Heliga ja tere head klassikaraadio kuulajad algamas on 18. detsembri Sirigaja ja tänases saates tuleb juttu järgmistel teemadel. Uudise John käitši teosest neli 33. Saatesse Mihkelson nüüd ansambli keelpillikvarteti kontserdist suure mustreid kõne muusikakriitik nelevastanchelt. Sarjas linastus Giuseppe Verdi ooper Carla Nicolás haigneri lavastuses ning muljeid jagab pedagoog ning muusikakriitik Raili Sule. Soome rahvusooperis käis Erifaškan Garibaldi oopereid kuulamas lavastaja Liis kolle kel õnnestus kohapeal viibida ka siis, kui laval laulis tenor Mati Turi. 10. detsembril Ines koos Hersaga pianist Irina Sahharenkova ja dirigendipuldis oli Milan Turkavitš. Kuulame nii intervjuud pianist Irina Sahharenkovaga kui ka muljeid professor Matti Reimanni elt ning muusikakriitik nelevastentsildilt. Ja saadet toimetab täna. Kaja järgnevalt saate teada, mil moel John Keitši teos neli 33 taas ületanud uudiskünnise kõneleb siinkohal immo Mihkelson. Uudis on tegelikult see, et John Keitši kunagi skandaalseks küll kurikuulsaks, küll avangard mõistlikuks ja küll ma ei tea, mis tiitritega nimetatud teos neli, 33. Tõepoolest just nagu vähemalt soovunelmana peaks rühkima brite jõuluedetabeli tippu. Briti jõuluedetabeli number üks singel alati aasta kõige tähtsam sündmus, tavaliselt seda singlit ostetakse väga palju, sellest kirjutatakse palju. Ja see singel tavaliselt kirjutatakse suurte tähtedega siis popmuusika ajalukku ning tegemist John Keitšigatsioon. Gates on 20. sajandi üks kuulsamaid avangard, istlike heliloojaid ja neli, 33 on teos. Gates ise on ka tunnistanud kui oma loomingu kõige tähtsamaks teoseks muusikaks. Kuulajatele, kes võib olla Ta ei ole väga kursis. Neli 33 on teos, mille John käis pani noodipaberile 1952. aastal. See on kolmeosaline palase vältab neli, 30 kolm-neli minutit 33 sekundit. Seda võib esitada ükskõik millistele instrumentidele ja tähtis on see, et ühtegi heli nendele instrumentidele nelja minuti ja 33 sekundi vältel ei tehtaks. Alguses võeti seda pala vastu kui skandaali tekitamise eesmärgiga tehtud muusikateost, aga hiljem tuli välja, et tegemist on hoopis tõsisema asjaga. Nimelt hellitas seda mõtet oma peas vähemalt viis aastat, kuidas ta niisuguse muusika teeb ja tema idee ei olnud mitte pahameelt esile kutsuda kuulajates, vaid pigem juhtida tähelepanu sellele, et alati, kui muusika kõlab, toimub veel midagi, inimese süda lööb vereringe kõrvus, kohiseb keegi kõrval nahistab, et muusika ei ole kunagi üksi, vaid tal on ka taust. Ning sellest on kirjutatud mitmeid raamatuid ka viimasel ajal, muuseas värskelt Ameerikas ilmunud Ameerika staar kriitiku kaelk Hänni raamat neli 33 teemal Jon case'ist. Ja kui me tuleme nüüd selle popmuusika juurde tagasi Briti edetabeli juurde, siis nimelt mõned nädalad tagasi. Grupp briti popmuusikuid esitas selle idee, et mis oleks kui ja see, kui on tingitud nimelt proteste reaktsioonist. Inglismaal käib samasugune selline talendikonkurss, nagu otsime superstaar Eestis. Seda korraldab BBC konkurent galal AIDS-i ja tänavu juba seitsmendat aastat. Ja eelmisel aastal. No üldiselt on niimoodi, et võitja singel kipub jõuda edetabelisse minema ja eelmisel aastal korraldasid fännid ühe protestiaktsiooni. Ärme laseme seda singleid popedetabeli tippu puu, et hääletama sinna hoopis ühe väga valju, väga käreda ja väga, mitte pop muusikalise ansambli reitš agentsemašiin singli üllatus küll see aktsioon õnnestus. See mitte popmuusikaline singel oligi jõulutabeli esikohal. Tänavu on siis sama aktsiooni alustatud Key agenst Zemašiin nimelise aktsiooniga. Minge Facebook'i, vaadake, sellel üritusel on juba 100000 fänni ja eesmärk on siis niimoodi, et need 60 briti päris tuntud popartist ja kuulsust Youtube'is on video võite vaadata, muide kogunesid siis paar nädalat tagasi stuudiosse ja lõdvestatis Nad võtsid oma piletid kaasa ja kõik siis salvestati koos publikuga see neli minutit 33 sekundit vaikust ja seda singlit saab osta ja inimesed on vastanud ja inimesed on päris palju ostnud, aga me ei tea, mis hakkab jõulunädalal. Ehk siis nagu järgmisel nädalal sündima. Mis sellega juhtub. Ja see on tõsisem protestiaktsioon, kui lihtsalt niisama. Mina sattusin sellest lugema Los Angeles Timesi veebiväljaandest, kus väga tuntud ameerika kriitik maaks veed, kes muuseas kirjutas esimesena Arvo Pärdi neljanda sümfoonia esiettekandes Los Angeleses ja väga ilusti ja huvitavalt kirjutas. Tema alustas oma artiklit ühe lõiguga ühest raamatust, mis ka oli vaikuseteemaline, aga kus autor oli osutanud sellele, et et keskajal religioossed teoreetikud, nemad olid umbes sellise