Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. On aasta 1521 ja kena suvepäev. Liivimaa prilaatide Päeval Ronne purgis Läti Raunas Riia peapiiskopi residentsis on arutamise all paavsti otsus Martin Luteri kirikuvande alla panemisest. Aasta lõpus hakkab luteri õpetust jutlustama Riiga tagasi saabunud kirikuõpetaja Andreas knotgen. 1522. aastal, kui mari maapäeval püüavad prelaadid kuulutada luteri õpetuse ketserlikuks ja rakendada ka Liivimaal tema suhtes kirikuvannet mille vastu on aga vasallkonnad ja linnad. Sama aasta sügisel asub tegutsema Silvester, tegelikult Mayer usupuhastuse üks juhtivaid isikuid Liivimaal. Ja juba järgmise aasta lõpus hakkab Tartus jutlustama luteri õpilane, Riiast pärit Herman Varssav. Rajal vaieldakse Euroopas, kuidas on õigem uskuda. Vaidluste tulemusena sõnastatakse luterlik identiteet Augsburgi usutunnistusse. Usuteaduste instituudi ja Helsingi ülikooli õppejõud Riho saar räägib, missugused tõekspidamised said luterlikes dokumentidesse kirja. Üks olulisemaid vaidlusaluseid punkte oli armulaua sakramente püha õhtusöömaaeg. Evangeeliumides kirjeldatud sündmus, kus Jeesus einestab viimast korda koos oma jüngritega. Püha õhtusöömaaja käigus annab Jeesus jüngritele mõista. Nende hulgas on äraandja. Jeesus ennustab, et Peetrus salgab ta peatselt maha. Jeesus murrab leiba ja pakub veini, öeldes, et see on tema ihu ja veri. Kirikuloolane Riho saart, missugune on evangeelne arusaamine armulauast ja missugune on katoliiklik arusaamine armulauast. Selle mõistet üle vaieldakse mis asi on siis sakramente, eks ole, et kas see on jumala tegu või kui palju sellest peaks olema näiteks inimese niisugust omapoolset usuaktiviteet või aktiivsust ka, mis teeb sellest sakramendid lõpuks sakramendi armulaud on üks kramentides seal üks Agramentidest ja selliseks Agramendidest, millel on siis luterlasest arvates ka ütleme selline nagu piibellik põhjendus olemas. Et kui katoliku kirikus Sacramento oli rohkem meid oli seitse, siis luterlasest jäi alles kaks. Piht on niisugune vahepealne olev, millel ei olnud tegelikult sakramendi positsiooni, kuigi pihti ka väärtustatakse luterluses. Aga ikkagi ristimine ja armulauda, need on need kaks sakramente, mis alles jäid. Ja nüüd küsimus on tegelikult selles, et luterlaste käsitluses hakati nagu rõhutama ka seda, et et peaks olema selline usuline aktiviteet, seal hakkab inimene, tuleb armulaual, et et ta võtab oma aktiivses usus või, või sellise sisemise usuga seda vastu. Martin Luther tegelikult tema nii ei mõelnud päris, aga noh, need on need luterlaste sisemised arengud, juba teoloogilised arengud, mis selleks ajaks olite juba läbinud palju muutuse protsessi. Nii et Huubeli ajal oli see muutunud arusaam selliseks, et seal on seda inimese ise seda usku sisemist usku usus vastuvõtmist on vaja ka. Katoliiklikus seda ei rõhutatud, sest seal jumala tegu sa lähed armulauale. Ja jumal sooritad selle teo sinu jaoks küsimuseks seda, et kui intensiivne on sinu sellel hetkes uskumine, tähtis oli siis katoliiklikus käsitluses küll see, et inimene ei viibinud sel hetkel teadlikus mõnes surmapatus või, või ei kavatsenud teha noh, teadlikult, et et kui tal sellised takistused olid olemas, siis ta muidugi sai endale suurt nuhtlust sisse. Aga kui tal selliseid teadlikke kavatsusi ei andnud nendeks pärast armulaualt minekut kedagi maha minna, tapma või midagi muud kurja teha, siis põhimõtteliselt nagu ladinakeelses mõisas. Sellest tekstist ju ei pidanud põhimõtteliselt talupoeg aru saama, see on eesmärk iseenesest. See oli sakraalne keelsel jumalakeel või sellise püha keel ja