Vikerkäär. Tere taas head kuulajad, vikerkärus saate seltsi. Valteria Jaak Ojakärul on täna hea meel öelda, tere tulemast meie järjekordsele külalisele Raul rebasele. Tere Raul, mina mäletan sind mõned aastad tagasi, kui tegid Eesti televisioonis spordireportaaže koos oma kolleegidega ja mulle jäi kõrva just see, et seal oli selline eriti hea huumorimeel, et oskasid visata kildu parajal hetkel ja kõik nii edasi. Aga siis üks moment olid sa ETVst kadunud, milles asi, kas huumorisoon sai otsa kogu sellest tantsust, mis seal viimased aastad käinud on või või kuidas see juhtus, millal see oli õieti? No tegelikult spordiülekannetest läksime ära veidikene varem juba? Tead ausalt öeldes, ühel hetkel sai villand spordist või? Ei, mitte päris spordist, aga natuke isegi spordist. Tegelikult oskan ma ära minema ammu enne seda juba. Ma jäin spordi juurde suhteliselt varakult ja ütleme ausalt öeldes, nõukogude ajal oli päris hea spordireporter olla. Kaua sa olid üldsekümmend? Seitse kuni 93 või neli, tegin sporti enam-vähem pidevalt, nii pikalt ja, ja tegelikult tegin ma esimese aktuaalsuse. 17 või 18 juuni 75, teise või kolmanda kursuse tudengina nii tuba kutsus stuudiosse, vaatas, et käib küll, ütles, et järgmisel päeval teda AK. No see oli kohutav mälestus muidugi. Aga siis jäin sinna pidama ja nõukogude ajal oli väga hea olla spordireporteri pidanud valetama muusikal ta kindlasti oli hea teha, poliitikutele kindlasti väga hull teha. Rusikat oli hea teha, aga lihtsalt sa ei saanud kõike seda muusikat pakkuda, mida oleks tahtnud valetama ei pidanud. Oot oota, aga seal olid kõik need juurde mõõtmised ja ja kas siluda meie kaotusi ja vähendada vastaste võite ja oli mata sa ütled praegu ühe niisuguse sõna, mida mina ei ole nõukogude ajal eetris mitte kunagi tarvitanud meie meie mitte üht korda, isegi kogemata mitte. Lihtsalt nii juhtus. Või noh, eks ta enam-vähem teadlik oli. Noh, ta oli, ta oli väga hea koht selles mõttes, et väga huvitav, ta oli konkurentsitihe ja suhteliselt varakult sai võib-olla isegi võrreldes teiste valdkondadega sõitma. Tõsi küll, pikkade vaheaegadega pärast esimest sõitu kolm aastat vaheaega, siis pärast teist sõitu kolm aastat vaheaega ja nii nagu see tol ajal oli. Aga maksin tollal palju rohkem huvi tundma, võib-olla mingite muude valdkondade vastu, võib-olla isegi ajakirjandusteooria ja selliste asjade vastu ja siis tuli loomulik üleminek, kui läksin programmidirektoriks. Ja siis 97, novembrist tulin ära ETVst. Ja see tähendab seda, et tegelikult praegu oled sa veel endiselt PUR. Ma olen ühtmoodi õppur, teistpidi õpetaja, mul on televisiooni programmeerimiskursus Concordia ülikoolis. Teistpidi õpin ise, üritan siin natukene magistrisuunas minna teemal, mul on üksi infosõda peateemaga, see on nii lai, et sellest ei maksa üldse rääkida, see keerab hulluks. Ja see ongi, pluss veel noh siis televisioon, loomulikult, ehk ma teen programmeerimise konsultatsioon. Vot mul on üks küsimus siia vahele, millest see tuleb, et meil Eestis ükski telekanal ei tunne kella? Tähendab, sa tead, mida ma, ma enam-vähem saan aru, aga üldiselt vist ikka nüüd on asi juba palju parem kui vanasti. Nii palju kui mina vaatan ja ma salvestan ja kontrollin, päris palju, enam-vähem ikka tuntakse seal võib-olla on uudiste alguses on reeglina püha aeg ja seda küll jah, aga muudes kohtades on ka palju täpsemaks mindud, kui varem tegelikult on, milles asi, väga palju on hankeprogramme hankeprogrammidele sama formaadid 26 minutit või 52 minutit, see on siis tund või pool tundi vastavalt programmi pikkus, seda väga palju ei saa siis muutes tulevad reklaamid ja muud värgid ja ilmselt on palju paremaks läinud kui varem. Mul on tunne, et tänases saates võib-olla Raul Rebasega tulebki rohkem juttu üldse teletööst ja meediast ja kõigest sellest mitte niivõrd palju spordist. See tähendab, et sa ütlesid, et sind ennast hakkas kunagi ära tüütama. Aga siis tüütas ära, siis oli paus ja ma pean tunnistama, et ma leian teda uuesti. Ja võib-olla väärtuslikum mõne huvitavama, kui ta oli omal ajal. Oli sul mõni lemmikalaga? No muidugi oli, mul oli, kergejõustik oli ja jäi ja ei ole kadunud siiamaani ja ma olin nüüd Sydneys tööl. Siis need olid siis juba viiendat suveolümpiamängud. Aga ma ei olnud noh, Eesti poolt tööl, ma olin selle Euroopa Ringhäälingute Liidu teenistuses seal ja siis ma mäletan seda noolepäeva. Meie jaoks ööd, tee on eestlase jaoks ööd enne odaviskekatset, ma mõtlesin, milleks mulle vananeda