Tere õhtust, hea luulesõber. Täna jätkame eesti noorema luule tutvustamist. Joonas Hellerma saatekülaliseks on Maria Lee. Tere marjale. Me oleme nüüd koos sinuga luuleruumis ja see on üks selline tore ruum, millest vähesed midagi teavad. Seal on üks luulekogu ilmunud ja selle pealkiri on härra mõte, kas see kooli ära lõpetamine ja tööleminek linnateatrisse, kus sa oled dramaturg? Oled sa siis ka nagu astunud sellisesse täiskasvanute maailma rutiinidesse? Noh, rutiin ka, aga, et see hirm eksimise ees muutub iga päevaga nagu suuremaks või niisama mängida, ei saa enam. Ja see ilmselt mäng, ükskõik mis mõttes, see laieneb kindlasti kirjutamisele ka, kuigi ma loodan, et arvan, et see nii-öelda kaks aastat või kolm aastat pärast kooli lõppu, et see ongi natuke selline teistmoodi mäng kus nende reeglite ja rutiini ja frustratsiooni ja kõigega, mis võib kaasneda ja ei pruugi kaasneda. Et kus sellega mängitakse. Et see on midagi, millega tuleb nüüd toime tulla? Jah, või siis ära põgeneda, ega ei ole mitte midagi sellist mõelnud, põdenud või. Ikka sellepärast ma kirjutangi haned, luuletused või, või kirjutamine on ka mingi selline nagu põgenemine siis vä? Ja ma arvan küll, sest mul kindlasti ei ole otseselt ambitsiooni kirjutada selleks, et anda järgmine luulekogu välja. Pigem mul on võib-olla ambitsioon selle taga kirjutada millegi jaoks enda jaoks, et see viis, kuidas siis endale lähedale jõuda, on minu jaoks paratamatult kirjutamine, sõltumata sellest, kas ma teen seda hästi või halvasti, et see on lihtsalt nagu koodis sees. Et see, mida mida meist üritab vist saavutada. Ja minu puhul võib-olla ongi kaks asja, et saada kõigest nagu võimalikult eemale ja konstrueerida või noh, ta on halb sõnaga luua mingi oma maailm, kus ma saaksin nagu mitte karta neid miine ja seda ma räägin kellestki mööda või et me lihtsalt vaid on valed. Aga selle kaudu ühtlasi ka nagu jõuda samamoodi, maailm on hoopis nagu lähemale. Võib-olla luua päris kontakt inimestega. See ongi nagu põgenemine ja põgenemise kaudu tagasi tulemine läbi kirjutamise. Aga need luuletused, mis nüüd on valmis saanud vahepeal või mida sa Ma siin luuleruumis loed, kas need on siis sündinud niimoodi kuidagi juhuslikult või need on olnud mingid hetked, kus sa oled nagu pääsenud ligi sellele uksele, kustkaudu põgeneda ja kustkaudu siis tagasi tulla. Ma ei saa öelda, et ma nüüd nendega oleksin saavutanud seda et ma oleksin jõudnud sinna pärale, kuhu ma olen tahtnud jõuda. Pigem nad on, ma arvan, et et erinevat kaudu olen üritanud liguneda sellele, mida ma üritan saavutada. Mis võiks olla jah, see maailm, kus ma tahaksin elada või mingi esteetika. Ja samas ma tean, et need luuletused või tekstid ei kätke endas mitte midagi sellest ilust või sellest täiuslikkusest, kuhu ma tahtsin jõuda, vaid nad ongi nagu ilmselt katsed proovida nii ja naa ja kord ära petta ja kord lennata peale ja vaadata, et mis toimib, aga tegelikult ei tea veel. Ilmselt see on taga paljus väga subjektiivne ka. Olen püüdnud fikseerida mingeid hetki, mis minu jaoks võiksid olla osa sellest puslast maailmas, kus kõik on ilus. Ja see, mida ma olen kirjutanud, ei pruugi olla ilus. Tahaksin, et see ilu oleks selline, mille antipood on ka ilus. Omal friikil kombel. Sinu ilu mõiste