Vikerkäär. Tere tulemast kuulama järjekordset kõikjal käru saadetavad Valter ja Jaak Ojakäär. Jaak omalt poolt tahaks tänase külalise sisse juhatada sõnadega, et nii Valter kui mina oleme kogu Vikerkääru ajaloo jooksul olnud kaljukindlad. Ükskord me saame selle mehe oma saatesse niikuinii. Tere tulemast, Heinz Valk, tere. Tere. Sa vihjasid praegu ja siin ja ma tahtsin just küsida. Kas see väike parafraseering sellest sinu kuulsast lausest ega seda praegu valus ei ole kuulata, sellepärast et viimasel ajal tundub nii, et need laulva revolutsiooni aiade, kogu see idealism ja kõik see, et sellesse suhtutakse nagu kerge irooniaga Eks ta on jah, selliseks kujunenud siin. Aeg läheb edasi ja aeg võtab sageli niisugusi, ootamatuid pöördeid, millest ei oska undki näha. Ja nii on ka meie kallil Eestimaal täna paljugi sellist, mis ütleme siin 10 aastat tagasi. Oleks oleks uskumatuna tundunud, ma mõtlen eelkõige ütleme, niisugust vaimset poolt ma ei räägi majanduslikust õitsengus diaNATOsse minekust vaid vaid just seda vaimset poolt ja, ja siin on muidugi jah, tuleb väikse kibedusega nentida, et, et oleme kaotanud nii mõningaidki, selliseid väärtusi, millest oleme lugu pidanud läbi aastakümnete ja omaks võtnud palju põhku ja, ja labasus, tjah pealispindsus ja niux tühisust. Aga jumal teab ju, kuidas need suured protsessid käivad siin maailmas ja, ja mis plaanid on Jehooval väikse ja tubli eesti rahvaga. Mis meist tulevikus tahetakse teha maailmale raba või, või mingi kõrva karm, eks ole. Et see on meie ees teadmata, nii et võtame siis asju sellisena, nagu nad on. Kas muidugi on täiesti pädev või täiesti, kas see väide, et, et seal on ikka niisuguseid kivistisi, ma mõtlesin just levimuusikat, et millega mitte kõik ei pruugi rahul olla. Aga kas see on ka kunstielus niimoodi, et et kunstis on ka seda nagu mul tuleb meelde? Ühelt Lääne-Saksamaal käisin veel kunstinäitused ja seal oli väga palju seda moodsat kunsti väljas, et seal oli üks liivakast ja seal oligi punane ämbri ja seal mingisugune kirves ja ja me arvasime, et see on kahjuks välja pärast tuli välja, et see on tuletõrjevahendid seal igaks juhuks. Et kas. Kas niisugune asi eesti kunstis on nii nagu mõõduandev? Eks ta sinnapoole kisub ja, ja põhjuseid on siin palju. Esiteks muidugi see suur vabaduse joovastus, kõik piirid löödi järsku lahti, eks ole. Ma mõtlen vaimse tegevuse ees, miskit ei olnud takistuseks ja need piirid lükati lahti, tee võib-olla isegi rohkem kui vaja. Aga ta ikkagi, inimene on niisugune minu kogemuste põhjal küllaltki ebaustav olend ja, ja teda tuleb natukene taltsutada teda, talle tuleb siiski väiksed aiad ette ehitada siia ja sinna. Ja siin on nüüd ühelt poolt jah, see suur vabadusetuhin, millega arvati, et noh, võib teha kõike. Kas selle tegemise taga on midagi, mingit vaimset väärtust või kas sellega sünnib mingit vaimset väärtust sellest, nagu enam ei hoolitud, tähtis oli tuua lagedale mingisugune täiess. T noh. Ma ütleks nimi lehte, nimi lehte kasvõi nii ja nimi lehte ja, ja teiseks, ühe suurema tendentsina, mis nüüd ei puuduta ainult Eestit, vaid võib-olla kogu valge tsivilisatsiooni. Ma tooksin esile sellise kahe otsaga asja, nagu on paljukiidetud demokraat ja vaata, ega ega demokraatia ei ole ka nüüd ju kõige parem asi, eks ole, selle kohta on ju isegi targad. Riigimehed on öelnud, et ega ta suurem asi ei ole, aga meil lihtsalt paremat midagi pole. Selle tõttu tuleb temaga leppida ja demokraat Tiia üks nõrku kohti on minu arvates see, et ta püüab olla nüüd hirmus võrdne. Kuid igasugune niisugune võrdsuse tagaajamine ja kõigile ühe lusikaga mõõtmine toob alati kaasa keskpärasuse ja demokraatia ja sellist keskpärasust hirmsasti soosib, seda me näeme kõikides kunstides. Ja selles mõttes mina jään ikkagi niisuguse vana ja seisukoha juurde, kus peab olema ruumi eliitkunstil ja selle kõrval ka siis noh, niisugusel tarbimisväärtusega argisel kunstil. Aga praegu on jäme ots nihkunud just sellise argise ja, ja labase kunsti kätte, et ja eliitkunst vaadatakse nüüd juba meil Eestis kui midagi põlastusväärset, mis seostub nihukeste kodanlike väärtustega, mida, mida praegu Eestis ju kõvasti Holvustataks, öeldakse kodanlik väärtus, see on mingisugune juba niisugune, mis enam uude milleeniumi