Eesti filmil läheb hästi Veiko õunpuu, Püha Tõnu kiusamine kogub endiselt auhindu maailma festivalidel ja linastus ka PÖFFil balti filmide võistluskavas filmina. Kirjanikud on Püha Tõnu kohta oma hinnangu andnud Neitsi Maali kodumaal ja rahvusvahelise filmiajakirjanike ühingu pressiauhind Genfis. Meil on Girlini ja mailis passovskaja animatsioon, oraanos pärjati Losanis Jaak Kilmi, Kiur Aarma disko ja tuumasõda linastub USA kinodes. Festivali edu saadab ka Anu auna lühifilmivahetus. Kino kino uurib, mida on menu režissöörile tähendanud ja millal võib andekalt režissöörilt juba täispika linalugu oodata. Maria Juštšenko paneb PÖFFile võistlema oma täispika dokdebüüdi. Aeg on siin. See on valminud uus kassett Eesti lugusid. Kuidas on siis eesti lood end filmimaastikul kinnitanud ja kuhu arenenud, räägib Juštšenkoga kinosaates. Ervin õunapuu. Taevavõti on tema senistest filmidest keerukam ja filmi liikum, mida autor ise arvab. Kuulete, saates. Saates kuulete ka seda, et kinos Artis linastusid viiendast 10. septembrini prantsuse dokumentaalfilmid. Igal õhtul võis näha ühte filmi ja filmiprogrammi, pealkiri oli ja jumal lõi naise ning filmi käisid vaatamas ning kommenteerivad Elis Vesik ja Svensoznitski amsterdami dokumentaalfilmide festivalil. Seal toimub seitsmeteistkümnendast 20. novembrini ja võistlusprogrammis on seal ka Valgevene režissööri Juri asjavatski film. Lobotoomia. Stuudios on kaasprodutsent Marianna kaad, teda intervjueerisin neile evasteinfeld. Alexandra Amena paaria koorat. Ta käis vaatamas Akkarias lepik ja kohe-kohe algav PÖFF toob Tallinna taas kireva spektri maailmakinost seisuga 2010. Kas majanduslikult rasked ajad on mõjutanud ka filmitootmist ja millised arengud avanevad maailmafestivalide kavades, seda kuuleme Tiina lokilt. Ja ka seekord ei saa kahjuks läbi järelehüüded. Ta on filmikunsti arendanud tegijale. Väärses eas. 91 aastaselt lahkus üks maailma legendaarsemaid, produtsent Edinud Elo rentis head kuulamist. Kes pole veel näinud Anu auna uut filmivahetus, siis Sleep pool Kersil avaneb see võimalus ja põhjust on seda filmi tähele panna ning vaatama minna. Sellepärast et vahetus on lühifilmi kohta küllaltki tihe ja küps käsitlus täiskasvanud naise matuseristumisest. Ja see film on saanud tunnustust juba mitmel pool väljaspool Eestit, nii näiteks Kreekas ja Albaanias, kus on filmiauhinda saanud nii, nüüd on hea meel tervitada filmi režissööri stsenaristi toimetajat Anu auna ennast. Palju õnne selle edu puhul. Ütle, mida on see edu sulle kui filmitegijale tähendanud, kas ta on andnud ka sellist mingit materiaalset tuge näiteks järgmiste projektide juurde minna? Kõigepealt aitäh, õnnitluste materjal, väärset tuge, noh niimoodi füüsilises mõttes ei ole need auhinnad kaasa toonud, et on, ma tean, kelle Albaaniast siiapoole tulemas trofeed, aga mingit sellist nii-öelda rahalist auhinda ei ole nende tiitlitega kaasnenud. Küll, aga minu jaoks on hästi oluline see, et sedasorti tunnustust märgatakse. Ja ma usun, et tänu sellele on vahetust rohkem vaatamas käidud, mis on minu jaoks kindlasti väga oluline. Ja ma loodan väga, et ehk on mul lihtsam tänu sellele ka oma järgmist projekti teostuda. Kas see nüüd tuleb pikem film, vahetus oleks samuti andnud välja täielikult nagu täispikka mängufilmi ta lõppes niimoodi ära, et oleks nagu oodanud, et noh, nüüd ja edasi. Aga tulidki lõputiitrid ja mõjus omamoodi nagu ühe sellise käändepunktina, et sealt nagu tegelikult lugu peaks algama. Tegelikult seda täispika, mida ma praegu ette valmistan, polaarpoiss on selle filmi nimi, ma hakkasin kirjutama enne vahetust aga seda projekti niimoodi väikselt laiendades selgus, et selleks, et teha oma esimest täispikka oleks väga hea, kui sul oleks olemas referentsfilm ette näidata lühimängufilm siis. Ja kuna eelmine vahetusest eelmine film oli kooli lõputöö, selline sümboolse eelarve ja paljude entusiastide, mitte nii paljude professionaalidega koos tehtud film, siis ei andnud minu jaoks nagu seda referentsfilmi mõõtu välja. Seda enam, et täispikk on, on sedasorti film, millest võiks tulla ka mingi teise maaga kaastootmisprojekt, mis eeldab, et sa tõestad ennast fondidel välismaal, kus keegi sellest iialgi mitte midagi kuulnud ei ole ja produtsentidele ja, ja tahetakse näha kohe just nimelt auhind, kus festivalidel on käinud ja ja siis ma hakkasingi kirjutama vahetust just selle mõttega, et saada endale see lühimängufilm, mis oleks minna täispikale siis nii-öelda referentsfilmiks, näiteks milline režissöör, molen. Et sa läksid nagu kindla peale välja, nagu sa teadsid, et film sedavõrd nagu edukaks saab Ei, ega ma seda üldse ei teadnud. Ma lihtsalt kirjutasin ühe lühimängufilmi teemal, mis oli minu jaoks hingelähedane, ega ma oleks seda nii või naa tahtnud teha, aga see oli nagu suuremaks motivatsiooniks, et mul on kindlasti vaja, ega mul ei olnud õrna aimugi, kuidas ta välja kukub, ma lihtsalt lootsin parimat. Filmis on väga hästi kujutatud tänapäeva moodsa inimese sellist üksindust ja kuidas sellest välja tulla ja kõiki neid tõrjutuse probleeme, mida seal on mitme külje pealt lahatud. Kus kohas sa võtsid selle loo? Kõik asjad, mis ma siiani teinud olen, on olnud hästi erinevad, ma olen tahtnud katsetada hästi erinevaid žanre, ma olen teinud niisugust ajaloolist asja, maagilist realismi, nüüd ma tahtsin teha sellist noh, ma ei ütleks nato realism üsna poeetilises sellises kastmes. Realistlik lugu. Aga mulle endale väga meeldib selline Taani kaasaegne kino. Pigem ma ütleks, et minu mõjutused on sealtkandist. Looga on niimoodi, et kõige esimese