Tere, minu nimi on Heidy Tammarilt. Taas kutsun ma teid endaga kaasa Tallinna merepiirile koos linna ajaloolase Robert Nerman iga oleme seda teed käinud juba õige mitmel korral. Ja ikka on olnud keegi kuulajate hulgast, kes meie kutsele meiega ühendust võtta on reageerinud. Tänanegi saade on just nii alguse saanud. Ja ma olen tõesti tänulik helge Kuznetsova-le, kes meile helistas ja oli valmis rääkima oma mälestusi elust Paljassaare poolsaarel. Te kuuletegi täna meenutusi enam kui poole sajandi taha. Helge Kuznetsova oli siis teismeline tüdruk tänase saatemuusika valist Tiina Lebane, kes tuleb teie seltsiga pärast keskööd. Nüüd aga meenutab Helge Kuznetsova. Teadlikult, kui ma juba tõesti mäletan Paljassaare elu siis ma olin üks, kaheksa, üheksa aastane ja elasime oma perega seal kuni 40. aastani ja siis te olete juba päris suur tüdrukud ja sealt lahkuma sunnitud jah, juba niisugune teismeline juba nagu natukene neiu aastates paljassaar Paljassaare. See kohanimi ütleb, et ega seal vist suurt midagi ei kasvanud, kas nimi ja tegelikkus kokku ka langevad? Paljassaar oli täiesti oma nime väärt, ta oli tõepoolest lage ja paljas ja tuuline sellepärast et ta oli ümberringi piiratud merega. Ainult kitsas, niisugune maariba oli ühendatud selle osaga, mis läks nagu Kopli poolsaarele. Ajaloolased räägivad, paljassaar oli tõepoolest kunagi olnud saar ja isegi kaks väikest laidu, aga teie mälestustes oli ta juba poolsaar ja ta oli tõepoolest siis juba poolsaar. Kui nüüd pisut ette kujutada, kust see paljassaar siis tegelikult asus, siis on vaja tulla näiteks sitsi peatusse, trammipeatust. Me teame, kus Kopli poolsaarel trammiliin läheb, seal on sitsi, peatus, sitsi peatuses maha tulla ja alla nagu väiksest veerest ja paremale keeras see tees, kus siis läks. Paljassaarde Paljassaare oli võib-olla oma nii pikkuselt kuni saare lõpuni üks viis kuni Vastma, pakun üle kuus kilomeetrit pikk, ataris palju. Meie koolitee oli ikka kauniski raske päev tuli käia edasi-tagasi seitse, kaheksa kilomeetrit, see tähendab seda, et teie kodu sääsus ikka juba Paljassaare nagu selles merepoolses osas tipu poole ja ta oli päris Paljassaare poolsaare tipus. Ma tuleksin natuke selle juurde veel tagasi, missis paljassaar oli paljassaares, tekkis niisugune asunduse, niimoodi ei saa talle öelda, ta küla oli, ta oli lihtsalt asundus. Kui neid sügavamale tagasi vaadata veel, siis paljassaar oli ette nähtud ühes ehitada välja Vene-Balti tehaste asutamisega, tähendab, samal ajal kui koplist tehti Vene-Balti tehas, kui Kopli liinid ja loodi, ehitati ja siis hakati ka palja saab välja ehitama, paljas art ehitati dokid ja ehitati väga pikk ja niisugune tugev mere muul. Ja sinna rajati mitmesuguseid ehitisi. Ja see oli juba ennem, tähendab esimest maailmasõda. Aga Eesti vabariigi päevil tekkis sinna lihtsalt asundus, kus ehitasid omale väikesed majakesed. No lihtsalt inimesed, paljud nendest töötasid sitsivabrikus. Seal oli ka meremeestel niisugune meelispaik, mõned kaptenite Nad olid seal, seal oli mitmesugust rahvast, võib-olla võiks ütelda, et kokku oli üks 30 40 maja selles paljassaares nii-öelda asustatud osas ja seal elas tõesti kapteni perest kuni tavalise sitsi, vabriku tööliseni ja kõike kõike ja seal olid tol ajal isegi vene perekond, ma mäletan üks, kus need soovid ja perekond oli seal. Ja üldiselt oli seal niisugune lihtne rahvas isegi legendaarne tiksu Kaarel taose, kes laul on ja kes lõbus laulukene, mida ta ise vist endast lõi esimest korda Läks paljassaarde elama meie pere, Eesti vabariigi alguspäevil, see on umbes kuskil 23. aastal. Ja kuidas meie pere sinna paljas saarte läks elama, sellel on oma oma teatud põhjus, nimelt Eesti vabariigil oli sotsiaalministeerium kellel oli mitmesuguseid asutusi üle vabariigi. Ja üheks oli Eesti riiklik mere karantiin sellest asutusest ma usun, et ei teata enam tänapäeval mitte midagi praktiliselt. Aga ta eksisteeris nii de facto, kuid juure, nagu öeldakse. Ja minu isa olles sotsiaalministeeriumi töötaja, määrati sinna või pakuti talle lihtsalt sinna nagu majandusjuhataja kohta sellesse niinimetatud asutatud mere karantiini. Kui oleks mõnel laeval puhkenud mingisugune epideemia või mingi nakkushaigus ja kus laeva meeskond oleks olnud haigestunud siis ei oleks Tallinna