Tervist siin toimetaja maris Johannes, täna räägime Johannes Aavikust. Tema 130. sünniaastapäeva eel toimus esinduslik konverents, kus mõtiskleti Aaviku rolli ja koha üle meie kultuuripildis. Ilmunud on ka Johannes Aaviku mõttepäevik ideepe nimeks. Ja see on uhke põhjus et täna rääkida Aavikust helgi vihmaga kes on Aaviku asja ajanud tõelise põlemise ja kirega peaaegu et elu hinnaga. Vestleme konverentsi järgselt olen Helgi Vihma juures Nõmme kodus külas. Seda peab natuke päris mõtlema, kui hirmsaid sõnu tema kohta on öeldud. Ja nagu mulle ütles üks nüüd juba mõnelas olev mees, kes oli vastaspoolel olnud, et tegelikult jah, kõik me sõimasime teda tema enda keeles, ainult me ei teadnud seda. Et me teeme seda tema loodud keeles. Helgi, teie olete minu jaoks Aaviku eestkõneleja, aga ma ei tea, kuidas te olete saanud Aaviku eestkõnelejaks Eestis. Kas Te ei räägiks meile sellest, kujutage ette, Ma hakkan ülikooli lõpetama, aga mina ei ole kuulnud Aaviku nime? See on nii uskumatu ja minul tüpset praegu küll nalja, aga tookord oli see kõhedakstegev. Ja nii ma hakkasin käima kirjandusmuuseumis ja otsima, mida see aamiksis on teinud. Ja tuli välja, et tal on väga huvitavaid raamatuid ja väga huvitavaid mõtteid, aga kuskil ei ole tema kui autori nime ja rääkimata sellest, et keegi oleks teile loengus sellest sõnagi maininud. Jah, tol ajal mitte. Ja siis oli veel eesti keele professor, oli Johannes Voldemar Veski kes on kaasaegne ja kes ise sai korraliku keelekooli Aaviku käe all. Oleks natukenegi mingisuguse kaudsegi vihje teinud, et niuke ka eksisteeris. Ja nüüd, vanur päevil noh, muidugi ka juba paarkümmend aastat tagasi avastasin ma, et see nii taga otsitud nooreestlase käsikirjale üldised numbrid, mis olid Aavikul kaasas Tartus ta tõi nad kaasa Tartu noortele lugemiseks, tähendab suits ja Tuglas seni et need on Johannes Voldemar Veski käes. Käsikirjaline kuna mina olin sageli ka Veski kodus külalisena, siis hakkasin ma küsima, aga ma olin juba lõpetanud, siis juba ülikooli lõpetanud ja aasta oli siis umbes ma lõpetasin ülikooli 57 ja alates siis vot sealt 57 tekkis minu huvi ja uudishimu, mis esialgu ei olnud mitte midagi rohkemat kui uudishimu millest kujunes tõsisem huvi asja vastu. Ta ei öelnud mitte midagi rohkemat, et jah, tõsi küll. Me tundsime. Ja need on jäänud minu kätte. Ja kui ma tegin lahti ja avastasin sealt, et käsikiri on ta koostanud ja toimetanud, Johannes Aavik jälle uus uudishimu, kuidas tema kätte said? Vaatan, natukene sirvin, ma olin näinud ühte Johannes Voldemar Veski artiklit, ma isegi mäletab mingit oma artiklit avaldate Nende sõnadega millega on alustanud Aavik oma elu esimest keele artiklit ja see on selles käsikirjalise 100 kirjas. Mul oli kõhe tunne ja ma ei tihka küsida. Ma ei, mul oli lihtsalt piinlik. Kerkis küsimus, millest väitekirja kirjutada? Vabel kõhklesin, aga mõtlesin tõsiselt keeleuuenduse pealasest. Need kolm aastat, mis ma olin Tartus, õpetaja, olin ma käinud kirjandusmuuseumis lugemas Johannes Aaviku töid, sest kirjandusmuuseumi kenad daamid usaldasid mulle neid anda. Professor Kask ütles, et kui sul on tõesti juba niisugust huvitavat materjali kogu möönnud, et oled intervjueerinud inimesi, kes temaga isiklikult kokku puutunud. Sina pole teda näinud, aga see materjal ise on väga oluline. Ja ütles kohe otse. Tegelikult mina