Kino kinosaade filmidest, filmikunstist. Ja tänases saates on juttu järgmistel teemadel. Eestis esilinastus järskensbori huligaani armastus, mida käis kaemas immo Mihkelson ja Kriss Kraasi. Filmi Polli päevikud käsitleb Tõnu Karjatse. Kuulame ka Margit Kilumetsa intervjuud. Peategelane toodad kehastanud Paula Periga. PÖFFi Grand Prix pälvis Sergei Loshintsa film minu õnn. Filmist kõneleva Fade mässimilmutame Sakares leppika. Euroopa filmiakadeemia tänavusel auhindade jagamisel kogus kõige rohkem tähelepanu Roman Polanski variautor, kommenteerib Tõnu Karjatse. Ja kuulame ka intervjuud näitleja proonagantsiga, kes pälvis tänavu elutöö preemia. Martin eraldi joonisfilm õhus pälvis Sloveenia animafestivalil animateegaa rahvusvahelise žürii preemia ning neljandal detsembril välja Kaljo Kiisa nimelise noore filmitegija stipendium, mille pälvis dokumentalist liis Nimik. Mati Küti filmis Taevalaul kõneleb Donald Tomberg ning Mariana Akkadi filmist auk number kaheksa Tõnu Karjatse. Ja seitsmendal detsembril esilinastus Andres Söödi dokumentaalfilm kodukäija, mis kõneleb luuletaja Hando Runnel-ist. Looday Hedvig Lätt ning saate lõpus veel ka Tõnu Karjatse intervjuu Tallinnfilmi uue juhi Hendrik kõrvitsaga. Seitsmeteistkümnendast detsembrist alates linastub kinos Artis prantsuse koomiksikunstniku Jean Safari mängufilm särskensbuur, huligaani armastus. Tegemist on filmiga, mis esilinastus käesoleval aastal Berliini filmifestivalil ja Johnsfarii on sündinud 1971. aastal. Teda peetakse prantsuse-belgia uuema laine olulisemaks koomiksikunstnikuks. Särskensbur huligaani armastus on Šafarid, debüütfilm, mille aluseks on tema enda koomiksiromaan ja režissöör, on öelnud, et Gensbury puhul huvitasid teda pigem porteeritava enda välja mõeldud luiskelavad, mitte niivõrd kogu tõde temast. Serscensburaga oli juudi päritolu muusik, helilooja, poeet, filminäitleja, rezhissöör ja maalikunstnik. Aja jooksul suure skantalistija provokaatori ahelsuitsetaja alkohoolik, kuulsuse pälvinud Serscensbora ja vaieldamatult Prantsusmaa legendaarse pop ikka on ja ta lahkus 1991. aastal 62 aastaselt südamerikke tagajärjel. Kuid ta on pärandanud maailmale enam kui 550 laulu, 30 albumit, lugematud minutid muusikat, ülesastumisi telereklaamides ka mõned filmirollid ja lavastajatööd ning kauni näitlejannast tütre Charlotte Kinsbori. Ja tõepoolest, film räägib legendidele faktidele, toetudes maalimiskirega juudipoisi. Inspory kujunemisest Prantsusmaa legendaarseks pikooniks. Son fantaasiaküllane jutustus tõelisest elukunstnikust, kes tahtis saada suureks maalikunstnikuks ent avastas muusika oratiinid ühes oma ande laulumeistrina ja lisaks võrratutele eri efektidele on siin eluloolise fantaasia keskmes Kaagensboria armule prantsuse kuumemad staaride Juliette Greco prisid pardooja, Champ, Giniga. Siin klassikaraadio stuudios on nüüd immo Mihkelson, ma arvan, et sa oled varem ka käsitlenud selliste suurte popikoonide dokumentaalfilme või õigemini nende elust kõnelevaid filme ja ma kujutan ette, et sul on mingi nägemus, mil moel võiks selliseid filme teha ühest sellisest väga tuntud persoonist ja selles kontekstis, et mis mulje see jättis, film? Serskend spordist? Ja kui rääkida selle konkreetse filmi baasil, siis tegelikult ma sain aru, et režissöör ei ole analoogset filmi eriti teinud ja ka selles suures filmikunstis on ta uus tulija. Kui muusikutest tehtud filmidest rääkida üldistusega siis ei ole erilist vahet, kas on tehtud popmuusikast või mõnest muust muusika valdkonnast pärit muusikast filmi põhimõtteliselt langevad nad ikka peaaegu ühte samasse pakku. Nad räägivad küllaltki elulootruult jutustust inimesest ja samal ajal, kui mõelda muusikahuvilisena, siis kõik teavad, et muusika jutustab ise oma lugu ilma sõnadeta kuidagi ja need, kes on palju filme vaadanud, need teavad filmid jutustavad ka oma keelega kuidagi. Ja kui need kolm lugu kokku panna ühe inimese lugu siis filmikeeles jutustatud lugu ja siis muusikalugu. Siis saab küllaltki homodi, segase puntra. Ja mulle tundub, et keegi ei ole suutnud seda päriselt lahti harutada. Sellepärast et enamasti lähenetakse kuulsust, et vähemalt muusika kuulsuste puhul filmile niimoodi, et aetakse näpuga faktiraamatus järge ja püütakse kõige erksamad fakte kuidagi kujutada ning mulle tundub, et muusika on sealjuures enamasti kaotaja. See, mille pärast inimesed armastavad ühte või teist lauljat pillimeest, muusikaga seotud inimest. See on ikkagi eelkõige muusika ja kui ma selle konkreetse filmi juurde tulen, siis ma läksin veel arvamusega, et ma olen taolisi filme näinud kuulsustest. Ma mõtlesin eelarvamusele toetudes, et kas näen siis jälle samasugust, et esimese poole sellest filmist olin rõõmsalt üllatunud, sest jutustati lugu, mis erines nendest tüüpilistest, muusiku filmidest või üldse loojatest tehtud filmidest, seal oli mängulisest, seal