Keskeprogrammi Sava lava meenutab oma teatriteed kaljukarask. Mina olen sündinud, rakkes rakke alevis. Hakalenes kasvanud, rakkes käisin ka koolis. Ace koolis on selline asi, et tol ajal oli isetegevus võrdlemisi viletsas olukorras. Aga siiski tehti, ma olin viiendas klassis ja mängisime siis Kitzbergi näidendit okasroosike. Ja see oli päris niisugune huvitav lastenäidend ja meil koolis ei olnud isegi lava ja see lava oli ehitatud siis nii-öelda pukkide peale ja pukkideleli pannud siis lauad peale. Ja mul on sellest näidendist veel meeles kahe minu kooliõe ja koolivenna tekstid. Üks minu koolivend, minu kauaaegne pinginaaber oli Jalmar Tombak, tema mängis seal kuningat ja tema tekst oli selline, et kaasa lindlad ohuhull. Sina, Gaius, uigut mul ikka ruttu üles ehk keegi tulnud külasse. Ja siis kaasa. Linda muidugi ärkas ülesse, teda mängis tollal jälle minu kooliõde klassiõde Aino Aasma. Ja siis tema tekst oli selline. Taikse paiste pimestas mu silmi, jälle näen ma elavate ilmi surmavaikus, kadunud inimese keel kõlab jälle mull. Vaat niisugune asi. Väga kaugete aegade tagantsugune väikene meenutus. Ja kuuendas klassis tehti mulle ülesandeks, et kas ma oleks nii kena ja teeksin kevadest ühe niisuguse asja, et et teeksime kevadest üksikud niisugused väljavõtet katkendid. Ja see oli mõeldud selleks, et seitsmenda klassi õpilasi ära saata. Ja muidugi ma siis tegingi selle ja ise ma mängisin siis Joosep Tootsi. Ja ma mäletan seda, et meil oli jällegi sealsamas saalis selline olukord, lauad olid kaetud ja kõik ja siis, ja mul oli niisugune asi, et kusagilt poolt ei saanud kutsikat ja kutsikatel tarvis ja siis ma sain kusagilt ühe väga suure jahikoerakutsika hädavaevalt mahtus mulle põue. Juhtus veel niimoodi, et tohutult rabeles ja läks poole pealt veel põgenes mu juurest minema, läks laudade alla, sest laudade peal olid võileivad ja kõik muud asjad. Need lõhnad meelitasitel. Ja see kukkus meil ka päris huvitavalt välja. Ja edaspidi juba pärast rakke kooli lõpetamist ma läheksin Väike-Maarjas. Ano, seal ma juba puutusin kokku päris suurte näidenditega, näiteks mulje äri ihnuriga ja seal ma mängisin Arpagooni. Ja seal ma kujutasin ette, et ma olen tõesti juba niisugune suur näitleja, oskuslik näitleja, kes mängib niisuguses näidendis nagu mul jääri, Ihlur peaosa. Ja muidugi see õnnestus mul päris hästi, aga meil oli seal tore õpetaja ka, kes seda tüki lavastas, oli üks adu Kivilaid, tema oli kunagi olnud näitlejana saksa, teatakse näitleja olnud. Teine etendus, mis me siis jällegi Väike-Maarjas lavastasime, oli koolirevident ja seal ma mängisin siis linnapead. No see oli juba niisugune nagu tuttav asi ja tuntud asi siis ma olin juba nii suur artist ja juba teadsin, mida seal teha ja kuidas esineda. Ja kolmandaks oli siis Kitzbergi näidend enne kukke ja koitu, kus ma mängisin Opmann, Tiidemanni. See oli muidugi selline olukord, et kui inimene hakkab isetegevuses midagi tegema, siis ja see tal õnnestub siis ta kujutab ette, et ta ongi need suur näitleja. Aga kui ma läheksin Moskvasse õppima, siis seal tuli hakata kõik uuesti otsast peale, tuli hakata tööd tegema. Ja siis ma sain aru, kui valesti ma olin üldse mõelnud iseenda kohta. Ma läksin kõigepealt Moskvas, et õpin seal teatriteadust, sest öeldi, et eesti stuudio õpib küll seal, aga meil on juba kolmas kursus ja sinna vastu enam ei võeta ja siis ma ütlesin, et hea küll, andsin eksamid ära, et ma siis lähen teatriteadust õppima. Aga seal jälle oli väga huvitav direktor selles instituudis. Et vist mul siis õnnestusid need katsed, seal? Katsed muidugi olid kõik nii näitlejameisterlikkuse ja kõiges. Ja siis ta ütles niimoodi, et aga võib-olla te tahate hoopis näitlejaks õppida, et meil on siin Eesti stuudio ja lähete kohe kolmandale kursusele. Ja muidugi see oli, see oli, meil oleks niisugune noh, suur ja üllas ettepanek ja ma haarasin sellest muidugi kohe