Helga ja. Tere head klassikaraadio kuulajad algav muusikauudistesaade helikaja käsitleb seekord kõigepealt ERSO ümber tekkinud olukorda räägivad Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun, ERSO direktori kohusetäitja Anneli Unt ja ERSO usaldusisik Tarmo Velmet. Eelmisel nädalal tähistas Läti kahe kontserdiga Gruusia helilooja Kiyaganšeeli 70 viiendat sünnipäeva. Estonia kontserdisaalis käis kontserdil Igor Karsnek. Möödunud nädalal toimus Tallinna filharmoonia Haanja korraldatud trummifestival. Oma muljeid jagavad Greete Kõrvits ja nelejevasteinthelt. Eelmisel nädalal külastas Eestit plokkflöödiühingu kutsel Hollandi plokkflöödimängija ja pillimeister Heigo ter Šehet. Mis täpsemalt toimus sellest, räägib plokkflöödimängijate ühingu juhatuse liige Reet Sukk. Järgmisel nädalal saab taas kuulda dirigent Anu Tali juhatusel Põhjamaade sümfooniaorkestrit. Anu Taliga tegi intervjuu toimetaja Karin kopra. Need ongi tänase heligajad põhiteemad. Mina olen toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile head kuulamist. Süngaja. Nüüd juba rohkem kui aasta aega tagasi algatatud vormide tõttu on meie esindusorkestri töö tõsiselt häiritud, kuid olukord eraldus veelgi. Esmaspäeval, kui kultuuriminister Laine Jänes vallandas ERSO direktori Andres Siitan, millele väga valuliselt on reageerinud niipeadirigent Neeme Järvi kui ka ERSO muusikud palusid stuudiosse kultuuriministeeriumi muusikanõuniku Eero Rauna. Kas ministeerium nägi ette, et selline olukord tekkida võib, et Neeme Järvi loobub peadirigendikohast? Tunnistan, et kui ma lugesin BNS-i uudist, et Neeme Järvi on sellise kirja kirjutanud, siis see oli minu jaoks ka ootamatu. Ja noh, kahtlemata on see asi ei olnud seda keerulisem, et see kiri läks ju kuuldavasti Riigikogus. See ei tulnud kultuuriministeeriumi ega ka miteerusse kujunenud olukorras tõepoolest ei jäänud ju kultuuriministril muud üle, kui see samm teha ja töösuhe Andressiitoniga lõpetada kahtlemata on. Ma arvan, et kõigil ERSO kunsti austajatele kahju, et see olukord on selliseks kujunenud ja et pinged on niivõrd suureks eskaleerunud. Nüüd kui on ametisse nimetatud ajutise kohusetäitjana Annely hunt siis peaks talle andma aega ja kõik võimalused selle jaoks. Ta katsub leida olukorrast väljapääsu ja ministeerium aktiivselt tegeleb sellega, et leida neid ka rahalisi võimalusi, et ERSO edasilükkamatud kohustused nagu näiteks orkestrantide palgad saaks ikkagi õigel ajal välja maksta. Anneli hunt on direktori kohusetäitja. Kui kaua kestab tema ametiaeg, siis ERSO direktori ametipostil? Anneli Unt on määratud täitma ERSO direktori kohusetäitja ülesandeid kuni uue direktori määramiseni konkursi korras. Siin mingit sellist täpset määratlust ei ole. Ma arvan, et siin tulebki nagu selles mõttes võtta üks samm korraga, et lihtsalt kõigepealt püüda see praegune olukord stabiliseerida. Ja siis saame mõelda selle peale, et kuulutada välja ka direktori konkurss. Minister on seda pidevalt toonitanud, et see oli ainuvõimalik variant Siitan välja vahetada. Aga kui praegu kõike seda jälgides kogu seda protsessi, mis toimunud on, mis vahet seal on, kelle kätte see puuduv raha anda? Asi tundub siiski olevat isikute probleemis. Me ei saa alahinnata usalduse küsimust, see on jääb näiliselt abstraktselt usaldusel, põhineb ju ka see, kuidas raha rahvusvahelisel finantsturul pankade vahel liigub ja nii edasi ja nii edasi. Anneli hunt. Ta on kahtlemata selles mõttes esimene valik olnud, et kuna ta on väga palju aastaid juhtinud riigiasutust, mis on ERSO-le profiililt kõige sarnasem ja ka nüüd kärbete tingimustes on ta suutnud Eesti filharmoonia kammerkoorijuhtidest sellisel kombel, et seal ei ole selliseid teravaid finantspuudujääke. Sellepärast on loomulikult hea meel. Taneli hunt soostus sellise lisatöö vastu võtma ja kahtlemata ministeerium püüab teda selle töö tegemisel nii palju kui võimalik aidata. Mis saab edasi, kui ka peadirigenti nüüd enam ERSO-le ei ole. Kuidas ministeerium Neeme Järvi avaldusele nüüd kavatseb reageerida? Eks reageerida saab sellisele avaldusele, mis on olemas kirjaliku dokumendina, seepärast ei kiirustaks kõike kommenteerima, mis ühel või teisel kujul meediasse on jõudnud. Nii et plaan on Neeme Järvi ka kontakteeruda või ootate temapoolset pöördumist otseselt siis ministri või ministeeriumi poole? Inimene, kes Neeme Järvi ka omal ajal selle kokkuleppe sõlmis et ta tuleks kolmeks hooajaks ERSO peadirigendiks, oli ERSO administratiivjuht tookord Andres Siitan. Ja ma arvan, et selle küsimusega peab ka nüüd tegelema eelkõige inimene, kes on administratiivjuht eilsel praegu. Ja ma kindlasti ei tahaks ministeeriumi muusikanõunikuna temast mööda minnes hakata ERSO teemasid administreerima. Kas ministeeriumi põhifunktsioon juuniks muusikaelu juhtimisel ongi kujunenud või kujunemas raha jagamine, kui tihti tehakse sellist sisulist tööd? Praegu jääb selline mulje nendest sõnavõttudest, mis siiamaani avaldatud on, et sisulise töö tegemine ja, ja ühiselt nagu asjade arutamine ja plaanide tegemine, et see on jäänud nagu tahaplaanile, et räägitakse ainult rahast, on see normaalne olukord. Minul muusikanõunikuna on küll olnud oma valdkonna erinevate asutustega ja erinevate inimestega selline püsiv kontakt teistmoodi Mõigutakski oma tööd ette. On muidugi kahetsusväärne, et kõik see majandussurutis, mis me oleme üle elanud ja tegelikult ikka veel üle elamas on meid pannud sellesse seisu, et me peame rääkima rahast rohkem, kui ise tahaks. Aga mis ma muud oskan loota, kui seda, et et ikkagi see surutise aeg saab ka kultuurisektor ise konkreetselt muusika valdkonnas mööda ja et edaspidi saab toimuma rohkem huvitavaid projekte ja muuhulgas ka pillimängijate, lauljate, kõigi teiste muusikute baas, palgad oleks