impulsi ma sain lugedes kunagi ajakirjast pere ja kodu sellist artiklit nagu haavad, Ilmarmideta, kus oli intervjuu ühe naisega, kes kannatas samas sel ajal, kui ta on ilmselt selle intervjuu andis vaimse vägivalla all kodus ja minu jaoks uskumatu ühest küljest, et sellised asjad saavad juhtuda ja kui võimatu on kedagi selle eest kaitsta kui varjatud seal, kuidas sellest ei julgeta rääkida oma lähedastele ilmselgetel põhjustel ja ei ole ka abi loota tegelikult politseist, sest seni tõestamata tundus mulle kuidagi väga tähtsa probleemine, millest ei ole üldse räägitud. Ma mõtlesin, et kuidas ma olen elanud kõik need aastad ilma et ma teaks, et on, on tegelikult nii suur hulk inimesi, kes kannatab igapäevaselt sellise asjal. Ma otsisin kirjandust juurde, no praktiliselt kõik, mis meil siin poelettidel hetkel saada oli sellel teemal, kaasa arvatud internet ja muudkui lugesin, lugesin, mitu kuud, tegin märkmeid ja mida rohkem ma lugesin, seda huvitavamaks see asi läks ja seda ta õudsemaks, tegelikult see asi läks. Ja seda rohkem mulle tundus, et see on asi, millest peaks midagi tegema. Ja sellest kasvas välja kaks tegevusliini, kes siis omavahel niimoodi kokku saada. Tegelikult otseselt need tegelased on fiktiivsed, aga asjad, mis nendega juhtuvad, on võetud väga paljuski nii-öelda need väikesed katked, mis on korjatud kokku intervjuudest, inimestega, kes ise reaalselt on kannatanud vaimse vägivalla all. Et sündmused põhinevad tegelikel lugudel, aga, aga tegelaskujud, nende elude liinide ristumised on siis nagu minupoolne lisand pikemaks filmi teha. Selle pikkusega on niimoodi, et mitmetel tunnustatud festivalidel pikkuse limiidiks 15 minutit üle, mille nad ei aktsepteeri ja siis see oli minu jaoks märk, et kuna tahaks ikka proovida nendele festivalidele saada, siis peab mahtuma selle 15 minuti sisse. No polaarpoiss valimissiis samamoodi luks filmi all. Ja praeguse seisuga küll jah, võib-olla kaastootmises kellegagi, aga, aga see on vist lahti nimel. Peatoimetaja on kindlasti üks filmi, aga. Mis materjali sa sellega seoses läbi töötada? Peategelane on tegelikult elust võetud prototüüp, kes on jutustanud mulle oma loo ja kuna ma hakkasin seda kirjutama juba kaks ja pool aastat tagasi, siis see on muidugi nii palju muutunud. See on film poisist, kes on Eestis lõpetamas keskkool ja tahab kangesti minna edasi õppima fotograafiat. Ala, millel ta andekas on, tahab seda tingimata teha ühes Euroopa parimas koolis Berliinis. Talle saab üsna varakult selgeks, kui ta oma pilte seal katsetel näitab, et tal on küll suurepärane käsitööoskus, mida siin Eestis on hinnatud ja millele ta omaenesekindluse rajanud. Aga et tegelikult ei oska ta nii-öelda iseennast sinna piltidesse panna või seda tõelist elu ja hinge ja nendest sees. Ja ta saab aru, et kui ta tahab sinna kooli saada siis ta peab üles leidma, kuidas selle hinge sinna piltidesse panna ja asub seda otsima. Ja nendel otsingutel ta kohtab ühte väga keerulist tüdrukut, kellesse ta ära armub. Ja peagi selgub, et selle tüdruku pöörases hulljulgus ja kõik see, mis teda selle tüdruku poole tõmbab, on osaliselt põhjustatud tüdruku populaarsusest ja selle hulljulguse tõttu tõmbab see tüdruk selle filmi peategelase Mattiase üsna paljudesse enneolematutesse seiklustesse, mis talle pahandusi kaela toovad, väga suuri pahandusi, nii et ta ei tea enam, kas ta üldse pooligi lõpetatud saab, rääkimata sellest, et kuskile edasi minna ja ühel hetkel ta peab tegema väga tõsise valiku, et kas ta nüüd keskendub oma elu unistusele või hoopis oma elu esimesele armastusele. Aitäh Anu Aun, jõudu siis uue projekti kallal ja palju õnne veel kord vahetuse eest aitäh. Kui te mäletate, siis aasta alguses tuli Marie Rütšenko välja oma esimese pika dokumentaali ka see oli üldse tema debüüt ja see oli väga meeldejääv debüüt, südamlik debüütnimega siis aeg on siin, mis rääkis lastest. Ühelt poolt Eestist ja portreteeris meie praeguste ühiskonna, nende laste kaudu. Ja neid on hea meel tervitada Mariat siin stuudios ja küsida, et kuidas filmil on praegu läinud. Film on sattunud väga hea austria müügiagendi kätte ja nad tegelevad sellega hoogsalt, et maailmafestivalid on veel nagu avastamata, aga PÖFF näitab seda nüüd Balti võistlusprogrammis, et, et see on nagu tore asi ja mitmed telejaamad on tundnud huvi, sealhulgas arte väga tugevat huvi. Et nüüd ootan aasta algus, neil on üks suur kokkuistumine, aga see kontaktinimene, kes asjast huvitatud oli, ütles, et nad lõikaks selle tunni ajaseks ja teeks saksa prantsuse televaatajale meelepäraseks, et, et see oli väga konkreetne jutt juba, mis võib nii mõndagi tähendada, aga autorina oled sellise formaadi kärpimisega nõus. Ma väga usun, et nemad teavad oma publikut, oma televaatajat palju paremini kui mina. Ja kui nad arvavad, et see sõnum, mida mina olen tahtnud öelda, võiks jõuda nende nii-öelda siis kliendini paremini nende kokkulõigatud moel siis ma ei ole selle vastu absoluutselt. Mängufilmide puhul on see teine asi, aga dokfilmide puhul ma ikkagi arvan, et et kui sa oled midagi püüdnud sõnumi edasi anda, siis see vorm ei ole enam nagunii nii oluline. Seal võib mööndusi teha. Kutsusin sind stuudiosse rääkima hoopis uutest eesti lugudest, mis linastuvad nüüd samas sel õhtul, kui meie kinosaade ka eetris on. Valminud on taas 12 uut pooletunnist tõsielulugu kinos Artis. Nad tulevad näitamisele ja hiljem. ETV põhikanali, ETV kahes, millised on need 12 uut lugu, sa oled neid eesti lugusid ju ajanud pead algusest saadik? Jah, et esimene aasta ei olnud ma otseselt sellega seotud ka