Mandri ja mere vahel ranna pikk jahtaga ahel. Ulatab ümbermaade ringi, köidame teid ja seob mehingi. Aeldab laineid ja linde ja laevu. Ja soolane valgus, sõrmiti koos sinod, algus said selle elu endale kanda. Seisad kesksuletud, seebimulli oled ja viskad kirja ja kulli ümber on aed, on natuke ruumi. Pöörlevaik pilvi, tiirlevaid tuumi juure ja tüvesid õisi ja lehti savi õhku, millest mett tehti, said selle eluea. Hetked kõik ajaks lekkis. Ja elu saab otsa. Hing jääb hõõguma ahela otsa. Orjavitsa. Tere õhtust. Juhatagu äsja kõlanud Mikk Mikiveri esitus sisse meie tänase kava Jaan Kaplinski loomingust. Stuudios on luuletaja ja kirjandusteadlane Hasso Krull et rääkida meile oma suhtest Kaplinski luulega. Jaan Kaplinski on Eesti 20. sajandi teise poole üks olulisemaid luuletajaid. Teda ei ole kunagi määratletud väga kindlalt mingi kaanoni seisukohalt välja arvatud ehk see kaanon, mida praegu me nimetame 60.-te modernismiks. Seda nimetati veel 10 15 aastat tagasi lihtsalt kassetipõlvkonnaks tolleaegse eritsiooni praktika järgi. Ja oli ka tavaks. Või oli niisugune harjumus tollal näha kõiki kuuekümnendatel aastatel alustanud kirjanikke justkui lõputute, no elanikena, see oli tolleaegse kaanoni paratamatus, et kõik, kes olid vanemad või, või siis justkui sellise targa vanamehe rollis, et kirjanikud olid prioritiseeritud endisse Kaanamisse niinimetatud sotsialistliku realismi omasse. Kõik, kes sinna enam ei mahtunud, pidid jääma nooretaks ja nõnda koos teiste oluliste rohkem ja vähem oluliste 60.-te materialismi põlvkonda kuulunud elanikega Jaan Kaplinski samuti väga kaua aega oli selline lõputult noor ja nüüd ehk kümmekond aastat tagasi samalaadse tähtpäeva ajal, nagu nüüd siis alles hakkasime tajuma meie luulelugejale. Et tõepoolest on tegelikult juba tegemist kas siis mõnes mõttes klassikute või, või vähemasti väga kindlalt kujunenud ja kujunda, teatud kindlalt kuju võtnud ja kujuna kumavad autoritega. Kaplinski on üks selline, tema enese looming on küll nüüd igasuguse kindlakujulises ja kindla identiteedi anud põhilises teisest küljest on ta võimalik, et seal enam-vähem algusest peale jäänud mõnede võiks siis öelda kas alglauset või või algmõtete selliste algkujude juurde võiks ka öelda, kui me ei taha taandada seda kõike keeleliseks. Sõnaga, tal on teatavad algusest peale küsinud kujutlused, ütlemised, mõõt, et käigud ja mõtted tagasipöördumise viisid enese juurde, mis on kas jäänud põhiliselt samaks või siis mõnest aspektist võime ehk öelda, et mida aeg edasi, seda rohkem ta on saanud. Näed, eks, aga see kõik on kehtestatud teatud mõttes vastupidisel viisil siis ilma kindlat identiteeti, ilma kindlaid dokteina, kindlaid piire isegi manifesteerin matta ja selle poolest ka oma siis 60.-te modernismi põlvkonna kirjanikest paljudega Jaan Kaplinski kontalasteerub, kuna Jaan Kaplinski on kirjutanud vähemalt niisama rohkearvuliselt ja lõppkokkuvõttes teksti mahult täheruumide poolest muidugi tublisti rohkem esseistikat, igasuguseid hajutlevaid, võtisklevaid, huvitavaid. Ja kokkuvõtvaid tekste, siis ma luule kaldub sinnapoole, et ta on selle justkui isa mingil määral ka kommenteerinud, teisest küljest jälle jätnud ühteteist lahtiseks. Täna ma loen paar luuletust mõnest mu lemmik. Raamatust Kaplinskilt mõned mu lemmikluuletused. Ja pisut räägin sinna juurde, seda, millest Kaplinski ise on osalt kirjutanud, tänud ja osalt ka ei ole, osalt on ta ikkagi öelnud selle. Just nende luuletekstidele inimeste kaudu. Ja kõike ei saa enam uuesti öelda, kui seal luule kaudu juba üteldud mõned niisugused protseitsilised liikumised, mis ei ole iseenesest kindel mäng või kindlasuunaline sihiline liikumine aga väga silmatorkavalt protsess siis on Kaplinski luuletustes üsna korduvateks kujudeks ka juba algusest peale. Siis 60.