Tänane stuudiokülaline on Lembit Orgse pianist ja klaveripedagoog klavessinist ja ansamblist vanamuusika. Ja ka klahvpillimuusikaajaloospetsialist. Tere tulemast, tere. Üks sinu olulisi huvisid, teemasid ja uurimisobjekte on läbi aastate olnud Johann Sebastian Bach. Oled püüdnud Bachi muusikas sügavustesse tungida nii interpreedina kui teoreetikuna või pigemini nii praktikas kui teoorias. Võtnud ette reise Bachi radadel, käinud kuulamas maailma parimaid Bachi interpreet alustaksimegi sinu järedamatest kontserdielamustest selles vallas seoses Bachiga ja kandraschihviga, keda olete viimasel aastal mitmel korral kuulanud ja Androžist on ette võtnud suuremahulise Bachi kõikide klahvpilliteoste ettemängimisel ja sellel aastal siis 2010., tõsi küll, viimane kontsert ulatub otsapidi ka 2011.-sse aastasse. Et sellel aastal ta siis kannab ette tsüklina kõik Bachi klahvpilliteosed ja sära, Sis kontserdid täna järjest hästi tempereeritud klaveri esimene osa partiid vanad prantsuse sviidid, mis olid siis aasta esimesel poolel ja nüüd sügisel on ta juba kandnud etega inglisesüüdid. Jõuluajal tulevad Goldbergi variatsioonid ja siis aasta alguses hadega teine osa. Ja mul oli tõesti ainulaadne võimalus külastada selle aasta esimesel poolel esimest kolbe kontserti küll erinevates paikades ja see on tõesti unustamatu elamus. Esimene neist siis hästi tempereeritud klaveri. Esimese osa esitus oli Esseni filharmoonias aasta alguses, partiidade ettekanne olid Zürichi toon Halles ja prantsusesüüdid. Koos prantsuse uwardüliga oli mul võimalik kuulda Laitsigi Bachi festivali avapäeval latsigi kilkus. Ajalehes New York Times on kirjutatud, et klassikalise muusika vallas ei ole tänapäeval midagi usaldusväärsemat kui Andrassi Bachi mängimas. Kas sa jagad seda arvamust ja kirjutan kahe käega alla? Tõsi, see on midagi, mille järel mulle tundub, et tasub sõita ka kaugemale kodust sest paraku Andres Ifi on püütud saada esinema Eestisse. Aga veel ei ole see õnnestunud, küllaltki varsti õnnestub. Millest see usaldusväärsus ja see tema Bachi interpretatsiooni eriline võlu ja väärtus seisneb? No seal on väga palju komponente kindlasti. Aga võib-olla Ma juba üksi see fakt, et inimene on leidnud sellise soone või voolusängi, milles ikkagi mängida järjest ülikõrgel kunstilisel tasemel kikk, tema teosed, see näitab, et siis fon, mis tabanud midagi sellist olemuslikku Bachi muusikas, mis nagu juba iseenesest kannab. Ma lihtsalt ütlen niimoodi kontserdi situatsiooni illustreerimiseks näiteks partiid Padari kontserdil, ta mängib neli partiid järjest, ta ei lahku lavalt. Ta istub ääretult rahulikult kahepartiide vahel, kummardab publikule, siis istub tagasi, hingab korra sügavalt sisse ja välja ja läheb järgmine teos. Et seal on võib-olla selliseid tänapäevaseid termineid kasutades mingi teatud püsiühendus selle Bachi muusika üdiga. Aga loomulikult selle taga on aastakümnete pikkune olemine ja tegevus muuseas, seda kõike sihi puhul ka teiste heliloojate mängu kõrval, sest me teame Shifu mänginud Mozartit Beethovenit, noh ta on tänapäevases mõttes universaalne pianist. Aga ütleme, esimesed TEMA märki loovad salvestused Bachi teostega on pärit 80.