paremad, kui nad on praegu. Ikkagi tekib selline mõte ja selline soov, et puude taga nähtaks ka metsa, et ei unustataks ära neid eesmärke, mis tegelikult ju ükskõik kas kultuuriametnike ministri või siis ka iga muusik kuu jaoks eraldi olemas on, et me ju teeme ühist asja kõik siin ja tahame, et Eesti elu läbi selle kultuuri, mida me inimestele pakume. Paremaks muutuks, olen täpselt sellest oma tegevuses lähtunud, siiamaani lähtun ka edaspidi. Suur aitäh. Eero Raun. Meil on nüüd telefonil Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktori kohusetäitja Anneli Unt. Millal minister teile selle pakkumise tegi, sellisele ametikohale asuda? Ta tegi selle pakkumise mulle möödunud nädala 11 10.. Ta palus mul kaaluda seda võimalust, juhul, kui nad esmaspäeval, 15. novembril ikkagi ei leia Andres Yithaniga ühist keelt. Nii et tegelikult see, et kas mul on vaja sellele kohale asuda selgus ikkagi 15., kui otsus langetati. Mitte mulle ei tehtud tööpakkumist enne, kui Andressiitoniga oli asja lõpuni arutatud. Nii et seda kaalumise aega oli üsna vähe, aga te otsustasite jaatavalt vastata. Ja ma otsustasin jaatavalt vastata, sest et tegemist ei ole ju situatsiooniga, kus meie konkureeriksime ühele ametikohale või ministeerium teeks valikuid meie kahe vahel. Ministeerium oli otsustanud endise direktoriga töösuhte lõpetada ja hetkel ei ole minu asi ülesanne. Ma ei saa, ei pea ja ei ei kommenteerida, kuidas sellisesse punkti jõudis. Situatsioon oli selline, et orkestrile on administratiivjuht puudu, see ei saa tühjana seista, keegi peab ajutiselt need ülesanded kohusetäitjana. Nii et selle vastuvõtmise ajendiks oli lihtsalt missioonitunne seda asja päästa ja edasi viia. Ja otse loomulikult mul ei ole selleks praegu olnud mitte mingisugust muud vajadust. Mul ei ole mingisuguseid isiklikke ambitsioone olla kaks korda suurem juht kui praegu. Ma olen Eesti filharmoonia kammerkooris olnud väga õnnelik, mul on asutuses asjad. Ja kui see asi kõik ükskord korda saab, siis ma lähen kergel sammul Estonia puiesteel teisele poole Toompeamäge tagasi. Andres heita vabastati Ants distsipliinirikkumise tõttu. Te olete nüüd jõudnud ERSO dokumentidega pisut juba tutvuda, kas tuleva aasta eelarve jääb samaks, mis nüüd oli sel aastal ja kuidas sellega siis sellistes tingimustes nüüd toime tulla, kas kavatsete sama süsteemi kasutada, et ERSO on miinimumpalgaga puhkusel ja nõnda edasi? Ma välistaksin praegu igasugused konkreetsed vastused, sest et võtta ühte või kahte muuseas see kokku see, kuidas majandada 12 kuud nii suure rahakotiga Winaa suure rahakotiga on nagu suhteliselt võimatu ülesanne. Selge on see, et raha tuleb kokku hoida, minu eesmärk on seda hoida kokku mitte orkestrantide töötasu arvelt. Aga eelarve jääb samaks, mis nüüd oli? Praegu lõplikult, riigieelarve on veel parlamendis alles kinnitamisel, kuigi meile kõikidele kultuuriasutustele on järgmise aasta eelarved ju ette antud ja ministeerium on öelnud, et ERSO-le antakse lisaraha selle aasta lõppu päästmiseks, et mängijatel ei jääks sellel aastal töötasusid saamata. Järgmiseni aasta lisarahadest ei ole hetkel minul kellegagi juttu olnud, aga ilm selgelt ja persoon sellest aastast väga palju võlgu ülesse. Nii et selles valguses ma võin öelda, et järgmise aasta eelarve on juba tsipa väiksem, kui ta iseenesest oleks, sest et võlad on üleval. Probleemid jätkuvad, ühesõnaga kas te peate võimalikuks Neeme Järviga läbirääkimiste jätkamiseks, et ta siiski ERSO ka töölepingu sõlmiks? Otse loomulikult pean ma seda võimalikuks. Ma rääkisin eile Päeval Neeme Järvi agendiga, kes on Londonis ühes agentuuris. Me kindlasti jätkame vestlusi temaga, ma saatsin eile õhtul kirjaga maestro Järvile endale, kus ma tutvustasin ennast, ütlesin, kes ma olen, mis ülesanded on mulle pandud? Küsisin, kas ta usaldab mind praegu neid ülesandeid täites. Kui me sellele küsimusele leiame vastuse, siis me saame kohe hakata temaga arutama tema järgnevate projektide üksikasju. Ma hetkel ei ole Neeme järvil veel mingisugust vastust sellele kirja saanud aga minu poolt ei ole siin mitte ühtegi takistust arutada temaga tema järgmisi kontserte. See kõik on tema enda otsustada. Aga tahtsin veel küsida seda, et mis on esimene asi, mis teil tuleb teha, kui te tuleval nädalal ERSO-s tööle lähete, siis kui nii-öelda ERSO puhkus läbi? Mina olen ERSO-s juba toimetanud õige mitu päeva. Ainult terve orkestriga, ma kohtun teisipäeval, kui nendel on esimene proov pärast seda vaba nädalat. Kõigepealt ma ütlen neile tere. Ma ütlen neile seda, et ma olen pandud seda ülesannet täitma ajutiselt, selleks, et asi laheneks. Mul ei ole isiklikke ambitsioone, aga kuni leitakse vajadus selle järele, et ma olen sellel ametikohal, siis ma panen sellesse töösse ikuma teadmised, oskused, kogemused ja pühendumuse. Ja kui ministeerium leiab, et olukord peab muutuma ja neid ülesandeid hakkab täitma keegi teine, siis teeb neid keegi teine. Suur aitäh, Anneli Unt, jõudu teile selles väga keerulises olukorras. Loodame parimat. Ma tahaksin küll öelda, et olukord on keeruline, aga me ei tohi siiski unustada seda, et kusagil on lahendus olemas ja lahendus tuleb ka ja ERSO-s, fantastilised muusikud. Orkester on tore ja meil on ka järgmisel nädalal ju ees töö, kontserdid, muusika, ma usun, et see kõik lõppude lõpuks on palju tähtsam, kui need pinged siis kindlasti siin lahendusega leiavad. Eesti riikliku sümfooniaorkestri usaldusisik Tarmo Velmet on meil nüüd siin klassikaraadio stuudios, tervist, tervist. Orkester on terve selle nädala olnud miinimumpalgaga puhkusel, kas see on esmakordselt sel aastal ja mis orkestrile tähendab? See on osaliselt tasustatav puhkus, me saame selle vältel miinimumpalga, ärgid, töötasu ja Me ei tee üldproove pillimehe puhul