inimesel seda jama vaja on, mõtlesin massaan infarkti, tähendab see oli sinu juustes on muide halli märgata juba kas seal sünnis või oli see varem, ta tähendab, kui saali vahel midagi muud näed, siis muidugi hästi, aga, aga siis tuli palju juurde, sest ma olin. Noh, vaatan võib-olla seal sporti teise pilguga, ma olin suhteliselt kindel, et Erki Nool võidab, seal on omad põhjendused, miks see nii oli, ja 28. juulil ma kirjutasin sel teemal juba ühe artikleid, Nool võidab, andsin paar intervjuud ka ja mängisin nii-öelda kindlalt selle peale, mul oli naine toodud tuli Sydneysse just täpselt selleks päevaks, et näha oma silmaga ära Erki Noole olümpiavõit, sest rohkem pole vaja sel sajandil vaadata, kui inimene näeb oma silmaga kümnevõistlus olümpiavõidu, noh siis ta on rohkem näinud ka Eesti spordireportereid, ma ei tea, kui pika aja jooksul, eks ole. Asatud ma ise, noh, ja siis juhtus kõik see, mis juhtus, juhtus ja siis ma mõtlesin, oi see oli nii kole. No ja eks ta oli tõesti meil kõigil siin ikka väga raske hetk. Kas nüüd on aeg võib-olla minna esimese muusikapala juurde? Tänases saates on võib-olla ühe erandiga muusika valinud meie külaline Raul Rebane ja Ma pean ütlema, et kui vaatasin neid plaate, mis ta oma kotist välja võttis, siis Valter Ojakäruga läheb maitse praktiliselt vist üks-ühele täppi. Kas sa oled tõesti selline džässmuusika austaja juba lapsest saadik vä? Ma ei oska öelda, kas džässmuusika Austria lapsest saadik, aga üldiselt oli periood, nüüd on see möödas ammu, kus ma ei saanud omavanuste seas üldse rääkida, mis muusika mulle meeldib. Sest eriti see 60.-te lõpppõhi, ütleme, keskpaik ja lõpp 70.-te algus, siis noh, seal peale biitlite midagi tunnistatud ja ma tol ajal väga biitlite fänn ei olnud, mulle meeldis mingisugune muu asi rohkemat midagi, härra, seda Ivo linnale. Ütle, et ei, ma tean, et ma ei tohi seda öelda ja mind ajas täiesti hullu see, kuidas nad räägivad, kuidas nad olid täiesti muusika, niisugused fanaatikud kõikjale, mingi mehe, neljanda plaadi kolmanda loo, teine trummimängija arutasid, mis mul oli kõik täiesti mingi mingi mõistmatu mõistmatu värk ja seepärast ma lihtsalt olin vaikselt, kuulasin seda, mis mulle meeldis ja ausalt öeldes ega väga palju muutunud ei ole. Mul on niisugune tunne, et mõni raadiokuulaja võib arvata, et mina kutsun siia saatesse ekstra neid külalisi, kellele džässmuusika meeldib. Näiteks Liisi Koikson tuli väljad teataval kombel oli, oli džässimuusika nagu pooldaja, aga võib-olla külalised teavad, et tulevad sinu saatesse ja ekstra mõtlevad selle peale, et võtaks midagi sealtkandist. Ma ei ole eriline muusikajälgija maa küll noh, enam-vähem olin nagu kursis, aga, aga noh, see on nüüd küll puhas, mul seal kodus sealt väga palju rohkem. Natuke on. Maakera läheme munni, alustame siis vanameister lojaastrongiga sessi, poon. Raul Rebane, sa mainisid tänase saate algul, et kui sa Eesti televisiooni tööle tulid, siis Toomas Uba oli see mees, kes proovis sind kõigepealt Aktuaalse kaamera tarvis, oli see nii, vist nüüd kahjuks temast tuleb rääkida minevikus. Aga kuidas ta sulle on meelde jäänud? Tomil tekkis sel ajal probleem, 75 töötajat, toimetusest helistas peeglile, küsis, et kas sul on seal mõnda poissi, kes spordist midagi teab. Tartusse ülikooli, noh, mina olin siis tudeng. Ja peegel ütles, et ma ei tea jah, tuli siis minu käest, küsis seal midagi, siis ma ikka teadsin. Ja, ja siis saatistamise uba juurda, ovaali siis peatoimetaja paar-kolm aastat olnud värskelt televisioonis. Ta oli siis noor meeskond kaks. Ja siis läks hästi kiiresti. Meil see asi klappima, selles mõttes. Me jäime lõpuni sõpradeks. Taali küllalt, teinekord ka äkilise iseloomuga mees, mõnede arvates minu jaoks mitte minu jaoks kohe kindlasti mitte. Me olime ta ka hästi palju reisidel koos, igal pool pikad ja lühikesed. Nii et eks ta omamoodi ka traagiline tüüp olime yhel päeval kuulsin ühte saadet temaga ja ja ta rääkis, et huvitaval kombel viimastel aastatel on mulle hakanud hirmsasti meeldima Valgre. Ja noh, ta elas siin viimastel aastatel suvel nii palju kui võimalik pärast infarkti Pärnus. Tegi seal oma uba ringi, rahvas kutsus lobaringiks, kuus kilomeetrit käis seal kiirel sammul ja noh, taastas südant, teda saigi arukordsesse füüsilisse vormi, pärast seda infarkti aga, aga millegipärast ise ta Valgre külge kinni ja siis kui Tom suri siis järsku plahvatas, et need mehed surid ühel päeval, 31 detsember. Harima ei ole selle peale