. Tavaliselt kujutavad inimesed juba endale lapsena päris kelmikaid asju ette, mida nad võiksid tulevikus tegema hakata. Täpselt ma nüüd ei tea, aga ma mäletan küll seda, et kui ma lasteaeda lõpetasin, siis seal küsiti kõigi käest, kelleks tahad saada ja ma olin just juba muusikakeskkooli ettevalmistusrühmas aasta otsa käinud. Siis minu vastus oli, et muusikuks. Aa no siis, sellel on ikkagi seos sinu praeguste tegemistega juba tuttavalt. Tõenäoliselt jah, see oli nüüd ilmselt kõige nagu tähtsam otsus, mis minust sõltumatult või ütleme, noh oleks võinud ka teisiti minna, eks. Kui minu käest kuue aastasena küsiti, et kas sa tahad muusikakeskkooli minna ja muusikakeskkool teadupoolest võtab ju lapsi vastu konkursi alusel. Ja tookord ma mäletan, oli konkurss kolm ühele ehk siis 150 tahtis ja 50 sai. Jaa, jaa, ei ole, ma ütlesin kuidagi hästi enesekindlalt ja tahan küll, ma ei tea, miks ma seda ütlesin ja nii edasi, aga täpselt nii see läks ja miks see pidi nii minema ja ja ma seal nii kaua vastu pidasin ja see kõik on hästi müstiline enda jaoks ka. Sihukest sunnimeetodit nagu ei olnud äkki keegi midagi kuskilt tagant sorkinud. Kas sa käisid ka palju teatris? Lapsena? Ei käinud, üldse ei käinud ma jah, ma Hubitusin, jah. Kui ma käisin seal laste ja noorte muusikateatris aktiivse noore inimesena säiliv tehtud veel 1000 asja, nagu näiteks väga põhjalikult hakkasin tegelema fotograafiaga 12.-st eluaastast ja ja siis tervitusi minu vennale, kes minu käest need algteadmised sai, meil on niisugune omavaheline nali. Klient tahtis saada, tahtis ka lavakasse minna vahetusse ja siis sai tegeldud Taichiga karateega koori laulmisega suviti pioneerilaagris, malevas, noh, ühesõnaga aktiivne kujunemisiga, kus nagu sai otsitud nii seda kui teist. Et Ma ei tea, mai. Ma ei määraks nagu selle järgi inimese teed, mis kallakuga keskkoolis ta käib, eks ole, et ma arvan, muusikat võiks praegu noh, selles kontekstis käsitleda kui keeleoskust. Nii nagu siin kõrval on see 21. keskkool, mis on minu teada olnud kogu aeg inglise keele kallakuga. Ma arvan, et muusika on ka keel ja seda on võimalik õppida nii nagu igat teist keelt see tuleks, selle ees ei ole seotud mingisuguste müstiliste vibratsioonidega. Ütle, mida annab muusika sulle kui näitlejale, kas ta annab ka sellist, ütleme, avaramat, maailmatunnetust või midagi avardaks silmaringi? Nojah, sellele küsimusele tahaks juba natuke pikemalt vastata, noh, see, see läheb juba sinna temaatikasse, kus kus ei saa ühe-kahe lausega ära öelda neid asju, et. Näed küsimus on ju selles, et, Noh, teatris ütleme siis konkreetselt tegeldakse tegelikult samade asjadega rütmid kõik, kõik kõik taandub rütmidele põhimõtteliselt tempodele. Öeldakse, et head lavastajad on need, kellel on muusikaline kuulmine, kes oskab need rütmid paika panna, eks ole. Heliloojad, ma arvan, tegelevad samade asjadega. Et seal on mingisugused seosed olemas, mida ma nüüd noh, mida ma otseselt ei noh, otseselt ei kasuta teatris, muusikat, muusikast teatrit, aga nad on üks minu jaoks üks tervik, Nad on lahutamatult. Ja, ja ma arvan, et muusikaõpingud kui mõned näitlejana räägin, on näiteks olnud seda, et kuna ma olen kolm aastat sümfooniaorkestris musitseerinud siis on see andnud väga hea nii-öelda Grupitöökogemuse teater on samamoodi kollektiivne kunst ja tajuda seda, et mina annan helilooja on andnud mulle minu instrumentidele selle ühe noodi. Ma pean just selle õigel hetkel selle noodi tekitama mitte väida püsti, kargama, kulgema. Mina mängin. Vaid ma pean oma ego alla suruma selleks, et et see helilooja mõtet mõtet, et sellele kaasa aidanud, eks ole, minule teadaolevate vahenditega teatris on ju sama asi, et kollektiivne kunst me võtame mingi näidendi ja meil kõigil on oma trollidega nendest kop, kui me hakkame seda teost esitama, eks ole. Ja nüüd noh ütleme jah, see orkestrandi kogemus on nagu äärmiselt vajalik ka selleks, et tajuda rütmi, tajuda neid teisi pilligruppe, eks ole. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja noh, lisaks on veel see, et muusika on üldse noh Minu minu jaoks on ta juba nagu mõttelaad. Ta ei ole, ei ole etum. Töötan hambaarstina, siis ma tean täpselt arstindus reeglitest ja õhtul ma lähen koju, siis arsti asi üldse enam ei huvita, panen ukse kinni, hakkan telekat vaatama, et ta on nagu õhk. Mida, mis on vajalik, et elada. See on vist hambaarsti teemat arendada, seal vist raske ette kujutada, et vast kasuks, kui mõtleks kingitust ammu plommid. Fantaasia. Ja meeleheitlikult fantaseerinud hammustusi. Kui me midagi teeme, siis on kaks võimalust, kas me saame sellest rõõmu või ma ei saa sellest aru. Ja olgu-olgu. Õnnistatud need inimesed, kes oma tegemistes seda rõõmu leiavad kes suudavad ühendada oma tegemised nende rõõmudega, kes ei tee neid asju, millest tuleks hiljem meelt lahutada ja millest tuleks hiljem kuidagi kuidagi vastikustundega mõtelda, praegu ma teen need kehvad asjad ära, teeninud selle rahahunniku ära ja siis 10 aasta pärast ma hakkan nagu õnnelikult elama hakanud, on alles rõõmu tundma. Noh, nii päris ei ole, ei käi need asjad, ma arvan, et et noh, rõõm ongi see märksõna. See on tore. Aga kas sa valid rolle, mis sulle sinu arvates paremini sobiksid või kellena sa kujutad ennast paremini ette, võib-olla? Või kellele sa naudid olemist? Nojah, näitleja elukutse on äärmiselt, sõltub elukutse eriti nüüd režiiteatri sajandil, eks ole, ja ega ka naljalt endale rull ei vali. Teed käike ikka ikka teed kõike, kui see just väga nüüd ei lähe konflikti sinu moraalselt ja seksuaalsete ja muude selliste tõekspidamistega, et tal on näitlejal on lepingujärgne õigus teatud tingimustel keelduda rollist. Aga noh, reeglina ei keelduda. Et, et ega ju orkestrantide käest ka küsida, et kas sa tahad täna seda Sibeliuse sümfoonia kontrabassipartiid mängida või või on sul midagi väga selle vastu, eks ole. Et noh, kuna tegemist ikkagi interpreteerivad kunstiliikidega või mitte kunstiliikidega, vaid kuna me oleme interpreedid paljuski nii näitlejad kui pillimehed, et siis meie arvamus ei ole väga oluline oluline meie oskused ja meie usk Millegipärast hakkasin selle peale mõtlema, et kindlasti näiteks sellist õgardid viskel mängivat sõda hoopis teistsugune inimene, et sobiks, et ei sobiks just seal. Ma ei tea, kuidas kujutaks näiteks. Ma ei tea, kui sa oled siukest etendust nagu šveik näinud, seal ma mängin totaalselt õgardid. Igast mõtlesin ja, ja väga paljud inimesed on tulnud hiljem seda hea sõnaga nagu meeles pidanud ütlema, et väga kihvt. Ma pean minema vaatama Ja see on hästi lihtne selles mõttes, et noh, Tõnu Tepandi, meile koolis väga lihtsalt üksipulgi lahtiseletused. Me oleme kõik inimesed ja meil kõigil on olemas baas ütleme siis. Emotsioonid, tunded, viha, rõõm, armastus, kurbus, kõik on kõik, need on meis olemas. Aga meis kõigis on see arenenud noh, iga iga see võnge on nagu arenenud isemoodi. Et noh, me kõik me kõik teame, millest on jutt, ainult et ühel on seda rohkem, seda vähem. Ja nüüd näitleja ülesanne ongi kaevata endas üles need asjad, mis meis on olemas. Aga mida me lihtsalt võib-olla igapäevaelus ei kasuta. See on vist suur tööga iseenda ja oma mõttemaailmaga. On on, on seal nagu reeglid ei ole, aga noh, ma saan rääkida loomulikult nad ise endale praegu, et et tunne iseennast, jah, see on ikka äärmiselt, et oluline on eriti eriti näitlemise puhul, et kui sa ei tunne iseennast, kuidas sa saad siis seda teist mängida, keda sa keda sa veel vähem tunned? Aga on sul ka mingeid sihukese lemmikrolle või unistuste rolle, keda sa tahaksid mängida, vaid kes tunduvad põnevad. Ega ei ole, ausalt öeldes võib-olla. Ma ei. Kujuta ette, et noh, küsimus on ju selles, et, Et ühte rolli saab mängida ju 100 tuhandet erinevat pidi, nii palju kui on erinevaid näitlejad, nii palju on ka erinevaid tõlgendusi, nii palju erinevaid lavastusi on erinevaid tõlgendusi ja ma arvan, et nagu roll eraldi võttes ei tähenda mitte midagi. Et noh, kui ma nüüd ütlen, et ma väga olen unistanud Tšehhovi kajakas treplemi mängimisest, siis ma valetaksin. Ma arvan, et oluline on ikkagi see, et ma tahaksin heade lavastajatega koostööd teha, pigem pigem seda võib-olla pigem unistan sellistest asjadest. Roll on näiline, suurusjärk, ta nagu näiline selline. Nad vaid ka praktiliselt olematu, olematu rolli, ütleme siis noh, mastaapides võid nagu saavutada väga suuri asju, noh nii nagu öeldakse, et ka telefoniraamatust on võimalik näidend teha, kui seal hästi lavastatud. Hea näitleja lähebki selles mõttes rolliga ühte publiku jaoks, et Ta paneb endast nii palju sinna sisse. Et ta on nii usutav, et petabki ära. Ühesõnaga, see on nagu inimesed, kes ütlevad, et neil üldse näiteks teater ei meeldi või nad ei viitsi teatris käia nato taga himukalt näiteks seebioopereid filme telekast, andmata aru, et seal on täpselt samasugune absoluutselt sama interpreteerida. Et need on samamoodi näitlejad, kes interpreteerivad, esitavad kedagi, aga noh noh, nad ei tee enam vahet, nad arvavad, et, et seal polegi vaja mõtet, et see on näitleja, kuidas ta mängib. Et küsimus ongi selles, et