puhkus tuleb kõne alla siis, kui lähema paari-kolme nädala jooksul tõesti tööd ei ole. See tähendab, et individuaalne töö peab kindlasti jätkuma ka siis, kui ringvaate inimesed Eesti televisioonist olid salvestamas saadet meiega Estonia kontsertsaalis. Ka siis Elsa muusikud sellel nädalal laval harjutasid. Nii et töö käib ainult et me saame selle eest miinimumpalka. Aga see on nii nagu kogu ülejäänud Eestis, et ega, ega kõigil on palgakärped ja, ja see ei ole see koht, kus me jalgu tahab minna või protestina. See ei ole sellel aastal esimest korda. Meil on sel aastal kolmas palgata puhkusenädal. Ja nagu pressist kuulda on olnud, see ei ole kaugeltki mitte piisav. See tähendab seda, et te teete tööd edasi, ainult teie palganumber selles kuus on väiksem ja meil on ka üks kontsert, vaevles kuus. Nüüd on tulnud siis rõõmusõnum teie jaoks, et see puuduolev raha selle aastanumbri sees, see on nüüd leitud ja teile makstakse palka normaalselt kuni aasta lõpuni, nii palju, kui seda veel jäänud on. Majanduses hetkegi kahelnud Eesti Vabariigist ei ole raha kadunud ja Eesti riiklik sümfooniaorkester on eesti riigile kahtlematult väga oluline organisatsioon. See, mis vahepeal on toimunud, mina ei oska seda näha muud moodi kui sihiteadliku probleemide tekitamisena et neid siis omale sobival viisil lahendada. Mis meeleolud praegu orkestris üldse valitsevad, millised on arvamused ja kas orkestrile on ka mingi ühtne seisukoht tekkinud olukorra osas? Meil on küll üsna tihe suhtlus interneti kaudu ja inimesed on valdavalt kasutamas internetti, kuid väga paljud on alates esmaspäevastest sündmustest nii-öelda stepsel seinast välja tõmmanud. K4 hunt, meie uus direktor on püüdnud neid inimesi kätte saada, see on osutunud üsna keeruliseks. Minu teada. Seega. Ma ei saa väga kindlalt väita kogu orkestri meeleolude kohta. Kordan veelkord siis kõik see, mis on toimunud, on toimunud ühe nädala vältel, mis tundubki täiesti uskumatu ja me tegelikult kohtunud füüsiliselt selle nädala vältel ei ole. Me kohtume esimest korda esmaspäeva hommikul. Siis on kontsert Ministrite nõukogu koos Anneli Undi juures ja siis ma saan tegelikult aimu meeleoludest, mis valitsevad. Selge on see, et orkester on väga oluliselt polariseerunud esimeste selle nädalapäevade vältel. Ja nüüd, kui Neeme Järvi teatas loobumisest, siis see on kahtlemata orkestrit jälle liitnud, sest et see on midagi, mis ei saa olla meie kellelegi huvis. Kogu orkestri ühtne seisukoht on see, et Neeme Järvi peaks Neeme Järvist oleks eesti rahvas kultuuri arengule väga palju kasu, kui ta töötaks ERSO peadirigendina. Kas võis olla ka põhjus sellise konflikti tekkimiseks see, et tõepoolest Eesti riik on liiga vaene, selleks, et palgata Neeme Järvi mastaabiga dirigenti ja kas sellist olukorda siis ei osatud varem ette näha? Need on spekulatsioonid ja ka mina ei ole näinud eellepingud, nii et kui mina hakkan nendest summadest rääkima, siis ka mina tegelikult spekuleerin. Aga ma usaldan väga neid inimesi, kes on mulle kinnitanud, et Neeme Järvi palk on täpselt samas suurusjärgus kõigi teiste Eesti muusika tippkollektiivide kunstiliste juhtidega ja on samas suurusjärgus ka Nikolai Aleksejevi sissetulekuga sel ajal, kui ta ERSO-s töötas. Ja ausalt öeldes ei ole mul ühtegi põhjust selles kahelda. Kas te usute, et Neeme Järvite saab veel ümber veenda ja mis selleks tegema peaks, et Neeme Järvi nüüd siiski ei katkestaks oma suhteid Eesti riikliku sümfooniaorkestriga? Minu arvates ei ole see enam kinni niivõrd ühes või teises isikus, vaid see on kinni Eesti ühiskonnas. Ja muusikute üks töö osa ei ole mitte lihtsalt pakkuda meelelahutust, vaid meie ülesanne on muuta seda ühiskonda paremaks. Ehk et kui Neeme Järvi tõesti peaks lahkuma, siis me peame kindlasti jätkama oma tööd selle nimel, et kui tuleb järgmine Neeme Järvi võib-olla ka alles viie, 10 aasta pärast, et siis see inimene ei lahkuks selle tõttu, et Eesti ühiskond ei ole talle vastuvõetav. Eesti on küll väike riik, kuid see, mis siin toimub, see paistab nüüd tänu Neeme Järvi mastaabis dirigendile ka palju kaugemale välja. Et selle probleemi vastu on tundnud huvi juba nii meie lähinaabrid kui ka näiteks isegi BBC. Ja kindlasti Neeme Järvi on muidugi maailma suurusjärgu täht ja neid, keda maailmas teatakse, on ju Eestis väga palju. Teatakse Jowersot ka ja kõik ERSO orkestrantide on enamasti mingit erialaliitude liikmed ja nii on ka minu kolleegid. Minu erialaliit tegutseb peamiselt seal, Iideeerress tegutseb peamiselt Ameerikas, sealt mitmed kolleegid, nähes mind olevat onlain on, on küsinud. Kuulge, mis teil toimub. Kas Neeme Järvi ei ole tõesti piisavalt hea ja ma olen lihtsalt praeguse seisuga väsimusest palunud neil mitte küsida ja öelnud, et räägime kunagi edaspidi. Sest tõtt-öelda ega ei jaksa küll sellest rääkida, mängida tahaks, tahaks teha muusikat. Mis oleks orkestrile, praeguses situatsioonis ja ka pikemas perspektiivis parim lahendus üldse? Kui te räägite pikas perspektiivis, siis need on täiesti teised küsimused kui see, mis meil praegu käsil on. Pikas perspektiivis on ERSO peamine probleem töötingimused. Selleks, et saada teha oma tööd hästi, peavad olema töö tegemiseks ruumid. Meil puudub igasugune lootus saada oma ruume. See, mille nimel me töötame, on, et me ei oleks nendes ruumides, kus me töötame, neljas rentnik siis lühidalt kokku võttes. Estonia selts rendib oma ruume Estonia teatrile. Estonia teater rendib neid ruume Eesti kontserdile ja Eesti Kontsert rendib neid ruume ERSO-le. See on absurd. Eesti esinduskollektiiv peab saama suurema sõnaõiguse oma ruumidele, sest praegu on meil kolm organisatsiooni, kellel kõigil on suurem sõnaõigus selle üle, kuidas ja millal me töötame. Mille taga seisab sellise ebamäärase ja ebanormaalse