mõelnudki, just. Valge suri 49 ja ta suri 2000. Jah. Ta oli Nädal enne Sydney olümpiat oli siin selle koha peal, istus, kus sina praegu istud ja oli meil saates ja siis, kui meil oli saade lõppenud. Ta oli täiesti, ma usun, et raadiokuulajate jaoks täiesti nagu ikka midagi ei olnud nii märgata, kuigi ta vahepeal, kui siin mikrofon seisma pandi, ta vajus nagu natuke norgu ja siis noh, soovisin talle head reisi ja kõike seda, mis ikka soovitakse olümpiale kõiki meile häid tulemusi ja ja siis ma poetas moka otsast, et noh, et ega meie poistel vist dopinguga häda ei ole ja ta ütles niimoodi, et kui keegi dopingu pärast võiks kinni peetud saada, siis olen see mina, ma olen algusest lõpuni dopingut tähistatud bitud ja tal oli kaasaski, nii et tegelikult oli tal paberit kaasas, millega te telepiiri lubati. Sydneysse minek, Tomil on noh, minu ettekujutuse järgi väga-väga suur kangelastegu. Tal olid need asjad selged ja ta ohtudest kõigest sai aru. Ta tuli kohale. Ma kohtasin teda seal päris palju, noh, nii palju kui vähegi võimalik ujumises ja kergejõustikus ma käisin teda kogu aeg vaatamas ja kui ta tavaliselt oli selline elektrijänes, noh, tormas kiiresti, organiseeris noh, nagu ikka ta Tom oli ju energiapomm absoluutne. Siis seal ta käitus ääretult energiat säästvalt. Mis tähendab, et kui oli võimalus istuda, siis istus kui võimalus puhata, siis puhkas, alguses oli seal külm siis oleks tõesti vaja suvepiiridel ja nii edasi, nii et, et ta oli kõik absoluutselt põhjalikult läbi mõelnud ja seetõttu ta sai noh, sellise tulemuse sealt sildist, nagu ta sai. Aga ma ütlen, et ma käisin teda korduvalt vaatamas, käisin käsi Lagatumas tema juures, kui ta rääkis, siis kui see noor seal tegi, nii et noh, siis selle enne odaviske viimast katset oli ka siis olid niimoodi, et olid prillid nina peale, siis nüüd silmad nagu tõllarattad, vaatas sealt, et mis sõbrad lahti on, et mis nüüd toimub, et kas tõesti noh tegelikult seepärast me sinna kõik läksime. Aga noh, siis läks korda. Nojah, mida tehakse, et allagi, võis mõjuda tervisele? No ma arvan, et kui mõelda ainult positiivselt selles mõttes sõita üldiselt ja närvid tervikuna, aga need erutused ja noh selles seisundis ma arvan, et see lõppkokkusulidele ainult positiivne küsimus on ainult pärast seda pärast olümpiat võis ju väga selgelt tekkida noh, ütleme, langus, motivatsiooniprobleem sest see hoidis seda ääretult kõvas vormis. Aga noh, siis oli nii nagu oli, sest sest selle haigusega tegelikult nii kaua vastu pidada kogu nende dopingutega, nagu sa ütlesid, et see on jälle omamoodi. Mina mäletan Aarne Oiti, kes oli sama saatusega mees, janu temal. Tomil läks üsna ruttu vist 8,9 kuud ja avastan hoidil, oli aastaid see teadmine ja mulle on pärast arstid rääkinud, et et kui tal oleks pisut hiljem tulnud ajus leukeemia, siis oleks olnud väga ravitav. Võib-olla need arstirohud, mis praegu Ubale anti, võib-olla oleks hoidid täiesti välja ravinud, sest tal ei olnud niisugune traagiline. Noh, ma mäletan, Einari Koppel oli sama hädaga, rääkis ka väga kiiresti. Nii et noh, tuttavat Ta hulgast on. Tegelikult teadsin Madommin nõks varem kui. Esimest korda kohates Eesti televisiooni stuudios, nimelt olin mina Eesti noorte kergejõustiku koondisesse ja meile tuli sinna külla üks noor andekas spordireporter, tollal juba tuntud taliNapolevisas teinud Toomas Uba. Ja Cuba tegi meil viktoriini kergejõustikukoondisele, kusjuures 10 küsimust iga küsimuse eest oli mingi auhind Karks prote, päts, saia, mis spordilaagris väga kuluvad ära toiduks. Ja uba küsib küsimuse. Mina vastan ja sain selle pilu teie suuremas osas endale seepärast, et tol ajal oli mul niisugune statistika hull, hästi tugev. Saan pappkarpi kõik endale ja siis ta küsib, et kes võitis 1900, kes on võitnud olümpiamängudel 110 meetri tõkkejooksu niimoodi, et lahteni piibel käes oli ja niisugune asi on olemas, jooksis 15 nulli ja mina ütlen, vaatan automaatsest forist metsa 1912, aeg 15, null või ei ole, ma ütlen, on küll. Läksime vaidlema ja vaidlesime tükk aega ja tegelikult pakkus üks mees sama asjaga vist 1920 Tomil oli meelest läinud meelde, kokku saime, noh, ma olin siis, ma olin kolm, 14, võib-olla 15. Siis ma just tuletasin meelde, et ma tahan nüüd selle karbis tagasi saada. Sainz projektide natukene peale ka, nii et mul on veel selles samas saates jaak, provotseeris teda ka natuke selle mälukoha pealt ja ma siis tõesti imestasin, kuidas ta lõikab, ikka sa küsisid ROKi olümpiamängude päris idiootlike