oli püüdu kujutada natukene teiste vahenditega rääkida teiste lausete või sõnadega seda lugu. Ja just see mitmeplaanilisus mängulisus, teatav hoog. Ja ma usun, et ka püüd lahti seletada seda maagiat kuidas muusika inimest haarab ja muusika on selles mõttes ainult vahendaja. Inimene vaatab tema poole alt üles küll, eks ole. Aga see muusika voogab kuidagi inimeseni ja kui näiteks järsk Insbury teatakse, mäletatakse ja armastatakse siis ikkagi laulude järgi, mitte nende armuafääride järgi, mis olid sellised põgusad udu sulena tuules haihtuvad viibud, aga millele filmis pühendati arusaadavatel põhjustel päris palju tähelepanu. Sest kuulsused, kaunid naised, ilusad kaadrid ja seal ununes ära see loomingu sädeme kujutamine ning minu jaoks mõttesse film natukene kuidagi igavaks, sellepärast et see sisu valgusse välja. Ja Serscensbury elu teisest poolest see jutustus, kui me räägime jutustusest, muutus kuidagi lahjaks, mees ise vananeb, muusika võib-olla muutub lahjemaks, publiku teiseneb ei ole noored enam nii huvitatud vanematest muusikutest, kui tal ei ole midagi väga vaimselt kütkestavat pakkuda. Ja sellepärast ka see film lõpus vajus lihtsalt ära siis kui Kenz puur oma elus ajus ära ja see oli puudus. Aga see esimene poolse filmi esimene pool oli küll niisugune, mida mina julgen soovitada igale ühele, kes muusika suhtes ükskõikne ei ole. Minge vaatama naudite, seda täiega, see istemängulises kergus, kuidas midagi kujutatakse ja seal oli seda vabadust, et näpuga järge ajada kronoloogias, ajatabelis, sündmustest, hüpatakse üle läbi, tullakse tagasi sellise hea kergusega. Sellist filmi on huvitav vaadata, alati kahju, et see lõpuni välja ei vedanud. Tahtsin ise on öelnud, et teda huvitanud sealsel spuri juures ühelt poolt see, et milline persoon ta on olnud prantsuse ühiskonnas, et olnud oluline mitte ainult muusikas, aga ka poliitikas ja teisalt ta püüdis käsitleda teemat. Millegipärast need naised, kellega värskenduskuur kokku puutus, oli Kraasikamad ja neil neil oli rohkem nagu sellist iseloomu, kui endal sealses keest arvad. Ma vaatasin seda filmi ja torkas väline sarnasus Bob Dylaniga silma ja tegelikult on ka lauljana päris suur sarnasus, Bob Dylaniga on teistsugune kultuuriruum, kui me võrdleme Ameerikat ja Prantsusmaad, prantsuse kultuur eetilisem mitmetasandilisemalt. No see, mis mainstreami jõuab, et Ameerika kultuur on ikka nii meelelahutusest kommertsist läbi imbunud, need ülemised korrused. Et võib-olla paljudele see paralleel Dylani käin, spuri vahel ei torka sinisilma. Aga seal olid mõned vihjed filmis küll režissöör andnud, näiteks kui ühel hetkel käis puur, ütles, et ma kirjutanud oma elu esimese armastust, laulu, mis tegelikult viitas sellele, et see tema temaatika oli teistsugune ja väga õrnalt, aga liiga õrnalt anti aimamisi aimu, et et kuulsad ja suurepärased naised, kes ta ümber tiirutasid, olid ikkagi eelkõige sellepärast, et neile meeldisid need laulud ikka tõmbejõud oli kunstis selle mehe harjatud, mina taga, aga see paistis välja lauludes. Kui see filmi algupoolel see muusika tugev jõud, see vägi paistis välja, seda püüti näidata, siis mingil hetkel see püüd lihtsalt vajus ära. Ja kui näiteks Bob Dylan istun tehtud päris huvitavaid filme ja seal on ka püütud mängu tuua niisugust läbi aegade läbitasandite ja persoonide liikumist, siis need elemendid jäid puudu ja ma ootan väga suure huviga, mida õpitakse, jutustama muusikutest lugusid, nii et see muusika keel ka ikkagi kõneleks tugevamini. Ma näen üksikuid märke sellest, et Neid elemente on juba õpitud kasutama ja nad tulevad filmist filmi või edasi, et mingil hetkel see annab lootuse, et võib-olla viie, võib-olla 10 aasta pärast valmib ridamisi ka niisuguseid filme muusikutest mis kõnelevad meiega rohkem. Eks see tuleneb, kui tegelikult on tegijatest, et tihtipeale ikkagi režissöörid on rohkem visuaali, aga seotud, et nagu kaasvari, et ta on ikkagi koomiksikunstnik. Aga millise mulje jättis sulle peategelast särskensbori kehastanud Eerik Elmo Nino? Väga vaimustava mulje jättis ikkagi suurepärane osatäitja ja muidugi see ka, et fotode järgi otsustades on ta väga sarnane. Üldiselt jättis muusikuna veenva mulje, aga selle ma panin ka tähele, et kui see karjääri alguspool need viiekümnendad ja võib-olla 60.