kinni. Muidugi ma tahan näiteks õppida ja näitleks, tahtsingi õppida ja siis tuli teha kõik tagantjärgi esimese teise kursuse arvestused. Ja siis hakkasin teistega koos edasi minema. Ja siis hakati juba kolmandal kursusel hakati juba ette valmistama näidendeid meie lõpueksamiteks Moskvas. Ja muidugi esimene roll, mis mul Moskvas oli oli Simonovi näidendis noormees, meie linnast. Kapten Sevastjanov, see oli natukene koomilise olemisega nõukogude armee ohvitser selle näidendiga, me käisime veel 52. aasta 53. aastal kuuli vahel. Me käisime Eestis veel esinemas. Ma mäletan seda, et me esinesime kusagil Virumaal Sal ja Kohtla-Järvel ja kus me käisime ja Tartus ja nii et see võeti meil väga hästi vastu. Felix Moor oli saadetud meile siis sinna Eesti stuudios lavakõne pedagoogiks. Ja esimene tutvumine temaga oli selline, et me hakkasime kohe päris kõvasti vaidlema. Kuna Felix Moor oli väga sellise aktiivse ja petantse olemusega, siis talle ei meeldinud võib-olla paljud asjad, mis minule meeldisid ja mina olin just keskkoolipingist tulnud. Ja siis me hakkasimegi vaidlema Eesti keele grammatika üle. Ja, ja mille pärast just juttu tuli sellest tüüpsõnadest ja astmevahelduse eest ja siis väldetest ja ja mina olin õppinud Väike-Maarja keskkoolis seda professor Kureraamatu järgi ja professor kure talle jälle eriti ei meeldinud. Aga hiljem saime Fellismooriga väga headeks sõpradeks. Ja muidugi ta kiitis minu seda eesti keele oskust ja hääldamist, kõike. Ja kiitmine oli tema juures väga nisugune, harv juhus. Ja et välted ja astmevaheldus ja kõik sellised asjad, et need on hästi puhtad ja selged. Ja siis oli veel üks asi laulu tunnista, äkki kuulis meil laulutund, andis seal Galina Petrovna Rosessonskaja ja kuulis äkki, et mul on ikke hääl ka olemas ja ja tema arvamus pärast seda oli, et sinust saab ooperilaulja. Kui me Tallinnasse tulime juba pärast kooli lõpetamist, siis ta tutvustas mind äkki professor Arthurile. Ja tuligi mul siis Arderile laulda. Mõned niisugused romansid ja Malaulsingi ja minu selliseks nagu öeldakse, fännideks, tollal olin siis Leemeševia kaslowski tenorit. Ja eks ma püüdsin siis ka nii Leemeševi moodi laulda. Laulsin siis Arthurile ette, selja. Arder jäi vait, tükk aega oli vaikus pärast sõda. Ja siis ütles niimoodi, et sootenor on ka mees. Ja nüüd hakkame siis peale, hakkame nüüd siis töötab. Ja siis hakkasingi aarde juures õppima. Ega ma sellega veel Estonia teatrisse ei pääsenud. Ja kui Marderi juures õppisin, siis muidugi käisin need tunnid, mis olid Ardervjuurus, käisin tema juures õppimas ja ise harjutasin pidevalt siis Draamateatris klaveri juures. Eks mul oli võrdlemisi tugev hääl. Ja juhtus niimoodi, et vahel ma isegi sain pahandada, et ma nii kõvasti seal häält tegin. Proovisaalis. Ma segasin teiste inimeste proovi teisel pool seina, sest kostis läbi seina see hirmus karjumine, nagu öeldi, tolm seal karjuda. Ükskord juhtus nii, et ma harjutasin jälle draamateatri fuajees klaveri juures ja reie tuntud kriitik jaa, ta kritiseeris põhiliselt draama asju. Sergei leerin tuli sealt mööda ja kuulis mind seal harjutamas ja ja tuli jutuks siis, et maha, kui, siis õpin seal Arthuri juures ja ja et noh, et harjutan siin ja saan riielda ja kõik niisugused asjad. Ja siis ta ütles, et jah, harjutage edasi, et kes teab, millal seda teil tarvis läheb. Jama just, laulsin seal parajasti Cavaradossi aariat Putšiini ooperist oska ja siis läks mõni aeg mööda ikkagi jälle. Ja ükskord. Valter Luts Estonia teatrist tegi mulle sellise ettepaneku, et kas ma ei sooviks tulla Estonia teatrisse. Lavastab seal operetti Vaiather, et kas ma ei tuleks sinna proovima mõnda rolli teha, näiteks niisugune väikene roll oli seal Luifilip väikene koomiline roll ja ja siis ma olin nõus, et hea küll, ma tulen. Aga ots jälle haigestus, ots oli siis tookord mõeldud seal peaosa peale prints ratsiaami osadele ja siis hakati tasapisi