Lugupeetud kuulajad, tere tulemast 2011. Kümnenda aasta esimesse kunstiministeeriumisse. Loodetavasti tuleb see aasta parem kui eelmine ning ma loodan, et teie soovid täituvad. Tänases kunstiministeeriumis on kõigepealt küla Salo paistlike Jaanus Samma kellega me räägime tarbekunstis Key klubidel. Seejärel vestleme professor Krista Kodres ja ka Eesti kunstiajaloo uuest kirjutamisest. Ning rubriigist Tartu möliseb lappab Indrek Grigor. Värsket kunst. Teed. Mina olen saatejuht Maarja mürk, jätkulamist. Nüüd on kunstiministeeriumis Jaanus Tamm ja Alo paistik ning me räägime projektist nimega Blaid, Arthur keik laps, ehk siis tarbekunst Key klubidele. Kõigepealt olekski küsimus, et mis mõttes tarbekunst? Miks te kasutate sõna tarbekunst ja miks tarbekunstiklubidele mis seal on seni näidatud või miks Key klubid vajavad? Tarbekunsti ma ei tea, kas Eesti klubid tarbekunstidest räägi klubist, aga kuna see projektsi alguses Pariisis seal on väga palju klubisid, siis seal on sellised nii-öelda meeleolu videod. Ja me mõtlesime, et me teeme ka sellise meeleolu, tegelikult see ei ole üldse Kinglubide eripära, see on kõigis sellistes ööklubides on mingisuguseid videosid, näidatakse kas seal on sellised playboy stiilis tüdrukud jooksevad või midagi muud. Ja teile tundus, et nende kunstiline tase ei ole piisav. Aga meile tundus, et, et see on niivõrd naljakas žanr, milles võiks teha mingeid väikseid muudatusi, natuke nihastada ja vaadata, mis juhtub ja antud projekt on ikkagi Eesti spetsiifiline ja kui muidu on seal mingisugused surfarid sihuke California stiilis vä. Ja siis meie versioon on siuke eesti mehed maatöödel ja sat. Ütleme niimoodi, et kui tõstyotase tarbekunstis tänases selle ideed võib-olla sellest, et need ja kuidagi, kui klubidesse minnakse Et justkui lihtsalt nendes klubides olla. Neid tarvitatakse kui mingeid pausi, täiteid, ütleme, et kui keegi sinu sõber läheb baarist džinni toonikuga tooma, et siis seal kuhugi mujale vaadata. Sa võtad seda videot, et see on nagu lihtsalt seal, et sind lõbustada. Kui selle pärast klubist väljas vaadata, siis sealt viited õlgusele. Sellest me räägime ka natuke hiljem, et kuhu turule täpselt omatarbekunsti soovite suunata. Aga kõigepealt ma küsiks selle projekti alguse kohta, sest et te olete seda teinud minu meelest üsna kaua hakkas kaks aastat, kahe aasta mainisite, et see sai alguse Pariisis, kas te mõlemad tollel hetkel elasite? Aga rääkige palun üldse sellest, et kui palju näiteks praegune see, mida te nüüd Eestis esitletab nädalat esitlenud veel paaris kohas kuidas erinev sellest esialgsetest plaanidest või kuidas see projekt on selle üle kaheaastase aja jooksul muutunud. Ta on päris palju loomulikult muutunud aga ma arvan, ta ainult paremas suunas või kuidagi meil oli, alguses ikka tuleb, alustas hästi suurelt ja me tahtsime teha erinevates Euroopa riikides Ida-Euroopa riikides just nagu sellist karvaseid mehi otsida kuskilt Poola küladest. Aga siis noh, loomulikult ma arvan, et oma võimaluste piires ja nüüd me tegime seda ainult Eestis, Muhu saarel. Ja ma arvan, et noh, selles mõttes see kõik käis kuidagi nii kähku Need, otsustused, mis me lõpuks otsustasime teha, et ma olen nagu selle esialgsete plaan võrreldes isegi võib-olla rahul rohkem. Aga miks Ida-Euroopa eksootika mõttes Poola torumehed? No just nimelt eksootika mõttes, et noh, alati näidatakse ütlen tõesti neid surfareid sellistes kohtades, et natuke mingit ütleme, reaalsus tuua isegi, või noh, sest ega muidugi Poola torumehed on Lääne-Euroopas ka tuntud. Tõst kohe algusest peale selline mänguline projekt, et see ei olnud selline kohutavalt tõsis projekt, umbes kas ma tahtsin midagi kohutavalt öelda sellega samal ajal seal on võib-olla mingi selline hästi kerge aktilist, nii väike juures, seal oleks kutsuda mänguliseks aktivismiks. Ja idee oli ikkagi tegeleda mingi teemaga, mida me ise tunneme Ida-Euroopa probleemistikku mingil määral. Ja lõpuks me lihtsalt läksime selle teema juurde, mida me kõige rohkem tundsime, ehk siis Eesti. Maa talupoeglik, kultuur, selle kohta ma tahtsingi järgmiseks küsida, et need stseenid, mida te sellesse tarbekunstiteosest siis esitlejate kündmine, jaht, kala püük, niitmine, saagimine ja nii edasi ja nii edasi, et need on sellised arhetüüp, sed talutööd ja tavaliselt võib-olla see on minu eelarvamus, aga ma seostaksin geiklubidega pigem sellist glamuuri ja dekadentsi ja võib-olla sellist aristokraatlikus lõbu. No aga te olete vastupidi läinud just see talupoeglik kultuuri. Miks selline valik? Sul on õigus, see hakkab silma ja see on hea, kui silma hakkab, et see temaatika, mida me käsitleme, sa ei ole täpselt see, mida gruppidest ausalt näidatakse. Ja teine asi, mis meid huvitas, võib-olla, kui me läksime see juurte juurde ehk siis selle teema juurde, mida mägisi vakkimise tundsime siis kuidagi tundus intrigeeriv tegeleda Key kultuuriga maapiirkondades, vaadata, kuidas need kaks mõtte paatide mõtteviisi kohta öeldakse isegi, et alguses liideelse koguda linnast kokku punt case'ide, sest nad mal valla lasta ja vaadata jäliti, so umbes keegi võiks sellel aastal, see oli siis loomulikult me ei saanud nii palju teised kokku, nii et meil on lõpuks ka mingeid heterlasid seal sees, aga see ei ole üldse oluline. Kui rääkida uuesti nüüd sellest tööprotsessist filmisite seda suvel Muhu saar ja kui oluline teie jaoks oli ühtse, kas kunstiline või ka nagu filmilik kvaliteet, selle puhul, sellepärast et kui vaadata seda nüüd täiesti projetseerituna seinale koos spetsiaalselt selle jaoks tellitud muusika, aga mida ma loodan Entega kommenteerita paari sõnaga, et see on ikkagi väga selline ambitsioonikas formaat või selline teostuse puhul ühtede ja samas ma näen, te kasutasite peamiselt oma