Täna on kõne all Hugo Raudsepa looming ja stuudios on lehteda veel eesti klassiku staatuse, on Hugo Raudsepp endale kindlustanud. Kõigepealt muidugi ajakirjanikuna ja, ja staatust ei ole kõigutanud viimase aastatosina. Uued hinnangud ja ümberhinnangud. Tänase raamatuaasta jutu keskendus punktiks võiks aga saada küsimus, mida tegi Hugo Raudsepp aastal 1935 esimese Eesti raamatu aastaaegu. Kui kahe aasta jooksul temalt näidendeid ei ilmunud, mis oli tema viljakuse juures lausa erakordne ajavahemik. Kirjaniku isiklik loomekaar oli just jõudnud selleni. Ta võis nautida nii kuulsuse vilju kui kaid. Satiiriku ümber on poleemika solvunut, hääled ja vastulaused. Küllaltki tormilised. Kuid siiski, Hugo Raudsepa 50. juubelil 1933 oli tunnustus üldine ja kõlav. Nii publiku kui kolleegide ja kriitikud. Poolt Miku, Märdi vedelvorst põrunud aru õnnistus salongis ja kongis. Roosad prillid olid värskena kas just laval või äsja lavastatud poleemika monograafia Mait Metsa, Mark ja tema aeg ümber oli vaibumas osalus kirjandusliku orbiidi rühmituse välja annetes oli toonud kaasa omajagu kõmulist kuulsust. Esseistika, sotsis räutseptuut bioloogilist sotsiaalset sünteesi ja avaldas hommikusi Tõid õhtuses maailmas artikli pealkiri loomingust 32. Taas Raudsep sel ajal perega vaikses Elvas juba üle 10 aasta. Ja seal poliitikaelu asjad jõudsid temani vahendatuna. Mikko Märdi oli toonud murrangueesti tri ellu toonud taas publiku teatri saalidesse. Osaliselt siis kõmulise kuulsuse autorile. Draamastuudio teater oli Miku Märdiga just 1935. aasta algul käinud Helsingis, kus etendusel oli suur menu. Lätis oli Mikume Tiit tõlgitud kahel korral ja korraga laval kaks lavastust. Ka Hugo Raudsepp ise koos abikaasaga käis Riias ovatsioone ja lilli vastu võtmas. Raamatuaastal tuli veelgi uus tunnustus, riigivanema auhind Hugo Raudsepale kõrvuti Tammsaare, Suitsu ja Tuglase ka nüüd avalikus elus. Äsja toimunud murrang. Demokraatia kriisist oli väljutud rahvusühtsuse tähistel. Konstantin Pätsi president Taal võimuga alanud. Vaikib olek, nagu haritlaskond seda nimetas, kestis veel neli aastat, kuni 1938. aastani. Seni Eesti ühiskonnaelu satiiriku ja humoristina jälginud Raudsep palun, kes oli senist poliitilist kriisi teravalt tunnetanud, oli nüüd vaja mõtestatud värskelt toimunut ja järele mõelda. Eesti vabariigi tekkeaegade üle uuelt distantsilt. Selle riigi loomises oli Raudsep ise poliitikasse sukeldudes aastail 1917 kuni 1920. Osalenud oli ainult ajakirjanikuna. Ta oli ka Viljandi linnas nõunik, aselinnapea maapäeva saadik, Esseeride partei Telegaadina elanud ülemaapäeva laialisaatmisel kommunistide poolt. Andnud tunnistust kolleeg Mait Metsanurga kohtuprotsessil. Tema kaitseks punase võimu ajal siis asutavas kogus oli ta teine abisekretär ja esines ajakirjanduses poliitilise publitsistika, ka nüüd oli tulnud aeg ideaal uuesti läbi kutsuda. Niisiis 1935. aasta Hugo Raudsepp kirjutas novelle ja esseistikat, töötas Estonia teatri tellimusel ümber Miku Märtit. Proosa žanrid olid talle vahelduseks, et ilmus järgmisel aastal novellikogu la veskid 1936. aastal mis sisaldas välja ajastiku ohvrid. See oli perekonnaloole tuginev jutustus siis jumalaveskit niminovell. Näitas taas aja mõju inimsaatustele, aga oli ka psühhoanalüütiliselt orienteeritud jõulise noore mehe ja vaimselt väärtuslikku vana sugulase võitluse kujutus, kus peale lapse bioloogiliselt vitaalsem isend ja varasematest novellidest ilmusid seal puhtalt blogis erootikasuhet käsitlev õngitsejad siis samuti kerge vallaklik neitsist sündinu totreenovell ja satiiriline novell kahekümnendaist aastaist. Johannes Niglas. Juhtum jäi üle veel kaks vabadussõjaainelist novelli. 1900 neljakümnete teisel aastal siis saksa okupatsiooni ajal ilmumisvõimaluse leidnud kogumikus kivisse raiutud. Ka see sisend, kuidas mitmekesise väikse valimikku lisanud tundus Mikko Märdi tegelastega lühijutt endised ja hõljeton punased, sest aastast õieti Felletonistlik novell, siis rõhutud mees, kus tuhvlialune mehike läheb linna endale õigusi otsima jõuab eesti punane tõu oma sildi ette ja arvab, et see ongi uue võimu tähtis asutus. Kolmas raamat, mis minu ees laual on pealkirjaga Hugo Raudsepa kannatuste ei ole tema kirjutatud vaid see ilmus Rootsis 1973. aastal. Ja see koosneb Hugo Raudsepa tütre Tiiu negro logist 50 leheküljelises kirjutisest oma isa mälestuseks sellest kuidas ta hukkus Gulagi arhipelaagist Siberis Irkutski oblastis. Nüüdseks on küll Hugo Raudsepp ise kivisse raiutud, nagu oli tema viimase novellikogu Pealkiri kesisem on olukord raudsepaga kirjasõnas. Teater on pidanud teda hästi meeles. Vaja oleks aga näidendite uustrükke. Sest varasemad raamatud on muutunud sõja eel. Tset trükid on muutunud teediks. Ja 1974. aastal siin kodumaal ilmunud valitud näidendit sisaldasid ainult kuus näidendit. Välja jäid tsensuuri keeldude tõttu nii piiblinäidendid kui osa tema muudest töötajatest. Hea meel on mul, et ilma oma kirjastus Hando Runneli eestvõttel on Eesti mõtteloo sarja lisanud Hugo Raudsepa nime. Ootab järge tema esseistika. Ja küllap oleks võimalik välja anda ka valimik, hõljetone ja vestlejaid, sest sellel alal on Raudsep olnud mõneti ületamatu klassika välja antud on kultuurilise järjekestvuse mälu ja identsuse hoidmisel sama vajalikud kui loometöö jätkumine. Kirjasõnas rääkis lehteda veel.