minule ikkagi auku pähe rääkima võtta, hakka sina proovima seda prints Raidsaamite, teati, et mulle häält on ja, ja päris nii korralik häälematerjal. Ja siis meie kontsertmeister Kazimierz üpris võttis kätte ja kukkus mind siis treenima. Tegime sellist tugevat trelli kogu aeg ja eks tuligi pärast selline asi välja, et laulsin selle Raidžaami ära. Ja muidugi esimene intervjuu, mis sel puhul Pajodeeri kohta toimus tegi minuga Valdo Pant ja see on mul siiamaani meeles. See oli üks niisugune haruldane pidulik jutuajamine üldse laulmisest ja muusikast. Ja muidugi ka sellest, et kuidas mina äkki nüüd tulin draamateatrist ja hakkasin Estonia teatris laulma. Aga ennem seda oli ka juba midagi ikkagi õpitud ja midagi iseendale ka juba jäädvustatud. Haar katma ja v hoognethantsuke. Tema. VIP nõkkennas alfa. Kui me tulime, siis Draamateatris, siis hakkasime 53. aasta lõpus juba ja 50 neljandas alguses hakkasime lavastama. Seal kevadet ma ütlen, hakkas ime, sellepärast et me tegime seal kõik kaasa nagu näitlejad ja lavastajad. Põhiliselt lavastas sõda Süvalepp ja Kaljo Kiisk, nemad olid siis kaks lavastajat. Ja mina mängisin siis seal Tõnissoni, see oli minu esimene roll Draamateatris. Ja nii nagu nüüd ma näen veel näit. Mis tollal kirjutati seal retsensioone, et Tõnisson mul siis päris hästi õnnestus. Ja muidugi draamateatris ma puutusin kokku veel ka Voldemar Panso sest Voldemar Panso tuli õppima siis, kui meie hakkasime juba seal lõpetama. Ja meil oli Voldemar Panso ka veel üks tore juhus seal Moskvas. Ma olin 19 aastat vana Moskvasse läksin õppima ja küsisin volli kest, palju sina oled. Jaan 30, nii vana inimene tuleb veel õppima. Ja mul on meeles, et ta tõmbas sigaretti ja mühatas dekanaadi ees vastu seina ja ütles, et 10 aasta pärast räägime ja 10 aasta pärast rääkisimegi. Siis oli see vahe juba kadunud. Nii et Draamateatris siis sai hakata tegema seal Kivi seitse venda, seda lavastas muidugi Panso. Siis kahase Pähklimägi jälle Panso lavastus ja Smuuli Atlandi ookean, jällegi Panso lavastus. Mind kutsutigi omal ajal vaikselt sealt nii Panso, näitleja, Särevi vargamäes, mängisin noort Andrest, Roosovi rõõmu otsingul, Gennadi ja Jegorv, Polutšovis ja teistes mängisin makroushowit, mis oli väga huvitav töö oli Atlandi ookean. Seal tuli tegemist teha ka laulmisega, seal laulsime siis siin raadiorežissööri Kaarel Toomiga koos ja, ja laulmine õnnestus ka seal päris kenasti ja huvitav oli seda teha. Ja muidugi üks üks huvitav laulmine, mis minul veel oli, Draamateatri laval oli eskaadri hukk. Ja seal oli hästi niisugune kurb, viis oli, ma ei mäleta mingisugune vene rahva piisoli, mis ma laulsin, nii et väga paljud saalis isegi tollal nutsid. No need olid niisugused esimesed kokkupuutumise lauluga just draamateatri laval, kui me Moskvast tulime, siis jaotati meid ära garderoobides ja mina sattusin siis sellisesse garderoobi, kus olid Kaarel Karm siis Ants Jõgi, Hugo Laur ja Eduard Tinn. Ja see oli väga huvitav seltskond. Hugo Laur, mul on siiamaani meeles, kui me mängisime kevadet, et Hugo Laur iga kord, kui ta hakkas välja minema, tähendab lavale minema iga kord. Ta seisis peegli ees, sättis oma vuntse ja kordas teksti. Ja siis mina küsisin ta käest, et kuule kas sulle siis ei jää pähe hästi see osa või milles asi on, miks sa kogu aeg pidevalt vaatad? Laur selle peale naeris tehes, et mul on siis parem mängida. Ja pärast tuli välja niimoodi, et see Hugo Laur kellele ma niimoodi ütlesin, Parema varuga meest, ma ei teagi, kui oli Uku-Laur, Tali, haruldase mäluga inimene, ta võis lugeda aastate kaupa kõik ette, mis ta on teinud, keskus, millal esinesid, kõik oli tal meeles, nii et see ei olnud mitte Uulauri mälu viga. Et ta pidevalt seal enne esinemist, enne kui ta just lavale välja läks, kordas oma rolli, vaid see oli selleks, et tal, nii nagu ta ise ütles, et tal on siis parem, tan, vabam, aval vabam, tal on