olukorra lahendamine, mis selleks tegema peaks ja kes sellega tegelema peaks? Sellega tegeles väga aktiivselt Andres Siitan, see on meie praeguse olukorra peamine põhjus ja Andres Siitan tänaseks vallandatud. Kuidas taas ühe mütsi alla koonduks ERSO, et ta saaks normaalselt oma tööd teha? Minister on hetkel selle töö usaldanud Annely hundiga, aitäh. Ja ma, ma kordan veel, meil ei ole õnnestunud temaga veel kohtuda, sest et ministril tahtel toimus üleandmine päevapealt. Mis on minu jaoks järjekordne sihiteadlikke orkestri töö kahjustamine? Päevapealt ei ole võimalik. Nii komplitseeritud organisatsiooni ei üle võtta ega üle anda ja sellega on nagu muude otsustega on ERSO, mida võib vaadata kui ühe suure raske kivina pandud väga suure hooga mäest alla veerema. Ma väga loodan, et Anneli Unt suudab selle veeremise peatada, eks me koos tema hakkama siis seda kivi jälle mäkke lükkama. Jah, ja selleks on ju võimalusi juba järgmisel nädalal, teil on esimene kontsert. Ja koostöös kammerkooriga Daniel Ross Schumanni paradiis, apperi. See tuleb kindlasti väga hea kontsert, kui mu mälu ei peta, siis laupäeval Pärnus ja pühapäeval Tallinnas. Ma olen veendunud, et niipea, kui me hakkame mängima, on meil need probleemid unustatud. Aga ma kardan, et meie vaheajad saavad olema üsna piinarikkad. Eks töö on üleüldse parim ravim eestlasele, nagu öeldakse. Šveits Birgi ütleb, et töö, mis on rõõmuks, arstib vaeva ära, nii et loodame, et see muusika on palsam nii tegijaile kui ka kuulajaile. Nii et head kuulajad, palun läheme kõik ERSO kontsertidele. Aitäh, Tarmo Velmet. Loodame, et ERSO probleemid lõpuks lahenevad. Kultuur ei tohiks püsida vaid rahal ja selle jaotamisel. Kultuur on ka kõik see, mis iga päev meid ümbritseb. Iseseisvuse algusaegadel kirjutas lavastaja Merle Karusoo kultuurilehes selle kohta nii. Kultuur ei ole kaelakee, mida võib kanda või mitte kanda vastavalt maitsele või rahakoti raskusele. Kultuur on ellujäämise point, et see on optimaalne suhete süsteem konkreetse rahva jaoks konkreetsel maal. Raha paigutamine tuuri ei ole ei tulus investeering ega kohustuslik raiskamine. See on rahvuse elu ja surma küsimus ja sealt edasi maailma arengutee valikute küsimus. Eelmisel nädalal tähistati meil kruusa tunnustatuma nüüdishelilooja Gia kantsleri 70 viiendat sünnipäeva koguni kahe üritusega. Eelmisel neljapäeval toimus muusikaakadeemia kammersaalis heliloojaga avalik kohtumine ja vestlusring ning ei läinud nädalal. Seal toimus autorikontsert, kus Andres Mustoneni dirigeerimisel esitasid maestro teoseid mitmed solistid, ERSO, kusjuures üheks solistiks Andres Mustonen ise viiuli. Selles, et Arvo Pärdi kaaslase Kiyagancheli tähtpäev meil nii elavalt tähelepanu pöörati, pole midagi imelikku. Imelik oleks olnud pigem vastupidi. Kuna kontserdil on eesti muusikutega sidemed sõlmitud juba enam kui kolm aastakümmet tagasi. Ja need on ka praeguseni toimivad töökontaktid selliste dirigentidega nagu Tõnu Kaljuste ja Andres Mustonen. Mõlemad on juhatanud teoseid väljaspool Eestit ka suhteliselt hiljaaegu kihakandschell loomingus. Käekirja võib üldiselt iseloomustab kui väga dramaatilised kohad traagilistki samas ka kui vaimsed, arhailist ja ülimalt kontrastiderohket väljenduslaadi. Tema teostus on tihtilugu kõrvuti nii plahvatuslikud purustava jõuga, kulminatsiooniks Ülivaikne kõlaline tardumine kuhugi olematuse piirile. Siin saame kuulda nii kurjakuulutavalt hammerdavaid rütme kui tundelist ja habrast meloodilisust. Selline muusikas võib korraga esineda sellised vastandid nagu ülimalt lakoonilised, vaid kahe kolme Norrised minimalistlikud motiivid ning kõrvuti ülitihedad ja monoliitsed äiksemürinat kõmavad orkestrimassiivid lisas, kohtume mõnes tema teoses veel polüstilistlik stiilimänge, vahel harva ka võrratut muusikalist huumoriga. Selles mõttes on kindlasti lausa kontrastide Kuuru kuna vastandus printsiipi, võimsad kunstilised väljendused, vahendit pole enne teda vist veel ükski teine kompaniist nii süstemaatiliselt ja mitmekesiselt kasutanud. Nüüd ka mõningates eluloolistes pidepunktides sündilon ta Piliisis õppinud kompositsiooni pliisi konservatooriumis Jona tuski rajal. Aastast 1971 kutsuti Pilizurustabeli teatri muusikajuhiks, kus sai alguse ka tema kauaaegne koostöö lavastaja Roberts turvaga filmirežissööride Soncancheli teinud filmimuusikat Giorgi doneerijale. Usutavasti on meie filmisõbrad näinud selliseid linateoseid nagu Mimino ja paroodiline ulme Klimkin seal saa, kus üks peaosalistest oli kuulus Vene koomik Jevgeni joon. Aastal 1991 emigreerus skandschill alguses Berliini, hiljem Antwerpeni, kus oli flaami kuningliku filharmoonia orkestri resideeruv helilooja. Looming. Portfellis on seitse sümfooniat, ooper, muusika elavatele liturgia, tuulest Leenatud ja ligi 20 koori orkestri jooskul. Läänemaailma huvi tärkas skand muusika vastu tegelikult siis, kui Philadelphia orkestri esitas aastal 1978 juride Mirkanoviidi. Et maailmas istunud sellised korüfeed nagu tennise Davis Gidon Kremer, kurt maa trummis disla Frossuppovitš Dmitri Frostovski. Pikem loetelu läheks juba liiale. Ei hakanud. Loometee algas üheaegselt põlvkonnakaaslaste Alfred snitke, Arvo Pärdi, Sophia tuulina ja Valentin Silvestrovisa. Läänes nimetati kuue-seitsmekümnendatel aastatel Nõukogude avangardistidega kuid erinevalt oma põlvkonnakaaslastest ei pidanud üle elama toonast Nõukogude ametit. Võimude tagakiusamis dema neljas sümfoonia pälvis koguni Nõukogude Liidu riikliku preemia. Avalikul kohtumisel muusikaakadeemias avanes võimalus heita põgus pilk Hakan tšilliloomingu köögipoolele. Maestro kinnitusel komponeerib ta võrdlemisi aeglaselt, ühe suurvormi kirjutamiseks kulub tal umbes aastane Karetiskantseeli komponeerib nii-öelda mõttevoolust umbes nagu