sa ise mõjub siis see toimib, see on selline, võib-olla peaks muusikale automaatne sugune sooritamise mulje, jääb, et läheb lihtsalt kohale ja võtad vastu ja ja nii ongi, sakramendi teeb sakramendiks. Ses mõttes jumal ise mitte sinu usk ei muuda seda selle sakramendi, eks. Ooperis panid tähele, et eesti talupoegadel seal Põltsamaa kandis on enam-vähem samasugune niisugune lähenemine armulauale. Et ilmselt ta pani tähele, et nendega vesteldes juurides nende usku ja usu, kus sügavused sellest ei saadudki aru. Ja ausalt öelda armulaual toimuvast ongi raske aru saada. Tegelikult intellektuaalsest mõttes on ta üsnagi arusaamatu. Aga sellel hetkel nii abstraktsetest asjadest eestlane vist üldse ei mõelnud tähendata mõtteviis oli, kas maagiline ja konkreetne. Et nad ei mõelnud, me ei või tähendab mingid õpetatud dioloogide mõttemaailma ju viia nende mõttemaailma kuidagi üle kanda. Et sellised tähelepanekud lihtsalt näiteks tema tegi, aga, aga neid katoliikluse mõjusid annaks ilmselt leida teisigi ja mõtleme luterlikus. Minu käest ei ole need sugugi minema pühitud, et et see on ka väärkujutlus, kui, kui me käsitleme luterlikku teoloogiat kui üldse mitte katoliikliku. Et, et see on seesama asi, millest ütlesin alguses, et et seal katoliiklik tuum on, on nagu välja sõelutud sellisest traditsiooniga kaasa tundnud kombestikus ja paljust muust, mis sajandite jooksul on kogunenud. Mida kirik on? Noh, ütleme niimoodi, kui muidugi kasutatakse, aga profaase keel, ütleme fantaasialend on olnud tohutu sajandite jooksul. Et seda tuleb võtta kui mingit loomingut, loomingulist protsessi ja sellisena võiks öelda, et kõik need turgias välja kujundatud elemendid kellade helistamised, küünalde panemisel, noh mille üle palju vaielnud, eks ole. Mis on kokku lepitud asjad, et et see kõik on looming. Nüüd osadele tundus, et see looming on omadega nagu liiale mindud, eks ole, šveitsi rehvarmaatorid otsustasid kõik niisuguse minema visata. Kunstiskulptuurid, eks ole, ka luterlased viskasid ära jo kõrvalaltarid kirikutest ja jäeti peaaltar alles. Nii et šveitslased tegid ka peaaltarit ei tohtinud. Aga lihtsalt üks tavaline toidulaua moodi asjakene toodi sinna ja sealt pealt siis pühitseti püha õhtusöömaaega. Nii et noh, erinevates kirikutes olid, et puhastumise või pildi rüüstajad nimetama, need olid eri eri erinevad. Luterlikus, kirikus ei toetatud kirigi kogunsti hävitamist. Küll aga muutusid teemad ja rõhuasetused, et teemades toimusid suured muutused, nii et hakati, hakati rohkem jah, püha õhtusöömaaja temaatikat esitama ja muidugi Kristuse kannatust rõhutama. Nii et see siis väljendub juba altari maalides. Ja noh, need on, need on sellised teised teemad nagu tulevad selgelt sisse ja. Aga see püha õhtusöömaaeg selle üle vaieldi palju mida siin täpselt siis vaieldi ja missuguseks kujunes. Protestantliku kiriku seisukoht Selgelt võeti eitav hoiak katoliikliku siis transsutsastantsiooni õpetuse suhtes, mis see tähendab, transotsast sanktsioon, selline keeruliselt välja öeldud sõna läheb, eks ole, keel endalegi sõlme, tähendas siis seda, et armulaual elemendid muutuvad olemuslikult ühesõnaga leib ja vein olemuselt leivaks teeniks, vaid nad muutuvad karistused tõeliseks reaalseks juuksevereks. Ja lute tere ei pooldanud seda või tema usk, kas mõlemates oli, oli juba teel sellise ratsionaalsem käsitluse poole kus ta siis selgelt ütleb, et Kristus on reaalselt kohal armula elementides küll, aga mitte nii, et need elemendid muudaksid oma olemust, vaid Kristus on reaalBrazentselt kohal, see tähendab siis reaalselt olevalt ehk kohal siis et seadmest sõnad