Tere mina olen Peeter Helme ja räägin raamatust, mis pärast pikka ootamist ilmus eesti keeles lõpuks ometi möödunud aasta detsembris. Ja eesti keeles ilmus ta pea kolm ja pool sajandit pärast teose esmailmumist originaalkeeles. Selleks raamatuks on Hans Jacob Christopher fon Krimmelshauseni 1668. aastal välja antud esimese saksa romaanina ajalukku läinud teos. Raamatu täispealkiri kõlab nii saksas implitsissimise seiklused, teisisõnu ühe veidra vaga pundi elulugu, kel Melchior Stern, selts, fon, Phuks, Hain nimeks, et kus ja mil moel ta siia ilma sündis ning mida siin nägi, õppis oma nahal tunda saia, kannatas nagu sellestki. Miks te siinsest ilmast vabatahtlikult loobub igas tükis lõbusi kõigiti kasulik lugemine, vohh, sõjaväelast, pealkiri. Ja raamat ise on ka vastav. Mitte küll selles mõttes, et oleks sama vohav, mahukas ja keeruline. Iseenesest on raamatul 557 lehekülge ja kuna peatükid on lühikesed, siis on üsna palju selliseid poolikuid lehekülgi. Nii et ei ole ta nii tihedalt teksti täis midagi. Aga selles mõttes on raamat pealkirjale vastav, et ta on tõesti igas tükis lõbus ja kõigiti kasulik lugemine. Põhimõtteliselt, või ütleme ühes liinis, ma ei julgegi öelda, kas just esmajärjekorras, aga ühes liinis on tegu kultuurilooliselt tähtsa teosega. Nagu öeldud, on simplitsistsimus niimodi, raamatut lühemalt tuntakse, nimetatakse ühesõnaga nagu öeldud, on simplitsissimus esimene saksa romaan. Kuigi tal ei ole otsest sidet Eesti kultuurilooga, on kaudsem side selles mõttes ikkagi olemas. Et toetub ju suur osa Eesti kultuurist, kas siis mõjude ja laenude või jällegi eriti omalajal, teadliku vastandumise kaudu ühel või teisel viisil saksa kultuurile. Ja selles mõttes on saksa kultuuri juurte tundmine Eestis üsna oluline. Ning ma olen isegi natukene imestunud. Krimmelshauseni tuntuim romaan ilmub eesti keeles alles nüüd. Aga nüüd lisaks raamatukirjandus- ja kultuuriloolisele, tähtsusele ja tähendusele on see ka väga hästi loetav raamat. Ei maksa tõesti karta raamatu esmailmumisaastat, mis oli siis nagu öeldud 1668 vaid see on pigem raamatu lisaväärtus. Ja see lisaväärtus tuleb suuresti väljaga tänu väga meisterlikult tõlkija tööle. Nimelt on Matti sirkel pannud raamatu hästi ladusasse ja tegelikult ka moodsasse igati tänapäevasesse eesti keelde. Ja põhjust selleks on väga lihtne, loogiline, lõppude lõpuks ka ainuvõimalik kirjutas ju Krimmelshausen ise raamatu omaaegses tänapäeva sellises rahvakeeles ja kuna ta mõtles laiale lugejaskonnale, siis ka tänapäevased raamatut avaldades on mõtet mõelda laiale lugejaskonnale. Liiati oleks täiesti võimatu üritada seda raamatut tõlkida mingisugusesse omaaegsesse eesti keelde. Me ju teame väga hästi, kui vähe oli tol ajal eestikeelset kirjavara ning arvestades ka, millisel kirjaviisilise kirja pandi. Ilmselt võiks ajaloolised lõputult vaielda selle üle, kuidas ikka oleks mõne tolleaegse sõna õige tänapäevane kirjapilt, no ühesõnaga, selline ettevõtmine jõuaks väga ruttu nonsens sisse-välja. Aga jah, et tegu oli omal ajal sellise populaarse raamatuga. Sellest kõneleb juba ka tõsiasi, et vaid neli aastat pärast teose esmatrüki ilmumist oli välja antud juba kuues trükk. Ja selle raamatu edust kannustatuna andis autor Krimmelshausen raamatule välja veel neli järge neist viimase veel kahes jaos. Nii et tegu ei ole tõesti mingisuguse akadeemilise käsitluse või kitsale lugejaskonnale orienteeritud raamatuga, vaid tõelise hitiga. Võib isegi öelda, et omas ajastus esindas ta seda, mida tänapäeval popkultuur meile esindab. Ja selle nii-öelda popkultuurilisuse kasuks kõneleb ka tõsiasi, et nagu teame, siis grimelshauseni eluaeg ta sündis midagi 1621. aasta paiku ja suri 1676. See ajastu jäi ju baroki, mis oli siis sellise pumpoosse ja pidulikku stiili nii-öelda musternäidissajast, baroki õitsenguks rahvalik grimelshausenali, isenesest parukkija ja kõrgkeele suhtes üsna skeptiline. Ta eelistas sellist lihvimata rahvalikku, isegi rämedavõitu keelt. Ja seal on muidugi seotud ka raamatuainesega, millest ei olegi veel juttu teinud. Et nimelt siis saksa simplitsessimuse seiklused on romaan, mis kirjeldab oma ajastut, oma ajastu, saksa elu-olu eelkõige ka seda maad siis põhjalikult laastanud kolmekümneaastase sõja aega. Milles siis peategelane ringi seikleb? Tegu on mõneti autobiograafilise romaaniga, grimelshausen ise sattus kolmekümneaastasesse sõtta, võttis osa sele lahingutest linnade piiramistest ja nägi kõiki neid õudusi, mida sa seda endaga kaasa tõi. Raamatu pealkiri ise viitab sellele, et see peategelane simplitsissimus, selle hüüdnimi, mis tähendab sellist lihtsameelset. Ta muudkui vaatab, imestab ta, satub igasugustesse, situatsioonidesse, püüab neist õppida. Ja eks ta õpib ka, aga kuna ta selline lihtsameelne on, siis tuleb talle kõik muudkui puust ja punaseks ette teha. Ja kõikvõimalikud need sündmused ja teinekord ka mingisuguste nähtuste kirjeldused võtavadki suure osa romaanist enda alla. Aga igasuguseid asju juhtub sellest siis ja muuhulgas sõidame näiteks implitsissimis ka Venemaale ja väisab isegi Liivimaad. Ning jah, satub igasugustesse olukordadesse. Ja raamatu lõpus jõutakse siis tõdemusele, mis oli üsna populaarne ja Saksamaal laiemalt ka kogu Euroopas pärast siis kolmekümneaastast sõda ja selle ajal või ka vahetult pärast seda toimunud sõdu ja nendega kaasnenud näljahädasid ja haigusi. Et maailm on hädaorg ja kõige mõistlikum oleks elada sellest eemaletõmbunud vaikset elu. Võib-olla see tõdemus ei ole tänapäevalgi nii nii rumal selles mõttes, et kipume, me ju ise Ühest küljest natuke kiruma kõiki neid tänapäeva olusid aga samal ajal unustame ise nende osana olles ära, et tõesti vahel tuleks võtta aega ja astuda maailmast korraks kõrvale, siis saaks seda rahulikuma pilguga vaadata. Jah, ja mis olekski parem viis selle maailma kõrvalt vaatlemiseks, kui mitte heade raamatute lugemine? Selleks ongi vaja ainult korraks võtta see aeg endale ja unustada mõneks ajaks kõik muu. Niisiis head Krimmelshauseni implitsissimuse lugemist.