Helga ja tere head. Klassikaraadio kuulajad algab heligaja saade keskendub täna kolmele põhiteemale, millest kaks puudutavad ooperi ettekandeid. Tartu sadamateatris nägi viiendal veebruaril ilmavalgust Henri töösseli semi ooper haldjakuninganna, mis on semi ooper ja kuidas Vanemuise trupile õnnestus teostada lavastaja Aleksandr Beljajev. Tegevus 300 aasta vanusest lavateosest räägib ooperiasjatundja Alvar Loog. Rahvusooper Estonia külalissolistide solistide, koori ja orkestri esituses jõudis 10. veebruaril kuulajateni Nikolai Rimski kursakovi ooper. Tsaari mõrsja kontsertettekanne ooperi teemadel mõtiskleb oma muljeid. Kuuldust jagab laulja ja lauluõpetaja Tiiule evalt. Homme jagatakse Los Angeleses plaadifirma Grammy auhindu. 2010. aasta parimatele plaatidele. Jagamise tagamaid avab kultuuriajakirjanik immo Mihkelson. Koori ettekannete nominentide seas on ka kaks Eesti filharmoonia kammerkoori osavõtul valminud plaati Baltic kruuncia Martini kolgata ning aegse klassikateose kategoorias kandideerib plaadifirma ECM plaat Arvo Pärdi neljanda sümfoonia irooniaga, mis on pühendatud Mihhail Hodorkovski-le. Intervjuu Hodorkovski poja Pavel Hodorkovskiga sahtlis Ameerikast. Neeme raud. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile head kuulamist. Kaja. Viiendale veebruar staaril esietendus Tartu sadamateatris Vanemuise teatritrupi esituses Henri Pösseli ooper haldjakuninganna, mida käis vaatamas Alvar Loog. Mida sellest ooperist nüüd üldse, ma võib-olla hea meelega alustaks natukene kaugemalt tulles sellele lavastusele uuesti lähemale ja veel enne valikute juurde tulla, ma võtaks veel laiemalt räägiks ka, ütleme, Vanemuise repertuaaripoliitikast, mida siis nüüd seda brüsseli barokkooperit haldjakuninganna repertuaari võttes võib antud juhul jällegi ainult kiita, et ma olen ise avalikku meediaruumi aastaid risustanud verbaalsete pisaratega sellel teemal, et meie mõlema kutselise ooperiteatri Estonia kui Vanemuise repertuaaripoliitika on ikkagi kaks, ütleme, närb selles osas, et ta on väga selgelt kreenis sinna 19.-sse sajandisse, et ega sealt eriti varasemasse, ütleme siis seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust, ütleme Mozartist allapoole ei minda mitte kuidagi ja ei tulda, aga ütleme sealt 20 sajandi päris algusest ütleme seal Putšiini viimastest teostest ülespoole, mitte kuidagi sinuni paar erandit küll olnud. Ja kui Vanemuine andis väga siirast rõõmustamis ainet, et täpselt peaaegu päevapealt viis aastat tagasi, kui toodi Hendeli axise kalad tea välja Läti rahvusooperiga koostöös ja sinna järgi Mozarti võluflööt väga nii-öelda huvitavas lavastuses. Tol hetkel oli nagu Vanemuine tegemas väga selliseid julgeid huvitavaid valikuid, mis minu meelest ennast ka niimoodi vähemalt, et ütleme, esteetilist aspektist väga õigustasid. Aga siin on nagu kuidagi sihuke auk sinna vahele tulnud, kus on jälle Verdit järjest lavastatud ja siin on natuke Rosiinit olnud ja siuksed küllalt traditsioonilised lavastused. Ja, ja minu meelest ka need, kus siit natuke oleks võinud rohkem oodata nagu siin Hoffmanni lugude lavale toomine Bertmani poolt, mis olikuma õieti aru sain, selle lavastuse importimine Moskvast siis ka minu meelest ei õnnestunud võib-olla kõige paremini siis nüüd selle brüsseli valikuga ehk siis tegu on heliloojaga, kes elas ja lõi oma loomingut üsna täpselt sajandini Mozartit ja siis heliloojaga, keda Eesti muusikateatris minu andmetel mitte kunagi varem lavastatud ei ole, siin on küll, kahe kolme aastast ma mäletan, oli barokkfestivali lõppkontserdil esitati just nimelt sellest samast haldjakuninganna ooperist üks selline lugude popurrii, lihtsalt Brüssel on autor, kes on meile selles mõttes täiesti tundmatu. Noh, see on nagu selline või eesti kultuurile selline teatav järeleaitamistund, et see on ju etapp, mis nii meie teatri kui kui kitsamalt muusikateatri ajaloos on tegelikult tagantjärgi täiesti läbimata ja mulle tundub, et see on tegelikult ikkagi oluline etapp mõistmaks kõike seda, mis hiljem tuli ka, ütleme siis juba operbufat ja Mozartit ja ja kuni romantismi ja 21. sajandini välja. Ja siis teiseks Vanemuise puhul, et see valik, et seda brüsseli toodi lavastama Beljajev, kes on Eestis viimase kuskil 10 aasta jooksul, mil ta siin liikunud on, tegu on siis Venemaa kodakondsusega ja ja põhiliselt Moskvas oma teatris asju ajava inimesega tema toomine siis nii-öelda ooperilavastajaks mees, kellel igasugune varasem kokkupuude ooperiga tema enese sõnul puudub, vähemalt professionaalne kokkupuude kindlasti aga tema enda avaldustes siin selgus, et ka isiklikul pinnal, et ta ei tea ooperist eriti midagi ei pea sellest midagi. Et nende kahe huvitava üksuse kokkuviimine Vanemuise poolt on, on minu meelest juba nüüd iseenesest kohutavalt kiiduväärne samm, mis isegi ette öelda, et võib-olla siis sõltumata konkreetsetest lavastuslikest tulemustest on juba ise ülimalt tähelepanu väärne ja kiiduväärne nende valikute juurde, mis Peppyljajeveeesseisid nimelt et brüsseli haldjakuninganna puhul on siis ütleme zhanri määratlusest, et tegu mitte ooperi, vaid vaid semi ooperiga, mis on omakorda tegelikult väga, mingis mõttes väga eksitav termin, sest nii palju, kui mina olen lugenud, on ka enamik selliseid nii-öelda vähe teravama keelega ooperiajaloolase seisukohal, et semi ooperi puhul ei ole tegelikult nagu üldse peaaegu mitte mingil määral tegu klassikalise mõistetud ooperiga, kuna ta on ikkagi selline näidend lauludega ja need laulud ei ole otseselt dramaturgiliselt mitte kuidagi sellesse näidendisse seotud ja nad ei ole üldiselt ka eriti omavahel mitte kuidagi seotud vähemalt sisuliselt brüsseli haldjakuninganna puhul, mis ilmselt on ikkagi nüüd ajaloos enam-vähem kujunemas ikkagi peatati kõige kuulsamaks semi ooperis üldse. Et need on, mängitakse ka siin kultuurriikides päris päris palju viimastel aegadel. Siin on ka nagu kaks valikut, mida üldiselt tehtud üks on, et teha sellest semi ooperis nii-öelda ooper, kaotada see sõnaline