läheb päris suureks kätt ära siis kui sa ütled, et sellised vastandid võiksid mõlemad nagu sisse langeda, sinna ütleme hea ja halb. Õige vale. See kõik võiks olla ilus. Kas nii siis või kuidas sa seda mõtled? Jah, sest. Sest ma ei taha inetust, või noh, tegelikult see on, ma arvan, et see on natuke selline filmimõtlemine või? Piisab ainult ilusast kaameratööst ja sa võid väga koledad asjad ilusaks mängida. Ja halvast kaariumi halb operaatoritööga, halva näitlemisega võib väga ilusad asjad aga koledaks mängida. Ja ma tahaksin näha asju niimoodi, et ma ei peaks nägema neis sellist nüri inetust aga ma ei väida üldse, et ma tegeleda, tekstid on sellised kohutavalt ilusat selle juures, et see on pigem katse kaardistada jah, mingi ruum kuhu sisse võimalik mahutada, sellised. Noh, selline atmosfäär enda puhul tunnen maru tüütud on need päevad, kui ärkad hommikul üles, mitte midagi ilusat maailmas ei tundu. Et võiks ju olla nii, et et üksikud omavahel seostamatult momendid kõik kuidagi tundub ilus. See on tegelikult oskus vaadata. Aga kui oled liiga väsinud või liiga tülpinud, siis ei näe. Ja mõnikord need on see põhjus, miks sa ei näe, on sinus endas ja mõnikord see on lihtsalt see väljastpoolt tuleva maailma kui sul on nii palju informatsiooni ja sa ei jõua enam seda sünteesida enda sees ilusamaks. Ja aeg-ajalt tahaks nagu ise moonutada mingeid asju, mis sinuni jõuavad. Et nad vastaksid mingisugusele tajule, mida sa tegelikult tahaksid palju rohkem tunda, kui välispidiselt stiimulid lubavad. Igalühel on oma klaaskuul oma põhitoon, oma tonaalsus, väetid oleme väetidesse kasvanud universumis oma väikeses lumesajus, oma bulvarall aguleis niiskeks hingatud õistes bussides ja pimeda kodude reeglikes aukudes rõdu peal, akendel tähtede all. Igaüks oma tühises maailma ühises eralduses oma piraat privaatses. Mida sa kaitsed nii väga, kas tõesti oma saksa autot, milliseid maailmas on miljoneid oma Toshibat i poodi Filipsit Nicket oma keha, mis kurb kurvilt karv karvalt, kurd korrult meenutab peaaegu ükskõik millist teist keha kuuest ja poolest miljardist. Jah, uksed on lukus ja koodide all. Salasünnimärgid ja armid on rõivaste all. Aga su hing, hing on laokil, ükskõik kellele võte kulutada. Igaüks omamaises üksinduses mullast võetud ja saamas mullaks oma värvingus, heli redelis otsib, et kelle kammertoon kõlaks tema omaga kokku. Munas ei ole harmooniat. Ma pidin õppima algusest peale lõhkuma südameid parema puudusel Nutma pisaraid, milles soola on rohkem kui vett. Vaikima öödest, jäikestest. Imesid hakkas juhtuma just siis, kui olin andnud vaikimisvande Mis teed üksinduse nii raskeks on see, et ei saa midagi jagada. Neil hetkel oleksin tahtnud hüüda. Vaata kuidas päike on, katus antendes kinni. Ja kajakas sealsamas kõrval joob temast nektarit. Just nagu suurtsuguõiest. Ja kas tunned? Kusagilt tuleb bituumeni ja värskelt küpsetatud ahjusooja saia lõhna. Võtab mu kõrvaklapid ja kuula, kuidas kõik läheb kokku siin praegu. Kas tunned? Aga kui keegi oligi, siis ta ei tundnud. Ja mu imetajaid nõdraks mõnetuks. Kajakas lendas minema, päike läks, looja. Ja ö ootas murtud tõotuste eest oma soolaseid ohvreid. Kõik libiseb käest. Su kleepuvad sõnad määrivad higised, käed ja pilgud. Ma olen õnnetu, järelikult