sadamasse neid laevu lastud ja oleks laeva meeskond paigutatud nii-öelda nagu tänapäeval ikka, paigutad see nakkushaiguste puhul karantiini ja siis pidi olema üks niisugune niisugune asutus, kus oleks, vajaduse korral oleks võinud need meremehed siis tuua ja see asutus siis loodi paljassaarde ja tuleb ette kohe ära öelda, et ega tal vist tööd eriti palju ei olnud. Mitte kunagi ei olnud, teda vajab selles mõttes aga seda hoonet ja seda, seda maja, kus me pidasime seda, läks tarvis hoopis hoopis mitmeteks muudeks juhtudeks, millest võib-olla siis räägime edaspidi. Nii et me alustasime teie lapsepõlvest ja lapsepõlv on kord juba inimese elus nii ilus aeg, millest me ikka rääkida tahame. Ja et lapsepõlv langeb tõesti kokku selle paljassaares elamise ajaga siis kuidas see kõik oli lapsesilmadega nähtuna Se Paljassaare elu, siis olime pere juba kuueliikmeline, meid oli siis neli last ja ühel sügisõhtul õhtupoolikul mäletan selgesti, hakkasime siis minema oma kraamikoormatega sinna, paljas saarte ema ja isa näitasid, et vot seal saare taga tipus asub üks majad, meil tuleb sinna nüüd minna ja jõuda ja see oli ikka nii kaugelt näidata, tähendab nii lage oli lage, oli paljassaar, siis oli esmakordselt, läksime siis läbi selle asunduse seal üks ainsa tee viis kuni poole asunduse peale ja lõppeski ära, siis algas niisugune liivane tee ja heinamaad. Ja küll tundus sisse tee pikk. Ja omavahel lapsed, me rääkisime küll, meil ikka saab kauge olema koolis käia, sealt aga pärast aastate jooksul. Me harjusime selle kooliteega ja harjusime selle vahemaaga kuni sinna sitsi välja ja ta ei tundunud enam kunagi nii pikana, mis ma pean ütlema. Kui lapsepõlves räägitakse, et on olemas koduse kodutunne, siis ma pean ütlema tõeliseks koduks meie perekonnale, osutuski, paljassaar Tal oli nii palju eeliseid osutuda tõeliseks koduks ühele perekonnale. Kuigi noh, vaatame selles aspektis, et ta oli nagu riigiasutus ja kõik, aga meid ei seganud seal mitte keegi. Mererand oli meie majast üks 200 meetrit oma ilusa liivase rannaga. See puhas õhk, see nisugune avarus. See kõik andis toreda võimaluse meil suveti seal ujuda ja, ja sporti teha ja kõik, see oli niisugune tõesti. Terve Paljassaare lapsed olid terved, nad olid tuuldunud nadolid, nadolid karastatud ja nii olime meiegi tol ajal paljassaares peaaegu iga kolmas pere pidas lehmi või lehma, ütleme mingisugused koduloomi. Nii meiegi ema, kes oli väga praktilise meelega naine, otsustas, et miks me peame kuskilt Šveitsist piima tooma perele, et tuleb omal ka loomad soetada. Nonii, tekkiski meil majapidamine kaks lehma ja olid raadioaparaadid ja kõik nagu ühes niisuguses pool linna olukorras saab üldse olla, paljassaar oli ju nii paljas ja kas jätkus siis ka igale perele sealt lehma heina võtta. Tegelikult oli küll niimoodi, et ega see küla kari käis kõik koos heinamaadel, midagi sealt ikka loomadel süüa oli ja, aga siiski pidi vaata seda ma loomatoitu või talvise tagavara kuskilt väljaspoolt kus siis käidi, käidi Rocca al maare kandis seal Veskimetsa kandis, kus olid niisugused heinamaad, kust keegi kokku leppis, nii et sai oma talvised loomatoidutagavarad ikka hangitud mitte ainult paljassaarest, mis oli teine, Paljassaare hüve, oli see, et mitme mitme pere peale ütleme, tuli seal paat ja olid niisugused võimalused tol ajal ju meri oli vaba, võis inimene sõita paadiga, kuhu ta tahtis püüda kala, kus ta tahtis ja nii tegid ka Paljassaare elanikud nii puutunud Paljassaare laualt värske kala, mitte kunagi meie tolleaegne pereisa ja ema ja meie lapsed. Me olime väga niisugused ühtehoidjad, sest et seal pere muutub kõige tähtsamaks, kui sa elad niiskuses eraldatud kohas rohkem ja karm ka karm see tuulemühin ja kohin ja, ja see hommikune tööd kooliskäik ja kõik ei olnud nii kerge. Aga see vastupidise tekitaski, kui kõik enne elus kerge, siis tal ei jäägi enam midagi meelde. Inimesed, mis olid võrratud, oli paljassaares me jõulud, kõik see jõulude ootus, kõik nende tubade koristamine, need jõulu pesud ja kõik siis oli kindel kord, et et jõuluneljapäeval ema tegi piparkooke, jõulureedel tehti süldid ja vorstid jõululaupäeval, see oli siis sauna kütmine, siis jõulupuu toomine linnaste toodi hobusega, kui oli lume kassis toodi reega siis aga kui olid ka need