nagu ei tohiks kaasavat Ta. Nii et niisugused kahetsusväärsed asjad on toimunud ja mina ei häbene seda välja ütelda, sest ma ei ole enam nii noor, peaksin muretsema oma karjääri pärast ja, ja sellepärast, mis minust kirjutatakse või arvatakse. Ja niimoodi ma ütlengi oma seisuga julgelt välja. Ma arvan, et kodanlikke väärtusi halvustatakse võib-olla kunstis ja kunstielus, aga tegelikult poliitikas minu arvates mitte väga. Noh, poliitika ja eriti Eesti poliitika muidugi niisugune asi, millest ma ei tahaks nihukeses kenas saates üldse rääkida. Võib-olla jätame poliitika kõrvale ja. Kerge ikkagi on nagu eelkõige see muusikasaade ja, ja väga paljud kunstnikud on muusikahuvilised ja huvitaval kombel väga paljud neist džässihuvilised olev Subit olen kohanud tihtipeale džässikontsert rottidel. Ja kui Enno lehis mängis ju meil eesti rahu jazzorkestris kuulus akvarell-ist. Ta käis kunagi sinu juures kodus isegi vist mingeid plaate laenamas või ümberpojapoja pärast rohkem poja pärast rohkem? Ei, aga ma tean, et ta on Saarsalu ka Lembit Saarsaluga on nad head sõbrad ja üldiselt suhtub ka hästi džässmuusikasse, nii et ega, ega kunstnikega meil vastuolusid ei ole. Kui küsisin enne tänast saadet Heinz valgu käest, et millist muusikat ma võiks fonoteegist välja võtta, mis talle kõige paremini istub ja mida siin mängida siis ta ütles, et hakkame muidugi svingist pihta. Siis rock n rolli ajad ja ansambel The Beatles, et vot kuskil peale seda minu jaoks nagu muusika ära lõppenud. Kas nüüd päris nii, aga selge on ju see, et kas ring oli see sinu lapsepõlve? Ei, no päris lapsepõlve oma mitte lapsepõlve muusika oli saksaaegsed sõdurilaulud. Lapsepõlves sõja ajal ma elasin Viru humal Haljala lähedal ja ma ei tea, kuidas mujal Eestis, kuid sealkandis lauldi tohutult palju. Ma mäletan, et naised laulsid kartulipõllul kartuleid noppides kui noore noortekamp mingisugune läks küla vahel ühest talust teise, kus olid kas kenad talu peretütred, kellele mindi külla, see käis kõik kõva lauluga, mitte purjuspeaga, täitsa kainelt aga lauldi. Bloor mehed armastasid läbi küla minna üksinda kõva laulu saatel. Tänapäeval ei oleks üldse mõeldav Eestis, et keegi läheb küla vahel ja täiest kõrist laulab. Aga meil oli omaette šanr, külavahelaulud jaanosi oli, oligi jah, oli, oli erid ja samuti ka meie kooli poisid, meil oli kuus kilomeetrit koolide ja seda kuut kilomeetrit mingil moel sisustada. Kõvasti lauldi tee peale, mida laulsime, mida me kuulsime suurematelt ja millegipärast kõige rohkem haakusid need laulud, mida tollal Eesti Raadio eesti sõduritunnis mängis. Kõik need, oota kallima, oota saaja, neiu, armas neiu, kallis meelest mulle see ö ja nõnda edasi. Ja neid Me poisikesena üürgasime nii kõvasti ja nii pidevalt, et need on mul siiamaani pealuu sees kõik sõnad käitmelodyyd. Ja, ja vaat siis, kui ma tulin linna kooli gümnaasiumi ja see oli juba teine tase siin enam linna vahel enam ei saanud laulule neid laule laulda ja ja teiseks juba noh Tallinna elu võrreldes nüüd Haljala kandi eluga oli ikkagi ka tol ajal oli ikka öö ja päev. Ja muidugi, mis mind siis kohe uue muusika juurde viis, oli see tollal võib-olla Valter, sina kah ehk mäletad, olid viiekümnendatel aastatel oli Tallinnas väga populaarsed ja menukad olid koolipeod, mida peeti vanades reaalis, oi vestus siis ütleme endises prantsuse lütseumis, Dali seitsmes keskkool, reaalkoolis, Nõmme 10. Nõmme gümnaasium, koolis olid kõik läbi mänginud ja, ja, ja vaat siis oli siis oli lemmikbänd, oli Mitis ja ja siiamaani tuleb mul väike nii-öelda kuum juga selga, kui ma mäletan, kuidas Miki salati alustas hinde muudiga. Ah soo, jah, ja see oli nende esimene pala, millega siis läks kohe nisukene sihka sahka lahti, eks ole. Ja noh, Mikid oli ikkagi ikkagi mingisugune niukene elegantsi etalon. Härrad olid kõik ju ilusates inglise ülikondades lipsustatud, ma mäletan, see laul ja solist ja trummar EDI valt ter pikk blond pilt, et ilus poiss nagu ufo filmist, kui ta siis sealt trummi tagant püsti tõusis ja õrna häälega hakkas seal laulma nagu marga ümber praegu umbes ja ainult talimardist veel saledam ja, ja, ja nooblima niisuguse eestiaegse kooliga oma käib muutumises. Kui ta siis lauliseks kõik seal miksi näen päikest paistmas, kus sajab