Te kuulate pühapäevast maailmapildi saadet 29. ja 30. juunil toimus Tallinnas Tallinna Pedagoogikaülikooli ruumides neljas Välis-Eesti kongress, kus professor Mati Hint kõneriskata teemal eestlaste identiteet ja selle otsimine. Ta tutvustab neid lühidalt oma ettekandes. Sisu ja jutuajamine toimus kongressi ajal Pedagoogikaülikooli ruumides. Aga enne, kui rääkida rahvuse identiteedist, kõneles Mati Hint isiksuse inimese identiteedist. Inimesega toimub see siis, kui satub mingisugune väga ränk hingeline vapustus, ütleme keegi elab üle usulise ärkamise tallad saab ilmutuse, mis sunnib teda revideerima kogu oma senist maailmapilti või keegi pettub rängalt oma senisesse maailma atesse. Ta saab teada midagi uut, mida ta varem ei teadnud. Ja toimub niisugune järsk murrang. Ja mõnikord raske ütelda, mõnikord võidakse seda nimetada. On ju ka reetmiseks, aga mõnikord on see tõesti niisugune sügav sisemine otsuse muutus inimene. Mingis mõttes teiseneb aga ka niisugusel evolutsioonilise arenguna tunnused oma niisugused head ja halvad jooned. Evolutsioonile on muidugi oma halvad jooned ja evolutsioon on paratamatult muutumine. Mõtleme kasvõi selle peale, et teha endale teha endale vastuvõetavaks niisugune paratamatu nähtus, nagu tore on. Kui see teisiti ei õnnestu endale arusaadavaks ja vastuvõetavaks teha siis tuleb mõelda selle peale, et meid poleks olemas, evolutsiooni ei toimuks, kui ei toimuks pidev sugupõlvede kiire vahetumine on juttu olnud sellest, et identity peedid identiteedile mõnusad on erinevad tunnused. Üks seisukoht on, et nad kõik on samasuguse tähenduse ja tähtsusega. Teine on, et on olemas olulisi ja mitteolulisi teievist, järgite, teist seisukohta ja ma ühelgi juhul ei võta omaks seda seisukohta, mida ja eriti järjekindlalt vasakpoolsed inimõigus, grupeeringud ja valitsusvälised organisatsioonid ajasid Euroopas ütleme kaheksakümnendatel aastatel. Sel ajal, kui Eestis algas vabanemisliikumine 90.-te aastate alguses siis esines lõpmatutel Euroopa konverentsidel niisuguseid propagandiste, kes rääkisid, et margikogumine on samasugune identsuse tunnus ja margikogujad koguma. Maailmas on samasugune vennaskond või ühendatud nagu näiteks üht keelt kõnelev inimeste ühiskond. Ühelgi juhul ei võtame omaks niisugust seisukohta, vaid identsuses on olulisi olemuslikke suure vaevaga raskusele are arenguga saavutatud identsus, komponente, ka keele omandamine kuulub ju sinna ja need ei ole võrreldavad mingisuguste juhuslike meeleoludega. Nii et keelame palganumber üks tähtsate hulgast kõige tähtsam. See ei ole igal pool maailmas niimoodi, see on meie jaoks on see niimoodi, sest meil on selja taga niisugune ajalugu, et kogu see ida ja Lääne-Euroopa vahevööndi väikerahvaste rahvuslik sünd, nakkamine on seotud keele ja keelel põhineva rahvuskultuuri tähtsustamisega, seal sellega seotud Soomest kuni Balkani on need väikesed rahvad ärganud rahvusteks, tutvustanud ennast teistsuguste, teistsuguse etnosena kui vasakul ja paremal läänes ja idas asuvad suurrahvad ja see rahvuslik ärkamine, keelel baseeruv rahvuslik ärkamine on võimaldanud neil lõpuks luua ka oma riigid, nii et meil on