parem mängida. Ja muidugi Kaarel Karm Karl Kalmu väga tõsine mees ja mängis ka tõsiseid rolle. Ja ma mäletan siis tema nii sihukesi asju. Et ta vahel kippus ka nagu laval veidikene nalja ka tegema meiega seal noh, noored olime, Antoniust mängisime, olime Antoniuse kandjad parajasti ja siis ta vahel siis kui me kandsime, ta oli haavatutest, pilgutas silma ja rääkis meile vahest niisugusi väikseid jutukesi. Aga juhtus ka niisuguseid asju, näiteks sellesama Antoniuse kätte. Siin raadiost käis meil mängimas kaasantoniuses Aarne Ruus ja Ruus. Tema oli juba tuntud selline hiline alad. D ja igale poole ta jäi hiljaks tai, isegi rongi peale kaljas. Ja ükskord hakkame jälle välja minema, sallantonises total väga vähe oli, seal tekst oli öelda mõned laused ja ootame, ootame niimoodi. Aarne Ruus ei ole, siis ainult tehti mulle ülesandeks. Vaat et sina kiiresti, ütle sellel Ruusi tekst ära. Mina siis võtsin paberi peale, kirjutasin üles veel ja siis hakkasime välja minema ja kõik juba kostüümis ja grimmis tuletasin meelde seda teksti. Äkki kuula minu selja taga. Oligi Aarne Ruus oli seljak, ta tuli viimasel minutil. Ma olin nii Draamateatris ja siis hakkasin ka Estonia teatris kaasa tegema. Nii et ma olin siis kahe isanda teener. 56. aasta lõpus hakkasin tegema siis Estonias kaasa. Proovidel ja viiger seitsmendal märtsis tuli Kalmani operett paja Teeerr välja ja seal ma laulsin prints Raidžaami osa. Nii et 57 ja 59 need kaks aastat. Need olid siis kahe isanda teenri Ma armastasin laulda ja ma tahtsin just minna ikkagi sellisesse teatrisse, kus mängitakse muusikat, opereti ja ooperit ja sest ma armastasin ka Moskvas käia. Kui meil vaba aeg oli, siis ma armastasin käia suures teatris kuulamas ikkagi oopereid väga üksikud meie hulgast, kes käisid Donnal suures teatris, ma käisin hästi palju suures teatris etendusi vaatamas. Felix Moor oli see, kes mind kutsus siis kontsertidele ja Felix moorile meeldis väga sümfooniline muusika ja nii et mina käisin temaga koos ka kontsertidel ja kuulasime siis sümfoonilist muusikat. Ametlikult ma jäin Estoniasse 1959.-st aastast esimesest septembrist, nagu öeldakse, ikkagi see esimene operett, Baja Deer, see jäi mulle väga meelde ja see jäi mulle väga selliseks armsaks operettiks. Aga üks niisugune asi, mis mul praegu meeles, kui ma olin üks neli-viis korda ära laulnud, siis tekkis selline tunne, et ma enam ei laula siin teatris, ma tahan need siit ära minna. Ma tundsin, et vastutus läheb väga suureks ja et operetis laulda ja operetis mängida ei ole sugugi mitte kerge. Sest seal on nii-öelda vokaalpartii sul, seda, sa pead korralikult laulma ja samuti ka tekst. Ja see tundus kuidagi väga väsitav ja, ja siis väga üle jõu käiv. Aga asi läkski edasi läks edasi järjest, niimoodi ma harjusin ära juba ja siis ta hiljem tundus täiesti loomulik. Estonia teater oli omamoodi. Tol ajal nimetati seda kartoteegid, tähendab, maksti palka kuskil viis rubla korraga ja niimoodi raha ei olnud. Ja siis paja tee hakkas kõvasti sisse tooma ja siis, ega mina tol ajal veel ei teadnud seda, need riietu öelda, kes seal olid, kõik Need siis vaikselt omavahel olid rääkinud, jah, et näed, karask tuli siia, nüüd hakkas meil paremini minema siin ja ja siis nad olid öelnud, et karask meie leivakannikas. Seda öeldi mulle hiljem mulle seda ütles Meie kuulus ja tuntud igatpidi armastatut, meie riietu ja Pirke maasis ütles, et karask meie leivakannikas. Järgmine operett oli jälle, mis ma tegin, oli kusagil lõunas Valter Lutsu lavastus, see oli hästi huvitav, et see oli sisukus operett ja ta mulle tohutult meeldis. Ta ei olnud vokaalselt raske. Aga ta oli hästi sisukas ja selle operetiga me käisime siis ringreis hulga ja selle operetiring risuga, mina siis püstitasin nii-öelda rekordi 28 etendust järjest, seal olid siis ainult puhkepäevad. Vahel muidugi oli mõeldud nii, et mind vahetab välja Georg Ots. Aga kunagi Orgut