või midagi, no siis siis oli ikkagi niisugune. Ma ei tea, mida daamid üle elasid, seal peol nende nende suhe leidis, oli kindlasti kindlasti veel eriline, aga isegi ka selles eas niuksed poisid ütleme, keskkoolipoisid, kes nüüd oma tundeavalduste Sist eri tee nii avameelsed ja ei ole, mis puudutab nihukest õrnemat poolt oma südames, siis noh, meie olime ikka, sest Mikide mängustika pöörases vaimustuses ja kõik need samad laulud olid meil laulu gladedesse kirjutatud ja neid oma olengute laulsime ja ka koolis vahetundidel või kus juhtus nii, Mikidest pärineb minu nii öelda teadmine svingis ja, ja sealt on pärit ka minu lugupidamine, svingi vast vot nüüd peaks kuulajale veel ütlema. Sina võib-olla tead seda, et, et see Heidy Walter oli ju sinu kolleegi vaibakunstnik Lea Valteri mees ja Hannes Walteri isa taha, ma tean. Ja sina tead, ja ma tean ja sest hiljem, kui ma olin juba kunstiinstituudi tudeng ja hakkasin juba kuku klubipallidele niimoodi ühte külge pidi sisse hiilima siis ma valetan EDI valt. Terje Lea Valter oli üks kaunimaid Aare nendel Kunstnike Liidu pallidel, sest Edi oli endiselt pikk ja sale, elegantne härra ja hea. Naiselikke võlusid. Valter usutavasti mäletad, eks ole, sama hea välja ei ole midagi. Härrased, meenutame nüüd neid aegu ühe muusikapalaga Glenn Milleri orkestri esituses ja ikka see vana hea hinde, muud. Kuulasin praegu seda ja mõtlesin, kui palju ma seda lugu olen mänginud raadio orkestriga Kuldse seitsmega, sõrmed hakkasid automaatselt altsaksofoni tonaalsuses siid mõlvasharjuga kolmkõla rullima. Ja selle loo juurde ma ütleksin veel nii palju, et Mulle ta meeldib selle poolest, et selles on tohutu vitaalsus. Tähendab see tunne, et kuidas seda lugu kuulates su keha tahaks nagu edasi minna, eks ole, ei ole, täiesti, on täiesti arusaadav, miks selle looga ameerika sõdurit tulid teises maailmasõjas Euroopasse selle kuulsa teise rinde avamise järel igale poole, kuhu jänkid tulid, oli just hinde muud, kes sellega kaasas tantsupidudel ja restoranides. Nii et selles loos on ikkagi niisugune elutahe sees, mis, mis seostub sellega, et nüüd nagu oli loodud sõja sõja võidukale lõpule ja normaalsele elule ja, ja selle tõttu see, see lugu läks ka hirmsasti Euroopas peale. Noh, arvatavasti jah, sest lood. Ta oli väga suur, võib-olla ainuke, kes väga eriti palju ei lootnud oli, oli sakslane. Nojah, seal edasi, aga, aga noh nagu elu näitas, et eks nemad said väga kiiresti järjele. Aga nüüd tulla nüüd siit tänapäeva, ma lugesin hiljuti lehest, et Heinz Valk on koos oma prouaga teinud ühe mingi näituse lahti ja väga huvitava näituse selle asemel, et panna oma pilte välja või midagi, midagi muud. Sa oled asju pannud välja. Ja, ja noh, see näed, sinu jutt nüüd, mille sa üles võtsid, haakub mõnevõrra just selle eelneva looga, sest ka see näitus, mis tegelikult on siis nüüd 40 aasta jooksul jooksul kogutud Eesti talurahvakunst ja mis on äärmiselt elujaatav, elurõõmus, optimistlik, päikse säraline, see just oma oma vitaalsuselt ilusti haakus selle hinde voodiga, mida me äsja kuulsime. Nii et meie selle näituse tegimegi mõnevõrra nagu nii-öelda kavad ettekavatsetult. Sest praegu on Eesti täis sellist kunsti, mis inimest mõnitab mis annab inimesele kõva, kõva niisukese ja ebameeldiva alt löögi ja nagu need kunstitegijad ise ka ju seda rõhutavad, peabki lakkamatult ja seda väike kodan lasi ja, ja kodanlasi neid kõiki ehkki mõnitama ja neid määrima ja nendele lakkamatult meelde tuletama, millised lojused nad on, eks ole. Ja vastukaaluks sellele igal pool vohavale niisugusele kunstile, mis ju sisuliselt on ju tühjadele saalidele tehtud, seal käivad põhiliselt seda kunsti vaatamas ainult need tegijad ise. Mõtlesime, et oleks õige aeg tuua välja ammu unustatud ja ammu aastaid Tallinnas mitte ühelgi näitusel eksponeeritud Eesti talurahvakunst kõiges oma elujõus ja, ja säras. Ja me tegime, sattusime nagu noh, oma arvestustes õiged, õige naelapea pihta, sest sellel näitusel on praegu tohutu publikumenu, suurem publikumenu kui ühelgi ühelgi viimase aja suurel kunstinäitusel. Kuivõrd meie jaaguga ei ole veel andeks, ei ole viga kumbki sinna saanud, siis ütle ka, kuhu minna tarbekunstimuuseumi laial tänaval, lai tänav 17. Ja ma küsin veel seda? No seal