Suve vihmase päeva veedan ma oma katusekambris. Köidan, sorteerin, audin, naudin audid. Kadakamarjakotikesed, pihlakobarad, vindi kimbud, kalmuka, juurikad ja lakke riputatud roosid. Mu antiigikaupmehest vanaisa, mererohust, seljatoega, kiiktool, kiik, subja lagiseb. Vana punutud põhja olen ma ammugi õielise Tammasti vastu vahetanud. Angervaksa tee silitab närve. Angervaksateest olevat ka suur kasu, väsinud jalgadele. Minu jalakase kuidagi väsinud midagi kevadest sügiseni paljajalu, talvel toas ka. Oi, lõunaks teen ma täna oma perele juurviljapitsat. Tomat kuivatatud puju pungad on õige hea maitseaine. Põhjataignasse panin tingimata selleriti Apune jahu. Kuu aja pärast on mul välitööd lõpukorral laealune seinad ja kapid täis. 1995. aasta. Siis logiseb vana mererohus seljatoega kiiktool ainult sügise selgetel päevadel kui ma istun siin tervist hingama ja maalima. Maalin valgele kandikuile normal tuvi valgele kandikuile katandeid pähikutes sarikate kupardet, kõrte ja lehtedega. Kobrulehtedes sõnajala lehtede ohakalehtede ja põdrake leppida. Pööningu puuseinad on täis norma kandikud ja nende peale on läinud suvi. Minu mälestuste suvi niisugune, nagu ta oli. Kevadel kaua vihmane, pehmete öödega ja pikkade päikeseliste päevadega. Kõik heinad õitsesid korraga ja kandsid korraga seemet. Seppik rõõmus, lühi kurb, roheline, kirev, pikk, allamäge suvi on mul jõuluks valgeile vaagnale maalitud. Ainult sügisioonikule, Talve naudingule ja Pärnu tuviõuna jaoks hoian ma oma puhtad valged vaagnad. Parstian valged vaagnad kuhjaga õunu täis.