mustad jõuludega selles ka viga midagi olnud. Ja kui siis meie pere istus siis jõululaupäeva õhtu selles, neil oli niisugune suur tuba, niuke keskne tuba, kus läks, kogusime kõik siis kokku, see oli niisugune rõõm ja nisugune pühalikusse, kui siis raadiost tuli see jõulukellad ja kõik ja see on lapsepõlvele andnud niisuguse impulsi siia Taani kuni vanaduseni välja. Praeguse eani olen mina jõulud lummuses igal aastal ja iga kord tulevad mul meelde Paljassaare jõulud. Jõulud, see on kodune püha jaanipäev, on see päev jaanilaupäeva? See aeg, kui terve küla tuleb kokku, kas paljassaares jaanid tulesid ka peeti ikka ja alati, aga üks huvitav asi oli see, et meid tõmbas isegi mõnikord jaanilaupäeval korral linna tulla. Võib-olla paljud ei mäleta, aga meie põlvkond teab, et Vabaduse väljakul oli jaanituli. Nii et kui sel aastal jälle oli Vabaduse väljakul küll palju kurvemad päeval 23. augustil, Suur tuli ja Ma kusagilt kuulsin, et keegi ütles, et näed, et see on vist küll ajaloos esimest korda siis sugugi nõnda ei ole, ei ole, mul tuli ta kohe ette, kui ma käisin seal, ma võtsin ka sellest üritusest osa tuli meeltega talis keskel sellel kohal, kus praegu lipuvarras üleval, seal me käisime Tudulinnas, vaatasime selle asja ära ja siis kõiki õhtul noh, juba jälle koju tagasi ja meie Paljassaare jaanituli toimus sealsamas kiigeplatsil. Siis tuli see külav noorust sinna kokku. Madrused mängisid tavaliselt, et pilli või akordioni tehti tantsu ja nagu võiks arvata paljassaares. See suve jaanisee oli nii valge, ma ei ole kunagi tundnud neid valgeid nii valgena, kuna paljases olid sellepärast et ma usun, et see meri peegeldus igalt poolt seda valgust vastu ja, ja see oli lihtsalt nii, et no tõesti, valjas alles olid valged ööd ja olid jaaniööd ja jaanituled ja kõik oli isegi väikseid jaanitulesid olid aedades seal koduaedades ja asunduses, aga kõige suurem oli ikka meil seal kiigeplatsil. Kas tol ajal Eesti sõjaväel ka seal juba midagi oli? Ja oli küll. Lugu oli selles, et sinna olid igasugused laod ehitatud ja nii oli ehitatud Me kutsusime taga saarte olid ehitatud niuksed, suured-suured, laohooned, mida hakati Eesti vabariigi päevil kasutama meie meremiinide hoidlatena ja selleks, et neid miiniladusid nii-öelda valvata, selleks oli vaja ju ka madrused. Meie naabruses asus samasugune peaaegu maja niisugune nagu meil oli kahekorruseline puumaja mitmete tubadega seal oli üks mereväelastel üksus ja nemad siis käisidki netti, miini aitasid valvamas kaks korda päevas. Oli nendel siis vahtkonnavahetus, ma mäletan meie saarest sellest muulist kuni risti läbi selle poolsaare läxtreziina raudtee ja siis väiksed resiiniga sõideti siis sinna taha saarte iga kord hommikuti viidi vahtkond, toodi teised ära ja nii see vaheldus neid mereväelasi, seal oli vast üks, 10 12 ja siis oli kaks maati seal ja tol ajal ma ei tea, nende auastmetega olid ikka väiksed ülemused ka nendel seal ja lastele oli see kantsis keelatud või meie ja kuidagiviisi isegi nagu natuke pelgasime, tagasaares neid miini aitasid, sul oli nagu me meelest müstiline, sinna ei tohtinud minna, muidugi sinna ei tohtinud minna, aga muidugi ka Paljassaare lapsed oma uudishimus käisid seal ja ega midagi siis ei juhtunud, öeldi ainult, et ärge siia nüüd väga tulge ja minge nii et korra sai ikka seal ligidal ära käidud ja sõduritega sai asja emakeeles aetud ja järelikult kõik selgeks tehtav. Tol ajal oli niisugune asi, et kui näiteks me tulime, Ühel õhtul pimedas hakkasime tulema. Šveitsist oli ju koju minna, kus neli, viis kilomeetrit ja kuni poole asunduseni oli elektrivalgustus. Edasi läks ainult pilkane pimedus, seal kuskil oli siis kodu ja meil tavaliselt pandi akna peale Drylampia pandi, isegi vend sättis peegli taha, et see valgus oli ere valgus paistis eemalt nagu prožektor, kuhu peale ennast välja sihtida. Aga ma tahan öelda seda, et kui juhtus, siis mõni nendest mereväelastest õhtul tulema. Küll oli siis hea veel nii kindel tunne oli, ei tekkinud kunagi niisugust tunnet, et paljassaares oleks võinud midagi karta. Lapsepõlv oli hirmuta. Mida tavaliselt nüüd enam ei ole. See oli see turvatunne, et kui sul veel mõni nendest mereväelastest juhtus kaasaga tulemusi, sa tee peal mõnusat juttu aetud ja ja tee läks kiiremini. Mina käisin õega