-test aastatest. Et nende aastate Haadeegaa ja ka teiste Bachi teoste salvestused on tegelikult nagu üks täiesti uus sõna Bachi mängus klaveril pärast Glenn kuldi minu hinnangul küll ja võib-olla kõik järgnev, vaat minu hinnangul sellised väljapaistvad Bachi pianistid kelle hulgas kindlasti nimetataksegi Marri perraiet ja Teutranderschowskit ja ka Aleksander tarood, kes on siin meil esinenud nad siiski paljus mulle tundub, et järgivad ei ole saanud mööda minna sellest stiilinäitest, mida siis nagu ette mänginud, et võib-olla enne fifty oli selliseks mõõdupuuks ehk Glen kull või selliseks väljapaistvaks stiili näiteks. Ja nüüd on jõudnud nagu teisele ringile ka oma 2007. aastal uuesti sisse mängitud välja antud partitade plaadil. Ta kirjutab, et nüüd veerand sajandit hiljem mängib ta siis neid teoseid uuesti, ta on vahepeal dirigeerinud mitmeid kordi pahlhamol missat, Taal mänginud, kõiki teoseid kaasa arvatud siis muidugi partitasid tsüklitena nende aastate jooksul. Ja ühesõnaga kõik see, mille ta 80.-te aastatel esimest korda esitas, see on nagu küpsenud, kogunud juurde uusi kihte ja saavutanud mingisuguse. Noh, mulle tundub küll ülima täiuse praegusel hetkel keda sa veel kontserdisaali igal võimalusel kuulamatutaksid. Eks ma olen, et unistused muidugi ka täide viinud. Üks nendest oli soov kuulata Alfred Brennelit ja saades informatsiooni Brendel annab oma hüvastijätukontsert, see oli siis juba aastal 2008, siis ma hankisin võimaluse minna teda kuulama. Ja see oli siis eelviimane kontsert, latsigige Vandhausis täiesti unustamatu elamus ja ma arvan, et need pianistid, kes teda ongi elavalt kuulnud, peavad seda meeles või see jääb osaks nendest kindlasti. Ja muidugi mari per Raija, keda ma ka Bachi interpredina äärmiselt kõrgelt hindan, kes on samuti muidugi universaalne pianisti, mängib kogu klaverirepertuaari ka ta muidugi esinenud Helsingis, tõsi küll, nendel kordadel mul ei õnnestunud Kula minna, aga Berliinis oli võimalus kuulda nii Bachi, Mozartit, Beethovenit ja Brahmsi tema esituses. Aga räägime nüüd sellest, kuidas algas sinus süvenemine Bachi ja barokkmuusikasse huvi ajaloo vastu. Mul olnud juba pea kogu teadliku elu ja muidugi klaverimuusikat mängides nii-öelda klassikalist klaverimuusikat mängides me ju tegeleme tegelikult ajaloolise repertuaariga üheks impulsiks. Loomulikult oli Bruno Luki maitse ja tema muusikalised eelistused kuhu saksa klassikaline repertuaar, mis muidugi algas Bachi vaja, et kus Viini klassikute ja romantikat ega kus see repertuaar omas sellist põhi, Kaalu ja kui Bachi klaverimängus, noh, võib ju pidada selliseks lihtsalt kooliliselt vajalikuks heliloojaks, keda peab mängima, siis mulle tundus, et mind huvitas see valdkond nagu siiski sügama vabamalt kui lihtsalt nii palju, et kooli õppimiseks tarvis omadused läbibachi omandada. Aga võib-olla suurimaks tõukeks sai osalemine Eesti Raadio kammerorkestri tegevuses, mis sai alguse minu arust isegi 1979, kui Paul Mägi mind sinna klavessiini mängima kutsus. Et vast see oli üks selline suuremaid impulsse üldse barokkmuusikaga tegelemiseks. Sellest ajast on ka mõnede toredad salvestused 1980.