Tervist, mina olen Urmas Vadi, see on vahest üsna arusaamatu, kust tekib ksenofoobia ja üldse viha kõige võõra vastu. Ja vahest tekib see viha isegi iseenda vastu. Aga vahest tekib küsimus, oleme me, eestlased tõesti siis natsionalistid? Küsinud leelo tungla ja Andres Langemetsa käest, mis väärtus Itaalia kõdul uurib akvaariumi põhjast. Kivisildnik. Aga millistes tingimustes tekkis Nõukogude Eesti popkunst, teab Sirje Helme. Peeter Laurits peab päevikut. Head kuulamist. On üks väga huvitav teema kerkinud esile just nimelt Kirjanike Liidu listis, mida saavad lugeda väga vähesed. Ja sellepärast olengi ma kutsunud stuudiosse leelo tungla ja Andres Langemetsa, kes on sellest kirjavahetusest osa võtnud ja milles siis küsimus on, küsimus on siis teemal sallivus, tolerantsus, ksenofoobia, eestlus ära andmine ja nii edasi ja nii edasi kõik see alguse saanud reet kudu tegevusest ühest artiklist, mis kirjutati tema sõnavõttude kohta, kus ta siis räägib. Mis toimub Eestis muulastega, mida leelo tungal sina ütled selle Reet Kudu juhtumi kohta? No selle juhtumi kohta ütlen ma, et ma sain väga kurvaks sellepärast et juba see oli vist 96996. See oli üsna varasel eesti ajal, kui meie arteri otti Henno Käo ja Tiia Toometi Harri Jõgisalu kolime programmi lähes Ida raames kostitati kutsutud liinil Kirjanduse majja ja kohalikud eestlased seal muu jutu seas kurtsid, et meil oli hiljuti väga häbiväärne juhtum, et et nad pugesid piinlikkusest laua alla ja joodik Toivo lahkus saalist, sest et retkudu, kas ta oli juba Kirjanike Liidu liige, ma ei tea ka olevat pidanud seal hirmsa loengu sellest, kui hirmus on, kuidas teda ja venelasi Eestis taga kiusatakse. No see oli mehe ja arvasin, et see on võib-olla liialdus või nali. Aga kui ma nüüd seda artiklit viidati sellele Luke, siis ma olen aru saanud, et see tegevus on siis kestnud 15 aastat. Vaikselt nagu siga rukkis, käib ta siis seal Euroopas rääkimas, kui raske on meie venelaste eluga tahavad eesti keelt rääkima. Ja koguni, et vene keelele rääkimisest makstakse trahvi ja muud. Sinu leelo tungal kursusekaaslane et huvitav, miks siis niimoodi on läinud või et kuidas siis me tajume seda nagu teemat kuidagi niivõrd erinevalt. No ma ütleksin seda, et et tegelikult, ega ei saa ju mingeid probleeme kinni mätsida ja võib-olla 90.-te alguses tõesti oli, oli nõnda, et kas jääb Eesti kakskeelseks või kui, kui oli nagu teisi rahvusi, hästi paljusid siis nalja pärast guugeldasin üks viis minutit ja leidsin seda, et et tõepoolest nii Šveitsis kui, kui Austrias ja mujal on siis neid igasuguseid loenguid peetud. Ja, ja noh, ma ei tea, mis, mis organisatsiooni poolt või kelle poolt need sõidud või valgustamised siis tasutud on. Aga noh, vähemalt natukene ajas mind naerma sinna juurde, et sinna keska 20 aasta jooksul Eesti üks kuulsamatest kirjanikest tuleb rääkima meile venelaste olukorrast ja selles hirmsas natsistlikus Eesti Eesti riigis. Et noh, ei saa seda asja tõsiselt võtta ja teiseks ei ole see 15 aastane, väike õõnestustegevuse mitte mingit vilja kandnud, lihtsalt võib-olla ühe inimese ära toita ja katnud. Ja, ja mis seal ikka, et kummat pidi see asi käis, kui see käis nüüd nii et et testi mustamine käis nüüd selle nimel, et, et üks inimene saaks ennast ära elatada ja ringi käia mööda Euroopat, noh siis pole see nii hull, aga kui ta käik selleks ringi mööda Euroopat ei tea, no mis vahenditega, aga et mustata Eestit, vot siis on asi natuke tõsisem ja kurvem. Muidugi melon kohutavalt palju vigu ja me oleme kõik siin hädas, kultuuriinimesed ise, ega keegi ei ela pepule võis nagu nagu belglased ise ütlevad, seal aga hakkame, peaksime ikka oma asjad omavahel ära klaarima, mitte minema köstrile kaebama. Ja, ja kas see köster siis tõepoolest teeb siis Eestiga kakskeelseks, nagu on unistus või? Ja ütleksin ka, et, et kui on selline aeg, et üks selline aeg nagu artikli autor soovib artiklist on jutt, sest ma lugesin esimest korda elus ka kesknädalat, kus siis reid kudu pareerib neid süüdistusi. Et see aed, mida ta soovib, selline saabub, siis hakatakse meid varsti juba või Esnajadeks nii puies naljadeks, et kes saab üldse välja, kes mitte. Aga Democrats ja on selline asi, et et me ei hakka ju keegi kuskilt liidust välja viskama, sellepärast inimest või ei ole ka mitte noomitusi vist ette nähtud ja ja kui on vaja ennast tõsta, mis seal ikka, eks ole, no ma arvan, et elame selle üle. Andres Langemets, kas teie näete selle juhtumi taga mõnda vandenõud või midagi muud huvitavat? Ei tea, mulle tuli see täiesti suure üllatusena, mina retkudu nii hästi ei tunne ja tema ei tema kirjanduslikku loomingut ega tema muud tegevust. Tegevust ja, ja selle tuttavad oleme küll vist ülikooliajast saadik, kuigi ta minu tere tollal eriti vastu võtta ei tahtnud, Luterliku uhke plika kellelgi ära tundsin ja ma mind see juhtum noh, liiga palju üldse ei huvita keerutama, mõtlen hoopis natuke laiemate asjade peale. Kui