tuttavaid ja, ja mitte professionaalset meeskonda. Ikka oli oluline tehniline kvaliteet, et hästi ilus välja näeks. Mõtlesime tõesti oma tuttavaid tuttava tuttavaid, aga, ja meil oli tegelikult väga konkreetne visioon, missugust pilti me tahtsime. Me tegelikult ei tahtnudki nii väga filmilik, vaid pigem selliseid liikuvaid pilte seal midagi ei toimu. Siis ma mõtlesin, et need kuus lugu kestavad üks minut umbes ja seal ei saagi midagi öelda. Et nad oleksid lihtsalt sellised kaunid visuaalid või kergelt midagi liigub. Aga see lõpp, formaat, mis ta tuli, seda me kuigi me püüdsime, ütleme nii väga rollides, siis lõpuks ta tuli ikkagi väga erinev sellest, mis me plaanisime reaalselt, sest meil kummalgi ei olnud tegelikult niisuguse filmi tegemise kogemust üldse. Filmi ja meie operaatorid Liisi eelmaa ja Kristjan suits tegid sellest selle, mis ta on, mõnes mõttes ka see, kuidas ta välja näeb. Tegelikult sõltub suurelt ja sellest sõltus suurelt sellest kus me tahtsime seda lõpuks näidata, millest ta inspireyrus. Et visuaalselt mõnes mõttes me käime nendes samades jälgedes, kus käivad need geiklubi esinejad. Et see esteetika on nagu väga spetsiifiline tegelikult. See on spetsiifiline, ütleme visuaalselt, ta näeb suhteliselt apetiitne välja. Säravad värvid, eredad värvid ja suhteliselt terav pilt. Ja see, mis seal sees toimub, on tegelikult üsna banaalne isenesest. Sepanaalsus meid erutaski selles mõttes, et kui me nägime neid originaal videosid, siis Pariisis on niimoodi, siis need lood olid tõesti sihukesed, et kui sa hakkad mõtlema selle nii absurdsed ja tühjast Kaks asja, kas osatäitjaid oli lihtne leida ja teine küsimus siis äkki te räägite sellest muusikast sellepärast et sinna, mis eristab seda ilmselt? Räägime osatäitjatest siis? Nojah, sel ajal olin mina ess Alo Pariisis, nii et see nagu suuresti alguses minu kanda ei olnud üldse lihtne leida. Neid oli väga raske leida ja kogu aeg pidi seletama samas mingeid asju, millest sa ise nagu täpselt veel ei teadnud, mis hakkab olema. Ta tegi asja veel raskemaks ja sest usaldus oli kõige tähtsam ja selline tuttava tuttava tuttavad lõpuks ja sealse isiklik moment isegi natuke kadus ära, seetõttu pidi nagu lihtsalt teeme, eelarve oli nii piiratud, oleks võinud muidugi lihtsalt palgata kõik ja kinni maksta, aga seda võimalust ei olnud. Et inimesed tulid vabatahtlikult, siis paratamatult nad edaspidi nõustuma selle ideestiku ka, mida kanname selles projektis ja kuidagi nagu mõistetavatel, aga samal samal ajal naljakatel põhjustel. Pigem ütles isegi, vist ütlesid nagu gei rähku heterod ja isegi noh, ütleme sellistel põhjustel nagu, et isiklikult ei ole vastu, aga samal ajal see töökoht, kus inimene on, ta ei taha seal kuidagi häbi teha või mingisugust juttu tekitada. Ja lõpuks olid sunnitud ise särgi seljast heitma. Jah, meil on üks osatäitja puudu, nii et. Aga sellest muusikast muusika, see on üks asi, millele me juba mõtlesime suhteliselt varakult. Ja võib-olla on kohe oluline ära seda öelda, et need videod, mida klubides näidatakse, ei ole tegelikult muusikat. Neile öeldakse sellesama muusika saatel klubis käib, aga kuna me arvestasime, et neid videosid võidakse vaadata ka väljaspool geiklubis, et kas DVD või mingisugusel muul üritusel tellisime muusika häält minu tuttavalt, kes kirjutab muusikat kaasaegsele tantsule ja balletile ja tema nimi on anud anda, et ta on täitunud ja tõttab erutu seoses. Siit tulebki küsimused. Kuhu te plaanite selle ringlusesse lasta, et minu jaoks on ka see on oluline küsimus, et kas te plaanite seda tõesti näidata rohkem galeriides ja sellises nii-öelda kunstimaailma kontekstis või siis teie jaoks on esmalt vastase tõesti sellesse keeklubide ringlusesse. Puhume totaalselt tahaksime seda keegli, et me kindlasti teeme ka seda Mele teda konkreetselt geiklubis näidanud, nii nagu neid videosid näidatakse veel. Aga sa oled väga-väga varast, me teeme seda. Aga teda näidatud Poola Keybridil Helsingis kahel peol ja saan kindlasti väga oluline osa selle video edaspidisest elust. Aga kindlasti me teeme näituseid puhtalt juba selle pärast, et me ise tunneme seda maailma palju paremini ja meil on lihtsam neid kohti leida, siis alguses võib olla. Aga asi, millest me ei ole veel rääkinud, on tegelikult, et nüüd Eestis te esitasite ka kaasas käivat raamatut. Et äkki te räägite sellest raamatust natuke lähemalt, kes on sinna kirjutanud, mis teemadel ja miks raamat? Peale selle, et sa saad sellega DVD kaasa koju? Autorid on nagu Eestist ja mujalt. Eestist on eks, folklorist Andreas Kalkun. Ja siis me tegime intervjuu Christian Veskiga sotsiaalministeeriumist ja väljastpoolt on meil intervjuusid Karol realisevskiga, kes on Poola üks tuntumaid kunstnikke nii-öelda Rein Lang, Embach, kes on uuesti päritolu ja kommenteerinud natuke meie neid videosid ja seda neid sümboleid, mis tema on sealt leidnud. Üks intervjuu ajakiri kaitseliinitegijatega. Alo võib-olla sa räägi, mis teemasid ta käsitlete selles raamatus teemadel. Mida me nendes tekstides käsitleme, tegelikult need ei ole meie, kes need käsitlevad, aga kuidagi initsiirisime, nende tekstide olemasolu on konkreetselt seotud selle projektiga nõnda kahe aasta vältel, kus me tegelesime selle projektiga, meil käis mitmeid mõtteid peast läbi ikka kirjutasime selle projekti ümber oma peas ja me mõtlesime, et oleks huvitav Tal lasta inimestel, keda me teame, kes mõtlevad, nendel samadel teemadel mõtteid avaldada kes siis intervjuu vormis või see uurimisvõi lausa ütleme, teadusliku artikli vormis. Ja need Nemad konkreetsemalt oleksid Play, kui Eestit vaadelda kiigultuuri võimalikus maapiirkondades mis on väga konkreetselt seotud sellega, mida me tegime nendes videotes videote filmimise ajal ja ka pärast ilmselt need