noorema õega koos vabriku tänava koolis tol ajal soni Tallinna üheksas algkool, sinna trammiga oleks saanud minna sitsi peatuses sõita kuni Telliskivipeatuseni ja seal see koor oli vabriku tänaval, aga mis meie, lapsed olime nii harjunud selle käimisega, et see väike maa sitsi peadusest kuni telliskivini sai ka veel jalgsi ära ja trammiraha ja ju siis üle Sammy raha jäi üle selles concaidki ostetud ja see oli palju toredam kui trammiga sõit, mis komsis, tol ajal oli see lemmik. Tol ajal müüdi tilk piima, kutsuti ühe sendi eest, sai kaks kommi ja viiesendist sai 10 kommi, tasus jalgsi käia. Kas vahel juhtus nii katsepaadiga, kooli? Ega seda tuli ette ja see oli suur, suur lõbu või suur huvi, kuid tulid ülemused sõjasadamast kontrollima, neid miini aitasid ja noh, ühesõnaga seda vahtkonna tööd. Siis nad tulid tavaliselt sõjasadamast väikese mootorpaadiga ja meie lastel oli suur õnn, kui meid võeti hommikul kella poole üheksa paiku, saime selle paadiga sõita sõjasadamasse, sealt mööda soo tänavat, siis sai tulla kooli. Aga juhtus ka niimoodi, et olid sügisel väga tormilised ajad, see paat ikkagi käis. Vahel võeti meid kaasa, öeldi küll, et tüdrukud, nüüd te saate märjaks ja tõepoolest tuli kooli minna mõnikord nii, et riided olid lausa läbiligunenud. No aga siis oli teil aupaistega. Ja, ja siis ükskord jälle klassi läksin, olin kaunis märg ja tuulest. Paljassaare lastel koolis käia, neil oli ta tõepoolest küllaltki keeruline, eriti oli siis raske, kui oli talvel tuisud. Tuisk võis nii tugev olla, tee kadus lausa ja siis oli tihtipeale nii, et emad käis vastas, meil tuli lihtsalt sitsi peatuses või tee peale sinna vastu, sest see, mis läks edasi selt asunduse vahelt välja, seal oli nii lage heinamaad. Tuisuga ei pruukinud enam näha, kuhu läksid. Ükskord sammume sammume õega ja tunneme, et midagi on viltu ja valesti ja me olime juba mere peal, meri oli jäätanud. Olime sammunud juba üle selle, noh, niisugune madal Kallasega seal suurt arusaam, midagi lumehangede olime läinud mere peale, aga siis saime aru, et me tuttavad kivid, mis seal olid merelt niisugused, et need olid, me oleme valesti tulnud. Need juhtus ka seda. Öelge, mis teist praeguseks saanud on, kas te teate oma lapsepõlvekaaslasi, kuhu nad on jäänud nendest paljassaarde noortest ma vähemalt paari-kolme peret tean, kes on kõik need sõjad ja raskused üle elanud ja, ja elavad praegu Tallinnas. Aga väga paljudes ei tea küll mitte midagi. Aga ühest perest on nagu jäänud mull mälestused Se olime naabruses. See oli, kus need soovide perekond. See ei ole teie praeguseni perekonnaga kuidagi seotud. Praegu, kus need soov ei ole, mitte kuidagi ei ole seotud. Tol ajal elasid nemad seal, olid vanausuliste perekond, perekonnapea oli vana Kuznetsov, niisugune suure laia valge habemega taat Nemad olid nähtavasti, kas nad olid jäänud siis ilmasõjaaeg siia või ei oska öelda seda täpselt. Aga nad rääkisid kõik vabalt eesti keelt ja nende tütred Anna ja Sophia olid meile suured sõbranned. Ja käisime ikka alati koos suvel ujumas ja paadiga sõitmas ja kõik. No ja nemad käisid samamoodi koolisega, nemad käisid vene koolis kuskil ausul Karu tänava kandis kuskil. Aga siis, kui tuli see 40. aasta see riigipööre ja tulid siis Vene väed siis nad väga rõõmuga võtsid seda vastu kõik. Ja nad nagu autosid enam ei pidanud nagu lugu sellest, mis siin olid ja hakkasid kõiki sedasama propageerima meile kaad, mõtle, kui tore, nüüd tulid Vene väed sisse ja küll see Stalin on kaks tore mees ja vaat kui kena ta on ja pildi peal ja no see vanem tütar näitas päris siiras vaimule siiralt vaimustuses olid ja me olime nii pettunud selles ja nii ehmatanud, et nemad siis niimoodi katsusime omalt poolt nagu seletada, et no kas ikka on, et me oleme kuulnud midagi muud ja ja siis ema ütles väga ähvardavalt meile kohe, et oot-oot, kui te niisugused olete, küll me siis vaatame. Ja siis meie ema ütles, et ärge siiski mingisuguseid arvamusi enam vahetage, olete küll sõbrad olnud siin omavahel ja kõik, aga elu on väga palju muutunud, oleme paremad ka ja meie kolisime ära selle juurde, võib-olla me tuleme, kuidas me sealt ära siis kolisime ja me kaotasime Kuznetsovi perekonnaga nagu sideme, aga hiljem ma kuulsin, et sõja puhkedes 41. aastal viimased laevad kusid, läksid