ei tulnud. Siis tuli mul laulda kõik need 28 etendust järjest, nüüd ei taheta kahte etendust laulda ja kolm on ka palju järjest. Siis tulid naaritsa jällegi Valter Lutsu lavastus. Varem olin Kalmanniga kokku puutunud ja muusika oli juba niisugune tuntud ja teatud ja ma olin kuulnud väga palju meloodiaid Maaritsest ja naaritsa oli juba natukene kergem teha. Ja muidugi, esimene ooper, mis ma tegin Estonia teatris oli, oli Putšiini ooper poeem, kus ma laulsin Rudolf. Ja tehti mulle siis säärane ettepanek kuidagi nii vaikselt, et võib-olla ma hakkaksin proovima siis ta Rudolf out laulda. Ja muidugi esimene asi, et kas mul see Rudolf aaria toovad, kas too on olemas ja muidugi kuulsetooli olemas tovi asi, et nad on olemas ikkagi. Ja siis hakati mulle rääkinud ja toon ikkagi väga tähtis võtta seda tood ei saa niimoodi lihtsalt võtta, seda peab ette valmistama. Ja seal see ettevalmistamine, see võtab päris kaua aega ja ette valmistada selles mõttes, et kui sa alustad seda aariat, siis pead hakkama juba ette valmistama, eks ma hakkasin ka siis ette valmistama nende Õpetajate järgi seal ja niikaua valmistasin ette, kui seda tood, oli mul väga raske võtta ja mõnikord ma ei saanudki seda toot päris kätte. Aga alguses mul oli ikka tooli ja siis oli harjutustes läksin ikkagi molli välja. 63 oli üks väga raske aasta, 63 oli selline aasta, kus ühe aasta jooksul tähendab ühese soni jooksul. Ma laulsin kolm suurt pearolli. See oli siis hotello tütarlaps kuldsest läänest ja kõrbe laul, kõrbe laul, esimene. Ja seda ma tean, et kui ma kevadel hakkasin veel õppima tagantjärgi Vahva sõdur šveiki siis Väljaots uduväljad toovad lavastaja ütles, et tead sa jääd selle tükiga vahele, aga siin, aga mul on kolm peaosa on juba lauldud aasta jooksul. Et võib-olla siis teised seal lauljad olid ka meil olemas, Heino Otto laulis seal ja siis Tiit Tralla ja et mispärast mina siis pean veel seda tegema. No ei saa, pead ikka tegema, et see on kõik, nüüd sa lihtsalt pead tegema ja lõpuks tulid aga välja ka. Nii, et see oli üks niisugune raskem aasta üldse niisugust tihedat aastat. Mul ei edaspidi ei olnud. Hiljem muidugi hakkasin tegema siis selliseid rohkem nagu karakterrolle ooperites. Mikot. Cavardossi aaria mäe lindistasime Moskvas ja dirigendiks oli Neeme Järvi. Ja see lint Cavaratsiaarjaga, see siis saadeti Montraali ja seal oli mingisugune konkurss või võistlus või mis seal oli, saadeti sinna ja seal ta tuli siis esikohale. Et mis me tegime Neeme Järviga, Estonia teatris käisid ka külalised ja 1963. aastal, kui meil läks parajasti Puccini ooper poeem siis tuli meile üks külaline New Yorgi Metropolitan ooperist Teresest ratas ja tema siis laulismi myyd ja Teresest ratas. Tema kohta ma võiksin öelda nii palju, et ta on üks meeldejäävamaid partnereid. Üks meeldejäävamaid Mimiisid üldse, kellega ma olen koos Putšiini ooperis poreem esinenud. Ja temaga oli selline tore juhus ka, et lavastaja oli meil Paul Mägi tookord. Ja siis ta ütleb niimoodi, et aga kuulge millal nad siis suudlevad? Mimi ja Rudolf. Ja muidugi mägi väga tagasihoidlik, nagu ta oli, ja ütles, et noh, et siin esimeses vaatuses nagu on üks vihje sellele, et nad nagu nagu suudleksid jaa. Ja systeresest ratas vaatas, et kuidas niimoodi siis Rudolf hoiame imi, noh, need peavad ikka korralikult ja suudlema ja see ei pea olema mitte üks suudlus, vaid see peaks rohkem olema suudlusi. Ja pärast tuli välja niimoodi, et Teresest ratas leidis ise endale need suudluse kohad ja kui siis lõpp pesse etendus, siis meil oli kuskil midagi üle 10 suudluse ja need olid kõik päris toredad, ehtsad suudlused. Eks me olime omamoodi ka nõukogude ajal siin veidi kammitsais ja me ei olnud nii vabad ja nii lahtised ja avarat, nii nagu oli peresest ratas, kes tuli New Yorgist ja ta tuli hoopis teisest miljööst teisest maailmast. Muidugi, mul käisid ka teisi külalisi hästi, palju oli Bulgaariast ja