sealt edasi, küll juba siis peamiselt nendega tegelenud. See formaat on nii imelihtne ja me ei ole igal aastal keskendunud ühele teemale püüdnud just hoida sellist laiemat pilku ja see võimaldaks hiljem võtta üks teema läbi aastate, näiteks et selles mõttes need lood on väga erinevad, aga kuidagi alateadlikult on ikkagi välja kujunenud mingisugune üks alateema, mis jookseb nagu väga paljudest filmidest läbi ja sel aastal on selleks õnn. Õnn nagu väga erineval moel. Väga paljudes filmides on selline isiklik, intiimne otsing, aga meil on ka film, mis räägib üleriigilisest õnnest, et selles mõttes on jah, ma arvan, see õnn on selline teema, mida võiks sel aastal Eesti lugudest otsida. Kes on olnud need lugude tegijad ja taotlejad, kas on ka juurde tulnud nüüd rohkem selliseid proff kui see alguse sai, siis oligi oodatud lood meie endi seast nende inimeste seast, kes võib-olla polnudki senimaani üldse filmiga tegemist teinud. Ja need üksikud katsed ei ole väga õigustanud, nii et seda teed, proovime balansseerida sel moel, et tuntud tegijate juures on igal aastal ikkagi ka noorukese tegijaid, kes teevad oma, kas esimesi selliseid professionaalseid katsetusi tulles just filmikoolist liis Nimika on meil näiteks õppinud balti filmikoolis monteerijaks juba oma tudengitöödega tõestas väga head sellist toki, režissööri pilku ja nüüd esimene film, Helene elukool on näiteks tema käe alt tulnud et väga palju potentsiaali, et, et ma usun, et saab tugev tegija aastate pärast ja teine, kellel noh, avastanud siin juba paar aastat tagasi, Monika Siimets näiteks, et noh, eelmise aasta filmiga maailmameister käinud nagu Silver toksil Ameerikas toimuval tugeval A-klassi dokumentaalfilmifestivalil, kuhu enamus Eesti filme kunagi pole jõudnud ja sel aastal on ta filmiga moekoer tulemas välja ka väga superlugu, nii et tema on ka kindlasti sihukestest tulevikunimedest nunn omada selliseid nimesid tegijate reas aga ka tuntud tegijaid juba näiteks nagu Jaak Kilmi ja, ja Riho Västrik. See formaat on tõesti nagu ta korrastab filmimaastikku väga hästi, just tegijate moel, et seal on ikkagi 12 projekti nagu elavalt töös noored saavad teha, teiseks on ta väga lihtne see formaat ja nii sõbralik, et see on nagu selle asja fenomen ja sõbralik kahelt poolt, et ta on nagu tegijate jaoks sõbralik dast, nad saavad nagu selle asja finantseeritud ühe raksuga. Ja see pooletunnine pikkuse mõttes on ka nagu ikkagi natuke kergem kui tunniajast asja valmis teha, et ja teiselt poolt sõbralikkus ka vaataja poolt, et nad tegelikult juba teavad, kuhu see läheb ja mõtlevad selle peale, et kes vaataja on ja Ta tahab vaadata, et ka teiste filmide puhul oleks hästi kasulik, kui filmitegijad vahel ka oma suure nägemuse kõrval võtaksid mõelda sellele, et kes on nende vaataja ja mida ta filmi viiendal minutil ootab ja mida nad talle pakuvad. See ei ole tavapärane mõtlemine filmimaailmas, telemaailmas on see pigem nagu tavapärane. Et selle formaadi juures võiks siis öelda, et võib-olla selline lihtsus ja selgus on põhilised märksõnad, mis ühe sellise eesti loo süžeed iseloomustab. Ma arvan küll, jah, siis ka teostust jah, et ambitsioon oli ikkagi see, et ka natukene sellist autori pilku juurde tuua, et mis oleks erinevus saadete tegemise juures, aga, aga see, et jah, et üks lugu, mis veab ikkagi üks peategelane või objekt, on peategelaseks, mis veab seda lugu ja ja et tal ikkagi on olemas mingisugune autori nägemus, kas sõnumina ja ka visuaalne nägemus, et ega me nagu lati selles mõttes madalale ei lase, aga need lood on lihtsad ikkagi muidugi perfektne oleks see, kui oleks lugu jutustatud lihtsalt, aga sellel oleks väga sügav tagamõte. Aga ma pigem eeldan seda, et kui mul on valida, kas lihtsalt lihtne lugu või keeruline lugu, millest keegi aru ei saa, siis mina pigem toetan seda, et tehke üks lihtne lugu, mis on nagu kergesti arusaadav vaatajale, kui, et hakata punnitama mingeid asju, millest nagu keegi midagi aru ei saanud siis võib neid lihtsaid uusi lugusid siis ETVs näha. Meil on jah, kinolinastus on siis 18. ehk siis täna, kui see saade eetris on kinos Artis ja tele-eetrisse jõuavad nad 24.-st novembrist alates ja kolmapäeval peale foorumi saadet ETV-s ja igal neljapäeval kell üheksa ETV2s. Ja, ja loomulikult on nad ka üleval järele vaadata vana ETV koduleheküljele ja saab sealt haaratud või ei jõua teleri ette. Aitäh, Mariann elujõudu. Kinos Artis esilinastusele, Ervin õunapuu lühifilm taevavõti koos vanemate filmidega aaria kõrbekuu moodustavad filmid, triloogia kolmainsus, õunapuufilmid pole just lihtsalt vastuvõetavad õhustik, kontserdi rusuv sündmustik, traagiline ja tegelaste käitumine šokeeriv. Samas on ju tegemist väga omanäolise ja mitmekülgse loojaga, kes on näidanud nii kirjanduses, teatris kui ka filmis. Ta on üks neist, kes seonduvad tegeleda ka nii-öelda igavikuliste teemadega. Sealjuures paneb ta küsimuse alla ka inimese eetilised ja moraalsed piirid. Kolm Artises linastuva filmi on valminud erinevatel aastatel, kuid moodustavad tõepoolest ühtse koosluse. Neis kattuvad nimelt mõned tegelaskujud, mõned näitlejad ja ka teemad filmidest. Viimane tänavu valminud taevavõti on teistest keerulisema ülesehituse ja filmikeelega. Tähendustasandeid on seal, mis omavahel lõikudes tekitavad taas uusi küsimusi. Kerge pole see film ka selles esineva vägivalla tõttu, kuid vägivald näikse olevat õunapoole kõige piltlikum viis k filmide teemade esiletoomiseks ehk siis piltlikult võrreldes puust ette ja punaseks. Samas jääb taeva võtmes palju mõistatuslikuks mõnele võib-olla aru saamatukski