sa juba hakkad uskuma, et see inimene päriselt elabki seal seebiooperis, nii et see kaamera on täitsa kogemata seal toas surisema pandud ja minul õnnestub piiluda nagu parim näide sellest, kuidas kunstide endaga kaasa viia. Olen tihtipeale kuulnud naljakaid lugusid sellest, mida inimestele käsitatakse lavakasse sisseastumisel, nagu teha igasuguseid kummalisi asju. Kas sul ka midagi kummalist paluti seal teha? Keda sina mängisid? Pidin küll eelvoorus varblast mängima ja ja, aga samal ajal ma ei näe, et tekiks siis lava ringi ja samal ajal pidin vist ühte Ernst Enno luuletust lugema Marblasena Marblasena, siis tehti kohe seal mingi välketüüd ühe neiuga, kes oli parajasti seal eks nomineeritute hulgas, et tema pidi olema hoobilt kass ja mina varblane ja kuidas siis luuletus luuletuse sisu muutub, eks ole. Ja noh, vaat siin ongi nagu jälle see küsimus, et ega sellest ei saa enne aru, kui sa ise neid eksameid ei näe. Sealt vaataja poole pealt ma olen näinud neid eksameid ja nüüd ma saan aru küll, miks on vaja, miks neid asju on vaja. Tähendab, see on nagu see on, see on see, et üks asi on vahend, selle eesmärk. Ja tihtipeale ajakirjanikud küsivad, et miks sa pead seal makaroni mängima, arvates, et seal eesmärk. Aga saladus on selles, et seal on kõigest vahend, et mingeid eesmärke kätte saanud, et ei maksaks neid omavahel sassi ajada. Võib-olla see on vahend selleks, et näha, kas inimesel on mingeid potentsiaal tublilt. No kujutame ette, et elu on üks selline suur tsirkus, et kõik paneme noh, nagu mingid iga hommikul tõmbame omale mingisuguse maski pähe, ütleme üks hakkab mängima pankureid, teine hakkab mängima filosoofia, kolmas on ajakirjanik. Ja siis paneme selga vastavad riided. Need aga tegelikult on kuskil midagi muud, et me teame, et me võtame igal hommikul mingisuguse rolli. Keda sina tahaksid mängida. Appi kui keeruline. Ma ei saagi seepärast selle küsimusele ilmselt hästi vastata, seepärast et ma ei näe siin nagu. Ma ei näe, siin. Nagu nagu seda vimkat ei ole siin. Et kuskil on see päris ja kuskil on see mängult, vaid ta ongi nagu mängalgi maailm on näiteloba väitrixi film on parim näide sellest, kuidas 20. sajandi lõpus inimese skisofreenia lähete nii kaugele, et et, et me esitame endale küsimusi, mis veel 100 aastat tagasi ei tulnud kõne allagi, eks ole. Aga samal ajal 100 aastat tagasi esitati ka küsimusi, mis 100 aastat ennem seda ei tulnud kõne alla. Ja need küsimused, mis me praegu esitame, on 200 aasta pärast väga rumalad küsimused. Aga ilma selleta ei saakski. Ja küsimus on ainult selles, et kes oskab seda enda kasuks pöörata, kes oskab seda läbi näha ja kes ei näe seda, kes ei taha seda näha, kes arvab, et see on päris, see on reaalet, see ongi see niinimetatud reaalsus, et ma tõusen üles, lähen hommikul tööle ja õhtul tulen koju, muud reaalsust ei olegi olemas, siis palju õnne talle. Lihtsatele jah, aga noh, hamster oleks veel lihtsam olla. Tõesti noh, on nüüd, küsimus on selles, kui palju me suudame ennast analüüsida ja palju me suudame nagu distantsilt ennast vaadata. See on äärmiselt oluline muidugi seal see läheb juba kuskile sinna psühholoogia radadele. Et kui inimesel juhe nii-öelda kokku jookseb, siis minnakse doktor liiva juurde või kuhu iganes ja siis ta annab sulle abi, eks ole, seletab sulle ära, mis, mis jama sul seal lapsepõlves juhtus või, või miks see või teine asi siin pärsib, aga, aga kui kui natukene ise viitsid vaeva näha sellega, et ühesõnaga, kui tegeleda ise analüüsiga laiemas mõttes üldse analüüsid, mis toimub, siis siis ei olegi väga keeruline, ma arvan, või teiste, teisest küljest, et on küll keeruline. Aga selles on oma võlu, ma kardan küll, et et kui nii-öelda selline tavaline maski inimene ehk siis tööinimene ütleb näitlejale, et kuule, et sind ei saa tõsiselt võtta, et sa elus oled, sa üks laval oled sa teine ja kas sa praegu räägid tõtt, valet seda ma ei tea. Siis ma arvan, et et see pigem kätte enda kohta. Sellepärast, et sama näitlejanna, kes, kes läheb lavale ja kehastab neid teisi karaktereid, on sunnitud analüüsima sedasama maskiga inimene selleks, et teda laval kehastada. Mis tähendab seda, et ta on rohkem tõele lähemal kui seesama inimene, kes arvab, et et noh, näitamine kuidagi võlts või jäta muidugi valetamine või noh, need asjad on nagu nagu pöördvõrdelises seoses. Võib-olla näitleja teebki heaks just ka see, et ta suudab kehastada selliseid rolle, mis tema enda tegelikust olemusest niivõrd erinevad. Ei tea väga noh, ma ei tea, Nicolás Gates on viimased 10 aastat mängib