ei ole kunagi olnud keeleuuendus laste poolel, aga see on eesti kirjakeele ajalugu ja mina olen nõus olema juhendaja. Ja kohe esimesel teadusnõukogu koosolekul kukutati läbi. Mitte ainult et minu teema, vaid peaaegu professor Kask, sest talle öeldi võrdlemisi inetusi. Kuidas eesti keele kateedri professor ja nõus juhendama mingisuguse EMI grandi tööd rahvavaenlane ja vaat siis tulid need ilusad kõik ajakirjandusest. Ja edasi sain mina uue teema ja ma hakkasin sellega isegi tegelema. Mul on sel teemal ka ilmunud artikleid ja seal homonüüm ja leksikaalne homonüümne leksikaalne homonüüm ja on otseselt seotud seletussõnaraamatuga seletussõnaraamatu märksõnadega lausa minu tööks. Aastakümnete jooksul jäigi Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu koostamine. Aga enne fennougristika kongressi ilmus minult täiesti süütu artikkel ajalehes, kus ma kutsusin üles jutustama oma memuaare Johannes Aavikust neil, kes on teda isiklikult kohanud ja kellel on tema kohta midagi öelda. Ja selle artiklike seest. See on väike lühikene, sain mina käskkirjaga karistada ja see oli juba kuuekümnendad aastad ja see oli esimene minu esimene karistus Teaduste akadeemias. Ikka kongressiks ettevalmistamise on juba 1970 on juba silmade ees terendab. Huvitaval kombel oli mind valitud selle kongressi teadussekretäriks ja see lõppes ka mulle õnnetult. Ja jälle Aaviku pärast lähen mina hommikul tööle. Ja kantselei sekretär ütleb, et selgi palun direktori kabinetti. Minul loomulikult, lähen uljalt julgelt, hommikune värske inimene tuleb tööle söökla kabinetti ja seal istub niisukese piknikulaua otsas Endel Sõgel, instituudi direktor ja kahel pool kummalgi pool üks mees mustas riietuses, aga ilma mingite sõjaliste märkideta ja mulle ütleb direktor Sõgel, et homme hommikul tuleb mul sõita Rootsi kohtuma Johannes aarikuga. Mina jäin küsinud nad hetkeks vaatama. Ja siis ta nagu taipas, et need paberilehed, mis mulle ette oli pandud, see oli suurtest niukestest A4 formaadis, võib-olla lehtedes peaaegu brožüür. Mul tuleb see ära täita. Ja mina hakkasin nüüd vaikselt vaatama, mis asi see on, aga mul juba hakkas koitma, mis asi see on. Ja muidugi oligi, et koostööpakkumine ja loomulikult mingult. Kõik oli selge, ütlesin, et kahjuks ma ei saa sellele alla kirjutada. Ja see oli direktorile niivõrd ootamatu, et üks noor naine tol ajal oli ma ikkagi veel seda. Üldse saab niimoodi otsustada kütale akuti äsja välismaale sõima, kes pole üldse välismaal käinud, ta seal olid mingisugused paksud köited, võib-olla mingit enduslikulbreetmist. Olesku võttis sealt ühe, kargas püsti ja mõtlen, et kaks meest panid niimoodi käedele lauast lüüa ei tohi. Et Sõgel oleks tulnud lausa füüsiliselt kallale ja ta on niivõrd ärritus. Ainult ta tegi ühe tillukese vea oma lausega ta ütles. Aga mis te arvate, et meil ei ole majas inimesi, kes võivad kohe hommikul sõita ja minule juhatati kätte minu õigi, kahtleksin oma sektorisse tagasi kostuma seletussõnaraamatud, kõik oli hästi minu jaoks minu enda arvates. Edasi Aaviku juurde mindi. Ja nagu arst ütles, et neil olevat kaasas olnud isegi valge viinapudel mis võib isegi tõsi olla ja kuidas need jutud seal käisid. Igatahes Sõgel pakkus välja Aavikule niisuguse peibutiset. Kuidas te ei tule, kui instituut annab välja teie elutöö ja loomingu kohta? Raamatu Aavik oleks