ja võib-olla oleks täispikk film aidanud näiteks tegelaste tegude motiive ja karaktereid paremini lahti seletada. Praeguses versioonis saavad nad teatud mütoloogilise varjundi, mis vaatajale võimaluse tõlgid, seda tegelasi ka ainult sümboolselt tasandil. Õunapuu filmida kindlasti neile, kes ei rahuldu ainult lihtsalt filmi looga vaid on nõus autoriga kaasa mõtlema ja ka pärast kinosaalist lahkumist filmis tõstatatud probleeme veidi vaagima. Kuidas aga vaatab oma loomingule autor ise? Alustuseks uurisin Ervin Õunapuult, kas mõte teha triloogia kolmainsus on tal olnud esimesest filmist ehk siis aastast 1997 saadik. Mõtle näidata kõiki neid kolme filmi tekkis nüüd viimasel nädalal, siis, kui taevavõtme esilinastus plaanis. Aga neis on sellised läbivad teemad, läbivad valikud ja ka mõned läbivad näitlejad. Samas ei kordu üheski filmis samad näitlejad. Kahes esimeses filmis näiteks on üks ja sama tegelaskuju. Kas see on? Ka juhuslik, see ei ole juhus ja ja mul on ka mõningates raamatutes on sedasama fon Richtoff enam mu sees ja see on üks kuju, kes mind mitte don't paininaks, aga ta on nagu minu nii-öelda siis vari või siis teisik või noh, alateadvus, et, et mul on väga lihtne selles mõttes, et ma nagu kirjutaksite maha enda pealt seda meest. Kas taevavõtme peategelane, see, kes selle legendaarse pistoda endale soetab, kas tema võiks kanda ka sama nime? Ma arvan, et jah, ongi tema perekonnanimi ja eesnime me me nagu filmisest me üldse ei kuule, et et jah, võib-olla küll võiks olla sama mees. Taevavõtmeidee, millest on see tekkinud? See on tegelikult ühe minu raamatu põhjal seal väike palveraamat, mida ma kunagi kirjutasin ka, see oli vist 90 908 sellest raamatust oleks saanud nagu pikema filmi võimalust nüüd teha lühifilme, sellepärast ta seal mängisin, mängisin ümber väga palju asju ja kärpicine, tegin nagu selle tegevusliinid natuke lihtsamaks, et et sellepärast saan selline. Toivo vuti äratab kindlasti väga palju küsimusi, toon nendest lugudest ka kõige keerukama struktuuriga, seal on neid tähendusvälju õige mitmeid ja kui neid põimida veel eelmiste filmidega, siis saab neid kihte veelgi juurde. See ei ole just kerge filmida, polegi kergena mõeldud. Noh, samas on ta tegelikult ühe kunstniku lugu antud filmist, siis on nagu fotograafi lugu, et tähendab looja, kunstnik otsib, otsib kogu aeg uusi väljendeid, uusi võimalusi, ta tahab ennast kuidagi väljendada ja need väljendusvahendid ja noh, see võib olla väga veider väljendus, maad võib olla väga julm, võib nagu tunduda niivõrd keeruline sellest rääkida, sest iseenesest ma ise otsin ka veel, kui, kuigi ma olen päris vanamees On midagi uut ja tähendab samasse uus ei olegi midagi uut, et see on ikkagi sõna valamas, on kuskilt jälle üles korjan ja muudkui võimendan ja ja noh, kordan võib-olla noh, kordan seda halvas mõttes, aga jah, ühesõnaga. No siin on ka ajalooline kiht siis toodud arhiivikaadritega millal see viitab? Võimalik, et iga vaataja näeb seal midagi, midagi isiklikku, sest ma olen see selles filmis tegelikult puhtalt visuaalne, sest ma kunagi elasin sellises kohas, et pidin sealt mööda sõitma pidevalt see obelisk jahimale kuidagi hakkas kummitama mind ja noh, nüüd ma sain sellest kummitusest lahti sellel teel, et et panin ta filmist selliseid funktsioone. Noh, jah, et seda filmi võib võtta ka ajaloolise võrdpildina, seda võib võtta sellise loona, nagu nagu see teile vändast loob just loojana ja seda võib ka võtta krimiloona. Aga siis, kui võtta seda looja struktuuri, et kas saab seda mõista, siis ka nii, et loojastan üle veel mingisugune võim, kes siis lubab või keelab talle midagi. Nojah, kindlasti on ja, ja see võim on mul mul ka sisse toodud ühe tegelase näol, keda me näeme finaalis ja, ja minu meelest alati, kui on tegemist millegi seletamatu või, või mõistatus, et nagu noh, mul on selliseid filme alati väga huvitav endal ka vaadata ja noh, eriti just teha selles mõttes, et mulle meeldivad mõistatused või mitte, mõistatused selles mõttes aidata. Et oleks vabadus ja et oleks võimalik näiteks viit moodi sellest aru saada, et noh, no mida režissöör nüüd ütles või mis ta mõtles, et jääks, on põnevus või saladus? Kas asutega pikema filmi kallale millalgi, kas selliseid plaane on? Muidugi kasuks ja, ja asuks homne päev, sest stsenaarium on valmis, aga noh, kõik on nagu me väga hästi teame raha taga, nii et millest see silmad oleks, see on ikka täpselt samamoodi elust, armastusest ja surmast. Kõik filmid on maailmas aitäh ja venelane. Seitsmeteistkümnendast 28. novembrini toimuva Amsterdami rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali võistlusprogrammi valik, nii ka tänavu Valgevene režissööri Juri Hässavatski film lobotoomia. See film on toodetud Eestis koostes kompaniiga Baltic film Productions ja meil on nüüd klassikaraadio stuudios filmiprodutsent Marianna. Tegemist on filmiga, mis räägib Venemaa Gruusia teravast konfliktist, milline on täpsemalt selle filmi vaatenurk sellele teemale? No eks sellest teemast on väga palju räägitud-näidatud, ta on olnud pikemat aega siiamaani on ka uudist pealkirjades ja üsna niuke teema, millega tegeleb kogu maailm. Ja kui võrrelda siis meie filmin teiste filmidega või siis sellesama teemaga, siis ma arvan, põhirõhk on see, et režissööri jõuab filmi lõpuks järeldusele, et selle sõja võitsid Vene ajakirjanikud. Et see on nagu põhimessid siis nii-öelda selle filmi. Tegelikult see meedia oli nii organiseeritud, Venemaa poolt tuligi nende võit erinevate maade ajakirjanik kotki ju tegelikult käsitlesid seda teemat erineval moel. Just