-st aastast kaks Bachi kontserti. Jah, need said talle sisse mängitud ja siis olid seal veel konservatooriumi tudeng ja Sõi klavessiini peal esitatud ka näiteks Peeter Vähi Concerto Piccolo minu arust isegi ERSO saatel ja Peeter Lilje juhatusel, mis oli, ma ei mäleta, kas oli esiettekanne, aga kindlasti üks esimestest etega nendest. Kuulakem siinkohal esimest osa Bachi ehmul kontserdist. Ei, no sinu klaveriõpetajad on olnud ka Riina Gerretz ja Reet Vanaselja, Kalle Randalu, aga peamise koolituse saidist ikkagi professor Lukilt, mil määral need mõjud sinus veel praegu tiksuvad ja kas need Luki pedagoogilisest põhimõtetest leiab tuge tänapäeval oma pedagoogitöös? Seda on raske teadvustada, mil määral nüüd Luki ja teiste õpetajate mõju tiksub, ma arvan, et tiksub ikka väga tugevalt kindlasti need mõjude väljendusviisid ju muunduvad aegade jooksul, aga loomulikult need nimetatud pedagoogid on andnud mulle sellise baasi vundamendi, millelt ma olen edasi tegutsenud ja kindlasti Luki osa siin. Värav üks on loomulikult see repertuaari eelistus, repertuaari valdkond, millest siin sai räägitud. No ma ei saa öelda, et ma nüüd ainult Bachi huviline oleks, et kui ma vaatan oma tegevust siin viimastel aastakümnetel, siis ma olen ju tegelenud ta koolitajana ja seniseid pikemaid koolituskursusi teatri läbi viinud ja nende teemade hulgas lisaks Bachi ja on olnud ka Hain, kes on tegelikult üks mu teine senine huviobjekt. Ja muuseas Hain oli Kairi Oja, keda lukk siiski väga väga hindas ja ei asetanud mitte Mozartist Peedanist kuidagi natukene eemale, nagu võib-olla traditsiooniliselt tol ajal veel tehti. Et selles muusikas ma leian ka enda jaoks väga palju õpetlikku ja huvitavat muuseas, kas selle valdkonna tippesitus olen ma kuulnud Andrashiftilt, kes mängis Haini juubeliaastal terve kava Haydni sõnadest mis jättis unustamatu mulje, aga muidugi, kui Lukist rääkida, siis eks tema kaudu ilmselt said teadvustatud ja paika pandud sellised klaverimängu ja musitseerimise põhi- ja üldtõed üldse, millele ma ilmselt ka praegu siiski tuginen oma õpetamisest. Muudes hinnangutes. Barokkmuusikamaailma süvimine juhtis sind ilmselt ka nende erinevate ajalooliste pillide juurde. Kui suur on see mängumaa ja võimalused? No selge, et originaal või ajastu pillide peal ajastumuusikamängimine, ma arvan, kulub ära, aga pianistide sellisel juhul, kui ta eelistab mängida seda repertuaari ainult klaveril, noh, nagu me teame, et klaverile mängitakse tänapäeva klaveril või sellel romantilisel aastal välja kujunenud klaveril mängime me praktiliselt praegu juba kogu klahvpillimuusikarepertuaari, mis läheb ju isegi tänapäeval ka Bachist varasema perioodi, nii. Tegelikult mängitakse ka hetkel väga kõrgel tasemel kagu präänik klaveril näiteks Angeles salvestab teda ja kas või inglise finalistide muusikat ka, mängid klaveril minu mäletamist nendega Glenn kuld, sellega tegeles ja, ja paljud teised pianistid on võtnud oma kavadesse klaveril muusikat, mis pärineb ajastust enne klaveri nii-öelda domineerimist. No mul on olnud lihtsalt õnnevõimalust, nendel ajaloolistel pillidel ajastu pillidel ka selle ajastu muusikat mängida. Ja võib-olla selline hiljutisem ja värskeim kogemus sellest oli, see oli klaveriõhtutundeline teekond, kus mängisin siis praktiliselt pool kontserti. Haamerklaveril Bachi poegade Karl Philippe, Maanali Friedemann nii, ja siis Haydni muusikat ja see oli väga rikastav kogemus, igal pillil on omad võimalused