-te algus teda kujutati mõnevõrra muusikuna siis filmi tagumises pooles oli see tema kujutamine muusikuna jäänud väga tahaplaanile ja ta ei olnud üldse veenev. Ma arvan, et see on pigem režissööriga näitleja viga. Näitleja oli ka suurepärane, seda oli nauditav vaadata mitte ainult tema, vaid ka mõned teised rollid seal filmis, nii et tegemist on ikkagi suurepärase filmiga, mis kahjuks ei vedanud välja. Arvasima Mihkelson Jeans avarii uuest filmist särskensbur huligaani armastus, mida on võimalik vaadata kinos Artis. Tänavuse PÖFFi Grand Prix pälvis Sergei loositsa film, minu õnn kõneleb võistlusest programmi Euraasia žürii liige fotomessi, mind monument Aria Iraanist. Tegemist on Sergei Loshintsa debüütfilmiga, ta on õppinud ka dokumentaalfilmide tegemist. Dokumentaalfilmi liku hõngu oli selles tõesti tunda. Film nagu sõnasin žürii tuletas meile Allarneerivalt meelde seda, milline ühiskond on siinsamas maailmas olemas, mis baseerub vägivallal võimul, korruptsioonile, hirmul filmi käsitles bussiaegu ka klassikaraadio filmikriitik sagaras Lepik. Tahaksin keskenduda ühele režissöörile, kes on olnud minu huviorbiidis juba pikemat aega. Tõsi, seni küll dokumentaalfilmirežissöörina ja juba tegelikult võiks öelda dokfilmirežissöörina maailmas ilma teinud mees Valgevenes sündinud Sergei loosinitsa, kes elab juba Saksamaal alates 2001.-st aastast. Sergei loosungid. Son tulnud PÖFFile esimese täispika mängufilmiga. See film kannab pealkirja džässi ema joob ehk minu õnn. Filmi pealkiri iseenesest on erakordselt sümbolistlik, erakordselt värvikas. Kas ja võib-olla isegi irooniliselt paradoksaalne sest loosnizza kujutab selles filmis halastamatult Venemaa poollagunenud sovjetlikul industriaal või agraarmaastikul toimuvat. Ta on režissöör, kes on selle filmi puhul selgelt loo jutustaja. Tegun Rõudma huviga, aga mitte ainult, sest loosinituse läheb filmilugu jutustades tagasikaadritega ajalukku kokku ja teeb seda väga mõnusasti ja hästi põimitud ning selle tõttu on montaaž igati loomulik ja paindlik. Filmi puhul on tegu minu arvates Sergei Losnitsiat tervik tusega kaasaja Venemaale. Ta kuvab täiesti halastamatult ja täiesti avalikult siiralt Venemaal toimuvat sealset eluviisi, hirmu, külvamist, paranoia, külvamist, vägivaldset ühiskonda, mida õhutavad loomulikult ametnikud, Militsionäärid ja seal lokkav korruptsioon. Filmis on lugusid ja pilte ja seisundi pingeid. Loosungid sa oskab neid luua sellepärast, et ta on režissöör, kes armastab jälgida inimesi ja nende erinevust ning jälgib inimeste käitumist. Ta on omamoodi nagu Aleksei Turovski loodusmaailmas, kes jälgib loomade käitumist. Siis Loznizza jälgib inimeste käitumist, kes meenutab eelmiselt PÖFFilt loosnizza dokumentaalfilmi, kus ta kuvas inimeste käitumist ühel Siberi linna turul siis täpselt sedasama võtet kasutab ta ka selles oma debüütmängufilm, mis minu õnn ja selle inimeste jälgimise ja kuvamise kaudu püüab ta võimalikult täpselt ja värvikalt anda edasi siis seda ühiskonda, kus ta ise lahkus. Film on kahtlemata militaarvastane ja selline väga väga venepärane ses mõttes, et antakse vaatajale mõista, kuivõrd parema elu lootusejanus on selle filmi tegelased. Samuti näitab loonitsa väga tarkovskilikult. Ma köögifilosoofiat, mis teatavasti on määranud, määrab ja tõenäoliselt määrab ka tulevikus väga paljusid olusuhteid. Köögifilosoofid tihti ka lepivad teatud asju kokku juhul, kui nad on võimukandjad ja minu jaoks kõige ehmatavam. Aga kõige ausam Losmitsa puhul oli see, kui ta tõi vaatajani sellise lihtsa venelase mõtted. Kuid vanamees mõtiskles sõjast ja rahust ning väljendas oma mõtiskluses poolehoidu kõigele sellele meeletule massimõrvale, mis tegelikult sõjajärgselt toimus. Massihauad massimõrvad, selle õigustamine. Ma mõtlesin alguses, et niimoodi mõtlevad ainult mõned inimesed Venemaal, aga, aga siis ma ehmatasin ja, ja tuli ikkagi meelde, et neid inimesi on miljoneid. Sergei loosnizza žestsima joo on silm. Kolme riigi ühistöös Saksamaa, Ukraina ja Holland kestab ta 127 minutit ning see on väga aus, väga ehmatamapanev ja samal ajal siiski loomuldasa poeetiline film. Soovitan kindlasti võimaluse korral seda filmi vaadata ja mis veelgi tähtsam, ootan huviga Sergei loosnizza järgmisi täispikk mängufilm. Alates seitsmeteistkümnendast detsembrist jookseb kinos Artis Kriscrausi film Polli päevikud, mis pälvis tähelepanu juba tänavusel PÖFFil ja siin kõneleb PÖFFi žürii liige Fademe Madame Darja Iraanist. Parima režissööri kiitis Ekris Krauss Polli päevikute eest. Tegemist oli Saksa-Austria Eesti ühistega, kus film põhineb kris Krausi sõnade järgi tema vanatädi, saksa luuletaja, ooda Cheri memuaaride film pälvis äramärkimist tänu väga headele näitlejatöödele. Siinkohal pakume teile kuulamiseks intervjuud, mis on tehtud PÖFFi aegu. Filmi Polli päevikud peategelane oodad kehastanud Pauloveeriga, keda küsitles Margit Kilumets ja Paula Beer kõnelased. Filmi peategelane oleks kandideerinud ühtekokku 2000 tütarlapse ringis ning Paula osutusin valituks. Ta ise tunneb, et tal on peategelane, aga ka ühiseid jooni. Pole veel leidis siis enda ja peategelane ooda vahel sarnasusi võib-olla ka osaliselt sel põhjusel, et tegemist on üheealiste tütarlastega ja tema meelest ei ole oda depressiivne. Tegemist on tütarlapsega, kellel võib-olla mõningaid naiivseid jooni väga suur unistus saada kirjanikuks. Loomulikult oli tema elus tol hetkel probleeme, kuivõrd ta kaotas oma