veel sõjavägi ja merevägi tõmbas tagasi. Siis vanemal tütrel oli nagu kavaler kes oli neid kaasa kutsunud ja nad läksid miini praami peale. Terve see pere, ainult see vanapapi, see vanaisa Kuznetsov, see jäi siis nagu majahoidjaks ja nemad sõitsid, tahtsid Leningradi evakueeruda, aga see miinipraam sai tabamuse ja need terve see pere momentaalselt hukkus ja oli kole küll kuulda oli ja kahju oli nendest need ka lapsepõlve tuttavad olid ja ja palju toredaid mälestusi nendest, see oli selle pere saatus. Kui nüüd rääkida veel paljasele peredest kes seal olid ja kes seal elasid, siis võiks ütelda, et kõige koloriitsem kuju oli seal kapten Valter oma perega, Need olid ka meie naabruses. Kapten Valter ehitas omale maja poolsaare kõige viimasesse tippu. Tõenäoliselt ta tahtis nii merele lähedal olla, kui üldse võimalik, sest temal olid kahel pool maja tõesti, meri mõnekümne meetri kaugusel. Nad olid tõesti niuksed, toredad ja huvitavad inimesed, kapten Valter ise ja tema pojad. Temal oli neli poega ja need olid meist muidugi tunduvalt vanemad, need olid siis juba täismehed, aga isa ema rääkisid. Kui need poisid olid kasvanud, siis olid nad nii, kui kasakad olnud hobune nendel oli, olid ratsutanud, kihutanud ja niukene, Spartalik kasvatus oli vanal Valtril, nad pidid olema meres ja, ja, ja riietatud ja ühesõnaga ei tohtinud karta tormiga tuultega külma. Ja need kasvasid tõesti niisuguseks väga toredateks, julgeteks, noormeesteks ja kõigist nendest poegadest said meremehed. Ma mäletan nende nimesid, kõige vanem poeg oli kõu. Siis kuidas nüüd vanuse järjekorras? Ma täpselt ei tea, aga üks poegadest oli Ahto. Ja siis oli kolmas, poeg oli Uku ja kõige noorem vist oli Yarilo huvitav nimi. Väga huvitavat kapten Valter oligi, vot sellepärast huvitav, et ta oli nii originaalne tol ajal, et isegi kirikuõpetaja olnud tahtnud üks kord ristida poissi, kelle nimi oli Uku, kuna Ukud on vist teadaolevat eesti mütoloogia, sobiks see jumal või, või midagi taolist, noh, igatahes Goya Uku on küllaltki siuksed, tol ajal olid niuksed, pärased, nimed, nuia nendest poistest sai siis niimoodi kõigist meremehed, eks nad käisid merekoolides ja kust täpselt, seda ma ei tea. Aga üks nendest vendadest Ko oli niisugune ettevõtja, et tahtis sõita purjelaevaga üle Atlandi ookeani Ameerikasse. Ja tõepoolest, sõit saigi teoks ja kui nüüd mäletatakse, kindlasti on neid inimesi, kes mäletavad veel Eesti vabariigi päevil oli suur sensatsioon. Kaks Walterit, Kõu ja Ahto sõitsid väikse purjelaevaga Ameerikasse ja need võeti vastu lehes olid reportaažid ja pildid ja nüüd ma mäletan isegi seda, aga Go oli väga tagasihoidlik iseloomuga ja ta sellepärast andis kõik selle nii-öelda selle au, kuidas seda nüüd öelda andis sellele Ahtole. Nii et Ahto oleks siis nagu initsiaator olnud ja kui nüüd ma usun, kindlasti mäletavad tolleaegse minu põlvkonna suitsetajatel oli isegi niisugune suits pabeross Ahto nimega ja oli selle paberossi, paki peal oli purjelaev, nii et see oligi sellest autost. Siis mulle tundub jah, et isegi purjelaevu nahtuks ristitud pärast papist ja nende poistel olid huvitavad saatused, nad olid juba siis täismehed. Kõu see kõige vanem kosis meie naabri tütre Mart Veli perekond oli naine, oli noor neiu tol ajal, no me käisime pärast hiljem nendega läbi. Larissa ja abiellus Clariisaga ja nendel oli siis kaks tütart. Aloha ja Maia. No ja muidugi nagu meremeestel ikka, suurem osa aega läks mere peal, aga siis noorproua ei käi siis õhtuti ikka meil juttu ajamas ja raadiot kuulamas ja minu emaga näputööd koos tegemas ja veel, mul on siuksed mälestused temast ja nendest väikestest tüdrukutest. Muidugi, kui elu läks edasi ja need rasked ajad kid, tulid need, ükski nendest noormeestest ei jäänud ootama siin neid niisuguseid viletsus ja, ja meri oli lahti, meremeestel ikka ees ja Nende teeris ikka mujale. Nii et Ahto vist abiellus ameeriklanna, aga ma olin kuulnud, Margaret oli nimi. Ja õe-venna. Naisevõtt oli hoopis. Seda ma ka kuulsin, muidugi, see oli kõik nii. Ja isalt need jutud ja oli Itaalias parajasti noore meremehena, kas tüürimehe abina või kuskilt laevalt läks ujuma suplema hüppas Teie küllalt muidugi sügavas kohas ja oli kramp talle jalga löönud, et oli täitsa uppumisohus ja oli hakanud appi hüüdma ja