ühte sama meest ja ja väga kihvt on teda vaadata ja ja suured, suured rahad liiguvad, eks ole ja ta ei kehasta korda ühe silmaga Küürakat kord ma ei tea, kahe sarvega viikingid. Et noh, ma ei tea, ma ei tea, kus saladus on täpselt. Istan näitlejana on ta muidugi palju põnevam. Kehastada erinevaid tüüpe. Kui ma nüüd sinna muusika juurde jõuame siis. Siis, kui nüüd küsitakse, et kust inspiratsiooni saad siis siis vastus on väga lihtne. Operatsioonitekstidest eranditult. Ja tead, tri spetjad, noh, teatri muusika spetsiifika, ütleme üldse teatrispetsiifika on noh, ta on natuke teistsugune, kui ütleme ütleme seal lihtsalt ütleme mingid mingid muud kunsti alad. Ja, ja see teeb mulle nagu elu palju lihtsamaks või noh, nii-öelda muusika kirjutamise palju lihtsamaks. Noh, ühesõnaga kui mulle öeldakse, et kirjutaks laul, siis ma paluksin kõigepealt sõnu, mitte ei hakka enne viisi kirjutama, ma tean inimesi, kes kirjutavad vastupidi ja ja tellivad endale sõnad hiljem, eks ole, ja ja, ja ja ma tean ka seda, et meil võib olla näiteks Shakespeare võib-olla võib-olla koldooni näidanud ükskõik mis näidend heliloojal on nagu suhteliselt poogen, ta läheb ja ja teeb ikka selle noh, selle asja valmis, mis tal parajasti hingeldad, eks ole. Aga, aga mina üritan ikkagi jah, nagu kuidagi sünteesida teatrit ja muusikat oma omavaheline iseendas. Sõnal on ikkagi väga suur jõud ja alguses oligi sõna, nagu, nagu me teame ja. Ja noh, mõni saab inspiratsiooni sellest, kui keegi midagi räägib või või kui ta loeb midagi kuskilt või ikka sõna sõna, sõna nagu see kehastunud mõte, millest kogu jõud ja vägi ammutatud siia edaspidigi ammutatakse. Meil on ju valikuvõimalus, on lõputu mille, mida me loeme, millest me räägime, mida megi millist muusikat või kirjutame, kui me kirjutame muusikat või noh või kas me ühesõnaga, kas me teeme midagi, võime, ei tee ka nende otsuste vahel meil miljon võimalust valida. Ja siis on, on väga hea, kui me leiame mingisuguse ühe konkreetse idee, mille ümber keskenduda. Ma mõtlen, sest muidu võib muutuda väga laialivalguv kaks ja pinnapealseks ma nagu viimased neli aastat olen iga päev vähemalt tunni olen ma musitseerinud üks, mis kindel tavaliselt isegi kolm tundi, võib-olla neli tundi, sest et aega jäi üle ja ja selline millegi reali realiseerimise soov oli nii möödapääsmatu. Ja Ma võin ühesõnaga ma nagu tenor muusika asju puhtalt improviseerida, et ma ei, mul puudub absoluutselt igasugune noodikirjutamise oskus, organiseerimisoskus või mis iganes orkestreerinud. Ühesõnaga, mul puudub, puudub nagu see käsitööoskus lihtsalt Caniproviseerima klaveril ja sealt kasvavad välja ideed, mis lähevad siis kokku või siis ei lähe kokku nende ideedega, mis, mis mul parajasti käsil on, nende tuultega, mis, mis puhuvad parajasti. Ja reeglina reeglina ikka improviseerimiskäigust käigus see kõik sünnib. Ja see, ma arvan, et sa, improviseerimine ongi see kõige suurem mõnu. Et see, mis ta hiljem valmis kujul on, et see võib-olla ei olegi enam minu jaoks nii tähtis, ma olen nagu noh, nii-öelda sahtlisse igast asju kirjutanud ja tõesti varem või hiljem on, on neid vaja läinud kuskil mingi mingisugune tellimus tuleb siis A nii siit varnast võtta kohe see, see asi, et ja, ja noh tellimus, asju ma kirjutan, tegelikult on reeglina ikka tellimus asju, aga aga aga see ei ole pelgalt raha pärast tegemine, noh, et. Noh, kui ei tellitakse ikka teeks. See on sund ja vajadus. Nad on möödapääsmatu, vajaduse natuke veider, ta on ju, eks ole, et et huvitav, et kui ma oleks, kui mind oleks pandud kunstiakadeemiasse või logistiline tähendab kunstikooli kuueaastaselt, kui ma oleks hakanud õppima joonistama, et huvitav, kas ma siis istuksime, räägiks nagu piltide tegemisest. Et selles mõttes see, seda ma ei tea. Sest et tõepoolest, kui mul puuduks igasugune muusikaline haridus, kui ma seda keelt ei oskaks siis mul võivad olla väga suured ideed, aga kuidas ma olin realiseerinud, eks ole. Nii et siin ongi minu jaoks suhteliselt selline paradoksaalne asi, et kuidagi nagu muusikuid peetakse kuidagi noh, et kuidagi ma ei tea, justkui mingi võlukepike oleks puudutanud, näinud, aga aga ma ei usu, ma ei usu sellesse, ma arvan, et ta on nagu nagu portugali keel, mida sa õpid ja siis, kui sa tahad, siis sa hakkad seda paremini rääkima. Ja kui sa ei taha, sa unustad ära. Ma arvan, et noh noh, ta on sinnapoole ja ka keele rääkimisel omandamisel on muidugi andekus äärmiselt oluline ja selline loomingulisus ja muusikaalsuses. Kõik on hästi oluline, aga aga ma ei tea, ma ei tea. Et