emaga. Tugeva tüdrukuna sai ta selle olukorraga hakkama. Meril oli moderolli lahendamisel ka juhendaja, kes aitas tal siis näitlemisega tegeleda ja aitas leida ka õiget keha keelt. Kuid neil tekkis ka väga hea mõte lugeda ooda päevikut mis andis talle siis rohkelt materjali ooda rolli lahendamiseks ja ka ooda kui tütarlapse mõistmiseks. Margit Kilumets küsis ka Poola piirilt, et kuidas suhtusid tema vanemad tütarlapse näitlemisse. Tundub, et Paalo peri vanemad mõistsid, et filmis osalemine on tütrele väga suur võimalus ja siin ei peaks tõstatama küsimust. Tütar on kolm kuud kodust eemal, teises riigis ja osaleb filmivõtetel. Barberil tekkisid ka väga positiivsed kogemused seoses Eesti loodusega ja eestlastega. Poola veel sõnab, et Eesti tundus talle Saksamaast mõnevõrra erinev. Võtted toimusid mere ääres ja seda ta tõepoolest nautis. Tema meelest ei ole Eestis nii palju inimesi võrreldes Saksamaaga ja tegemist on väga rahuliku paigaga ja tundub, et loodus on siin väga olulisel kohal ja et inimesed on loodusega heas kontaktis ning ka eestlased jätsid Poolale väga hea mulje. Tundub, et nad on küll esialgu veidi häbelikud kuid ka koos eestlastega ja ka partner Tambet Tuisuga õnnestus Paula Peri sõnul väga hästi. Nõnda kõneles siis Paula Beer intervjuudes Margit Kilumetsale ja nüüd saab sõna Tõnu Karjatse, kes annab edasi oma muljed ja mõtted seoses Kriscrausi uue filmiga. Polli päevikud. Kriss Krausi Polli päevikud toob meie ettetükikese isikliku ajalugu, mis on tihedalt seotud Eestiga filmivaataja tsaariaja lõpu 1914.-sse aastasse, mil Eestisse tuleb 14 aastane saksa tüdruk oma ema matma on pöördelised ajad. Esimese maailmasõja eelõhtul ja kohalikud baltisaksa mõisnikud püüavad säilitada suhteid Tsaari-Venemaa armeega. Nende mõlema vastu tegutsevad vahendeid valimata kõikvõimalikud teisitimõtlejad. Noor täiskasvanuikka jõudev tüdruk asetub sümboolselt süütu tegelaskujuna sõltumatule positsioonile ja teeb seda, mida peab õigeks sisemine õiglustunne. Ta hakkab salaja ravima üht raskelt haavatud anarhisti kasutades selleks oma doktorist isalt saadud oskusi. See on taust, millele ehitada traagiline emotsionaalne lugu ühe neiu kujunemisest saksa režissöör Chris Krause on sellega otseselt seotud, kuna loo peategelane Odošefer, endise nimega Krahusson, tema vanatädi Krauss loo peapiltpostkaardilikku maailma merepiirile ehitatud klassilik, mõisahoone ja kaunid rannamaastikud loovad raami ühe baltisaksa perekonna draamale mis valgustab Eesti ajalugu vaatenurgast, mida seni pole Me ekraanidele toodud. Kui nüüd ajalooline taust kõrvale Ta siis avaneb vaatajale põnev ja emotsionaalne draama. Noorest andekas tütarlapsest ning sarmantsest mässajast. Polli päevikud pole aga armulugu, pigem on see kasvamise lugu. Lugu neist pöördepunktidest elus, mis võivad saada määravaks inimese ja ta saatuse kujunemisel. Sündmustik on haarav, näitlejad sümpaatsed ning hästi valitud kunstniku ja kaameratöö kaunis ja ei saa ka märkimata jätta, et panoraam, et kaamerasõidud kostüümid ning lavaline ülesehitus annavad tunnistust sellest, et tegu on kuluka projektiga, millega siinne filmitööstus poleks niipea hakkama saanud. Krausi film on Eestile väärtus mitte ainult selle poolest, et ta uuest vaatepunktist tükikest meie ajalugu käsitleb vaid ka selle poolest, et Kraus näitab Eestit kui piltilusat kohta filmivõteteks. Peale selle on suur osa filmimeeskonnast eestlased ja peaosaski Tambet Tuisk, kellele see on esimene rahvusvaheline filmiroll. Polli päevikute festivali levi teekond on alles algamas. Auhind on ta juba saanud Roomas ja ka Tallinnas. Ees ootab veel ridamisi teisi festivale ja Saksamaa filmilevisse jõuab Polli päevikud alles eeloleval aastal ehk siis Krausi film toob Eesti esile ajalooliselt huvitava paigana ja ka filmimaana, kus leiab kauneid paiku ning häid koostööpartnereid. Võib-olla ongi just see see kõige olulisem väärtus, mida Polli päevikud meile annab. Ta saab Polli päevikutes kindlasti kaasakiskuva emotsionaalse elamuse. Film on tehtud nii-öelda suure kino klassikaliste reeglite kohaselt, kus filmis toimuv tegelaskujud on lihtsalt mõistetavad. Tegevustik emotsionaalset poolt ilmestab vastav heliriba ja pildiline lahendus on esteetiliselt nauditav. Polli päevikud sobib üpris laiale vaatajaskonnale nõudlikkust festivali publikust tavalise kinokülastajana, kes ootab lihtsat taga mõjuvat lugu. Neljandal detsembril toimus Eestis ka väga suursündmus ehk siin Tallinnas toimus Euroopa filmiakadeemia auhinnagala ning anti välja ka tänavused filmiauhinnad ning kõige rohkem preemiaid kogus Roman Polanski film. Varje autor. Polanski filmi varia autor edu kommenteerib Tõnu Karjatse. Polanski filmi selline edu, et varikirjutaja nüüd võitis kuus auhinda seitsmest nominatsiooni, st oli tõepoolest kõikidele üllatus ka nendele ajakirjanikele, kes seda sündmust jälgisid