hüppanud vette sealt üks neiu ja tuli tahab. Ja tõepoolest niisugune romantiline ja julge samm tiris selle noormehe välja ja näete, mis asi lõps paralleelselt selle hädaabiellusid ja seda ma mäletan ka, et see samane itaallanna, see noorik, ta nimi oli Adeele Karla defisconti. Oi korrake veel selleni teele, Karla Ta oli tema eesnimi. Aga Teefiscontidale isegi vist oli mingi väike kiitel või ma ei tea, mis, mis see tähendab, kas ta oli siis mingi? Ei tea, seda otsustagu need, kes tunnevad rohkem Itaalia elu, aga nyyd nendel oli väike Õeke, see sündis paljassaares ja see noorik oli ka mitu aastat elas seal ja poja nimi pandi Franco. Seda ka mäletan. Rääkige nüüd, 39.-st 40.-st aastast paljassaares, nüüd võib selle juurde tagasi tulla, mis karantiinse mere karantiin. Mis päevi siis kõik ta seal läbi elas, nagu ma varem juba ütlesin, ei olnud ta kordagi kasutusel selle õigeks otstarbeks, et sinna oleks toodud mingisugune haigestunud laeva meeskond või karantiini pandud. Aga paraku kujunes hoopis nii välja, et ta ikkagi sealt majast käisid läbi mitmed-mitmed inimesed. Nimelt 39. aastal, kui oli Soome talvesõda, sealhulgas tõenäoliselt kuskil sügisel läks talvesõjaks välja toodi sinna, meil olid juba siis baasid. Kahjuks. Ja nähtavasti oli mingi kokkulepe meie meie õhukaitsegrupiga, et paljassaarde tuleb üles seada kaks õhutõrjekahurit, et mina ei olnud ennem neid ju näinud. Aga ühel heal päeval sõitis kohale üks auto ja üks kõrge sõjaväelane, minu isaga vaatas üle ruumid. Kuhu või kas see oli Eesti sõjaväes, see oli Eesti sõjaväelane, see oli veel Eesti sõjavägi eksisteeris siis ei olnud veel mingit riigipööret, ei olnud veel midagi kedagi laiali aetud, aga baasid andsid ennast tunda igast kandist juba. Ja siis öeldi siis nii, et teie alumisele korrusele seal oli üks, kuus-seitse ruumi paigutame õhutõrjekahuri kuskil maja ligidale ja siis nende teenindav komando või mis ta siis oli ja tõepoolest läks paardavam mööda veeti need kahurid, sinna pandi üles niuksed, väikesed nadolid. Meie majja alumisele korrusele, kus me elasime, tulid Eesti noormehed sinihallides sõdurivormides, need olid mis, kas 10 või 12 ja siis olid seal kaks aspiranti, tolleaegset, niisugused nimetused olid ja nende ülemuseks sai nooremleitnant Edgars suu siis. Ja noorele neiule Cartisele oli see vist päris huvitav aeg, see oli meile väga huvitav, mina olin tõesti juhakatis, aga mu vanem õde oli juba ikka leeris käinud, nagu öeldakse, ja see kujunes tõepoolest meile väga-väga lõbusaks väga toredaks ajaks. See oli niimoodi, et nemad pidid siis teenindama kahte kahurit, aga ka neid praktiliselt vaja, aga nad pidid seal olema, linnas toodi nendele kolm korda päevas süüa ja meil oli jälle suur õnn. See, et me saime vahel autoga kooli, tähendab sitsi peatuses jälle sinna. Saime nii, et elu muutus põnevaks. Ja mis siis ikka need noored aspirandid ja ise leitnant susi ja käisid üleval meil külas, käisid isaga malet mängimas ja esimesed tantsusammud õpetati selgeks meile. Meie raadio, noh, muusika järgi ja väiksed tantsukursused tegime siis omavahel, nii et mina sain ka omal juba fokstrotti sammud selgeks ja niisugune tore oli kõik see ja kas õhus oli juba ärevust, kas mehed juba arutasid tõsiselt ka seda maailmapoliitikat ja Eesti 39. aastal ei olnud tunda veel seda ei olnud, nii et kõik see oli teie jaoks tõesti veel üsna lõbus, lõbus ja omamoodi nagu kergelt isegi romantika ja, ja vot mis, kui tore, kui vaikne meil ennem oli, aga nüüd kui lõbus meil oli, siis tuli 40. aasta. Ma mäletan, uut aastat võtsime veel vastu, noh, olime nagu all olid lõbusad noormehed, nemad olid kumal koduõlut teinud ja meie pakkusime siis oma vorste, minu ema viis verivorsti nendele, ühesõnaga me oleme niisugune, ma ei saa ütelda, mingisugune ühine pere, aga väga sõbralik, tore läbisaamine oli. Ja 40. aasta algus ei olnud veel midagi, aga 40 Ta aasta suvi on ju üle kogu Eesti rahvale ju. Ta kui üks sünge, sünge ajaja ja ega see siis paljassaares kim mööda ei läinud. Algas sellega, et kui oli niinimetatud riigipööre, siis see andis tunda otsemat teed meie sõjaväelastele. Kõigepealt jäid meie noormehed seal all kohe tõsiseks ja ootasid korraldust, mida nemad peaksid tegema. Oli karta või, või õigemini oodata isegi vastuhaku, eks ole, oli