seisukoha võtnud, et Ta on, püüab inimest jumalast eemale hoida sellega, et ta lase kunagi inimesel olla üksinda oma jumalaga ei lase kunagi teisel inimestel omavahel suhelda, nii oleksid kontsentreerunud üksteisele, ehk siis need segavad faktorid, mis ümberringi on. Ja ma hakkasin viis juttu loomulikult Facebookile ja kõigele sellele tingeltangel, mis meie ümber praegu on. Ning ka arutles pikalt, et küll on ikka ilus ja tore idee, see, et britis on võetud, et see üritus lükata neli minutit, 33 sekundit vaikust, son Gatesi vaikust edetabeli tippu ja samal sealjuures mitte kommertseesmärgil, vaid see, kui te ostate selle singli või inglased peaksid ostma muidugi et oma edetabeli tipus saada. See tulu läheb sajaprotsendiliselt viiele heategevusfondile. Ning ma ütleks küll, et tegemist on väga ilusa, väga toreda, väga huvitava, samal ajal laia kõlapinda mitmes mõttes mitte ainult praeguse nädalamat mõttes, vaid laiemas mõttes ka üldse mõelda selle peale, mis meil ümberringi toimub. Toreda üritusega. Ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Igal juhul britis kirjutatakse, sellest räägitakse. Facebookist on võimalik jälgida, kuidas üritus edeneb. Kihlveokontorid üldiselt arvavad, et kuskil üks viiele on see lootus väike, et ta jõule tabeli tippu jõuab, aga mine sa tea, inimeste plaanid ja mõtted on äraarvamatud, samal ajal ka eelmisel aastal ei uskunud keegi, et reis agentsemašiin vaiks, brite jõulutabeli tippu jõuda ning tänavu ka võib-olla rohkem inimesi usuvad, et Gates agendist Samašiin võiks juurde tabeli tippu jõuda. Et vaadake, kuulake, olge valvel. Ja mõtelge. Seitsmendal detsembril esines nüüd ansambli keelpillikvartett Tallinna raekojas ja kontsert kandis pealkirja tuulemustreid ning kontserdikavas oli eesti heliloojate looming. Ja sellest kontserdist kõneleb nüüd lähemalt muusikakriitik nelevas Steinberg. Tegelikult oli detsembrikuu alguses üsna huvitav selle poolest, et toimus veel teinegi kontsert peamiselt eesti autorite loomingust. Kontsert nimega silueti dialabürindis Tallinna metodisti kirikus Tõnu Kaljuste juhatusel. Kontserdil esines Tallinna kammerorkester ja Eesti muusika teatriakadeemias segakoor ja kõlasid Eesti esmaettekandes Arvo Pärdi uudisteos siluetti ja Tõnu Kõrvits Allaburindid. Miks ma sellest teisest kontserdist räägin? Eelkõige pärast, et lähestikku päevadel neljandal seitsmendal detsembril mängitigi pea samade eesti autorite aberdiin Sumera kõrvitsa kammerloomingut ja teisalt seetõttu, et mängijadki olid ju samad nüüd ansambli keldrikvarteti liikmed Harry Traksmann ja Leho Karin on ju ka kandvaks jõuks Tallinna kammerorkestris. Nüüd ansambli kvarteti tegemistest on Eestis viimasel ajal ju üsna vähe teada, aga rahvusvahelisel areenil on nad viimased sel ajal nii mõndagi korda saatnud. Näiteks nende koostöö poolvokaalgrupiga ja trafoissis. Ja samuti on ka üles astutud mitmetel festivalidel ja salvestatud väga mainekatele plaadifirmadele harmoonia, mundi, Isseeemm, kvartett, kontserdikavas tuulemustrit oli esindatud väga mitmekesine valik eesti autorite muusikast. Kontserte raamisid tänavuse juubilari Arvo Pärdi teosed summa ja fraatras. Tänavu tähistati ka Lepo Sumera kuuekümnendat sünni vastlapäeva, sestap oli kavas ka tema keelpillikvartett. Ja samuti esitati veel Tõnu kõrvitsatuulemustrid, Helena Tulve kvartett, nek Rosneft bluubia, Erkki-Sven Tüüri keelpillikvartett, Urmas Kibuspuu mälestuseks ja Galina Grigorjeva lõputu kaanon. Seega olid kavas teosed, mille loomisaeg mahub idee poolest juba ajavahemikku 1977 kuni 2007. Seega kolmekümneaastane läbilõige Eesti autorite keelpillikvartetile kirjutatud loomingust. Ja peab ütlema, et selle kontserditase oli väga-väga kõrge nii esitusviisi poolest kui ka kasvõi väga stiilselt kujundatud kavalehe poolest. Ja kontserdil viibis kohal ka üsna mitu heliloojat, kelle teoseid sel kontserdil mängiti oli väga vaheldusrikas ja andis hea pildi eesti autorite teostest. Mis puutub nüüd ansambli keelpillikvartetimängutasemesse, siis on seegi väga kõrge ja on rõõm tõdeda. Vioolamängija tarstandi puu kõrval on kolm sedavõrd väljapaistvalt eesti keelpillimängijat Harry Traksmann, Leho Karin ja Kölni orkestris praegu eluaegse lepinguga töötav noorim kvarteti liige Juta õunapuu. Kui aeg-ajalt ikka kiputakse rääkima, et keelpillimängutase Eestis ei olevat kuigi kõrge siis lükkab minu arvates fakt küll selle jutu ümber. Vastupidi, meil on siiski päris mitmeid väljapaistvaid keelpilli mängijaid, kes on ka maailmas väga tunnustatud. Nüüd ansambli kvarteti liikmed on eraldi võetuna kõik väga kõrge professionaalsusega