kas see, ütleme, see muusika tegemises sund on, on ta kuidagi nüüd niisugune müstiline tung või on ta puhtalt selline selline noh tänu sellele keeleoskus? Ma ei, ma ei tea, mina näiteks ise 90 protsenti teen arvutiga arvuti abil sest et ta lihtsalt on. Ta on niivõrd hea abimees, kes teeb minu eest nii palju seda, seda tööd, ära seda käsid, käsitööd teeb ära, eks ole. Aga me teeme selle vea jälle, et et me räägime muusikast leppimata kokku, kas me räägime popmuusikast, kas me räägime klassikalisest muusikast, me räägime rahvamuusikast, noh nii nagu me teeme ka väga tihti selleni, et me räägime suurte sõnadega teatrist, kunstist, kirjandusest rääkimata kokku kasvada, räägime. Kirjanduse mingitest alaliikidest või kaasaegsetest autoritest või klassikutest et noh, ma ei noh, muidugi me ei saa lõputult lõputult rõhutada seda, et ma tahan, et ma tahan praegu rääkida konkreetselt sellest muusikavaldkonnast, et me peaksime iga lause lõpus ütlevad väga sügavalt minu isiklik arvamus on see, et mis on elu mõte või noh, näiteks. Ma arvan, et et vähemalt praegu ma mõtlen niimoodi, et, Et see on mingi rõõm Ükskõik siis, mis mis vahenditega seda tunda saame või mis, mis mis nipiga metalle läheneme või teda puudutame. Aga ta on märksõna on rõõm, positiivne ka öelda või? No ma arvan, et kõik inimesed tegelevad sellega mingit pidi või vähemalt püüdlevad selle poole või et noh väita nüüd, et elu päris ilma mõtteta on muidugi suhteliselt kaasaegne papp ja küüniline mõnusat nihilistlik, aga ma ei, ma ei usu sellesse. Ja. Et mida usud, see on? Ei usu, seda ei ole. Kõik on nii suhteline ja kõik on nii kahe otsaga et. Noh, ma arvan, et no mis mulle praegu tähtis on, on see, et mitte mitte elu maha magada tahaks nagu Juhan Viidingut tsiteerida siia juurde, et. Ükskõik millele siin elus toetud kas vasta klaverit või piljardit. See kõikjal loe vaid päevad, need on loetud. Paarkümmend 1000 mitte miljardit. Kurb kurb. Aga tõsi. Kui kujutleda seks veidikene utoopilise millisena sa sooviksid näha maailma inimesed meesteks, nad võiks muutuda, võiks muutuda kuidagi paremaks. Või noh, me kõike loodame siukest roosat maailma näha läbi roosade No siin on kaks otsa reeglina niisugune elementaarpsühholoogiliselt oleme kujundada maailma alati enda enda tõekspidamiste järgi. Ja see on muidugi tohutult suur viga, sellepärast et. Me teame küll, mis 20 kuhu kanda, sajand on läinud, kui mingid ideoloogiad on püsti pandud ja öeldud, et nüüd hakkame seda järgima kõiki, et suur juht ja õpetaja ütleb, kuidas peab, peab ja kuidas ei tohi, on et ott, kui hoidku nüüd selle eest. Ma arvan, et nagu unistaks küll sellest, et. No mitte mitte mingisugusest, ütleme sellisest montypythonlik paradiisist, kus 60.-te hitid mängivad ainult ja jagatakse pleieri paradiisis on jõulud kogu aeg olnud kogu aeg, igal pool on selline roosamanna ja mitte kindlasti seda, aga aga nagu tahaks küll, et inimesed kaasa arvatud, ma ise oleks nagu õnnelikud. Et noh, et see, see niinimetatud tarvinismis, mis sees on, mis nagu on valmis kõigest ja kõigist üle sõitma, kui vähegi vaja on. Et see on küll suhteliselt kurb, kurb nähtus, eriti siin, eriti siin praegu viimase 10 aasta jooksul täna just käisin sisseoste tegemas seoses välisreisiga ja siis see oli muidugi tohutu, kui palju seal inimesi oli selles supermarketis ja siis ma mõtlesin umbes sellise mõtet 10 aastat mitte iseseisvust, vaid 10 aastat tarbimist. On see märksõna, mis meil praegu siin ümberringi liigub ja ja noh, muidugi okei. Eesti tahab nüüd ruttu kõik kõik selle tasa teha, mis, mis tal on jäänud tegemata, palju spinat ja tarbimata just. Aga ma arvan, et ega mingit ideaalühiskonda ei olegi vist olemuselt. Noh, meie maailm oli ikka ikka väga-väga hall, eks ole, veel 10 aastat tagasi, et siin on ikka väga palju värvi värvi, on juurde tulnud ka inimeste mõtetesse ja tegudesse, mis on äärmiselt oluline, et kõik ei ole sugugi nii ei näe üldse mustades värvides seda tulevikku. Ja noh, kui näiteks mujal maailmas ringi rännata, siis siis Saad sa aru, et ükskõik, kui hästi nad nii-öelda ei ela, materiaalselt kindlustatud natuke ei ole, et see ei ole absoluutselt primaarne, et me teeme nagu minu jaoks täiesti kolossaalsed vea praegu, et me oleme. Me olemegi eesmärgi ja, ja vahendi omavahel sassi ajanud. Et raha on minu meelest ikkagi vahend millegi saavutamiseks mingi eesmärgi saavutamiseks, aga kui tal on ka, kui raha on eesmärk, siis mina tõstan käed üles et midagi teha ei ole. Ja vahest muidugi lähen ise ka seda seda eesmärki taga ajama ja siis