kus nad kõik olid, näiteks Soomest käis Maarja Eskola, ta laulis, test eemanat hotellas. Ja temaga oli jälle üks niisugune tore juhus. Et kui ma kägistan deemon ära. Meil oli laval oli selline poodium ja tal pea jäi ripakile ja ma vaatasin, et nüüd on veel, mul tuleb laulda veel seal lõpus suur pikk lugu, monoloog veel. Ja, ja siis veel ikkagi, et kuidas ta saab nüüd olla, pea seda ripakile ja lõug püsti, et kuidas ta saab olla, et noh, võib-olla kaotab mõistuse seisval tont teab, seal võib juhtuda. Ja siis hakkasin tema pead tõstma ülespoole, tagasi sinna poodiumi poole. Ja siis ta vaikselt ütles, et laskmislained, las mul, las mul olla niimoodi. See surnu räägib loba. Sellised asjad. Ja siis oli veel üks huvitav partner, oli mul veel, oli, Jaapanist oli asuku asuma. Tema laulis kaal, Nimiid, aga muidugi tema miimi oli juba sootuks teistsugune Mimi mees, partneritest ma ütleksin niimoodi, et on mulle väga raudselt ja reljeefselt meelde jäänud Tiit Kuusik. Ja Tiit Kuusiku ka, me tulime koos hotellos, tulime välja, tema laulis Jaagut ja mina laulsin siis hotellata. Ja mul on meelde jäänud see, et kui Tiit Kuusik tuli proovi ja hakkas laulma, siis minul ei olnud enam vaja lahti laulda. Sest tema hääl oli niivõrd paigas ja niivõrd korras. Ja ma nii nagu ma teda kuulsin, hakkasin ka täpselt samuti vabalt laulma. Ja siis ma esinesin Tiit Kuusiku ka veel koos poriscudunavis, tema laulis Boris kodunavia, mina laulsin siis Suiskit. Ja muidugi üks katkend kunagi Pariscodonavist, see oli kuusiku juubel. Ma ei mäleta, mis juubel see oli tal Estonia teatris ja mina olin siis Suiski, see oli siis ennem seda Velenam, kui lavastust ei olnudki üldse. Ja siis juhtus temal selline asi. Üks vunts vajus ära, niimoodi üks vunts kadus akukkus kõrvale niimoodi. Ja teine pool veel pidas ja laulab, laulab Lipendamise, ma vaatasin, et oi nüüd asi on kõik mokas, midagi ei tule enam välja. Disrahulikult pööras selja publikule, tõmbas seal eest ära, laulis ilma vuntsitud kõik terve selle asja lõpuni välja. Näiteks hõibergi Rooper palliga oli selline juhus. No ma laulsin seal Sorstomenilli. Otseselt see minuga ei olnud, aga selle tüki lavastaja Paul Mägi oli alati krutskid täis ja temale meeldisid igasugused niisugused väikesed naljakesed. Ja siis Ants Aasma peab tulema just lavale ja tuleb kohver käes ja see kohver kõigub tal käes, nii toredasti tuleb lavale ja suure rõõmsa tujuga. Aga nad olid vahepeal pannud selle Ants Aasma kohvrisse suured rasked, et rauast igasugust, mis hoiavad neid dekoratsioone kinni, nii et see kohvril tohutult raske ja siis oli pandud siis see tema, tema, see vrakk, see oli pandud sind sinna peale nyd sealt vrakki, saba oli veel välja, sealt tuli, vedas seda kohvrit järgi. Tohutult koomiline. Nojah, ja siis on näiteks, oli üks tore lugu oli meil raudse koduga Tambergi ooperis raudne kodu, huvitav autor ja, ja siis mul oli seal tore roll Cayes. Aga seal oli selline asi, et meie, lavastaja, Väljaots, tema lavastatud kogu aeg ühte ja sama pilti teist vaatust, kus oli seal kõrts ja kus oli väga huvitav, ütleb hästi, huvitavalt tehtud. Ja kui siis lõpuks jõudsime sinna kolmanda vaatuse juurde viimase vaatuse juurde, siis seal jäi nii vähe aega et me kunagi teadnud, mida ja kunas ja kuidas keegi, mida ta pidi tegema. Ja siis juhtuski niimoodi, et seal saab siis üks meie positiivne kangelane, saab seal pihta, tulistatakse ja siis tekst on selline, ta räägib midagi. Siis kõik jäid vait, mis asja ta räägib, kese räägib, kus kohas räägib, väiksed naljad juhtusid tollal. Lõpuks oli niimoodi, kui need naljad hakkasid juba nii väga laiali minema ja juba taheti juba teha neid naljasid, siis tol ajal astus vahele ja ametiühing. Kuidas, kuidas teil on tõsine asi, te mängite ja laulate ooperit ja nüüd teete laval nalja, see ei sobi kokku. Kuidas siis? Aga need naljad kukkusid ikkagi iseenesest välja. Estonias ma sattusin