-test aastatest alates ja kaks niisugust on lendamine, mida tavaliselt ei Kõik, mis sellest järgne, peab meie enda oletada. Teine on voolamine seotud siis veega. Kaplinski nimetab seda, mis voolab. See võib olla näiteks jõgi, aga võib olla ka midagi muud, ütleme, liiv, mis tahes. Need on nii palju, mis koos, sest et voolata seda voolamist. Üldiselt nimetab ta just protsessina, erinevalt lendamisest. Ja see on siis mingisugune vahekorra erinevus, ühelt poolt õhu elemendiga, teiselt poolt elemendiga, mis seal ikkagi voolamise arhetüüp? Üks luuletus, kus need kaks asja on koos, kõlab nõnda. Mõõtud tiivaga pühib keegi laualt head leiva raasukesed kokku. Lapsed korjavad õuemäed. Kirjusid sulgi. Võib-olla on parem kui keegi ei mõtle, mis tiivad mind kunagi. Sellest imelikust Maask lumena tuhana veena tulen, vool on vähehaaval tagasi igale poole. Ja kui mõni loebki suurude Nuki peast Vihula teri korjab, taskud tulusid täis. Mind ei tunne nad ükski enam ära. Või mis on see luuletuse mina keda ei tunta ära, miks teda ei? Vool on see miski, mis iba tuleb ainult voolates. Poole selle äratundmiseks on tõepoolest vaja pisut rohkemat kui mõnede lausete teadmist ja nõnda on ka identiteet võib-olla isegi rohkemat kui luuleline identiteet. Kindlasti rohkemat kui ainult luule identiteet. Seesama meri meis kõigis punapime soe, kõigi kaarte, tuulte tuksumine, südamed purjetas. Vahujoon läbi valge. Ei tea, kas see on väga hell meri. Või kõige karmim oli, mille kuju võib niimoodi pildina kujutelmana vaimusilmas ilmuda, millest siin õieti juttu on? Selle asi sama meri meis kõigis seda Kaplinski kasutanud veel hiljem ja on isegi tõlkinud inglise keelde. Niimoodi muuta. Täielik voolav ja siis merenaga lainetab. Kui ta ei, siis ta voolab. Aga ta on üks. Kõikides on. Tuleku ja justkui siis lahustatud või hajuva identiteedi küsimus lahendatud nõnda et selles on ka karmust hirmu pimeduse taga. Kaplinski ei ole kunagi ühtegi sellist lemmikmõttekuju esitanud ilma ambivalentsus deta. Kõik, mis on talle meeldinud, sellel paistab olevat nii hästi helgem kui ka karmim pool. Mesilased läbi päikesepaiste. Tõusev, tantsin, laskuv tolm, viimalemist silmini rõõmu täis. Niisugust subjektiivsuse esitust ma olengi luules näinud. Harva, mis teatama siis mina suhtemaailmaga sõnastaks nii. Lihtsalt. Siin on nüüd tõesti see aju ise piiritlemata, eks öelda, Kaplinski pole rangelt piiritlemata identiteet antud. Aga helgena viiv olemist silmini rõõmu täis. Ja et see oleks tõepoolest olemine, oleks päris selleks päevale miski, mida ei saa enam sellele ühtsusele sellele lõhestamatusele taandada. Mingi komponent, mis avaldab veel vastupanu. Ja mida Ma lihtsalt, et oleme inimesed ei saa seda välistada ega lõpuni siluda, aga seedida. See on see. Mina olemine maailmas ainult üks luuletus pilgus. Vähemalt enam kui Helme deodorant mõlemas kirikus üks väike pöörlev tüdruk, puhumas võilillelendureid igasse tuulde. Ja tema poole vaatavad seinad läbi seinte ja hääl tuleb algusse tagasi. Ärkamine algusse naasmine üks neist. Hämaruse ähvardusel negatiivse märgiga, neid jätkamine on tema jaoks siis luurata. Kaplinski tahaks ka niisugune protsess mis samuti nagu kujunemine võimaldab pisut aega viibida justkui kahe maailma vahel. See on siis une ja ärkveloleku tee seda vahel Kaplinski otse nimetanud. Ja siin on kummalise, väga ootamatu, väga kiire käänuga toodud piiril olek miski, mida me tajume justkui enamik unenäole justkui veel mitte reaalsele viidud kokku häälega, mis tuleb. Algusest, ja ja võib-olla ennegi see, mida ta vahel ka on nimetanud, lihtsalt puhtuseks algseks puhtuseks, see, mis ei ole Kaplinski jaoks ilmselt seotud mingisuguse otsese puhastamisega puhtaks rookimise kujutlusega. Teisest küljest selle voolamise osa on ka üks luuletus, mis väga-väga lihtsalt seda väljendab, kus on juttu reostatud ojast, mis voolab endise puhtaks ja nõnda, aga meie nagu tarvetuses ütled. Ja lõpuks veel üks mõrane luuletus, kus on jällegi samu teemasid. Mõjud algust suhteliselt nüüd Kaplinski kohta kindla piirilisi lauseid elu ja olemise kohta jutuga piirist hingest ja siis on ringi väga oluline kujund Kaplinski jaoks. Hing on see, mis lõpu ja alguse justkui kokku viib, mis tema jaoks on mõnes mõttes justkui see olemise tõestus ütleme nii. Tõestus tõestamata, algne puhtus saab olla algne puhtast siis, kui ta on seesama lõpus. Siis on võimalik, et me tõesti ei ole sealt kunagi ära kuulnudki. Kui kõik saab otsa, siis algne puhtas ei saa otsa, sest ta on ise. Oot, aga alati ei ole muidugi Kaplinski tunnetanud seda tingimata helgena, tal on ka tugevalt jah, kas just depressiivseid, tugevate masenduse, ahistuse meeleoludega, luuletusi, kuidas ta sellised meeleolud lõpetab? Seda aga siit võime läbi kuulda. Sellega ühtlasi mina lõpetan tänase. Köidab me teid ja seob mehingi. Ahendab laineid ja linde, laevu, palju minejaid, palju vaevu laulev liiv ja soolane valgus. Sõlmitsi koos siin ots ja algus said selle elu endale. Tänasel keskeelsel tunnil uitasime Jaan Kaplinski luuleradadel ja teejuhiks oli Kaplinski Loomingu hea tundja Hasso Krull.