saanud üheksakümneseks ja see oleks olnud tema juubeli tähistamine. Taavikut peibutada kasutati ära see materjal, mida Helgi Vihma oli kogunud. Nii minul oli raamatu käsikiri valmis ja selleks, et minna nüüd kirjastusse seda pakkuma valgusesse ütles mulle üks tuttav, vana jah, et Helgi sinu käest ei võeta seda vastu, mõtlesin, et kuidas ma rääkisin isegi Tuglasega Tuglas ütles, et ei ole midagi muud kui kirjastusse andis enda poolt ka veel siia võhiku mõtteid siia ettekindluse mõttes räägi Karl Mihkla rei ja palu temalt üks, kolm lehekülge Aaviku kohta. Aga see mõjub kirjastusele kui soovitus, kui tema nimi on seal sees ja minato bukene, läksingi. Ise näitasin talle seda käsikirja tema otsusest oi kui ja kolm lehekülge, seda on liiga vähe. Aga ikkagi, no näita. Ja selleks õhtuks andsin mina oma raamatu käsikirja Karl Mihkla kätte. Juba järgmisel päeval selgus, et ta oli kohe läinud sellega söökla kabinetti. Ja siis otsustasid nemad kahekesi, et nemad hakkavad seda rookima jad toimetama. Mul on neid materjale alles, missid kõik välja võetud Nende materjalide põhjal, aga muidugi ka Mihkla oma uuringute võib-olla põhjal kirjutas tema artikli, aga mitte kolm lehekülge, rääkis paarikümnes. Ma isegi ei mäleta, kui pikk see siis on, aga see on küll, õpiksin ees. Aga mis teha nüüd nendega, kes välja võeti ja mis teha nüüd üldse artiklitega miljon, nemad olid nüüd enda arvates ja kirjastuse toimetaja abiga läbi toimetanud ja need ei kõlanud enam nii värskelt ja nii nagu mina olin nad kirja pannud. Kaasa arvatud Ain Kaalep, nende hulgas ja Jaan Kross ja nii edasi. Kaalep ütles mulle, et peaasi ilmub tänu Ain Kaalepile, kuna ta ütles mulle, et kui sa oled nii palju jõudnud välja kannatada, kannata seega veel välja. Et sellel on mõte. Mina just mõtlesin, et mis mõttes, et kuidas see mõte kadus juba ära, minu jaoks on külmute, las läheb trükki ja vaat seda nüüd kasutas Sõgel, kui ta sõitis Rootsi peibutamiseks, et Eesti keele instituut annab tema juubeliks välja raamatu. Ja selle raamatu ilmumisaasta on 1971. Igatahes sain ma tänukirja Aavikult jakk, kus ta küsib, kes ma niisugune olen, mis ma õppisin, tegi isegi ühe märkuse minu keelega kohta ja mina siis vastasin, kes ma siis olen ja mida ma õppisin, kus kohal ja ka missuguses gümnaasiumisse ei olegi. Gümnaasiumis käin hoopiski Tartu õpetajate seminaris ja õnneks ta ei küsinud, et kuidas ma sinna ülikooli sain. Mul on päris huvitavaid kirju Alexandra alt abikaasalt kui ka Aavikult endalt. Douglas helistas mulle kell pool kaks öösel, kui mina olin töö juures, vaat nii nad avastasid, et suhtlen Tuglasega telefoni kuulati pealt. Aga kuidas mina sattusin Tuglassega juurde lugema, see on omaette lugu. Keegi oli talle öelnud, et teeme aspirantuuri, on tulnud üks noor naine, kes on Anna Haava sugulane. Ja tema tahtis minuga rääkida, mida mina tean, kuna ma tulen Tartust, Anna Haava elu viimastest päevadest ja nii edasi ja nii edasi. Mina pabistasin väga, sest ma kujutasin ette, et Tuglase hinnang Anna Haaval ei ole väga kõrge. Aga ma eksisin. Oli ja oli isegi väga kõrge ja meil tekkis väga ilus suhtlusring Tuglasse lõkke juures. Ma lugesin tema enda tekste. Ma lugesin talle andis mulle kätte ühe puntra ajalehtede väljalõikeid, mis olid tema enda kohta kirjutatud helgi tutvuge. Aitäh, et olid nõukogude aegsed sõimuartiklid kus olid