kergejõustikujooksu võitjaid ühega tal läks viltu, aga üldiselt nojaa, aga mõelda seda ka, et tal peas oli 1000 muud asja ja sel ajal haigus ja siis eelseisev pingutus seal olümpial ja siis kohe plaks kõik vastata. Teate, ma ütlen teile niisugust asja, et minu jaoks ei ole väga imelik. See on lapsepõlve poisikesepõlv ja, ja marmorist ma tea, murrab väljahappega midagi isegi arvuti puruks lüüa, kui üsna keeruline olla. Kõvaketta, aga see, mis on lapsepõlvest suure huviga õpitud Noh, ma seon seal jää ja sul on õigus Berliini olümpiast ma võin kohe öelda kõrgushüppes Hansson, Albrieton ja kitteis on, oli seal sea ja Kalevi Kotkas oli neljas ja hilised, tead, minu jaoks ei ole nagu olnud, ma olen jälginud, aga kõik on meelest läinud ja, ja ma arvan, et ka, et, et kui praegu noh, nii-öelda siin kihla vedada, siis ma näiteks ma arvan, et Rooma olümpiamängude Meeste kergejõustikuvõitjad koos tulemustega ütleks ma teile ära, võib-olla kolmandate kohtadega on probleem. Aga ma arvan, et mul on väga jõuline probleem Sydney olümpiamängudel kus ma olin ise kohal, neile on, sellest on olümpiaraamatuid loetud korduvalt, eks ole. Kas sa tahad vihjata nüüd sellele, mida räägitakse vanainimeste kohta, et nad ei mäleta eilset päeva, aga mäletavad väga hästi oma noorpõlve täpselt nii see ongi ja Tomil. Ja noh, nüüd ma pean paraku ütlema, et kes endal meil oli see huvi tol ajal ja mäluline kui käsk, see, mis tuli, see jäi ja seega kuskile Tommy sünnipäevadel oli kolmas mees, muide kin Vihalemm Andres peale. Ja sisse naised läksid juba teine kord tigedaks, et et me siis hakkasime seal niimoodi mälumänge mängima, kes tuli meeste kuulitõukes neljandaks Berliinis, vot hakkame mõtlema. Järgmine pala on meil valmis mängimiseks, see on Benny Goodman ja mis end Moskav Te olite Tommyga ju Moskva olümpiamängudel ka koos ei olnud, ei olnud mäe minul see purjetamine ei klappinud. Talvine oleksin, aasta pidin, mina olin Moskvas, Tamm oli Tallinnas sedapidi sedapidi tamm tegi siin purjetamist, mina olen Moskvas, tegin kergejõustikku. Aa ja olin moskvatiimis, no kas see oli tema vabatahtlik valik või üldse mitte, aga ma arvan, et lõppkokkuvõtet, kuidas see valik, et siit tuli teha rahvusvaheline pilt ja mitte keegi seda ei olnud võimeline organiseerima peale Tommy, et tegelikult tema vastutas olümpiamängude ühe rahvusvahelise pildi eest ja, ja see oli Tomi leib, aga peale kaubad armastas muidu ilusti purjetamist? Ma mäletan, kui mina käisin tol ajal ka ikka veel nagu jooksmas ja siis need sportlased, kes seal purjetajad, Need ju Merivälja ja Pirita vahel seal metsas ja tegid oma särki, eks ole, nii et aga muidu kahju ja need tulid tükk maad vähem vist siia koju ja rohkem kui pool ameeriklast ei tulnud, pool 1000 purjetas maadi tulla. Aga nüüd selle Benny Goodmani pala juurde. Valter, kas sina oskad öelda, millest see Pealkiri, Michento Moscow ehk lase on Esko missioon? See on ilmselt sellest suurest sõprusest, mis algas sel ajal, kui ameeriklased olid nõus kaela langema, siis teise maailmasõja ajal jahu oldi liitlased jaajaa, sest see, kui me praegu vaatame neid, sa kahtled või ei, ei, ei kahtle ma. See on muidugi jah, teise maailmasõja tegelikult kuud mul seepärast korra Moskvas ära käidud kaasa ja mina olin seal kontserdil, mis ma seal 62 200 362 ja seda küll, aga see lugu ta mängis seda seal ja aga see oli, see oli ammu vanem ja varem juba ja ja see oli ikka sellest ajast, kui vot siiamaani kyll need abisaadetised järsku või. Jumal, ma mäletan, kui, kui tulid need Ameerika suurtükid ja Ameerika veoautod Ameerika lihakonservid. Nõukogude liidul oli ju poolvarustust, oli Ameerikast. Nii et, et see abi oli muiugi, aga teisest küljest ameeriklased olid ju surmani tänulikud, et et Stalin valas oma meeste verd nende eest nii kohutavalt. Sest see oli ikka suur abi praegu. Ta isegi vist siis, kui Läänes läks olukord Tabaraks isegi isegi läksin idas nagu mingi lollide rünnakute peale ja ma ei ole sõjaajaloo valanud mitte muidugi ainult verd, vaid ka eestlaste loomulikult kordseks, kui rääkida nendega, käisime liikija luugi all, olid meie poisid, kes mobiliseeriti siit, no no see oli ikka noh, nüüd on aja 44. aasta Ardellide rünnakul jäid jänkid jänni ja siis tõepoolest alustati vist, kui ma ei eksi Valgevene ja seal pole operatsiooni nõks varem. Kas me oleme, sai liiga palju juba, kuhu see pala jäi? Kohe tuleb. Siin oli juttu sellest, et uba ring oli Pärnus ja ja ta ravis oma tervist seal kus sina oled sündinud, vähenes