ma polegi paremat väärt. Täielik tõlkimatus meie peale surutud vaikuses teine teisel pool hommikukohvi. Ma ei taha sind mõista. Sina minust näid tahtvat. Vähem veel kõige ei miskit. Kõik pudeneb käest. Ma pesen su endalt maha, põgenen unes või ilmsi. Suure jaheda mere ääres kraabin su enesest lahti. See, kes määrib, ei suuda kedagi puhastada. Mitte keegi ei reeda end. Koht ega aeg ei Reedanud, nii nagu sina. Kui saaksin, võtaks su ära sellest tolmusest toast, hinge, majandavast näivusest. Võtaks su ära ja enda võtaksin ära sellest külmast stabiilsest linnast. Võib magada muldpõrandal hobusetekkide vahel. Ärgata päiksele, teha vaikuses töid, mis toidavad mitte rääkida liiga palju. Saada puhtaks nagu maapõues mäekristall. Olla üks tuule ja muusikaga. Uni kõiksuse selgus põletab meid läbipaistvam. Kõik on juba ju puhas lauad ja aknalauad. Paberid möödunud tähtaegadest surmavahetust lähedusest, stend, õitsema, kohkunud lilled, raamatut, surnud sõnu, klaasid, pokaalid, tee, tassidel jõuad. Kõik on nii hirmus puhas, nii lõplikult, korras mu toas. Teisel pool aknaklaasi teatab tuul, väsind puid. Nihutab kosmose keset mööda ruttavaid inimesi, võtab ja loovutab armastust, põgusaiks hetkedeks kellelegi väikeses elu eas. Käärib, käised üles, laename pesuvee varrukast. Astume välja omakorda pandud pisi kosmosest. Ja teeme korraks rõdul suitsu. Ootame pikisilmi, et kagu poolt hakkaksid paistma leegid ja kusagilt kostaksid tankid. Hirm on? Midagi pole, akendest paistab vaid vihm ja augusti heitlik ilm. Lähimad mured on, kust saada tööd, kui palju kallim on piim või suhkur? Miks mu tunded on vastuseta juba mitme kümnendat kuud? Kõik siin sees on juba viimseni puhas. Aga kui seisma jääd, korrakski lõpetad, tuleb kõik väljast sisse. Kohe tuleb, kui keeristorm, pöörab kõik uuesti sassi ja seda ei jõua enam iialgi korda teha. Ma olen tumm, kui asjad kukuvad koost. Nagu sõbrad muutuvad silpideks, tähtedeks, häälikuteks, pudedaks keeleaineks ja lendavad väikeste valgete lindudena minema talvele vastu. Alles nüüd, kui see kõik on tuhk, näen, kui palju on asjades ruumi. Alles nüüd, kui tähendus lahkub kõigest. Nagu sügav ja raske ohe. Mõtlen sageli surmale. Surm on mu unenägudes kõhetu mees, beežis palitus, veidi tõrges, veidi hädine allandja. Vahel arvan, et ta elab mu sees. Me oleme niivõrd võrdsed. Ja ehk ma ei kardagi teda, vaid kardan tema pärast. Nii et ses mõttes on ta ehk pisut sinu moodi. Ma arvan, et tema nii nagu sina ei mõtle, mulle ei tunne muret või vastutust vaid ootab, ainult, mis mul on talle seekord anda, lubada. Nii ma luban, iga päev veidi, mõtlen ja jooksen üha tühjemaks. Kulun ära, kuivatan väsinud. Ja igal homsel suudan veel vähem iseenda eest mõelda või tunda. Ning pöördvõrdelisuses keeldun lahti ütlemast sinust ja temast. Ma ei usu, ei, ikka veel päriselt mitte. Kuigi võib-olla juba võiks ja peaks. Et armastus läheb päris niisama. Ma võisin naerda kõva häälega öisel aknal ja samas mõelda. See täht, mis katuste kohalt paistab, läheb juba praegu midagi muud nii sinus kui minus. Aga ära jää ootama. Ma võisin häbenemata nutta ja teatri ees hüvasti jätta kõikide sõpradega ja kassidega autodega ja majadega ja viltu vajunud liiklusmärkidega. Ja lõigata läbi kõik sidemed sooned. Aga