öeldud, et ta on kohal konkreetselt nendes elementides, noh, seda on nagu väljendatud sellise tulise raua või hõõguva raua näidet tuues, et nii nagu hõõguv raud, ühesõnaga raud on raud. Samal ajal ta on ka nii kuum, tan nagu energia, see kuumus, energia on seal sees. Panid seest, ütlesid, et et see sümbol. Ühesõnaga õhtusöömaajal on karistuskohal meie keskel, kui me seda koos läbi viime, siis on ta meiega koos. Aga ta ei ole konkreetselt nendes elementides leivas ja veinis, tema inimlik pool. Siis kui noh, jänesed tooge keel on niisugune keeruline ja spekulatiivne keel, eks ole. Ühesõnaga, kui Kristuse jagati inimeseks jumalaks, tal oli kaks loomust, eks ole, siis singli väitis, et Jeesuse inimlik loomus sai olla ainult taevas, isa paremal käel aga mitte konkreetselt leivas ja veinis. Lihtsalt ta istub kogu aeg, isa paremal käel, saad ei tule sealt ära. Ja seetõttu siis leida veel on ainult Jeesuse Kristuse ihu ja veresümbolid saavad olla. Ja arvates selliseid sümboleid ei loonud ka Auslikus inimeses usku, inimeses usku, vaid tegemist oli tänu ja mälestusteenistusega niisuguse osadussöömaajaga kus siis Kristuse ihu koguduse kujul oli nagu kohal. Neid sümboolne. Aga Lutter, rõhutas muidugi selle sõna sõnalist tähendust, mitte sümboolselt tema arvates selline sümboolne tõlgendus oli ebakindel. Ta tahtis kõigest ebakindlusest ennast eemalhoidvate luteri pooldate, rõhutada, et kui ta vaidles katoliitlastega või vaidles nende šveitsi vendadega, siis tegelikult ta kogu aeg toonitab nagu ühte argumenteerimise viisimistada ja mida sa pead õige bioloogiline argumenteerimisviis on, see, tähendab me peame kõigest ebakindlusest ennast lahti rabelema, võitlema, ainus kindel asi on jumala sõna. Kõik muu on ebakindel, tähendab, kirikukogud on ebakindlat aastani ebakindel. Kirikuisad on ebakindlad. Ei ole, ei ole mingit kindlat, on üks kindel ja see on siis pühakiri ja pühakirjad, Kuulutus või tunnistus Kristusest, Need Lutter kuulutab niisugust Kristuse tsentrismi Võnnisust, Kristo tsentrismi või? Mõni ütleb ka, võib-olla Kristo monismi Kristuse ainulisust ja ainult teda, see on muidugi oma piirang, tuleb siin sisse ja sain ka oma oma miinus, sellega tekkis sellepärast, et noh, mu mõte läks natuke kiiremalt ütelnud täna jooksma, ühesõnaga, piirang tekib sellega, et kui Lutter rakendas sedasama printsiipi ka pühakirja interpreteerimisel ja siis juhtus üks asi, juhtus selline asi, et kõik pühakirja osad ei kuuluta Kristust ühtemoodi võimsalt ja vägevalt. Ja seetõttu näiteks ta ei väärtustanud teatud uue testamendi kirju üldsegi Jaakobuse kirja juudakirjad, mida ta pidas sellisteks. Noh, nad ütleb põhk, sellised õled, mis üldse ära põleksid, ruttu. Ja ta ei paigutas need ka oma saksakeelse uue testamendi, noh, lõpuossa ei numereerinud äraga lehekülgi, et jäid kui sellised lisad sinna uue testamendi lõppu ainult tema jaoks, aga see tähendaski seda, et teotsentrism jumala tsentrismi asemele tuli Kristuse tsentris ja hakkas piirama, sest jumal on leitav või oleks leitav ilmselt kõigist nendest tekstidest. Aga Kristust mitte, see on, see on mõnes mõttes selline piirap piirav faktor, aga selles samas oli samad Lutter rõhutas seda ühte olemas olla-verbi ehk ehk kui Kristus seal ütles ladinakeelse hulgata järgi, et see on minu ihusee, pani rõhuselile, on Est siis singli ei rõhutanud, seda on ja aramea keeles tegelikult, kui nüüd mõelda tagasi, kuidas seda võis õelda, siis seal ei Sagnanudki niimoodi öelda, et see on minu ihuveri, Jeesus oleks tõenäoliselt võinud õelda umbes midagi taolist, et minu ihu ja veri või see minu ihu ja veri, mis