ühte garderoobi siis. Hugo Malmsteni Valter Lutsu ja Heino Ottoga ja Hugo Malmsten iga, meil oli väga palju jutuajamise just. Nii-öelda vokaalteemadel ja oper rättidest rääkisime väga palju ooperitest, sest Hugo Malmsten kunagi oli laulnud ka ooperites Viljandi teatrist oli laulnud Travjaatat ja oli laulnud Alfredot. Nii et minul tuli see suure üllatusena. Ja sealjuures oli Hugo Malmsten ka väga tore. Huumorimees oskas hästi palju toredaid anekdoote rääkida ja ta rääkis neid nii mahlakalt ja toredasti. Et oli lausa lust kuulata ja teine vend töötas Draamateatris, oli Franz Malmsten jällegi hästi humoorikas mees. Mina põhiliselt töötasin teatris muidugi kodus ma kuulasin väga palju muusikat. Mul oli tollal 26, tenorit oli plaatidel. Ja siis, kui ma näiteks hakkasin Othellot ette valmistama, siis mul hotellast olid mõned üksikud aariad ainult. Ja siis Georg Ots andis mulle kasutada terve selle ooperi Othello ja laulis siis hotellot Maarjudel Monaco, nii et ma marjadel Monaco järgi sain ka kodus kontrollida ja õppida. Ja muidugi hotellose, see oli hästi mahukas, hästi mahukas partii klaviir on iseenesest juba 380 lehekülge ja kui ma laulan hotellot, siis ma pean teadma ka teiste rolle ja pean teadma ka tervet ooperit, sest kui ma seda ei tunne ja ei tea, siis ma ei kujuta ette, mismoodi ma üldse oma oma selle rolli seal eraldi laulaksin ära. Ma pean tundma tervet muusikat. Sellest on rääkinud ka väga palju oma mälestustes Soljaapini. Teised lauljad. Siin ma olengi päris jahe on väljas. Kas siis seegi tuli? Eks ikka armastuse tuli. See, mis põleb sinu ja suure blondi mehe rünnas reedi aitab kometist. Olen rahul. Mulle ei tähenda see mitte midagi. Mul ei tähenda ükski asi, mida teie kustuva armastuse terviseks. Roosid jood üksinda omas kodus, mul ei ole häid sõpru, kellega koos õue. Või arvates, et ma pean tingimata välja minema. Olen oma kodus. Mul on siin kurradi mõnus. Istu, pudeleid on veel päris täis, võtab mõlemat Freedik. Ma pean sinuga ühe tõsise asja üle rääkima. Ehkki see on lausa loll. Lahutusest. Rääkida, lase käia, Ma ei ole vastu, palun kuula mind. Neid tulevad seletused, et miks ja kuidas. Ma ei salli niisugust odavat senti talitsemist, kõik on selge ja mutt, ei kõik ei ole üldse selge, kõik on hoopis segi. Kuula mind ometi, aa, saan aru. Oled tunud ja igatsed rahusadamasse tagasi. Siis ikka. Sinu koht on siin alati vaba, sa solvad mind. Ja mina peamist lugema seda suureks, õnneks. Naine parastama tujudest tüdinemist otsustab armulikult minu juurde tagasi tulla. Ma pole kunagi ära olnud praktiliselt diabola olnud. Elasid siin, einetasid siin, isegi magasid siin, häbene, eks ma peaksingi ennast jumala tarkust häbenema. Oleks veel tahtmist midagi või kedagi häbeneda. Hea küll ma talun su solvumisi, kui sa määra kuulad, palun, palun, palun. Äi või ei? Teeme enne pisikese napsi. Roosid. On mõnusam kuulata. Nii. Noh, nüüd ma siis kuulan. Sa eksid, reedik. Sa ei sure. Sa räägid. No see on ära ärritu, ma tean, kõik, kõik. Nii. Mida sa siis tead, Lembit jutustas. See oli rumal nali. Nad vedasid sinu peale kihla ja sina uskusid, tõepoolest, vedasid kihla. Ja Lembit ja see naine. Nii. Kammidagi saatanlik, ka võimalus, see oli alatu nali, et sa oma sõbra ja enda käitumist niinimetatud on muidugi ülearune, auses aga vähem alatuks täide idee. Miks sa siis mõtled, et mis on siin minuga? Jah, sinuga, sa tahad mulle veel kord puru silma puistata? Ei lähe läbi, ikka sa mõtled. Enne see kokku lepitud ars suure blondi mehega siis mulle surmaennustus, et ma kartma lööksin. Saatuse eest tagaleksin. Raadios tol ajal olid siis režissöörid, eks Aarne Ruus, Leo, Martin ja Kaarel Toom. Ja on tehtud päris selliseid suuri mahukaid trolle. Ja mina pole kunagi võtnud neid kuuldemänge sellisena, et ma nüüd tulen siia, hakkan haltuurat tegema ja nii nagu öeldi, et noh, et lähedalt turvat tegema raadiuses teed seal