osa, ehk see Sekspiri suveunenäole küllalt vabalt ja katkeliselt tuginev dramaturgia sealt üldse ära jätta ainult need brüsseli lood ja siis nii-öelda lavastusega tekitada sinna see uus lugu lihtsalt taha. Ja siis teine valik, mille võtsid näiteks 2009. aastal Klandiambrioni festivali loomingulised juhid, et seal siis sellel kevadel välja toodud haldjakuninganna oli siis ikkagi nii-öelda see tõeline semi ooper, kus siis oli olemas kogus Shakespeari lugu ikkagi peaaegu siis tervel kujul, nii nagu teda väidetavalt et 1692. aastal, kui ooper Londonis esietendus, kasutati see osa ja siis see muusika eraldi ja kusjuures selle tulemuseks on siis see, et Ta nagu võimaldab lavastajale väga palju rohkemat, kuna see seiks pidi lugu jookseb ise ju väga hästi ja seda ju praktiliselt iga inimene ikkagi teab nagu Bergheli ajal selles semi ooperis nii-öelda kombeks oli need muusikalises pooles seiklevad tegelased olid kohati isegi ilma nimedeta või kui nad olid nimedega üldised nimed, seal on öö ja vist kevad ja, ja päike ja nad olid sihuksed, pigem allegoorilise tegelased ja need laulud nii-öelda siis need sõnad laulude sõnad ei olnud noh, peaaegu mitte mingil moel seotud, siis selles eksperdi dramaturgia vaatajale-kuulajale võimaldas siis sellist meeldivat kontrasti lihtsalt et see oli nagu selline nagu show, lihtsalt et vahepeal sul ei räägita, vahepeal lauldakse ja tantsitakse, siis räägitakse jälle edasi. Tol ajal ma ei usu, et nad lavastuslikult kuidagi väga tervikuks põimitud, aga nüüd hilisemad lavastused on sealt ikkagi nagu selle potentsiaali ära kasutanud, need on nagu kaks siukest erinevat paralleelmaailma mida annab, et võib-olla siukse veel kolmanda plaani lisamisega sinna taha kuidagi omavahel kokku viia ja seal on võimalikud väga-väga nutikad lihtsalt lavastus, tehnilised lahendused kui ka siuksed, kontseptuaalsed lahendused. Ja need on nüüd need kaks valikut, mida mina näen, mis ta Beljajev ees olid, et kas teha semiooperist ooper, kaotada sõnaline osa üldse ära või siis minna nagu täispangale esitada täispikk asi. Aga mina millegipärast mõttes selle juba ette välistasin, kuna ma nägin, et on valitud esituskohaks sadamateater, jääd ikkagi, Beljajev on lavastaja, et teda ilmselt see sõnaline pool nii väga ei huvita ja nii edasi, et ma olin väga kindel, et, et semiooperist on nagu ikkagi ooper tehtud ja Beljajev siis koreograafina on kogu selle asjale uue hingamise andnud. Aga nüüd ongi huvitav see, et õieti nagu ei realiseerunud nendest kahest valikust, mida mina oma piiratud fantaasiaga ette nägin. Mitte kumbki Beljajev oli võtnud sellise vahepealse variandi veel, mille peale ma ei tulnudki, nimelt et ta on ikkagi selle sõnalise osa peaaegu tervel määral olles jätnud. Aga ta on seda hoopis tugevamalt. Aga kokku, miks sinu, nii et need stseenid ei, ei ole enam üksteisest lahus, nii nagu nad traditsiooniliselt väidetavalt proželli ajal olid ja nagu ta on ka viimasel ajal lavastatud? Ta on nad palju julgemalt kokku pannud ise kuni selleni, et nii-öelda laulud on hakanud. Et vahepeal räägitakse, siis läheb laule edasi ja et kogu see puder nagu koos püsiks, sest varem oli ju tegu kahe nii-öelda dramaturgiliselt plaanis täiesti ühismõõdeta maailmaga sexpeli näidendiga ja siis nii-öelda selles ooperipooles muusikalises pooles seiklevate Üleloomulik allegoorilise olenditega. Aga tema on nad kokku pannud selle eelduseks, et nad seal koos nii-öelda püsiksid, on ta siis omakorda sinna taha veel ühe loo kirjutanud mille mina avastasin peale esietendust kodus kavalehte lugedes, et mul ei olnud etenduse ajal millegipärast aegagi huvi seda teha, kuna teost tundsin, ma mõtlesin, et ma ei pea nagu sisukokkuvõtte poole pöörduma. Aga kuna ma juba esimeses vaatuses paljudest valikutest aru ei saanud, veel väga paljudest nii-öelda liinidest, kuidas neid asju omavahel seotud, aru ei saanud, oleks pidanud tegelikult küll juba kavaleja poole pöörduma, aga minu meelest ei teinud seda. Tegin seda peale etendust ja, ja siis muidugi paljud asjad muutusid selgemaks, mis laval toimusid, sest jah, Beljajev on, on nii-öelda selle kolmanda plaani sinna nüüd julgemalt taha pannud, et need kaks asja kokku panna ette öeldud, kui mingisugusest, kui ma ei eksi, muusikatehas oli see vä, mis annab siis võimaluse kõiki neid laule, mis muidu on brüsseli ooperis nii-öelda nagu mingis mõttes seisavad õhus et neid siis väga julgelt sinna dramaturgiat integreerida mingis mõttes neid nagu objektistada, et nad on nagu selle dramaturgia seisukohast nende paljude tegelaste seisukohast, kes on siis nagu selle muusikatehase töölised, nende seisukohast on need laulud nagu siis objektid, mida tuleb töödelda ja siit ka siis kogu see valik, et miks neid lauljaid seal erinevate masinatega lavale kärutatakse ja laval ringi kärutatakse ja siis jälle lavalt ära kärutatakse, et miks nad ise ei liigu, et nad ongi siis need nii-öelda need laulud ilmselt ka failid võib-olla tänapäeva mõistes üldse. Et ühesõnaga, Beljajev on nagu sellise lahenduse teinud, mis nüüd veel omakorda tulles tagasi nende Vanemuise valikute juurde või teatri ees seisnud valikute juurde, seda teost kauba võttes on mingis mõttes nagu õige või selles mõttes, et see ei ole nagu ressursi raiskamine. Et kui me räägime nendest eeldustest, mida proželli semiootik päri kambavõtmine muusikateatri jaoks võiks tähendada, siis Estonia jaoks näiteks oleks seal väga vägagi raskendatud, kuna Estonian puhas muusika, teater ja neil ei ole näiteks draamatrupi üldse olemas, nad peaksid neid inimesi hakkama sisse ostma või või siis ikkagi mõned lauljad või, või siis balletiartistid rääkima panema, et siis jah, Beljajev on, on ikkagi nüüd draamanäitlejad ka kampa võtnud neli tükki dramaturgia, mille ta sinna nüüd siis on taha kirjutanud, ta jääb ikkagi nagu taustalooks seda laval ikkagi peaaegu ei selgu, seda peab lugema kavast, et millised on asjad omavahel seosed, et see tekst, mida näitlejad laval annavad, on ikkagi peaaegu 90 protsendiliselt