pressikeskusest. Kas nüüd Polanski filmi selline edu on tõepoolest nüüd filmi headuses kinni või on asi selles, et Polanskit püütakse siiski tema tagakiusamise ajal sedavõrd toetada kui filmi vaadata? Ega sellele suurt midagi ette heita ei ole, et on põnevik ja ta on ka Euroopas tehtud täielik euroopa film. Nii nagu ütles ka Polanski enda tänukõnes Seda on väga palju, ütles Polanski, seda tänu ja austust ja tahab tänada kõigepealt oma meeskonda ning ütleb, et tegemist oli rahvusvahelise jõupingutusega. Võtted toimusid Saksamaal, see oli võttemeeskond, oli peamiselt sakslastest. Aga võttemeeskonnas oli ka poolakaid, prantslasi ja britte. Et suur tänu kõik kogu meeskonnale ja et, et see oli tõepoolest nagu Euroopa film. Et ta rääkis rahvusvahelise poliitilise haardega sündmustest, kus Tony Blairi, Ameerika võime salateenistusi võib-olla siis oli ka märgata seal sellist teatud irooniat, mis võib olla paarile 1000-le filmiakadeemia liikmel sedavõrd korda läks, et film ka nii palju auhindu sai. Elutöö preemia anti Euroopa kinoilmas ajalugu teinud Bruno kantsile, kes osales PÖFFi aegu linastunud filmis Juulia Järgmise lõigu winde Enders silt, et kes on siis Euroopa filmiakadeemia president praegu ja ise ka legendaarne filmilavastaja ning temal oli selline au ja meil väga huvitav võimalus näha laval koos invendersit Bruno Kanssi. Neid ühendavad siis sellised filmid nagu näiteks minu Ameerika sõber ja taevas Berliini kohal. Bruno kants on ju selline näitleja, kes on kehastanud edukalt nii inglid kui ka deemonit. Võib endast räägib, et kinoajalugu on vaid viis põlvkonda vana ja näitlejate põlvkondi on selles neli tema enda põlvkonnale ja ka talle isiklikult on ainult üks mees, kes näitlemise kunsti kehastab. Ja see mees ongi pruuna kants, kes siis nüüd sai elutöö preemia. Vendesse ütleb, et raske on leida kedagi teist Euroopas, kes sedavõrd hooli kalt valib oma rollid. Neid hoolikalt ette valmistab võttes arvesse ka kõige väiksemaid üksikasju ja siis esitab neid ülima pühendumisega ning seda kõike neljas keeles saksa, prantsuse, itaalia ja inglise keeles ning koroona kants on tõepoolest üks tõeline Euroopa näitleja. Kommenteeris Tõnu Karjatse ja siinkohal saab sõnaga Bruno kants, kes kõneleb lähemalt, milline on tema armus filmidest, milles tal on pika näitleja tee jooksul õnnestunud osaleda. Bruno Kant sõnas filmi Julia haistumine avalikul kohtumisel, et kui film on juba valmis ning jõudnud valgele linale, siis kuulub see publikule ja tema isiklikult oma filme üle ei vaata. See sünnib vaid juhuslikult, kui ta mõnikord satub neid nägema mõnes hotellitoas või ka festivali, aga üldiselt tal ei ole ka kodus DVD versioon oma filmidest. Ja juhul kui ta satub oma filmide peale, siis ta tegelikult on üsna närvis, sest talle tundub, et mõningaid filme suudab aega hävitada ja ta on õnneliku ruumist lahkudes võib tõdeda, et film ikkagi veel kõnetab. Ta tunnistab, et on mõne filmi oma elus teinud ainult majanduslikel põhjustel ja see on olnud vale põhjus. Samas on väga palju filme, kus ta on osalenud vaid sel põhjusel, et talle meeldivad need kolleegid, kellega koostööd teeb või see koht, kus võtted toimuvad ning ta arvab, et ta on rahul kahe kolmandikuga filmidest, kus ta on näitlejatöid. Neljandal detsembril anti jõhvi kontserdimajas üle Kaljo Kiisa esimene filmistipendium, mille pälvis liis Nimik. Kaljo Kiisk sündinud jõhvi lähedal seetõttu kannabki noore filmitegija stipendiumi Eesti ühe tuntuma filmimehe nime. Esimese stipendiumi sai noor dokumentalist liis Nimiku film räägib Maidla Põhikoolinoorest õpetajast Helena Urvast. Liis Nimik ütles, et filmi tegemise käigus kadusid Ida-Virumaaga seotud eelarvamused. Filmi tegema minnes tahtis ta rääkida industriaalmaastikule tööle läinud noorest õpetajast, leidis aga eest omapärase mõisakooli. Jah, mu algne idee oli teha filmimaale minemast õpetajast aga kogu selle pika perioodi jooksul võtteperioodi jooksul see teema muutus, et see, mis klassiruumis toimus, tundus nii palju olulisem kui see, mis toimub selles väikeses ühiskonnas selles Maidla külas. Tänavu anti Kultuurkapitali toel välja teine stipendium, selle sai Püha Tõnu kiusamise produtsent Katrin Kissa. Kaljo Kiisa nimeline stipendium on mõeldud noortele filmitegijatele, kes kasutavad oma loomingus Ida-Virumaad. Vahendas Ago Gaškov jõhvist Te kuulate praegu heliriba Martinus Klemeti joonisfilmist õhus ja kuulame seda sellepärast Stat mardimaske ameti joonisfilm õhus pälvis Sloveenia animafestivalil animateegaa rahvusvahelise žürii eripreemia. Lahked filmi hindajad põhjendasid oma otsust nii. Film on osavalt üles ehitatud ning arenev, esialgu absurdsusest narratiivist mänguliseks ja nutikaks sotsiaalseks kriitikaks. Festival toimub sõnas tänavu juba seitsmendat korda ja tegu oli Sloveenia tähtsaima animaüritusega ja Martin Asklemeti joonisfilm. Õhus valmis Eesti