Eesti entsüklopeedia on tänase saate märksõna ja stuudios on Ülo Kaevats, kes palju aastaid on töötanud Eesti entsüklopeedia peatoimetajana. Head kuulajad, kujutleme hetkeks, et Eestis ei oleks oma rahvuslik üldentsüklopeediat. Mina julgen seepeale arvata, et siis ei oleks meil ka iseseisvust ega oma riiki. Ühiskonnaelu on ju sedavõrd läbi põimunud, erinevad eluavaldused moodustavad sellise kooskõlastatud terviku. Et ühelt poolt, kui meie intellektuaalne keeleline ja trükitehniline suutlikkus ei küündiks entsüklopeediale loomiseni, siis teiselt poolt ei kannaks meie poliitiline, majanduslik ja kultuuriline jõud iseolemist välja. Võib-olla selles arutluses ei olnud põhjus ja tagajärg just täpselt omal kohal aga päris kindel on see, et ühegi teise raamatu puhul nii mastaapset seostamist esitada oleks lausa kohatu. Enne Eesti entsüklopeedia juurde jõudmist Peaksime mõne sõna ütlema maailm Antsiklopeedia roost. Entsüklopeedia puhul me ei räägigi ühest raamatust nagu eks Liive saates tavaliselt vaid enamasti kümnetest köidetest ja paljudest väljaannetest väljaannetest, mil parimal juhul juba mõnesajaaastane ajalugu kaante vahel kaasas. Tegemist on omalaadse kultuurinähtusega, mis võtab kokku maailma ja rahvuskultuuri teatud arengujärgu ja mis sellisena eeldab ühe rahva üsna mitmekülgset küpsust. Esimesed entsüklopeedia laadi teosed koostati ja anti välja Egiptuses, Hiinas, Kreekas ja Roomas. Juba ammu enne Gregoriuse kalendri null aastat. Tänaseni on neist aktiivses käibes sealhulgas koguni õpperaamatutena Aristotelese teoste kogu, mida käsitletakse teatud mõttes Antiik-Kreeka üldentsüklopeediaga. Keskaja Euroopas traditsioon mingil kujul säilus, meenutagem niinimetatud summa tüüpi teoseid. Tänapäeval levinumat märksõnalised entsüklopeediad kujunesid välja seitsmeteistkümnenda 18. sajandi inglise, saksa ja prantsuse kultuuriruumis. Tuntum neist on muidugi 20 kaheksaköiteline prantsuse entsüklopeedia, mis anti välja aastail 1751 kuni 72 kuulsate filosoofide, Tiidroo ja dalamberi juhtimisel. 19. sajandil jõudsid algupärase universaalentsüklopeedia välja anda juba paljud arenenud kultuuriga suurrahvad 20. sajandil suhteliselt samasuguse eneseteostuslikku kõrgsaavutusega hakkama saada paljud väiksemad rahvad, teiste seas ka soomlased, lätlased, leedulased ja eestlased. Viimane suur murrang entsüklopeediat kirjastamisest toimus vaid mõned aastad tagasi. Ilmusid suurteoste esimesed tõsiselt võetavad elektroonilised versioonid tuleb nüüd jälle tagasi koduste asjade juurde. Esimese katse rahvuslikku üldentsüklopeediat Eesti üleüldise teaduse raamatu ehk entsüklopeedia konversatsioonileksikoni nime all välja anda tegi Mitmekülgne humanitaarKarl August Hermann. Esimene köide ilmus vihikutena aastail 1900 kuni 1904 osa teisest köitest 1906, mis ühtekokku hõlmasid A tähe artiklit ja osa B tähest. Koos mõne abilisega ette võetud hiigeltöö jäi pooleli. Minu arust peamiselt objektiivsetel põhjustel, millest siinkohal nimetagem järgmisi. Universaalentsüklopeedia koostamine eeldab esiteks rikka sõnavara ja arenenud loogikaga rahvuskeele olemasolu milles on võimalik väljendada kõigi oluliste tegevusalade põhisisu. Johannes Aaviku, Johannes Voldemar Veski keeleuuendustöö oli tol ajal veel tegemata. Teiseks eeldab entsüklopeedia koostamine maailmateadusega enam-vähem vastavuses olevat oma kultuuriteadussüsteemi, vaid siis saab toimetus kvaliteetsed artiklid tellida oma maa autoritelt. Eesti ülikool Tartus eestikeelne ja meelne kõrgharidus- ning teadus oli ju Herman ajal veel sündimata. Kolmandaks vajab entsüklopeedia väljaandmine professionaalselt kirjastamis, sealhulgas eriti toimetamiskultuuri kõrgel tasemel trükitehnoloogiat ja mis eriti oluline, üle kriitilise piiri suurt ja maksujõulist turgu. Eelmise sajandi algul Eestis seda veel ei olnud. 