ulatuses Seczpir natuke mugandatud, toodud repliike, mida Sekspiril ei ole ja võib-olla ka mõned üksikud siuksed teemad seal on globaalsest soojenemisest näiteks mingil hetkel jutt paaris lauses ja aga muus osas on näitlejad laval ütleme, lavatööliste funktsioonis praegu ja nad on laval peaaegu kogu aeg ja omakorda ütleme näitlejate funktsioonidest rääkides, siis Beljajeva oli ka ikkagi pisut õnnestunud neid tantsima panna. Tantsima panek oli õnnestunud päris hästi, aga seda tantsu ennast ei olnud neile väga palju jagunud, et suurem osa ajast nad veetsid ikkagi nii-öelda neid masinaid üles seades ja käigus hoida sealt ja, ja samal ajal oli tantsuartiste valt ühte Janek Savolaineni Beljajev rääkima pannud, mis oli minu meelest päris lavastuslikult õnnestunud, kui ka ütleme näitleja soorituse mõttes õnnestunud, tõi sellist, võib-olla natuke teist tüüpi toorest värskust, sellesse, sellesse kogu pilti, lõpuks siis ka ooperisolistid, kes rohkem kui kahest poolest tunnist enamikku veetsid nendel masinad ringi sõites isegi selles mõttes sõites, et neid sõidutati, nad lõpuks oli Beljajev tantsima pannud või vähemalt liikuma selles lõputseenis ja võib-olla üheks selle, selle lavastuse emotsionaalseks, kui kunn mingis mõttes ikkagi lavastuslikuks kõrghetkeks oli siis Pirjo Püvi, Tanel Joonase koreograafiliselt päris keerukas ja füüsiliselt nõudlik tants, mille nad siis armastajapaarina lõpus olles oma maskid heitnud, esitasid ja nüüd tulla jutuga ooperisolistide juurde, sest põhiline raskusorkestri kõrval nimetan veelkord, et minu meelest väga maitsekalt hästi musitseerinud Vanemuise orkestri kõrval läks solistidele. Aga paraku, see on ikkagi nüüd nagu see koht, kus ütleme, see barokkooperit, kavvavõtmine ennast ikkagi nagu natukene võib-olla kunstimeisterlikkuse seisukohast nagu näppu lõikab, et teadupärast ju meie konservatooriumi muusikakoolid niivõrd kui nad ooperisoliste koolitavad, on ikkagi suhteliselt selgelt olnud kogu aeg praktiliselt kogu Eesti professionaalse laulukultuuri arendamise aegade algusest peale orienteeritud põhimõtteliselt romantismiaegse muusika esitamisele, mis siis ooperi kontekstis ikkagi tähendab rassinist Putšiini nii enam-vähem ei ole meil ju olnud kunagi nende päris ooperitippude seas selliseid õigeid 21. sajandi muusika esitajaid ja ja, ja siis teistpidi Mozartist allapoolne, väidetavalt Mozartit peaks suutma iga häält valdav ja lauluhäält omav inimene ühel või teisel moel esitada, aga just sealt Mozartist nüüd selgelt allapoole minnes, mis on paljuski tingitud sellest, et tollased hääleliigid alates siis kas traadist ja veel varasemast kontratenorit, kastration siiani olematu hääleliik ja kontratenorid ei ole sellisel kujul nii-öelda veel tagasi tulnud, et neidki koolitatakse, aga aga ega nad vähemalt Eestis eriti ooperilaval ei pääse, on küll erandeid olnud, aga ei pääse kunagi sellist. Ooperidramaturgiat ei esitata Vanemuise solistide puhul, kus oli ka Mati Turi veel külalisena juures. Kui üldse nii, mina oma võib-olla pisut muusikaliselt harimata kõrvaga väga selgelt kedagi esile tõstaksin, siis Karmen Puis, kes on ka varem barokk ja minu meelest väga hästi laulnud väga suure sellise jõuga ja, ja isegi ma julgeks öelda sellise kirega, mida siis tema, tema tehnika toetab, et ka viie aasta taguses endale axisegavad tehas oli tal kui mu mälu ei peta, aegs selliseid juhtivamaid rolle, et võib-olla juba kõigi teiste solistide puhul niimoodi vaikselt sealt kuidagi nimekirjas minema hakates on, et võib olla puudujäägid, eriti kui jah, panna kõrvale, et kuivõrd hästi ikkagi laulavad, ütleme, baroki Euroopa suurtel ooperilavadel selleks spetsiaalselt koolitatud solistid ütleme teiste puhul võib juba, võib-olla on natukene juba Vice järjest vähem rääkida sellisest tõeliselt küpsest esitusest, aga kuskilt tulebki alustada ja ma, ma loodan, et samamoodi nagu hakkavad meie lavadele üha rohkem jõudma 21. sajandi ooperid. Samavõrd hakkame me ka ikkagi oma repertuaari valides jõudma üha sagedamini ka barokkooperite juurde ja eks siis tekib ka see traditsioon ja, ja vilumus. Tulles veel kitsamalt selle dramaturgia juures lavastuse juurde, siis need valikud, mis Beljajev ees olid, olid ju mingis mõttes nagu lõputud või et barokk per juba tänu sellele, et tal muusikas suures osas ju ikkagi nagu dramaturgia tegelikult puudub, et seal on lihtsalt sellist väga palju majesteetlik ilu väga palju, kes sümmeetriat väga palju, võib-olla isegi mingis mõttes sellist üles puhutust see võimaldab kõike, see nagu kannatab välja praktiliselt igasuguse lavastus keele. Aga senini on nüüd ütleme need viimased 15 20 aastat, kui barokkoopereid on euroop muusikateatrites nagu uuesti taasavastama hakatud ja väga paljuga mängima hakatud on ometi küllalt mõistetavatel põhjustel saanud traditsiooniks, et need lavastused on kõik sellised groteski võtmes, aga väga siukse heleda groteskiga sellise elu rõõmsakroteskiga sihukse, irooniavaba groteskiga ja tuginevad siis väga selgelt, et mingis mõttes seksuaalvähemustele omasele, sellisele paabulinnuesteetikale, mis siis omakorda tingib seda, et nad ei olegi lavastusena niivõrd traditsioonilises mõttes lavastaja ooperid, nad on rohkem sellised. Isegi ma ütleks kostüümikunstniku ja koreograafia ooperid lihtsalt kunstniku ooperit, sest seal on ka väga ikkagi jaburalt majesteetlik ja lavakujundusi, mida on pakutud. Aga enamasti on jah, rõhk läheb ikkagi kostüümidega koreograafia le kohati ikka väga nutikale koreograafiat, mida võib-olla ooperilaval pole varasemate sajandite jooksul kunagi nähtudki. Ja nüüd kuuldes varemed Vanemuise teater Pepiliaajevi tellinud barokkooperit lavastama, tundus kuidagi nagu enesestmõistetav, et see asi läheb ikkagi sinnasamma auku, et kuhu need asjad on ikka barokkooperi puhul siis viimase paarikümne aasta jooksul läinud. Aga peab, ütlesite, Beljajev suutis üllatada nii positiivses kui negatiivses mõttes vähemalt mind subjektiivselt. See lavastuskeel, mida ta pakkus, oli peaaegu kõike