keelpillimängijad, kes valdavad oma pillivabalt ja samas on igal liikmel üsna isikupärane kõla, mis kvarteti ku kooslust väga hästi rikastav. Harry Traksmanni pärast mängu meie kontserdipublik kindlasti palju kuulnud, aga siinkohal tahaks just esile tuua Juta õunapuu väga intensiivset pillitoonia, võiks öelda lausa väga tulist mängulaadi mida tasakaalustaks omakorda hästi Torsten Tibo, mahedam aldi tämber. Ja kõikidest teostest, mis sellel kontserdil kõlasid, oli intervjueetidel väga selge arusaam ja paistab, et teosta sõnumid ja eriomased meeleolud suudeti ka väga veenvalt välja mängida ja publikuni tuua. Ja oluline selle kontserdi puhul on ka asjaolu, et kuuldud kavaga astus nüüd ansambli, et kaks päeva hiljem nimelt üheksandal detsembril üles ka Hamburgis. Igatahes oli väga huvitav ja kõrge tasemega kontsert ja selline kava annab ka võõral maal väärika pildi Eesti lähiaja kammerloomingust ja meie muusikute väljapaistvast tasemest. Kõneles nelevastenfelt ning klassikaraadioga salvestas nüüd ansambli keelpillikvarteti kontserdi ning see jõuab klassikaraadio eetrisse juba aastanumbrist 2011. Teisipäeva õhtul, 11. detsembril algusega umbes 20 15. Üheteistkümnendal detsembril linastus Metlaiv sarjas Giuseppe Verdi ooper Don Carlo Nicolás Haitneri lavastuses ning oopereid käis vaatamas ja meiega jagab nüüd muljeid pedagoog ning muusikakriitik Raili Sule. Ma alustaks sellest, et Verdi ooperist Don Carlo on kaks varianti. Algne, 1867. aastal Pariisi grand operaas esietendunud viievaatuseline ja teine ümbertöötatud neljavaatuseline niinimetatud Itaalia variant mis tuli lavale 1884. aastal Milano La skaalas ja mis on üldiselt tuntum ja levinum. Meti uuslavastus on niinimetatud prantsuse variant, aga laulduna itaalia keeles, inglise teatri- ja filmilavastajale Nicolás Aitnerile oli see debüütlavastuseks metis. Lavastaja on Don Carlos nimetanud Verdi kõige imetlusväärsemaks ooperiks. Viie vaatuselise variandi suur pluss on, et esimeses vaatuses avaneb ajalooline taust, aga teadaolevalt esietendus Pariisi Grand operaas. Loodetud edu ei saavutanud tõsise psühholoogilise ja tegevustikult aeglase ooperi jälgimine väsitas lihtsalt publikut ja heliloojal tuli pärast paari etendust leppida mõningate kupüüridega. Don Carlo loomine kulges Verdil küllaltki ebatavalises olukorras. 1865. aastal kirjutas helilooja Pariisis alla lepingule ooperi loomiseks Schilleri samanimelise tragöödia alusel. Järgmisel aastal puhkes Austria-Preisi sõda, kus Itaalia osales Preisimaa liitlasena ja helilooja töötas kesk rahutut keskkonda ja poliitilist segadust. Don Carlo, helilooja kõige pikem ja komplitseeritum ning suurte massistseenidega ooper, milles on suurepärased ansamblid, duetid, aariad, aga ka selged viited hilisematele, ooperitele, iidale, jaotellol, libreto, kirjanduslikust, algmaterjalist küll mõneti erinev, aga ikkagi Schilleri draamale vääriline. Helide tegevus toimub 16. sajandi keskel Prantsusmaal ja Hispaanias. See oli aeg, kui oli terav riigi ja kiriku vastuseis peategelaste kokku. Põrgetest on esiplaanil kuningas Philip teise ja kuninga esimesest abielust poja Carlo armastus prantsuse kuninga Andrei teise tütre Elizabethi valu A vastu. Elizabeth peab aga rahuleppe kohaselt abielluma kuningaga. Infanti ihkav printsess Eboli vihkab Elizabethi. Psühholoogiliselt mitmepalgeline on ka kuninga kuju julm ja kardetud, samal ajal oma üksinduses piinlev ja kõiki umbusaldav ja kahtlustav. Ooperi muusika on sünge ja masendav. Õnneküllaseid ja helgeid laike on vähe. Infandid Don Carlo ja tema armastatu ning kuninga naiseks saanud Elizabethi armastusega seotud episoodid ei välju nukruse raamest. Helikeel on Verdi varasematest ooperites trikkam ja keerukam. Tähtsale kohale asetab Verdi siin orkestri eeskätt retsitatiivsetes, episoodides Blumbrilisest ülesehitusest loobudes sulatab aariad ja retsitatiivid aeglaselt arenevaiks ja tegelaste karaktereid välja toovatekseenideks ja piltideks. Draama süngust ja samas kuningliku suursugusest rõhutab ka lavastus lavastaja, kunstnik ja valguskunstnik on saanud innustust ilmselgelt Eskoriaali kloostri pantonist. Hispaania kuningate matmispaigast. Domineerivad värvid on must, punane ja kuldne prantsuse, Kanada päritolu dirigent Janniknesetzee küün. Muide, perekonnanimi on kombinatsioon tema vanemate nimedest on noorema põlvkonna üks nõutumaid dirigent, aitäh praegu alles 30 viieaastane on ta jõudnud teha hiilgavat karjääri ja eelmisel hooajal tegi metis triumfi Karmeliga, mida meilgi ülekantuna näha võis. Don Carlo, suur emotsionaalne mõõteskaala, kus kõrvuti raskepärased, kõlamassiivid ja