Douglas paika pandud ja siis ta tegigi mulle selgeks, et vaat see on arusaadav, et nad nii vihased on Aaviku peale, sest kui isegi mina, kes ei olnud nii tugev natsionalism, nagu nad ütlesid, kui Aavik, kes oli tõesti väga sügavalt veendunud patrioot ja kirglikult andunud oma keeletöösse Miks ma siia tulin, on, on see roheline raamat, mis siin laua peal on ja, ja nimi tal ka selline, et tahab. Tõlkimist tahab tõlkimist jälle estavitlik, selles mõttes. Ideete on ideede päevik, Aaviku enda moodustatud sõna, mille ta pani oma päevikut, pealkirjaks. Ta sattus elama nõmmele. Kui punalaevastik tuli sisse. Pepe on sündinud, nõidsin Ülemiste tänaval, temale väga meeldis, eriti kui tal õnnestus korraldada nii, et Aleksandra oli ka pikad päevad ära siis temal üksinda oma. Et neil oli teenija. Lapsega tegeles vanaema Alexandra ema puudust ei olnud meil milleskist, nad olid jõudnud osta 38. 39. aastal produkte riideid kõik oli piisavalt olemas ja nüüd sai neid vahetada toidu vastu. Toidupuudust meil ei olnud ja tema nautis seda. Nõmme loodust. Aga muidugi ta kirjutab siin inimestest, kellega ta siin suhtles. Muidugi, Hatson Under number üks, nemad kohtusid ikka vähemalt kord nädalas, kord nädalas isegi üle päeva. Ühesõnaga oli väga mõnus, talle väga meeldis, tema oli väga rahul, et tema nõmmel Ja see on siis, see on siis see okupatsiooniaeg ja juba ka saksa okupatsioon. Sakslased tulevad siis need kah tema elurütmi segi lööb, ainult et me peame nüüd, et ütleme, et rahaliselt tal enam mingit erilist sissetulekut ei olnud, kuna ta vallandati päevapealt korraga kõigilt oma ametikohtadelt. Ta iseloomustab Singeeli. Ta iseloomustab siin rahvaid nii sakslasi kui venelasi. Nõttalis surm, ladinakeelsel keelefanaatik, tali koolipoisina lugenud palju ladina keeles, ta valmistus kirjutama raamatut ladina keeles. Huvi prantsuse keele vastu tärkab tal sellest, et prantsuse keeles on ikkagi palju häid ladina keele sõnu ja üldse romaani keeltest, nagu ta ütleb, suhtub sellesse nagu, et prantsuse keel on ladina keele tütar, keel niivõrd palju, ta loeb prantsuse keeles, nüüd ta kirjutab sageli prantsuse keeles isegi oma päevikut. Päevikud on tal muide seitsmes keeles ka ideebee algusest peale kirjutatud eesti keeles ja ideebeeaa algus oli siis 1942 42 43, need kaks aastat. See on siis enne põgenemist. Aga samal ajal tõlkis iga jumala päev. Ja samal ajal nagu ta ise ütleb, et kõik registrid lahti, kõik elundsiteetmist tal kunagi peast läbi käinud paneb aga uuenduslikkus keeles, nii et sina, Saaru väärasa see teda ei huvita. Sellegipoolest teeb ta sõnastikku. Aaviku päevikul kaks köidet, mõlemad on köidetud nahka, mõlemal on tagakeeleline osa keele uuendid ja mõlemal on sõnastik, nimeregister, ideede register ja see register, mis on siin lõpus, kus on tõesti ka leheküljel juures, see on nüüd juba daily nurki tehtud. Tema ideed olid kirjutatud siia üles äärde. Need on toodud peal kirjadena teksti sisse. Et inimene, kui teda huvitab, kus Aavik räägib koolist või õpikutest või metoodikast, et ta saaks kättasid tekstist. No näiteks ühes lahtisin, Tegamine, jale õppimine, düsgraafia, skepsis ja iroonia. Need olid tema, niisugused sõnad olid siin üleval ääres, meie otsisime täpselt välja, kuskohal ta sellest räägib ja panime siia pealkirjana sisse. No olgu pügamine ja lõppemine on lahti helgi. Olge