sisemonoloogiks lähtudes. Teose vormi tervikuta komponeerimise algusjärgus Taiselt veel ette ei kujutavat. See kujunevad iseenesest väljakirjutamise käigus, on muuseas ka on seal tegi huvitava tähelepaneku et kui räägitakse mõne helilooja loomingulisest käekirjas, siis peetakse silmas tema meloodia, harmoonia ja rütmikäsitlust. Tegelikult ilmnevad helilooja individuaalsus aga läbiv vormitunnetuse iga heliteose vormilahendus Pidavat olema unikaalne. Ta ei kujutavad ettegi, et peaks oma muusikat toppima mingisse etteantud vormi skeemi. Tulles nüüd autoriõhtu juurde, siis selle kava oli kokku pandud helilooja kolmest suurvormist, neist liturgia tuultest linnatud on vaieldamatult tema loomingut. Puhub ulu fookus ning vaikne palve ja Dixi esindavad maestro viimase aja meistriteoseid. Suur hobuse Tuudes leinatud, mis täitis terve esimese kontserdipoole. Kandvaks jõuks oli Ukraina päritolu vioolasolist maksin Rossanov, harva võib kohata nii suure sisemise kontsentratsioonivõimega interpreedid. Samas võis selles teoses täheldada seda kummalist paradoksina, et ühelt poolt olid siin enamus muusikalisi kujundeid hästi lakoonilised teisalt moodustasid nende arvukad invariandid kokku hästi tiheda tekstuuri, see kõlapildi Netlagoonisus ja paljusus nagu üheskoos teises kontserdipooles kuuldud lugu. Vaikne palve näitas Kiiaga loomingust kirja mõneti lüürilisemat poolt. Siin kõlas ühe elemendina salvestised seitsme aastase gruusia tüdruku laulu, mis harmoneerub väga loomulikult Andres Mustoneni soleeriva viiuli ja Henry-David Varema tšellotundelise dialoogiga. Mingi iseäralik melanhoolia kumas siit läbi. Viimase teosena oli kavas Dixi, kus Eesti kontsert oli erzoga väga heas kõlases tasakaalus. Pole siis imestada, et pärast viimaste helide vaibumist plaksutas publik saalis püsti seistes. Lõpetuseks tahaksin veel toonitada ERSO väga keskendunud musitseerimist. Ilma milleta hakkan tšilliheliteoseid. Saan ma õieti ei saagi. Loodetavasti lõpevad ükskord ka kõik need segadused, mis meie esindusorkestri tegevust praegu halvavad. Ja et need lõppevad siiski nii terve mõistus võidutseb. Aga eks elu näitab Eelmisel nädalal toimus Tallinna filharmoonia korraldatud trummifestival nimetusega maailmatrumm, kunstiline nõustaja oli Brian Melvin. Neljapäevasel 11. novembri kontserdil, mis kandis nimetust maailmapäev, käis Greete Kõrvits. Selle ürituse eesmärk oli siis tutvustada löökpille nende rikkuses mitte ainult kui lihtsalt et löökpilli, vaid ka kui nii-öelda viisi pilli. Ja ma arvan, et kokkuvõttes üritus, eesmärk igatahes saavutati, ta oli küllaltki selline mitmekesine, väga erinevad esinejad suures osas improvisatoorne ja ma arvan, et rahvale see mõjus kuidagi väga ergutavad. Peaesinejad olid Sis Indiast, Senegali-ist, Ameerikast ja Eestist. Nad mängisid oma siis maarahvapille. Indialased mängisid tabladel ja Senegali esinejad isegi ei olnud täpsustanud, mis pillid need täpsemalt olid seal lihtsalt kirjutatud löökpillid, aga igal juhul oli see väga huvitav, et selliseid kõlasid ei ole mina varem kuulnud TÖÖD pille mängimas. Kas see oli rahvamuusika, mida siis esitasid kaunda külade, india esinejad? Nad on ükskord varem ka Eestis esinenud ja nende motoks tookord oli see, et nad mängivad muusikat, mis ta inimestel on vaja, mitte seda, mida nad tahaksid kuulda, vaid, mida neil on vaja. Et nad on sellised, kes üritasid siis selle publikuga resoneerida ja sellist kontakti luua. Nende muusika oli kuidagi selline hästi mahe ja rahulik, üldsegi mitte sellele, nagu kujutaks ette, et üks löökpillimuusika on seal oli muidugi ainult löökpillid, vaid ka sellised keelpillimoodi ville kasutasid nad, aga, aga just see selline eriline mahedus jäi, mul on nagu nende esinemisest just meelde, samas jällegi vastukaaluks need Senegali muusikud, nemad jällegi võtsid hoopis teise hoiaku, nemad tulid, väga rõõmsad Ta väga tantsulist väga jõulistena lavale, rahvale olid nad no kahtlemata lemmikuks, sest et nemad said nagu juba üsna ruttu rahva kaasa elama ja tantsima. Nemad jällegi leidsid publikuga hoopis teistsuguse kontakti, nemad otsisid mitte võib-olla seda vaimset niivõrd, kui siis seda, sellist mingit ürgset kontakti siis oli muidugi see viimane esineja, mis oli siis nii-öelda Eesti USA A-trupp, kus ka Brian Melvin ise mängis, mis oli jällegi taas kord selline mõtisklev, vabam ja rahulikum. Et ma arvan, et see kontsert näitas seda rütmid, need ei pea ilmtingimata olema kiire, et need võivad olla täiesti rahulikud, lõõgastavad ja mulle meeldis see, et igav esineja otsis publikuga kontakti omamoodi. Kas need olid kirja pandud lood või oli puhas improvisatsioon, vot sellele on raske vastata, kuna nad ise väga ei tutvustanud oma teoseid. Ma arvan, et nad olid põhiliselt siiski rahvamuusikas kontserdi lõpus, siis toimus siis India Senegali eesti Chan session, mis oli siis puhas improvisatsioon. Huvitav oleks teada, mis publik sellisele kontserdile kogunes, rahvast oli päris palju ja publik oli väga mitmekesine, igas vanuses igasugu rahvas leidis seal, ma arvan, et väga suur osa tuli lihtsalt huvi pärast ja ma arvan, et nad kindlasti meeldiva üllatuse osaliseks. Ma arvan, et ükskõik, mida nad sealt otsima, aga ei tulnud, kas nad tulid sinna mõtlemisega trummifestival saab tantsida või nad tulid sinna tõesti selle peale, et on lubatud, et trummikõla esitatakse neile mingis hoopis uues valguses, ükskõik mida nad sinna otsima tulid. Ma arvan, et nad leidsid selle ja rahvas suhtus sellesse suhteliselt vabalt. Rokkar, see, kes seal on käinud, see teab ikka, et seal on nagu kombeks mitte lihtsalt muusikat kuulata, aga ka juttu ajada ja noh, et see ei olnud kindlasti mitte akadeemiline õhkkond, kaugeltki mitte nii, et need kauged külalised soodelt maadelt Indiast ja Senegalis tõid meie halli novembrikuusse. Sa hakkad vaheldust, igatahes. Trummifestivali kontserdist maailma trummi jagas muljeid Greete Kõrvits. Festivali klassikapäeva kontserdil käis, aga neile ei vasta infelt. 