ma ei usu ikka veel päriselt, et see kõik lähebki niisama murtud kaela, diagnoosi, üledoosiga, murtud südametearhiiviga õnnetustesse sattunud idiootide kurva, heatahtliku sõnaga. Võisin uinuda ja mitte ärgata enne kui oli üsna ilmne, et eilsele on kriips tõmmatud alla. Ja peale jäänud oli vaid uni, mis oli just nagu selle ühe pilvede vahelt paistva tähe võrratu mõistatus. Aga ära jää vaikima, ära jää raiskama õhtuid ja hommikuid. Ära jää kuulatama ära ja mõtlema ära jäätööle, mis tapab loorberitele puhkama. Ära jää juhuslikuks, ära jää saatuslikuks. Ja ära jää igavesti õnnetuks poisikeseks. Ära jää tänavale, kui on külm, tule tuppa, kui uks tehakse lahti. Tule sisse, kui ulatan käe ära jää, jääks. Me leppisime siin enne kokku, et me rääkisime sellest, et sulle väga ei meeldi see, kui, kui siin niimoodi otseselt luuletaks nimetada korrektsem õigem oleks kui öelda lihtsalt autor. Aga noh, milline see sinu selline nagu autori pilk on või, või vaimusilmas, et mida sa ruumis veel registreerid või mis, sulle tundub huvitav just see, mida sa nagu kogud endale, kui, kui autorile endale, kui kirjutajale Ma arvan, et see ei ole, ei ole päriselt see, et ma ise kuidagi varjaksin seda või ma arvan, et et mis mulle tegelikult endale meeldib kõige rohkem kirjutamise juures niimoodi nagu ma kujutan ette, et näitlejad noh, see, kus näitleja tunneb ennast laval kõige paremini või muusik oma õpitud partiid mängides. Et see on tegelikult kirjutamisega ka pärast lohet lause üle, mis sa oled kirjutanud ise just nüüdsama. Ja sa ei usu, et sina selle kirjutasid see hetk või kui sa kirjutad kogemata selliseid asju, mida sa tegelikult ei tea. Ja siis sa saad aru, et tegelikult teada, kas sa ei teadnud, et sa tead mingi selline hetk. Ja see on nagu jätangi visse mingi autorlus, mis on igas inimeses ju erinevates meediumites kust kuskilt alateadvusest tuleb mingi asi, mis on sellest inimesest väga eraldiseisev. Ma autorina mina inimesena oleme väga kauged inimesed üksteisest. Ja ühesõnaga, et ma arvan, et see autor minus pöörabki, kui ma kirjutan vabalt, kui ma kirjutan iseenda jaoks kõige rohkem tähelepanu inimesele minus ja, ja sellele, mida see inimene tunneb ja tajub. Aga mitte nagu egotsentrikuna vaid selle maise kogemuse inimliku sellise koha kogemuse analüüsi, millega tegeleb ta. Ma arvan, et see on tegelikult teekond sinnani, et mõista paremini teisi inimesi nagu tunda ennast maailmas olevana ja tunda teisi selle võrra nagu lähedase muna ja üksinduse kaudu jõuda kontaktini kontakti kaudu üksinduseni. Kas sinu jaoks on ka tähtis kuidagi tajuda või, või sõnastada midagi absoluutset midagi sellist jumalikku, mille poole siis vajalikul hetkel pöörduda või millest jõudu saada? Ja kindlasti neid hetki on olnud. Aga kuigi ma nüüd astronoomiale loomingule vastu, aga ma lasen seda teha inimesel endas et jumalaks ma teda nüüd küll ei taha nimetada. Kuigi ta ilmselt on sama asi. Aga tegelikult ei ole. Ilmselt on see lihtsalt selline sügavalt inimlik vajadus. Ja tahtmine uskuda, et ma kuulun, universumisse tajuda või tunda, et kogu see suur maailmaruum meie ümber mitte ei ole meid välja tõuganud vaid et, et mingil viisil see kõik peegeldub meis ja meie omakorda temas. Näiteks, et kui, kui saada teadlikuks oma