hea, et kõlaks natuke ka Aaviku kee. Päälis kaudsusest ja tundlused kõrgusest johtub ka meie inimestele eriti üliõpilasele, Karporantidele, omanetegaviale õppiv kõnelemisviis, kus otse hoidutakse tõsisest mõtteavaldusest. Teie võtate selle Aaviku keele kohe päris omaks või tekivad ikkagi tõrjel ka või ei, mis pärast päris oma. Seal eksperiment soni, mäng. Ainult et me ei tea, mis veel omaks võetakse, on ju niimoodi, et kasvõi see maks, vorm näiteks sünnib kuuekümnendatel ei, mis veel hiljem järsku läks. Ja ja sest selle vastu on isegi praegu üles astutud, et see maks Liiga palju ja sõnu, mis on seisnud vaikset vakas ootel, mis on järsku tulnud jälle kasutus? Õõv on muidugi, seal on omad põhjused. Aaviku seltsi esimene Aaviku raamat oli puuhirmu hirmujutud ja ja vaat seal seal on sees, seda loeti nii innukalt kadus niimoodi ära, et ma ostsin 10 küünega kinni ühest viimasest eksemplarist ja nüüd ma ka oma riiulist seda leidnud ikka ikka läinud liikvele. Selle Caliga konverentsil huvitav näide, kuidas selle õõva kasutustase kohe nagu mingil hetkel hüppeliselt tõusis ja tõusis just Eesti iseseisvuse algusega. Siis kui loodi Aaviku seltsi, ilmus Ko aa. Ja siis algas meil ka õõva aeg, jah. Ongi nii ta läks kasutusse, sest see väljendas väga seda kõik kõike seda õõva, mis, mis ta nimi üle elanud. Ju ta väljendab siis ka niimoodi veidi onomatopoeetilisdeskri sisetunnet, et jälle see, see, Kombinatsioon, miks talle ei meeldinud rõivas, tema meelest oli see rõve, rõve. Kui tehti neid rahvariiete raamatuid, siis oli ju seesama probleem jälle üleval, kuna on keelte, oli kindlalt fikseeritud rõivas ja vastu. Vaat see normimise asi läks meil muidugi üle pea, see läks liiga kaugele selleks isegi nii, et seal läkastas veskil juba üle pea. Veski on kord poetanud ühe niisuguse lauset. Kõik keele arenemise võimalused on kinni löödud nagu lukku, et kui see norm on ees ja kuidas on. Vot see tänapäeval Aaviku keeletoimetamine ja trükki toimetamine kassega tekitab segadust. Selleks, et saada autentset teksti ja minu eesmärk oli autentne tekst mitte toimetatud tekst siis toimetamise töö. Kui me nimetame Aili Norbergi keeletoimetajaks, siis tegelikult meeles olla korrektor täht-tähelt kontrollida, et vihma ei ole valesti kirjutanud. Poolt, eks ole, Litereeriti ära kõik need Aaviku tekstid päevikust ja siis tuli valvata seda, et see tekst ei satuks kogemata ise muutustest. Sest et oleks autentne, sest minu projektis on niimoodi, et sellest nüüd, kus see tekst on tõesti ilmunud, kus leheküljed on paigas. Nüüd läheb see tekst raalimisele, et teha sõnastik. Ja ma sain aru, et tema hirmutamisega oli isegi veel see, et see keel oli ikkagi nii võõras, nendele ka, kes tehniliselt seda tööd tegid, et seegi tekitas segadust. Esimene suur õnnetus juhtus sellega, et et inimene, meesterahvas, muide, kelle kätesse läks küljendamiseks tema programmil, oli pealkirjakeeleredaktor ja, ja, ja, ja minu meeletu töö poolpimedaks jäämisega näpuga järge ajada, et tõesti oleks nii nagu Aavikul endaski korstnasse. Et pandi lihtsalt automaatne parandaja peale ja, ja kõik läks ja vähendanud tänapäeva keelte elektrooniliselt ei olnud nagu tuubeldatud sedasi. Mitte nüüd päris tip tipilt ei tulnud uuesti sisse kirjutada, vaid neid juppe oli võimalik nüüd ikka kokku panna. Neid oli siis kahel pool, oli Aili