ja siis mõni selline soomlastest lugupidav eestlane ütleb, et ütleb väga lihtsas eesti keeles, et male. No ta ei hakka keerutama, ei hakka, sul läheb ikka filosoofiat rääkima, et ütleme, et vot kunagi oli üks and kaheksa aastat tagasi, nad olid õige. Ja nüüd, kus nad said aru, et, et on vaja raha teenida, nüüd nad on vale. Ise, see on minu arust on see nii lihtne ja nii nii selge. Nii kristallselge see, et me tajume ise, mis, mis on õige, mis on vale. Selle järgi elame. Mina olen sõnastanud sellise nende praeguste tarbimisühiskonna moto, et tarbi kraabi ja võida. Niukene sajab kergelt. Jah, mulle topiti ka mingisuguseid marke veel sinna vastu peale kleebivad kuskile ja siis saad mingisuguse terariista või mis iganes heliloojana võid teha oma autoriplaadi ja varem või hiljem ütleb sulle mingi produtsent, et võimalikult tähtis on oma Battlematult ruttu tagasi saada, eks ole. Või noh, mingisugune copy-writer kuskil arutab kuskil reklaamibüroos, et, et tiine Insoritelt saame pappi üsna lõdvalt kätte ja see ei ole muide üldse nali praegu, et täpselt nii väga paljuski räägitakse ja mõteldakse. Ja. Ma tunnen ikka küll kohati jah, ikka väga-väga veidrikuna ennast, et teatris olles on nagu võimalik kuidagi seal vaasis olla, eks kuidagi nagu eemal sellest kisast ja kärast ja ja ega ma absoluutselt ei taha öelda, et mina elan nüüd õieti ja teineteisest valesti või vastupidi, et meil kõigil on oma tee, mida mööda me käime ja ja lihtsalt olgem kuidagi sallivamad mõistlikumal ja mitte nii palju kurjust ja vägivalda. Me leiutame elektri selleks, et neil mugavam oleks ja, ja mida mugavam meil on, mida rohkem endale abivahendeid tekitame, seda lihtsamaks meie elu läheb. Aga lihtsus toob endaga kaasa pinnapealsuse ja ongi kogu lugu. Nii et inimeste ajud muutuvad ka selliseks lodemaks kärge. Mulle räägitakse siis mingisuguseid looduslikke mehhanism, et et väidetakse, et siin, looduses kõik baseerub nagu ökonoomial, et looduses noh, kõik toimib nagu ökonoomiliselt, eks ole. Et ja et see peab ta nagu äris ja igal pool meie tegevuses kajastuma võimalikult vähese pingutusega võimalikult palju saaksime, eksime. Aga samas kui rääkida sihukesest ökonoomse, sest siis tundub just, et inimene ei, ei ole just ökonoomne, olen sellepärast, et propageerida sellist tarbimist, me just ahvatlev inimest nagu priiskamisele. Just vastupidi. Et ökonoomsus nagu. Mõrvab mõrvade ökoloogiat, jah. Seda küll, aga, aga, aga meile meile kindlasti lähib, et kui me ennem läksime jala tööle, nüüd lähme autoga tööle. Et siis me oleme võitnud, eks ole noh, palju kiiremini kohale. No me, mida me ostame, ostame aega, eks ole, aeg on ju see, mis maksab nagu moodsad teooriad, et et ega ma ei müügi sulle enam oma teenust või mõte, et ma müün sulle seda aegamisi mu sünni ja surma vahele. Ja noh, eks see kipub nii olema jah, ümberringi, et. Elu elu läheb nagu üha üha hullumeelsemaks minu meelest kogu see meie kaasaja hullus seisnebki selles et kas me tajume, et me oleme, noh, totaalsed mutrikesed. Et noh, kas ma lähen sinna või ma ei lähe sinna. See mehhanism toimib minust sõltumatult, eks. See on, noh, see tekitab sellise tennisemängu suhteliselt kaitstud tunde, et noh, ma võin siis järelikult järelikult võtta viimast, eks ole, sellepärast et minu arust nagu ei sõltu midagi, las ma siis tarbimine olema, eks ole, ärge keelake, mul seda ja ma arvan, et, et niimoodi üksikindiviidi tasandil kast ei saa jah, et see peab siis olema mingi kollektiivne arusaamine. Et, et me kõik koos saame midagi ette võtta. Kas sul on vahetevahel muusikas muusikat luues tekkinud selline tunne, et noh, et et miks ma seda teen, et see kõik on juba nagunii kunagi tehtud, et me tahame, et kõik, mis võiks öelda, et see on juba kellegi poolt ära öeldud? Ei ole absoluutselt siukest tunnet. On mõtleme konkreetsetel mingitel hetkedel, kus ma saan aru, et ai pagan, et see konkreetne muusikale motiiv on üks-ühele naq kuskil kõlanud. Need hetked küll aga ei, küsimus ei ole ju selles, et noh, ühesõnaga nagu keegi ütles kunagi nimesid nimetamata, et maailm on muusikat täis, milleks seda juurde luua. Ja sama hästi võiks ma küsin, et maailm on lapsi täis, milleks neid juurde teha, eksmaailm on ju armastust täis, milleks maja armastada, tähendab samasugune pessimistlik loogika ja ja vastavalt sellele siis meid vastupidiselt sellele ma siis tegutsen. Ega küsimus ei ole ju selles, et kas see on nii lihtne, kas sa teed enda jaoks, kui sa teed kellegi teise jaoks, kui sa teed kellegi teise jaoks noh, ütleme terminit popmuusikas