videod bla tekitavad selliseid mõtteid ja üldse Key kunsti olemas ei ole, natukene seal loomulikult hästi suur teema on, et me ei näe sellel nagu vastu niimoodi, et ma tahtsin nagu seda teemat käsitleda, aga mis meid huvitas, pigem oli see, et mis teebki kunstist kihi kunsti sellises kontekstis. Kas ongi kunstnik, õnnis? Sest tegelikult ega meie videoprojekt meie ütleme, et on suur geikunst, aga ta ei pruugi üldse olla, seal on lihtsalt mehed, kes teevad maatöid nii, nagu seda vanasti Eestis tehti ja midagi muud seal jala. Üks teema, millega ma tean, te tegelesite või mille aastaid huvi tundsite või inspiratsiooni saite, oli Kalevipoja kujutamine modernistlikus eesti kunstis ja avate oma raamatus ka just sedasama talutööde ja sellise talupojakultuuri ja seda seost. Kui ma seda projekti tegema, sest ma arvan, et meie mõtted läksid igas suunas laiali ja meil oli hästi palju võimalusi, mida seal käsitleda ja kollase meedia mise nii tühi siis kuidagi tunne, et me saame asjadeks, millega täita ja mingil seal võib-olla see projekt käsitleb ka mingit sellist rahvusromantilist talupojakultuurikäsitlust, sellist pisut folkloristika müstilist, umbes nii nagu eesti rahvusromantiline kunst käsitles Eesti mitte nagu Kalevipoeg mida Nendest võiks lugedasti huma rootiliselt mingis võtmes. Aga ma ei, tegelikult ei maini seda kunagi, ei tekstides, aga ka nendes videotes, et kui keegi tahab seda lugeda niimoodi, siis võtad. Meie raamatus artikkel Andres kalkunilt kes vaatab siis mehe keha nagu kujutamist eesti folklooris ja see on iseenesest väga huvitav lugemine. Ja Andreas Kalkun käsitleb oma artiklis mees erootikat eesti folklooris, mis on tõeline leidma jaoks see, mis meid huvitas ja nimelt õnnelikult, et ta oli nõus meile kirjutamas artikleid. Ja see oli täpselt see, millele meiega mõtlesime. Et kui vaadata neid videosid, siis iseenesest nad ei tohiks olla erootilised või nad ei pruugi olla erootilised kui need Fotata keegid, kellel ei ole võib-olla sellist No see pilku, see kõik oleneb kontekstist, kui sa mäleta sellisesse klubisse, siis sa vaatad kohe seda selle pilguga, kui sa näitad mingisuguse näitusel siseneda täitsa ruumis, võib-olla testima seal ei pruugi olla seda platsi ilmtingimata juures. Jah, ja meid huvitas, kuidas oleks võinud näiteks 18. sajandi talupojakultuurikontekstis sellist tegevust vaadelda kaks meest, kes ülakehad, paljad kinod, põldo näiteks kas oleks võinud olla erootiline või mitte? Ja see on huvitav küsimus, et kas selle teose bootilisuse, kas ta avaldab just tänu sellele, et sa tead, kuhu sa mõeldud või, või sa tead, mis konteksti jaoks on tehtud? Mina arvan, seda päris ei saa niimoodi ilma igasuguse tundeta vaadata, et aga mis ma tahtsingi just küsida on see, et teil on üsna kitsalt määratletud sihtgrupp Key klubid homoerootilise pilguga siis vaatav sihtgrupp. Aga mida võiksid teised selle puhul vaadata või, või miks võiksid vaadata kui kitsalt oma seda sihtgruppi määratlete praegusest rõhutada, seda, et see ei ole tegelikult nii kitsale sihtgrupile, aga, aga kuidas ta ise? Võib-olla mõtlete siis see kindlasti ei ole mõeldud kitsale sihtgrupile, see on mõeldud kõigile mõeldud lastele ja täiskasvanutele ja vanavanematele aga oluline on selle juures see, et kui nad vaatavad neid videosid ja siis on see teadmine kuskil kuklapoolel, et neid videosid on näidatud geiklubides. Neid on vaadatud väga konkreetse pilguga, mingi väga kindel huvi andes pilkudes juba kehastanud. Mis edasi, et kas te plaanite järgem kaste, plaanite masstootmist? Kas te plaanite palju näituseid avada geiklubi Eestis, mis te tahate? Keegi klubi, meie ava näitasid, me teeme ja praegu me lihtsalt otsimegi kohtasid, kus neid näidata, kas siis klubides või, või näitustel ja meil on sellised, mõned kontaktid soojas, et vaatame, mis saab järgi me idee praegugi Lenk plaani. Ja see projekt on ise juba kaks aastat aega võtnud meie jaoks, et ilmselt laseme tal natukene oma elu elada. Ilmselt on juba kasvanud ja kasvab ka mingeid muid varaseid välja, et mind huvitavad erinevad teemad selle projekti juures ja oleme juba mingitel nendel nii-öelda kõrvalharudel mingeid muid projekte avaldanud või teeme näiteks jaanuaris tuleb välja prantsuse geikunsti ja teooria kirja nimega Laradi Mustamäekülgedel meie portfoolio tyhi klubi rehielamus. Ehk siis kaheksal leheküljel me mõtleme või mõtiskleme seal nendel teemadel, kuidas võiks rehielamus geiklubi teha. See on fotolavastus. Noh, seal on Portot joonistada ja väikseid tekstilõigud. Ma käisin vabamuuseumis pildistamas, võtsin sellise klubi tehnika kaasa ja siis tegin ka palli disega. Pall ei ole aga mulle värvilisi prožektorid. Lahe ja siis siia seal sel teemal ajakirjad avaldavad fotoseda sellest projektist ja saame jällegi võib-olla mõelda mingisugusel sarnasel teemal edasi läbi sellesama projekti, giidi. Aitäh teile tulemast ja pikka iga siis tarbekunstile geiklubides. Aitäh. Nüüd on kunstiministeeriumis külas Krista Kodres ja me räägime eelmise aasta lõpus ilmunud eesti kunstiajaloo viiendast köitest. Tere, Krista. Teine osa ilmus aastal 2005 ja viies osa nüüd aastal 2010, võib-olla alguseks kommenteeriksid, kuidas kogu projekt üldse alguse sai, kuidas on seni kulgenud ja ikkagi see küsimus, et miks on sellised ilmumisnumbrid. Et loomulikult tuleb publiku ees vabandada, mida ma, ma olen, ma arvan ka kõige viie aasta jooksul aastas vähemalt korra või kaks teinud. Ja ma räägin kohe ka põhjustest, aga kui tulla selle küsimuse ühe poole juurde selle juurde, kuidas see idee küpses ja millal see projekt õieti alguse sai, siis küpsest on muidugi väga kaua ja ma arvan, et see oli Juhan Maiste, kes selle idee konkreetselt välja käis. Aasta oli 98, kui kunstiteaduse instituut oli voor ehk siis institutsioonina Tallinnasse, asutatud alles 90.