11.-st 13. novembrini korraldati Tallinna filharmoonia poolt trummifestivali maailmatrumm, mille viimane, kolmas kontsert nimega klassikapäev toimus 13. novembril KUMU audit tooriumis. Seal esinesid ansambel paukenfest ja Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel ja Kawasolite oru takemidsuja kävinbriasse teosed. Nimetatud kontsert asetas rõhulöökpillidele meloodiliste võimaluste kasutamisele ja kontserdiga tähistas ansambel paukenfestama kümnendat tegevusaastat. Kontserdi kava oli üles ehitatud instrumentide arvult ja kõla mahult kasvavas joones. Kontserti alustas paugen festi löökpillitrio, esitades toru take mitsu, teoservain three soolo vibrafonile kahele marimba-le, antiik taldrikutele. Ja see esitus oli üsnagi meeleolu loov ja tekitas huvi kontserdi edasise kulgemise vastu kus olid kavas kävin Prayersi teoste Eesti esiettekanded. Kärin raiersil on löökpillidega side, seda juba 80.-te aastate keskpaigast, mil nägi ilmavalgust tema esimene ooper. Ma ei tea, kus ta kasutas traditsiooniliste viiulite asemel hoopis niinimetatud klaviatuur löökpille ja kontserdi teise teosena kõlanud teos Vanlast paar Vendžeucans sing oli kirjutatud kuulsale löökpillikvintetti Nexus. Ja selle teose pealkirjas on Prayersel juba palju erinevaid seoseid. Nimelt Ta on teose algmaterjal pärit Brothersi ooperist, me tea. Ja selle teise vaatuse lõpust, mida ta nimetatud löökpilliteoses nüüd siis arendama hakkab. Ja samuti on seos selles teoses Ameerikas pillimeistrit Juozas tiiganiga kes Laidra Jerzy meelest väga kaunikõlalist löökpille ja keda projers nimetas pillimaailma Stradivaariuseks. Löökpille peabki Prayers kaasaja muusikas väga olulisteks pillideks ja niinimetatud klaviatuur löökpillide ehk teisisõnu marimba ksülofoni déjà kellamängude kõlarit kuse kirjeldamiseks toob ta võrdluse klassikalise keelpillikvartetiga. Teos Vanlast paardanud jaukans sing koosneb kolmest osast ja pärist Me tea, pärit motiivi hakatakse muutma, lisades üha rohkem ja rohkem meloodilise repliike ja mis näitavad igati löökpillide kõlalist väljendusrikkust. Teoses on kasutatud ka löökpillide poogendamist, mis on iseäranis hea meloodilise efekti saavutamiseks ja tekib ka seos otsekui laulmisega. Praeguse muusika on tavaliselt üsna rahuliku kulgemisega ja selles puuduvad järsud kõlalised ja sisuliselt kontrastid ja näis, et neid ülesandeid õnnestus ansamblil paugenfest üsna loogiliselt ja usutavalt. Täita paken fest on Eesti muusikamaastikul ainus omataoline ansambel, kes on publikuni toonud mitmeid Esmad ettekandeid nii meilt kui mujalt ja kelle tarbeks on ka eesti heliloojaid palju uusi teoseid loonud. Kava viimane, Laos Kevin rajasin New York ehk kontsert löökpillikvintett dile ja kammerorkestrile esitati koos Tallinna Kammerorkestriga Risto Joosti juhatusel ja pakend hästi jaoks oli nimetatud kontsert esimene koostöö Tallinna kammerorkestriga. Ja nagu Kevin Preiersi Pealkiri ka siis võib sellegi teose nimi tekitada kaksipidiseid arvamusi. Nimelt pole siin New Yorgi all silmas peetud mitte niinimetatud Big Apple'it vaid hoopis väikest paigakest Inglismaal lenkonshrys üsna Prayersi oma kodukandi lähistel. Orkester on selles teoses üsna väike ja lisaks on partituuri sisse toodud ka klaver ja nii solistide kui orkestripartiid on üsna tasavägised ja löökpilli mängivad, peavad virtuoosse asemel siin rõhku panema hoopis üldisele heale ansambli tunnetusele. Ja seda paukenfest ka tegi. New York ka on umbes 25 minutiline üheosaline teos, millel on aga palju erinevaid alalõike ja neid saab eristada omakorda nii tempomuutuse kui väikese faktuuri muutuse või kasvõi kõlalise energiataseme muutuse kaudu. Ja peab ütlema, et selle teose ettekandes jäi kontserdil neid muutusi pisut väheseks. Kuigi Prayersi teostusele enamasti suured muutused puuduvad, siis seda enam vajab säärane muusika väga erilise kõlalise atmosfääri loomist ja voolavat liikumist. Ja juba pilli kooslusestki lähtudes oodanuks kontserdi lõppu, loost pisut põnevamat ja köitvamat värvija kõlamängu. Edasi tuleb meil heliga saates juttu plokkflöödi-ist ja meil on stuudios plokkflöödiühingu liige Reet Sukk tervist. Tere. Plokkflööt on selline tagasihoidlik ja intiimne instrument, kuid ometi on plokkflöödimängijaid Eestis ju küllaltki palju. Neid inimesi, kes natuke plokkflöödi mängivad ja kindlasti enda lõbuks mängijaid, on päris palju. Aga need inimesi, kelle pillimäng kontserdilavadele jõuavad, neid võib-olla nii väga palju ei ole, aga siiski jah, leiab mõned ja nad tegutsevad põhiliselt siis vanamuusika ansamblites. Jah, põhiliselt küll, ja need ansamblid tavaliselt siis koosnevad erinevatest pillidest, et sellist puhast Blackwoodi ansamblit meil kahjuks ei ole Eestis. Ja mis selle pilli siis nii võluvaks, nii õpetajale kui õppijale teeb, et tõepoolest näit plokkflöödimängijaid siin Eestimaal ikkagi leidub. Eks üks põhjus on kindlasti selle pilli selline esialgne lihtsus, et temast häält kätte saada võrreldes teiste pillidega on küll võrreldamatult kergem ja eks see ole ka ilmselt põhjus, miks lapsed hakkavad õppima ja samamoodi ka, miks õpetajad õpetavad, sest seal on palju probleeme, heli tekitamise probleemid jäävad nii, esialgu enam-vähem tundub vähemasti, et need jäävad ära. Aastal 2000 asutati koguni plokkflöödiühing, kui palju sellel ühingul liikmeid on? Sellel ühingul on peaaegu 50 liiget praegu ja sinna kuuluvad siis suuremalt jaolt plokkflöödiõpetajad, aga on ka selliseid edasijõudnud õpilasi, kes õpivad siin muusikakoolis Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja siis