peendetailide rohkus oli selgelt välja toodud. Orkester nagu ikka, suurem aga muusikaliselt kõige nõrgemaks lüliks oli koor. Kui varasemate etenduste puhul olen ikka imetlenud koori ühtset kõla, siis seekord nii ei olnud ja 11. detsembriülekande heli oli kuni esimese vaheajani nagu vati sees. Aga tugeva plusspoole andsid solistid. Minu suur sümpaatia kuulub ennekõike kahele osatäitjale. Marina poplavskajale, kelle maagiline hääl kaunist pianist Simo kõrges registris ja unustamatu jõud teeb suursuguse Elizabethi ja Briti bariton Saimon kiinlissaid Rodrigo tiboosana, tema inimlikkus, sõprusi, fant Carloga ja vabadus, armastus, kellelt iga fraas, igal liigutus, näoilme, kõik oli niivõrd täiuslik, et ma kardan sõnadega ära lihtsalt rikkuda, seda peab nägema. Tema vokaalsed ja näitlejavõimed pakkusid elamusega märtsis nähtut oma päris Hamlet tookord nimirollis Marina poplaskaja on Moskva päritolu paljude konkursside võitja teiste hulgas ka Maria Kallase Grand Prix viis aastat tagasi, kelle repertuaar on väga palju erinevaid rolle ja kindlasti Meti etenduste austajad, mäletavad ta suurepärast liud Durandotis kannatava ja hukkumisele määratud Don Carlo kurbus ja kannad tuss sai veenva lahenduse Roberto alannialt. Ferrutšovourlanetu kuningas Filipp teise roll kulmineerus väljendusrikkalt ja sugestiivselt kuulsas neljanda vaatuse aaria monoloogis. Ja neljandas vaatuses jäid veel mitmed muusikalised kulminatsioonis kuningast seen suuringvisiitoriga viimase rollis rikk Halfarssoni siis neljanda vaatuse kvartett ja evoli aaria evoli rollis noor vene metsosopran Anna Smirnovi. Ja aasta lõpus öeldakse ikka midagi ka kokkuvõtteks. Ja see oleks, et mõtlen ikka tänuga võimalusele saada osa Meti live-ülekannetest või siis salvestatud kordustest nagu kellelegi ajaliselt sobib ja et ooper on ikka elujõuline. Et avastada repertuaarist ja eri põlvkondade tegijatest, on palju. Arvas Raili Sule ja Giuseppe Verdi Don korrata on võimalik veel vaadata ka esmaspäeval, 20. detsembril algusega kell 19. Soome rahvusooperis mängitakse hetkel Erifolkam korkoldi ooperiti toodestatumis tuli lavale käesoleva aasta novembrikuus ja siin Eestis on põhjustada sellest ooperist rääkidega sõidetud. Et ooperis laulab meie enda laulja Mati Turi ja nüüd on siin klassikaraadio stuudios Liis kolle üks paljudest eestlastest, kes on ooperit läinud Helsingisse kaema. Jaa, palun räägi natuke lähemalt lavastusest ja ka sellest, kuidas siis moti turil õnnestus rollilahendus korkoldi ooperis, tahtest. Ütlesid, et paljud eestlased on seda käinud kaemas. No tegelikult vist väga paljud sinna ei ole jõudnud, vähemalt nendele etendustele mitte, kus laulis Mati Turi, neid võis tõesti ühe käe sõrmedel üles lugeda, tegelikult millest on natuke kahju. Sellepärast et minu meelest on tegemist ikkagi väga erilise sündmusega, sest ma ei suuda meenutada, kas ja millal üks eesti laulja laulis Soome rahvusooperis peaosas. Ja teiseks, et Mati Turi tõesti sai väga hästi selle ülesandega hakkama. Aga kui nüüd rääkida ja mis siis täpsemalt toimus, siis tuleb ikkagi alustada loost. Ooper, Titoodustat surnud linn on Korn Koldi kõige tuntum ja kõige edukam ooper. Selle ta kirjutas 20 aastasena, nii et kui mõelda, kui mahukas ja keeruline on ooperit kirjutada, siis võib küll nii-öelda, et oli mingis mõttes nagu imelaps. Kuigi ooper on nüüd tänaseks juba peaaegu 100 aastat vana, esiettekanne oli 1920 siis ta ei ole oma aktuaalsust tänaseni kaotanud. Lühidalt öeldes, see stoori või see psühholoogiline konflikt seisneb siis selles, et peategelane Paul, keda siis Mati Turi lauliski on kahe naise vahel ja ei suuda kummaski õieti lahti lasta ega, ega kummagagi koos olla. Ja üks on siis tema surnud abielunaine Marii, kelle mälestuseks ta on sisse seadnud terve mausoleumi ja sinna mausoleumi murrab sisse tantsijanna Marietta, kellele siiski ja Paul ei suuda pakkuda sellist täisväärtuslikku suhet, sellepärast et surnu on seal kogu aeg kaasas. Nii et juba loogiliselt äärmiselt nõudlik roll ja Korn gold on ka kirjutanud selle niimoodi, et kui ooperis on kolm vaatust siis Paul on praktiliselt kogu aeg laval ja laulab kogu aeg enam-vähem nii mahukuse kui ka siis vokaalse keerukuse poolest. Ilmselt on vähe tenori rolle, mida siia kõrvale võiks panna käesoleval hooajal, nüüd õigemini siis nüüd, novembris ja detsembris kokku antakse kuus etendust ja neist kahes laulis Mati Turi. Tema etendused on juba tänaseks ära olnud ja ülejäänud neljas Klaus Florian foogt, kes on seda rolliga varem esitanud ja, ja seetõttu ta saabuski kohale hiljem, nii et Mati Turi tegelikult tegi enamuse proovidest