-te alguses. Maren õpetati kunstiajalugu Tartus, nii et me kõik oleme tegelikult meie generatsioon on kõik nii-öelda tartlased. Ja idee oli, ma arvan, tol ajal ma arvan, loomulikumat ideed ei saanud olla sellepärast, et lõppude lõpuks ühiskond oli niivõrd teisenenud ja kõik see, mis kunstist, aga kirjandusest, kultuurist üldse oli kirjutatud varem nõguda, seal oli selgelt ideoloogilise värvinguga. Ja teisalt, et meie, kes me töötasime, kõik õpetus institutsioonis, leidsime, et on väga vajalik üliõpilaste jaoks midagi teha, et neil oleks mingitki alustekstid või mingisugused nii-öelda koondportreed Eesti kunstiajaloost selleks et neil oleks kergem õppida ja teisalt, et neil oleks ka üldse millestki diskuteerida, kas või meiega selles mõttes minu arvates oli see väga loomulik idee tollele. Ja kirjutasime ka projektid, mis siis oli niisugune moodne asi. Meid finantseeris siis haridusministeeriumi juures olev teaduste sihtfinantseerimine. Me saime viie aastaste projektirahad. Hakkasime tööle ja esimene aasta tegelikult me tõepoolest siis nagu tegelesime kontseptsiooniga, moodustasime siis niisuguse kolleegiumi, kuhu kuulusid kõige kuue osa nii-öelda peatoimetajad ja siis oli ka üks veel nii-öelda katus, toimetaja, kes alguses oli tegelikult Juhan Maiste ja mina sain selleks siis paari aasta pärast. Nii et nii see asi algas. Nii algas töö ja töö käis üle kivide ja kändude väga paljudel põhjustel muidugi eelkõige sellepärast, et aeg oli väga kiire. Ega ta muidugi tänapäeval ka ei ole läinud aeglasemaks, aga aga tollel ajal me tajusime võib-olla esmakordselt kui kiires, aga võib-olla et meil oli kõigil väga palju tegemist. Aga 2005. aastal jah, esimene köide, mis on numbriliselt siis teine, käsitleb varauusaeg-ajalt 1000 520770. Minu toimetamisel ka ilmus ja kuna ajal olin ka juba siis selle koguteose nii-öelda peatoimetaja, siis ma leidsin, et ma pean ise selle avasammu ära tegema. See on selline totaalne mammutprojekt, selline totaalne nagu Mart Kalm nimetab oma sissejuhatuses Eesti Kunstimaja ehitamine, et millest te olete need lähtunud selle uue maja ehitamisel nii-öelda, et kui me räägime nüüd sellest uuest kunstiajalookirjutusest, kuidas seal siis mõjutanud konkreetsemalt kogu sarja ülesehitust, valitud teemade ringi, probleemipüstitust, rõhuasetusi ja nii edasi. Me tajusime üheksandate aastate lõpul, et kunstiajalookirjutus on muutunud ja see on selge. Aga võib-olla, ja kõige rohkem me siiski seal alguses tajusime lihtsalt vajadust vastanduda sellele, mis on seni tehtud. Et pigem ma ütleksin niimoodi, et see kontseptsioon on kirjutada kunsti ütleme, kui rääkida kõige üldisemast kontseptsioonist, siis, siis on see siiski, et me tahame näidata materjali nii palju, kui me sellest teame ja näidata seda materjali siia sisenemist siis nii-öelda see niinimetatud uue kunstiajaloo ideestik, et näidata teda tema kontekstist reaalses ideoloogilises kultuurilises kontekstis ajastu kontekstis. Ja see omakorda, eks ole, toob kaasa selle ühe ühe uue idee, mida kõik köited on püüdnud jälgida, on tõesti see, et me ei tegele mitte ainult kitsalt nii-öelda kõrgkunstiga, vaid me püüame hõlmata tervet keskkonda ka seda, kuidas kunst on mõjutanud näiteks arki, arhitektuuri või eseme kujundust või plakatid ja nii edasi ja nii edasi. Need ideed on tulnud tegelikult tasahilju ja loomulikult ma arvan, et nende osakaal järgnevatest köidetes võib-olla ka isegi kasvab, aga aga selle üle minul isiklikult on ainult väga hea meel, sellepärast et ka lääne kultuuriruumis on see niisugune kõrk, kunsti, suure narratiivi hülgamine ju ka sellele uuele kunstiaja olla väga tüüpiline. Ja ma arvan, et see kuidagi seda kõrgkunsti ennast tegelikult ei kahjustada, lihtsalt lubab kunsti näidata märksa laiemalt ja huvitavamalt. Mulle tundub, et te teete siin sisse, et mitte ainult Eesti kunsti ajalooga, vaid Eesti kui territooriumi kunstiajalooga tegelemine ja kogu see uue kunstiajalookirjutamine, et see on natuke selline Hest provintsikompleksist ülesaamine, et meil on väga väärtuslikku materjali ega sellest perioodist, kus ei ole olnud nii-öelda jutumärkides Eesti kunsti ajalugu. Ma vastaksin nagu kahes osas, et, et kõigepealt see territooriumi küsimus. Kui me vaatame nüüd Eesti kunstiajalookirjutuse ajalugu, siis baltisakslased, kes selle kunsti allakirjutamisega alustasin nende jaoks loomulikult oli olemas midagi, mis on balti kunst ja see balti kunstide hõlmas tegelikult Eesti- ja Liivimaad, kaasates siis praegusest piiridest ka osa Põhja-Lätit. See oli niisugune konkreetne termin ja piirkond, mida käsitleti nüüd rahvusriikide loomisega, eks ole, pärast esimest maailmasõda, kitsenes hakati vaatama rohkem nii-öelda riikliku asume oma oma siis riigi territoorium, ajalugu, et ma arvan küll, et me me praegu nagu liigume pigem jällegi selle laiema, tõesti laiema kunstiajaloo poole, sellepärast et kunst siukseid poliitilisi piire tavaliselt ei tunnusta. Kuigi nõukogude ajal me võime ju öelda, et see nii oli jagada hakkas, siis meil oli, meil oli mingi teine kooslusega, siis need piirid ikkagi absoluutselt ei olnud. Et selles mõttes tõesti me, me tahame nagu näidata siis kunsti laiemalt ja kindlasti nendest teostest, mis on tal olnud siis Lääne kultuuriruumi, teiste kunstikeskustega, kuidas on autorid kaasa tulnud selle nii-öelda teie taotlustega ja selle uue kunstiajaloosuunitlusega, jällegi Malcolm kilod kirjutab sellest sissejuhatuses, et see peegeldab meiega üldist nii-öelda kunstiajaloolaste või seda teemade ringi, millega üldse tegeletakse. Et millise teema kohta ja on võtta nii-öelda uurija huvi ja mille kohta ei ole ja, ja kuidas siis erinevatest põlvkondadest kirjutajad siis ka selle lähteülesandega suhest. No