kullavara mitte kunagi ma selles mõttes ei tulnud, vaid ma ikkagi tahtsin alati teha korrektselt ja korralikult oma tööd ikkagi nii nagu mind Moskvas on õpetatud. Üks niisugune kuuldemäng on Varga jälil, seal ma teen kõik looma, hääletan üksinda. Ja siis Eero Sepling oli tollal helirežissöör ja tegime koos selle ära. Ja otsalugemised olid ka ja põhiliselt olidki niimoodi, et otselugemised mikrofoni ees ja stuudios lükati mikrofon lahti ja ole lahke, tee suu lahti ja nüüd loe siis seda kirjanduslikku katkendit. Ja nii nagu tundub, ega see väga lihtne ei ole, see on võrdlemisi raske asi otse mikrofoni rääkida ja lugeda seda, mis parajasti paberil on kirja pandud. Ja oli ka selliseid juhuseid, näiteks. Ma tulin ükskord majja siia. Raadiomajja ja Aarne Ruus jookseb mulle vastu. Kuule, et niisugune asi meil näed, ei tulnud kohale inimeste. Et ole nii kenad, näeb pooletunnine saade vaja lugeda, tule, tule, tee ära ja ma ütlesin, no kuidas ma teen, et ma ei teagi, millest jutt on? Ma ei ole läbi lugenudki nojah, ega jõuagi lugeda, aga teeme niimoodi, et lindistame selle esimese poole ära, paneme siis selle stuudios käima ja siis tuleme, teeme siis teise poole ja niimoodi tegimegi. Esimene pool läks stuudiosse ja siis me tulime teistpoolt lindistama. Miks sa kala ema nii erutatud oled? Minu majakene piid kadus ära, kuulsin ta appihüüdeid, ruutasin siia, aga siin polnud kedagi. See pole, et kanapojad ära kaovad. Ühtki looma lindu ega asja ei tohi kaduma minna. Härra laula nii tõsise Hilluse juures. Vabandage kogemata. Kuhu, kuhu see täna poeg sinust maha jäi? Käsk siia. Ja siia kalja ei. Mitte ühtegi jälge pole enam. Ronime Elva toa iluvad vägisi kiidu, nii meest. Nii põnevat on juhtunud. Ja tagatipuks lugu kaane poeg pipar varastati ära. Käes näed, varastati ära. Ega sinagi asja ei juhtunud nägema. Mina sain, ma tulin praegu õlad käest. See oli 88. aastal, kui me olime Boris kodunooliga Pariisis etendustel siis juhtus minuga on niisugune asi hotellis, et ma pärast muidugi leiti üles, milles see viga on? Peaajutüve, infarkt ja see oli niivõrd raske, et ma kaotasin tasakaalu ja lihtsalt jäin lamama, nii et ma ei saanudki paradiisis esineda. Ja siis ma olin Pariisis, olin haiglas päris tükk aega. Ja muidugi sõitsin teistega koos tagasi, sealt. Muidugi mina ei sõitnud, vaid mind toodi lennuki peale ja siis viidi siit jälle uuesti Eesti haiglasse tagasi parandasin siis hakkasin tegema jälle Estonia teatris kaasa ka muidugi niisugusi väikseid lugusid ja väikseid asju. No vanasti öeldi väikeste rollide kohta, et härra saabus ja teil on üks kiri ja no need olid muidugi natuke suuremad asjad, kui härra saabus üks kiri. Ma läksin Estonia teatrist pensionile 94. aastal. Praegu on niimoodi, et näiteks operetist Silva mul väike roll on notar Kiš. Aga see on ka ainult ühes vaatuses nukitsamees, seal ma mängin, siis äti väike laulukesi ees ja teksti ka Viini veres, siis mängin voorimeest jälle esimeses vaatuses üks seen ainult. Ja neid on olnud siin päris palju juba siin aasta tagasi tegin kaasa ka Vene Draamateatris, Vene Draamateatris, Hendrik Kerge lavastas Oskar Lutsu tagahoovis. Ja siis ma mängisin seal kunstnik treid ja muidugi siis tegin veel viimati kaasaga Hendrik Kerge filmis teatriluulud, kus ma kehastasin seal lavastusalajuhatajat. Need on niisugused viimased Need asjad. Võrdlemisi palju on ära tehtud, ma mõtlen, just Estonia teatris on ka draamast tehtud ja on ka filme tehtud, sest ma olen teinud telefilmis, mehed ei nuta siis Tallinnfilmis keskpäevane praam, seal oli teisi väikseid filme ka veel kontsertlavadel esinetud kontsert publiku ees, nii et tööd on tehtud kõvasti. Ja muidugi alati öeldakse, et jah, oleks võinud ju rohkem ka teha. Aga vene keeles on tore sihuke väljendus, Luczemencheda luts. Avama. Keskeprogrammis avaneva esines Kalju karask. Saate toimetas Marie link. Ala lava. Toetab Eesti kultuurifond.