muud kui, kui klassikalises mõistes koreograafiline tavapärast koreograafiat või tantsu. Me nägime ikka suhteliselt vähe, arvestades et selles lavastuses puhast etendus aega oli tugevalt üle kahe pooletunnisel võib olla paar-kolm sellist tõsisemat tantsustseeni üldse ainult ja siis kogu nii-öelda see, see lavastuslik pinge ja, ja kogu see nii-öelda see tähenduste tootmise funktsioon oli, oli peaaegu täielikult üle kantud siis nii-öelda geneetilistele objektidele erinevatele masinatele, mida oli seal laval nii suur hulk, seal läks isegi lugemine lõpus sassi, ma vist mingi hetk üritasin lugeda. Vaatad kümneid oli, oli lõppkokkuvõttes, ja selles mõttes tekib Beljajev, ma nimetaksin hävitame kineetilist koreograafiat või mis on ikka päris uus sõna, vähemalt mina ei ole midagi sarnast sellises mastaabis ooperilaval kunagi varem kohanud ja Peppyljajevil oli ka nagu julgust ja, ja teistpidi tumust väga selgelt jääda selle enda juures valitud stiili juurde terveks, selleks kaheks vaatuseks, mida on mingis mõttes ikkagi natukene pikk aeg. Eriti kui nüüd arvestada, et nende masinad poolt loodud atmosfäär ise on päris sünge ja selline tume ja rusuv, ehkki hajevil on arenenud huumorimeelega inimesena ja oskus neid masinaid väga hästi selliste nii-öelda koomiliste situatsioonide ja visanud siinide vankri ette rakendada. Et ometi see, see üldmulje on, on selline natukene rusuv, mis on barokkooperi puhul väga ootamatu. Kui nüüd natuke hinnangute juurde veel minna, võib isegi rääkida ikkagi tõsiselt, et kuivõrd see üldse selleks asjaks sobilik on, et kui ma ennist just ütlesin, et sellele muusikale sobib nagu justkui kõik peaaegu igasugune lavastuskeel, siis nüüd vaadates vaks esimest korda mõtlema, et aga äkki siis ikkagi tõesti kõik ei sobigi ja päris mitu korda tuli selline mõte, et kuidas näiteks seesama kepiljajevi väga kineetiline lavastuskeel võiks sobida näiteks vaagnerile ja mulle tundus, et võiks palju paremini sobida. Aga noh, võib-olla me saame seda kunagi näha, et ma väga loodan, et, et see jää viimaseks ooperilavastuseks ja ka mitte viimaseks ooperilavastus Eestis, et talle pakutaks veel tööd ja ühesõnaga need on need valikud, mille Beljajev on teinud ja tema nii-öelda siis parem käsi selle asja juures on olnud Liisi eesmaa, kostüümikunstnik, kelle puhul jah, barokkooperist kunagi mööda ei saa ja Liisi on teinud barokkooperi viimase paarikümne aasta esitustraditsiooni arvestades väga selliselt klassikalised kostüümid, et väga paabulinnu Likud ja nagu kogu fantaasia ressursse julgelt ära kasutavad, et seal ei ole nagu midagi tagasi hoitud ja et võib-olla ka nagu nende kostüümide sellist ekstravagantsust rõhutada, siis on kostüümid on siis peaaegu eranditult ainult ooperisolistide seljas draama näit vaatlejad on siis väga selgelt markeeritud sellistes tavalistes riietes, et mitte öelda kas siis päris tööriietes või kohati kontoririietes. Et seal on selline kontrast tekitatud ja balletiartistid siis nii-öelda veel omakorda on ikka Taneli nagu kolmas seltskond, kes seal laval askeldab, nemad on siis sellistes valgetes inglikostüümides lihtsalt, et kui nende tinglikult räägime, et seal laval on nagu kolm erinevat seltskonda, keda ühtepidi võib jagada nii-öelda läbi nende funktsioonid, et kes on siis sõna näitlejad, kes on lauljad, kes on tantsijad, teistpidi ka nende rollid on. On dramaturgiliselt plaanis küllalt ka niimoodi selgelt, et omavahel ära jagatud, ehkki seal on kohati piiride ületusi ja need on nagu kolm erinevat seltskonda, kellel õigupoolest selle all kooper idee järgi ei tohiks nagu laval väga palju ühiseid asju ajada olla, aga, aga Beljajeva nad ometi kõik koos korraga sinna lavale pannud ja see on nüüd jällegi siis selline samm, mida ma tema kui nüüd siis vastse ooperilavastaja käekirja puhul loeksin suhteliselt selliseks julgeks ja natukene jultunuks. Beljajev mängib ikkagi väga selgelt ooperivaataja kuulaja, ütleme taju vastuvõtupiiridel selles mõttes, et Tartu sadamateatri puhul on tegu suhteliselt väikse saaliga, publik on lavale ikkagi väga lähedal, eriti need, kes esimestes ridades istuvad ja laval toimub kogu aeg ja, ja väga palju pidevalt on laval kuus-seitse-kaheksa inimest, kes kõik seal midagi teevad, ehkki nende tegevused on omavahel suhtlesid ühismõõdutud ja kui nüüd seda kavalehte mitte lugeda, siis ka suures osas natukene arusaamatud Beljajev läbi nende visanud stseenide ja tegevuste ja ka selle, siis selle nii-öelda juba eelnimetatud kineetilise koreograafia viskab mingis mõttes õhku väga palju tähendusi, millel küll on natukene võib-olla kalduvus nagu sihuke seebimullidega lõhkeda, et need tähendused võib-olla enamasti ma julgeks väita, osutuvad nagu, nagu tühjadeks või et see on selline lihtsalt selline lavaline retoorika, mis ometi väga hästi toimib, aga tema probleem on see, et minu silmis teda on lihtsalt liiga palju. Ja just selles kontekstis, et Beljajev ei sea oma sellele nii-öelda põhilisele lavastus keelele absoluutselt mitte midagi kontrastiks terminile kahe vaatuse vältel, et see samas masinate selline kätwoolk toimub ju tegelikult nonstop algusest lõpuni ja see, kes võib-olla nüüd lihtsalt lisaks siis vaataja võib-olla tajule, mis ikkagi oma piletiraha eest tahab võimalikult palju näha ja kogeda ka tunneb, et ta jääb kohutavalt paljust ilma, sest ta ei jõua silmade ja kõrvadega igal pool olla. Et siis teine kaotaja, võib-olla oleks ka siis prožell heliloojana ja siis omakorda võib-olla natuke kitsamalt võttes Vanemuise minu meelest väga maitsekalt mänginud orkester Lauri Sirbi juhatusel, kes siis sinna külg rõdule on pandud ja et see muusika kostab sealt väga hästi. Sadamateatrile oli üllatavalt hea akustika, seda polegi varem nagu testitud ja et kuna epiljajevi lavastus, mis on üllatav koreograafi kohta, ei ole väga muusikasse lavastatud selles mõttes, et need rütmid niivõrd palju, kui neid seal üldse on, ei lähtu ikkagi muusikast, sellel lavastusel on natuke nagu teine rütm ja seega natuke lonkab ja