Ja nüüd taas fotokool ning külas Kaupo Kikkas ja tänaseks teemaks on reisidel pildistamine ja täpsemalt siis Lapimaal. Mida seal võiks näha ja mida pildistada? Coppo sa alles hiljuti käisid ise Lapimaal pilte tegemas ja ka meie kodulehekülje peal on mõned neist üleval. Miks on vaja sõita nii kaugele, pildistada lund, kui ometi meil siin Eestimaal on ju ka lumi olemas, seda on üksjagu palju ja saaks justkui ka pilti teha. Sõitmisega on nii, et vahest on vaja sõita juba sõitmise pärast, see tähendab seda, et natuke keskkonda vahetada ja minna veidi teise kohta, lülitada telefon välja ja isegi kui sa, kui see loodus oleks sarnane, siis ma arvan, et seal valmiksid hoopis teistsugused pildid, kui sa lood endale teistsuguse pildistamiskeskkonna. Aga tegelikkuses on Lapimaal väga palju erinevat. Ja kuigi ma olen ka väga suur Eesti looduse fänni, ma mitte mingil juhul ei tahaks kõrvutada kunagi, et et nagu võrrelda erinevaid loodusi, anda London endale punkte ja öelda, et see on parem kui teine. Kindlasti mitte, aga ta on väga erinev, et Lapimaal saab kogeda väga erinevad talvel, näiteks Põhja-Lapimaal kuskil detsembri paiku on nii pime, et sellist pimedust ei ole Eestis mitte kunagi. Et kui sa üldse tahad korraks ööpäevas päikest näha, siis sa pead ronima selleks kõige kõrgema mäe otsa kõige kõrgema tundru otsa, mis sealt võimalik on. Ja sul on keskpäeval võimalik näha 10 minutit päikest ja võib ju küsida irooniliselt, mis asja sa sinna otsid, pimedusse, aga pimeduses hämaruses on oma ilu silmad justkui hakkaksid tajuma kõike teistmoodi. Iga lumetoon hakkab särama hoopis erinevalt. Sa näed, hommikune hämarus on ühtemoodi lõunane, hämarus, teistmoodi, õhtune hämarus hoopis kolmandat moodi. Kui tempera natuur läheb üle seal 25 kraadi miinus, hakkab lumi hoopis teistmoodi särama krudisema. Sa hakkad märkama niivõrd palju põnevaid, teistsuguseid asju. Et see on väga üllatav ja sa hakkad ka esteetiliselt nägema hoopis teistsugust ilu, nii et sa ei nõua enam endalt seda, et päiksega käes oleksid lõbusad, puuladvad sa otsid hoopis midagi teistsugust. Kuna sel aastal ma ei käinud pimedal ajal, ma käisin juba nii-öelda valgel ajal, ehk siin, nüüd siin, veebruaris, siis loomulikult ma seda pimedust sealt seekord otsimas ei käinud, vaid lootsin, aga kui juba ette öeldud, et seekord jälle läks natuke halvasti ja ei õnnestunud virmalisi pildistada. Aga lootsin väga näha võimsaid virmalisi, aga peab tõdema, et ma olen nüüd Lapimaal päris palju kordi juba käinud, et ma isegi ei oska seda päris kokku arvutada, aga ma arvan, et kindlasti on seal vähemalt 15 korda, aga võib-olla isegi rohkem. Ja viimased neli aastat. Ta on kuidagi kogu aeg nagu virmaliste halvasti läinud, et olen küll seda aega ristinud umbes selliseks, et oleks virmaliste aktiivsus küllalt suur ja oleks lootus ka selgele ilmale, aga nagu kiuste on läinud kuidagi kogu aeg vastupidi soovisin siis jah, tõesti virmalisi ja loomulikult maastiku metsa puid, tundraid. Näiteks õnnestus päris huvitavaid pilte teha seekord ühest vahvast linnust, kelle nimi on vesipapp ja Eestis tai elutse küll, aga ta käib talvitumas Eestis. Peab tõdema küll, et mõned paarid on jäänud ka viimastel aastatel siia pikemaks pidama, aga üldiselt ikkagi on täiesti sellel talvituja ja Lapimaal toimetavad nad väga mõnusalt sealsetes kastikulistas jõgedes ja näiteks õnnestus filmida ka selle vesipappi pulmamängu. Et ma ei ole küll mingi linnupildistaja üldiselt ja tean lindudest selleks natuke liiga vähe, et ennast nüüd just lindude spetsialistiks lugeda, aga see oli väga võimas ja väga põnev tunne, kuidas, kuidas