muusikaakadeemias näiteks. Ja mis selle ühingu tegevuseks või selle eesmärgiks on üks põhieesmärk ongi see, et koondada kõiki neid plokkflöödimängu ja plokkflöödiõpetamisega seotud inimesi ja, ja siis ka loomulikult korraldada siin täiendõpet õpetajatele. Ja kuna on olemas sellised partnerühingud või samalaadsed ühingud on olemas Euroopasse ka paljudes suurtes ja väiksemates riikides ja nende vahel, siis meil ka üsna tihe koostööplokkflöödiühing korraldas ka eelmise nädala lõpus toimunud Heiko ter Shaketi meistrikursuse siin ja toimus ka tema kontsertkursus toimus kahel päeval, laupäeval ja pühapäeval ja see oli nüüd tõesti sellise meisterklassi vormis, et edasijõudnud õpilased mängisid jaga õpetajad, mängisid aitäh talle siis omaette valmistatud teoseid ja siis tema töötas nendega. See oli kahel päeval on hästi selline värvikas õppejõud ja väga suure kogemusega ja ta oli väga huvitav kursus ja mis tasemel interpreet on, kus ta veel tegutseb? Ta mängib võib-olla mitte päris regulaarselt, kuna blockwiatel natuke õnnetu pill selles mõttes, et orkestrites temale sellist regulaarset kohta ei ole. Kui nüüd mõeldud põhirepertuaar on siiski selline varasem muusik ka siis baroki ajal kasutasid autorid heliloojad, keda siin ja seal aeg-ajalt nii värvi mõttes, kuigi ei saa öelda, et nüüd ainult väga lihtsalt teose tuleks, on päris tõsist repertuaari. Aga see siiski ei anna võimalust plokkflöödimängijale mängida regulaarselt kusagil orkestris. Aga ta teeb kammermuusikat väga paljude selliste omala täiesti tippudega ja on siis mänginud neid orkestreid, nimetada Syston kuupmani amsterdami barokkorkestri, ka on ta mänginud kaasa ja mängib ka praegu, kui on jälle Blocleorite vaja, siis tema on ka sinna kaasatud ja ta osales Kubani Bachi täielikus siide salvestusel, kus plokkflööt ja siis oli siis tema oli sinna palutud. Peale meistrikursuse andis ta ka siin Tallinnas kontserdi ja Niguliste kiriku Antoniuse kabelis laupäeval, 13. novembril. Seekord oli tal täiesti soolokava, kuna ta tuli sealt Hollandist üksi, siis valmistas ette ka sellise huvitava kava, kus ta mängis väga erinevaid plokkflööti ja muusikat, oli siis seitsmeteistkümnes sajandi algusest Hollandist jagu Fanäigi soololood, kui siis jõudis välja Johann Sebastian Bachi tšello süidi seadele prokurörile ja see kõlas erakordselt kenasti. Ka prokuröriga saab sellist muusikat väga hästi esitada. Publiku seast kostis selliseid hääli, et nad ei ole mitte kunagi kuulnud nii head plokkflöödimängu elavas esituses. No see kindlasti innustab ka meie plokkflöödimängijaid siin edasi tegutsema, jaga esinema Lisetajaid. Edasised plaanid on, millal plokkflöödimängu siin Eestimaal jälle kuulata saab? Jälle saab kuulata seda juba järgmisel nädalavahetusel. Tegelikult juba reede õhtul, 26. novembril on Vääna mõisas kontsert ja selle organiseeriaks on varase muusikastuudio kandaaresogantes. Me alustasime juba oktoobris sellise uue kontserdisarjaga, kus me kanname ette Georg Philipp Telemanni kogumikku Essertsiitsi musitsi tervikuna. Ja esimene kontsert sellest harrastan juba olnud praegu siis novembrist tuleb teine, kokku tuleb neli kontserti ja lõpule me tahame jõuda sellega vahetult enne telemanni 300 kolmekümnendat sünniaastapäeva, nii et see on 14. märtsil 2011 ja meie viimane kontsert on just päev enne seda, 13. märtsil. Nii et selleks puhuks me kanname kogusele teosed, et neid on see väga inspireerinud, sellepärast et seal on väga põnevad sonaadid, seal on 24 sonaati ja soolopillid on, ta kasutab selliseid pille nagu flööt, plokkflööt, oboe, viiul, Viola da gamba ja klavessiin klavessiin mitte ainult selles mõttes. Ta mängiks mõne soolosviidi või soolosonaadi üksinda vaid näiteks on sellised riiusonaadid, kus soleerivad, kas plokkflööt ja klavessiin ja lisaks on veel passountiino grupp või siis son flööti, klavessiin, passontiina ja veel mõned variandid, nii et see on nagu suhteliselt haruldane kooslus ta hakkasime just ükspäev ise mõtlema, et kas oleme kohanud sellist koosseisu, aga ei tulnud küll mitte kellelgi meist meelde. Nii et, et tundub, et see on tõesti üsna ainulaadne kooslus. Ja nüüd siis sellel korral, mil osalevad peale minu veel Taavi maid sutt mängib nivoo Raco Poet plokkflööti, kui Arvo Haasma mängib joolada kambat Reinud klavessiini esmalt välja barokktšellot ja Toomas Trass on orelil. 26. novembril kell kuus Vääna mõisas. Ja 28. novembril samuti kell kuus on Kadrioru lossis sama kavaga. Aitäh, reitzuck. 16. novembri delta saates oli külas dirigent Anu Tali, kes rääkis Põhjamaade sümfooniaorkestri kontsertidest järgmisel nädalal ning oma muudest tegemistest. Põhjamaade sümfooniaorkester on ikka elus ja terve ja muidugi on veel tugevdanud oma jõudusid, et meil on nüüd ikka väga kindlad reisiplaanid iga kahe aasta tagant ja plaadistused, et kui siin juba kahel korral oleme käinud Euroopa tuuril, siis järgmine aasta 2011 novembris läheme jälle Euroopa tuurile. Viime ka eesti muusikat kaasa, nagu ikka. Vahepeal oleme tellinud paljude eesti heliloojatelt ka lindistanud ECM-ile, et selles mõttes Põhjamaade sümfooniaorkester on juba 14 aastat veerinud ja elab ikka endist viisil, olenemata sellest, mis poliitika ja kultuurimaastikel toimub. Teil on tulekul kontserdid 24. ja 25. novembril kus te esitate Tormise teise avamängu, Prokofjevi kolmanda klaverikontserdi Šostakovitši 10. sümfoonia. Kuidas. Kava valmisid nagu ma ise ka sinna kavalehele kirjutan, et me absoluutselt ei püüagi kompenseerida seda, et aeg on tume, lähme täiesti sügava sügisega kaasa, et mitte ei püüa valsi viisikesi ja kuidagi niuksed kergemat tooni valineid jäägu kevadesse. Jah, just nimelt, et ongi selline sisevaatluse ongi selline tummine ja, ja raske ja, ja samas väga ilus, aga siililegi selge, et raske