arvutisse minu arvates siis hakkasime neid kokku monteerima, saaks jälle ühte tervikut. Aga nüüd hakkas, kontrollimine võidakse ikka on kõik nii nagu tähendab see, mida te siis originaalis. Kirjeldate tähendas seda, et teil oli juba kõik kontrollitud sisse tipitud, toimetaja läbi käinud, võrrelnud originaaliga võrreldan käsikirjaga, siis anti see töö edasi küljendajale, kes siis selle kõik ühe näpuliigutusega muutis olematuks. Nonii ei jaksa sõita. Uuele ringile minna läksime esialgu mina küll ütlesin, mina nüüd natuke puhkan välja, ütlesin, magan natuke, puhkan. Puhkasime, hakkasime sügisel uuesti peale. Ega siis jaanuaris, kui muidu öelnud telgi Anavikul. Kuidas me saame rääkida mingisugusest Aaviku sõnavarast, me tegelikult ju ei tea. Kaua me niimoodi räägime. Täiteks ilmus eesti keele ja Kirjanduse instituut, midagi paha ütlemata asja kohta ilmus teistmoodi. Saaresteraatida toimetas Ülo Tedre. Ta võttis kätte ja ta toimetati tänapäeva teel teha, aga see ei ole saarest. See ole Saareste, mul on sellest väga kahju, kui ma seda nägin, aga nii ta on, jah. Aga no meie saime igaviku, olgu ta siis hull, nagu ta oli. Me oleme selle Aaviku asetamisega, oleme me hädas ja, ja ma olen ka ajakirjanikuna seda küsimust esitanud ka meie keeleteadlastele. Ega ta hästi sina keeleteaduse süsteemi ei sobi, aga kõik möönavad ka seda, et ta sobis sellesse aega, noh, tõesti nagu porgand, nööpauku, eks ole. See aeg oli see, mis ta sünnib. Praeguse olemasolu sõna otseses mõttes ta nii meeletult oli haaratud oma ideest ja et niimoodi suutis kaasa tõmmata nii paljusid Need terminoloogia komisjoni tööle ja, ja leski liitus ja Veske hakkas tegelema terminoloogiaga. Veskil oli väga hea võime istuda koosolekutel ja protokollida. Aavik niisuguse asjaga hakkama saanud. Temal oli kogu aeg idee. Tahate te seda öelda, et tegelikult see? Meil on olemas oli, et tänu sellele võib-olla nii-öelda eesti keel, kui kultuur keelata. Meil praegu olemas täiesti täiesti, sest mis tast oleks saanud, kui ta oleks sinna tookord jäänud talupoegade jaoks ja ja oma omad kalendrid ja niimoodi, aga kui ei teadusest ei kunstidest ega millestki muust, ei olnud võimalik selles keeles kirjutadagi. Kuulutati välja, et eestikeelne ülikool tegelikult muidugi, kes suutis seal mõningaid loenguid pidada eesti keeles ja Kestori ta juurde, et ülikooli õppejõududest õppima. Teadlased, kes tahtsid jääda edasi Tartu Ülikooli ja hakkasid Aaviku juures õppima eesti keelt mitteveski juures. Aavik oli selleks võimeline, et neid õpetada. Aavik õpetas neid ülikoolis ja kuni selle hetkeni, kui vabariigi presidendi käskkirjaga toodide ülikoolist ära Eesti hariduse kultuuriministeeriumisse eestikeelset kooli nuuma ja inspekteerima üles ehitama. Muidugi nagu nagu getonen kirjutab, et tal mul on väga-väga häbi. Ja sellest häbist maa ei vabane. Et kui seati üles kandidaate esimese eestikeelse ülikooli eesti keele lektori kohale, siis korraldati suur kampaania Aaviku vastu ja seda juhtis jõge ver. Jäätmeid töödeldi nii põhjalikult ja püüti selgeks teha, et see on äärmiselt vajalik, et mitte Aavik ei satuks ülikooli. Ja kui toimus hääletamine, siis mina tassin ka veski poolt, kuigi ma teadsin, et veskil ei ole erilist potentsiaali. See on nüüd getoneni jutt, mitte minu, aga Aavikust sai samal aastal juba Eesti kirjanduse ajakirja toimetuse