on, sa räägid talurahvakunstist, aga ma kujutan ette, et seal on ju väga palju tarbeasju, mida inimesed on teinud. Ilu silmas pidades mitte ainult selle praktilist, vaid ka tema ilu meie tänapäeva sõnaga disain ja tähendab, asi ongi selles, et Eesti talurahvakunst oli kõike tarbekunst, ta oli, ta oli tarbeesemete, meie oleme tema nüüd nagu kunstiks ülendanud aja möödudes. Sest ütleme kasvõi kõige kaunimat värvikirevamaks saanitekid, pulma, pulmasõidu tekib, mis seal on eksponeeritud? Sellel oli praktiline otstarve. Pulmad olid tavaliselt ju tehti talvel, kui sai saaniga kirikusse sõita, Te ei pidanud lobisevad vankriga pulmalist hambaid lahti raputama, eks ole, ja talvisel saanisõidul oli see tekk põlvede peale hädavajalik sooja saada, nii et praktiline otstarve sundis seda ehkki tegema. Kuid et see tekk kaasnes pulmadega, mis olid eriti sündmus Eesti talurahva elus. Kõige tähtsam sündmus olid pulmad. Sest siin oli lootus uue peremehe perenaise kaudu, eks ole, edasisele paremale elule nagu tänapäeval me loodame uue valitsuse puhul, eks ole, siis oli uue peremehe perenaise tulek majja, kelle õnnest viljakusest lasteri kusest ja nende käe läbi nii loomade sigivusest põlluviljade sigivusest olenes talu hea käik ja selle tõttu sellele pulmatekile koodi ja siis siis niisugused sümbolid, kõiksugused, õnne toovad kaheksakannad ja ristid ja rombid, mis pidi soodustama nii uue pere perenaise peremehe otsest viljakust laste näol, kes oli tööjõud, taluvus kui ka siis kogu muu taluga kaasneva elus elusa elava elava looduse viljakust. Ja, ja seda kõike, kes saatis kirgas punane värv, mis oli samuti elujõu elujõudu aitav, sest punane värv seostati verega ja juba iidsetest aegadest. Inimene seostas elujõuverega, kui inimene verest tühjaks jooksis, oli kõik kaputt, eks ole. Ja selle tõttu punane värv nendel vanadel pulmatekkidel olid ka nii-öelda maagilise tähendusega, kas see andis elujõudu juurde ja, ja soodustas kõike, mis, mida, mida nüüd uuelt, pehmelt perenaiselt loodeti tulevikus. Nii et siin on nüüd otsene praktiline väärt, mis oli sellel saani tekil ühendatud nüüd, sisulise vaimse väärtusega vaimne väärtus oli tollal praktilisel talupojal ikkagi ainult see, mis elu aitas edasi viia, mis elu soodustas kõiki talutöid soodustas, tema sealtpoolt kaugemale ei mõelnud, tähtis oli see, et kõik asjad läheksid hästi ja, ja niimoodi kõigi nende dollastele, Tarv esemetele kantud tähendustega püüti seda kõike soodustada, sama kehtib ka ütleme nende ornamentidega, mis on õlle kannudele sisse põletatud, lõigatud seal on ka ju kõik päikse tat päiksesümbol, mis samuti oli elujõudu andev ja viljakust soodustav hobupead, mis jälle olid tõrjemaagiaga seotud. Need hobupead tõrjusid eemale kõike halba kurja silma ja nii edasi ja nii edasi. Nii et igas niisuguses tarbeesemest peeti silmas vägagi praktilisi eesmärk. Kuulge aga sellega koos anti neile siis ka kunstiline vorm. Taotleti ka ilu, see on nii-öelda vaistlikult saavutatud, see ei olnud eesmärk omaette, sest ega üks talumees, kui ta võttis nüüd õllekapa nikerdamise kätte, tema ei teadnudki, mis asi kunst on, sest kunst eesti keeles tähendas millegi töö hästi tegemist. Sest mäletad, vanasti oli jah seda tööd teha on kunst ja see ei ole niimoodi nagu seal mustkunst näiteks, millel kunstiga mingit pistmist, aga eesti keeles on ta mustkunst, ma ei tea, kas ühelgi teisel rahval sellist terminit on osavasti tehtud vigureid, eks ole, mustevam ära, aga, aga kunst selle juures. Nii et ka selle õllekapa tegija või saaniteki kuduja ei teadnud kunstist mitte midagi. Aga ta vaistlikult püüdles selle poole, et kui on mängus juba nii tähtis asi nagu on tere, tulevane saatus, siis olgu see asi iga samal ajal silmale kena vaadata. Ühesõnaga, ta püüdis teha nii hästi, nii ilusasti, kui ta vähegi oskas, täpselt oma näpuosavuse ja kõige muu abil, aga vot nüüd sa rääkisid, kas te nendest maa pulmadest, kas sinul on olnud juhust olla õiges ehtsas eestimaa pulmas? Oh küll ja küll lapsepõlves ja ma mäletan Virumaal, kui meil külas pulmi peeti, siis oli ju kõik käis vana pulmarituaalide järgi ja ma mäletan, et enamus naistest pulmas olid kõik rahvariietes. Ja vägev pulmasõit talvel saanidega, kellad kulusid kaelas jagu kirikust tagasi tulles elati