kingimata, on selles vööndis on keel identsuse tegur number üks kuid on teisi. Siis on näiteks usutunnistus see kohutav Balkani sõdade laineemis nüüd kestab juba kaheksandat aastat. Põhineb kõik usutunnistusel need kolmeks nimetatud rahvad, serblased, vaadid ja moslemid kõnelevad kõik enam-vähem täpselt sama keelt mida kirjutatakse kahes tähestikus serblased kirillitsas moslemit ja kraadid ladina tähestikus. Kuid nende meelde keelevariantide ka väikesed vahed on poliitilistel ja põhjustel ja usutunnistuse tõttu võimendatud, suureks puhutud. Meie mõttes on seal tegemist ühe rahva, aga igal juhul on seal keeleteaduse mõttes tegemist ühe keelega. Seal ei ole keel kuigi tähtis, seal on usuline kuuluvus ja see hea lugu, mis on põhjustanud usulise lahknemise. See on kõige tähtsam identsuse komponent. Sama lugu. Seda Põhja-Iirimaal, kus ka iirlased on ju 95 protsenti ükskeelselt inglisekeelsed. Ja see vahe, miks on ühed on ühed ja ühel pool barrikaade, teisel teisel pool on katoliiklaste ja reformitud kiriku protestantide erinevus, need igal pool ei ole see keel nii tähtis, aga meie vööndis on küll. Kui te meenutate oma tegevust aktiivse poliitikuna, kas tuleb meelde mingi diskussioon, vaidlus, kus meie seda keelepoliitikat ei ole mõistetud, ma mõtlen päris konkreetselt ja põhimõtteliselt asjast rääkisite. Seda juhtub ju kaada taevani, kui kõik need, kõik need Euroopa nõukogu poolt tulevad läkitused, need nõuandjad, kes meie keelepoliitikat soovitavad, revideerida see ei ole mingi otsene pahatahtlikkus siis ei ole mingi otsene rumalus, vaid see on seotud sellega, et inimesed tulevad teistsugusest kultuuri piirkonnast tulevad noh, sellest nendest ringidest, kus inimese rahvusliku identifitseerimise alusena keel ei ole nii absoluutselt tähtis, nagu ta on selles vahevööndis, kus meie elame. On olemas teadlane, Rootsi teadlane, limised Benedict Anderson, algab Euroopa rahvad tõelisteks ja väljamõeldud rahvasteks. Mis alustel on seda niisugust jaotust teha? Ma ei tea, Benedict Andersoni päritolu, tema tööd on kõik ilmunud inglise keeles. Ja õieti öelda on vist tegemist kosmopoliitse maailmateadlasega. Ta jagab rahvad nendeks rahvasteks, kes on loonud oma riigi juba varasel keskajal ja kelle riigid on järjepidevad, see tähendab seal on rahvusliku identsuse tunnusnumber üks on riiklik kuuluvus ja riiklus ja neid rahvaid, ütleme hispaanlasi, prantslasi, inglasi, itaallasi, tinglikus võib-olla ka venelasi nimetaks vaid need kuluksid Benedict Andersoni terminoloogias tõeliste rahvuste hulka. Aga need väljamõeldud rahvused on need, kes lõid või kellele loodi rahvuslik ideoloog Loogia, saksa, romantismi hüüdlausete ja veendumuste ja romantiliste kujutluste põhjal. See oli Ainfolkaanias pahe, ain, father, land, üks keel, üks, Isamaa üks rahvas, see, see lõi pinna uute rahvuste tekkimiseks mitu, mitu, mitu sajandit pärast seda, kui need tõelised rahvused olid juba oma riigid toonud ja see ongi selle, selle niisuguse minu arvates vulgariseeritud kaheks jagamise alus. Ühed on vanad, suured, tõelised nende identsus tuleneb riigist ja teised on riikidena toreda, ka rahvustena suhtelised. Tore, et