mingi hitti on ju siis tõesti sulle lahendatud ka korda, kas ta on seal edetabelis või ta ei ole, kas ta võidab Eurovisiooni või ta ei võida, eks ole ja kui ta ei võida, siis järelikult sind pole olemas, kui ta võidab, siis oled rikas, ei kuulunud mis iganes. Aga see näitab seda, et sa oled jälle vahendeid eesmärgi segamini ajanud. On see põhiline, põhiline asi, mida, nagu mida ma ka endale ette heidan pidevalt. Et vahendite eesmärki ei tohi segi ajada, maakera ju liigub ja inimesed Venemaad ja kõik ju muutub ja ja see, et me praegu istume siin ruumis, on minidiskid, arvutid on meile juba noh, igapäevane reaalsus, aga 100 aastat tagasi oleks meid ma tea välja naerdud 200 aastat tagasi ära põletatud kui nelja millegi sellisega lagedale tulnud. Et noh, järelikult kas me tahame või ei, tahame jumala. Me oleme igal juhul sõltuvad uuendusmeelsusest, eks ole. Ja mida kiiremini me sellest aru saame, et kõik töötab meie kasuks, seda parem on. Ja, ja noh eriti noh, kui vaadata näiteks kujutava kunsti arengut 20. sajandil lihtsalt pöörale, mis on toimunud samamoodi muusika, noh, need, need julged sammud, mis on astutud, see on noh, täiesti täiesti, täiesti pöörane, aga samas on ta nii loomulik ja kõige rohkem kardangi just sellist sellist noh, paigalpüsimist kus öeldakse, et, et et ei, et hoidkem kinni selle, sellest sellest sellest mis, nagu näiteks Eesti teatris kahjuks on üsna levinud. Noh, see ei ole seotud ainult mitte mida juhtinud tegijatega, vaid ka publikuga, kes. Kes on harjunud nägema teatesse? Jaa, õudselt piinlik on praegu muidugi publik publikut nüüd niimoodi sarjata, eks ole. Aga, aga seal on mingisugune surnud ring, millest on väga raske. Seal on väga raske uutele tuultele puhuda. Kui me teeme publiku jaoks, siis loomulikult me teeme kõik selleks, et publikule meeltmööda olla. Kui publik ütleb, et ärge olge uuenduslikud, siis loomulikult me ei ole uuenduslikud, aga see on jälle jälle vahend. Eesmärk on segi. Mis siis on see päris eesmärk, kui eesmärk on publiku käest raha kätte saada, siis muidugi tuleb hoida kinni vanadest traditsioonidest. Aga teiseks võiks olla, ütleme, kui me tahame olla publikuga suured sõbrad, me võiksime ka eesmärgiks omale võtta, publikut harida. Võib-olla nad lõpuks siiski tulevad selle mõttega kaasa, et et nad saavad teatud kontserdilt või etenduselt nagu mingeid siukseid impulsse või midagi siukest erilist. Jah, ainult, et ma kardan, et see vähemalt Eesti oludes on, võrdub peaga vastu müüri väga tugeva peaga vastu müüri jooksmisega, noh. Väga austan ja imetlen neid inimesi, kes viitsivad sellega tegeleda. Ma olen teinud ka radikaalset sellist tehnomuusikat, eks ole, seal noh, mittemetallid, radikaalset tehnomuusikat, aga noh, ütleme praegu niimoodi, eks ja mingite ürituste jaoks mingi mingi reklaami minu jaoks näiteks või lihtsalt oma lõbuks. Et noh, ma ei, ma ei tea, mingeid piire, ma küll endale selles selle koha pealt nagu ei sea Nii konteksti piire ka, et umbes, et noh, et sinna üritusele sobib, aga, aga muidu ütleme näiteks sinna ei sobi. No eks ta noh, kui me räägime nii-öelda tarbemuusikast, eks ole, siis siis ikkagi peab väga läbi mõtlema, et mis, mis vahendeid sa kasutad, aga seal ei keela keegi sul kasutada mingeid uusi ja värskemaid ideid, eks. Eks ma ikka jah. Põhimõtteliselt teen noh, peale ennast nagu kuidagi või noh, mind huvitab väga teatri ja põhiliselt siiski ka filmimuusika ja ma vaatan väga palju filme just tundes huvi, kuidas nad helindatud on. Ja. Ja kuna see mind erutab ja puudutab ja kuna ma ise selles valdkonnas ka töötan, siis noh ma ei näe küll põhjust, miks ma ei peaks või miks ma peaks miks ma peaksin nagu millegi muuga tegelema ka seal noh, praktiliselt lõputu lõputu mängumaale, eks ole. Aga kui nüüd veidike fantaseerida, et kas sa oled unistanud vahelgat sümfooniakirjutamisest või tahaksid kätt proovinud sellega näiteks sümfoonia või võib ka midagi muud ooper või? Jah, mingi lavage, olgem ausad, et kui kui kui oleks see oskus, siis ilmselt ilmselt kunagi tahaks seda teha küll oskus süveneda, eks ole, ja ei, oskust süveneda seisab ikka sellega selles, noh kui kui süvitsi sa selle keele õpingud lähed, eks ole. Et selleks, et ikka raskeid filosoofilisi tekste rääkida, võõrkeeles olla, toome sellise paralleeli, kuigi see foon ei pea olema üldse rasked või filosoofiline tekst, eks. Aga selleks, et ikkagi noh, keelt nii hästi vallatleda sellega päevast päeva põhjalikult tegelema. Noh, päris nii ei saa, et ma natuke teen natuke ideega, et ma kardan, et. Aga aga, aga