teie eest valatakse midagi taolist, aga seda rõhutamist, et see on, tähendab millele see viitab, see nüüd on. Luthor leidis, et EIS sellest sõnast on, tuleb rangelt kinni pidada. Et see on väga oluline, see on ja seda igasugused sümboolsed seletus, viisid muudavad kõik ebakindlaks. Tegelikult on sellest Marburgi vaidlusest lausa olemas, isegi väikene üleskirjutus tähendab, kuidas mõlemad osapooled seal väitlesid. See tekst on kirja pandud tõesti ühe asjaga suures isa oli ja tegi märkmeid, eksis muul viisil, see polekski säilinud. Ja kui palju ta nüüd midagi üles jõudis kirjutada ka sellise kahe mehe arutud käigu ta on, ta on kirja pannud, see on tänapäevane siis säilinud, et ega, ega palju muud sellest väga kätte jäänud. Et see püha õhtusöömaaja erinevusest singiaalide luterlaste vahel ongi selles, et ühed toonitavad seda sümboolset poolt ja teised selliste rea present tehke elementides kohalviibimise poolt, aga mitte nii, et elemendid oleksid muutunud. Tänapäevane need asjad muidugi taga segamini läinud, et noh, kui me üldse tänapäevast hakkas rääkima, siis me peaksime nagu selle osa ära unustama, et siis tulema tänases kontekstis tänane hoopis sele muud tendentsid, täitsa luteri kirik muutub kogu aeg edasi ja ikka muutub, muutub ja ja selles seetõttu noh, siis lugedes teatud tekste, võid jälle üllatuda, et et niimoodi väljendutakse, et aga aga sellel hetkel tol hetkel ei ei rõhutatud näiteks seda, et seal mingit muutumist toimuks, muutumise õpetajast luteruse ei aktsepteeri. Et need elemendid muutuksid küll aga katoliiklik ja ortodoks lik kirik siis toonitavad seda muutumist, kuigi katoliiklased seda lausa üritavad, aga täpseks isegi teha, mis hetkel see toimub, see muutumine sallandist vastavalt missal. Helistatakse seda kellukest ja tähendab, see toimub sellel. Ühel hetkel ortodoksid seda aega ei fikseeri nende jaoks lihtsalt müsteerium saladus et muutumine toimub, aga kuidas tähendab, mille hetkel see toimub, seda nad ei modifitseeri ajaliselt kuidagi. Selles mõttes oli, tekstid viitavad sellele, et, et ta sõi ja jõi nendega koos aga meie naabritega. Et kui nüüd katsengliaanitseda singli rikk seda mõtles, mõtestasid nad leidsid, et see ei saa olla muu kui sümboolne. Ja pärast hiljem elama punkt on Philip plankton, siis luteri lähim töökaaslane kirjutas ju Augsburgi usutunnistuse niisuguse muudetud versiooni. 1540. aastal see ilmus ja sealt ta eemaldas singli aanide kohta langetatud noh, niisuguse needuse seal siis Njaati ära selles algvariandis teratsengliaanidest, nende väära pühaduse oma õpetuse tõttu. Melanton eemaldas selle koha. Muidugi see tekitas siis luterlased selleks ajaks luterlased jagunevad kahte suurde parteisse Filipistid ehk melanktoni õpilased ja siis gneesia luterlased ehk niisugused eht või õiged luterlased, kes siis ütlesid, et melankton läheb oma kompromisside otsimises liiale. Melanktoronile valmis ka paavstile andma puhtalt inimliku niisuguse inim inimütleme inimlikku kokkuleppepõhise õiguse olla kirikupea. See ole jumalik, inimlik kokule on keegi, kes sümboliseerib niisugust noh, kiriku ühtsust. Luteri olnud küll valmis sellist asja tähendab Lutrolli valmis oma nooruses oma alg piss paavstile, seda isegi maailma, aga oma elu lõpupäevil ta leidis, et isegi sihukse inimliku kokkuleppe alusel on sellest pigem kahju kirikule kui kasu. Et see ikkagi lõhub rohkem Kristaskonda, kui konsolideerib ja seetõttu melankton läks, sellist rahumeelset kompromisside teed otsis ja tehte geneesia luterlased, siis süüdistasid teda reformatsiooni reetmises. Nii et kui 1577. aastal loodi, kustutage see