Eks liibris. Täna on raamatusaateks stuudiosse tulnud Mall Jõgi, tänane jutt on kahest Saaremaa kirjamehest ja päris mitmest raamatust. Aarne Vinkel ja August Mälk on need mehed. Kirjandusteadlane ja kirjanik. Aarne Vinkel on August Mälk uurinud juba aastakümneid pea terve elu. Sellest ajast alates, kui välismaal elavatest eesti kirjanikest kirjutamine sõjajärgses Eestis üldse võimalikuks sai. Esimene vinkli artikkel August Mälgust ilmus juba 1958. aastal. Oli vene aeg, väliseesti kirjanikest eesti ajakirjanduses tookord ei kirjutatud. Eestis elava inimese jaoks ei oleks neid tohtinud olemaski olla. Kuigi pisut tõsi küll, hakkas raudne eesriie tol ajal meie jaoks pragunema. 1900 seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel avaldas Vinkel loomingus ja Keeles ja Kirjanduses kütkestavad uurimusi Mälgu loomingu teemadel, millest joonistuvad välja juba tulevasel raamatupiirjooned. Inkli monograafia August Mälk on praeguseks ilmunud kahes trükis. Eesti raamatu ja Ilmamaa väljaandel. Maasi vallast pärit Aarne Vinkel on olnud erakordselt õige inimene. Kirjutama Lümanda kirjanikust August Mälgust. Saarlasena tunneb Vinkel Saaremaa inimesi ja olusid paremini kui ükski teine eesti kirjandusteadlane. Eriti 20. sajandi esimese poole praeguseks juba kadunud Saaremaad. Vinkel ei ole teinud August Mälgust kirjanduslikku pilti suurt ja eksimatud kirjaniku vaid näidanud teda otsingutes ja muutumises just Mälgu arengut, rabedavõitu kirjanduslikust, algajast küpseks kirjanikuks. 1920.-te ja 30.-te aastate Eesti vabariigis. Aarne Vinkel oma monograafias kujutanud erakordselt hästi. Aarne Vinkel raamatut August Mälgust on huvitav lugeda kirjandusteadlasel sest seal on palju senitundmata ja dokumentidega kinnitatud fakte on uudne käsitlus. Aga seda on huvitav lugeda ka tavalisel lugejal. Ta saab raamatust hea pildi, armastatud kirjanikust. August Mälk elas pika ja töörohke elu, kirjutas hulgale raamatuid ka oma uuel kodumaal Läänemere teisel Rootsis. Siiski on ta kõigi eestlaste hinge jätnud sügava jälje eelkõige rannakirjanikuna eriti oma rannaelust kõneleva triloogiaga. Loogia õitsev meri taeva palge all. Hea sadam oli omal ajal absoluutselt uus sõnani kaheksas eesti kirjanduses loomulikult ka August Mälgu enda loomingus. Rannaelust olid eesti kirjanikud tol ajal veel nii vähe kirjutanud, et Saaremaa kirjanik Saisi olla tõeline uute maadeavastaja. Ta jäi suureks eeskujuks Eesti rannakirjanikele ka 20. sajandi järgnenud kümnenditel. Aadu Hint, Herman Sergo ka Albert uustulnd on oma kirjandusliku eeskujuna nimetanud eelkõige August Mälku. Et ja praeguseks kadunud maailm, kuhu kirjanik meid oma romaanides viib Lääne-Saaremaa kõrvalised ja väga vaesed rannakülad oma suletud elulaadiga tänapäeval avatud maailmas on järjest raskem mõista tolleaegsete saarlaste vastuoluliste elu. Saaremaa eriti saare kaugemad maanurgad olid eraldatuse ja inimeste vaesuse tõttu äärmiselt suletud maailm kus elanikel polnud alati adekvaatset ettekujutust sellest, mis toimus mujal Eestis. Samas oli saare elumeresõidu tõttu laiale maailmale ehk avatumgi kui siseeesti kõrvalistest külades. Avatus maailmale ja merele ja samas sulgumine oma vanadesse traditsioonidesse. Vanasse elulaadi võib tunduda kummalise kokku kõlana kuid oli reaalsus veel 20. sajandi esimesel poolel. Saareelutavad ja tõekspidamised olid kujunenud välja sajanditepikkuse kooselu tulemusena ja neid säilitati kiivalt. Mälgu kirjeldatud ajal oli see arhailine, ilus, väga vaene ja väga eetiline maailm veel täiesti olemas. Ja seda õnnelikku maailma kuldas rikkalikult jumala päike. Minu arvates annab see leebe päike, inimeste hea vabadus ja aus eluvaade põhilise tooniga augus Mälgu kõnealustele romaanidele. Arvan, et just sellepärast neid ka armastatakse. Muidugi mõjus, olgu romaanides kujutatud Saaremaa lääneranniku kaasaeg juba dollalgi raamatute ilmumise ajal kolmekümnendatel ja 40.-te aastate alguses pigem Rõuge õnneliku minevikuna ammuse kuldajana, mida inimkond on aina igatsenud. Elu linnades, jaga rikkamates ning enamarenenud maakohtades oli neil aastatel juba sootuks teistsugune hoopis julmem, jõhkram ja realistlikum. Mälkonna oma romaanides loonud terve hulga meeldejäävaid Saaremaa inimtüüpe. Saarlasi sellisena, nagu eesti lugeja teda praegu tunneb, võiksime öelda ka saarlase stereotüüp on suuresti pärit August Mälk loomingust. Tuletame meelde see saarlane, väliselt kinnine, kuid rikka hingeeluga ja tingimata väga aus rannakülamees või naine. Hiljem kandusse inimtüüp muidugi ka teiste Saaremaa kirjanike August Mälgu järglaste loomingusse. Kõige monument Itaalsem tema tegelastest on muidugi Kypri Taavi hea sadama vabadikust paadimeister. Taavi on elutark mõtleja, kes armastab üksindust ja merd ning on vaba läbilõike inimese praktitsismist. Paaditegemine on tema jaoks kunstniku tööraha pole siin oluline. Ta on omamoodi Saaremaakolkas Abreniaan, kes armastab viina ja inimesi. Taavi rõhutab, tsiteerin, aga kuldne tee on see keskmine oma vaevas, saad oma lõbuks, annad ja aitad teistki, kui jaksad. Tsitaadi lõpp. Kõigi August Mälgu rannalugude möödapääsmatu tegelane on meri ühelt poolt hea ja helde rannainimese toitja teiselt poolt aga nii mõnigi kord julm ja tujukas tyhja, mis saatuslikel hetkedel võib nõuda koguni inimohvreid. Mälgu andekate järgijate mõjukas ning meeldejääv looming on omamoodi süüdi. Süüdi muidugi jutumärkides selles, et saarlase elu on hakatud seostama ainult mere kalapüügiga. Ometi on Saaremaa nagu kogu Eesti ikka ka põllupidajad tema. Aga see on juba teine teema ja teised kirjamehed. Siin kõne all olnud rannatriloogia on avaldatud aastatel 1935 kuni 42. Selle esimene romaan õitsev meri tunnistati tollase raamatuaasta parimaks romaaniks praegu rohkem kui 60 aastat hiljem peab tunnistama, et see oli väga õige otsus rääkis Mall Jõgi. Raamatu ostulehekülgi.