seda peab muidugi otsustama lugeja ja eelkõige, ma arvan, niisugune just nimelt noor ja haritud võib-olla ka professionaalne lugeja, aga selge on see, et kirjutavad väga erinevad põlvkonnad, eks ole, siin võib-olla kõige vanemad on juba seitsmekümnesed ja kõige nooremad on, eks ole, 30 35. et selge, see ja, ja nende nende õpikeskkonnas on mahe ja, ja ometigi mu meelest mida aeg edasi, seda ja seda väiksem see vahe on ja seda enam loevad ka nii-öelda vanemad kogenud ja, ja võib-olla teise uurimistraditsiooniga kirjutajad ennast sellesse samasse uude kunstiajaloo narratiivi sisse. Ja minu arvates see vahe tõepoolest kogu aeg väheneb. Kahtlemata on ta selles viimases köites jaga eelmises köites siiski märgatav, aga, aga isiklikult ning see pole küll eriti kusagil häirinud ja võib-olla siin kuulajaks selgitada, et millest see vahe on? Ta kirjutab oma sisse, juhatas sellest, kuidas vanem, kui seda lugu keskendus tõesti ainult vormile ja stiilile täiesteetilistele kategooriatele ehk enam. Ja kaasaegne lähenemisviis on siis just nimelt kontekstualiseerib näitamine kunsti sellest, kuidas kunst nii-öelda kasvab ühiskonnast välja ja, ja muidugi ka seda, kuidas siis kunst nii-öelda ühiskonda omakorda mõjutab. Teine asi, mis ma nüüd vaatasin, selle kogumiku puhul on, et lisaks kunstiajaloolasele Talle on oma kirjutistega panustanud siis ka näiteks uurija huviga kunstnikud ja etnograafid hakkas seda autorite ringi, nagu erialade lõikes on plaanis ka suurendada või kuidagi kasutada neid sellist interdistsiplinaarset lähenemist. See on jälle vastas naaber pikemat sissejuhatust nimelt erinevalt lääne kultuurist ei ole siin siis meie kultuuri loomusid loomulikult ajaloolistel põhjustel ei ole siin ka pikaajalist traditsiooni selles, et kunstnikud nii-öelda ise uuriksid, mis läänes on tegelikult teise maailmasõjajärgne nähtus, aga, aga meil on see tõepoolest väga värske nähtus ja nõukogude ajal oli neid väga vähe, kes uurib näiteks kaalu. Kirme oli niisugusest keskkonnast kunstikeskkonnast välja kasvanud uurija aga ka seal on neid tõepoolest üha rohkem, siinses selles viiendas köites on on neid ka kaasatud ja ma absoluutselt kindlasti ei välistaks ühegi hea uurija kasutamise, et see kindlasti ei ole tõkestuseks. Pigem on tõesti see, et, et me näeme, et näiteks tarbekunsti erialadel on väga vähe tegelikult tarbekunstiajaloo uurijaid seni peale kasvanud või, või, või ka arhitektuuri erialadel nad kuidagi lähevad ikka ikka rohkem seal kunstiajaloo poole pealt, et see ei ole kindlasti mingi tahtlik, nende tõrjumine, pigem kindlasti tahame kaasata neid sellepärast et see on üks asi, milles ma olen ka väga veendunud. See uurija positsioon tuleb kaasa ja uurija positsioon on lahutamatu tegelikult, et sinu, eks ole eneseidentiteedist kui sinu hariduslikus identiteedist ja see võib kunstialale lisada väga huvitavaid uusi aspekte, mida kunstiajaloolane ei pruugi üldse tajuda. Üks teema, mille kohta ma tahtsin küsida, veel on see kunsti ja visuaalkultuuri kokkupuuted on ka päris palju arutatud selle üle, mis saab kunstiajaloost peale tulevate visuaalkultuuri uuringute puhul või mõjul. Kuidas te seda olete jälginud, need oma oma kokkupanekul ja teemade valikul ja nii edasi ja mis seal nii-öelda seisukoht on, et jällegi toetudes sellele kalmu sissejuhatusele, kus ta on läinud väga mitmeid kunstiajaloo kirjutamise probleem, teeme ka markeerib, on ta teinud sellise lausungi, et on väga kindlasti hoitud ikkagi seda piir, et mitte lahustada nii-öelda Kunsk autonoomne uurimisobjekt selles visuaalkultuuriteemades. No ja ma läheneksin sellele Kistoristlikult, ehk siis ma tahaksin öelda seda, et me valdavalt käsitleme perioode siinsel territooriumil alates keskajast ehk siis nii-öelda gooti stiilist käsitleme perioode, kus kunsti on tajutud kunstina ja kirjutades selle ajastu visuaalsetest nähtustest me nagu seda kunsti ei saa sealt kuidagi kaotada, sest et sellest mõeldi nendest kategooriatest ja seda tehti selles kategooriates, et ei ole võimalik küll aga see, mida visuaalkultuur toob juurde, on minu arvates väga huvitav ja see on just see sageli ebateadlik kunsti kasutamine keskkonnas, eks ole, laiemalt keskkonnas ja see on väga huvitav, sest et see, see näitab tegelikult seda, kuidas kunst mõjutab midagi, kuidas inimesed selle vastu võtavad ja sageli muide, ebateadlikult, eks, ja seda on väga huvitav vaadata, need on need niisugused allhoovused ja nende analüüsimine, nende esiletõstmine, nendele tähelepanu osutamine, ma arvan küll, on kunstiajaloos ikkagi väga oluline. Ja teisalt tõepoolest, mina olen, pean ütlema selle uue kunstiajaloofenomeni üle väga õnnelik, sellepärast et ja seda loomulikult On ammuga tähele pandud siis teoreetikud seda, kuidas selles varasemas nii suurest kunstiajaloonarratiivis, mis tõstis esile, eks ole, kunsti nii-öelda kõrgkunsti tipud, kuidas seal perifeeria marginaliseerunud täiesti ta kadus ära nendest kunstiajalugudest siis nüüdne, kus on nagu kaks tasandit, on kunst, aga on ka visuaalkultuur, kus nad eksisteerivad nagu võrdväärsete uurimisobjektidena. Minu arvates annab see nagu perifeeria võimaluse näidata, mis siin on olnud ja, ja, ja teisalt on ta juba tõestanud seda nii-öelda nendele suurtele kultuurmaadele, et see võib olla väga huvitav. See, kuidas eks ole, võetakse vastu ideesid, mida nendest valitakse, sest et peab ju ikkagi rõhutama, et see ei ole mingisugune nii-öelda automaatne imiteerimine olnud üheski ajastus, vaid neid ideesid valitav, aga neid valitakse vastavalt oma keskkonna olukorra teadusele ja see on väga huvitav ja, ja sellepärast nagu öeldud, mina olen väga õnnelik, et uus kunstiajalugu on tulnud, on, on ka meil siin kodunenud ja ja võib-olla see viimane aspekt ongi ka väga oluline, et ta