võiduajamine, kas oli Haljala kirik või Haljalas Kadrinas meil oli niimoodi, et me olime Haljala Kadrina kiriku vahepeal, nii et kui oli vaja, siis käidi Haljala kui vaja, siis Kadrina kirikus. Ja, ja kõik need pulmakombed ja, ja eks see noh tollal pulmad kestsid ikka kõva kolm päeva ja ma tahtsingi seda öelda, et ma olen üks kord olnud maa pulmas ja see oli ka kolm päev. Väsitab ära lõpuks ja siis oli ilusse jäi ju ma mäletan, et siis pärast esimest pulmaööpäeva kestnud möllu siis toodi põhutu paar ja pulmaseltskond heitis põhkude peale magama. Sest kuhu sa selle talvel ka ei vii, seal 50 60 inimest, kes sealt pulma kutsutud, kes olid naabrid, alust, Need kõndisid seal läbi läbi lume oma koju, aga kaugemad võõrgeid, kõik sinnasamasse magama ja siis mis sellega kõik kaasas käis, igasuguseid vigureid ja krutskeid ja küll seal peideti asju ja seotud mõned võõrad paarid öösel omavahel kokku, kes sattusid niimoodi külg külje kõrval magama ja ja noh, siis oli see kõigis nendes pulmarituaalides oli jäänud järgi nüüdse tegevus ise paljudel juhtidel unustatud juba sele kunagine sisuline tähendus, miks nüüd ühte või teist asja tehti, kunagi oli sellel ka oma maagiline rituaal, eks ole. Nüüd oli jäänud vaid peljas komme, no vana pruuk seda nalja pulmas tegema ja tehti. Ja niimoodi siis veel veel jah, sellest vanast talupojakultuurist jätkus veel niisugune viimane helk. Nendele pulmadele, mida mina siis oma lapsepõlves nägin, seal olid ju niisugused asjad kõik, et. Jõu ja osavuse demonstratsioon poisid võtsid kätte visiit katusele, viisid näiteks vankri keha ja seda tehti ja siis kui õlu hakkas, tavaliselt ei lõppenud, aga kui räägite, et õlu hakkab lõppema, siis võeti pajade pannide, käidi mööda küla naabertalusid, kolistati nendega ja käidi seal igasugust ja olid ju ka see komme olijad olid noored Gazett seotud tee peal kokku, et pulmarongi sõnud läbi ja siis pidid andma viina. Tähendab, oli teada, kust neid pulmarong läbi tuleb seal juba siis need tee peale jääja teadsid, et nüüd siit saab natuke midagi Teeaa ja ma mäletan ise, ma olen näinud Kagu-Eestis seal Valgamaal kus olid jäänud niimoodi kokku seotud noored kased, Nad painduvad ilusti tee kohale ja no pandi lihtsalt kohe latid latid üle tee ehitati kiiresti niisugune karjavärava moodi moodustis ja siis selleks ma tean jah, alati isamehel, kes nüüd oli, kellel oli suur roll pulmas, sellel oli selle jaoks siis kolm, neli samaka pudelid ikka ikka saanis niimoodi sinna õlgede alles otsatud, et siis kui vajali seda tollimaksu maksta, siis oli kohe võtta. Ma olen viimane repliik. Palun. Ma just tahtsin, seda, öeldi meie külaline, Heinz Valk, et mis sa arvad, et Meil käivad praegu käivad oma värske pruudiga või kellega iganes käiakse kuskil kaugel maailmas uhkelt ja, ja pulmapeod peetakse viimase peal. Aga minu arvates, kui mõni Eesti suur pankur või mõni suur rahamees teeks niukse ehtsa maa pulma, see oleks sajandi sündmusi Terry järgmise 100 aasta kohta. Kui kõik vanad eesti pulmakombed mängitaks läbi, tullakse kasvaid pastaldega ja tehakse kõik see nali läbi, mida nüüd ei mäletagi enam keegi, noh, õnneks on see kõik kirja pandud. Seda küll. Jaa, aga näht nähe nägema peab jah. Ei vaidle vastu, ei vaidle vastu, aga pean teile meelde tuletama, härrased et Vikerkääru saade ei kesta mitte nagu üks õige maa pulm. Päeva kestab ainult tund aega ja et kuulata nüüd natuke muusikat ka vahepeal, siis seal oli muide väga huvitav jutt, aga meil on oi-oi kui palju juttu veel. Kahjuks ma oleks siia pidanud praegu midagi rahvalikku võib-olla juurde mängima, aga Heinz hoiatanud mind, et sina ikka ütlesid, et võta Armstrongi, võttasin atrat ja kõik nii edasi, et. Nojah, sest Armstrong oli, oli, ütleme, Glen Milleri ja suurte svingimeeste järel järgmine suur persoon, keda mina oma keskkoolipõlvest mäletan, kuna tollal kuulasime kõik põhiliselt kahte raadiojaama Riias Berliinis oli Radio in American sektor Berliin ja Radio Luxembourg. Ja vot seal Riias Berliinist lasti luid päris palju, kui ikkagi suurt Ameerika staari. Ja, ja sealt tuli meile ka see suur Lui vaimustus ja austus, mis on minu põlvkonna inimestel siiamaani. Ja tema oli tegelikult inimene, kes ei teadnud isegi oma sünnipäeva ja seda ma olen sel ajal ja praegu