ma arvan, et üldse iga sõjaline konflikt ongi keeruline, et seda ei saa niimoodi ühepoolselt lahata. Aga mis puudutab meie filmi, siis režissööril on väga selge positsioon, et tema on kures hiinlaste poolt. Ja siis ta püüab oma selliste visuaalsete vahenditega tõestada seda, et Venemaa on selles konfliktis süüdi ja Venemaa on teinud kõik selleks, et nii lõppes, nagu ta lõppes. See film kannab suhteliselt õõvastavat pealkirja lobotoomia, millises tähenduses on see sõna kasutusel selles filmis? Lobotoomia on ajuoperatsioon, mille tulemusena inimene kaotab mäluteadvuse ja ei ole võimeline otsustama mitte midagit, et iseseisvalt, et see on otseselt, millest film räägib, et kuidas on võimalik, et kogu vene rahvas võttis üks ühelt sellele, mida vene meedia neile pakkus, ehk ei suutnud ise otsustada, ei suutnud järeldusi teha. Ta nõustus sellega, mida neile pakuti, ehk see oli tehtudki sedasama lobotoomia ehk ajuoperatsioon ajakirjanduslik labast aiast. Just kui ma ei eksi, siis olete teie, Juri asjavatskiga varemgi koostööd teinud. Kas te võiksite sellest pisut rääkida? Režissöörid taustast oli nagu müügiagent ühele filmile, mis ta tegi 96. aastal selle pealkiri nimi oli tavaline president, seda näidati, kestis televisioonis mitu korda. See oli pühendatud Valgevene presidendi Lukašenka-le ja seda filmimise tegime koos temaga. Selle pealkiri oli Kalinovski väljad, kes oli just pühendatud, et presidendivalimistele Valgevenes ja kui jurist rääkida, sest teda on üsna, et maailmas tuntud režissöör isegi välisajakirjanikud ja väliskriitikute nimetanud, et Valgevene Maicel muuriks tal on oma väga selge autori stiil, et alati ise sekkub sündmustesse, on ise nagu füüsiliselt kas pildis või kindlasti helis oma autoritekstiga on alati olemas selles filmis, et tal on väga väljapaistev autoripositsioon, nii nagu Maikel muurilge, eks ole, ta nagu sekkub sündmustesse ja mingil määral ka manipuleerib nendega, ma võin seda öelda. Aga millise tähendusega on filmide maastikul Amsterdami rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival, mille võistlusprogrammis on siis 16 filmi seas ka Sovetski lobotoomia? Amsterdam on suurim dokfilmide festival Euroopas ja muidugi sattuda sinna just konkurss programmi, kui on väga palju filmi, esitatakse siin mingi paari 1000 ringis minu teada ja siis olla valitud, see on ikkagi väga-väga suur tunnus ja amsterdami festivalil ka neil on selline poliitiline sotsiaalne suunitlus, et nad tahavad selliseid aktiivseid filme, eks nad mõtlevad ka oma auditooriumile seda auditooriumi noorem auditoorium. Ja nad tahavad kuidagi paista maailmas just selle nurga alt. Aitäh tulemast stuudiosse Marianna kaat. Juri Savitski film lobotoomia linastub ka tänavusel Pimedate Ööde filmifestivalil. Nii et jälgige festivali kava ja minge kindlasti vaatama. Kinos Artis linastusid prantsuse dokumentaalfilmid, kava nimi oli ja jumal lõi naise ning filme käisid vaatamas ning nüüd kommenteerivad Elis Vesik ja Svenska snitski. Seda, et prantsuse näitleja Juliet minus on just näitlejana fenomen, teadsid paljud juba enne Amy avafilmi nägemist mitmes liinis kulgev, 2009. aastal valminud dokumentaalfilm lepinov visandatud portreed keris lahti Pinoshi võimekused ka tantsija ning portreesid sisaldava kunstnikuna. Ettevaatlikuks tegigi aga filmi alguses see, kuidas režissöör Marion Laansoo aasta jooksul kogutud materjali selle paljususes vaatajani paiskas. Kuid ebakindlus režissööri suutlikkusest näitlejad vääriliselt kujutada taandus loetud minutite jooksul. Hästi koorusid välja kolm pealiini, mis 11 täiendasid ning erinevad kujunduslikult. Võtted nagu filmimuusika aitasid vaatajal juba ette tunnetada seda, millisest vaatepunktist näitlejat parasjagu kujutatakse. Seda, miks seda kõike vaja on, nii filmis kui näitlejale omal tegevustes aitavad mõista nii-öelda kaadritagused Milbinosson kaameraga silmitsi jagamas oma elukogemust ja tunnetust. Sõnadetagi võiks kõik sellega paljuski tema silmadest välja lugeda. Se tähenduslik pilk, mille režissöör on suutnud kujundaks vormida juhatabki vaatajat niidina läbi filmi. See kõnetab meisitantsus, kus ta suhtleb oma partneriga kehakeeles kui kunstnikuna, kui ta visandab tagasivaateliselt portreesid oma rollidest, filmidest ning režissööridest, kellega te koostööd teinud on. Ootamatu noot. Filmis on kommelstlikuna serveeritud külg tema näitlejatöös pidades siis silmas seda, et Pinos pole ju ainult prantsuse kino silma teinud, vaid töötanud ka Hollywoodis erinevate režissööride käe all. Selle üle võiks vaielda, missugune film ja roll tema töös on täpsemalt kommertslik või mitte. Pühendumisega on ta kõike teinud ning igav roll muudab teda inimesena näitlejana, on Pinos isegi öelnud. Nii mõnigi osatäitmine on teda elus ühel või teisel moel aidanud näitlejaks olemisel filmimiseks portrateeritud hüljet. Pinoshil on elus mitmeid rolle täita kuid need on pühendatud ikkagi ühele eesmärgile. Olla parem näitleja ja inimene. Hea režissööri ning kaamerate aitasid mitmekülgsed, ent samas ühtset tervikut tema olemusest hästi edasi anda. Tundus, et Pinoshil ei ole raskem kaamera ees ükskõik millisest küljest avada, aga võib-olla on suur roll selles ka faktil, et temast kujundas filmi Marion, seda lavastust tema õde, kes on samuti näitleja, ühtlasi režissöör-operaator, kuid eelkõige inimene, kelle seltsist ainult kõige vabamalt tunda võiks. Kaks järgnevat filmi mõjusid hämmastavalt ühtsetena. Esiteks Simon Buachi raamatu teine sugu ümber keerlev Pascal Fotchie ja peasse kääni film. Ning teiseks ta Viidu pulli film pealkirjaga jälle naise, mis vaatleb moeajakirja L sündimise aegu. Võis lausa imestada, et need on erinevate režissööride kätetöö, sest materjal kordus kohati sõnas ja pildis. Mõlema filmi keskmesse on võetud feminism 50.