joonisfilmi stuudios 2009. aastal. Selle valmimist toetasid Eesti filmi sihtasutus ning Eesti Kultuurkapital. Eesti kriitikud on öelnud, et Martin usklemeti joonisfilm on meedia kriitiline animeerimis, laadilt on tegu üsna staatilise filmiga ja et pigem on tegu animeeritud koomiksi kui animafilmiga. Mati Küti filmis Taevalaul kõneleb Donald Tomberg. Mati Küti uue nukufilmi Taevalaul kohta võib rõõmuga öelda, et see esindab Eesti multifilmi kõrget taset parimal moel. See 45 minutiline teos kõnnib oma vormidelt absurdi ja sürrealismi radadel. Sisult on taevalaul aga filosoofiline, eksistentsiaalne mõtisklus. Filmi teenia sissejuhatust tehakse topelt avanguga. Kõigepealt tsiteeritakse John päevaud ning tsitaat kõlab nõnda. Looduse konstandid on reaalsuse triipkoodid. Seejärel algab film ja me näeme Sigmund Freudi askeldamas oma laboratooriumis keset andureid, katsealuseid, keda ta missiooniks ette valmistab. Kuigi viited ei ole siin antud ühemõttelisena, võib arvata, et Freudi laboratoorium kujutab inimese teadvuse erinevates kihtides ja bioloogilises eksistentsist toimuvat. Freud uurib ja mõõdab katsealuseid testides taltsutatud aju, kes kenasti puuris elab. Ning Froid võib külastada inimest ka siis, kui viimane on alles loote staadiumis. Laboratooriumiruum pole üheselt määratud, välja saab sealt väga silma kaudu. Niisiis Freud askeldab inimhingedelabürindis. Filmi alguses antud tsitaat Jon Arnold Harbaga. Universaalset ruumi vastavalt ongi vaataja juhatatud kahemõttelise ruumi juurde kogu reaalse mängu juures joonistuvad nõnda välja mikrokosmose ja makrokosmosetasandid. Ning tõepoolest taevalaululooline plaan tegelebki just selle sama teemaga. Mikro- ja makrokosmosesuhtega Froy laboratooriumis valmistatakse ette postiljon. Treening on karm. Postiljon, kes viimaks kvalifitseerub ja märgi rinda saab, peab olema tugev nii kehalt kui vaimult. Postiljon Rainil õnnestubki viimaks katsed läbida, sealt edasi ootab teda teekond ning see teekond viibki mehe otsesõnu kosmosesse. Teada, millal Rain kannab, peab jõudma kuule. Nõnda algab rännak läbi maa ja taevaruumi, kuid ühtlasi on see rännak läbi aja. Mikro- ja makrokosmosesuhe on nõnda edasi antud. Selgete parameetrite kaudu on oluline teade, teekond aja ja ruumi läbimine, et viimaks sihtkohta jõuda. Kütti mitmekihilist film ei saagi vaid paari lausega kokku võtta kuid lähemalt tahaks peatuda teatel, mille rain peab kohale toimetama. Tegemist on siin nimelt ühe looduse konsultandiga, millele filmi algusest John Barrow kaudu on viidatud. Looduse konstandid ongi taevalaulus sõna otseses mõttes ribakoodid mida loovad surealistid, kelles võime ära tunda Luispuna, Eelija, Salvador Dali. Muidugi teeb siin kütt naeratades klassikute poole kummarduse, aga mitte ainult. Konstandid sünnivad nimelt järgmiselt. Mu nõel veab paberilindile kriipse toreadori kostüümis Salvador Dalyya katantsitab kõrval koera habemenuga, koer rõõmustab, liputab saba, saba, terav nuga lõikab aga nõnda temalt läbilibiseva paberilindid lõikudeks. Selles väikeses episoodis on koos reaalsuse kui kontiinumi jagunemineerisusteks koolideks, mis mitmetasandilisemalt antud viidetega sisemiste vastuolude kaudu sünnivad elu ja surma, vastan pinges. Tulles tagasi postiljon raini teekonna juurde, võime öelda, et rännak, mis kulgeb läbi kosmoseruumi aja hõlmab ka elu ja surmapingeväli, milles sünnivad looduse konstandid, on ühtlasi pingeväli, mida läbib Rain teade, ribakood käin, kannab, esindab antud pinge välja ka juba ise eneses. Niisiis elu ja surma, vastan. Pinge määratleb nii looduse ilmnemist, erisustena, teekonda kui edastatavad teadet. Siin võiks teha kõrvalepõike, märkida veel sedagi, et kiri toimetatakse edasi, lükates seda pika teibaga mööda kõrgepingeliine kütti. Film on visuaalselt võimas avaria, hoogne, märkile seoste ja sümbolite poolest rikas varase maiuspala semiootika huvilistele. Kuid see film on ka järelemõtlik, tagasivaatav, mõistev ja analüüsiv ning siin on ka pehmet nostalgiat taevalaulu puhul kütni stsenarist, režissöör kui ka kunstnik ning see film on äratuntavalt isiklik. Peategelase raini teekonda võibki vaadata kui lugu kunstniku vastutusest. Filmi visuaalne keel ühendab seejuures sundimatult väikese ja suure. Kõrgepingeliin ühendab maakuuga mälupildis kuulata väga väike poiss elektri postlikuminut. Kosmoseavarustes sõidab lendav taldrik, mis näeb välja nagu pudelikork. Lendavad vaibad on aga vaatajale aastakümnete tagant väikesed pitsilised linikud. Loetelu võiks jätkata nõnda kanna visuaal ja tihti isiklikult mõjuvat ja isegi kuidagi turvalist jälge. Taevalaul on film, mille valmimine võttis omajagu aega lausa kaks ja pool aastat kuid tulemus on ootamist väärt. Kaadi uhiuus tõsielufilm, auk number kaheksa on kindlasti üks aasta paremaid kodumaiseid täispikki filme. See on näide Eesti tõsielufilmi jätkuvalt heast