Pärnus, Pärnust ma sellega tahtsingi sinna juurde nagu viia sinu emaga. Me olime klassivenda klassiõde, aga meie koolide vahele jäi Koidula plats, poeglaste gümnaasiumi tütarlaste gümnaasium olid eraldatud. Ja, ja noh sellest siis, aga ta sel ajal Pärnus ei elanud, siis ta oli Kilingi-Nõmmes ja sealkandist vanaisa oli siis Laiksaare valla konstaabel Pärnus, siis ema käis koolis ja siis hiljem elasid siis Kilingi-Nõmmes ja, ja massiharule seal. Ja noh, nagu see 41 juhtus, siis viidi nad kõik, välja arvatud ema ema ja siis tädijaid juhuslikult siia. Aga ma ise küll loen ennast natuke rohkem Virumaameheks, sest ma olin kuueaastane, kui isa ja ema läksid siis Rakvere rajooni tolleaegsesse Pandiverekülasse. Ja seal siis nagu kasvasin, käisin koolis edasi, nii et ma ise loen nagu ennast rohkem virulaseks, aga Pärnuga jäädvustub tugevalt. Aga viru keelt sa ei oska, öeldakse, et virulased, ütlevad mees, mis dieet päris seda ei räägi, aga külma olin püsti hädas ülikoolis eesti keele eesti keelt õppides, sest noh, Põhja-Eesti keskmurre mõjureid üsna tugevalt, seal pole vältevahetust. Ja, ja kui ma seal vaeseke hädas, olid mul õde ka sama lugu, temal õppis ka eesti keelt, siis koju läksin, kuulsin, kuidas isa rääkis, no siis ei olnud üldse mingit kahtlust, ma sain aru, kus ta mu probleemi päri. Mõne näite tuua. Vaesed õpetajad ega Pärnu murrake kõige elegantsem ei olnud. Seal olid ka väldetega raadio kuulajatel proovida. Ariste tuli esimesel professor Ariste, legendaarne Ariste tuli esimesel kursusel klassi ja ütles, nii et nüüd ma siis kontrollin, et kust te pärit olete. Ja lasi öelda ühe lause ja see lause kõlas järgmiselt. Head kassid söövad pannilt, toasuppi head kassitsevad pannilt boasuppi. Ja kui inimene oli seal ära öelnud, siis alist ütles automaatselt, kus inimene pärit on. Kordagi eksamite kordagi eksimata. Nii. Ja mina ütlesin ära, selle peale ta ütles, Virumaa seal täitsa kindel. Ja siis mõtlesin natuke aega, ütles, et siin peab Läänemaad sees olema. Minul oli temaga ekselamus. Me olime ühes turisi grupis koos Stockholmis restoranis ja kelner tuli ja võitis tellimise vastu. Ja need kaks, kolm sõna, mis ta rääkis, läks sealt minema. Ariste ütles, et see mees on itaallane. Ja mis, mis jutt see on, ta rääkis sina õpilastega kahe loomulikult, et mis sa jamad, et see pole ju võimalik ja ei. Kuidas siis pärast meist tuli tagasi ütles, kust te pärit olete? Vitaliana? Vot järelikult Eesti Sherlock Holmsi võiks nii-öelda. Temaga oli jah ohtlik varjata, oma päritolu. Tuleme võib-olla nüüd tänapäeva tagasi ja Raul Rebane saar ennem juba vihjasid, et Sydney olümpiamängudel käisid EBU ehk see on siis Euroopa Ringhäälingute ühenduse esindajana või töötajana või kas see ongi praegu sinu põhitöökohta? Ei, ei, kindlasti mitte, see on, see on niisugune väga huvitav projekt ja see tavaliselt toimub olümpiamängude ajal, ma olin aganos. Olin juba nendele tööl. Sydneys ja nüüd kõige suurema tõenäosusega lähen ka sinna Salt Lake Citysse ja võib-olla ka edasi. See lihtsalt on üks selline, nüüd kutsutakse mingite tunnuste ja ütleme, mingite omaduste järgi Sydneys olin ma tööl näiteks infos mis tähendab seda, et, et ma olin igapäevases kontaktis kõige 50 liikmesriigina esindajatega keelte paabel absoluutne. Ja, ja Nagano solima näiteks kogu murdmaasuusatamise võistluspaiga koordinaator ja istusin esimesed 10 päeva enne mängude algust ühes ohvises koos kuue jaapanlasega oli minu tõlkija, siis mina neer, et niimoodi tööd teha, tegelikult olime kogu kamis Siro külas vist ainukene, mitte jaapanlane. Algus kuidas see kontakt üldse tekkis? Tekkis ta ammu juba üks 10, kümmekond aastat tagasi. Noh, ma olin selline noor ja aktiivne ja eks ma siis rääkisin keeli ja ja, ja sealt jäi, noh, sain millegagi hakkama, keegi ütles, et ju see mees saab millegagi hakkama, siis selgus, et oled konkurentsivõimeline selles maailmas ja nii ta läheb ja kui sa oled juba ütleme seal rongi peale, siis noh, väga kergelt välja ei kuku. Ja see tähendab seda, et sõidad päris tihti ringi nii Euroopas kui mujal maailmas. Vanasti sõitsin rohkem, ütlen päris ausalt, et ega enam nii hirmus palju ei kisugi, ma pigem nagu praegu küll valin üsna selgelt, et, et mis on see koht, kuhu ma tahan minna ja siin hakkavad juba mingid oma veidrused tulema, noh, mul on Euroopas käimata viis riiki. Vot neid riike on käimata ja et palju neid kokku on, mis seal käidud. Ei, ma ei hakka. Üle jääma. Islam, Iirimaa, Rumeenia, Moldova, Malta, vot