-te Prantsusmaal. Kahjuks on materjal mõlemas filmis intervjuude näol üsna kaootiliselt üles ehitatud. Tundub, et filmidel puudub selgelt läbimõeldud kompositsioon ning režissööride taotlused jäävad ähmaseks. Intervjueeritavatelt on otsekui küsitud, mida teate feministliku mõtlemise tärkamises Prantsusmaal kuid seejärel ei ole juskui küsitletavaid enam edasi suunatud ning hiljem vabast mõttekäigust tulenevaid arvamusi ühtseks tervikuks liidetud. Olenemata žanrist stiilist teemast on filmi eelkõige loo jutustamine ja kui seda lugu ei osata filmikeeles edasi anda või jäetakse üldse suurema tähele pannud, siis nii on paraku mõjuvat filmi väga raske saavutada. Seda silmas pidades keskenduksin hetkel eelkõige kahele filmile, mis tekitasid ehk kõige teravama kontrasti ta viita pulli 2002. aastal valminud moemaja isand Logan mis jälgib kaheksa nädala jooksul ühe kevadkollektsiooni loomist ning viimistlemist ja 2007. aasta film tema nimi on sabin Sand, krin poneeri portreelugu oma autistlikus tõest. Mull on issand, Lohanud teadvustades teinud ära kahtlemata suure ja väga hoolikalt läbi mõeldud pidev mäng moemaja stuudios olevate peeglite perspektiiviga ning pikad katkematu kaadrid mõjusid võimsa visuaalse poeesia enam. Kahjuks oli suurepärase materjaliga jäetud tegemata väga kriitiline töö Montaažis ning sisu kandvat lugu ei tekkinud vaatajaid tegelikult täiesti teadmatusse kõigest, mis tegelikult moemaailmaloomeprotsessi ning isegi Sand Lohandi ennast puudutab. Nii sai filmi lõpuks ühe kuulsaima moemaja stuudiost, mis peaks esindama glamuuri, progressi ülimat individuaalsust otsekui tühi kest, mida üksteise järel täitsa kaunid, kuid elutud riideesemed vastukaaluks sellele on sant Rinboneeri tema nimi on sa minna üles võetud Amatöörlikult värisevate käsikaameratega ja mitte alati reaalsetes tingimustes kuid lugu noorest naisest, kelle autis süvenes aastate jooksul kümnekordselt tänu valesti määratud ravimitele, paneb kaaluma kahtlema ning provotseerib piisavalt vaata et mida üks hea dokumentaalfilm tegelikult peakski tegema. Vaadates programmi tervikuna on tänuväärne see, et selle koostajad on leidnud omanäolised filmid, mille temaatikale on kõlapinda väga laia vaatajaskonna seas. Sakarjas Lepik räägib nüüd Alexandra, ame naabri filmist agora. Ma peaks kõigepealt ütlema seda, et minu meelest ta koor on erakordselt aus film. See on märksõna, mis läbib kogu filmi, kus režissöör Alejandro ame, naaber ei ole ilustanud üht ega teist ega kolmandat seika selles väga keerulises ajaloolises sündmustikus. Kuna tegu on neljanda sajandi lõpu ja viienda sajandi sündmustega, mis toimusid Aleksandrias ümber Aleksandria muuseumi ja raamatukogu, kuhu koondusid kokku väga-väga paljud eri maailmapildid ja maailma eri religioonid ja ka erinevad rahvuslikud või etnilised tõmblused. Kui niimoodi võib öelda, siis ame naaber püüdis olla täiesti aus. Paljud kriitikud on nimetanud seda filmi, võiks näha sellise kristluse vastase filmina, mina seda muidugi ei ütleks. Aga kes seda niimoodi näha soovib, siis see on tema küsimus. Minu meelest on see film tegelikult ühest vastuolusid täis naisteadlasest, TEMA probleemidest ja tema sisemistest konfliktidest, mis puudutab soovi tõestada maailmale teatud teaduslikke leide, mida ta oma õpilaste abil kes ka kuulusid erinevatesse religioossetest gruppidesse ja tema religioossete otsingute omavahelisest konfliktist temas endas, nii et see on tegelikult minu meelest film ühe inimese sisemaailmast mille ümber on väga aus, autentne ajalooline taust. Miks see Filmule veel meeldib, on see, et režissöör on püüdnud ühendada filmis kahte asja. Ta on püüdnud ühendada filmis euroopalikku filmiajamõõdet, ehk siis et aeg liigub rahulikumalt ja aeglasemalt. Ja samal ajal sellist suurt ja Kromaatset epilist filmiesteetikat koos rohkete dekoratsioonide, rohket ja vägevate kostüümide ja kogu sellega, mis selle juurde kuulub, ehk siis sellise Hollywoodi eepilise blockbasteri esteetikat ja minu meelest on see tal õnnestunud vägagi hästi. Filmitud on angoora Maltal ja kasutatud on ajastu täpseid kostüüme. Kusjuures nii täpseid, et minu ortodoksi dioloogina lausa vaimustusin sellest ka, kui täpselt kostüümikunstnik on filmis olevat erinevad kristlikud grupeeringud, tänud ja näidanudki siis selle võrra väga kontrastsemalt eri arusaamu, mida need kristlikud grupeeringud tollal viiendal sajandil evisid. Kaameratöö on mastaapne kompuutri, töö on erakordselt täpne, montaaž on sujuv, ilma igasuguste traagel niitideta ja selle filmi jälgimine on minu jaoks puhas nauding. Kuna seigad, mis puudutavad siis viienda sajandi kuulsamat paganliku naisõpetlast empaatiat, et need seigad koos tema sisemiste probleemide kujutamisega vaheldusid väga loomulikul moel. Järjestatus oli erakordselt loogiline ja selle eest ma võtan küll Ale Handromena Parijas mütsi maha. Tal on õnnestunud väga tõsine film ja väga tõsised probleemid tuua vaatajate niimoodi et vaataja saab kõigest väga hästi aru. Lisaks sellele on tal väga hea seda filmi jälgida. Ta saab meeletult palju ajaloolisi teadmisi. Ta näeb ühe inimese passiooni, kuidas keegi oma teaduslikke avastusi püüab ühiskonda viia väga keerulisel ja raskel religioossel kui poliitilisele rajal. Väga keerulises ja raskes paigas, nagu seda oli Aleksandria linn. Soovitan seda filmi kõikidele vaadata. PÖFF on kohe-kohe peale