jälgida nii-öelda seda kogu seda flirtimist, mis seal toimuma hakkas? Väga vahva, et tihtipeale tuli kaamera taga naeru tagasi hoida, aga see hasart oli väga suur. Aga kuidas muidu nende lootustega, et kui minnakse reisile, siis ikka mingi ettekujutus on, et tahaks pildistada seda või teist ja kui need ei õnnestu, siis kuidas leida see med, mitte tühjalt tagasi tulla? See on, see on tegelikult väga hea küsimus, just nimelt seetõttu, et õudselt paljud pildistajad lähvad nende nii-öelda dogmade vangi ehk see tähendab seda, et nad lähevad lukku, nad teavad, et ma tahan hirmsasti pildistada virmalisi või ma tahan hirmsasti pildistada seda sinist merd ja kui sa oled millegagi pärast ei ole selline, siis see pettumus tuleb nii suur ja ei suudeta minna nagu uute ideedega kaasa ennast ennast uuesti nagu sellest lahti rebida. Ja see on kõige suurem viga üldse, sest et meil kõigil on alati kuhugi sõites mingi eelaimdus ja mingi soov, kuidas see peaks välja nägema ja mida me seal näha tahaksime. Aga nagu me kõik väga hästi teame, reaalsus on tihti väga erinev, kasvõi olgu see ilm selle põhjustajaks, et kui me läheme päikest pildistama ja saame pilvi, siis ei ole mõtet endale panna nõudmiseks häid päiksepilte tegema, eks. Nii et, et see on tõesti väga oluline asi ennast häälestada, ümber otsida, mis on selle ilma omapära, mis on selle paiga omapära ja pildistada just nimelt seda, seda reaalsust ja seda omapära anda sinna juurde väike oma nii-öelda tvist, et see ei oleks liiga igav, liiga tavapärane. Ja tegelikult see ongi eriti just reisil, pildistamiseks, sest et reisidel ei ole keegi reeglina aastaid või isegi mitte, kuid vaid me oleme mingi lühikese kontsentreeritud ajahetke vältel ja kes pilti tahab teha, siis see tahab ikka selle lühikese ajaga kõige ilusamad pildid kätte saada, eks. Nii et väga oluline on endale panna sellised õiged ülesanded ja õiged soovid, et just nimelt näed, et on väga hall ja väga-väga nii-öelda omapärane aga mitte klassikalises mõttes särav ja ilus ilm, siis hakkab väga hoolikalt mõtlema, kuidas seda halluse tunnet, seda kerget rusuvalt pimedust oma piltidega edasi anda, sest ega ainuke emotsioon maailmas ei ole ju särav, päike on ja emotsioone on väga palju ja tegelikult fotograafia võimaldab nende kõikide edasiandmist. Nagu talv lappima, see tundub, et, et seal nagu ei olegi mitte midagi muud kui ainult lumi ja mõned üksikud puud. Lund on seal üldiselt palju, kuigi sel aastal, kus meil on niivõrd lumerikas aasta nagu meil on siis kui nüüd detsembris suur lumi maha tuli, siis ma ütleks, et meil oli isegi rohkem lund kui Lapimaal. Aga see on kõik seal teistmoodi ja seal on väga kaunid metsad, seal on väga kaunid kärestikud kaljud, nagu me teame, siis Soomes on just Soome Lapimaal, siis on ütleme sellist palju sellist graniidist pinda, mis on, mis tekitab väga hoopis teistsuguse pinnareljeefi näiteks mida Eestis üldse ei ole, eks ju. Et Lõuna-Eestis ütleme meil sellised kaunid kuplid, aga järsemat pinnareljeefi pole meil praktiliselt üldse. Samamoodi on ju tunduvalt ju tegelikult mäed. Nii et, et kui sa lähed tundras neljandiku peale, siis sa oled juba näiteks madalate pilvedega kuskil samal kõrgusel ja tekivad väga ilusad valgusmängud, kuidas hakkavad siis taevas, hakkab näiteks lillaks minema veel roosakaks minema hoopis teistsugused toonid ja värvid ja just see, et kui sa seal looduses viibida, sisetunne on teistmoodi. Et jällegi, et küsimusi üle nagu, mis on parem või mis on õige, mis on vale, aga lihtsalt, see ongi ju kõige tegelikult reisimise kõige suurem nauding ja kõige kõige nii-öelda ülim