kõik ise, mida oli ka näha just tema sellises väga läbitunnetatud rollijoonise, seda igal hetkel väga täpselt teadis, mis ta seal parajasti peab tegema. Tema partneriks oli Camilla ja nüüd lund, kes on kuueteistaastase pausi järel uuesti Soome rahvusooperis. Ta elab Dresdenis ja laulab väga palju Saksamaal, aga ka teistel suurtel tähtsamatel ooperilavadel just Wagneri rolle ja ka Marcus bariton, kes on siis Pauli sõbra rollis, tema on siin minu meelest laulnud mingites kontsertettekannetes või ühesõnaga ei ole ka kindlasti tundmatu nimi muusikamaailmas. Oopereid. Nelja Soome rahvusooperi peadirigent ja kunstiline juht Mikko Franck. Ja sellel etendusel, mida mina nägin, oli dirigendiks kurt Kopenski. Ma pean ütlema, et ka orkester oli tõesti väga tasemel igas mõttes, nii lava ja orkestri tasakaalu mõttes kui ka lihtsalt puhtmuusikaliselt. Oli äärmiselt huvitav kuulata seda omapärast muusikat, mis oleks nagu segu siis Wagneri Strauss-ist ja Hollywoodi filmimuusikast ja samas mata kuidagi liiga magus või manerlik, nii et võib õigusega öelda, et tõesti, tegemist on väga-väga ilusa muusikaga. Lavastajaks oli Taani kuningliku ooperi kunstiline juht Kaspar Holden. Tema lavastus tiimis oli ka väga huvitavaid inimesi väga suurte kogemustega väga hinnatud Valguskunstnik Wolfgang Köbel. Kunstnikud olid ess Devlin, kes on näiteks teinud kujundusi leedikaga Pet Shop Boysi Shakira turniiridel. Kostüümid olid Katrina Lindsey, kes on töötanud peaaegu kõigis inglise tähtsamates teatrites ja Mati Turi kohta. Ma peaks ütlema, et ma olen temaga ise töötanud ja natukene tema tegemisi jälginud, kuigi viimasel ajal on saanud raske, sest ta on olnud ka just palju rohkem Soomes ja Saksamaal tegev, et mingis mõttes ütleksin, et ta oli tuntud headuses, just nagu oma parimatest külgedest ennast näitas. Äärmiselt veenvalt ja loomulikult tegutsedes ja samuti ma arvan ka, et ta oma saksa keele poolest nüüd jäänud teistele kuigi palju alla ja et ta oli tõesti nagu täisväärtuslik partner kõige teistele, et oli tõesti hea tunne istuda sel õhtul saalis ja uhke tunne olla eestlane ja ma tõesti väga soovitaksin sõita üle lahe seda vaatama, nüüd küll järgmised etendused on vist alles mõeldud üle järgmisesse hooaega, aga tuleks aegsasti järgida reklaami, sest need etendused olid kõik pilgeni välja müüdud. Reedel, 10. detsembril esinesid Estonia kontserdisaalis Irina Harenkova klaveril ning Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit dirigeeris Milan Turkavitš. Kontserdi kavas kõlasid Wolfgang Amadeus Mozarti väike öömuusika klaverikontsert number 17 ja Haydni sümfoonia C-duur ning kontserte käisid olemas muusikakriitik nelevast Eiffelt ja professor Matti Reimann. Nimetatud kontsert kaasas siis Viini klassik Lotte, Mozarti ja Haydni loomingust ja avalooks oli küll tõesti Mozarti vast kõige populaarsem teos, nimelt väike öömuusika ja ühelt poolt kuigi on tegu tuntud teosega, siis ei ole üldsegi nii hästi tuntud. Selle teose saamislugu ei ole nimelt teada, kelle või mille tarbeks Mozart sellise teose kirjutas. Ja samuti ei teata ka täpset põhjust, miks on sellest teosest kas välja võetud helilooja enda poolt või siis kaduma läinud nimelt üks osa, sest algselt oli see teos mõeldud viieosalisena ehk siis meile tuntud esimese ja teise osa vahel pidi olema veel üks menu, et aga see nahtumusiik või öömuusika ise hoopis itaalia traditsioonist ehk naadist mida siis Mozart ja tema kaasaegsed kirjutasid, sellelaadseid, teoseid ja neid nimetati siis kasserenaadideks, divertismentideks või kan Octurnideks. Ja seda peeti mitte selliseks päris tõsiseks kontsert muusikuks, vaid pigem selliseks meeleolumuusikaks. Aga on Eesti riiklikust sümfooniaorkestrist oligi moodustatud kammerlik keelpilliorkester ja millandulkovitš, kes lisaks terrigeerimisele on ka palju aega veetnud lavadel, kui fagotisolist sai selle juhatamisega hästi hakkama. Tal õnnestus orkestrilt saada kätte Mozarti teostele väga sobilik selline kõlapilt ja mis oli kerge ja elegantne ja esimene osa möödus muusikast üsnagi traditsiooniliselt. Ja romansis õnnestus iseäranis hästi jusse Keiram vahelõik. Menuet valmistas juba mõnevõrra üllatus teisiti, eks oli seal kasutusel üsnagi ebatavaline artlikulatsioon, mida tavaliselt ei ole kuulda selle teose puhul ja ka menueti trios oli kasutusel mõnevõrra aeglasem tempo, mida võib-olla on tavaliselt harjunud kuulama veidi teisiti. Ja väga huvitav oli selline asi, et seal menueti trio kordustes kasutas dirigent kvintetti koosseisu vahepeal ja see mõjus üsnagi üllatavalt, aga tegelikult väike muusika ju ongi kirjutatud algselt kvintetti