nagu relvastatud nagu sõjaväeüksus, mis ta peab tegema, relvad, kõik on isegi kahurid on kohal. Korraldust ei tulnud, muudkui oodake ära. Linnast staabist, oodake ära sündmuste käiku, kui see pööre oli toimunud, tuli niisugune korraldus, et kes saab, mingu laiali. Mingu ära, ärgu olgu praegu koos, et hakkab juba ülevõtmine sõjasõjale väelastele Korea väelatud meedikud, tsiviilisikud või meie perekonda ei puutunud mitte midagi muud kui lihtsalt. Me jälgisime sündmuste käiku, ma mäletan, isa, kuidas ta läbi elas, seda eesti rahval oli see üks, üks raske moment ka siis sõjaväelastel olid nad, nad olid ju kogu pidanud ju korraldustele põllumaa ja siis nad ei teadnud, kelle ja nalja pidid kaitsma Eesti vabariigipiir ja nad oleks seda hea meelega teinud, aga kahjuks seda korraldust linnast ei tulnud. Ja poisid olid nii hakkamas ja ütlesid kohe, hakkame vastu ja meil on kõigil noh, need relvad, püramiid oli laotud, kõik need olid, kõik vaatasid, kontrollisid need relvad üle ja nad oleksid Lauri otsa põrutanud. Ei tea kuhu poole, kui oleks vaja olnud ja kõik ja ja see muidugi tekitas äreva tunde ja siis tuli see korraldused, et laiali minna, esialgu laiali minna. Natuke koomiline oli see, et me pidime siis nii palju otsima nendele erariided selga nendele sõduritele, kui me vähegi oskasime. Nüüd oli pikk sihvakas noormees juba tol ajal ja tema riided läksid küll neid vanu kampsunid, kõik topiti siis omale selga mardisandi nagu mardisandid, kellel olid sõduripüksid ja mingi kampsun peal ja mõni mõni ja niimoodi nad laiali kuhugi kadusid, nii et teie pere ja ma usun, et ka külastanud tihti neile siis need nad kuidagi said ja nad ajusid laiali, aga see oli nii lühikest aega, nad olid üks või kaks varem, nad tulid kõik tagasi, süda valutas ja asi seisis selles, et, et nähtavasti nad osa käis linnast isegi staabist läbi öeldi nüüd mitte tagasi minna, sõjalist konflikti otseselt relvakonflikt ei tule. Ja te võite nüüd tagasi, minnakse hakkama vaatama nii kui Eesti sõjaväele oli, üldiselt kogu see asi ei olnud juba vastuhaku üksikus kohas, Tallinnas olid kuulda laskmist ja no eks ajaloolased teavad seda paremini. Siis ühel päeval käsutati me poisid kõik ilusasti, et nad paneksid ennast vormidesse ja valged kaalused, nagu nendel sõduritel ikka käivad, et kõik oleks tiptop korras, nemad lähevad linna paraadile. No see oli, ma usun, siin mingi miiting, nagu ma aru sain, miiting toimus kuskil linnast mitu puhku, kui need toimusid need linnas, neid nagunii-öelda, töörahvamiitinguid ja siis oli see sõjavägi, toodi siis kaaned hurraa, hüüdma lihtsalt sinna. No see oli üks lavastus, aga nad pidid minema käsku täitma, no aga kui nad tagasi tulid ja kui ma ei eksi, kas oli kuskil Lasnamäel või kus nad siis käisid, nii et, et seal oli rakett lastud nagu suured pidulikkuse tähistamiseks, vat nüüd, mis kõik meil on suur õnn ja rõõm on kõik tulnud selle veel lasti rakett, ega veel seal nemad, poisid tõid kaasa autokastis väga mitmed. Põnev lugu oli niimoodi õhtul ülemeelikud noored inimesed, noh, aga nad olid ikka sõjaväelased, eks ole, hakkasid rakette tulistama, oh jah, see oli sel ajal, kui kõik oli ju niivõrd noatera peal, Vene sõjavägi oli ju valmis, eks ole, kohe ootamas, tankid olid kõik. Kindlasti arvati, et mingite diversantidel allega tegev ja siis hakkasid Aegna saarel Kaaraketi tõusma, Naissaar oli juba siis ju need olid kõik ju vene vägede käes. Staabist tuli kohe, tähendab auto kohale sõitis. Tõele kuskile mõnele inglise laevale või no üks, ühesõnaga see asi oleks võinud niisuguseks skandaaliks muutuda. Muidugi poisid ehmatasid ära ja see seersant, kes nendel kõige suurem ülemus siis parajasti majas oli, see värises ikka päris tugevasti. Eks ma nüüd tribunali alla lähen ka siis järgmine päev tulid siis need ülemused kohale, siis käis üks suur peapesu, aga saadi niimoodi teha selgeks, kuskile venestaabile, ma ei tea, mis Tallinnas siis oli kusse staap, et suurest rõõmust töörahvas võitis, olid need noored mehed oma ülemeelik, kusjuures ka sellest suurest rõõmust laskiga paljassaares need rakett õhku ja keegi nendest ei läinud kartseriga, ei saanud midagi karistada, neist poistest lõpuks sai, ühel heal päeval viidi nad minema, oli südamlikke käepigistuse, häid soove me perele. Meie nendele