vaieldakse, millal ta on sündinud, isegi sünniaastaga pannakse mööda. Ja põhjus oli väga lihtne. Ta kasvas üles peres, kus kunagi ei peetud laste, seda ei ole ühtegi sünnipäeva. Ta oli 40 aastat vana, kui tema viimane naine lus sill kinkis talle väikese jõulupuu ja nad olid pärast kontserti hotelli kuskile läinud ja pannud selle puu põlema. Ja Loui vaatas ja, ja klusiili ütles, et kustutame nüüd ära magama ja ta ütles. Lase ma vaatan veel, see on minu elu esimene jõulupuud oli 40 aastat vana. Ani. Heinz Valku mäletab minu arust ikka väga palju meie inimesi, kui karikat, turisti oli niisugune žanr sõbralik šars, kas sa oled teinud ka neid Sarsse, mille pärast see kujutatav pole, on olnud ebasõbralik. Eks, kõik on elus ette tulnud, sest noh, see termin sõbralik sarv, see oli muidugi nüüd nõukogude kultuuripoliitika väljamõeldis, sest noh, mis sõbralik see šars ikka on, eks ta on ikka väikene niukene torge ja, ja mõnikord isegi päris kõva ihu ja, ja hingekraam õppimine. Ja kuna ma olen neid jah teinud ikka päris palju oma vahepeal ju siin oma karikaturist karjääri lõpus ma põhiliselt šarhidele keskendusingi, ainult nendega tegelesin. Ja, ja siis tuli üle elada igasuguseid, et asju tähendab, vaata ühelt poolt oli üks niisugune kummaline asi, et ma tegin iga aasta lõpul sirp ja vasar asse pikka niisukese ja servast serva galerii mäletan sündmustest ja persoonidest, mis nüüd lõppeval aastal siis Eesti kultuurielus nagu silma paistsid. Ja sellega kaasnes siis nisukene, niisugune omamoodi huvitav nähtus, et et seda hakati niimoodi aja jooksul nagu mingisuguseks au tahvliks pidama. Ja, ja, ja paljudki inimesed tulid niimoodi, tõmbasid Kuku klubis mind nurga, tahtis kliinset. Kas sa minust ei taha teha? Seda peeti mingisuguseks auguks üks sattus lehte jälle? No mitte ainult selles, vaid et noh, kuna see pildiseeria saavutas niisuguse populaarsuse ja ma ei olnud seal tige, natukene kurguvalt kõditasin, aga, aga tigema ei olnud ja ma ei ole loomult üldse tiga inimene. Ja selle tõttu tuga jah, peeti seda nüüd omamoodi tunnustuseks, et nüüd Šažeerituna ühe või teise persooni nägu sirbis ära maininud edetabel edetabeli, aga mis puutub nüüd sellistesse pahandustesse, siis noh, neid juhtus ka üksjagu, aga masin praegu tuletan meelde ühte, mis, mis on eriti kummaline selle tõttu, et see sattus teise satiirikuga, tähendab, kui Uno Laht kirjutas kunagi ühes kõmulise novelli bordelli likvideerimine ja siis ma ei mäleta enam täpselt, et kuidas need asjaolud põimusid, aga ma tean, et ma tegin sirp või siis seal oli üks, üks üks niisugune müstik, fikatsioon oli üks Kaupocken, vahepeal oli kah sirbis, mis suuri laineid lõi ja mida kõik pidasid elusaks inimeseks, kes tegelikult oli puhas väljamõeldis, no kelle sünnipäeva isegi sirbis märgiti ära ja nii edasi. Ja vot selle kaupu kannuga seoses ja konkreetsete, tema tema poolt kirjutatud lugudega, mida kirjutas vist minu mälestused Toomas Kall loppis. Ma tegin Uno lahest ühe niisuguse pildiloo bordelli taasavamine tähendab kunagine likvideerimine, bordelli taasavamine seoses ühe Kaupo kannu looga. Ja kujutad ette, kus ma istun rahumeeles üks päev klubis seal lõunalauas seal olev Subiga ja põldroosiga, kellega kurat lahti tulev, marru vihane, võtab mul Stenni kuradi ins, mis asja sa teed? Ehmatasin ära, mõtlesin, et mis asja ma teen, nalja teen ja mul pole mingit muud eesmärki, mis, mis bordelli taasavamine tähendab. Vaata tähendab isegi satiiri. Kes peaks ju nalja väga hästi mõistma, kui asi puudutab teda ja siis pildi eest ära või öeldakse, satub libedad, jooksevad kokk, juhtmed jooksevad kokku ja enam ei taha nalja. Tunnista laat. Nii et selline lugu on jah, nende sõbralikes arstide pool, võib-olla niisugune kõige karikatuursem omakorda. Aga kui nüüd tänapäeva karikatuuri juurde minna siin Eestis siis. Mulle tundub nii, et ta on taandunud kuidagi selleks, et päevalehtedes ilmub selliseid päevakohaseid ajakajalisi karikatuure küll, näiteks minu arvates Hillar Mets teeb neid päris kenasti Päevalehes. Mõni teeni teinegi, aga nüüd nagu on see pildiseeriat vaimustus tulnud, siis sealt läänemaailmast ka meile. Ma ei tea, kes üldse meil esimesena neid hakkasid tegema, oli vist hoolid markallase, Edgar Valter. Oi, jah, Edgar Valter