tasemest, mis tihti mängufilmile ära teeb. Ja polegi ime, kui tänava mängufilm aasta parima kodumaise filmi väljaselgitamisel dokfilmile alla jääb. Auk number kaheksa räägib ehmatama paneva loo ühest murrangu punkti jõudnud ühiskonnast ja perekonnast, kelle läbi ajalugu elavana filmilindile jäädvustatakse ja vaatajate tuuakse. Auk number kaheksa räägib lastest, kes on vastu oma tahtmist pidanud liiga vara suureks kasvama saama hakkama täiskasvanute maailmas täiskasvanute reeglite järgi. See on lugu hoolivusest ühtehoidmisest. Ehkki esiplaanil on laste hakkama saamine, on selle taga varjuna sõnum täiskasvanutele, kes peavad vastutama laste tuleviku eest. Ühtaegu räägib film ka filmimisest endast, filmi suhtest filmitavaga ja tõstatab küsimuse, kuivõrd suudab kaamera ja see, kes kaamera taga jääda oma objekti käsitlemisel objektiivseks, neutraalseks pealtvaatajaks, see toobki otseselt välja dokfilmi olemuse peegeldada reaalsust, seda kunstiliselt vormima vastandades seeläbi mängufilmile, mis loobki täitsa oma maailma. Dokfilm saab olemasolevat vaid toonitada, värvida, rõhutada seal mingit aspekti. Aga reeglina ei tohiks dokfilm käsitletavate ainest muuta, ehkki lavastused ta ei saa teha Kadoki. Muidugi pole tegu nüüd kuldse ja igavese reegliga, mille vastu eksida ei tohi. Dokfilmitegijal on oma vabadus, kuid mingeid raame jälgides ja nendega mängides saavutataksegi just see huvid. Talv on tulemas ka auk number kaheksa tegemise juures on saabunud hetk, mil filmitegijal on tulnud valida kas lasta olukorral minna oma teed ja anda edasi ametivõimudega, et või sekkuda ja hoolitseda saatuse hoolde jäetud laste eest ise edasi. Auk number kaheksa tegelased on Ukrainas Donetski oblastis šniisnes elavad kolm last, kes otsustasid põgeneda kasuisa joodikuks muutunud ema terrori eest ning püüavad omal käel hakkama saada. See näib olevat võimalik, sest snes, kus tegevus toimub, on iga maja õuel oma pisike kivisöekaevandus, kust mehed juba aastaid pärast Nõukogude liidu kaevandussüsteemi lagunemist ise kivisütt kaevandavad. Filmi peategelase, juura isa oli kaevur ka juurakaevur. Ta teeb oma tööd hoolega, et tõdedele ja endale leiba teenida. Veel mõni aasta varem pidi ta toitma ka joodikust ema ja kasuisa, kes ilmus majja pärast isa surma. Jura eelistab kaevandust ka koolile, sest koolipingis istumisest ei saa sedavõrd kiiret tulemust nagu kivisid ebainimlikes tingimustes kotti toppides senine süsteem pere toitmiseks lendab piim, kui Ukraina võimud tõhustavad kontrulli ja sellistelt pisiettevõtjatelt nagu juura enam sütt vastu ei võeta ning võimalikud tööandjad juurataolisi poisse vaid tüssavad. Auk number kaheksa on väga avameelne film avameelne mitte ainult seetõttu, et ta pääseb väga lähedale ühe pereelule. Lapsed kaamerat ei karda ja räägivad häbenemata oma muredest ja rõõmudest. Film on avameelne ka seetõttu, et tegijad ei varja seda, et nad filmi teevad. Ilmselgelt oli kohtumine filmi peategelase, alaealise kaevuri juuraga lihtsalt juhus. Sealt aga avaneski lugu, millesse filmi meeskond üha rohkem ja rohkem sisse elas, tõmmates sellesse ka vaataja. Kaamera saab sõna otseses mõttes vaatleja silmadeks. Nii ei häiri ka Marianna kaadi kaadritagused küsimused filmi tegelastele, mille sissejätmist mõned dokumentalistid endale ei lubaks. See meetod toob aga vaadeldava vaatajale veelgi lähemale ja poolteist tundi, mida vaataja juura Juulia ninguliano seltsis veedab, saab osaks kada enda elust. Kuivõrd vaataja end nähtavaga suhestada oskab, on juba tema empaatiavõime küsimus. Filmitegijad on oma ülesande igatahes täitnud ja filmi näinud on saanud ühe emotsionaalse kogemuse võrra rikkamaks. Auk number kaheksa on vägagi tänapäevane dokfilm. Seda mitte ainult sisult, mis kajastab ühes ühiskonnas parasjagu toimuvaid muutusi vaid ka vormilt. Pelgalt kroonikast on dokumentaalfilm muutumas emotsionaalseks peegliks, mis kajastab omamoodi muutuvat aega ja inimest selles. Või nagu ütles Euroopa filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinna saanud Tšiili lavastaja patrisse gurmaan siis dokfilm on võitnud endale õiguse olla ka poeetiline manifest. Ning ehk siin ongi dokumentaalfilmi pluss mängufilmi ees, et see, mida me näeme, toimub ka päriselt. See pole enam väljamõeldis, mille võib unustada. Need inimesed, kelle elusaatus meie silme ees ühe episoodiline lahti rullub, elavad seal kusagil edasi ja juba seetõttu ei saa me nähtud sedavõrd lihtsalt unustada. Ainukese vastuseta küsimusena jääb auk number kaheksa juures siiski see, miks pidi Eesti filmimeeskond sõitma selle loo tarvis Ukrainasse. Kui selliseid lugusid leiaks ka siinsamas maarjamaal. Tartus Athena keskuse kinosaalis esilinastus dokumentaalfilm kodukäija. Filmi peategelane on luuletaja ja kirjamees Hando Runnel. Filmirežissöör ja autor on Eesti filmi suurkuju Andres Sööt, kes on loonud dokumentaalfilme