lasta niimoodi mälus kiiresti silme eest läbi loetud raamatud elu jooksul ja mõelda, et kus võiks niisugune ksenofoobia veel rahvuslus või kõige karmimalt esile tulla, siis noh, eks ta võiks olla sõjakirjandus näiteks nakkuskujutatakse sõda, vastas on vaenlane ja ka need sõjaromaanid, mis ma elus olen lugenud erinevate rahvaste, Tolstoi, Hemingway, nii. Jaa jaa. Remargist ma ei tea, kelleni mõne vene kirjanik, kuni siis ei tule esilase vaenlane kuidagi mingi ksenofoobia ebardina, ainult noh, midagi niisugust on, on nõukogude aegses, sotsialistliku realismi sõjaromaanides on, on, on, räägid heast kirja ja, ja, ja et kus on vaenlane või ja ei tule ka väga suuri rahvuslikke vastuolusid, kergitavaid kirjandusteoseid meelde küll on rassi teemadel kirjutatud Ameerika kirjanduses kus rassiprobleemid olid suured probleemid või Lõuna-Aafrikas. Ja seepärast noh, ma ei, ma ei kujuta ette sellist väga, et kunstis oleks kuidagi esil. Aga, ja noh, nagu Angela Merkel siin kuulutas, et multikulti on läbi, nii et me peame selle tõega ka siiski leppima, et see kaunis sotsialistlik multikulti projekt, mida Euroopa ja on rakendanud mitukümmend aastat on tõesti läbi kukkunud ja, ja kui kujutav kunst võib-olla on kõige interratsionaalsem tänapäeva maailmas muusika juurde tulla, siis noh, kasvõi klassikaline muusika. 19. sajandil oli kindlasti internatsionaalsesse rohkem multikulti kui on näiteks kas või tänapäeva rokkmuusika, kus helikeele järgi võid öelda, et see ei ole selle popmuusika süda sealt anglo Ameerika muusika vaid on Türgist või Itaaliast või Prantsusmaalt Venemaalt. Kultuur suhtub ühtepidi nagu tolerantselt teistesse rahvastesse. Aga ta jääb külge loomingule küll, ega seal midagi teha ei ole. Kas see situatsioon, kus praegu toimubki selline globaliseerumine, et see võibki tekitada mingisugust meelehärmi ja soovi natsionalismi järgi, noh, ütleme ka kunstis, kirjanduses, kinos, nii edasi. Ma arvan, et mitte ma ei usu, tähendab, ma vaatan üldse näiteks ise olen mõelnud, nüüd tulevad jälle emakeele päevad ja koole mööda käimised ja ma märkan, et tegelikult ma hea meelega näiteks ajakirjas hea laps, kasutan palju rohkem laste isamaalisi luuletusi, mis on siirad isamaalisuse juures vaata kõige olulisem siirus, siis ei ole ta kunagi natsionalism ega šovinism ega mis tahes. Aga täiskasvanute luules, vabandust, et ma nii jagan, aga, aga ma puutun palju lastega kokku. On see, see niisugune juubelduse periood on möödas ja, ja enne mind niisugune kurb. Juhan Liiv, lik, niisugune lumi tuiskab, mina laulan selline natukene teistsugune alatoon. Et ajad muutuvad ja ei saa alati jääda ka. Suure noh, niisuguse tundetulva ka praegu on teistsugune aeg ja, ja, ja raske on säilitada kõike, mis, mis on tehtud ja, ja raske on midagi uut alustada, aga, aga me peame seda tegema, mitte ainult lammutama. No mina tahaks ütelda, et jah, kultuuris, mina ei ole ka niisuguseid rahvuslikke vastuolusid pea kunagi märganud, et see, see on, see on nagu noh, igasugused triona olid biennaalil on rahvusvahelised ja, ja muusika on küllaltki rahvusvaheline. Kirjandust tõlgitakse risti-rästi, ei ole poliitiliselt, küll on. Ja on üks kummaline kõne iseärasused, sellised suured rahvad inglased, prantslased, sakslased, venelased meie ja nende hulgas tuleb välja, et me meie isekeskis arutame oma riigis elavate immigrantide tolereerimist, mis tähendab ühesõnaga nende immigrantide või meile jäänud asutus Nõukogude kodanike endiste Nõukogude kodanike ringis ma pole, pole täheldanud, et seda üldse arutatakse, et meil on 20 aastat olnud võimalus siinsed muukeelsed enamasti venelased, et nende nad moodustaksid mingi erand, kuna siseneksid Eesti poliitikas ja tänapäeval on nii palju juba vene rahvusest kodakondsed Eesti vabariigi kodakondsed, et nad peaksid saama omale lausa hääletamise teel ju Toompeale oma erakonna, mingisuguse, aga nad ei ole saanud, nad ei suuda, neil ei ole niisugust ühtset Saadet, sama on noh mingid türklased Saksamaal või, või need rohked Põhja-Aafrikast tulnud immigrandid Prantsusmaal ei ole poliitikasse tulnud oma mingite erakondadega oma rahvuslike soovidega, noh, lihtsalt ei ole niisugust fakti ei ole. Aga meie peksame nagu nagu vanasti mungad või need nuhtleme ennast ja vitsutame 11 risti vastu ja kui üks neist arvab natuke teistmoodi, siis noh, see erutab ja ärritab meid, aga aga, aga need immigrandid ise üldse ei muretse selle pärast, kusjuures kolonialistlike impra teistegi maade puhul nagu Inglismaa, Prantsusmaa täiesti arusaadav, las kannatavad nende immigrantide käe sisened sinna muudele. Vaata seal omal ajal ronisid neid teisi kurnama ja kui nad nüüd sealt vastu võtavad, siis kannatagu pealegi meil ei ole ju seda olnud. Aitäh, Andrus, kas ei, mina olen vot viimasel ajal väga palju kokku puutunud siiski ka vene noortega ja just lastega vene koolides käinud ja ma ei ole kohanud vaenuliku pilku. Paaril korral ütleme paari paari inimese