oli vist vähemalt nüüd sõjajärgsel ajal, aga kui nendesse nendesse pildiseerijatest, kui neist rääkida, siis Valter peaks väga hästi mäletama, milline populaarne seeria oli Adamson eesti ajal, oi enne sõda, eks ole. Ja mis oli tõesti vaimukas, mul on üks kuskiltki, ma ei mäleta, leidsin ühelt pööningult Paksu narmendama raamatu, see oli vist kas oli siis välja antud Rootsis või kus sest see karikaturist, kes seda Adamsoni joonistas, oli vist minu teada, oligi rootslane ja tundub ja nime järgi ja ja no seda naera pisarateni praegugi Adamsoni vaimukust. Nii et eesti lugeja oli tegelikult juba enne sõda sellesama koomiksiribaga ta vahepeal oli paus, vahepeal oli paus ja püüti siin elustada, tegi, ja nagu Valter siin mainis, et karvalt tegi, tegi, oli Mark Kallas ja, ja hiljem proovisid veel mitmedki mehed ka mina proovisin kunagi nõukogude naises oli üks khati nimeline tegelane tagumisel nõukogude naise kaanel, kes siis kah niimoodi seikles, aga kõik need nagu väsisid ära, ega seda kerge ei ole teha. Seda koomiksiriba teha on ääretult raske, eriti kui sa pead regulaarselt ta välja panema just nii, et iga nädal või, või niimoodi, päev peab ilmuma, tegelik oli, no see on, see on iga päev on nüüd vist ikka täitsa üle jõu käiv, see iga päev saab ainult teha taga, haarates neid, mis on juba valmis tehtud aastakümnete jooksul, siis hakata neid niimoodi päev päeva kõrvalt avaldama. Aga tema pakub suuremaid võimalusi kui ühepildiline karikatuur. Sest ühe ühe pildilise karikatuuri sisse sa pead panema hirmus palju selle, selle kujundlikus suur üldistus, et noh, ta oma nime vääriks ja ta midagi midagi ära ütleks. Vaata Ta ei ole, aga pildiribaga on, on natukene kergem, sa saad seal jaotada selle sündmuseks ole mitmetes kaadrites ja niimoodi selle pisikese story, mis nüüd selle viie või kolme pildi peal juhtub. Sa saad niimoodi pikalt lahti rääkida. Ja teeb selle tõttu ta vaatajale nauditavamaks ja samas ka nüüd tegijale mõnevõrra lihtsamaks. Aga mina pean just selle ühe pildi karikatuuri kohta ütlema, et et ma ei taha siin praegu jumala nimel meelitama hakata. Aga mulle on jäänud üks sinu karikatuur meelde. Ma olen näinud neid tuhandeid, nagu me kõik oleme näinud, kõik oleme ära unustanud, et sa tead, mida sa mõtled, sa tead ja ei kujuta, sina ei tea seda, jah. Sul ilmus kuskil pikris või kuskil ilmus sul niisugune pilt, oli riiul no see on muidugi nõukogude aja konteksti. Ja, ja riiuli peal olid konservikarbid ja tollal kõik praegu ka võib-olla kõik, mis rikki läheb, pannakse mingeid maitseaineid juurde, siis pandi kõik tomatisse. Ja siis oli niimoodi, et olite oma räim tomatis. Moiva tomatis sa mäletad, võib-olla ise rohkem, mis seal olid, ei mäleta, ja kõige viimane Karpolid, tomat tomatis ja vaat see oli kapitaalne ja see oli jah, pikali kaanepilt ma mäletan jah, ma olin üsna noorkunstniku, selle tegin ja, ja, ja tuleb meelde, aga ma olen seal vahepeal ära unustanud, aga näed, ei saa. Aga vot niuke asi jääb meelde ja see oli see absurdini minek, eks ole, karikatuuris on sageli nii, et sa pead elust võetud mingisuguse tuse viima selle lolluse viimase piirini. Siis ta teeb selle selle nähtuse ka lolliks ja niimoodi oli see ka selles karikatuuris samad tomatisse õppimine. Kõik asjad olid ühe maitsega ju, võtsid selle räime tomatis või Moivad tomatis või mistahes tomati maitse, ega seal midagi muud ei tundnud, eks ole. Ja selle tõttu tomat tomatis oli nüüd nagu kulminatsiooniks sellele lolluste reale. No eks seda absurdi harrastatakse ju ka nendest pildiseerijates, muide Valter Ojakäär ja Heinz Valk, kas te oskate mõned oma lemmikpildiseeriat ka välja tuua? Mida? Külaline. Vaat ma julgegi välja pakkuda ühte, mis mulle nüüd noh, nagu kõige rohkem meeldiks ja, ja mida ma nüüd teistest lause esile tõstaksin, siis neid on esiteks on nii palju, et nagu kõiki ei jõuagi jälgida ja, ja selle tõttu komani mingi eelistus ütleksin, ma teeksin võib-olla kellelegi liiga, nii et parem on selle koha peal vait olla, aga Valter võib küll öelda. Ning teata. Minul on selles mõttes väga lihtne, et mina vaatan iga päev ainult ühte pildiseeriat, teisi võib-olla ma. Ma tunnen, et ma ei suuda rohkem neid vaadata ja need teised mind millegipärast ei huvita, aga see sarvedega Viking