üksmeelsuse deklaratsioon, milles pidi saama Augsburgi usutunnistuse selline normatiivne teoloogiline tõlgendus. Ja juba 1580 koostati kokkulepe, raamat, kuhu võeti siis erinevaid erinevaid dokumente, noh, sinna koondati sama Augsburgi usutunnistus, sinna koondati luteri mõlemad katekismuse, need. Sinna võeti sisse šmalkalt ja artiklid. Õieti õieti sisse ka melatoniin, koostatud see Augsburgi usutunnistuse apoloogia ja ka melatoniini traktaat paavstivõimust ja võetakse üksmeele deklaratsioon. Nii et sellele kokkuleppel raamatule kirjutas alla omakorda kolm kuurvürsti, 20 vürstide, neli vabahärrad, 8000 vaimulikku ja 900 dialoogi. Sõnaga, see oli siis see nõndanimetatud Liiber, Concordia kokkulepe raamatut 580, tähendab, seal olid ka muidugi varakristlikud usutunnistused, alguses apostlik Nikaia-Konstantinoopoli Athena vaesuse ja siis nagu ma ütlesin, Lutheri olemad katekismus, et Augsburgi usutunnistus Se usutunnistuse apoloogia esmalt Kaldja artiklid ja melanktoni, traktaat, paavstivõimust ja üksmeeledeklaratsioon. See on see kokkulepe, raamatu sisu, see seal üldse normatiivne niisugune luterliku teoloogia normatiivne tõlgendustele kõiges nendes dokumentides nagu tuli tuli esile. Et siia siis seda melatoniini koostatud revideeritud versiooni Augsburgi usutunnistust ei võetud, siis sellest öeldi ennast muidugi listantseeriti. Siis leiti, et see on seal on noh, usureformatsioon rutaka nagu reedetud selles uuendatud või muudetud versioonis. Keerulised, suhteliselt keerulised loode. Sellega aga kahtlemata seda raamatut hakati pidama universaal luterluse aluseks. Ja Rootsis just eriti sätestati seega kirikuseaduses 1686, mis siis Liivi ja Eestimaal hakkas tegelikult jõustus 1694. Nii et sellega siis võiks öelda, et ülde niisugune universaal luterlus võitis territoriaaltuttarluse. Noh, need on kõik sellised terminid ja mõisted, millega lihtsalt kirikuajaloolased ja ka kirik, Kuuõiguseloolased opereerivad. Et enam ei ole niisugune territoorium luterlikus lihtsalt vaid on keskkonnauniversaal Lutarluse alus paika pandud. Ja ja sellelt aluselt, siis kui keegi ära langeb siis ta ei ole enam siis ta ei ole enam nagu luterlane, eks ole. Ühesõnaga nüüd tagasi jõutud sellesse aega, kus üldse konfessonalismi ajastu ju algus Euroopas tegelikult kui Augsburg usutunnistus 1531 Schmal kaldeliidupäeva loomisel ikkagi võetakse nüüd selleks aluseks luterlased, võtavad selle aluseks endale. Kuigi keiser oli tagasi lükanud, siis algab see sellest ju Saksamaal. Võiks öelda konfessionalismi aegne ajastu, mille lõpetab siis alles Vestfaali rahu 1648. Naftal vahepala muidugi, Augsburgi usurahu, kus riigi seisused otsustavad anda protestantidele vabalt oma usku praktiseerida piiratud ulatuses, seal siis kehtestab see kujus reegio ees religioon või eesti keelde panduna, eks ole, kelle võim, selle usk ja seep kehtis ainult nende protestantide suhtes, kes olid liitunud Augsburgi usutunnistusega, mitte mitte teistes. Nii et selle niisuguste noh, Augsburgi usurahust said osa ainult Augsburgi usutunnistusega liitunud protestandid. Aga noh, sellevilja hakati reaalselt maitsma alles siis teist 10. sajandil. Aga muidugi tulemused olid, võitleme valusad või, või verised. Noh, kui me mõtleme sündmustele juba, mis Prantsusmaal toimuma hakkas hiljem ja ja noh, see põhimõte on, et kelle või selle usk, et selle põhimõtte rakendamine ühest küljest see pani aluse, noh, ütleme ühest küljest, see oli väike samm vabaduse suunas liikuda. Kui me vaatame usuvabadust ajalugu Euroopas, siis oli väike samm sinna suunda. Samal ajal see tekitas ka seda olukorrad nüüd Euroopasse