logiseb, vähemalt esietendusel see nii oli. Et seal sellel muusikal, mis on väga hea, on natukene oht jääda selliseks soundtrack-iks sinna taha lihtsalt milles võib näha ooperilavastuse puhul kerget nagu puudust, et selles mõttes ta võib-olla nagu jah, selle muusikalise dramaturgia niivõrd palju, kui sa saad dramaturgiat, on ta väga hästi nii-öelda see lavastus kaasa ei resoneeri mis omakorda tekitab tunde, et seda tuleks lihtsalt uuesti vaadata, võib olla mitu korda vaadata, et saada see tõeline muusikaline nauding ja, ja ka nii-öelda nauding solistide esitustest ja teistpidi siis, et jõuda, jälgida kõiki neid asju, mille Beljajev lavale pannud ja katsuda sealt nii-öelda nende tähenduskihtide vahelt enda jaoks mingisuguseid sõnumeid välja sõeluda. Siia juurde veel, kui rääkida nendest emotsionaalsetest toonidest, mis selles lavastuses on siis minu jaoks jäiga nagu ühe sellise dominantsena enda jaoks koduteele kaasa nii-öelda see tunde rõhk, mis joonistus välja ka sellest Sekspiri suveunenäoloost sellisel kujul, nagu Beljajev oli teda sinna lavale pannud, nimelt et kui muidu on ju teadupärast tegu sellise klassikalise väikse, sellise isegi võiks ju nimetada võib-olla kelmikomöödiaks natuke või et seal see haldjate tegevus ja, ja selle mürgi või võlujoogi silmavalamine, mis siis inimesi üksteisesse armuma paneb ja et kui Sekspiri näidendis jaga tema vist kõigis senistes lavamaterjali satsioonides, mida ma näinud olen, on rakendatud väga selgelt ikkagi sellise koomika teenistusse, siis vähemalt minu jaoks epiljajevi seikspiri tõlgendusest niivõrd palju, kui seda Seczpirjas sinna sisse oli mugandatud joonistus kuidagi väga selgelt välja selle suveunenäo, just nimelt siis need nelja noort, nende selle selline tõeline traagika või just see, mis avaldub selle ühe tütarlapsetegevuses ja saatuses ja kõigest sellest, kuidas Beljajev seda esitas ja oli minu jaoks täiesti ootamatu nurga alt avanev traagika omakorda ma pean jälle ringiga ütlema selle prosselli muusikalise dramaturgia, aga jällegi võib-olla väga hästi nii-öelda kokku ei, ei läinud ja Iriimunud. Aga see kiht oli, oli minu jaoks selles lavastuses väga, väga tugevalt nagu olemas ja mis siis omakorda teeb selle lavastuse ikkagi eriliseks, et tegu on klassikalise barokiajastu ooperiga, mis on ikkagi päris positiivsest finaalist hoolimata kurvaks ja mingis mõttes ka täiesti kohtik klaustrofoobiline ängistavaks lavastatud siin on, mille üle mõelda natuke seda enda jutu kokkuvõttes, ma nimetaksin seda lavastuse tüüpi Enda jaoks mõtteliselt lavastus kui probleem, siin on tehtud niivõrd palju julgeid ja ebatraditsioonilisi ja seega ootamatuid valikuid selle ooperi nii-öelda algse konteksti suhtes rohkem või vähem teadlike inimeste suhtes, et seal seal ooperietenduselt ei ole võimalik ilma küsimusteta ära minna. Praktiliselt iga lahendus, mille ta Beljajev on on välja pakkunud on omakorda ise väga suur küsimus, millele ei saagi kuidagi tegelikult teisel moel vastata kui nii-öelda vaataja kuulaja positsioonilt, kui seda ooperit uuesti vaatama-kuulama minnes. See oli Alvar loogi arvamus Henrik Pösseli ooperi haldjakuninganna etenduses Tartu sadamateatris. Võimalus haldja kuningannat veel näha saabub üsna pea. Järgmine etendus toimub teisipäeval, 15. veebruaril, sealt edasi 22. ja 29. märtsil ja 16. aprillil. Etendused algavad kell seitse õhtul. Neljapäeval, 10. veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis Nikolai Rimski kursakovioo Peri tsaari mõrsja kontsertettekanne mille viimasest lavastusest Estonia teatris on möödunud üle 50 aasta. Külalissolistide Estonia solistide, koori ja orkestri esituses kõlanud tsaari mõrsijat käis kuulamas Tiiu leevalt. Kui võrrelda draamateatrite ja meie kahe ooperiteatri mängukavasid siis kaalukauss vene lavakunsti alal kaalub tugevasti esimeste poolele. On selge, et 19. sajandi teise poole heliloojate hulgas on näiteks nii muu Sorski kui Tšaikovski ooperite muusikalise materjali sisutihedus terviklikum, libreto, tuumakamad, kuid mulle tundub, et tänu Valeri Kiievile on maailma lavadel hakanud taas õitsema renski koolsakovi ooperid. On ju muusikaloost teada, et Rimski korsakovi muusikaline mõtlemine temale omaste Kromatismide ja harmoonia Te mitmekesisust ega kus vana vene meloodikat käsitletud hoopis uudse, kuues on mõjutanud tugevasti niide püssid Ravelli, Stravinski ja ka meie Mart Saare loomingut. On ju tema juures õppinud Rudolf Tobias, Artur Kapp, Artur Lemba. Nii et mõjud ka siiapoole. Tsaari mõrsja libreto on 1849. aastal lehv Mei näidendi järgi kirja pannud Rinski korsakov ise jää Iljadiumener. Siin pole oluliseks peetud mitte niivõrd ajalootõde, kuivõrd psühholoogilisi liine. Ja selle tõttu on saanud lauljad läbi aegade väga suured võimalused. Esiteks oli Rinski Kosokov suur meloodiameister ja väga hea vokaalitundja. Tema eeskuju selles vallas oli küll tenorina ja lauluõpetajana tegutsenud helilooja Mihhail Glinka kuid ka viimase ooperirollid, eriti naistegelastele, on väga suuresti mõjutatud siiski Itaalia lauluprintsiipidest. Lauljate koosseis oli sellel õhtul muljetavaldav. Meie ooperisõbrale tuntud juba Klaudia Taevi konkursist alates. Angerine Swatška on laulnud meie laval Carmenit ja tema käekäik on olnud päris helge, on 99. aastal olnud Mirjam helini konkursi laureaat ja 2002. aastal Tšaikovski konkursi esimene preemia. Tema lubasha roll oli meeliköitev kaunilt kõlav emotsionaalne, väga suur pähkel metsade jaoks on vist ooperiliteratuuris, eriti tolles ajastust pärit ooperites, aga Bella laule esimeses vaatuses. Ja see oli Luumuslik. Võin vaid ühe väikse tagasipõikena öelda, et mäletan selgesti nii Urve Tautsi kuliidi Panova esitust selles samas rollis. Ja ei olnud see sugugi 59. aastal väiksema mõjuga. Šatška partneriks ooperi esimeses pooles põhiliselt oli bariton Eltsin Azizov. See oli äärmiselt meeldiv tutvus. Bukletis sai infoetaan, režiaalase haridusega, aserbaidžaani, kultuuri ja kunstiakadeemia lõpetanud ning 2007. aastal olnud kaliinališnieskaja ooperis stuudia praktikant ning 2008.