see hämar või, või kus ta on haaraldanda Mararhaagar hirmus. Vaat minu arvates ma imestan, kuidas see mees oskab selle mehe, selle omad kangelaspanna situatsioonidesse, mis anation, koomilised. Ja, ja see on nii meeldiv, see juba soe huumor. Jah, ja see tema nägu seal habeme sees. Ainult silmad ütlevad midagi ja, ja see tema naine ja see tüpaaži Olgale januga Huur ei tohigi tige olla, tähendab siis ta maa mõju ei ole see, mis tal peab olema, huumor peab olema inimest toetav ja, ja niisugune, mis on nüüd küll mingi asja vastu, eks ole. Kuid samas mitte nii-öelda nuiaga löö vaid selle pilkega saavutatakse palju rohkem hea pilkega kui, kui otse otse kulmude vahele laiatamisega, sest ega Ingi elavale inimesele, kui sa teda ikka ilusti oskad torgata, nii et tal kõrvad punaseks lähevad ja kõik naerma hakkavad, see on palju mõjusam asi, kui sa teda hakkad sõimama. Huumorit on ju viljeldud ka muusikas üpris palju asja on eriti raske, mõnede edukamalt mõned vähem edukalt, see on muide tõesti eriti see on eriti raske žanr ja ma ei tea siin Eestimaa peal. Omal ajal apelsin mõjus väga värske ja humoorika analaval. Kuldne Trio ka Trio sama algusaegadel, jah, aga nemad nagu hakkasid üle pingutama seal hiljem, aga ma mäletan, algusaegadel ikka sai telekast naerdud ikka päris lausa silmad märjaks, kui kui nad neid oma algusaegade kuulsaid hitte tegid. Jah aga kui kaugemale minna, siis üks väga kuulus orkester ja mis on veel raskem teha tegelikult instrumentaal muusikalist huumorit, kus ei ole seda sõnadega mängimise võimalust üldse olemas. See oli ilus paik. Johnsoni orkester. Oja, ja noh, tema on teleka kaudu ka juva tänasele publikule tuttav ma tea, kas need on, millal need asjad tehtud on, mul, seda ma seda ei mäleta, aga igatahes ma tean, et ta on, teda on eriti Soomest nähtud ja ta on ammu surnud juba. Need on kindlasti vanad dokumentaalfilmid, mis temast on tehtud, aga aga muidugi, tema oli. Ma ütleks, noh, niisugune geniaalne Barrodist, ta võttis väga ilusa loo, mis kõigil nii kenasti süda. Ja siis ta keeras selle nii ära. Et ma ei tea No on ikka, ma ei tea, kas kõige kuulsam palavast on see kuulus kokteil kahele. Muide, nii palju ennast parandan, muidugi sõnad on selles laulus ka sees, aga nali ei ole mitte sõnad, vaid nali on kõiges selles, mis käid seal muuserias. Muusikas kuulame ära. La nii tuim. Nojaa, järgmine muusikalini kihistus minu noorusest on siis rock n roll, mis tuli juba üliõpilaspõlves, kui ma ei eksi, siis 56. aasta kevadel sattus kogu kunstiinstituut lausa ekstaasi, kui seal hakati ainukese paigana vist kogu tollases ENSV-s, kus rock n roll'i tantsida tohtis, mujal ta keelati kiiresti ära. Ja selle rock n rolli kõrgajaga kunstiinstituudis ma tahaksin meenutada, et päris ilusat muusikalist seika, mida üldsus kindlasti ei tea. Tähendab, kuna meie maja oli ainukene, kus rock n rolli mängida tohtis, siis pillimehed tulid sinna lihtsalt nii-öelda lõbu pärast mängima. Ja kujutage ette, milline koosseis meil tollal pidudel mängis. Uno Naissoo Peeter Saul, Eri Klas, Hillar Kareva ja võib-olla oli seal veel keegi tuntud staaridest, kes mul praegu meelde ei tule. Ja muidugi see oli vastastikune nisugune, meeldiv suve, sest meie sattusime ekstaasi, nende esitate, sest ja nemad omakorda võtsid meie vaimustuse oma muusikasse. Ja nad improviseerisid seal meeletult, mäletan Naissoo higi, jooksis üle näo, ühes käes oli metsasarv, teisega taus klaveril mingeid akorde. See oli niisugune tõeline muusikaline valang ja vastastikune ilus mõjutuspubliku ja ja pillimeeste poolt ja, ja ma usun, et vist ei ole üheski teises Eesti paigas selline huvitav staaride koosseis mänginud, kui nendel kuulsatel kunstiinstituudi pidudel. Arvata võib tõesti ja ainuke mees, kes puudu oli, sellest bändist oli Pill Heili. No aga tema lugusid mängiti sellestele siis. Ja tema lugu kuulame ka tänases vikerraadio saates, kus külaliseks oli Heinz Valk. Suur tänu sulle ja sellise raadio häälega, nagu sul on terve saate jooksul, kuulasin naudinguga seda kas ei ole mõtet olnud hakata ise ka raadiosaateid tegema. Aitäh reklaami lugema, kas seda on palutud? Olen mõned korrad teinud, aga iga mees jäägu oma liistude juurde. Aitäh veel kord ja aitäh kutsumast. Kohtumiseni järgmises vikerkärus.