teeb selle, ma usun küll nende tekstide lugemise huvitavaks, tavalugejale. Aga millised teemad, et puuduvad või millised võimalused, nii-öelda uurimismeetodit, ta, millised on jäänud rakendamata. Et mulle meeldis aga ka see, et tegelikult see kogumik annab just nimelt ülevaate sellest, milliste teemadega praegu tegeletakse, kes kuidas tegeleb ja just nimelt, mis need puuduvad praegu. Mida te oleksite võib-olla tahtnud, aga, aga ei olnud kast kirjutajad konkreetselt selles köites. No näiteks ei ole selles köites pikemalt peatutud 20. kolmandate aastate tarbekunstil ja võib-olla ka sellepärast, et sellel tõepoolest või rakendust kunstil, nagu teda tollel ajal nimetati ja siin on, võib olla üks põhjus selles, et meil ei ole tegelikult akadeemiliselt praegu sellele nagu sügavalt spetsialiseerunud uurijaid võib olla näiteks sakraalarhitektuur ja sakraal kunst, eks ole, mis on tegelikult marginaliseerunud loomulikult kahekümnete kolmekümneil aastatel mingil määral seda on võib-olla vähem käsitletud, aga samas nagu sa ütlesid, siin on, eks ole, on foto on isegi kirjakunst nii-öelda Omplakat, et teisaldasin tegelikult neid, niisuguseid visuaalse keskkonna komponente või teemasid on kaasatud küll. Aga kui nüüd rääkida uurimismeetoditest, mida võiks rohkem kaasata ka tulevikust, siis siinses köites on, kirjutab Katrin Kivimaa, nii-öelda feministliku positsioonid näitab, kuidas moderniseeruvasse Eestis hakkasid tööle esimesed naiskunstnikud ja mida see nii-öelda sooroll kunstis üldse endast kujutab. Et siis seda ma tahan küll loota, et, et see on, on kindlasti üks liin, mida need järgmised köited võiksid jätkata, sest see on väga põnev, see on selgelt ka ennast praegu juba tõestanud uurimissuund, mis pakub väga-väga huvitavaid vaatenurki kunstiga. Aga, ja nagu ma ütlesin, kuna see on tegemist olnud niivõrd pikaajalise protsessiga selles projektis, millest nüüd me küll väga loodame, et iga aasta hakkab ilmuma, vähemalt nii on meil plaanid maas ja, ja järgmine köide, mis siis peale selle aasta lõpul juba ilmuma ja mis käsitleb nõukogude perioodi, et me oleme ju alguses paika pannud autorite ringiga väga oluliselt laiendanud, sellepärast peale on kasvanud uued põlvkonnad, uurija põlvkonnad ja on kaitstud uued doktoriväitekirjad ja, ja tegelikult selles mõttes see seltskond on kindlasti palju heterogeensed, kui me seda alguses loota oskasime. See on ainult positiivne ja loomulikult ja tahtsingi just lõpetuseks küsida, et kuidas edasi, et millised on need järgmised osad või mis järjekorras nüüd tulema hakkavad ja kes on koostajad. Ja see järjekord ei ole nagu juba aru saadud, ilmselt et see ei ole lineaarne, sest ilmunud on siis praeguseks teine ja viies köide. Aga järgmine köide, nagu ma ütlesin, on nõukogude perioodi köide ja, ja seda paned kokku siis professor Jaak Kangilaski. Pärast seda hüppame tagasi, kui ja järgneb köide, midagi ostab siis professor Juhan Maiste ja see käsitleb valgustusajastut, see on siis 1000 770840 sinnakanti. Peale seda on professoristi Markusega ostetav köide, mis, mis käsitleb muinasaega ja keskaega. Kindlasti ka väga huvitav just et selles mõttes, et ka keskuurimus on, on ju viimastel aastatel väga intensiivne olnud ja seal on väga palju uusi noori uurijaid. Ja kõige viimasena siis ilmub Juta Keevalliku koostatud nii-öelda see pikk 19. sajand sajandi köide, mis on omakorda ka väga põnev, sellepärast et seal tegelikult sellest ängist tekib see kultuur, millest praegune Mart Kalmu köide räägib, see on niisugune kunsti advuse ühiskonnaga, Eesti ühiskonna kunstiteadvuse formeerumise ajastu. Jääme ootama. Suur aitäh, Krista Kodres, kunstiministeeriumisse tulemast aitäh kutsumast. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Tartu möliseb saate staažikad kuulajad teavad, et traditsiooniliselt on ajakirja numbrite ülevaadetel saates olnud väga oluline roll. Erinevatel asjaoludel, muuhulgas ka takerdumisi tõttu teatavasse vormi kordusesse on viimasest ülevaatest möödas juba kaks aastat. Eesti ainsa kujutava kunstiajakirjakunsti uue numbri ilmumine eriti olukorras, kus leiab aset vaid kaks korda aastas on aga vaieldamatult sündmus, millest rääkida. Vältimaks ülalviidatud vormi kordusi, mis minu jaoks paratamatult perioodilisust väljaandest ülevaateandmisega kaasnevad ei püüa maa alljärgnevalt anda kunsti uuest numbrist kolm neli, 2010 ammendavat sisulist ja vormiliste ülevaadet vaid keskendun kahele ajakirjas laiemalt käsitlemist leidnud teemale. Esiteks kunstitoimetuse enese poolt fookusesse seatud kunsti ja majanduse reaalne ja retooriline paralleelism ja teiseks siinkõneleja isiklikku tähelepanu keskmesse nihkunud kunstikriitika eneserefleksioon. 2010. aasta ehk viimase krooni aasta lõpus ilmunud kunsti avavad arutlused kapitalistliku raha maailma ja kunsti väljasuhetest. Ausalt öeldes tahaksin ma heie Treieri artikli manipulatsioon koha pealt üldse vaikida sest kuklas tuksub hirm kõlada majandusest rääkides sama rumalalt kui enamus meie raadioeetris kõlavaid ajakirjanikke, kui nad hakkavad kõnelema kultuurist orienteeruda küll poliitika ja mingis ulatuses ka majanduse küsimustes satuvad head kolleegid kunsti küsimustega kokku puutudes tõelisesse kimbatusse KUID, lootes oma professionaalsetele oskustele ehk võimele argumenteeritult rääkida enam-vähem millest iganes. Enesekindlus, mis lähtub asjaolust, et asjatundliku arvamise formaalsed standardid kirjandus ise kehtestanud hakatakse jutumärkides tavamõistuse positsioonilt argumenteerima tundmata ka kunstiajalugu kaasaegse kunsti väljamehhanisme, on nende arutluskäikude sisuline tase paraku allapoole arvestust. Eriti kirkalt on endiselt meeles Kristiina normanni kuldsõduri projektiaegne meediakajastus kuid lahmimise kõrval leidub ka teisi