puhul, aga, aga käisin ka Peterburi kirjanikuga, käisin Haabersti Vene gümnaasiumis ja tema leidis, et siinsed vene lapsed, nendel on eesti aktsent ja nad on hoopis teistsugused kui, kui päris vene vene lapsed. Ja ei ole niisugust vaenulikku suhtumist, ei ole seda üles kütta. Ta annab võib-olla küll, sest praegu on selline, kus igaühel on mõni mure, kes on töökohast, kes korterist hädas, kellel rahapuudus kõigil on ja siis seda kütta üles rahvuslikul pinnal, seal nii vale eestlastel on ka muresid praegu, nii et ei ole samuti päris palju on noored hakanud kirjutama eesti keeles vene noored ja väga hästi suurepäraselt ja hiljuti ilmus ka üks kogumikus vene lapsed, tõlkisid eesti lastekirjandust, väga ilus kogumik. Tähendab see, et kogu see asi, see toimub vaikselt, rahulikult ei saa olla sellist asja, et üks rahvas sõprustab teisega ja vihkab teisi, eks ole. Rahvastega Ta ei ole iga inimene, inimesel on üks, kaks, kolm ükskõik mis rahvusest sõpru, kui mul on üks, ütleme, kaks-kolm head itaallasest sõpra, ma ei saa öelda, et eesti rahvas sõprustab Itaalia rahvaga või, või vastupidi samuti ka, kui ma vene kirjanik tõlgin ja, ja mul ilmus nüüd just vene keeles seltsimees laps, siis muidugi saame näha kas tuleb kirjapomme või mitte ja kuivõrd seal on tõepoolest see probleem olemas, et et ma ei saanud 50.-test aastatest rääkides dialoogist kahjuks asendada, nii et kui öeldakse, et siis, kui venelased sisse tulid selle asemel siis kui Nõukogude armee sisse tuli või midagi sellist. Et dialoogis on ju alati, mida Andreski mainis, just see tegelikult dialoogis on ei ole neid piire olemas, et noh, ütleme ma ei saa saanud ka kirjutada tol ajal, kus sa neegerlaulja pool Robsoni kohta, et afroameeriklasest laulja lihtsalt see ei oleks kõlanud normaalselt. Aga meil on neid niisugusi tabusid ja hirm, et äkki me ei ole küllalt Euroopa liit, liitlaslikud, kui me noh, üht või teist sõna, kasutame. See, mida sa leelo tungal räägid, ongi hästi huvitav, et see sõnavara on ajas muutunud ja, ja noh, kindlasti on ka suhtumine tõepoolest immigrantidest noh, meil siin muutunud põlvkonniti või mis Andres langemas. Noh, see, millest Reet kudu seal räägib, nagu õhtulehe artikli järgi ma saan otsustada, on ikkagi mitte kultuuriline, mingi ksenofoobia, vaid, vaid, vaid poliitiline tähendab, et siinseid venekeelseid, noh, kohalikud, meie, eestlased, kes me oleme siin nagu selle riigi peremehed, et meie kuidagi neid diskeemineerime, nii et toimib ikka selline noh süüdistus käib ikka poliitilisel pinnal. Jaa, jaa. Ja võiks nagu meelde tuletada, et nõukogude ajal oli igasugune rahvuslus nimetatud natsionalismi siia põlastusväärne, sealhulgas ka vene rahvuslus, tähendab kui 60. 70. tekkis vene küla kirjandus, niinimetatud Pelofaktsioonov või kes need seal olid? Et siis nad olid samasugused opositsioonist, Brežnev, liku kliki võimuga, kui meie olime, see oli täitsa kummaline ise, nagu nad olid venelased. Seepärast mina nagu oma mõttes kasutan hoopis väidet Nõukogude šovinism, mitte vene šovinism, vaid Nõukogude šovinism, mida kogu nõukogude aja koolitati, mis istub absoluutselt siinses venekeelses elanikkonnas, sest vaadake, et noh, ei osale siin Eesti valimistel ja kohalikel valimistel lennuvõimalus osaleda. Aga need, kes on vene kodakondsusega või kodakondsuseta, saavad hääletada Venemaal, Valgevenes ja nii edasi, siis absoluutselt kõige Nõukogude šovinistlik matetüüpide poolt, nad annavad oma hääled ikka Putinile, Lukaženkole ja nii edasi. Nii et nad on poliitiliselt määrad määrata, nutavad ikkagi nõukogude aega tagasi ja jagavad seda Putini arvamust. 20 sajandi suurim katastroof oli Nõukogude liidu kokku varisemine, aga kultuuri vallas, nii nagu siin on väga vähe ja väga õrnalt ja Uiedalt kohaliku vene kultuuri tekkinud ka nõukogude ajal praktiliselt polegi. Üksik autorid, kes on olnud mõnda aega siin olnud, siis läinud jälle minema kuskile. Nii ei ole siin ka niiskust muulastest poliitilist tippu tekkinud, kes nagu suudaks noh, üksikud on, kes on siin üritanud Klenskit, Sergei Ivanovi ja edasi. Aga, aga nende katsed eesti poliitikasse tulla on kõik lõppenud. Katas nad ei saa oma kaasmaalastelt hääli. Andres mõtles kindlasti sama mis minagi, et kas ei ole kogu vene elanikkond, kes on nõukogudemeelsusega üldse mitte, sest kui me võtame nii, et kui oleks ausalt Nõukogude meelsusega, siis on ju riik olemas, kus saab selle meelsusega paremini hakkama, aga aga miskipärast ei, ei, ei kutsu sinna tegelikult täis venelased on ka täiskasvanud inimesed, kuigi vahepeal ei kasutatud isegi sõna mäleta, et venelased ei julgetud, nagu oleks see mingisugune noh, väga halb sõna, vaid venekeelne elanikkond. No muidugi, see hõlmas ka teisi rahvusi, tõepoolest, aga aga venelased pole ka vennaks, et nende hulgas on ikka väga palju mõtlevaid, nii palju arusaavaid inimesi, kes, kellest paljud teavad Eesti ajalukku paremini kui, kui võib-olla keskmine kommentaator