sinna ei ole sattunud ja juba nüüd nagu tekib valikuvõimalus, et sinna nagu meelsasti läheks nagu hästi tõsiselt mõtlema. Iirimaa suurima ma tean küll jah, ja nüüd on mul seal nii palju sõpru, et sinna minek oleks lihtsalt mitteminek, oleks lihtsalt sigadus. Ütleme noh, niimoodi juhtub. Ei, praegu ma väga palju ei, ei käi ja ausalt ei taha. Mina tegelikult tahtsin juttu juhtida ühe sellise mitte riigi, vaid linna poole nagu kan. Jah. Ja seal oled sa käinud korduvalt ja sinna sa oled viinud ka suveniiriks Eesti muusikat. Vaata, oli küll niisugune juhtum, kann on selline koht, kus on suur konverentsikeskus ja seal korraldatakse kõikvõimalikke konverentsi, aga maailma televisiooni inimestele on, see on omamoodi meka, sealt tuleb kaks korda aastas kokku saada. Eestist on pärit üks suurel televisiooni firmale piirsson tüütav, tahame Anne Kirsipuu, kes töötas kunagi Eesti televisioonist, siis kui temale nimetatud sõna kandma, siis tal tekivad, et noh, kuidas ma ütleks, mitte okserefleks, aga ta ei taha sinna minna, sest ta on seal mingi 20 korda käinud ja elanud seal iga kord mingi poolteist, kaks-kolm nädalat. Kõik on rikas ja tore, aga lõbuks muutub tüütavaks. Siis seal konverentsikeskustes toimuvad filmiturud ja televisiooniprogrammide turud kaks korda aastas lipp, komid, Lipteevee ja seal on mingi 12 15000 inimest, koosson siis paabel, noh, ja siis sa käid minul näiteks paar aastat tagasi need poolsada aastat tagasi, kui ma viimati seal olin, siis oli 56 kohtumist, oli meil kolme inimese peale, kolme päeva peale noh, ette kujutada, see kõik on ette lepitud, omad mängureeglid ja sinna ma tõesti võtsin kaasa. Kingituseks mõnele teisele heale sõbrale, kes on mõningaid suurematest firmadest ühe Eesti CD ja see on siis Eesti meeleolud. Viisin selle sinna ja ma polnud ise kordagi kuulnud aega, ma sain selle siidi kätte, enne kui ma läksin, panin koti ja seal jaotusel laiali, lehe jätsin endale alles, tõin koju, jaga ei kuulanud. Poole aasta pärast läksin uuesti kanni ja oh üllatust, väga tõsised, soliidsed, väga targad inimesed, hakkasid mul jah, ütleme raudtee sõitmine n kordi vahva plaadi. Et niivõrd ilus muusika vastav meeleolu on, siis ma kuulan seda suure rõõmuga, üks küsis, et kuulge, kas te oletegi sellised. Millised ta ütles, et noh, nagu see muusika kuulame siis võib-olla meeleolud on siis CD-plaat, kus erinevad eesti pianistid esitavad eesti muusikat, kes teiste autorite oma, kes enda oma see, mida nüüd kuuleme, on Rein Rannapi Enda meloodia nimega raagus sõnad. Ja kuulame siis kõigepealt seda instrumentaalvarianti Rein Rannapi esituses, aga sellest on ju ka vokaalvariante palju tehtud ja Raul, sina ütlesid, et sulle vist maarjaversioon meeldib kõige rohkem? Jah, kui ma sain selle sitsi, kuulasin ja ma tean täiesti kindlalt, et väga paljudele meeldib Marjorie uut Marju kuudi versioon rohkem. Aga see on minu probleem, mulle meeldib maarjano kõigepealt siis instrumentaal ja siis vokaal. Teletegemisest on juttu olnud, me siin Valter Ojakäruga, mõtlesime, et esitame tänase Vikerkääru külalisele Raul rebasele. Küsimuse muusikalise küsimus, et sa oled ise ka suur mälumängur, no mitte ainult maletaja. Selle juurde tuleme võib-olla veel saate lõpus. Aga kas tunned ära näiteks selle meloodia, mis on ühest väga tuntud teleseriaalist. Ja no ma arvan, et vihjeid ei hakka andma vihje, midagi? Ma proovin, aga kindlasti ei tea, ma kardan. Seda on nimetanud. Üks kriitika on nimetanud seda kõigi detektiivsarjade emaks. Vaata, see on nüüd skleroos, mida ütlesin, korduvalt olnud, jutuks olnud, seal oli vist üks paar. Ja, ja, ja noh seal oli väga paljudelt, nüüd panen ka mööda, minu mälu ei olnud mingit paarina, minu mälu on nagu naine. Siis ta ütleb, et mul täiesti pehmeks ja ma olen 100 korda seda seeriat näinud. Detektiivid paarid olid vist noh, oli neid varem, oli hiljem, aga see oli just selline kollakas seeria, kus oli. Ja ma ma segasin Soldoni. Nüüd tuli meelde, ma segasin sellega ära, kus Brush villis oli, seal ei olnud seal ei olnud ja seal oli paar, seal oli paar aga küll praegu, aga seal menukas. Noh, ma olen siin, see oli. Ja võin rääkida seeria doosi sisuga politseijaoskond, nõllo. See. See oli üks saade veel selle kohta, kuidas, mis nendest kõigist oli saanud nendest tegelastest ja väga huvitav seal, noh ma ei hakka seda praegu rääkima, aga aga see, mis me seal mäletame neid seal filmis ja selles seerias ja mis hiljem juhtus, midagi muudab jah, ja see, kuidas tegelikult see alguse idee Saige, kuidas nad sinna, noh, see jaoskonna idee sündis, see sai 60.