Tere mina olen Peeter Helme ja räägin teile tänasest uudisteraamatust. Õigemini libauudisteraamatust. Nimelt on kirjastuskeskus andnud välja Rohke Debelakk libauudiste vaieldava paremiku just nimelt vaieldava, mitte vaieldamatu. Sest täpselt nii seisab raamatu, mille pealkiri on õigus ja tõde Annotatsioonis. Nagu kuulajatele ilmselt saladuseks ei ole, loeb siis Gaute Kivistik Rohke Debelakk varjunime all juba 16 aastat kuku raadio eetris libauudiseid. Ta võtab siis seal vaatluse alla nii sise- kui välispoliitika ühiskonnaelu üldisemalt. Kultuuri ja spordiküsimused räägib ilmast, iibest, inimeste nimedest kõigest, mis pähe tuleb ja mis laseb endaga mängida nii, et keel, selle grammatilised loogilised piirid võimalikult veniksid. Või võib-olla võib isegi öelda, et Rohke Debelakk üritab keele grammatilisi loogilisi võimalusi suure pauguga lõhki lasta. Igatahes on Rohke Debelakk just oma sellise esmapilgul päevakajalise naiivsuse varjuseks tõeline keelegeenius. Tema sõnu tasub tähele panna, sest nad aitavad meil endal tegelikult palju paremini tajuda seda, miks me ütleme midagi just nii, nagu me ütleme ja kas see tegelikult ka tähendab midagi või oleme me harjunud lihtsalt nii mõtlema. Nüüd on siis igatahes 300 lehekülge libauudised kaante vahel. Sekka on siis pandud Andres varustini, Piret Räni temaatilisi illustratsioone. Võib öelda illustratsioonid annavad õigusele tõele veel ühe lisamõõtme aitavad neid uudiseid ja nende jaburat maailmapilti visualiseerida. Omaette tähelepanu väärib tegelikult selle raamatu kujundus kui selline et sellega tervikuna meenutab see kõik ühte ajalehte. Osa tekste on esitatud ühe veeruliste sellist kolumnidena osa justkui esiletoomiseks pandud kastikestesse. Osa lugusid on suure pealkirjaga osaga esitatud näiteks ruudulise paberile sellises kirjatüübis, et meenutavad rohkem toimetusse laekunud lugejakirju. Kusjuures lõbus on see, et enamasti esitamisviis ei tähenda mitte midagi. See, et miski on pandud kastikesse, peaks justkui välja toodud olema. Ega see ei tähenda, et see on kuidagi tähtsam kui mingisugune väikses kirjas olev uudis kuskil raamatuleheküljenurgas. Et see on üks paras absurdiraamat ja täpselt sellisena tuleb seda võtta. Muidugi võib küsida, et kas raamat, mis koosneb lugudest kirjadega kaotatud, leitud või algab vari, metsa müük variisikule või Eesti Telefon soovib vähendada minuti pikkust või nõuandeid turistile, kellega ja kuidas suhelda. Kas sellist raamatut on ikka mõtet kaanest kaaneni läbi lugeda? Minu vastus sellele küsimusele on kindel jah, jaa, sama kindel. Ei. Vaieldamatult ei ole õiguse tõde mõeldud nii et lööte raamatu kaane lahti ja hakka tagajärjest lugema. Ta on ikka selline lappamise raamat, lehitsi c Loed ühe põneva pealkirjaga teksti läbi seal või vaatad mingit lõbusat joonist kolmandalt kohalt. Ja siis võib-olla panebki selleks korraks kõrvale. Aga ainult selleks korraks. Varsti võtad raamatu jälle kätte, avastad seni märkamata jäänud. Lühiuudised allkirjaga miilits ajas Venemaa laiali või süvened näiteks pikemasse teksti, mille pealkiri on ka kõige tavalisemalt päeval kolm punkti. Ja jälle on üheks korraks lõbu laialt. Võib seega öelda, et õigus ja tõde on täiuslik öökapiraamat. Selline öökapiraamat, mis ei kao sealt öökapi pealt ühest küljest mitte kuskile. Aga teisest küljest ei tolmu ära ka, sest materjali on ikka meeletult palju. Kulub ikka tükk aega, enne kui keegi jõuab selle kaanest kaaneni läbi lugeda. Võib loota, et selle aja peale ilmub ehk juba uus. Ja seda tegelikult ilma naljata. Asi on selles, et õigus ja tõde ei sisalda mitte pooltki Rohke Debelakk libauudistest. Kui uskuda raamatu kirjastajat Riho rajandit, siis on teoses koos vast ainult viis protsenti seni eetris olnud libauudistest. Kui natuke järele mõelda, kui kõik kaante vahele panna, siis peaks mees olema 6000 leheküljeline raamat. Olgu võrdluseks öeldud, et maailma pikimaks raamatuks peetav Marcel prusti kaotatud aega otsimas on vaid veidi alla 5500 lehekülje pikk. Aga natuke kriitikat ka ilma selleta ei saa. On väga kahju, et Rohke Debelakk ja õigus ja tõde ei sisalda kuupäevi. Kaane pealt saame küll teada, et avaldatud materjal hõlmab aastaid 1994 kuni 2009 ent uudistele endal kahjuks kuupäevi ei ole. Põhjust selleks pidi olema iseenesest üsna proosaline, et Gaute Kivistik ei pidavat olema just arhiveerija tüüpi inimene ning materjalid pandi kokku väga erineval tasemel kritseldustesti märkmetest. Aga ikkagi kahju. Muidugi saame uudiseid lugedes tabada nende sisu ja vaimu tõttu, millal nad on kirjutatud, millal nad on eetris olnud. Aga oleks vähemalt näiteks aastate järgi jaotus olemas, siis saaks kokku ühe päristada toreda eesti paralleelajaloo. Ja mis veel võiksin raamatus olla, mis oleks päris lõbus, võiks olla aineregister või ka isikunimede register. Raamat sisaldab ka väga palju isikunimesid, kõikvõimalikud poliitikud, näiteks ühiskonnaelu tegelased oleks päris lõbus. Aga selle asemel raamatu lõpus üks teine lõbus asi. Leheküljed, kus on täida lüngad stiilis tekst, kuhu igaüks saab kirjutada, mida ta seda raamatut lugedes tundis, kuhu mõtted siis liikusid ja nii edasi saab justkui oma lühijutu kirjutada. Miks ka mitte? Aga selleks, et nii kaugele jõuda, tuleb muidugi algmaterjal kõigepealt läbi töötada. Niisiis head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.