või ütleme, selle kõige häälekamad kommentaatorid, kes lihtsalt lihtsalt sõimavad. Aga no tegelikult see rahvaste sõpruse müüt oli ka nõukogude ajal päris naljakas, ta oli ikkagi nii niivõrd hästi Potjomkini like'd. Et noh, ma mäletan, et oli, oli ka selline vanasõna, mis hakati sõnu ümber tegema, kuna vanasõnad võivad tihti olla ju väga natsionalistlikud, et oli selline nagu vanninkoss Huursetata väärina. Selline vanasõna oli, et kutsumata külaline on Tatarlasest hullem ja nõukogude parandus, olised. Nihused totaarina. Kutsumata külaline ei ole Tatarlasest hullem. Kivisildnik käis sel nädalal Tartus ja ju ta sai sellest innustust ja räägib nüüd tagahoovidest. Akvaarium 17 kena nädalavahetust traditsiooni teadlikud ja miljöötundlikud raadiokuulajad. Tänases akvaariumis sukeldume biosfääri mudakihtidesse ja võtame vaatluse alla Tartu kõdurajoonid. Supilinna Karlova. Kõik, kes on kunagi olnud vaesed üliõpilased, teavad neid pehkinud elurajoone hästi. Tähe tänav, Kuu tänav, Õnne tänav, Oa tänav, herne tänav, meloni tänav, kunagine säästuarhitektuur, odavate üürikorterite linnaosad vaesuse, allakäigu ja lootusetuse mülgas. Tänaseks kas ära mädanenud või plastakende plekke, nii tükkide ja muu käepärasega renoveeritud. 2001. aastal kehtestatud linnaosa üldplaneering võimaldab ulatuslikku hoonete lammutamist ning hoonestust tihestamist. Uute rajatistega koostamisel on uus teemaplaneering, mis keskendub pigem vanade hoonete ja kruntide säilitamisele ning taastamisele seab piirangud ka uute hoonete väljanägemisele. Vaesus laostumine, viletsus kui miljööväärtus võeti esiteks kaitse alla seejärel tehti aga plaan, mille kohaselt tuleb kõdu maha kiskuda, tihendada ja arendada. Põlise vastupidi, igal juhul hetkel püütakse leida kompromissi kahe täiesti vastandliku mõtteviisi vahel. On selge, et vanu lahedaid säästuhitte alles jätta ja samal ajal nende asemele uusi toredaid säästuhütt ehitada ei saa. On tuim lahendus, lõhkuda pooled peldikud maha, ehitada nende asemele sama nõmedad Küproc hütid, Supilinna igal ajal ehitatud oma aja kõige hullemad sarad. Miks me ei võiks seda liini jätkata? Sobiline arhitektuuriline? Kooslus on mitmekesine, näiteid leiab igast ehitusbuumiperioodist nii 19.-st kuni 21.-st sajandist kuid. Mingi supiline omapära, mida kohalikud elanikud säilitada soovivad säästupudru ja kapsad on Emajõe lammile tekkinud iseeneslikult teadustega seda jama korraldatud ei ole egolegi võimalik korraldada. Kui, siis ainult kehtestades ehituse hinnapiirmäära veel parem üüri piirmäära, ehitab, mida tahad, aga üür peab olema sama, mis mädanenud barakis. Umbes nii tuleks sõnastada miljööväärtust põristav seadus. Samas leidub vaesust ja maitsetust ka väljaspool Supilinna. Miks kaitsta vaesus, miljööd Tartus ja ainult vanu, vaeste linnaosasid, vaesunud rikastuda, poolvalmis, maju leiame iga linna äärest, uus vaesed on loonud omapärase kummitusarhitektuuri ja sedagi tuleks kultuuri nähtusena kaitsta. Muud väärtust sellel ju pole. Ja lõppude lõpuks pole vaesus ainult arhitektuuriline nähtus. Vaesus on sügavalt inimlik, igal 10-l juhul rahvalik ja väga mitmekesine nähtus. Meil on säästumarketid väikese taksi päevad, aga mis põhiline, meil on vaesuse järgi haisev valimiskampaania. Olete pannud tähele? Isamaalased lubavad säästa paar euri maamaksu arvelt. Sotsid lubavad alandada leiva hinda. Keskerakond mõtleb mastaapsemalt ja võitleb kogu rindel hinnatõusu kui sellise vastu. See on hinnatundlikule valijagrupile ehk vaestele suunatud kampaania, ütleb reklaamiekspert minus. Reformierakond on alati lubanud raha ja tööd, seega muusinud töötuid ja vaeseid. Liberite populaarsus meil ületab Euroopa keskmist tubli viis korda ainult sellepärast, et meil on viis korda rohkem kehvikuid. Ainus rikaste huve kaitsev erakond Eestis on rohelised, kes töötute kiuste tõstavad elektri ja kilekottide hinda. Samasugune järjepidev, kuid siiski ilma suuremate hüpetajate areng võiks ka jätkuda. Et, et me tulevikus ka tunneme seda supiline ära, mis me täna enda ümber näeme. Supilinnaelaniku tähelepanekuna ääretult terane, kui meie ümber enam poleks, vaesust ei tunneks me Supilinna ära, ei saaks aru, kus oleme, ei saaks aru, mis toimub. Mitte midagi ei saaks aru. Ehk olete vahel isegi ärganud ja pole mõistnud, kus te olete. Kaunis jube tunne. Seepärast tulebki vaesust kui miljööd kaitsta. On küllalt tõenäoline, et vaesuse lõppedes aju funktsioonid lakkavad. Sageli peetakse heaoluühiskondade elanikke lollideks, see ei ole nii, nad pole lollid, vaid lihtsalt ei kasuta oma aju, neil pole vaja aju kasutada. Elu on selletagi ilus. Võid hämarolekus unistada multikultuurist, integratsioonist, globaalsest õigusriigist ja muust taolisest. Rikkalon ühest kultuurist vähe ja raha jagub kogu maailma jaoks. Mida teha? Ruumides asuvate arhitektuuripärlitega, eriti Karlova-le iseloomulikud kahekorruselised kuurid, mis on selge miljööväärtusega. Aga kui