surelikkusest kellegi teise surma kaudu siis see kosmosetunne võib küll päris ränk olla. Kellel mitte lasta ennast nagu ära rusuda siis siin tuleb mingeid nimesid anda vist talle, et see on ainult inimlik, mitte tahtmine öelda, kuidas on õige, ja nüüd nii ongi, et universumi jumala sellised. Jumal, ma käin suga kaasas, ma olen su vahend, kes viib sind nendele pidudele, kuhu ma ise ei läheks. Et võib-olla sulle on vaja neid kohti ja melusid. Ma olen ja naeratan kaua, mis sest, et need inimesed ei huvita mind. Ma toidan ja joodan sind pidulauas, minu keha. Neid aineid ei vaja. Aga võib-olla sina vajad. Võib-olla millegi jaoks peaksid tundma neid maitseid ja lõhnu. Sain arutaks üksinda laupäeva õhtul. Ei hulguks vastu ööd ohtlikel pankadel ei mõtleks üle ja alla ei mõtleks. Jumal, sa näed, ma seisan su eest. Siis vastu hommikut kasinalt voodiserval unne vajumas teab mitmeks ajastuks. Tundub midagi valesti. Sees on pentsikult tühi tunne. Kas sa ei tulnudki minuga tagasi koju? Kuhu sa jäid minust maha? Ööklubi suitsuruumi, mõnesse pubisse, baari, mürgija, märgi, glamuuri. Viimasel ajal painab mind hirmsasti, mismoodi võis tunda end juudas hetk pärast seda kui temani oli jõudnud arusaamine, et nüüd ongi ta juudas. Mis tunne see oli? Kass ajas paanika südameajuga sassi. Kas kiskus sisikond kõrri? Või oli lihtsalt naha vahel ja sees kuidagi jubedalt külm. Ja kas sellele juudele oli üldsegi öeldud, et ära sa seda Jeesust küll suudle? Niimoodi meil ei tehta, seda ei tohi. Olen kuulnud küll äraandja jänesesõnast et Jeesus ise palus talt seda tulla sõbra palvele vastu. Altruism ja vabasurm on samavõrd reetmine. Mõnikord. Käisime ühel ööl vennaga kirikuaias kirbe külm suits ja kusagil väga sees oli jubedalt külm. Kui ma jälgisin, kuidas me õpime vananema hoiatama ja hindama, paikima mühatama, sõnu üksteisest mööda laskma ning ajapikku unustama arvama, arvestama, et võib-olla armastada kunagi kedagi. See võib-olla ongi too jäme kanepist keis kellelegi kloostriga üpris raudvoodil kõrvu kadunud evangeelium iga ja ühe maha kriipsutatud kirjaga, et viimasel ajal märkan sageli, kuidas mu südamelöögid lõhuvad, kuidas nad põrutavad, nii et vist kõik saavad aru. Keelatud hoitud suudlus. Ma nägin maailma loomaluid asjades inimestes. Ma nägin unes seda surnud poissi, kelle pilk oli meteoor. Ta oli meie vahel nagu laud või nagu südamete vahel on roided. Ma nägin und ja surma sellelt ukselt kus metafooride kirjelda enam elu. Vaid elu ise on kõige muu tühine kujutis kus ta nüüd elab surnu. Kas kusagil seal, kus meie oleme illustratsioonid ühe või teise ta vaimuseisundi lihtsustatud skeemid? Maailmaloom magab, ta luukillud mürgitavad Me ärkvel olevat verd. Ainult sügavas unes võime olla ta kutsikad, keda ta kuule aga kannab ühelt poolt teisele. Täna magama minnes jätan tuled põlema. Kardan nagu väike laps, kelle ema on maa ja isa aeg. Kas see, kui sa räägid, et võiks olla üks maailm, mis on ilus? Mida sa oma tekstides ka lood? Kas see on siis midagi, mis on tõelisem või tegelikum, kui see argine siin meie ümber? Tead, mulle tundub tegelikult nii, et. Et ma ei tea, mis on tõeline ja ma ei tea ka, mis on see ihaldusväärne või unistatav päris täpselt, et ma kuidagi tegelen sellega, et need kahted püüda sobitada