ja klaverivõimalused on väga rikkalikud ja ma arvan, et nende varasemate pillide tundmine ka nende mänguvõtete tundmine ja muidugi võimaluste tundmine see aitab ka tänapäeva klaveril mängides väljendusvahendid rikastada. Hiljuti oli ju ainulaadne kogemus äsja lõppenud klaverifestivali raames kuulda meistri poolmeknalti nelja erinevat Haave klaverit, mida tutvustas siis Jana Sofonitski ja seal oli ju väga kujundlikult kuulda, kuidas siis pillid, mis olid ehitatud umbes 10 15 aastase intervalliga alates seal Steini klaverist jätkates Walteriga siis oli seal 19 sajandi alguse graafiaableiel, et kuivõrd erineva isikupärase tooniga igaüks neist siiski on. Mulle tundub, et tänapäeva väga headel klaveritel on võimalik midagi sellist ka kas jäljendada või midagi sellist lisada ka olemasolevasse tuntud kõlapalett mängides neid teoseid, mis on kirjutatud tegelikult Sist nendele instrumentidele, mida me kuulsime seal esitusel kontserdil, mida ennist mainisid, tundeline teekond, mängisid sa tegelikult ise ka mitmel instrumendid haamerklaveril, klavessiini ja klavikordil. Noh, see oligi selles mõttes teekond ühelt pildilt teisele ja teiselt kolmandale, kuna repertuaar ju hõlmas muusikat 18 sajandi algusest ja lõpust. Tõsi küll, klavikordima võib-olla siiski kontserti instrumendiks täna avakontserdisaali tingimustes ei peaks, sest et tema otstarve oli ikkagi koduseks musitseerimiseks õppimiseks salongitingimustes on ta suurepärane ainulaadselt tundlik väljendusrikas. Aga kui ruumi dimensioonid ja inimeste kaugus pilvist ületavad teatud piiri, siis ta ilmselt ei tähendab seda muljet, mida ta oma loomulikus keskkonnas peaks jätma. Et meie blokmäe kord teatrites on see sobiv pill ei sega naabreid ja täiesti suurepärane harjutuspill, nii nagu ta ilmselt oli ka omal ajal näiteks kas või ehk Bachi perekonnas Bachi majas mida mul oli sel suvel Tadžiki Bachi festivali külastades võimalik külastada äsja avatud Bachi muuseumi. Tõsi küll, see ei ole Bachi enda maja, vaid tema naabri maja, sest päris maja on ajastute jooksul asendatud uutega, aga teades seda õpilaste hulka, kes Bachi majas üheaegselt õppisid ja tema majapidamises ja muudes töödes osalesid ning tema andekaid poegi, kellest mitmed olid üsna üheealised ja kes pidid harjutama siiski kõik väga palju. Nende puhul ei ole raske ette kujutada, kuidas igaüks omas nurgas võis Clarikordi harjutada, sest see tõesti ei sega. Neli, viis meetrit kaugemal asuvat naabermängijat. Kuuleme, kuidas kõlab haamerklaver Lembit Orgse sõrmede all Haydni seedursonaadis? Mõned aastad tagasi täitsa Eestis esmakordselt ettekandele kõik Johann Sebastian Bachi, prantsuse ja inglisesüüdid, aga sa oled neitsite mänginud tegelikult mitmel pillil nii klaveril kui ka klavessiini. See on ka ilmselt erinev kogemus. Loomulikult. Kuigi mulle tundub klavessiini mängust rääkides siis selline pikk soolokontserdivorm või formaat noh, mida praktiseerib Androžist ja mis üldse on seotud nagu klaverimuusikaga klaveriga, kui pilliga. Et see on üks hilisem nähtus, ei, algab Franslististeklarašuumanist, kus siis üks pianist ühel pillil sisustab nii-öelda terve õhtu ja varasema muusika puhul vähemalt sellist 1000 formaat ilmselt keegi silmas ei pidanud ega ette ei näinud. Seetõttu mulle