-st aastast Moskva suure teatri solist. Seega saanud väga olulise harituse tänapäeva ooperilaulja jaoks. Ja resultaat oli nii kuulda kui näha. Uhke tämbriga pääl, jõuline karakteri loomine ja lavaline karisma. Väga suur. Kahju oli vaid sellest, et nii mitmedki dünaamika võimalused läksid kaduma. Siinsesse ansamblisse liitus ooperi esimeses pooles tsaaritohtri Pomeeliuse nilbe jõudjas karakter mille esitas Oliver Kuusik väga püüdlikult. Kuid just see nii oluline ja saatuslik teema, mis tema partiis on sumbus kahjuks natukene orkestri võimsusesse. Ooperi peakangelane Marfaa roll on väga suurte vokaalsete väärtustega ja seda peetakse vene literatuuris üheks hiilgavamaks. Siin on helget sillerdavad kõrguste lendu kuueteistaastase neiu puhta hinge siirust tema esimese sarjas ja ebamaist lausa Astraalset kargust hullumisest stseenis ooperi lõpus. Äärmiselt suurt meisterlikkust nõuab see lauljat mitmest aspektist väga pikka hingamist ja äärmiselt maitsekalt kantileeni fraseerimises. Siin on välistatud mingid ülepaisutatud Cresciendod ja kõrgustega Proveerimised. Marina, seal on juba 20 aastat Maria teatri solist. Ta on võitnud Roosep, on see oli konkursi USA-s 92. aastal olnud Tšaikovski konkursi esimese preemia vääriline. Laulnud Metropolitan operas kaarnegi hooli Elizabeth hooli lavadel seega väga muljetavaldava renomeega kuid loonud võimalus kuulda juba näiteks laovskaja Netreepo suurepäraste vene lauljannade vene ooperimuusika interpretatsiooni siis veidi hämmastas sellel õhtul antud laulja käsitlus. Hingamised olid nii sagedased fraasides, et kadusid ära need lummavad fraasikaared, mis selle rolli kõige surmava omad omadused. Väga kõrgesse klassi kuulusid minu meelest nii lõhkkovi osatäitja Samaara kunstide ja kultuuriakadeemia lõpetanud 97. aastal Mihhail kupski. Jaa, Sovaagini roolis Riia rahvusooperibass, Roman Polizzadov, tenor kovski on teinud koostööd Moskva, Novaja Opera ja suure teatriga. On võitnud ka muuseas teiste konkursite kõrvalist soovinovi nimelise konkursi ja seda võib öelda, et ta on seda tõesti igati väärt. Sest oli ju, soovin Räpini Ždanovi kõrval üks kolmest, kes Euroopa lavadel möödunud sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel ilma tegi. Lõhkkovi partii on väga kaunis, kuid tülikas juhul, kui puudub peensustesse pühenduv musikaalsus ja helistiku taju. Kuid sellel õhtul oli kõik perfektne ja usun, et see ei olnud juhus. Sellepärast et kui tema on olnud selle vääriline jätkentnaganuga laulda Bachi h-moll, mis nad siis järelikult on tema kvaliteet jääv nähtus. Polissa bassihääl oli saali täitev ja äärmiselt imposantne ja ei ole ime, et 2003. aastal neljandal lauljate konkursil Kreekas oli ta võitja. Ja 2010. aastal debüteeris La Scala skulptuuri Rorilis Mozarti Don Giovanni. Ja mis väga tähtis, tema vene keele fonatsioon oli perfektne igast sõnast sai aru, mida ei saa kahjuks öelda meie tublide lauljate kohta. Nii juuli Lill, Mart Laur kui Aleksander Arder kandusid hästi saali. Kaunid hääled on neil ju kaasa antud, kuid teksti läks küllalt palju kaduma. Muidugi pole ooperis seda ka alati võimalik üldse täiel määral edastada ja eks just see põhjus, millest algul rääkisime, kus kõlade diferents paigast oli ära nihkunud soodustas seda. Helen Lokuta oli meie lauljatest vast kõige väärikam seismas külalislauljate kõrval. Tema kõrval oli stabiilne ja kuigi ka tema tekst ei tundnud selgelt saali, oli tal väga hea balansi tajusaaliga. Suurima üllatuse pakkus meeskoori kõla, seekord siin oli kuulda sellist kvaliteeti, milline tundus uskumatuna, arvestades liikmeskonna arvu. Estonia rahvusooperi orkester on tugeva kvaliteedimärgiga juba pikemat aega ja lihtsalt oleks oodanud suuremat dirigendipoolset diferentseerimist. Rimski korsakovi suur puhkpillide armastus oli kindlasti oma rolliga, kuid tasakaal on siiski vast meie teha. Igal juhul oli see väga tänuväärne ettevõtmine, sest näiteks meie praegused laulu tudengid ei tunne seda pärit ja sellest on kahju. Rääkimata publikust. Jääd seda publikule teha igas mõttes söödavamaks. Ma mõtlen siin all ooperi pikka kestvust, võiks tulevikus mõelda julgematele kärbetele, tunnistasin Rimski korsakuv isegi, et suurte rahvastseenide kirjapanek pole just tema kõige tugevam külg. See aga ei tähenda muidugi, et koolinumbritel midagi viga oleks olnud, vastupidi, koor kõlas ka tervikuna väga kompaktselt. Tiiule eemaldi jagas muljeid Rimski korsakovi ooperi tsaari mõrsja kontsertettekandes Estonia kontserdisaalis. Salvestust sellest saab kuulata klassikaraadio ooperiõhtul seitsmendal märtsil kell seitse õhtul. Homme jagatakse Los Angeleses Ameerika muusikaauhindu grammisid. Kuidas see toimub, räägib lähemalt kultuuriajakirjanik immo Mihkelson. Ameerika muusikaturg on maailmas kõige suurem muusika tõrgeks, seal müüakse kõige rohkem plaate, seal tiirlevad kõige rohkem raha ja olla mäe tipus. Kõige kõrgem on ikkagi suurem tunnustus, kui olla väiksema künka peal. Nii et Grammy võitjateks trügivad paljud ja mitmesuguses muusikas. Sest grammi, mida siis üle 50 aasta on välja antud. Mida annab välja Ameerika salvestuskunstide akadeemia selline peene nimega organisatsioon grammi on saavutanud kõrge maine isegi Grammy nominendiks olemine, seda nalja arvutatud Ameerikas. Kui mitu müüdud plaati enam see tähendab igaühele ja kui mõni esitaja või plaat võidab selle auhinna siis on garanteeritud see, et tähelepanu on suurem müüginumbrid kasvavad ja ka plaadifirma või esitaja pangaarvele kajastub see ka vastavalt. Nii et tegemist on ühe sellise peene mänguga teatud mõttes aga väga olulise mänguga, sellepärast et kui 50.