pidevalt ühte pilti nagu teise peale kohakuti asetada. Aga ma olen ise seal kuidagi vahel nagu maailmade vahel tühjuses. Ilmselt ongi see vahe nende kahe maailma vahel, mis on nagu kõige pärisem ja mis on tabamatu, sest ta on tühjus. Põhimõtteliselt on see atmosfäär läbi, mille taevas saab siniseks ja, ja et see on illusioon, aga tegelikult on kõige tõelisem asi, mis on. Aga ta on samal ajal ka siis nähtamatu. Need on nähtamatu ja ta on tegelikult jube petlik ja väga ohtlik. Kohutavalt sünge ja pime. Aga see on vist küll õige tõesti, ta on petlik, et ühesõnaga temast ei tohi endale liiga vara mingisuguseid arvamusi kujundada või lõplikku tõde sealt välja võtta, et seal tuleb olla lihtsalt. Ma arvan, et tegelikult et selles ruumis tühjas ruumis on hästi palju inimesi, ka mitte kõik inimesed. Võib-olla alaneksid? Mis puudutab inimesi või teisi inimesi, sa ütlesid, et et see võiks olla midagi, kuhu jõuda, et nagu mõista teist inimest. Aga, ja, aga no mis siis takistab mõistmist mis siis takistab me ka sinuga siin omavahel räägime. Ma küsin, sa vastad. Aga noh, saaks vist veel paremini rääkida vä? Kindlasti? Ma arvan, et tegelikult mis on Päris kehva selle mõistmise juures on see, et enamasti tekib vajadus kedagi mõista alles äärmises konfliktolukorras. Või siis, kui on tõesti kõik halvasti, tegelikult nagu võiks proovida mõista ka inimest, kes või siis vastupidi jah, et, et kui on nagu võib-olla mingi teine äärmusega. Aga inimest, kes tuleb sulle tänaval vastu või keda sa näed trummis, et sa ei püüa teda väga mõista, kui äärmisel juhul sa püüad kuidagi lahti muukida, mis on tegelikult teine asi. Aga miks see nii raske on? Ilmselt selleks, et oleks, mida elus teha. Sest need mõistmisraskused, mis tulenevad peaaegu kõik ikkagi mingitest oma teemadest, kui neid oma teemasid ei oleks oma probleeme ei oleks, siis oleks kõike palju lihtsam mõista. Ma arvan, ja see ongi natukene tüütu kõige selle juures, kui sa näed kõrvalt, kuidas inimese täitvat üksteise suhtes üles äärmist mõistmatust kaitstes mingeid väärtusi, mis mis ei ole kummagi jaoks tegelikult mingi tartlased, mis on ainult mingi Siis hakkab kuidagi maru kurb. Siis tahaks neid inimesi mõista, aga ei mõista. Ja iseennast ei mõista, et miks. Miks need asjad siis nii hingekriipivat? Kuidas rääkida armastajatest, keda meil pole olnud? Rääkida nii nagu kuulmispiiril loe päevauudiseid, raadio köögis ja asjad on jäetud laiali, nagu oleks äkitselt haihtunud põgenetud ja ollakse läinud randa ja matustele. Rääkida pornograafiliselt teha varjamatu ebadiskreetsuse varjus nägu, justnagu oleks millestki rääkida, keda rääkida, ebatsensuurselt tsenseerida ainult siiruse pühalikus. Rääkida kõik, mitte millestki. Rääkida nagu 13 aastane poiss rääkida nagu neljakümneaastane naine, rääkida nagu sootu tabloid, kelle ainus väärtus kõiksuse silmis on täielik nihilism uskmatus sõnasse rääkida sõnum, mis nagu esimest korda võtaksid kokku kõik klišeede klišeed ja võimendaks neid kogu maailma raamatukogusuuruseks, higist ja tolmust läppunud igavikuks. Rääkida senikaua, kuni keel pudeneb suus seebi kiriks vääri päädikaks, rääkida kuni kõigusoojaste hambad ühel ööl hinge rinnakorvi, jäävad seal talveunne kuni luu pehkinud mädaks. Kui vammi jõgitud puu. Rääkida