mõte, et sa tunnetad erinevate paikade sellist omapära ja iseloomu. Nii et, et tegelikult on lappima fantastiline paik, et soovitan, soovitan väga seal ära käia ja lapimaale reisimisest veel ütleme, kuna ta on ikkagi suhteliselt meile nii lähedal ja sinna saab ju põhimõtteliselt mööda maismaad, kui nii-öelda laevaga Soome sõita, sealt hakata siis bussi või autoga sõitma, siis tegelikult on sinna üsna mõistliku nii-öelda hinnaga võimalik pääseda talle. Tegelikult ega eestlased on lappima avastanud Nende jaoks juba mõned head aastad tagasi, nii et et Eesti numbriga autosid näiteks kohtab Lapimaal väga palju, et, et on küll suusatajaid, aga on ka just nimelt matkajaid kalamehi ja, ja selliseid ka lihtsalt looduse nautijad. Aga kumb linn nagu sina oled looduse nautija või fotograaf, lähed sa sinna piltide järgi või? Et kui keegi pakuks mulle, et võiks tasuta kuhugile maailmas sõita, aga fotokat ei tohiks kaasa võtta, et siis ma ei oleks ilmselt sellest pakkumisest. Sest et minu jaoks ma näen maailma läbi piltide läbi pildistamise ja see on minu jaoks reisimise nii lahutamatu osa, et ma ei mõtle neid pilte tehes mitte kunagi selle peale, et et oi, et selle pildima nüüd müün kuhugi maha või selle pildi ma panen näitusele või seina peale, et see on täiesti teisejärguline, et minu jaoks sedasama hetke püüdmine ja, ja proovida edasi anda on tegelikult suurim soov. Milline oli selle viimase reisi kõige sellisem toredam hetk või see, mis tasus nagu ära selle mineku Ütleme otse ära, tasumisega on niisugune asi, et, et minu, ma vahest täiesti lähen metsa, olen terve päeva metsas ja tulen tagasi ja mõtlen, et näe, täna ei saanud ühtegi pilti, ikka tasus ära. Et selle kohta on niisugune tore ütlus, et sinu piltide kvaliteet on võrdeline looduses veedetud ajaga. Mis tähendab seda, et mida rohkem sa veedad aega looduses, seda rohkem sa näed ja koged seda paremaks pildid muutuvad. Ja kui see ajaühik läheb ühel hetkel juba väga suureks, siis on selge, et mõnikord sa ei saa mitu päeva ühtegi head pilti, mõnikord sa võib-olla ise terve nädala ühtegi head pilti. Kui sa käid väga harva looduses, siis sulle tundub, et iga pilt, mille sa teed, on seal hirmus hea ja võrratu ja väga eriline, aga tegelikkuses on see lihtsalt, et su nõudmised ja arusaamised muutuvad ja arenevad. Aga kui nüüd mõelda sellest viimasest sellises esimesest poolest vastuseks, et, et alati tasub ära ükspuha, mis ilm on, alati tasub ära. Aga kui ma mõtlen nüüd seekord Lapimaa peale, siis proovin seda ilma iseloomustada, et oli siiski küllalt pilvine, sellist väga säravat päikest näinudki. Aga ma arvan, et selliseks eriliseks hetkeks oli, oli ikkagi see hetk, kui sellisest pilvist taevast korraks päike piilub, et seal on alati nagu mingi klaarumise ja selginemise hetk, mis justkui nagu kogu looduses hetkeks midagi muutub, kõik kõrvad jäävad äkki korraks niimoodi kiki kuulama nagu kuidas päike hetkeks paistab, et ja ma lausa lausa tõesti ütleme looduse mõttes olla küll nagu suhteliselt tavaline, triviaalne, aga täiesti filmisin näiteks seda, neid minuteid, kuidas päike korraks pilve tagant välja tuli, tagasi läks ja kõik läks uuesti halliks, et et foto teatavasti jäädvustab ainult ühe hetke ja seetõttu vahest on sellist just nimelt siis looduse muutumist tore filmida. Et jäädvustada seda, seda nagu muutumise protsessi ennast, et mitte ainult seda ühte imetillukest ajahetke, mida saab foto jäädvustada. Nii et selline selline selginemine ja tagasi hämaraks pimedaks minek on alati tegelikult omamoodi väga-väga eriline looduses. Aitäh Kaupo Kikkas ja kohtume juba järgmisel nädalal.