mind erutab küll, väga-väga erutab orkestraan mõtteviis. Ma arvan, et Eesti muusikaelu on äärmiselt mitmekesine ja põnev. Mulle tundub vähemalt, et kui sa ikka vähegi huvi tunned, siis saad ikka kõik kätte. No selles mõttes, et on olemas ERSO, kes mängib seal sümfooniat, on olemas nüüd Ensemble, kes teeb mingit kaasaegse muusika kontserte ja nii edasi ja nii edasi edasi, et et noh, nüüd ma arvan, võiks olla rohkem raha võiks muusikutele anda siis nad rohkem muusikat, muusikat teeks jah, lahedaid ideid. Realiseeriksid, et noh, miks peaks miks peaks ütleme, selline nüüd Ensemble saade, nähtus, baseeruma ühel fanaatikud, eks ole, kes noh, väga väga tahab ja siis läheb, lunib need rahad ja teeb need asjad. Ja miks peaks Tõnu Kaljuste uksi paugutama, miks, miks peaksid muusikutele niuksed fanaatikud on ju? Et noh, miks, miks ka neid vähem tonaatilisi tegelasi nagu natuke utsitada. Ja, ja nad võiksid, noh, nihukese elu võiks olla palju mitmekesisem. Ja mis, mis veel ütleme, kui vaadata mingisuguseid klubi üritusi, pidusid, mis housemuusika eri erinevaid alaliike nagu mängivad, uhab oma üritustel, inimesed käivad seal tantsimas ja no siis on ju ka põhimõtteliselt muusikaüritus või ütleme siis nagu noh, tegeleb samade asjadega kuulmiselundite kaudu inimese mõjutamisega, eks ole. Et noh, miks, miks needsamad noored ei võiks teada rohkem kõigest muust muusikaelust, eks ole. Aga samas ma ütlen, ega siin on jube keeruline, sellepärast et ega mina ei saanud kuskil 16. eluaastani aru, miks on vaja näiteks sirpi lugeda ja sümfooniaorkestri kontserditel käia, kusjuures ma olin õppinud üheksa aastat muusikakeskkoolis, eks ole No neid on teisigi, ainuke. Ka noh, mingi hariduse, hariduse ja harituse-ga seotud nähtused, et seda ei saa niimoodi üleöö, see on ikkagi seotud meie kollektiivse vaimsusega. Küsimus ongi selles, et et kui kuskil supermarketis on allahindlus ja meile paisatakse seal välja plaadid hinnaga 49 krooni ja seal on võib-olla 300 plaati, eks ole, inimesed tormavad ligi nii odav muusika ja et ostaks siis kui me avastame, et seal on täpselt kahte sorti plaatidele kollase plaadi hulgas nad üks hullem kui teine, eks ole. Võta üht ja viska teist, et noh, millest me siis räägime. Et siis noh. Siis see inimene ostab selle plaadi, kas ta on seda nime kuulnud või ei ole seda nime kuulnud, et kui seal on Pavarotti plaadis tõenäoliselt ostab seepärast, et rotis on, see on märk, eks ole, ostab selle märgi. Aga kui seal oleks, ütleme ma ei tea, anna tage mitsu plaat, siis tõenäoliselt ta seda ei ostaks, eks esiteks ta ei tea sellest midagi, tal pole vajagi teada sellest midagi tema enda arvates. Ja kolmandaks on ka see, et kas ongi vaja kõigest kõike teada, küsin retooriliselt otsa. Aga sinult ilmus sel aastal sellel aastal siis plaat Mcvet. Su esimene plaat, saad varem maininud lähex muusikat, päris mitme plaadi jagu, äkki plaanid ka tulevikus midagi ilmutada? Miks mitte? Põletada selliseid plaane heietatud? Eks ikka ja on mingeidki mõningaid selliseid eriilmelisi plaane. Kunagi tõenäoliselt kui üks täispikka mängufilmiprojekt peaks käima minema, et miks mitte selle muusika välja anda. Tõenäoliselt, kui ühe muusikaliprojekt peaks. Ma ei ole ja, ja miks ta peaks edu võti, see võiks plaadina ilmuda ja nii edasi, et ma ei näe, ma ei näe küll mingit takistust. Tõesti, jah, see see plaat, mis nüüd ilmus Rakvere teater otsustas selle välja anda etenduse mäkke muusika ja samas ka Ta pestoff nendest nelja aasta töödest, mis ma olen teinud, seda ikka jooksis verd küll, sellepärast et tegelikult on iga etenduse jaoks mul vähemalt pool tundi muusikat ja ma olen ma sunnitud sinna plaadi peale välja valima nagu igast etendusest, võib-olla selle selle peateema, eks ole, mingi kõige tähtsam aga umbes kolm neljandikku riiulisse sa tahad nagu edasi minna ja areneda, siis sa pead nagu mingil moel endast märku andma. Ma ei teagi, ma ei teagi, kus tõde, tõde siis päriselt. Lõpetuseks võiks rääkida sihukestel tuleviku teemadel, et tulevikus plaanib teha. Homme sõidan Kopenhaagenisse ja osalen seal ühes kaheksas multimeedia kammerooperis, mille Rolf liin Nora ellu ja ja siis tagasi tulles sealt unustan proove Tšehhovi kajaka. Kajakas treplevirolliga Katri Kaasik-Aaslav lavastab siis pärast seda tuleb kohe Rakveres. Mati Unt hakkab lavastama Harold Pinteri näidendit. Need on nagu lähema poole aasta plaanid. Ja samal ajal kirjutan nii-öelda kogu peremuusikali Aino Perviku Arabella ainetel. Nii et siis on päris palju vähemaks. Tuletaks rõõmsale aitäh, käiks tule.