koosseisule kaks viiulit, vioola tšello ja kontrabass ja tänapäeval lihtsalt ollakse harjunud rohkem pilliorkestri variandiga ja Turkovitš täis menueti kordustest sisse. Sellised kvintetti lõigud ja väikse muusika finaal oli ka meeleolukas, kuigi võib-olla paremini oleks saanud veel esile tuua näiteks articulatsioonilist mitmekesisust ja karaktereid. Kui kavas on Haydni mootsalt siis tuleb mulle ikka meelde niisugune tõsiasi, et Hain sündis tükk aega varem, kui Mozart ja Mozart suri tükk aega varem kui Hain, nii et mõtlesin elumahud nagu Haydni eluses. Ja, ja noh, siit võib teha mitmeid järeldusi, aga kui nüüd seda muusikat puudutada, siis ma oma Itaalia õpilase käest küsisin, et kuidas ta suhtub sõnasse serenaad. Ja tema mõtles ja ütles mulle, et armastusega kuulajate suhtes. Ja Ma pean ütlema, et see dirigent Milan Turkavitš tundis asja, tähendab, kui tema käsi vaadata, siis on selge, et ta ei ole õppinud mingisuguses Leningradi või Helsingi dirigentide koolis, kus neid tuleb, on niisugused orkestrile valitsemise mõtted suurepäraselt ära õppinud ja muu on juba noh, niisugune Viini sümfooniaorkestris mänginud muusiku intelligentsus sinna üldse ei ole muide võimalus üldse ligilähedalegi saada. Selle muusikaga oli veel niisugune lugu. Ta oli väga meeldiv, et sellega oli tööd tehtud, sest seda teevad peast orkestri dirigendi, enamasti läheb see niisuguse üle jala ja rõõmsa tujuga ja kogu lugu, aga siin hakkasid tulema esile väikesed detailid juba kõige esimestes taktides. Ja ma arvan, et need on needsamad detailid. Ta kuulas ka ja uuris hoolega Tšaikovskit, kui ta kirjutas oma Mozart teana edasi serenaad, romanss Mozart on millegipärast pannud lisaks tempa märgile pealkirjaks romanss, eks ole, no mida võib ma otseselt sellega jälle kujutada. Ja siis tekitab selle romansi esimese viiuli grupeta ja kontrabassi grupetaga kaanonilaadses vahekorras, Kaanades annab kuidagi kujunes väike öömuusika nagu kontserdil väga tähtsaks numbriks tagasihoidlikuks sissejuhatuseks. Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontserdis soleerib Irina Sahhaarenkova, kes andis ka kontserdi eelintervjuu. Viimane kohtumine sinuga oli siis, kui toimus kontsert klaaspärlimängufestivali raames ja see kontsert äratas suurt tähelepanu, sest ühe kontserdi jooksul mängisid erinevaid klahvpille läbi aegade ja ehk siis klaverit ja klavessiini haamerklaver. Selle nädala jooksul oled sa proove teinud ainult ühe teosega ja mängid ainult ühel pillil. Et kas Mozarti klaverikontserti on selles mõttes nagu lihtsam ette valmistada või on siin hoopis uued, sellised keerulised ülesanded, mida tuleb lahendada, et sellise teosega üldse lavale? Tulla tegelikult ei ole ta midagi lihtsa. Mida rohkem mängin Mozartit, seda rohkem ma saan aru, et, et on võib-olla isegi kõige raskem, kellel vaja mängida, sest see võib ühel hetkel tunduda, oled leidnud selle moodsa diviisi, kuidas mängida ja sa tunned ennast hästi, aga seal libiseb käest ära. Ühel hetkel sa isegi ei saa aru, mis on juhtunud muusika ja meloodia harmoonia, see on nii loomulik, nii paistab lihtne välja, aga seal on nii palju asju, mis, kui nad natukene lähevad käest ära, natuke nihkuvad siis tervik kannatab õudselt palju. Kas sa oled varem ka Mozarti klaverikontsertette valmistanud nagu mingisuguseid teisi klaverikontsert, et kas sellega laborikontserdiga tegelesid, sa oled esmakordselt? Ja seda kontserti ma täna mängisin esimest korda proovis orkestriga ei ole varem mänginud. Olen alati tahtnud mängida, aga ei ole veel olnud võimalust muidu külmunserti Concerto mänginud ja alati on niisugune tunne, et see on nii suur muusika. Et ostsid väikseks, aga sellegipoolest väga tahan mängida. Kui rääkida nüüd Eesti kontekstis Mozarti klaverikontsertide esitamisest, siis alati räägitakse Kalle Randalu ja tema mingisugusest erilisest kõlast. Aga millele sina, Mozarti teose puhul nagu tähelepanu pöörata, kas mingisugusele faktuurile või struktuurile kõlale? Ma tean, mida ma üritan vältida, üritanud vältida niisugust üldklassikalist mängu niisugust ladusalt, kus pikapeale hakkab tunduma, et noh, et nagu midagi ei toimu üritan oma võimalustega kuidagi teha, nendest fraasidest elavad ja, ja kuigi see muusika faktuurilt ei ole nii nii suur või kuidagi nii massiivne nagu nagu romantiline muusika aga seal tegelikult seda draamat ja võib-olla isegi mõnes mõttes rohkem ja üritad seda just esile tuua Sa just ütlesid, et täna oli esimene kohtumine orkestri ja dirigendi ka, et võib-olla räägid natuke ka kooslust. Dirigendi, aga ma olin väga õnnelik selle poolest, et me mängime koos, väga mugav