nii kahju oli, nad olid kõik eesti kenad noormehed ja kui ma tagantjärgi siis mõningad uudised nende kohtame, elusanud kuulsime ja need olid kõik kurvad, väga kurvad. Igatahes raseerisin Edgar Susi, see esimene leitnant, kes selle grupi seal juhtis, tema lasti maha kuskil, tähendab, nad viidi need nagu need eesti ohvitseri indiviidi sinna Värskas, nagu ma olen kuulnud, kuulnud Neid mälestusi, memuaare, raadiostki, kuidas need eesti ohvitseri saldab, diviidine tapma? No ühesõnaga mahalaskmisele siis ma usun, et susi oli nende samade hulgas ja leitnant Grover ka. Ja nad mõlemad hukkusid, igatahes Susi oli katsunud põgeneda, kuskil rukki põllus oli veel olnud, aga saadi sealt kätte, seal lasti maha. Paljas arti ilmusid sinna tavaliselt, kus meie küla või asunduse lehmakari käis heinamaal söömas. Sinna ühel päeval püstitus, stati telgid ja sinna toodi ma võin ütelda paar 1000 sõdurit, kes ajutiselt lihtsalt paigutati telgidesse, mis nad seal tegid, nad lihtsalt istusid mingisugused poliitrukki pidada, need olid juba vene sõdurid ja need olid seal ja meie külarahvas ja kõik käisime hirmuga kauges kaares sealt mööda, sinu isa valdas vabalt vene keelt. Tema küllalt ligidalt läks nendest mööda ja oma kõrvaga kuulis, kui politruk viis läbi parajasti õppus seal vene keeles loomulikult ja suurem osa nendest me nägime ka neid eemalt olid nad kõik mingisugused Aasiaatide näojoontega mehed väga palju nii musti väga kaugelt toodud, väga kaugelt toodud olid ja need sõjaväeosad ja nad olid üks nädal või poolteist seal Paljassaare siis me tundsime ennast niivõrd ängistav, kuna me tundsime, et see suur mass on nüüd kõik peale vajumas. Et lihtsalt see on see vaaratas õudust. Isa läks mööda ja kuulis, kui ütles politruk niimoodi ja kui teie käest küsitakse, kas on hea noh, Venemaal või nimetasite, peate vastama, vat nii, meil on kõiki küll ja umbes teate, niisugune töötlemine käis nagu käis nende, nad olid ju seda Venemaaelu Makita ja üles kiita nad muidugi ei tohtinud üldse läbidagi, noh, inimestega aga no eks siis hoiatati igaks juhuks, et kui kellegi käest peast keegi midagi küsima, siis tuleb tingimata kiita kõiki Venemaaelu ja olu ja asja. Aga see oli siis veel ajutine nähe, siis nad viidi sealt minema ja ühel heal päeval sõitis meie armsa karantiini ette. Üks auto hüppasid maha sealt. Väelased, need olid vene piirivalvurid, tehti arveldus 48 tunni jooksul, meie pere pidi välja kolima. Paljassaarest ükskõik kuhu, aga vabastada tuli, kuna sinna asusid Vene piirivalveüksus. Ja siis, kui seisid need piirivalvurid, meie rahvas, seal siis ema, ma mäletan, läks kööki, peetis silmad kätesse, hakkas nutma. Sellepärast, et 48 tundi on väga vähe aega selleks, et likvideerida majapidamine likvideerida, üks kodu, likvideerida meil põhiliselt olid kariloomad vaja, ma mäletan, hobune lihtsalt kingiti ära, lehmad viidi küla kas sinna või sinna asundusema, andis nad ära. Praegu teab ainult, et heale inimesele saaks, ma mäletan, et ta põhimõte, et mul on armsad need loomad, et nad saaksid ikka heaperenaise, siis meil olid sead, need tulid kiires korras tappa, ühesõnaga nagu laostamine, ma ei oska ütelda, mis oli, see oli üks ärevus, üks nukrus, üht kurbus, juba need vene sõdurid olid sees, hakkasid asju sinna, toome kõik. Ema ütles nendele, et ema rääkis samuti vene keelt. Et võtke nüüd malakooba, sa alustad, noh, et jooge seda, et see on värske ja piim. Sõdurid vaatasid ja vaatasid piima ja läksid nurga taha, kallasid 20 liitrit piima maha, kuna nad olid nii ära hirmutatud, et see on võib-olla ära mürgitatud. Ja pärast siis ema küsis, miks te maha kallasid, et see on ju piim, noaga? Gatesid õlgu ja näitsid, nad ei tohi juua. Sellisena te siis oma kodupaljassaares viimati mäletan ja sellega lõppeski ja see oli viimane Byrd oli, mida nägite, kui selja tahavad. See oli jah, see ei olnud enam meie kodu, seal olid nende niisuguste puna tähtedega mütsidega sõdurid tiirlesid ümber selle maja, seal mingisugused, isegi hobused, nad tõid sinna kohale, kuna meil hobuste laut, see oli, võõrasime, katsusime, meil oli väga-väga raske sealt lahkuda. Me oleks midagi enam saanud sealt üha enam ei tahtnud. Tänases keskesaates meenutas oma lapsepõlvekodu Paljassaare poolsaarel Helge Kuznetsova. Teda küsitlesid Idammar.