kütteviisid muutuvad ja siis ei ole nendel tegelikult enam algselt funktsioon. Eks ta ole need meie tagahoovi kultuuri pärlid. Kui kogu elu vireletakse tagahoovis, siis sigineb sinna kultuur. Selline on asjade loomulik käik. Kindlasti on väikesele krundile kokku klopsitud kahekordne puukuuri ilus vaadata, oh milline. Aga kui oled halu koormal kookus paar talve mööda jäätunud treppe ukerdanud, siis tahad sellest miljööst kaugemale võimalikult kaugele. Ongi, nii vaesuse ajaloolised ilmingud hakkavad kaduma. Sellest on muidugi kahju, kuid peame olema rõõmsad selle üle, et vaesus kui selline ikkagi ainult süveneb. Ja meil on võimalus nautida viletsuse, kaasaegseid, avaldumisvorme lagunevaid, paneelmaju, mahajäetud tööstushooneid üldse kõike, mis on laokil, räämas ja omadega läbi. Meie tagahoovid on kultuuriväärtustest punnis, elisa tuleb. Hiljuti ilmus selline suur ja võimas väga värviline ja ilus raamat nagu popkunst Foreve Sirje Helme, teie olete selle raamatu koostaja ja ka nende tekstide autor ja lisaks on seal ka Kiva essee see raamat siis käsitleb Eesti popkunsti selle algust ja läheb sealt edasi. Sirje Helme, kas sellel Nõukogude Eesti popkunstil oli mingisugune sarnane liikumine kui, kui lääne popkunstil noh, kindlasti see liikumine võis olla aeglasem mingisuguse ajanihkega. Aga kas selles Nõukogude Eesti kunstis oli ka midagi täiesti totaalselt või põhimõtet? Suhteliselt teistsugust. No teistsugune oli see, et ta oligi nõukogude liidus, ega tal muud nii väga teistsugust ei olnud, aga ma olen ikkagi veendunud, et see popkunst sattus ühe väikese osana suuremasse liikumisse, mida nüüd nimetatakse 60.-te noortekultuuriks. Ja Nõukogude liidus oli veel teine asi juures, et me põhimõtteliselt uued uued põlvkonnad, sõjajärgsed põlvkonnad, seda ma tooksin viite ühele teisele raamatule, mis on just praegu ilmunud, saan raamat tiitlitest kes tunneb huvi, kuidas noortekultuur kujunema hakkab või kuidas ta kujuneb, siis on selles raamatus ta ju väga hästi ka kirjeldatud emotsionaalselt, tõenäoliselt kui natukene tagasihoidlikumate tekstides. Aga see juhtus ju ka Nõukogude liidus ja ikkagi hakkab nüüd tegutsema kultuuri välja põlvkond, kes ei ole otseselt pidanud hirmu tundma, kes ise ei ole keda ei ole viidud Siberisse beebina lapsena ja kes on kasvanud üles ikkagi noh, suhteliselt mittesõjalises olukorras nad, see on põlvkond, kes kelle lapsepõlves väga noores lapsepõlve Stalin suri ära ja selline otsene mahalöömise ohtu oli ikkagi väiksem. See julgus kindlasti on suurem eneseteadvus on suurem ja selge on ka see, et see ühiskond, kuhu nad on sattunud elama ei vasta kuskilt otsast, nendele ootustele ja arusaamadele. Kunstnikust ei vabadusest, isiksuse vabadusest ega üldse absoluutselt mitte millestki, nii et see selline mäss, miks ma kirjutan popkunstist kui sellisest mässust osast noorte mässus see kindlasti oli teiselt poolt nõukogude liidus muidugi ega seal ka siis alati pole väga rumalad inimesed eesotsas olnud see fakt, et kultuur kultuuris on vaja muutusi, et on vaja mingisuguseid rihma lõdvemaks lasta, see oli ka selge ja hakati siis rääkima kaasaegsest ehk noorte või põhimõtteliselt gaasiasse skulptuurist, tekkis omamoodi nõukogulik noorte kultus, mis on seotud eeskätt teadusega, teaduse arenguga jääks, selge on see, et noori on ju palju lihtsam manipuleerida, saata neid kuhugile naftat otsima panevad halbades tingimustes ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga selline täiesti haibitud, Noorte teadlaste kultus ju nõukogude liidus sel ajal toimis. Aga vaata kõik, noh, ma räägin niimoodi väga suurtes lai pintslitõmmetega, nagu kunstnikud ütleksid, aga põhimõtteliselt need kaks asja jooksid siis ka Eestis kokku. See parte, kultuuri algus nii või teisiti ka Läänes, Eestis, Baltimaades ja ka Nõukogude Liidu kaasaegse kunsti ja kaasaegse ütleme nooruse nooruse haipimine. Kuivõrd palju mõjutas seda seda noorte kunsti või seda popkunsti ikkagi konkreetselt keskkond otsapidi see läheb sellesama jutuga edasi, mida teie räägite. Aga noh, ma mõtlen just lääne peale, et kui noh, seal oli juba tarbimisühiskond siis siin Nõukogude liidus oli meil pigem vastupidi, et midagi ei olnud ja olud olid sellised, nagu nad olid. Selle koha pealt tundub küll, et see kunsti ja see keskkonna mingi lähtepunkt teha kunsti oli midagi muud. No ma arvan, et see oli kahtlemata meie popi kõige suurem väärtused jagatud ütleme, kloonima voor oli või kedagi teist vaid ikkagi lähtuti selles keskkonnas keskkond ei olnud meil mingi tarbimisühiskond tookord. Et miks on Kaljo Põllu need esemed jah, sa plaanid, mida, mis meil ka näitusel väljas olid nii omamoodi, sellepärast seda läbi sügava iroonia imiteerib imiteerib kunstiteosed, mis kasutavad, ütleme seda tarbimiskeskkonda, mida meil ei olnud, nii et siin on niisugused väga-väga veidrat paradoksid ja konsultatsioonid sellele, mis meil ei olnud, sellepärast et kusagil soli ja nii