aeg, et selles mõttes me vaatame täiesti vabalt peeglisse, sedapuhku, et et Šostakovitši on ikka üks karmimaid teosed üldse muusika ajaloos on see 10. sümfoonia. Et Stalini surm ja selline otse ütlemine ja, ja selle türanni portree seerimine ja noh, see on kõik seal muusikas ära toodud ja seda kompenseerib siis üks minu lavapartneritest kõige säravamaid rõõmsamaid helgemaid inimesi, kellega on elus kokku puututud Simon trüptšovski Makedooniast, kes mängib Prokofjevi kolmanda klaverikontserte on just selline inimene, kelle jaoks ka lavaline park, Merle ja sõprus on väga oluline, nii et selles mõttes oleme me läbi aastate suurteks sõpradeks saanud ja tänu sellele sain ma taga siia kutsuda, sest tegemist on inimesega, kes tuleb otse karnegi hoolist, kus ta täpselt samade ost mängib. Ja me oleme seda planeerinud juba oodanud kaks aastat, nii et ma saan aeg-ajalt temalt telefoni teateid, et veel kuu aega minna kujutada, ütleme, hakkamegi koos mängima, et ta on tehniliselt sellise üle olekuga ja nii soe inimene ja nii nii palju muusikaarmastust on Temased ja eelkõige nii tuline lihtsalt et ma kohe ootan seda Prokofferdid, mis ongi nagu selline peaaegu grotesksuseni häirivalt rütmiline ja väga kihvt teos. Prokofjevi Šostakovitši kõrval on kavas tormis ja teine avamäng. Tormis ju tegelikult ei ole suur sümfoonik, et ta on pigem selline vokaal, helilooja, aga samas on selles teoses midagi, mida sa tahad juba mitmendat korda öelda. Tormis on naljatamisi öelnud, et tema alustas oma loomingut kohe teisest avamängus, võitis esimese kirjutamata ja seda nalja viskab ta sellepärast, et maailma muusikalavadel on tema teine avamäng, kõige mängib tuim teos ja esimest praktiliselt ei tuntagi. Fakt on see, et see on üks eestlaslikuma helikeelega teoseid üldse, mis kohe toob silme ette sellised oma aja metsikud eestlased. Talurahva ja sellise karmi looduse ja kõik need mõtted ka lüürilises plaanis natukene raskemeelsuse või? No eks te kuulete ise, seda on raske edasi anda, kui sa nii kättpidi sees oled kogu aeg käsipidi masinas, nagu ma ütlen, aga tormis, aga mul on alati väga tihe side olnud just sellepärast, et kui mina oma esimese plaadi tegin just Tormise muusikast ja just sümfoonilisest muusikast ja see, et Pärdi esimesed sümfooniad teda selle vormi juurest ära hirmutasid, mind iseenesest ei kohuta, sest et tormis vokaalteoste loojana on ju maailma esinumber tema loomingus. Interpretatsioonis on meid interpreet väga aidanud, et me oleme saanud temaga koos neid teoseid. Teha, kui me sinuga paar korda aastas kokku saame, siis ikka küsin, et mis on olnud sinu viimase aja põnevamad tegemised dirigendina, kus sa oled käinud, keda juhatanud? Pärast seda? Kui me kokku saime, siis oli ikka kõige olulisem see maikuu, Põhjamaade sümfooniaorkestri reis Viini ja Maribori, kus osales meiega koos ka meie Arvo Pärt ja see oli meie kõigi jaoks väga oluline. Vahepeal on välja tulnud meie esiplaate püüt, laat SM firmaga koos ja seal Erkki-Sven Tüüri meile kirjutatud kuues sümfooniast, ratta ja topeltkontsert. No Eestis, et see on nüüd selline kõige uuem uudis, aga muidu olen ma vahepeal mänginud ka Pärdi neljandat sümfooniat Jötebori sümfoonikutega Kanadas. Siis just tulin praegu Stuttgardis. Stuttgardis juhatasin ma just Martin kruubingeri ka vini kaasaja tuntuma helilooja Friedrich tserhaa löökpillikontserti jaatworsake VII. Kui sa nüüd Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdid siin ära teed järgmisel nädalal mis on sinu tihedas dirigendi kalendris, siis järgmine punkt, kuhu sa lähed? Kõigepealt? Et kohe Hispaania kaheks nädalaks kaks erinevat kava täpsemalt Oviedo, sümfooniaorkester ja kavas on ka Pärdi neljas sümfoonia sellel hooajal juba neljandat korda siis tulen tagasi, olen kassalis jõulukontserdid ka Saksamaal, ma loodan aastavahetuseks koju tagasi saada. Jaanuaris olen Rootsi raadio sümfooniaorkestri ja siis kuuendal jaanuaril. Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel esineb 24. novembril Tartus ning 25. Tallinnas. Tallinna kontserdist teeb klassikaraadio ka otse üle kanda. Ka täna on klassikaraadios otseülekanne Estonia kontserdisaalist. Kell 18 esineb seal Soome tuntuim ajastu pillidel mängiv orkester. Soome barokkorkester, varasema nimega kuuenda korruse orkester tegutseb 1989.-st aastast alates ning on tänaseks esinenud pea kõikidel olulisematel festivalidel Soomes, Euroopas. Kontserdikavas on barokkmuusika paremikku kuuluvate heliloojate looming. Kõlab Georg Friedrich Händeli, Antonio Vivaldi, Johann Sebastian Bachi, Georg Philipp Telemanni Ratškaadiumini Jaani ja Giovanni Batista Samartiini muusikaülekannet Estonia kontserdisaalist, vahendab Annika Kuuda. Sülgaja. 12. novembril suri maailmakuulus Poola helilooja Hendrik Nikolai Kuretski. Ta sündis kuuendal detsembril 1933. aastal Dovitses, kus ta hariduse sai ja suurema osa elust elas ja töötas. Kuretski alustas oma loomingulist teed modernistina, kuid tema kuulsaimad religioossed teosed on kirjutatud minimalistliku stiilis. Maailmakuulsuse tõi talle 1976. aastal holokaustist hukkunute mälestuseks loodud kolmas sümfoonia ehk kurbade laulude sümfoonia. 1992. aastal ilmunud plaati. Selle teosega on maailmas müüdud üle miljoni eksemplari. Henriku retski oli Jon taverneri ja Arvo Pärdi kõrval 20. sajandi üks silmapaistvaim helilooja. Jüri Reinvere saade Henrik Coretskist. Kaotatud süütus on klassikaraadio kavas neljapäeval, teisel detsembril kell üheksa õhtul. Siinkohal ammenduvadki 20. novembri heliga ja teemad, millele tegid kaastööd Igor Karsnek, Greete Kõrvits, nele Eeva Stein feld ja Karin kopramaterjali seadsid saateks toimetaja Tiina kuningas, operaatorid Katrin maadik ja Helle Paas. Tänan teid kuulamast ja soovin teile kõigile kena nädalavahetust.