hakkamas Tiina Lokk, milline on see filmiaasta nüüd PÖFFi pilgu läbi Tõsson püüdnud siia ja kokku valida noh, nii-öelda paremikku, mis on maailma festivalidel kõlama jäänud, mis on maailma festivalidel üldse praegu ringlemas. Mida siis tehakse? Ma pean tunnistama, et alguses päris ehmatasime ära, et kui me hakkasime filmid saabuma siis oli see pilt suhteliselt nukker. Me vaatame tegelikult filme aastaringselt, noh kasvõi ma käin su riidesse ja festivalidel, aga aga noh, ikkagi nagu selline väga suur osa kontsentratsioon tuleb just aasta teises pooles tehtud filmidest kätte augusti septembri oktoobri jooksul. Et siis esimene moment oli nagu selline tunne, et oi-oi-oi, mis nüüd saab selle aasta PÖFF istet, seal oli niisugune masu, pitser oli peal väikese eelarvelised väikesed filmid igas mõttes, et aga siis hakkas pilt nagu vaikselt muutuma ja lõppkokkuvõttes on ta nagu väga huvitav, väga põnev. Aasta tõsi ta on, et noh, niisukesi väga suur ja lavastuslik projekte. Neid on nagu vähem ja ma isegi ei tea nüüd kas siis peab olema selliseid enneolematuid, ajaloolisi filme, noh, et ütleme, venelased hetkel teevad neid väga palju oma arenda turuda tarbeks, et nad on nagu ajalukku sööbinud. Meie põhimõtteliselt neile nagu ka meeldib ja on ka võimalusi selliseid võimsaid avastuslikke filme teha. Et tundub, et teistel see hetkel nii palju jõukohane just nagu ei ole. Aga samas ikkagi tehakse sellist korralikku tööd. Huvitav on näiteks see, et kuidas Balkan on hakanud hoopis teistmoodi oma sõjateemat käsitlema. Kogu aeg olid nagu otsesed õudused enamasti ekraanile räägiti, nagu see aasta otse siis sellel aastal oli juba märgatavad sedasama tendents, et näiteks et pigem räägitakse elust sellest samast, nendest see tänane päev ja tänase päeva juured on siis neil nagu sõjas sõjast räägitakse nagu läbi tänase päeva, kuidas ta väljendub tänaselt kes on inimesi kujundanud ja, ja millised on nii edasi, et see oli nagu väga huvitav tendents, et sellist otsest sellist lahingufilmi enam ei olnudki näiteks väga paljudel Ida-Euroopa riikidel, endistel sotsialismi postsotsialistlike riikidel on näiteks tendents selles, et on hästi palju tekkinud filme, kus tegelikult arutatakse lahti mitte teist maailmasõda, aga vaata oma ajalugu pärast teist maailmasõda ja siis KGB diatotali taarset ühiskonda, tema hirmusid võimu küsimusi, et seda tehakse siis ka nii, ütleme nagu seal tšehhi filmis kolm põrguperioodil või siis Kawasaki roosis näiteks tunnetan hetk, et ka Eestis on see tarvidus. Siis on mingi tagasilangus Põhjamaades, et nad on leiutanud endale mingisuguse edu valemi. Natukene teine ja sellest eristub Soome, kes ei ole nagu nende valemitega kaasa läinud ja, ja kus on nagu selle tõttu see filmipilt iseenesest on palju kirevam ja huvitavam ja isand, aga Islandil on nagu lugu paha, sellepärast et et seal tõesti praegu on. Ma ei saa öelda, et seal filme ei tehta, tehakse aga, aga kuidagi Nende hulgast ei ole võtta mitte midagi, nii nagu ei ole võtta eriti ka Läti ja Leedu filmide hulgast meie endised saatusekaaslased liiduvabariigid, SRÜ riigid, nende film hakkab oma nagu sellises kriisis kollapsist üle saaman. Ja tegelikult nii mõneski riigis noh, näiteks nagu Usbekistan, Kasahstan on praegusel hetkel käivitunud päris vinged filmitööstus ma eks saanud, sest et noh, ütleme ikkagi juba teha 40 filmi aastas. Me hetkel isegi räägi niivõrd kvaliteedist ei või seal ütleme suhteline mõiste nagu näiteks Usbekistan, Kasahstan praegu on suutelised tegema, teevad oma siseturule ja seal on omad probleemid, noh, selles mõttes, et et ütleme, niisugused huvitavad mad, auto, originaalseisukohal, filmid, need on tihtipeale sellistel kandjatel, nad ei ole nagu, ütleme filmitud videopilt ja et mõte on huvitav, aga ma ei ole väriseva videopildiarmastaja. Seal aga siuksed probleemid peale või siis tehakse nagu žanrifilmi, mis on nagu tõepoolest mõeldud ennekõike nagu omaenda turule ja me toome need riigid see aasta välja meiega Black marketile. Gruusia on näiteks hakanud raevu filme tegema ja Armeenia, tõsi see on, et ta ei ole nii tugevad, aga seda nagu rõõma jälginud neid riike juba pikka aega. Türgi on muideks täiesti enneolematu filmima. Täiesti uskumatu, lihtsalt tõsiselt uskumatu. Filmi õpetatakse Türgis kõikides ülikoolides absoluutselt kõikides ülikoolides ja tõepoolest noh, tänaseks annab see siis nagu ikka väga pika puuga silmad ette, väga paljudele maadele, selles mõttes, et seal tehakse filme seinast seina. Täiesti super äärežanrifilmid niisugused noh, ütleme Türgi, Hollywood, Hollywood, mis iganes ise pakub huvitavalt tegelikult vaat selle India ja Araabia vaga peale omamoodi siis suuri, silme väikseid autori silmad, siis Iraan on täpselt samamoodi endiselt vaatamata valitsuste vahetustele või noh, ütleme kogu selle režiimile, mis seal praegu valitseb, aga vastupidiselt hakkavad tekkima siuksed, uued fiilinguid, filmid, kus on nagu väga huvitav vaadata seda, kuidas on tekkinud sellised rezhiimi vastased mõistujutud, kus sa pead siis nagu välja lugema tegelikult, millest on film, eks, et, et üks on see väline narratiiv ja teine on siis kujunditest teistest tahkudest, saad aru tegelikult mida tahetakse öelda, kuhu kutsuda. Aga Ladina-Ameerikas on ja mitte ainult Ladina-Ameerikas, vaid vaid see on nagu selline ka selline huvitav tendents, et vaat kui sa oled nagu see festivali valija et siis sa nagu näe, et neid asju muidu ei tule. Selle peale, et ma siin paar aastat tagasi uut lainet näitasin, sattus niimoodi olema türgi uus laine ja, ja Argentiina uus laine. Mõned