edasi ja nii edasi. Aga ja, ja see kindlasti on just nimelt see meie keskkond, on see meie poppi Tartus, kuidas popselega käitus ta ta ta võttiski seda sellisena, nagu ta oli, ta oli vaene, koletu ja leida objektid, mida kahjuks ei ole kunstiteostena või noh, mis üles korjati, säilid säilinud sellepärast et ega noored mehed ei hoolinud nendest, et nad võisid tõepoolest leida maast mingisuguse lennuki või kusagilt prügimäest mingi tüki ja kasutada seda hetkeks oma teoses, aga see visati ka samal hetkel või ununes või või kadus või no kes sellistest asjadest hoolib, aga see käib selle kultuuri juurde, nii et ta on üsna loomulik, et tihtipeale moodsa või kaasaegse kunstiga on ju niimoodi, et tehakse kunsti selleks, et teda ei saaks tarbida imetada hiljem. Ja ütleme, 10 aasta pärast on ta muutunud tema õiguste ja näitamisõiguste müümine on absoluutseks äriks muutunud. Siinkohal oleks väga naljakas mõelda selle pealkirja peale popkunst forever. Jah, ega ta ei kao kuhugi, ega noh, me oleme ju jah, paratamatult muutunud massiühiskonnaks. Meil on massi massiväärtused, massi ettekujutused, meie Pärts hinnanguid kroonitakse üha rohkem ka mitte kuhugile ta ainult suureneb. Ja noh, uue tehnoloogia võimalused ju annavad selleks ainult tõuke tagant, kuigi noh, minu jaoks on alati küsimus, et noh, ei tea tegelikult mis uus tehnoloogiakultuuriga teeb, et me oleme üsna alguses alles. Nii et see on nüüd teine küsimus, aga see populaarkultuur või popp popkultuur või noh, ükskõik kuidas me seda nimetame see on nii lai ja keeruline mõista, et ma ei hakanud igaks juhuks oma raamatus tooma ühtegi definitsioonist. Ma teadsin kohe, et see järgmise päeva jooksul langeb kõikvõimalike kriitikate ohvriks. Ja selle asemel ma tegelikult palusingi rääkisime. Kivaga. Kiwa on vaba, ütleme, teaduskriitikast ta on vabakunstnikuna kirjutab, mis tahab ja ta minu meelest kirjutas või lahkas, või jah, kirjutasin, kirjeldas seda edasiminekut väga ilusasti, et nii et mul on hea meel, et esiteks selles raamatus on river läheb edasi. Aga kust algas Eesti popkunst, see kõlab sellise naljaka küsimusena, aga te ikkagi räägite ikka konkreetselt mingitest nimedest, et aatomitest, aga et mis siis juhtus, mis muutus ja, ja kuidas? Trolle nägi, üldiselt on alati Beljodiseerimisega või teatud daatumi noh, toomisega on selline ambivalentne olukord, jah, see asi juhtus sellel päeval sellel hetkel sellel aastal, aga tihtipeale mitte küll alati on niimoodi, et ta on tükk aega ette valmistatud ja kui me räägime kogu aeg Eesti kunstis, oleme rääkinud, mina olen samamoodi rääkinud, et Eesti popkunsti esimene suursündmus on näitus supp 69 ja tema tegijat Olds keskküla Lapin on, et see vägev kolmik, kelle läbi siis ennast eesti popmanifesteerin, see on ühtepidi täiesti õige. Teistpidi nad ei olnud kindlasti esimesed, kes popkunstiga kokku puutunud, siis nad olid, nad olid koolipoisid, kui nad hakkasid sellega tegelema ja, ja samal ajal ei olnud popp tundmatu ei, Tõnis indile. Ei Toomas vindile ei, kogu ongi seltskonnale, sellepärast et Tõnis Vint Anky sellise arhivaarina ja ideoloogina kahtlemata teadis popkunsti ja siis räägiti küll väga naljakas ka kirjanduses, või noh, ütleme niipalju, kui Eestis üldse kirjutati nimetatud ei räägitud nii palju popist, vaid kui kujundiste kujundikeskuses. Noh, mis on Poppy üks selline vähemalt graafiline väljendus suur, agressiivne, tugeva värviline kujund, noh see on üks, üks viis, eks ole, woofer kasutas seda ju oma kuulsuste galeriis hästi ja noh, see oli nagu teada, kõik enam-vähem mitte väga palju, aga ikkagi ta oli teada, nii et kindlasti supp 69 ei ole esimene originaalne noh, et enne pole olnud kunagi Eestis keegi mitte midagi teadnud, aga teisest küljest noh, me ehitame kogu majale narratiive selliste asjade peale üles, et ühel hetkel astub supp üles, siis on kusagil 64 esimene näitus ja siis on järsku tee esimene näitus 26. aastal ja nii edasi. No see on niisugune üks ajaloo kirjutasin metoodikaid, et teda võib alati kahtluse alla panna, aga teda kasutatakse. Mainisite, et see põlvkond Kes enam sõjakoledusi ei näinud ja kassas nagu rahuajal ülesse, et neil oli omane selline mäss ja vastandumine ja noh, kindlasti on Poku Eestis väga tähtsal kohal kontseptuaalsus. Poka kuidagi iseenesest viitab sellele, et ta, ta on uus, et kuidas sellega on ja kuidas selle kontseptuaalsusega on. See kindlasti oli, tähendab noh, eesti kunstipilt on ju kogu aeg alati nii õhukene, et me ei saa teda kihtideks jagada, et et kui sa oled popsis, sa oled puhas pop, et seda kindlasti ei olnud. Et ma tükk aega mõtlesin, et kas ma näiteks liidan kuidagiviisi mõned Jüri Okase aktsioonid sinna juurde, nad seltskond oli sama aja aastad jooksevad kokku seal mingi imeõhkõrnad piirid, mingi mõtlemisviisi erinevus, et ma teda sinna ei pannud. Aga see, et nüüd ütleme, ega sellel supiseltskonnast kontseptuaalselt poleks saanudki. Päris kindlasti oli, et mis