-te teisel poolel salvestuskunstide akadeemia Ameerikasse asutati, siis selle asutajad olid ikkagi muusikatööstuse heliplaaditööstuse inimesed, kes mõtlesid, et on vajalik tõmmata tähelepanu ka nendele aspektidele plaaditööstus ja tegemise juures, mis võib-olla tavalisele muusikahuvilisele ostjale jää alati silma. Kes salvestas, kuidas salvestustöö on tehtud plaatidele kirjutatakse tihtipeale ka saatesõnu, tehakse plaadiümbriseid. Lisaks heliloojatel on plaatidel esid, et nendel on kunstiline tase kõigil, kes on selles protsessis osalised kõigil on oma oskused, meisterlikkus ja võitja on see, kelle tase on kõrgem kelle tulemus on kunstipärasem. Vaat selle taotlusega hakatigi neid auhindu välja andma. Ning see ameerika salvestuskunstide akadeemia koosneb praegu hetkel vist viimase seisuga umbes 16-st 1000-st inimesest. Sinna ei saa astuda igaüks, see on asjatundjate professionaalide Klubi. Nii-öelda akadeemia liikmeks saab astuda Ameerikas muusik, plaaditööstusesse muusikatööstuses tegev inimene. Keegi, kes teenib leiba sellel alal, kelle professionaalsuse juurde see kuulub see tähendab seda, et see ei ole mitte publikuauhind, vaid asjatundjate auhind. Üle 100 on neid praegu erinevad kategooriad, milles seda Grammy auhinda jagatakse. Ja kui vaadata kategooriate järgi ja ka selle järgi näiteks järjekorras need auhindu kätte antakse siis tähtsamad on muidugi eespool, eks ole, ja vähem tähtsad tagapool ja klassikaosa on seal kusagil viimases, nelja viiendiku hulgas. Aga tegelikult see kajastub olukorda plaadimüügiturul ehk siis Ameerikas on klassikalise muusika või sellise tõsise muusika osakaal plaaditurul kusagil paari-kolme protsendi ringis. Aga tema maine on palju kõrgem kui sul mingi number. Tegemist on ühe vägeva showga, mis igal aastal on Ameerikas teleülekandes kogunud kümneid miljoneid inimesi vaatajaskonda publikut on olnud aastaid, kui grammi ülekandetseremoonia ülekande publikunumber on üks suurimaid Ameerika aastases telekokkuvõttes. Nii et tegemist on ägeda üritusega. Mida see maine poolest tähendab, on loomulikult see, et ka väljastpoolt Ameerikat, esinejat ja plaadi väljaandjad üritavad iga hinna eest, kui nad soovivad Ameerika turule jõuda, kus on müüginumbrid suuremad ja publik suurem ja ja tähelepanu, meedia tähelepanu on suurem, siis nad peavad arvestama sellega, et tuleks väga püüda plaat, millal nad on välja andnud, jõuaks sellesse grammi nomineeritute ja tähele pandud ka, kuidas see protsessis käib? Grammi arvestusse auhinnasaajate arvestusse lähevad laias laastus viimase aasta jooksul Ameerikas välja antud plaadid igal aastal umbes septembrikuu seas lüüakse lukku. Tehakse nimekirjad, millised plaadid on ilmunud ja need nimekirjad saadetakse akadeemia liikmetele laiali. Ja on ainult viis kategooriat kõigi nende rohkem kui 100 grammi kategooria hulgas mida saavad kõik hääletada, see on aasta heliplaat, kõige tähtsam auhind üldse. Ja veel mõnega aasta laul näiteks ja aasta esineja ja niisugused aga enamasti on nii, et nende 16000 hääletaja valija, asjatundja hulgas on siis sellised kitsamad grupid, kes valdkonniti hääletavad. Valitakse ka plaadiprodutsente plaadi, heliinseneride tööd hinnatakse näiteks kõrgelt. Plaadiprodutsentide töö hindamise juures on ju mitmed Eesti plaadid olnud ka tegevad külla harmoonia mundi küll isemi plaatide hulgast kahes voorus hääletus toimub pärast esimest vooru kusagil detsembrikuu seas kuulutatakse välja nominendid, ehk siis igas kategoorias viis kõige enam hääli saanud ja need hääletus büllatanid saadetakse uuesti laiali, juba nende nominentide hääletamine toimub seejuures. Ning nüüd siis veebruarikuus toimub selline suurejooneline show, mida veebi vahendusel muidugi Eestis võimalik vaadata. Sele kantakse veebis üle päris hea kvaliteediga ning igaüks võib siis olla huviline vaadata, kas Eesti filharmoonia kammerkoor, nad olid osaliselt ühel plaadil, kus Daniel ress juhatas, mis on ka harmoonia mundi, plaadifirma nime kandva plaadi peal ja mis on ka nomineeritud. Ning kas Arvo Pärt saab Grammy. Nominentide hulgas siis on ka Arvo Pärdi neljas sümf hoonia SM plaadilt kus selle esitavad Los Angelese filharmoonia nõunikud Esa-Pekka Haloneni juhatusel. See on väga tähelepanu väärne teos, see on pühendatud Mihhail Fjodorov kovskile. Kui nüüd tõepoolest Pärdi neljas sümfoonia osutub valituks, siis kas sellel ei ole natuke ka mingi poliitiline moment selle asja hulgas, et kas Ameerika tahab valida sellist poliitilise maiguga teost? Grammi valikutes on alati palju ettearvamatust ja tegureid, mida meie võib-olla arvame olevat tähtsad, need tegelikult nendele inimestele, kes valiku langetavad, ei tundu eriti olulised. Aga antud hetkel on valikus erinev see, et nimeliselt on Grammy nominent teiste hulgas Arvo Pärt ühe nüüdismuusikateosega, et isegi mitte see plaat, vaid nimeliselt helilooja ja need kaks plaati, kus Eesti filharmoonia kammerkoor on osaline, isiklik valisid, need plaadid võidavad grammi siis Eesti filharmoonia kammerkoor vist ei saa selle kremente endale kontorisse tuua, kuna neile lihtsalt ei anta ja nemad ei ole need, kes kandideerivad grammile. Aga nad on osalised sellel plaadil. Näiteks Eesti filharmoonia kammerkoor viimases pressiteates teatas, et, et nad on olnud 13 korda nominentide nimekirjas mainitud ja osalised ja ainult vist mõned üksikud korrad nendest on niisugused, kus võidu puhul võinuksid nemad saada selle auhinna selle grammofonikujulise auhinna endale ilusasti väljapanemiseks. Et Eestis on neid väga vähe, Tiiastel Lotman seda näidanud pressile. Tema on olnud tõeline ametlik võitja. Selline tunnustus muusikutele ja neid nendele, kes heliplaate teevad, nad ju väärivad seda. Grammy auhind tegelikult ikkagi püüab osutada nendele väärtustele, mis selles valdkonnas ongi midagi väärt ja mis püsivad. Nii et jääme huviga ootama homset päeva aga huvitav on veel see see Arvo Pärdi nelja sümfoonia, see pärineb ju helisalvesti sealt, mille on välja andnud ECM plaadifirma. Ja just praegu neil päevil viibib siin Eestis ka festivalil täiuslik vaikus. Selle plaadifirma asutaja ja produtsent Manfred Eicher. Isem sai 40 eelmisel aastal ja ta andis hulgaliselt intervjuusid siin-seal pressis ning palju on räägitud viimasel ajal sellest, et sa lähed digitaalse muusika ajas, tuli allalaadimiste kombel suurenemise ajal