1900 kolmekümnendatel juba oli esimene lõpule viidud Eesti üldentsüklopeedia ilmus aastail 1932 kuni 37 Tartus looduse kirjastusel. See Eesti entsüklopeedia oli kaheksaköiteline ja sisaldas üle 75000 artikli. Trükiarv lõikus 7000 ja 9000 eksemplari vahel. Toimetuse koosseis ei olnud suur, kuid lisaks töötas veel 37 osakonda. Tippteadlaste eesvedamisel. Peatoimetaja Richard Leisi juhtimisel saavutatud tulemus oli, on igati kiiduväärt. Eesti astus jõuliselt maailmaentsüklopeedia rahvaste perre. Okupatsiooniaja kolmandal ja neljandal kümnendil, täpsemalt aastail 1968 kuni 78. Ilmusid Eesti nõukogude entsüklopeedia ehk rahva ja suupärasemalt ene kaheksa pluss x köidet. Seda väljaannet lühidalt iseloomustades võib öelda et võõra ideoloogia surve ja tsensuuri järelevalve all suutset toimetajaid ja autoreid just niisuguses järjestuses tahaksin tolle aja tegijaid panuse järgi loetleda suhteliselt toimetajaid ja autoreid, teha ometigi peaaegu parima, mis neis tingimustes võimalik oli. Eriti selgeks saab niisugune hinnang võrdluses teiste omasugustega. Teisalt oli ilmne seegi, et vaba maailm liikus meil kiiresti eest ära eriti uusima teabe edastamise ja ilusti veerimise vallas. Totalitaarne riik doteeris heldelt oma ideoloogia laiali laotamist. Kui ene esimese väljaande trükiarv oli üheksa kuni 10 korda suurem kui 30.-te aastate eesti entsüklopeedial siis 1985. aastal ilmuma hakanud ja praegugi jätkuva mustakaanelise väljaande ette tellimusega püstitas eesti rahvas omamoodi maailmarekordi. 220000 eksemplari ligikaudu 750000-le lugemiseas inimese kohta. Päris lõpuni seda fenomeni ära ei selletagi. Küllap hangiti teost ka järelpõlvede jaoks. Nii must tundus tollase aja lagi meie saatuse jaoks. Aga ajalugu muutus laulvaks revolutsiooniks ühte hoides muutsime seda otsustavalt juba aastal 1989 kuni 90. See on enne riigi taasiseseisvumist, muutsime ene jälle e eks. Eesti entsüklopeedia, eks see oli suur töö. Poolel teel tuli uutele alustele panna jäämäelaadne süsteem, mille vaid veepealne osa on mõniteist väga peenikese kirjaga täidetud paksu köidet. Uutmoodi tuli kavandada, hankida, koostada ja esitada parimat infot kodundusest tuumaelektrijaamade, nii Hiiumaa küladest, New Yorgi valitsemiseni, geenitehnoloogiast. Postmodernistliku kunstiraamatu sisu ja nimi sai korda, aga ühiskonna järgnenud majandusraskustes ei suutnud tugevasti üle poole ettetellijatest enam entsüklopeediat osta, sest kõigi teenuste kallinemise tõttu tõusis hind märgatavalt. Ostjate vähenemise tõstis omakorda hinda veelgi. Meie tulime raskustest ikkagi läbi, meie lõunanaabritel nii hästi ei läinud. Mis saab edasi? Praegune väljaanne viiakse lähiaastatel lõpuli. Loota on, et me saame ka läbi ajaloo esimese suure ja kvaliteetse rahvusatlase. Arenenud maailm liigub praegu kiiresti infoühiskonna arengufaasi. Eesti on selles liikumises suhteliselt edukas. Meil on inimesi, kes oskavad kvaliteetset entsüklopeediat teha, kuigi ka noori ja tarku inimesi on juurde vaja. Aga praegused märgid näitavad, et just väike ja mitte eriti rikas turg ei ole veel uueks väljakutseks valmis. Lõpetuseks küsin. Kas Eesti suudab lähiajal välja anda 21. sajand entsüklopeedia nii raamatuna kui ka elektrooniliselt. Ja me ise vastaksin niimoodi. Ma väga loodan, et suudab. Rahvusentsüklopeedia on kuu rahva ühise eneseteostuse asi. Rääkis Ülo Kaevats. Eks liibris?