ma eraldasin just selle rõõmsapopi hilisema sopi vast just nimelt selle kontseptuaalse seepärast, et et üks asi on, kui sa teed ühte asja rõõmus katsetusest, noh tõesti nagu noh, nagu noor inimene, kes astub uutele väljadele ja teine asi on see, et kui sa konstrueerida oma peas mingisuguse põhjuse, miks sa seda teed ja analüüsid ka tagajärgi ja ütled asetad oma teguviisi laiemale, ütleme kunstiväljal, et mida, see, mida see popi sissetoomine meie traditsioonilise maali, mis oli väga võimas sellel hetkel ja ta oli võimas ju veel 15 aastat vähemalt pärast seda, et mida, see, mida see tähendab, et päris kindlasti need mehed andsid endale aru, seda enam, et oma mässumeelsusega tekitasid nad hirmus palju pahanduste ju ka kunstnike liidu juhtkonnale, kes nagu tõesti kõndides mingisuguse piiri peal üritas häid suhteid hoida. Noh, ütleme Moskvas ja võidelda sealt välja mingisugune selline lapikene maad eesti kunstile ja nad pidid ju ka ikkagi nii või teisiti olema Eesti kunstnike, traditsioonilise mate, nagu me neid praegu nimetame kunstnikest väljas ja nende õiguste ja võimaluste eest väljas. Nii et päris kindlasti nüüd supi seltskond oma tegevusega seda tasakaalu hoidmist häiris päris kindlasti ja see on, oli eetiline küsimus, et mida me siis nii teha, et kui te kutsute kurja välja tuleb siia kümnete viisi Moskvast arrogantselt tädisid ja onusid, kes hakkavad kõik seletama, kuidas kõik valesti on, et mis siis saab. Aga noh, õnneks sai hästi. Ei, et kuidagiviisi see balanss siiski siiski hoiti ja eks ajad olid ka natukene soodsamalt päris kindlasti kui aastal, no ütleme, 55, kuus. Sirje Helme, kas te võiksite seda kurja, kes välja kutsuti, kirjeldada või pigem neid kutsujaid kirjeldada, et raadios on alati tore teha et millised need väljendusvahendid, et olid, et kuidas ja ja kus ja mida testi, et noh, et kindlasti ei olnud seal ainult mingisugune lõuend ja, ja lillemaal, et kas te võiksite mõnda tööd või, või situatsiooni või mingit nähtust kirjeldada? No see oli, ma olen ka seda raamatus öelnud, et see on natukene ka eluviis, et see on noh, Eesti kunstiinstituudi seltskond seal juba juba Auki ajal hakkasid peale kõikvõimalikud etendused häbeningid, koosistumise, et ühesõnaga ta on noh, eluviis nagu väga. Jah, ta ei koosne ainult päris kindlasti kunsti tegemisest, ta on ka ütlemisest kõikvõimalikest aruteludes, koosistumiste eest, muusika, kuulamisest, tantsimisest suhtlemises, see on selline kimp elu, mida siis elati ja ega kunstnikel nendel noortel meestel ei olnud ju mingeid märkimisväärseid ateljeesid, kuhu sonid ennast sulged ja hakkad tegema suurt kunsti, seda tegelikult ei olnud, ma võin kirjeldada näiteks Lapini ja Runge üsna ateljeed, see oli Kadriorus keldris. Seal oli vahva koos istuda, aga ma ei tea, kuidas seal elada oli, et. No inimesed olid muidugi ka oluliselt vähem nõudlikumad, kui nad praegu on, aga keldris, kui normaalsel viisil ikkagi vesi sisse imbub ja kuidas seal kõik sooja hoiti ja aknad olid pooleldi peatänava sees ja ega seal vist mõnus ei olnud, aga ega noorele sellisele alles kunsti pürgivale inimesele tollel hetkel väga palju vaja ei olnud, aga tingimused olnud head ta üldse on alalõpmata, kurtis, et tema ateljee või mingi punkrikene ka mingi keldri punkrikene oli siis kusagil Mulla tänava ja sealkandis ja et hiired on jälle mingisuguse joonisse nahka pistnud. Ja nii ta oli ja siis nendes tingimustes ikka sündisid, need kollaasid, uhked ja, ja need, mida me praegu kogu aeg nagu mingi esimeste sots, arti näited näidetena välja pakume. Ja siis üks esimesi popi näitusi, just sellel seltskonnal oli 68. aasta detsembris hoopis Ando Keskküla kodus Salinõmmel mis tähendas siis seda Niukest, et tuba, mis oli kujundatud, kas on plaanis, kus oli kasutatud siis vanu, kotasid madratseid, milles Ani monteeritud raadiosaatja radio sealt muusikat kuulata ja nii edasi ja nii edasi, nii et see oli kõik koos selle eluviisiga, ma arvan, et see oli päris vahva aeg neile. Peeter Laurits teeb tavaliselt pilte aga eelmisel ja sellel nädalal pidas ta ka kultuurikoja päevikut. Kolmanda. Päev, teine veebruar. Mul läheb teine nädal ilma suitsuta ja alkoholita. Suitsunälg piinab õõnsa närvilisusega, mis ajuti kipub ärevushäireks. Narkootikumidest on suitsetamine sõltuvust tekitavus poolest kohe pärast heroini. Jälk kraam, aga jube armas. Seekord ihub võõrutuspiin seestpoolt hästi puhtaks, tundlikuks. Mul õnnestus intuitiivselt leida üles nõks, mismoodi suitsunäljale selga ronida ja kasutada teda veoloomana. Kõvasti ja ülbelt tuleb kannust anda, aga siis tuiskab tuuslar sinna, kus vaja. Ma ei oska seda nippi veel kirjeldada, aga ma töötan selle kallal. Üks mu sõber, met Humphrey tegi ühel luus öösel sellise pöörde, et enam ei suitsetanud ega joonud, vaid maalis iga päev ühe maali iga päev täies eufoorias. Niimoodi tegi ta kuni aasta lõpuni aastavahetusel korkista viskipudeli jälle lahti ja jõi edasi. Maalimise