Tere minu nimi on Peeter Helme ja räägin tänasest autorist, kes ei tohiks eesti lugejale õigupoolest tundmatu olla. Tegu on valloonid, kirjaniku visioon Filippus sajandiga. Temalt ilmus eesti keeles mõni aasta tagasi lühiromaan vannituba, selle tõlkis kail kais. Ja nüüd on temalt ilmunud uus teos, samuti lühiromaan nimega armastajad. See on seega siis juba teine rahvusvaheliselt üsna populaarse ja paljud tõlgitud belgia kirjanikud sajandi teos, mis eesti keeles ilmub. Ja armastajate tõlkija Leena Tomas Berg. Kui vannituba oli üsna veider raamat, rääkis ühest noormehest, kes elabki oma vannitoas ja ei tunne huvi ümbritseva maailma vastu. Siis armastajad nii kummaline ei ole. Tegelikult räägib ta olukorrast, kus ma arvan, on pea, iga inimene on mingil hetkel oma eluteel olnud. Aga ma ei tea ka, võib-olla ma olen väga pessimistlik ja kujutan ette, et kõikide elud on ühesugused. Igatahes räägib armastajad ühest paarist, kes on jõudnud oma armastuse lõppu. Või vähemalt annab minajutustaja peategelane meile nii mõista. See kõik võib tegelikult ka teisiti olla. Võib-olla et nad on lihtsalt mingisuguses kriisis, millest nad saavad millalgi üle ja mida tuleb ka väga suure armastuse puhul teinekord ette. Aga ma ei tea. Ja kohati on isegi selline tunne, et autor ka ei tea. Ta ei ütle seda lugejale, ta jätab otsad lahtiseks, aga tõesti on kohati tunne, et ta mitte ei varja vastust, vaid see vastus on talle endale tundmatu. See kõlab võib-olla kummaliselt, aga samal ajal just see veenotki. Nimelt näeme armastajate kogu tegevust läbi meeleheitel ja segaduses meespeategelase silmade. Lugu iseenesest seisneb selles, et peategelase edukast moeloojast kallim on tarinud siis mehe kaasa reisile Jaapanisse, Tokyosse ja koha peal olles mõistavad nad, et nende armastus on lõppenud. Surnud ja mina jutustest meespeategelane näeb siis kuidas ta seda ise soovimata hakkab oma armastatuga iga pisiasja pärast tülitsema, kuidas nad nähklevad, kuidas mitte miski neid enam ei ühendavaid. Kõik asjad kipuvad neid lahutama. Kuidas suhtlemine muutub kuidagi masinlikuks, sunnitukse tähendusetuks ja peategelane läheb siis oma mõtetes tagasi, meenutab nende armastuse algust ja hakkab otsima seda täpset hetke, millal armastus võis lõppeda. Ta siis arutleb ja arutleb endamisi, millal see hetk olla võis, milline liigutus, sõna žest võis selle tingida. Aga väga kaugele oma mõtetega jõua. Ta jääb kuidagi neisse kinni. Mõtted asenduvad rohkem lihtsalt mingisuguste meeleolupiltidega. Ja ühel hetkel sõidab siis see peategelane Tokyost Kyotosse endamisi olla, mingit lahendust ei anna, see talle, ta jääb hoopiski haigeks külmetada peadki, on palavikus mitu päeva järjest. Ja nagu enne öeldud, natuke on selline tunne, nagu ei oleks armastajat autorilt John Philip tossantilga endal selget lahendust, nagu ta täpselt ei teaks, kuhu see romaan välja viima peab. Väga võimalik, et ta on kasutanud selle loomiseks üsna autobiograafilist materjali ja katsunud seda siis vormida Bellektristlikumaks. Et jah, et üleüldse oleks mõtet see lugu kirja panna. Kohati on lihtsalt on selline tunne, et mingid loo elemendid on väga veidrad ja nad provotseerivad lugejat mõtlema kogu lühiromaani armastajad mõtte- ja mõttekuse üle. Aga ma ei taha sellega öelda, nagu oleks armastajat halb raamat. Üldsegi mitte. Minu meelest on isegi väga hea sissevaade sellesse, kuidas üks mees armastust tajub. Selles mõttes õitsevad raamatut naistele soovitada, et kellel on vähegi kannatlikumad meelt ja kes ei kohku tagasi selle eest, kui kõhklev ja endas kahtlev võib ka mõni meesterahvas teinekord olla. See saaksid väga Impaatilise pildi armastusest, nii nagu seda võib-olla ühelt mees autorilt ei ootakski. Võib öelda, et see on väga julge ja ennast avad, pilt. Aga mida ma tahtsin selle pele Kristlikkusega öelda, on see, et tuss saanud, kasutab elemente, mis mõjuvad veidi ülepakutult. Ja mulle tundub, et autor näib püüdvat ülendada seda iseenesest üsna loogilist, hästi jälgitavate usutavat lugu suuremaks, kui see tegelikult vajalik on. Ta tahab justkui teha seda suuremaks kui elu ise. Samal ajal. Mulle tundub küll nii, et miski ei ole nii suur ja muljetavaldav kui elu ise, kirjandus ei saagi seda olla, kirjandus on alati olnud üks aspekt elust. Ja need kummalised detailid, millega Sistus saanud, katsub seda lugu suuremaks teha äratavad küsimusi, noh, üks detail siin raamatus on soolhappepudel miks kannab peategelane taskus soolhappepudelit samuti miks me ei saa suurt midagi teada tema minevikku ega sellegi kohta, mis siis ikkagi neid armastajaid teineteisest lahku ajab kas tüdimus või miski muu? Me ei saa tegelikult peategelase kohta üldse suurt midagi teada. Küll, aga me saame tõesti oodata sama oodata vastuseid. Mingis mõttes Ongitus, santi, armastajate lugemine, üks suur ootamine, suur, see on iseenesest ainult 130 lehekülge paks raamat ja üsna hõredast kirjas läheb ruttu. Aga aga see ongi hea, et ruttu läheb, sest et tahabki anda lugejale just sellise närvikõdi, ootuse isegi mitte närvikõdi, endavaid esse loodud ja ta lükkab seda lahendust muudkui edasi edasi, kui see raamat oleks väga paks, siis ei kannakse meetod lihtsalt välja. Praegu sellise lühiromaani puhul on see väga hästi valitud meetod ja toimib väga hästi. Nimetus saanud siis loob pinget ja hoiab seda, aga ta ei tahagi jõuda lahenduseni. Vahest on see muidugi ka tema viis mõista anda, et vaatamata nendele Bellektristlikele juskui kistud elementidena nagu soolhappepudel ja vastuseta küsimused on tegu igati sellise ilus looga või igati elust võetud looga. Ja elus lihtsalt on nii, et lood ei lõpe. Nad kestavad edasi ka siis, kui kirjanik ei viitsi enam edasi kirjutada. Ja antud lugu tõesti ei lõpe, sest nagu raamatu tõlkija järelsõnas ütleb, ei oletus sajand selle armastuse lugu antud raamatuga veel ammendanud vaid teosele on olemas kaks järge ja autor ei välista isegi kolmandat. Nii et eks siis ootame, millal need eesti keelde tõlgitakse. Ja muidugi seal ootamise ajal loeme siis šampi, Liptusse, antiarmastajaid, head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.