Tere mina olen Peeter Helme ja räägin täna raamatust, mis räägib lugemisest. Ometi võib seda teost prantsuse kirjanik rikkuja, kunagise kooliõpetaja Daniel Pennaki 158 leheküljelist raamatukest, mille pealkiri on nagu romaan pidada ka ilukirjanduslikuks. Nimelt arutleb siis autor lugemise tähtsuse ja tähenduse selle meeldimise ja mitte meeldimise lugemise õppimise õpetamise üle niivõrd stiilselt, põnevalt kirjanduslikult, et kohati läheb meelest ära, et tegu on justkui kergelt pedagoogilise traktoodiga. Samas on sellise tunde tekitamine ja päris kindlasti taotluseks, sest autor alustabki raamatut pöördumisega lugeja poole pöördumine kõlab nii. Palun anun teid mitte pruukida seda raamatut pedagoogilise piinamise otstarbel. Ja autoriga jääb üle vaid nõustuda. See oleks tõepoolest mõttetu. Nagu romaan ei ole mingi õpik. Ta on see, mis pealkiri ütlebki. Teos, mis on nagu romaan, mis on üles ehitatud ilukirjanduslikult segakunstiteosena kuid millel on olemas ka sõnum. Noh, iseenesest ongi romaani võimalik lugeda mitmel eri viisil. Üks võimalus on lugeda nii, et me loeme stiili ja jälgime mõtet, aga me ei võta kõiki esitatud puhta kullana või tõsi, elulisena või ka see on võimalik. Loeme romaani üleüldse nii nagu ei läheks sisu meile korda. Näiteks võib see ette tulla juhul, kui me pole kas autori või tema peategelaste seisukohtadega ühte meelt küll aga tunnistama, et raamat on hästi kirjutatud. Aga see on vaid üks võimalus. Sest vaatamata autorindanielpennakia onumisele mitte pruukida tema teost pedagoogilise piinamise otstarbel on see raamat ometi kogu oma ilukirjandusliku selle ja kogu lugemise mõnule, mida ta pakub. Mõtisklus selle üle, mis on lugemine, seal lugemise tähtsus. Miks seda noortele õpetatakse? Miks õpetus, protsess tihti tapab ära noorte huvi lugemise vastu ja milliste vahenditega oleks võimalik seda huvi lugemise vastu äratada või taasäratada. Minu meelest on need päris intrigeerivad küsimused ja väga aktuaalsed küsimused ka räägitakse pidevalt sellest, kuidas järjest vähem loetakse ja kuidas lugemine kipub surema. Ja huvitav on see, et vennaki nagu romaan ilmus Prantsusmaal esmatrükis pea 20 aastat tagasi aastal 1992 ja probleemid, millega autor silmitsi seisab, ei ole enam päris need, mis omal ajal. Nimelt keskendub siis Pennak televisioonile kui lugemise suurele vaenlasele kohati mainita kino. Samas on tänapäeval televiisori kõrval vaata järjest võimsamalt või isegi võib-olla võimsamalt kui televiisor olemas internet. Ilmselt ei maksa lugemise konkurentidena tähelepanuta jätta ka järjest suuremaid meelelahutusvõimalusi pakkuvaid mobiiltelefone, näiteks et olukord on seega muutunud justkui veelgi enam kirjanduse kahjuks. Veelgi lootusetu maks, kui see oli aasta 1992, millal Pennaki raamat ilmus? Kirjandus mõjub lihtsalt kõigi nende nii-öelda kellade ja vilede kõrval lootusetult vanamoodsam. Ometi oleks vale öelda, nagu ei oleks Pennaki raamatul tänapäeval enam midagi öelda või nagu oleksite kuidagi iganenud. Et tõepoolest paar kümnendit on mööda läinud ja nende vältel on siis meist üle tuisanud kommunikatsioonirevolutsioon. Aga ma arvan, et retseptid ja tegelikult muidugi suure osa probleemist on jätkuvalt sama, mis toona. Nimelt ütleb Pennak väga ilusti, et lugemisele nagu armastamisele kulutatud aeg on alati varastatud aeg. Mulle tundub väga teravmeelse võrdlusena, sest kas me tõesti kujutame ette end planeerimas aega armastusele? Ei kujuta. Küll aga kipume vahel planeerima aega lugemisele, kusjuures eriti traagiline on see, et mitte niivõrd iseenda aega, kuivõrd just teiste, eelkõige oma laste aega. Nimelt on siis nagu romaan kirjutatud eelkõige lapsevanema vaatepunktist eelkõige teistele lapsevanematele. Ja see lapsevanem, kelle vaatepunktist see raamat on kirjutatud, on siis selline. Kas oma parimatest soovidest ajendatuna on muutnud lugemise enda lapsele piinarikkaks selliseks sunduseks, et viimane ei tahagi enam lugemisega tegeleda ta õpib raamatuid hoopis vihkama mitte siis neisse süüvima või neid armastama. Ja mis on see lahendus siis, mida Pennak pakub ja mis ma väidan, on jätkuvalt aktuaalne ja tõenäoliselt jääb aktuaalseks igaveseks, sõltumata sellest kas tulevikuraamatutes eksisteerivad veel paberkujul või hakkame me neid lugeritest lugema. See retsept on nimelt väga lihtne, tuleb lapsel ette lugeda, tuleb häälega lugeda. Ja muidugi kõigepealt tuleb ka ise lugeda, tuleb teada, mida ette lugeda. Niisiis, head lugemist. Saadet toetab, Eesti Kultuurkapital.