produktiivsus langes tagasi tavalisse mõõtu, aga maalid olid juba hoopis teisest liigast. Ta oli selle aastaga oma spiraalil mitu keerdu ülespoole kimbutanud. Initsiatsiooni järgmisesse dimensiooni. Neljapäev, kolmas veebruar. Nüüd, kui ma kütiorus harva käin. Ma siin jälle pilte teha, vahepeal rikaldasse suhe ikka väga ära. Praegu ratsutan suitsunälja seljas ja teen korraga kolme pildikomplekti. Kõigepealt stuudios lavastatud ja 16. sajandi kohtu toimikutesse monteeritud Mattiase Martüürium. Siis aasta tagasi Marokos pildistatud unenägude ja nägemuste ergava sinisega tegelev Jallai alla. Lõpuks üks alles pikkamööda kuju võttev seeria kus ma püüan omavahel kokku pookida metsikult vohavad makroloodust ja linnase integraphi töid. Või siis makrolooduste Vano ornament maagilisi kirjeid. Hästi huvitav tegevus on, aga ma ei tea veel, kuhu ma liigun. See teadmatus on suurepärane. Õnneks ei pea oma otsuseid langetama veel niipea. Reede, neljas veebruar. Täna ronisin kütioru põhjast üles suusabaasi ja istusin mitu tundi kohviku panoraamaknal. Hüppasin kakaod ja vaatlesin, kuidas poe kuku mägedest laskub. Kuueaastasel käib selliste asjade õppimine jube kergelt enesestmõistetavalt paar päeva ja vingerdab vigurrajal nagu sisalik. Uku jaoks on see suusatama õppimine, korralik hüpe oma spiraalide Järdudel initsiatsiooni oma julgusesse, jänese väärikusse. Uhke vaadata, kuidas talle elurõõmu ja meelevalda annab. Laupäev, viies veebruar. Eile magama minnes mõtlesin, et tore oleks hukuga koos midagi täiesti uut õppida. Näiteks suusatamist. Paraku on mul tohutu vastumeelsus adrenaliinimürgituse suhtes. Adrenaliin lihtsalt ei ole minu psühhotroop. Taebla südame pahaks. Suitsunälja seljas ratsutamine, võib-olla pöörasengi slaalom, kui Juku Suusamägedes. Töö lendab nagu draakon, kolmed, rauad korraga tules. Ühe tööga, puhkad teisest ja kütad ennast järgmise jaoks üles. Aga adrenaliini tase tuleb hästi madalal hoida, muidu lendad kohe rajalt välja. Pühapäev, kuues veebruar. Herkki Erich Merila sõitis koos sõpradega nädalaks Berliini oma sünnipäeva tähistava. Tundub mõnus pidu olevat, aga kaine. Minu jaoks oleks see sünnipäev kole pikaks veninud. Pealegi olime luku gamma kokku lepitud, sel nädalal kütiorus suusatada. Saatsin Herkile SMS-i. Öösel kell kaks helistas ta tagasi ja panimule Patrick kollertoni telefoni otsa. Ka Londoni sõbrad olid Berliini jõudnud. Pätrik lubas kevadel Tallinna tulla. Tore. Tagasi Tallinnas siin piinav suitsunälg millegipärast vähem kui orus. Rutiini tellingud ilmselt aitavad. Karina luges käsitlust Youngi ja Freudi suhetest. Freudi süsteem on hästi lineaarne inimene sünnib laps, siis nooruk kasvatab oma libiidot ja saab oma traumad. Kui saab täiskasvanuks, on ta valmis ja ülejäänud elu kannatab ta oma lapsepõlvetraumasid. Jungi individuatsioon on aga elukestev areng. Mõtlesin, et see sarnaneb munad testide ja dünaamiliste usunditevahelise suhtega. Esiteks Freudi libiido täiesti monomaalne moodustis. Teiseks kujutavad ka monotistid ette Demjorg. Alguses valmistab maailma. Teatud aja jooksul saab see valmis ja edasi saab selles ainult Oleskleda kehtestatud seaduste järgi. Dünaamiliste usundites on see täielik mõttetus. Loomine toimub kogu aeg. Teisipäev, kaheksas veebruar. Öösel nägin unes hiiglaslikke mere härgasid. Üks lõi lohiseva paksus banneli omale sarve otsa ja jäi minuga tõtt. Täna ärkasin selle peale, et hingasin suu kaudu, sest nina oli tatti täis valgunud. Päev läbi olen ennast haigestumisest eemale valgerdanud. Paistab, et läheb õnneks. Homme sõidan Tartusse enesekohase näitust avama, aga enne püüan lõpetada viimaseid Mattiase Martüüriumi pilte. Töö lendab käes, aga päris valmis siiski ei jõua. Parem ongi. Las nad vahepeal puhata. Nädala pärast annan neile värske pilguga viimase häälestuse. Karina luges mulle ette, mida juutada istide kohta kirjutas. Tartus üle hulga aja galeriis on kõrgema kunstikooli õppejõudude näitus. Mina küll mingi õppejõud ei ole, aga millegipärast kutsuti osalema. Saatsin ühe mõne aasta taguse stuudio portree, mille koos Herkki Merila tegime. Ma olen seal maikas, suits hambus. Näen välja nagu blatnoi ja lõikan leivalaual hea suure noaga oma paremat kätt viiludeks. Teie igapäevast leiba lõikan teile iga päev. Antud näitusele illustreerib see loomemajanduse viljastavat mõju eesti kultuurile. Õhtul astusin kunstikoolis Toomas Kalve juurest läbi. Lobisesime, lobisesime, lõpuks läksime Hasso Krulli külla. Seal lobisesime veel ja Karoliina keetis hea pajatäie Tommi soppi. Siis lobisesime veel natuke ja ma läksin lõpuks liisuplatsi juurde öömajale. Enne magama jäämist lobisesime veel hea hulk aega. Homme kokku Urmas Vadiga Eesti raadio stuudios. Ka ilmselt lobiseme. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Peeter Laurits. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Ja kirjutage meile e-posti aadressil vadi ät R R punkt. Ee. Kõike head ja kohtumiseni.