liige sai juba selle keeletoimkonna liige, tema tegevus mitte ainult uuendajana, vaid ka normijana on algusest peale Gazasse korraldamine käib kogu aeg kaasas, ainult et tal on ikka veel see idee. Fix, millal on aeg lõplikumalt norme paika panna. Ei tohi väga kivistada norme, vara peab laskma kennel nüüd kujuneda. Ja et oleks näha, mida keel võtab vastu ja kuivõrd rahvas võtab vastu, kuivõrd levivad. Seda ei osanud muidugi ette näha, et see keeleuuendusliikumine, et see tõmbab rahva nii kaasa, toimub terve kultuurilooline uuenduslikuline Eestis. Aga oli seal ainult Aaviku, teen, eks, et kõik need nooreestlased olid oma vaimuga selle asja? Oma vaimuga, aga nad ei olnud niivõrd selle keele otse poolt, neil olid omad probleemid, isa kah inimestelt kõike nõuda, noh, see on niisugune suhtumiste küsimus. Aavik, pettus nooreestlastest selles mõttes, et nad ei tulnud kaasa ei tulnud kaasa vähehaaval ikkagi huvitav on lugeda näiteks Tuglase ja Aaviku kirjavahetust, siin on keeleküsimused ka sees, miks Tuglas ei lähe kaasa alguses ta ütleb, et aga muidugi kui tore oleks, kui ma saaksin neid kirjutada nii vabalt ja need uued sõnad sees. Aga kes siis loeb minule artikleid. Aga et need nii kiiresti levima hakkavad, seda muidugi esialgu ei osatud arvata. Vähemalt mitte nende lehekvistide ja ajakirjanike hulgas. Meie õnn oli see, et see niinimetatud hulla Aavik oli meil võtta jusseinis just siis sellelt kõige rängemalt venestamise ajal, kui eesti kirjakeele normaalne arenemine oli seiskunud oli tekkinud tõrge ja oli tekkinud mahajäämus. Et nagu see viga oli sees ja siis tuli see viga kuidagi parandada. Aavik oma oma karakteri tõttu ja ma iseloomu tõttu ja oma erilise kiindumuse tõttu oli see mootor, kes pani käima selle mõttemaailma. Ja see ongi see meie õnn, sellepärast võrreldakse teda näiteks Jakob Hurda, ka terve maa läks lõpuks kaasa, hakkasid jutte ja rahvaluulet kirja panema. Või Saareste, kes oli nii tema vastu siiski ja kui ilmus ikkagi Aaviku grammatika 1936, siis kutsus saarest emakeele seltsi kiiresti kokku. Ja sellel samal koosolekul pidas saaresti hiilgava kõne Aaviku auks ja ta valiti seal emakeele seltsi auliikmeks Saareste ettepanekul. Nii et see murrang oli toimunud ja kirjakeel oli jõudnud juba niisugusele tasemele, et oli põhjust. Nii kõneles meie Aavikuemand Helgi Vihma, kelle eestvedamisel ilmus äsja ideepe Johannes Aaviku mõttepäevik ja Johannes Aaviku teemaga. Jätkame ka järgmises keele kõrvas. Tähistame tema 100 kolmekümnendat sünniaastapäeva. Aga saate lõpetuseks väike fragment Aavikust inspireeritud laavakavast, mille koostanud Anu lamp ja aitäh kuulamast, ütleb siinkohal maris Johannes. See on alles vapros, oleks Onstelongi peale taparli aitati eksamil atestatistreelesti. Vaata Oblokaan taevas, keeleline värvipimedus. Keel on üks köitsus keele tunde lüürilemine, keel, instinkti, tumenemine keelel, Lanetumine, keele unustamine. Düsgraafia harjumuse türannia, halogeenkirjanduse ja ajakirjanduse kaldav rõhu kõikke mater, sugestioon, keele, kultuurkeelereform, keele puhastamise korraldamise rikastamise kaunistamise möödapääsmatu vajadus. Ilma ühtegi rahvust ilma arenenud keeleta, ühtegi Viljandit ilma haritud keerelda mingit peenemat rahva elu aast. Mu jumal. Trompeti telereid sõnu hüüdma panna. Pagulasega lausega. Inimliku kõne häälene olla skoordid.