tundmatu teema käsitlemise strateegiaid. Üks neist tan ignoreerimine. Ajakirjandus on väga tõhusalt rakendanud riigikontrolli Kultuuriministeeriumi tegevust puudutava auditi suhtes. Auditi näol on tegemist oma olemuselt juriidilise tekstiga, mis võiks meie poliitikas karastunud ajakirjanikele väga hea materjal olla. Ometi on kõige sisukam kommentaar, mida selles küsimuses kuul, ma olen juhtunud tõdemus et Laine Jänes ei tohiks jääda ministeeriumit juhtima teiseks ametiajaks, kuivõrd ta ilmselgelt ei saa oma ülesannetega hakkama. Aga millised on ministeeriumi tegevuse põhjused ja tagajärjed? Selle hindamiseks puudub meie ajakirjandusel Raco kompetents. Enamusel kunstiväljal orienteeruvatetele inimestest puudub kompetents seda tüüpi ametlike tekstide lugemiseks ja ajakirjanduselt eeldatav objektiivne distants. Kolmas strateegia eelmiste kombinatsioon, mida kavatsen ka ise kohe rakendada, on probleemi taandamine või abstrafeerimine mõnele võimetekohasele küsimusele näiteks ERSO ja Järvi skandaali taandamine suhtekorralduslikus küsimuseks. 2010. aasta ehk viimase krooni aastalõpukunsti avavad arutlused kapitalistliku raha maailma ja kunstivälja suhetest. Heie Treieri artikkel manipulatsioon tutvustab põgusalt rahaturu arenguid läinud sajandil ja otsib kompamisi paralleele kunstiväljaga lähtudes sealjuures baasi ja pealisehituse printsiibist. Ma tsiteerin. Nimelt kui kujutada 20. sajandi läänemaailmas kahte paralleelset telge üks kunsti või laiemalt kultuuritelg ning teine finantstelg siis tõepoolest järgnesid rahanduses toimunud rangutele peatselt murrangut kultuuris ja kunstimaailmas. Mulle tundub, et rahanduses panganduses toimuvat võiks pidada üheks meie ajastu Pinandiks ja võimalikuks võtmeks, et mõista 20. sajandi teise poole debatte kui mitte lausa kaklusi, modernistid ja postmodernistid vahel mis on vahelduva eduga toimunud filosoofias, kunstis ja kultuuris väga laialdaselt. Kui asetada finantstelekõrvale kunstitelg, näeme, et üks osa Lääne ja eriti USA kunstimaailmast mõlkunud peaaegu sünkroonis finantsmaailma sündmustega. 1100 seitsmekümnendatel aastatel tõusis esile postmodernistlik arhitektuur mille vormikeel hakkas järsku Veiderdama ning tekitas erialaringkondades vastuseisu. Tsitaadi lõpp. Heie Treieri artiklid läbivad kaks juhtmõtet kriitilisus vaba ilma kulla tagatiseta valuuta suhtes ja eeldus, et majandus on baasehitis, mille muutustele kunst reageerib. Julgeksin aga mõlema eelduse suhtes olla kriitiline. Esiteks, kuuludes Tartu semiootikakoolkonda esindaja seisukohta, et primaarne modelleerib süsteem on keel, mille suhtes majandus on sekundaarne ehk kultuur ja rahanduskulgevad küll sünkroonis, aga mitte tähenduses. Kultuur peegeldab otseselt muutusi rahanduses vaid mõlemad teljed kajastavad märksa üldisemaid protsesse inimkultuuris. Teiseks on kahtlane ka kullatagatisega raha taga igatsemine, mille heie Treier ekstrapoleerida artikli lõpus küsimuseks kullatagatisega kunsti järele. Ma tsiteerin. Tekib mõtteline küsimus, mis võiks olla siis meie kaasaegse kunsti stabiilne kullastandard. Kui kaasaegses rahanduses on kullastandardist loobutud väga ebakindla maailmamudeli kasuks, kus vähesed õnnelikud teenivad hiigelkasumeid ja suur hulk inimesi vaevleb panga võlgades, siis kuidas on lood nüüdisaegse kunstiväärtushinnangutega, kas igaüks kunstnik, kriitik, vaataja kehtestab väärtushinnangud enda jaoks ja siis need talle kehtivad tsitaadi lõpp. Kullaga tagatud ja vabakursiga raha kunstiväljal paralleelidena näib heie Treier käsitlevat modernismi ja postmodernismi. See on väga-väga meelevaldne seos. Kui rääkida kunsti kullastandardist, siis saab rääkida vaid antiigist tagasipöördumisest Akadeemismi fikseeritud väärtuste maailma. Ja nii nagu rahanduses leidub kullastandardi juurde pöördumisi apologeet näiteks valuutavahetusketti David omanik Alar Tamming, keda artiklis korduvalt tsiteeritakse. Nii leidub ka kunstis klassikaliste väärtuste mõjukaid alalhoidjaid. Näiteks Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli professor Juhan Maiste, kes esindab avalikult seisukohta, ma tsiteerin. Kaasaegsed kunstnikud on rumalad, eksperimentide eksponeerijad, tsitaadi lõpp. Aga jättes kõrvale meelevaldse parallelismi küsimuse, jõuab heie Treier oma artikli lõpusõnades probleemi ivani. Ma tsiteerin. Kuidas saab omavahel rääkida ja arutada, kui puudub mingigi inimestevaheline ühisplatvorm või ühisnimetaja? Tsitaadi lõpp. Ehk kui liberaalse turumajanduse retoorika üritab taandada kõik majanduse terminoloogiasse ja kehtestada raha kui universaalse mõõdupuu kõige jaoks selgub lähemal vaatlemisel, et raha on sama ebamäärane väärtus kui ükspuha milline postmodernistlikus paradigmas väljendatud kunsti teoreetiline seisukoht. Margaret Tali, Berliini ja Poznani biennaal käsitlev artikkel, biennaal kui sündmus diagonaal kui steitment rõhutab diskussiooni vajadust kunstiväljal. Nii on artikli keskmise väide, et Berliini biennaali näol oli tegemist ennekõike kuraatorite seisukohavõtuga, mille käigus teadlikult välistati diskussioon. Diskussiooni puudumise põhjusi aga tuleb otsida. Ma tsiteerin neokapitalismi toimimisloogikast, mis oma olemuselt igasugust sisulist diskussiooni soodustav sest see võib üleliigseid küsimusi esitades pikemas perspektiivis ohtu seada süsteemi enese. Omamoodi on tähendusrikas seegi, et kunsti roll diskussiooni algatajana on tähtsamaks muutunud just rahvusvahelise majanduskriisi kontekstis kus riiklik kunstirahastus on kahanenud ja kultuuriringkonnad vajavad uusi veenvaid põhjendusi. Miks ikkagi peaks kunst ühiskonnale oluline olema? Tsitaadi lõpp. Positiivse näitena diskussiooni algatamisest võib tuua osaühistu Visible Solutions kellega on intervjuu teinud Anneli porri. Osaühistu Solutions tegeleb