need ärkamise toimusid selles ajavööndis ju möödunud sajand esimesest kolmandikust alates. Ja nende puhul on tingimata siis keeleline faktor on ülitähtis, ma võtaksin selle kokku niimoodi, et ühtedel rahvastel on riigid loonud keeled, näiteks prantslased on üsnagi jõhkralt alla surunud kõigi Prantsusmaal elavate teiskeelsete keelelisi õigusi ja neid sunniviisil prantsuskeelseteks üritanud muuta. Sel juhul aga on, on keeled loonud rahvad ja lõpuks ka riigid ja meie kuulume just nimelt nende hulka, kelle puhul keel on see alus nissan, andnud, loonud rahva ja riigi, mitte vastupidi, nagu ütleme Prantsusmaal, Hispaanias ja ka Venemaal. Keeleteadlane Mati Hint, ma tahaksin natukene küsida teie suhtumisest Eesti maaelus, Eesti põllumajandusse. On valitsenud arusaam, et olen ma suured võimsad, noh, ütleme siis lääne stiilis tootmisüksused, kes sinna ei mahu, mis nendest peaks saama. Ma arvan, et Eesti maaelupoliitika on, on kogu Eestimaa rahva jaoks olnud väga ülekohtune ja on täiesti unustatud see maaelu, see väärtus, mis seob maaelu elulaadiga, maaelu elulaad, Eesti elulaad kui niisugune obsi talud, vaba tikkuda, lood ja asunikud, talud kui elushoidmise vahend väärika elus hoidmise vahend, vaevika jätkamise vahend on tingimata lõpmata palju väärikam ja sotsiaalselt riigile ohutum kui tekitada maal see niinimetatud edutute. Kaotajate mass, kes vegeteerib töötu abirahade rahade najal, kaotab lootuse ja kui ka niisugust väike majapidamist enese tarbeks ja järeltulevate põlvede tarbeks elamist töötamist ei väärtustata. Kui seda alustatakse, siis? Ma arvan, see on, on väga hukatuslik suhtumine ka Eesti riigi ja eesti rahva tulevikku silmas pidades. Toimetulekutalu oleks loomulik termin, kus inimestele eriti suuri turu vallutamise ambitsioone vaid on lihtsalt maaelu kui elulaad ja selliseid talusid. Ma tunnen omaenda kogemusest Lõuna-Tartumaalt ja Saaremaalt, kus ma inimestega tihedalt kokku puutunud. Niisugused talud elavad üsna väärikalt ära, nad vajaksid tunnustamist, riiklikku poliitikat, et see on alternatiiv sellele rängale kaheks jagamisele. Edukad ja kaotajad. Aga mulle tundub ka, et see, no teatud niisugune jalge alla sattumine on põllumajandus võib-olla sellest, et, et need poliitilised ringkonnad, kes asju praegu otsustanud ei oma majanduslikke huvisid maal. Jah, majanduslikud huvid maal on ju üldse teises kaaluklassis kui, kui linna ja eriti Tallinnaga seotud majanduslikud huvid, et see on kindlasti tõsi, aga kui Tulevikku suunatud poliitikat üksnes majanduslik, Huvide mõnede ringkondade majanduslike huvide vaatenurgast või seda arvesse võttes siis vähemalt esimene asi, mis tuleks teha, tuleks loobuda selle esitamisest üldrahvaliku eduka majanduspoliitika ana, see ei ole seda üldrahvalik poliitika. Majanduspoliitika on selline, kus jäetakse omanis oma toimetuleku Nis ka nendele, kes ei kuulu võitjate ja edukate hulka. Ühiskond ei saa jaguneda üksnes võitjateks kaotajateks või ütleme siis väga rikasteks ja allakäinud lumpeniteks, vaid seal vahepeal peab olema loomulik lõpuks inimlikuks väärikaks toimetulekuks, mis ei ole seotud suurte majanduslike ambitsioonidega.