õigupoolest seni kui see, keda meil pole kunagi olnud, keda me pole kunagi tundnudki, keda meil pole Lootust saada saab tõeliseks, saab täpselt selliseks, nagu. Aeg ilus olla tuleb veel. Ka kuule, tuleb olla. Võib-olla tuleb osata ja olemata olla. Aeg olla peegelklaasi sees ja olla teispool peeglit. Ja mitte ära kukkuda, kui sealpool on eikeegi. Keegi ütles. Ma nägin teda keset võõra linna keskplatsi näol ilme, just nagu oleks ta eksinud. Aga ei täpsustanud, eksinud, mille vastu. Üldistus, eksinud nagu oleks, sest midagi eksistentsiaalset ja põhimõttelist reproduktiivset laastavat. Pärast sind olen hakanud joodikuid küsima, ega neil raha ei ole vaja, pole senti mentalist. Mängin kadumist. On juba see aeg, mil ilusad tüdrukud annavad aeg-ajalt märku, missugused nad on vanasti koledast peast. Lahku sündimisest on igavik. Lahku kasvamisest veel aastaid. Mul on juba kahju kõigest ja kõige pärast ei ole suurust, mis laseks andeks anda argusele märterlusele. Olgugi see siis peegeldus minust endast. Ei tahagi enam mõista kõiki solvanguid, kogu külmust, ükskõiksust, teisenduste edevust, mille jaoks selline üksnes vahend. Selle asemel unustan sama külmalt. Sama ükskõikselt. Rebin ustelt korterinumbreid, luudelt liha ja õlgadelt paguneid. Lähen sinna, kust mind ei leita. Istun õunapuu õite tummuses. Tõmban päevikulehtedel maha nimesid. Õunapuud, varisevad. Meri hingab kõrval nagu suurustav loom. Pliiatsitõmme, hingetõmme. Minust pudeneb möödunud inimeste määritud meeleheidet. Kaob minema kevadest kostunud mulda, teisele poole Soome lahte. Veidralt amorfsesse, minevikku. Tegin valiku, seekord kannab see üksinduse nime sest üksinduses on rohkem puhtust. Kui väljaspoolpimedat tuba ühe väga pimeda aja lõpus sajab, ööd-päevad läbi lund on nagu saaksin aru, mida tähendab sõna täht. Miks täht on tähtis ja tähis. See on, kui üle maailma ühe lõpmatu taeva all peatub miljoneid inimesi hetkeks märkimaks mõttes üles endast seda mida keegi ei tea. Adressaadid kirjad need, mis räägivad tõlkimatust, on alati adressaadid ta ka siis, kui neil on nimi. Niisamuti pole neist ühelgi autorit kui ka on omanud ja häbi. Mõttepostkaardid kõiksusele, raudteejaamadest, liiklusummikkuist, ühistelt, randadelt, mõrva, paikadelt, kiriku-ist, haiglayst, korterelamutest. Igal pool igal hetkel jääb kusagil keegi seisma ja mõtleb millelegi, mida keegi temast ei tea. Ning sellest kõigest saab lõpuks üks täht universumi süntaksist. Üks samm lähemale sellele keelele, mis kõiki kosmoselapsi üksteisele arusaadavaks teeb. Kui kogu aeg sajab lund ja on veel kas või üksainus tänavalatern siis sellest, mil tähistaevast nägin möödunud, kuid aga tänavavalguses keerlevad mustmiljonis galaktilise helbes aiman ühe võõra keele grammatikat missised mõistetamatut. Täht tähendab usku valgusse ja lootust olla mõistetud. Me keegi ei sure, ütles üks sõber kord kultuuripalee treppidel pärast torbija tähesadu. Me elame igavest stereomeetrilist elu ka pärast surma vaikust. Kui sureme, siis ainult teiste jaoks, nii nagu nemad, kui surevad ainult meie jaoks. Me ise ja kõik, keda me armastame elame igavesti. Selles stereomeetress. Te kuulsite Joonas Hellerma Saadet Marial eest. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Raadioteater 2011.