hakkasid sündima sellised ütleme nagu usu tunnistuslikult homogeenset territooriumid, kus siis kehtis üks kindel usutunnistus või mõnel alal võrdselt näiteks kaks usutunnistust, noh, Saksamaal sisuliselt oligi kaks siis 1555. aasta usu Augsburgi usurahu sisuliselt Saksamaal kehtestas olukorra või olukorra, kus oli võrdselt kaks, oli siis Augsburgi ja siis katoliiklased. Nii et pärast Rento kirikukogumisele katoliiklaste see viimane suurem kirikukogu nende otsuste kinnitamist paavsti poolt 1564. aastal oli tegelikult võiks öelda Euroopa lõpp plikult. Korfessionaalselt lääne kristus oli jagunenud, tähendab enam enam mingisugust kokkusaamist, vilja äraleppimist või saamise, see oli täiesti välistatud. Ja ka tegelikult katoliku kirik oli muutunud pärast Rentot ka katoliku kirik on lihtsalt üks konfessioon teiste protestantliku konfessioonide kõrval, nii et see oli täiesti uus situatsioon. Mis siis 16. sajandi lõpuks niimoodi välja läänekristluses kujunes muidugi, selle Augsburgi usutunnistus on veel üks huvitav seik, nimelt siin otsiti ju ka kontakti veel Konstantinoopoli patriarhaadiga ja noh, mõte oli otsida nagu nendega ühisrinnet katoliiklaste vastu. Ja noh, kuna katoliiklik pooleli alati ründavam pool siis melankton tõlkis Augsburgi usutunnistuse ära kreeka keelde ja nad saatsid selle tollasele patriarhile. See oli tollel hetkel oli siis patriarh Joaosofteine. Ühesõnaga patriarhi otsus oli muidugi negatiivne, nii et 1559. aastal igal juhul patriarh vastas, et see on hermeetiline usutunnistus. Muidugi, patriarh oli, oli vapustatud sellest, kuidas luterlased suhtusid pühade austamisse aastumis kloostrites pidades kristlase elu, kas täiesti kasutataks nii et rohkem siis patriarh tegelikult keskendus ka selle usutunnistuse sellele teisele poolele ehk nendele väärnähtustele ja leidis, et meil ei ole ikkagi teiega küll mingit võimalust ühisteed minna. Noh, hiljem seda katsetati veel nii, et tüübingeni ülikooli teoloogid kordasid seda melanktoni katset hiljem, 1500 seitsmekümnendatel aastatel. Aga see jäi samuti ilma igasuguse positiivse lahenduseta. Et selline väike vaheseik oli siin ka veel selle asja juures Augsburgi usutunnistuse, kus nad otsisid selliste ühisrinnet katoliikluse vastu aia. Muidugi katoliku kirik, saades sellest teada, oli loomulikult rõõmus, et loogiline dialoog teoreetikutega oli kujunenud siis viljatuks ürituseks, nii et Roonasest või rooma hingas kergendatult. Sellest sellest muidugi kuuldes. Aga, aga selle Augsburgi usutunnistuse mõjud jah, on on ju nähtavat selles mõttes, et seal ju tõesti nagu, kui see patriarh ütleb ka, et kuidas te suhtute pühadesse ja ja kloostri ellu ja, ja nii edasi, siis siis loomulikult noh, need on nüüd juba üldse reformatsiooni mõjud, ütleme tollasele katoliikliku kultuurile juba laiemas tähenduses, et mida see kõik tähendas, eks ole. Et me ju teame, et kloostrid likvideerisid, likvideeriti ja noh, neid ka muidugi reformiti ja, ja mõnel pool lasta nendega tegutseda mõnda aega, kui nad olid nagu sekulariseeritud. Aga üldiselt oli sellel kahtlemata selline pärssiv mõju, sest noh, kloostrid tegelesid hoolekandega. Sellise protestantliku hoolekandesüsteemi loomine võttis kõik aega ja teine, mis kloostrite puhul veel vast toonitatakse, on, et seal oli ka teoloogiline mõttekeskus või ütleme, nagu need võiks öelda ka ajud mis nagu ütleb üks kloostrite uurija Kaarner näiteks ütleb, et teemasid aated katoliiklaste vaatenurgast vaadatuna viisid evangeelsed jõud läbi Kristuse ihu massiivse ambuteerimise kus institutsionaalselt tasemele alles ainult kiriku parem käsi ehk koguduse