Täna õhtul avame Jaan Kaplinski luuleraamatu. Raske on kergeks saada. Luuletused, valisija esitab Veiko Jürisson. Kui see linn oleks vaid vaiksem Kui me ise oskaksime vaiksemad olla varem kuulda ja tunda kes, mis vargsi liigutab südames südame all, näha neid lõpmata silmi ja käsi seda lõpmata hellust, mis uinub sündimata kõiges sündimas. Elu on nii lühike et õppida elama, õppida olemas silmitsi sellega, mis on. Valutava südamega. Iseendaga sinuga armas. Aegamööda pesed voolab ents puhtaks meie reostatud oja. Jõuame kättpidi teineteist viia tagasi selle maailma suurde otsatusse, puhtusse. Sinna, kus mõistame. Pole sealt kunagi ära olnudki. Võta mu käsi. Raske ja palav kõigi nende ütlemata sõnade pärast. Läbimu januse keha jõuavad nad sinusse. See on rahu. Vahel on hirm. Aga see vist ei loe. AEG tilgub mahlana vahtrapuust. Põleb Oawartena kaevatud peenramaal. Aeg ootab tühja postkasti juures mitu päeva juba. Konnad. Mööda aeda hajuv lõkkesuits. Aitab sellestki. Täna nagu ikka. Ärgata keset ööd unest ja iseendast, sellena, kes olid. Oled enne sündimist valgus, ei pimedus. Hämmastus vaid et olen siin. Et olen suutmatus öelda, kuidas see kõik on päriselt? Enne ja teisel pool suure unustuse mõõgalööki. Mis andis sulle selle aja. Aeg peatub saab luuletuseks. Ta võtab mind pihku kui linnu ja vaatab mulle otsa. Silmaga täis tähtede põgenevad valgust. Linna hääled kõik eemal. Ohutud. Kuskil elab ta oma elu sipelgapesa suure ilmapuu all. Küünlakuu sügavas lumes. Ei ole minevikku, tulevikku ega oleviku. Hetkede vahel on natuke mulda ja rohtu. Tuul mängib poisikese valgete juustega. Õuel on lahtine kohver täis siniseid ploom. 90 aastane Saara naeralt telgi ukse taga. Buda magab sealsamas jõe kaldal kuhu ta jäi mu lapsepõlves. Vahel kerkib tulvavesi. Eluaeg olla ära eluaeg tulla tagasi koju murule, mis on nii pehme ja märg paljaste taldade all. Vana palkseina juurde mis hoidis sind püsti, kaugel võõras linnas. Üksinduses ära olles tulles tagasi Sõnad mõtted, eesriided selle ees, mis nad peaksid tähendama. Seletused, õigustused, filosoofiad, sünteetilised kätepesuvahendid. Igaühele oma pääsmine filosoofias pääsmine filosoofiast. Tee tagasi vaikusse, puhtusse, koju. Autseta peegelpiltideks jagunenud üksteise silmades sina mina, palju palju meid ja valgus meie vahel meie ümber meie sees. Alati las ma vaatan sinu leebe pilguga läbi enda läbi videviku mida tuba ja maailm on ääreni täis. Teist-kolmandat päeva külm Bism. Maadligi valmiv vili kurekatlad ja mu meel adudes, kui abitu on kõik elav. Aludes oma üksindust kõige elava ühist üksindust, suurhalli, külma, vihmase taeva all üksindust, mis meid liidab üheks pereks selles suures taevaaluses kaitsetuses mis ongi MEIE KODU. Aita mind tuli. Sina mu sügavas südamepõhjas sina rohkem mina, kui ma ise. Kivid kasvavad mu sisse märkamata uskumata mõne halli hommiku ja tähitu öö vahel. Ma võin piir pääsukesena piiritajana linna kohal üleval kõrgel. Nii tuleb hirm, et need tiivad, et see uni ei kanna mind enam. Kivid on all valmis ootamas. Tuli, aita mind. Ära lase mul unustada sind ennast. Ära lase mul unustada, kas olen piirpääsuke kivi või uni, kus üks näeb end teisena. Hingen langen kuni tuleb maa, tuleb linn, hallide majad, hallid tänavad, hallid kivid. Siis ei mäleta, et nemadki on kord tulnud tulest siia aega ja ruumi aitaminud. Aita mul mäletada, küsida, mis ja see on, mis ma, mis koht, mis linn, mis mina, tulnud sealt teiselt poolt korraks nähes, tundes end linnuna tulelinnuna keset taeva suurt halli tumma und. Unistust olla kodus, olla ära? Ei üheski olemises? Ei üheski unes? Ei üheski kohas, ei ükski meist, kes korra põlesid, korra kustusid tulena tulekivina unistuseni lennata. Ta olla lend, olla lind, kes elab ja magab ülal taeva pilvede all. Jaan Kaplinski luulet kogust raske on kergeks saada. Esitas Veiko Jürisson.