Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna päris 2010. aasta lõpus ilmunud Tarmo Tederi romaanist vanaisa tuletorn. See on autori kolmas romaan, aga lisaks on Tarmo Teder avaldanud ka kuus kogumikku, lühemat proosat ja paar luulekogu. Loodan, et mõnede arvudega ei eksi, sest teder on tõepoolest viljakas autor. Ja mind üldse ei üllatuks, kui mõni tema raamat lihtsalt ei olegi mulle Buy jäänud. Julgen ka väita, et teder ei ole mitte ainult viljakas, vaid ta on ka andekas. Ma pean teda isegi üheks eesti andekamaks lühiproosa autoriks. Kellel veel samal ajal tulevad pikemad vormid ka hästi välja. Et tema 2006. aasta lõpus ilmunud romaani unanistid pean ma üheks selle aasta parimaks romaaniks küll. Ja ka vanaisa tuletorn liigitub kindlasti lõppenud kirjandusaasta plusspoolele. Kuigi maitsed on muidugi erinevad ja ega seegi raamat, nii nagu kõik raamatut pole päris veatu. Igatahes on teos huvitav kindlasti kõigile, kes on Tederi loominguga põhjalikumalt tuttavad, sest et vanaisa tuletorn on mõneti erinev nii Tederi lõbus rämedatest novellidest kui ka sellisest tragikoomilisest unanistidest. Põhimõtteliselt eemalduv Teder muidugi ka vanaisa tuletornis oma selliseks kaubamärgiks kujunenud maalähedasest kõne pruugist ja võib isegi öelda, et oma teemavalikut kui osas läheb ta varasemaga võrreldes veelgi maalähedasemaks. Et seekord toimub nimelt tegevus ühes ranniku kalurikülas ning see, mis sealt kalurikülas toimub, on samuti paljude teiste Tederi teostega võrreldes tõsisem ja sotsiaalselt tundlikum. Ja mulle tundub isegi nii, et ka psühholoogilised tüübid raamatus on näiteks Soonanistidega võrreldes natukene originaalsem, oldi sügavamad. Võimalik, et nendega aluseks on nii nagu ananistides vähemalt osaliselt inimesed päris elust, aga kindel ma selles ei ole. Kui on, siis miks mitte, et see ei ole kindlasti mõeldud, kuna kirjanik peabki kirjutama ikkagi tegelikkusest, ükskõik, kas see on siis tema enda välja mõeldud tegelikkus, kas tema enda peas olev tegelikkus või meid ümbritsev tegelikkus ja Tarmo Teder on tegelikult kala ja öelnud, et reaalsus on tema raamatutes kohal ja ta tahab reaalsust kirjeldada, tõlgendada? Võib öelda, et kui varem on siis Tederi nende leivanumbriks olnud pildikese esitamine Tallinna joodik, intelligentsi elust või muhedat kalamehejuttude jutustamine ja siis vahepeal ka lausa kohustuslikuks muutunud jõulujuttude või novellide kirjutamine siis nüüd on ta küll võtnud hambusse ühe sellise suure olulise ja tõsise teema. Aga samal ajal ei maksa karta. Tõsine ei tähenda kindlasti igav ja Teder suudab ka tõsiseid teemasid kirjeldada, ilma igavaks muutuma. Tõsine teema siin vanaisa tuletornis on korruptsioon. Nagu ma just enne saatesse tulekut vaatasin. Eesti on korruptsioonitajumise indeksis maailma riikide seas 26. kohal Prantsusmaa Sloveenia vahel. Nagu nimigi ütleb, on see vaid tajumise indeks. Siin-seal meedias on ikka teinekord kostnud hääli, et meie riigiasutustes on korruptsioonivastane võitlus toimunud kui päris edukalt ja tulemuslikult. Aga mis toimub kohalikes omavalitsustes, see on must maa, sellest kuuldakse ainult vahel mingisuguseid legende. Ja inimesed omavahel räägivad, kes kus mida teinud on. Aga kuidas asjad tegelikult on, on palju raskem öelda. Igatahes selles mustas maas asubki siis Teder sonkima. Aga loomulikult mitte ajakirjaniku, vaid vaatleva empaatilise kaasa sisse elama ja sellist omamoodi fantaasiapilti, mis sealsamas hämmastavalt realistlik fantaasia pilti loova autorina võib öelda, et see fantaasiapilt ei tähenda mitte seda, et ta kuidagi fantaseeriksime. Esiteks midagi hullumeelset, mida ei saaks ette kujutada iga inimene, kes tänapäeva Eesti vabariigis elab, vaid vaid pigem ta kirjeldabki, midagi, mis ei toimu mitte ühes konkreetses kohas nüüd ja praegu vaid mis võiks olla ükskõik millises Eesti põhjaranniku vallas kalurikülas ja mis võiks kirjeldada kogemusi, millega paljud inimesed kokku on puutunud. Täpsemalt, siin raamatus toimub siis see külaelanikud avastavad ühel hetkel, et valla sotsiaalmaana arvel olev peo pidamise koht ja mets seal ümbruses kavatsetakse muuta, ärimaaks, sinna ehitada hotell. See kõik tundub väga kahtlane, selle vastu asutakse võitlema. Samal ajal on tervikuna see pilt, mis romaanis avaneb, üsna lohutu ja lootusetu. Paljude nende lihtsate inimeste elusaatused, keda Teder kirjeldab, on üsna sellised nukrad ja nad on üsna jõuetud valitseva nõmeduse suhtes. Ja olgem ausad, paljud neist on ka ise kalestunud, kas siis Nõukogude või siis moodsate nõmeduste kütkes. Teder ei ole siin raamatus sugugi nii suur optimist, nagu ta paljudes teistes oma teostes olnud on. Pigem mulle tundub, väidab ta seda, et ainuke lohutuselus on hea toit nagu ikka, vana kalasõber annab raamatus ette päris mitu retsepti, mida igaüks võib ka kodus järgi proovida, nii täpselt kirjeldatakse neid siis. Ja teine lohutus elus on muidugi rahuldus tehtud tööst ja oma südametunnistuse kohaselt elatud elust. Tõsise töö ja elu ei pruugi teistele meeldida, alati leidub kadedust ja kiusu. Aga ikkagi tuleb käia oma teed. No ja kui seda enam teha ei saa, et siis ei teagi, mis saab, sest teder jätab vanaisa tuletorni lõpus otsad üsna lahti. Ja võib-olla see on ka koht, kus ma veidi kriitiline oleks ennast. Raamat iseenesest on õhuke, 220 lehekülge, selle käivitamine võtab kaua aega ja lõpp jääb kuidagi lahtiseks et ühest küljest justkui kaardistatakse ühte olulist probleemi korruptsiooni meie ümber ja tegelikult ka meie sees. Aga mingi konkreetse lahenduseni autori jõua. Teisest küljest, mis konkreetse lahenduseni saakski jõuda, asjad ongi nii, nagu nad on. Ja teisest küljest ka otsade lahtiseks jätmine annab ühtlasi mõista, et ka lootus ei sure täielikult. Ja mis siis saab siis saada, võiks selle vist Teder jätabki iga lugeja enda südametunnistuse otsustada. Nii et head lugemist.