kunsti ja majanduse, sarnasuste ja vastuolude uurimisega. Ma tsiteerin. Mõlemal väljal on omad viisid, kuidas kirjeldada reaalsust. Nimetame seda keelte või dialektid komplektiks. Kõigis neis on oma spetsiifiline sõnavara, mis tähendab, et nad on lõplikud. On kindel hulk asju, mida saab öelda või mõelda nendestki. Ja igaüks neist dialektidest keskendub sellele reaalsuse osa kirjeldamisele mis on eriliselt huvipakkuv. See on ka nende väljade väärtussüsteemide aluseks, mis on kirjeldamatu või mõeldamatu, seda ei eksisteeri ja sellel ei ole mingit reaalset väärtust antud murde kontekstis. Me tõlgime majanduskeelt kunstikeelde ja vastupidi, pöörates sealjuures erilist tähelepanu informatsioonile, mis kaob või lisandub tõlkimise käigus. Tsitaadi lõpp. Osaühistu Visible Solutions poolt ellu viidav majanduse ja kunstivälja võrdlemine paratamatu errorini mis ei võimalda mitte ainult kriitilist pilguheitu loomemajanduse kontseptsioonile vaid toob esile ka kunsti sõltumatu oma väärtuse. Kahetsusväärne kogu kriitilise kunsti diskursuse arengu juures aga on, et kunst jääb alati küll sõltumatu, aga tingimata vähemuse rolli, mille eksistentsiaalne funktsioon on domineerivate süsteemide kriitiline peegeldamine. Mõnevõrra positiivsemad diskursiivsed praktikad pakub Raivo kilo mehe artikkel, võim kunstiväljal 2010 võimu käsitlusi ja defineerimispüüdeid eesti kunsti lähiajaloost. Kelomees küll postuleerib, et tegemist on pilgu heiduga võimuküsimusele kunsti välja enda sees. Tegelik mõttearendus toimub aga märksa abstraktsem mal tasandil. Kusjuures kilo mees ei taandu oma arutlustes mitte ainult kunstiväljast, vaid kõigist ühiskondlikest struktuuridest. Seades küsimuse keskmesse subjekti enese. Tsiteerin. Võimuteema läbib inimliku eksistentsi algseim tähelepanuühik oleks indiviidi võim tema enese üle. Tsitaadi lõpp. Nii on kilomehe artikli lõpus kõlav kriitika 2010. aasta kevadel rüütelkonna hoones toimunud kunstiministeeriumi konverentsile võim kunstiväljal ootuspärane ja põhjendatud. Ma tsiteerin. Kahjuks ei kajastanud konverents kunstimaastiku kõige võimutumaid tegelasi ehk kunstnikke ja nende vaatenurka galeristide, kuraatorite ja muuseumijuhtide tegevusele. Tsitaadi lõpp. Siit tõukuvalt võix kogu kunsti fookusele ette heita, et fookusest on välja jäetud subjekt kui keelekasutaja, kes on kõigi diskursiivsed väljade suhtes sõltumatu asjaolu, mida kasutab ära osaühistu Visible Solutions kuid samas kommunikatsioonis mehhanismi paratamatuse tõttu neile kallutatud kunsti kullastandard, mida igatseb heie Treier. Kunstiametliku fookuse kõrval oli minu isiklikus fookuses kunstikriitika kriitika sest kui kunstnikud kurdavad, et kunstikriitikat ilmub vähe, siis pean teile ütlema, head kolleegid, kunstnikud, kriitiku tõenäosus oma tegevusele mingitki tagasisidet saada on sisuliselt null. Kunstikriitika Teema toovad ajakirja sisse kaks käsitlust artišoki biennaalist teema avapüks, biennaalil osalenud 10-st kriitikust, Jaak Tomberg artikliga kunstikriitikast, kriitikakunstini väljendusrikast võimalusest loominguliselt eksida. Artikkel tegeleb ennekõike autori kogemuse kokkuvõtmise ja oma tegevuse retro spektiivse hindamisega. Professionaalselt küljelt iseloomustavat biennaali ennekõike kohustus kirjutada ning formaalselt küljelt kriitika ja teose samaaegsus, mis kokku viivad Tombergi väga vabastavate järeldusteni. Ma tsiteerin. Tõdemus niisuguse kooseksisteerimise suhtes ei ole hinnanguliselt negatiivne, vaid kirjelduslikult neutraalne ning viib artišoki formaadi kogemusest tuleneva kõige tähenduslikum järelduseni. Et igasugune kriitiline tõlgendamine, kui see ole teose pelgalt institutsionaalne jutumärkides lihtmatemaatiline paika sättimine on igal juhul väär tõlgendamine ning oma parimas vormis vahest võimalikult kujutlusvõimeline mööda lugemine. Tsitaadi lõpp. Tombergi arutluskäigud on huvitavad ja mitte ainult hästi argumenteeritud, vaid ka hästi kirjutatud. Kuid nende taga paistab hiiliv eneseõigustuse. Püüa. Biennaali korraldajate poolt kriitikutele seatud kohustus kõigist teostest kirjutada asetas autori sundseisu, mis Tombergi sõnul ma tsiteerin, tühistas kohe alguses tekkima kippuv arusaama, nagu võiks isegi vilunud kriitik oma teose suhtes objektiivselt asjakohase ja hõlmavalt ammendava hinnangu anda. Tsitaadi lõpp. Seda eksliku arusaama nagu võiks, mille Tomberg iseenesele püstitanud, on lükata aga ümber oma artikli väga hästi vormistatud arutluskäikudega milles julgen näha akadeemilise taustaga kirjutaja püüet ennast iseenese silmis rehabiliteerida. Teise oma süsteemsusega silmapaistva artišoki. Biennaali kontekstist tõukuva kunstikriitika käsitluse esitab Liisa Kaljula artikkel kunstikriitika Petri tass. Kaljula kirjeldab biennaali kontekstis eksponeeritud artikleid, analüüsides Kuut tekstide formaalsest ülesehitusest, autoripositsioonist ja sisulistest valikutest lähtuvat kunstikriitika metodoloogiliselt alaliiki mis aga kõik kuuluvad ohustatud liikidena kunstikriitika punasesse raamatusse. Kuivõrd institutsionaalsetes kriitika kanalitest nagu marksism, feminism, Froidism, semiootika, formalism ja nii edasi kõrvalekalduv sõltumatu kunstikriitika on. Ma tsiteerin, suur luksus ja meil ei pruugi olla selleks ressurssi. Sellisel juhul jääb artišoki biennaal kunstikriitika peetri tassiks, kus punasesse raamatusse kantud liiki hoitakse, puuritakse, arendatakse tsitaadi lõpp. Sellega on saateaeg paraku otsas ja ei jää muud kui vabandada kõigi kolleegide ees, kelle artikleid käesoleva saate raames käsitleda ei jõudnud. Aga kui teil on veel ehk meeles, siis mainisin juba ülal, et meie tõenäosus oma tegevusele mingitki vastukaja saada on nullilähedane. Mida te lootsite, ma ei saa aru. Te kuulasite saadet Tartu möliseb kuulmiseni.