sama palju, kui tal on eluaastaid. Sellel aastal tähistas filmimees oma 70 kuuendat sünnipäeva. Miks meeldib Andres söödile just dokumentaalfilme teha? Põhiliselt kaks asja, esiteks ma olen omaenda peremees, teiseks mul meeldib, et see on tegelik elu ja ehtne elu, millega ma kokku puutun pidevalt filmi tehes ei ole mingi fiktsioonega luulega väljamõeldis või see on elu ise. Ma loodan, et tulevased põlved, vaadates neid filme, mida ma olen teinud, ammutavad sellest midagi, näevad midagi, seda, mis on jäädavalt kadunud, ilmselt, aga samas no ma ikka pean veidikene silmas ka minu kaasaegseid ja, ja et ka neile on see filmi tegemine, ikkonen neid silmas pidades, on seal mõeldud. Uue dokumentaalfilmi peategelaseks on Hando Runnel. Miks just praegu temast seal kaks aastat tagasi, kui oli tema juubelisünnipäeva tähistamine täpselt samas kohas, kus nad praegugi oleme. Me teeme intervjuud Tartus Ateena keskuses kinosaali kõrval. Ja mina olin kaameraga siin ja Ma mõtlesin, et ma teen niisama natukene niisuguse sünnipäeva jäädvustust ja siis tuli minu juurde üks kena daam, Krista Aru on tema nimi vasturääkimist mittesalliva tooniga, ütles, et Ronalist tuleb film teha, meie seal midagi podisesime vastu, ma ei mäleta, mis oli ja, ja nüüd me olemegi kahe aasta pärast siin filmiga tagasi. Meie vanem ja keskmine põlvkond tunneb teda ju väga hästi, see, millist rolli ta mängis siin nii-öelda taasiseseisvumise ajal ja enne seda ja kuidas, millist mõju avaldasid tema tekstidele kirjutatud laulud ja tema publitsistlikku sõnavõtud ajakirjanduses, noh näed, kõik olid need, mis olid inimestele iseteadvuse tõusule vajalikud nagu õhk, võib-olla ei ole päris õige ritta asetada, temal luulekogusid aga punaste õhtute purpur või siis laulud eestiaegsetele meestele. Et teda õieti hinnata, tuleb arvestada ka sellega, millisel ajajärgul poliitilises õhkkonnas laulud, need luuletused olid tehtud. Mida me sellest dokumentaalfilmist teada saame, Hando Runnel-ist? Me käisime alates põhjarannikust kuni Mulgimaani Alatskivil paides dema vendade ja sugulaste juures. See on niisugune ühe suvereportaaž, kus ta käis mööda tema jaoks olulisi kohti alates sünnikohast ja lõpetades nende kohtade külastamisega ja nende inimeste kohtumisega, kes on tema jaoks elus olnud olulised ja kellega ta on tihedalt siin oma elu Tartu perioodil kokku puutunud ja ütleme, kirjandusliku tegevuse ajal põhiliselt miks on filmi pealkiri kodukäija? See ei ole kodugeja selles mõttes, et vaim vaid on kodusidekriips käia, see on Hando Runneli luulekogu pealkiri ja selle pealkirja ta pakkus, ise ta arvas, nii et meie sõidud ja käigud ja tegemised olid Need olid ikkagi kuidagi koduga ja koduümbrusega ja tema lähiümbrusega seotud ja ta ei ole ju niisugune maailma rännumehes väga palju reisinud, nii et on niisugune kodukeskne inimene ja, ja ma arvan, et siit tuleb otsida selle pealkirja seletus. Filmistuudio F seitse produtsendi Reet Sakmani andmetel läheb kahe plaadiline DVD müüki detsembri lõpupoole. Andres Söödi dokfilm kodukäija Hando Runnel-ist saab Ateena kinos uuesti näha viiendal ja 12. jaanuaril. Tallinnfilmile on nüüd esimesest detsembrist uus juht, Henry Kõrvits, Tallinnfilmis tegeleb siis kolme asjaga väärtfilmide levitamisega siis vanavara restaureerimise arhibeerimisega ehk siis kõik, mis kunagi tehtud on Tallinnfilmi egiidi all ning kolmas on siis kino art siis Tallinn film on nagu selle kinoga seotud. Kas Tallinnfilmi arhiivides on veel palju sellist materjali, mis ei ole praegu üldse vaatajani jõudnud, mis on võib-olla kuhugi aegade hämarusse sinna riiulitele jäänud ja mille restaureerimisega tuleb veel tegeleda, et kui palju seda materjali on seda materjali on päris palju filmid, et Itaalne taastamine, restaureerimine, et nad teha sellisesse korda, et neid taas näha on väga pikk ja väga palju raha nõudev töö aastas mingi üks võib-olla kaks filmi suudetakse restaureerida kolm multifilmi sinna otsa veel, et ütleme, seda taastamistööd ikka jätkub ikka aastatakse, et selle asjaga peab pärast ka Eesti film 100 programmi edasi minema, et riik nagu selles mõttes toetab, aga on vaja nagu veel otsida ütleme, variante selle asjaga tegelemiseks, et no kui nüüd võtta artisele väärtfilmikino, kas vaataja on selle lõpuks üles leidnud, et hetkel on olukord, on see, et alati tasub siin Solarises ja ikkagi on inimesi, kes võiks siin kinos käia, kes ei leia seda kino kasvõi siin majas juba sees olles näiteks ei leia seda kino üles. Kindlasti ootame järgmine aasta märgatavat külastajate arvu kasvu, kas pannakse siia Hollywoodi kassatükke samuti jooksma? Ei, seda kindlasti mitte, võib-olla sihuksed marginaalset, väiksemad laiendused, võib-olla filmi näitamise ampluaas ikkagi Artise väärtfilmikinooks ja jõudu Henry Kõrvits Tallinnfilmi juhtimisel. Tänast saadet toimetasid Tõnu Karjatse randla aitäh kuulamast.