heliplaadi kui niisuguse tähendus kahaneb. Aga Manfred Eicher nendes intervjuudes rõhutanud, et tema on ikkagi nii vanamoeline, et ta usub, et heliplaat on nagu üks hea raamat. Et muusika peab olema heliplaadil, et seal on sissejuhatus, seal on see stoori, seda jutustatakse pärast on kokkuvõte, seal on kaaned ümberpilt. Et üks hea heliplaat on nagu üks hea raamat. Sa võtad seal alati kätte, sa saad seda kuulata ja seissemm ideoloogia mingil moel ümber selle heliplaadi kui kunstiteose idee koondubki. Manfred Eicher ise on ju Eesti muusika suur heategija. Tänu temale on ju Arvo Pärdi parimad salvestused maailma jõudnud. Veljo Tormis mitu plaati ilmunud, mida kogu maailmas teatakse, Erkki-Sven Tüüri parimad plaadid ilmuvad ECMi märgi all. Seal on ilmunud Helena Tulve autoriplaat ja homme saab kumu auditooriumis näha filmi Manfred Asjerist ja toimub ka siis kohtumine temaga saab küsimusi esitada talle ja seda kohtumist juhid sina, sa oled temaga ka varem kokku puutunud, kes ta on, sealne kirglik muusika fänn. Inimene, kelle silmad lähevad põlema, kui ta muusikast räägib, eriti sellisest, mis teda huvitab ja oma plaadifirma asutaski ta mitte selleks, et raha teenida, vaid selleks, et, et ka teistele inimestele nii-öelda pähe määrida muusikad, mis temale endale meeldib. Ja ta on selle juures olnud väga edukas, ise on välja andnud üle 1200 plaadi. Enamiku nende salvestamise juures on temal käsi olnud mängus. Ta on tuntud kui produtsent, kes suudab muusikuid, et innustada tegema midagi niisugust, mida need muusikud tavaliselt ei tee. Et ta on legendaarne, selle poolest see mantra Taisher. Stuudios olles suudab ta kuidagi muusikute tavarutiinist välja viia ja tihtipeale juhtub nii, et kõik on õnnelikud, kui plaat valmis saab ja salvestus on läbi. Ka kuulajad on õnnelikud, kui nad seda kuulavad, sest see on ikkagi üsna erakordne, kui sellised spontaanse erksa loovuse hetked mikrofoni juures lahvatavad isemi plaatidele need üksjagu palju. Pühapäeval saab ka siis kell 16 Mustpeade majas ja kell 19 kumu auditooriumis osa saada issi emi muusikute musitseerimisest festivalil täiuslik vaikus, mis praegu siin Tallinnas just parasjagu käimas on. Aitäh, ima Mihkelson. Ameerika tuntuim malemuusikaauhinnale kandideerib ka Arvo Pärdi neljas sümfoonia. Eesti helilooja palus end Los Angeleses toimuval tseremoonial esindama Pavel Hodorkovski, kelle Venemaal vangis olevale isale Mihhail Hodorkovski Pärt teose pühendas. Neeme raud kohtus Pavel Hodorkovskiga New Yorgis. Pavel Hodorkovski kuulis Arvo Pärdi sümfooniast esmalt oma Moskvas elavalt vanaemalt. Mu vanaema oli esimene, kes mulle rääkis, et Arvo Pärt pühendas mu isale oma teosed. Olin liigutatud, sest Pärt on niivõrd tuntud ja kuulus helilooja ning meie pere jaoks tuli ta samm suure üllatusena. Ühe mu isa advokaadi vahendusel saatis härra Pärtse järel mulle sõna, et masindaksin teda Los Angeleses toimuval grammile tseremoonial. Olen tõesti väga õnnelik, et ta teos sellele auhinnale on esitatud. Kuulsin seda ise siin New Yorgis ja tegemist on tõepoolest väga võimsa muusikaga. Eriti muljetavaldav on minu jaoks see, et härra Pärt ei küsinud kelleltki, mida ta võiks teha, kuidas aidata, vaid otsustas lihtsalt ise sellised toetusavalduse teha. Nagu ütlesin, meie perekonna jaoks oli see suur üllatus. Vangis olev Mihhail Hodorkovski ise on Pärdi teosest teadlik, ütleb ta. Poeg. Tean, et mu isa kirjutas Arvo Pärdile tänukirja selle heliteose talle ja teistele vene poliitvangidele pühendamise eest. Isa on kuulnud teosest ka Gadget. Advokaadid püüdsid seda kohtus mängida, kuid said seda teha vaid lühikest aega, enne kui kohtunik selle keelas. Ent vaatamata sellele, et ta ei ole sümfooniat tervikuna kuulnud, teata sellest väga üksikasjaliselt, sest meie pereliikmed on talle teosest palju rääkinud. Mu isa on öelnud, et on Arvo Pärdile eriti tänulik mitte toetusavalduses talle, vaid selle eest, et see tõmbab tähelepanu kõigile Venemaa poliitvangidele. Mu isa kohtusaaga on neist protsessidest ehk kõige enam kõneainet andnud, kuid Venemaa vanglates on oma poliitilise meelsuse pärast veel lugematu arv inimesi. Mõistan, et see ei ole tavaline, et helilooja, eriti sellise staatusega helilooja võtab niivõrd tugeva positsiooni. Paljud on öelnud, et härra Pärt püüab teha poliitilist avaldust kuid arvan, et see ei ole nii. Tema sõnumi keskmes on humaansus. Ta nõuab vangide humaanset kohtlemist ja leiab, et Venemaal ebaõiglaselt kinnipeetava eile tähelepanu tõmbamisega sirutab ta neile nagu ise on öelnud. Abikäe. Selline tähelepanu Vene poliitvangidele ei aita mitte üksnes neid maailmal meeles hoida, vaid on oluline ka vangidele endile, andes neile teadmise, et väga tuntud inimesed mõtlevad neist ja peavad neid riigis valitseva ebaõigluse sümboliteks. See teadmine, et neid ei ole unustatud, on trellide taga väga oluline. Muusika on minu jaoks nagu raamat tabab su kujutlusvõimet, igaühe jaoks kõlab muusika mõistagi erinevalt. Pildid, mis vaimusilma ette tulevad, on erinevad. Mulle läks kõige enam hinge Pärdi sümfoonia viimane osatio, mida võib ehk tõlkida, otsustab. Sümfoonia all ei ole võimsat konkreetset lõppu, minu jaoks on see väga sümboolne, sest mõtle muusikat kuulates oma isa kannatustele, mis samuti ju kestavad. Pärdi võimas teos lõpeb otsekui marsilaadsete helidega ja neid kuulates mõtlen, mis võiks toimuda muisa peas, kuulen selles muusikas otsusekindlust eesmärki surve ja ebaõigluse tõttu mitte murduda, ütles Mihhail Hodorkovski, New Yorgis elav poeg Pavel Hodorkovski, kes sel pühapäeval Los Angeleses toimuval grammile tseremoonial Arvo Pärti esindab. Klassikaraadiole. Neeme raud kes nominentidest Grammy vääriliseks tunnistati, see selgub homme ning sellest tuleb siis ka juttu järgmises heligaja saates. Tänasele heligaja saatjale tegi kaastööd Alvar Loog, Tiiu leevalt, Himo Mihkelson ja Neeme raud. Saate panid kokku toimetaja Tiina kuningas ja operaator Helle Paas. Uued teemad helikajas juba järgmisel laupäeval kuulmiseni.