vaimulikkond ja neid juhtinud piiskopid. Operette toni käigus eemaldati suur osa kiriku ajudest. Selleks ei olnud sugugi kirikupea ehk paavst, vaid kloostri konvendid, kellel oli keskne roll ülikoolides ja reformaatoritestsid vähem haritud koguduse vaimulikud, paremini haritud kloostri vennaskondadest kõrgemale pjedestaalile. Et see muutusele radikaalne. Et nagu sellest seisukohast vaadates hinnates oli nendesse tõesti suhtumine kloostrites radikaalne. Aga loomulikult reformatsioon valis teised väärtused nagu etnose see puudutaks seda osa, mis mõju oli üldse reformatsiooni abielu institutsioonile. Kuna Augsburgi usutunnistus räägib preestrite abieludest, mis saab paljudeski riiklikest kommetest, tähendab toidud pühad. Aga eriti tähtis artikkel oli muidugi Augsburgi usutunnistuses kiriklikust võimust, et noh, et see on see, mis juhib tegelikult selle kahe vallaõpetuse juurde või kahe regimendi õpetuse juurde, mille samuti melankton 1550.-teks aastateks koos oma kaastöölistega ja lõpuks koostab ehk protestantlik juura, kuna Lutter oli ju kanoonilisel õigusele selja pööranud, ta oli isegi selle ju ära põletanud, mis tähendas õigust. Loolaste hinnangul oli see mõnemates nagu anarhia väljakuulutamine tollases kristlikus Euroopas Lääne kristlikus Euroopa ruumis. Enam ei ole kanooniliste õigust, mis sätestas väga täpselt inimese elu ja noh, suhteliselt ühiskonnaga kirikuga ei ole enam, kus ei kehti enam, mis siis on siis on meil nagu õigustühine kehtid, niuke ruum, igaks võib teha nüüd, mis tahab, tähendab nüüd fantaasia vaba. Ja tegelikult noh, Andreas, Carstat, kes oli jurist, kui Lutter põletas selle kanoonilise õiguse ära, siis Kalsdat ütleski, et nüüd tuleb vaba, nüüd võime hakata uut looma. Enam ei ole meil seda segavat kanooniliste õigust, mis noh, mõnes mõttes sekuski inimese ellu igas pisimaski küsimuses mille vastu oli nagunii protest olemas ka juba katoliikliku protesteeriti kanoonilise õiguse, sellise noh, liigse sekkumise tõttu. Luteri rõhutas inimese kristlase südametunnistuse vabadust. Me ei pea kuhugi ettekirjutusi tegema igaks pisimaski asjasse küsimuses. Siin tulevad nüüd juba teised sellised uued teemad nagu joka sisse jooksma. Et mida see kõik tähendas nendele institutsioonidele. Augsburgi usutunnistus, millest nüüd on räägitud ja Eesti, millal tõlgiti usutunnistus eesti keelde? Augsburgi usutunnistuse tõlkimisega, nagu ma siin mainisin, et tegelikult ei kiirustatud ja kiirustatud seda ka eesti keelde tõlkimisega, sellepärast et noh, kuna selle vaimulikele mõeldud tekst siis nad valdasid keeli ja nad said seda lugeda vabalt. Aga olukord muutus, 19. sajandil, tähendab, tuli väga palju juurde uusi luterlik Tartus liikumisi, noh näiteks nimetada siin ikkagi kas ühe nimega Pietis ja Eesti kontekstis, kas Hernhutlus ja sellel isal tekkis vajadus täpsustada, mis on õige, luterlik õpetus, mis on mitte päris õige, luterlik õpetus ja teine, mis kiirustas seda tõlkimist ette võtta, olid igavesed juubelid. Sõnastatud 830 oli mõõda siis 300 aastat Augsburgi usutunnistuse esitamisest ja siis muidugi tõlgiti eesti keelde esimest korda see teksti tõlkeks oli siis juurus sündinud ja Kadrina koguduse õpetaja. Ta oli ka Eestimaa konsistooriumi assessor, hiljem oli ta isegi Eestimaa kindralsuperintendent, aga loobus ametist, sest tahtis Kadrinas olla ja aga, aga see on siis krüptfer siis Arnold Friedrich Johann klipper ja tuntud estofiil. Et olen muidugi Eesti kultuuriloos väga suured teened. Tema. Selle teksti eesti keelde ja trükk ilmus siis Tartus, 1830. aastal ilmus kahes veerus, sorry ladina, saksa, eesti ja lätikeelne tekst, jooksjaid niimoodi kahes veerus. Ja see oli mõeldudki usutunnistuse siis 300-ni nõndaks juubeliks. Tartu Ülikoolis tellis selle tollel ajal usuteaduskonna dekaan selle töö. Ja kui rääkida järgmistest tõlgetest, siis Liivima sinod palus tõlkida 890.