on temaga mängida ja ta hoolitseb seal niisugune asi, et ta teeb kohe tunde paremaks, kui sa tead, et sind kuulatakse. Aitab muusikaliselt orkestripartiiga mind ka ise fagotimängija teatud fagotimängija ja tal oli mitu väga head ideed, mis, mis mul ei tulnud pähe, aga mis on väga ilusad ja väga head. Mida me teeme, näiteks oskad sa kirjeldada mõnda muusikalist ideed, mida ta välja pakkus, päris rahul balansiküsimus, missugused. Aega andmised lihtsalt väiksed detailid, aga need väiksed detailid nad annavad võib-olla midagi juurde. Võiks rääkida ka sellest, et millega sa nagu põhiliselt tegeled, et kas sul on ka aega harjutada või hõlmab suure osa sinu tegevusest ka õpetamist. Ja mul on tööd küll, paljut koht, ma õpetan siin Eesti muusikaakadeemias, mul on kolm Kloveereguttilast. Siis olen veel seal Soomes, kus ma olen Sibeliuse akadeemias ka üldklaveriõpetajana, osaliselt ja täiskohaga, olen Kuopios, konservatooriumis saatjana ja. Sellele lisaks neil õpetan natukene passokontiinvad sealsamas ja kammeransamblid, nii et mul on tegemist palju. Aga olen vähemalt üritanud Aadi jätta aega harjutamiseks. Kuidas sa seda aega jätad? Ei olegi varem tegelikult aru saanud, kui palju võib teha isegi 15 minutiga. Siis kui mul on mingid pausid näiteks tundide vahel ja ma tean, et ma pean harjutama. Ma üritan harjutada nii intensiivselt ja tõhusalt, kui ma vähegi suudan ja isegi mõnikord poole tunniga jõuab teha seda, mida varem viis aastat tagasi võib-olla oleks kahe tunni jooksul teinud ja ei oleks sellesama tulemuseni jõudnud. Kui tead, et aega on vähe, siis siis paratamatult tekkisid sunnid ellust. Ja ja siis õhtuti muidugi. Hommikud on minu jaoks rasked, ma ei suuda enne tööd, ma ei suuda küll mitte harjutada. Herzog oled sa koostööd teinud varemgi, et see on selline mõnus läbi koostöö tekkinud siis siinsete muusikutega. Ja tegelikult, kui ma mõtlen, et ma olen peaaegu iga aasta käinud mängimas ja loodetavasti tulen veel ja mulle väga-väga-väga meeldib siin käia mängimas ajuti tunnen ennast kodus. Ja Riina Sahharenkova interpretatsioonis kõnelevad nüüd nelevastentsfalt ja Matti Reimann Irina Zahharova esituse juurde tulles meenub kõigepealt see, et selles polnud ainsatki igavat kohta mis niisama lihtsalt kõrvust mööda, selleks et võiks öelda, et ta lausa vältis sellist Sabloonsed klassikatõlgendust, kus kõik on siis põhimõtteliselt sile ja ladus, aga aga äärmiselt etteaimatav, samas saarenkova mäng oli vastupidi just väga üllatusterohkem väga ilmekas ja kõlaliselt väga reljeefne. Ta tunnetas väga hästi teoses näiteks harmoonilist plaani ja selle erinevaid pingekohti ja samuti ka vormi. Ja samuti mõjus väga hästi solisti ja dirigendi ja samuti orkestri koost. Sest selles teoses on väga palju muusikalist dialoogi just solisti ja erinevate orkestripillide vahel, mis on siis tarvis väga hästi välja mängida. Saanikova on tõepoolest pianist, kes nagu väga hästi teab, mis on muusikas väga oluline. Met esituses oleks selge rütm ja arusaadav kõlapilt ja väga pikalt ette mõeldud muusikalised liinid. Aga sellele lisaks suudab ta minu meelest väga julgelt kujundada erinevaid detaile, mis tema mängu ei killusta, vaid pigem just elavdavad seda ja muudavad väga stiilseks. Kõikide kaunistuste juures näiteks on väga hästi tunda. Mul on hea barokkmuusikataust ja näis, et fraseerimises võib-olla ta kasutab ka mõningaid ideid sellest, mida ta on saanud klavessiini või selle haamerklaveri mängimisest. Igatahes oli see üks parimaid Mozarti klaverikontserdi tõlgendusi, mida siin Tallinnas lähiaastatel kuulda on saanud. Muide paar aastat tagasi mängis Harenkova ise Mozarti laadur klaverikontserti Mustpeade Majas koos Tallinna kammerorkestriga. See oli minu meelest aastal 2007 ja mäletan, et see oli väga hea ettekanne, aga nüüd kolm aastat hiljem on Sahharenkova teinud igatahes taas väga suureks edasi oma mängus ja meisterlikkuse tasemel. Igatahes ta on suur kunstnik ja tal on tase, mis kindlasti ei jää märkamatuks ka mujal maades. Irina arengukavast rääkides tuleb kohe öelda seda, et kui lehitseda oskused muusikaajakirju mis on nagu pianismiga seotud, tema nimi on igal pool sees, seda võiks meeles pidada, sinna ei pääse niisama. Ja kui nüüd rääkida sellest G-duur klaverikontserdis, siis tuleb öelda seda võimalik ka mängida niisuguse divertisegmentlikult aga Irina Zahhartšenko kannu meelest aluseks selle tonaalse plaani, mis selles kontserdis väga rikkalik, nii peaaegu minaari läheb, ta kasutas selle dramaatilise alatooni kujundamiseks ära eriti selgelt teise osa alguses, kus sissejuhatav teema kaheksast aktivist on, seda