kokku panin ma tollel hetkel nagu ei mõelnud nagu ei mõelnud üldistustav ühiste nimetajate peale. Aga kuna ma pidin neid koos vaatama, siis ma äkki avastasin, et mõlemad lained on pärit Hubert Balsi fondist arvates filmifestivalil minu jaoks on see nagu küsitav, et kui sa näed nagu üks või kaks filmi sellist, kus unustatakse ära, et kinos on olemas ka montaaž ja näitleja ja veel palju muid elemente, millest nagu filmi tegemine koosneb, siis see on nagu huvitav, aga vaat kui sa hakkad nagu nägema sedasama uut lainet Argentiinast sama uut lainet Türgis vaatan kiibiinema, vaatan Malaisia, oskan juba eksimatult. Millise filmi taga Hubert Balsi. Mulle tundub see natukene nagu vale olevat. Et sisuliselt on üks fonda, kes ühelt poolt on nagu jube tugev, aga ta nagu oma näo järgi, mis on mingis niisiis vaieldamatult väga huvitav. Aga see tekitasin, unifitseeritud tunne, et lõppude lõpuks ei ole enam. Aga Nad on väga kihvt filmi Ladina-Ameerikas ja neil on täpselt samamoodi, et nendel on ka tegelikult seinast seina. Et väga väikestest filmidest, kui väga suurte lavastus filmideni sinna vahepeale jääb, siis selline noh, autori hina statega autorikino sünonüüm ei ole rahata kino. No igatahes PÖFFil on kogu spekter siis esindatud, võib nii öelda. Jah, selles mõttes küll, et, et me ikka üritame maksimaalselt leida hästi erinevaid filme nagu erinevaid riike, et sellepärast see on ka üks põhjusi, võib olla mikspärast, meil tavaliselt on nii palju riike osaleb ega tüüpilistel festivalidel vist nii palju ei olegi, ma arvan, et ongi olemas mingit Berliin, kan Rotterdam veel, kus veel pusa on minu jaoks. Misjaoks on see nagu oluline, et, et siit tulebki kogu see kinod, mitme kihilisus ja mitmed värvid, mis iga nagu riik sinna juurde lisab? Läinud nädalal lahkus auväärses vanuses üks maailma legendaarsemaid produtsente, tiinodelo rentis tema tööd maailma filmikunsti edendamisel on raske alahinnata, sest filme tootis ta seitsme aastakümne jooksul elada siseüheksakümne ühe aasta vanuseks. Ehk siis mees nagu kinoajalugu Pole vist žanri, millest Elo rentis filme, ei teinud ajaloolistest eetilistest melodraamat. Spagetivesterni Challode ulmekate võib läklationini. Nimed, kellega telo rentis, on koostööd teinud, moodustavad juba ise omaette filmiajaloo. Kui näiteks võtta režissöörid, siis Federico Fellini, David Lynch, roserva tiim Ingmar Bergmann ja siin on siis vaid mõned üksikud. Isa juures spagetimüüjana alustanud Dino sai kinotööstusega tuttavaks Roomas sentrosperimentaale tissinemata graafikas, kus ta läks juhumat rajal esmalt õppima näitlemist. Peatselt aga taipas, et tema rida on hoopis filmide tootmine. Oma kompanii lõid aastast 1946 ja see oli teadupoolest neorealismi kuldaeg. Tee laurentis abil jõudsid siis maailma ette sellised tööd nagu itaalia neorealismi üks olulisemaid kibe riis aastast 1946, milles peaosa mängis kada tulevane abikaasa Sylvana mangano. Koos teise legendaarse kinoedendaja Carlo Pontiga toodi maailma selline mees nagu Federico Fellini ja film nimega tee lastraada. Peaosades Anthony kunn ja Juliette Masina. Telo rentis enda kompanii all tuli välja ka Fellini järgmine tööd kabiiri ööd aastast 1956. Enam-vähem samal ajal alustas ta Ameerika näitlejate toomist itaalia filmi. Üheks esimeseks tööks oli ülisses peaosas Ameerikas vägagi nimekas köök Douglas. 1900 kuuekümnendatel aastatel ehitas telo, rentis ka enda stuudio toodete näiteks sellised suurfilmid nagu John Houstoni piibel algus ja Sergei Bondartšuki Waterloo aga ka väiksemaid, kuid hoopis põnevamaid linatöid nagu spagetivestern avashow, mis oli alles teine film hilisemale vesternite legendile, Bert Reinold sile. Samuti toodeti seal marjobava Challo klassik, diaboliika ja ka erootiline ulmevaatemäng barbarid peaosas unustamatu Chain Fonda. Et aga ette võetud projektid siis veel edukad polnud, pidi teela rentis oma Itaalia stuudiost loobuma. 1900 seitsmekümnendatel aastatel asutas ta juba uue, sedakorda juba Ameerika Ühendriikides ja aastal 1973 ajalugu siini Ljumeti krimilooga Serpico peaosas off-Broadwayl leitud noor näitleja älbassina, kelle karjääri just see film aitas käima lükata. Järgnesid Maikel vinnerit effiš Chaos, Bransoniga, Sydney pollaki, Gondari kolm vaeva ja Ingmar Bergmani ussimunaaasta oli siis 1977. Tenor endise stuudiotes ja kaasabil valmis ka näiteks noort keha ehitanud, et Arnold Schwartzernegger ekspluateerib barbar Conan ja 1933. aasta koletise klassika taaselustanud King Kong 1900 kaheksakümnendatel aastatel valmistelorentise stuudio SKT, David Lintšithnja Blue Velvet telo rentis, oli ka pea kõigi Hannibal Lecteri filmide produtsent. Dinodello rentis on erakordne talent ka seetõttu, et tal õnnestunud läbi lüüa mõlemal pool ookeani. Telo rentis, pole kohkunud tagasi tegelemast ka nii-öelda B-filmide kategooriasse kuuluvate žanritega. Ja võib-olla just see on taganud tema toodetud filmidele omamoodi ajatu populaarsuse. Ära on tasunud ka ta esialgsed läbikukkumised, isegi kui selleks on teinekord tulnud mitu aastat oodata. Filmid, millega tila rentis, on end sidunud on reeglina melodramaatilised, teinekord ka ajalooliselt eetilised kuid alati on seal midagi, mis kaanonist erineb. Olgu see siis välismaised filmistaarid või kergetoos erootikat. Hollywood või täpsemini Ameerika filmiakadeemia väärtustas ta elutööd aastal 2001 ning talveri mälestusauhinnaga kinodele orientis pühendas selle kuuele naisele oma elus, kahele abikaasale ja neljale tütrele. Kuulake kino taas kuu aja pärast. Tänase saate tegid Tõnu Karjatse Mirje Mändla, Helle baasia, Katrin Vaarik.