-te aastate sellisest noh dokumentaaltelevisioonist algus ja siis kuidas hakkas keerama keerama, inimesed said jumalana, kas koos selle seriaaliga, noh nagu ikka juht. Kas Eesti televisiooni seeriast? No mis on praegu sinu arvates kõige löövam meie seeria Õnne 13 13 Õnne 13 on dokument, dokument, ajaloodokument, ma arvan, et teda tuleb niimoodi õrnalt hoida, panna riiulisse ja siis 20 aasta pärast vaadata, sest see on praeguseks kõige iseloomulikumaid dokumente selle kohta, mis on meiega juhtunud. Aga kas need on kõik alles need osad, loomulikult sa ütled praegu loomulikud, aga kui palju on neid vanu asju kadunud igavesti, mis omal ajal võeti ja mida me mäletame, aga enam kunagi näe, kahjuks tean jah, on küll. Hirmsas lindi ja ma tea kõige muu puuduses lindikriis oli suur. Kaheksakümnendatel aastatel läks kaotsi terve rida asju, lisaks on omaaegsete lintide tehniline kvaliteet. Selline oli nendel suurtel laiadele, et aja jooksul lihtsalt nad kaotasid. Kui me teleri lahti keerame või siis ka juba ennem telekavaga tutvume siis me igaüks valib oma maitse järgi. Sul on kindlasti oma maitse, Raul Rebane, nagu meil Ojakääru, tal on ka väga erinev oma maitse, näiteks kui actormab mingist jalgpallivõistlust vaatama, siis ma iga kord ei vaata ja mina ei vaata alati kõiki neid advokaadiseerijaid, mida sina, vaata jaa, jaa. Aga kui nüüd oma maitse kõrvale jätta sinu arvates kuidas see järjestaks pingeritta, ütleme kui sa oled televisioonijaama omanik, sa püüad nüüd selle mass kuulajale pakkuda kõige maitsvamat või mis peale läheb, seda programmi? Sa küsid tegelikult täpselt niisugused, et noh, et missugused tüdrukud, need kõige haigemad, kas blondid või brünetid igalühel on oma. Ja, ja tõepoolest, me oleme küll 100 protsenti auditoorium noh, nii-öelda kõik teletelerivaatajad. Aga üks on kindel inimeste aeg ja käitumine selles ajas on enam-vähem stabiilne, suur osa telerivaatamise ajast langeb õhtul aega seitse kuni 10, seal saab ravimtaim seitse kuni, ütleme Eestis veel muide 22 10 on see aeg, kus hakkab siis niimoodi järsk langus. Nii, ja selles vahemikus te panete tähele, et kõik kanalid enam-vähem näitavad uudiseid, mis on üks osa. Ja siis edasi kipub olema meelelahutuslik väga paljuski seepärast, et kas te olete tähele pannud seda, et mis viimastel aastatel juhtunud kolmel neljal aastal meil napib, vastastikku jututeemasid jututeemasid napib meil seetõttu, et me enam ei loe samu lehti. Lehtede tiraažid on väiksemad, ei vaata enam samu saateid. Me ei loe samade lehtede samu artikleid. Ehk see tähendab, et noh, nii-öelda massikommunikatsiooni tarbijate hulk väheneb reisile sinuga 97. aastal, Maire tegi seda saadet aunaste vaatas pool miljonit, praegu vaatab alla, saab, praegu vaatab alla kuskil 200000 ringis. Ja teleka puhul on sama asi. Kolme-neljasaja tuhandelise vaatajaskonna Eestis, kus meid on üldse 800000 üle 12 aastaste Eesti inimeste eestlast siis need on langenud ja nüüd on niimoodi, et sa võid aastaid teha saateid ja keegi pole sellest saatest midagi kuulnud. Sind ei tunta tänaval ära, selliseid ubasuguseid, oti ja veel mõningaid praktiliselt ei ole võimalik, enam mesila kasvab, mis tähendab seda, et kõigile tuleb anda midagi ja iga inimene, sina, sina, mina, me istume kodus, nupp käes ja teeme enda meediaprogrammi. Tegelikult praegune elu võimaldab meil olla iseenda režissöör. Igaüks, kes praegu raadiot kuulab, meesid me oleme iseenda inforežissöörid. Muide, sa räägid praegu tõesti selles mõttes tuliselt õiget juttu, näiteks me oleme jaaguga kutsunud siia sellesse Vikerkääru saatesse esinema. Kaua me teeme seda saadet juba mitmes aasta seal? Kolmas vist juba või rohkemgi. Jumal viis juba näitab meie produtsent. Kuidas aeg lendab öelda, kuidas aeg lendab. Ja me kutsume inimesi siia, kes ei ole ühtegi saadet kordagi kuulnud, ei imesta, täiesti loomu täiesti täiesti loomulik ja see, see ongi nii ja mul on teile veel halbu uudiseid. Seda saadet ei kuula ka keegi veel hullemaks läheb. Veel hullemaks läheb, mis tähendab seda, seda kutsutakse fragmenteerumine selleks, et kasvaks üle niisuguse keskpärase meeletu massi mingi saade või mingi artikkel või televisiooniprogramm sellest võib-olla veel mingeid täiesti erandlikke, siin ei piisa ainult sellest, et hea oleks, siin peab olema hoopis midagi muud juures ja see on ka praeguse elu. Vanasti oli üks leht üks televisioonikanal ja ta läks miljonile