tuleb ära ja noor ikka täie jõuga, eks ole, variant ega rätušeerinud või teinud seda mingisuguse tundelist, vaid dramaatiline. Ja sellega see kontserdi muutis oma ilmet. Ja kolmandas osas olid mingisugused väga huvitavad leiud nele, tuletasin meelde nagu Haadur kontserdi ma mäletan, siis ta leidis ka kontserdilt lõpuks mingisuguse uue tõusu. Ja vot selles kontserdis oli ka mittekontsert ei lõpe, vaid noh, nagu avaneb, läheb, jätab nagu otsad lahti, et sa võid ette kujutada, mis selle kontserdi järgi veel edasi saab, et mitte ei pahandanud niuke punkt, et kontsert on nüüd läbi, tähendab, võib seda öelda välja, et Irina harjunud ka ligipääs niisugusel ei peaministril, kelle nimi on Androšif manni segu nakkuda talle mängib ja minu teada mängistasin jälle sel aastal ja kui sa kord aastas saad sugusel inimesel mängida, siis see ei jäta oma mõju avaldamata andekale inimesele. Kontserdi teises pooles kõlas Haydni looming. Kontserdi lõpetas tõepoolselt Joseph Haydni sümfoonia number 90 C-duur. See on teos, mis asetub Haydni loomingus kuulsate Pariisi ja Londoni sümfooniat vahele. Haydni rikkalikus sümfooniat reas on muidugi mitmeid teisigi Tseeduris kirjutatud sümfooniaid vastukaaluks siinkohalkohal. Veel tahaksin meenutada Mozarti klaverikontserti, kellel on ainult üks klaverikontsert G tuuris Haydni teistest seedor sümfooniatest võib-olla nii palju, et kui ma nendega olen tuttav siis on nendel kõigil kuidagi rohkem selline väljapoole karakter või kuidagi võimsam ja pidulikum alatoon, aga, aga see sümfoonia võib-olla oli pisut õhulisem, aga Turkovitši juhatusel oli see väga hästi jälgitav ja väga ilusasti kujundatud. Ja kui varem on tundunud, et meie esindusorkestrile sobib võib-olla pigem romantilisem ajastumuusika või, või muusika, mis on pärast romantilist ajastust kuni siin kaasaegsemat teosteni välja, siis no igatahes kinnitas, et ollakse ka väga veenvalt võimelised esitama klassikalist muusikat Viini klassikat, mis nõuab iseäranis suurt rütmi ja intonatsiooni täpsust. Ja selles teoses oli ju väga palju kvaliteetset soolo sinipuupuhkpillidelt kui, kui tšellodelt ja, ja muidugi, kui rääkida sümfoonia lõpust, mis terve kontserdi lõpetas, siis oli seal suurt elevust tänu Haydni enda loodud naljale. Nimelt oli Haydni teada-tuntud helilooja, kes armastas oma teostesse erinevaid väikseid vigureid sisse panna. Ja tundus, et kui kõlasid energilised lõpuakordid, siis oligi nagu teose lõpp ja publik hakkas plaksutama, aga õige pea jätkas dirigent ju mänguga ja siis tuli veel umbes minuti jagu muusikat, nii et kõik publik oli alt veetud ja seda juba Haydni enda poolt, sest et seal lõpus ongi neli takti pausi, kus terve orkester vaikib ja jääb mulje, et dirigent lõpetab teose. Ja kui ta siis erilise mõnuga selle mängimist jätkas, siis muidugi oligi publik ninapidi veetud. Haydni sümfoonia tuletas meelde ühe tippaegadest, see oli siis seitsmekümnendad, kui Neeme Järvi viis Haydni sümfooniat abil Pariisi Londoni sümfooniat Kesleredi farmi olles olnud ise juures ja Haapsalus ja Moskvas, kui need plaadistati ja võsa neist hävitati ära, et noh, kui Järvi ära läks ja need lindid kaoksid ja aga ega midagi, näiteks sümfoonia karualapealkirjaga on plaadi peal ja mõni teinegi, eks ole. Seda sümfooniat iseloomustab nii väga läbipaistev faktuur, puhkpillide soolad, eks ole, poed, flöödid ükshaaval keelpillid saadavad teises osas mängib kvartett, et natuke aega siis dirigent suvatses mitte juhatada, ma ei tea, kas see on niuke traditsioon kuskil Viinis või mitte, aga aga nii ta tegi. Ja kui nii mõelda, siis said, need on nagu suhteliselt nüid viimasel ajal vähem mängitud. Võib-olla võiks teda jälle natuke rohkem mängida, see mõjub nagu korrastavalt. Siin oligi niukseid pisikseid natukene väikseid, mitte sünkroon, sõid asju natuke rohkem kui eelmistes teostes, aga ikkagi oli see väga sümpaatne kontsert, mis puutub sellesse üllatus, dirigent muidugi kiskus selle välja, tegi täiesti meelega, minu meelest ka. Napilt sain pidama, et ma ei hakkaks plaksutama. Aga aga need üllatused igal pool mujal ka sees, järsku lugu seisab tükk aega vaikust ja siis läheb edasi. Aga seda saab nii teha, et seda noh, aitab nagu ette aimata ka seekord dirigent tegin nii, et lõpetas ära ja sellise juhatuse tõstsime, ilus kava. Ilus kontsert oli nagu võimalust, nagu publikut jälgida, natukene kõikul täiesti rahul selle keerulise olukorra sees, niisugune meeldiv rahulikult. Tänasele saatele tegid kaastööd immo Mihkelson nelevasteinfelt Raili Sule, Liis kolleja, Matti Reimann. Saate mängis kokku Helle baasias. Saadet toimetas Mirje Mändla. Liigaja.