-te aastate alguseks jällegi Augsburgi usutunnistuse uuesti. Ja tõlkis selle siis saksa ladina keelest Kaarma pastor Friedrich Villem Heidelberg. Tegemist oli muidugi eesti rahvusest pastoriga saksa nimega ja ilmus see 1891. aastal. Samas Harald Põllu toimetatud väljaanne ilmus 1930. aastal ja neljas Kondradvimi toimetatud ja kommenteeritud väljaanne siis 1980. aastal Stockholmis. Ja noh, mina lõpetakski sellise sooviga tegelikult vajaks uut tõlget. Ja tõlkida tuleks ladinakeelsest originaaltekstist tingimata jaa tervitaks, kui keegi selle töö ette võtaks ja annaks meile sellised suhteliselt täpsuja heas eesti keeles antud tõlke. Ma tahaks küll üleskutse teha vähemalt sellise üleskutse, et et meil on uut tõlget vaja. Et kui keegi võtaks kätte ja teeks, teeks sellest ladinakeelsest originaalist lihtsalt uue tõlke. Et meil on väga vilets tõlge praeguse, mis see viimane on tehtud. 80. aastal ilmus Stockholmis. Väljavõte Riho Saardi käsikirjast kristluse ajalugu. Evangeelne liikumine oli lõhenemise ohus ning Hesseni rk grafilip kutsus. Sellepärast võitlevad osapooled 1529. aasta oktoobri alguses läbirääkimistele. Marburgi läbirääkimiste eesmärgiks oli osapoolte leppimine ja konsensuse saavutamine. Luterlased esindasid seal Wittenberglased, luteri ja melannaston, reformeerituid, süngli ja Johannes olekolampaadius. Tänu kellelegi Strasburglase Kaspas Hedioni tehtud märkmetele võime saada ettekujutuse osapoolte mõtteviiside erinevusest. Lutter selle teie poolt esitatud põhimõtte sisu on järgmine. Kuna me sööme Kristuse ihu vaimulikult, ei ole selle ihulik söömine vältimatu. Vastan, ma ei ole siin küsimus, kas ihulik söömine on vältimatu. Tartu või mitte, see ei kuulu meile. Seegi võib olla võimalik, et mind ei ole isegi risti. Ja ma ei usu Kristusesse. Ta annab meile iseennast mitmel viisil jutluses ristimises, armulauas Kristuse ihu süüakse üha uuesti, kuna ta ise on käskinud nii teha, kui ta käsiks mind süüa, sõnnikut teeksin, nii teene ei päri oma isanda motiivide järgi. Swingli vastab kõnelesite sellest kui puudulikult. Me mõistame jumala tahet. Osa sellest meeldis mulle, osa mitte, sest see oli täiesti lapsik. Need ülesanded, mida jumal käsib, ta käsib, kuna need on meile kasuks. Jumal on tõeline ja ta on valgus, ta ei vii meid pimedusse. Seepärast ei võinud ta öelda sõnasõnaliselt mõistetuna. Minu ihu. Piibel on niisuguse mõtte vastu. Oraakli antakse ebaselgetena, jumal nii ei tee. See oli katkenud saates esinenud kirikuloolase Riho Saardi käsikirjast kristluse ajalugu. Näide selle kohta, kuidas Martin Luther Šveitsi reformaatorid Swingliga Marburgis väitles saate toimetaja Piret Kriivan sõnaseletusi ja muud põnevat aadressilt Eesti lugu, punkt vikerraadio ja raadioarhiivist. Martin Luther armastas muusikat ta lõiguraale ja ta on ise kirjutanud ka luuletuse muusikale. Emand muusika on selle pealkiri ja selle esitas muusikalises tunnis 1979. aastal Eesti raadio kauaaegne diktor Elfriede Ilves. Ei õelust olla siin küll Saagus, laul käib õige mõnuga. Pole ka tüli riidu, siin põgeneb iga hingepiin, kõik mure, ahnus, kade meel kaob sinna, kuhu kurbusel. Armas aastaaeg on siis, kui kostab linnukeste viis ja kuulda terve ilma. Päält on palju kaunist lauluhäält. See armsa künnilinnuhõik teeb ümberringi rõõmsaks kõik külg kallil kombel laulab ta. Me peame teda tänama.