laiali, nüüd miljon kanalit, kõik ründavad seda üht vaest inimest, kaasa arvatud internetti, möllud, värgid. Inimesed elavad nii ära rahulikult praegu liikudes vastastikku, et nad ei saa mitte midagi kuulda, mida teine teeb. Aga kuidas seal Ameerikas, kuidas? Kuulus Opra saade on? Mis ta eesnimi on üks ilmselt operatiivjuba 30 aastat järjest ja, ja selle all pandi ta naise taolised on nõus jätma pooleli ja tormama seda vaatame ükskõik kas keegi kõrvalt. Nonii, perekonnaliige on matus või midagi, aga tema peab seda vaatama. Jah, aga tegelikult otra vaatajaskond on. Kui Ameerikas elab praegu 285 miljonit inimest siis on ta kuskil 10 15 miljoni vahel, nii et ikkagi protsendid on umbes sellised. Inimesed elavad eraldi. Seda on raske endale tunnistada, aga järjest rohkem see nii on. Ja seetõttu ma ütlen, et igaüks teeb seda, mida tahab. Et Eestit ja Ida-Euroopa riike ühendas mingil määral omal ajal seed õudsad Venetsueela seebid nagu kutsuti õudsed. Aga need ei ole õudsad, need on teatud inimestele ääretult vajalikud asjad sest nad lahendasid nende nende elu probleeme, see ühendas väga paljusid inimesi, seal olid ääretult suured vaatajaskond, tahmamägi tahmanägu oli vist niisugune, vaatas omal ajal üle poole miljoni inimese. Ja nüüd enam seda asja ei ole, moodsad muinasjutud, moodsad muinasjutud, lõpmatu lugu, inimesed on seda vaja. Kas Õnne 13 ei asendaks siis Venetsueela sees, Õnne 13? Väga paljus asendab Õnne 13 on üks väheseid formaate, mis on säilitanud arvestatavalt suure vaatajaskonna, mitte nii suure, kui kunagi oli siiski umbes 40 protsenti on kadunud aga, aga väga tõsine tegija. No jumal tänatud, seal ei ole vähemalt seda, et ei arutata, kes on kelle laps ja ja, ja kõik nagu nendes Ladina-Ameerika seeriates põhiteema on ikka see, et kes kellega kedagi No te saate aru juba tähendab Mazamega. Nonii, selle jutu lõpuks vikerraadio kuulajaskond vähemalt igasuguste küsitluste järgi on siiski arvestatav, ma loodan, et ka tänases Vikerkääru mõni kuulaja ikka kuulas ja saate. Lõpuks tahaks tänase külalise Raul Rebase käest küsida, kas seal kõige selle muu töö kõrval on aega ikka malet ka veel mängida. Viimasel ajal põhiliselt toksin internetis. Kelle vastu absoluutselt kuidas satub, seal on niimoodi, et vajutad nuppu ja siis ükskord tegin eksperimendi, et mitme riigi kodanikuga mul õnnestub mängida tunni jooksul. Kaheksa mängisin neid üheminutilisi või neist pooled kaheksa riiki. Ja maailm on nii ühendatud, me suhtleme, seal, trükime vastastikku tekste, tervitame. Olen mänginud muide Ulanbaatoriga ühe noormehega. Niisuguste riikidega, noh, see on erandlik, ütleme, ma arvasin, et Mongoolias pole telefoni, aga selgub, et seal mängitakse internetiga malet, eks ole. Nii, ja, ja seal ühendatud süsteem, nii et sealt sealt toksine siis natuke niimoodi, noh, oma hõbelusikapoistega seal tuulikud ja kivine ja kes me oleme seal, kuidas võiduprotsent on? No ütleme niimoodi, et, Mul on selline tunne, et ma olen järjest kõvemaks. See põhjus on lihtsalt selles, et umbes 10 15 aastat tagasi, kui male oli niuke väga suur nähtus Eestis siis ma olin Eestis, ma ei tea, mitmes, aga suur osa neist loobunud, nii et ma olen nagu Eesti edetabelis nagu kõrgemale kohale tõusnud, vaevalt et ma ise kõvemini mängima hakanud. Ma olen sõnastanud nagu oma missiooni Eesti maleliikumises selliseks, et teha tuju halvaks nendele, kes loevad ennast heaks maletajaks ja ja ja kui mul õnnestub seda teha vahetevahel, siis on mu rõõm suur, ma ei taha taotle mingeid mingeid suuri eesmärke, aga kui oli Eesti Läti seal avamatš siis mul vedas eluste loosiga, mul tuli vastuseks sõna otseses mõttes poiss ja see poiss mängis küll, aga mitte nii, et oleks võinud nagu eriti noh, nii-öelda mulle vastu saada, ütleme nii ja mul õnnestus matš kõige esimesena võita, ehk esimesele lätlast võite saada praktiliselt kogu selle matši, ainukene arvestatav eriauhind nüüd täna on see võimalus ka olemas. Nimelt täna toimub esmakordselt läbi aegade Eesti-Soome 100 laua matš, kell neli saavad sadamas kokku 100 meest ja 85 meest ja 15 naist vist kuidagi niimoodi. Ja siis läheme laevale kell viis hakkame mängima. Muide, mis see eriauhind oli, kui ma ei ole seda veel välja võtnud, see oli turismireis Venemaale. Aga aga Soome matsi puhul, mis ma veel ei tea, aga, aga no ma proovin jälle, et nendel lapimaale Nendel päris maletatel tuju halb oleks, siis on mul hea meel. Edu sulle malemängus ja ka muidu elus ja tulevikus, aitäh, Raul Rebane, aitäh.