tundub, et kui nüüd niimoodi kontsert olukorras mängida näiteks kõiki Bachi prantsuse sõite või tsüklitena, kas või tervet adekaad tervikuna ühel kontserdil siis ilmselt publik kui vastuvõtuvõimet arvestades võimalik, et klaveril on see tegevus natukene publiku jaoks köitvam kui võib-olla klavessiin il. Ma ei taha sellega öelda, et klassini oleks võimalik vaheldusrikkalt mängida. Aga seda ma võin küll öelda, et ajalooliselt ilmselt keegi ei mänginud siiski poolteist või kaks tundi järjest vahi ajal ja ka 18 sajand teisel poolel ühte sama pilli kontserdite kavad olid siiski koostatud sellist vahelduvust silmas pidades. See on minu arvamus praegu. Kui sa nüüd need sviidid kõik endale selgeks tegid ja, ja läbi mängisid, mida sa iseenda jaoks kohta nendest avastasid? Sõnades on raske öelda, mida, aga see protsess, kuidas Bachi muusika kõnelema hakkab, selle läbitegemine on vägagi huvitav. Sest et kui me sellele nooditekstile läheneme ja tema omandanud või siis ilmselt kõige raskem on võtta sellist kuulaja asendite sellist null asendit et mitte midagi püüda teha, vaid lihtsalt kuulata, mida see muusika räägib, ütleb mulle praegusel hetkel meenutab natukene Alexanderi tehnika põhimõtteid, kuidas oma keha balansseerida ja mulle tundubki, et näiteks siis on saavutanud sellise null asendi või sellise hoiaku, et läbi ja see Bachi muusika hakkab kõnelema. Et niipea kui läheneme sellele muusikale mingisuguse valmis kontseptsiooni sooviga mulle tundub, et me võib-olla ei lase välja tulla sellel, mis selles muusikas sees on. No see on muidugi selline personaalne kogemus, aga vot kuulamise õppimine see on, eks ole, vanem protsess, sest et tegelikult ette kirjutatud ei ole seal mitte midagi kui lihtsalt nooti vaadata. Muidugi ma ei saa salata, et olen kogunud taustinformatsiooni ja seda muusikat kuulnud ja et loomulikult see eelinfokulg, mida Ma olen endasse kogunud, see on ikka väga-väga suur, aga ka kuskilt maatse, ilmselt tuleks sel hetkel unustada, kui selle muusikaga nagu kontakti otsida. Et seal on vaja lihtsalt kuulata, kuidas üks või teine hääl liigub. Millised akordid, kõlad, moodustuvad, millised fraasid, kui pikalt kulgevad, kuhu viivad, kust tulevad millised lõigud, milliste ise loomudega üksteise kõrvale asetada, või siis tantsude puhul millised pildid igast tantsust vormuvad, mis noh, üksteisest ju erinevad ja kontrasti moodustavad. Et kuidagi sellel muusikalisel pildil Peab püüdma lasta tekkida. See on. Mulle tundub, et selline raske, aga huvitav protsess mõnes mõttes nagu iseenda tahte või subjektiivsete soovide väljalülitamine ja siis nagu selle materjali enda kõnelda laskmine, sest et tõesti, eriti barokkmuusikas ja varasemas muusikas enamused väljendusest on siiski kirjutatud nagu helidesse sisse helide suhetesse sisse liikumistesse. Hilisemas muusikas me näeme, et heliloojad kirjutavad, väljendus nüansse ja detaile ka nooti. Aga Bachi ajal seda ju ei tehtud. Ja võib-olla jah, see muusika enda kõnelda laskmine, et see on üks üks oluline moment, mida ma enda jaoks selles muusikas olen avastanud ja mis on väga-väga raske saavutada. Sul on Eesti muusika ja teatriakadeemia doktorantuuris valmimas doktoritöö Bachi generaalbassist. See on ka ilmselt seotud sinu sellise praktilise ansamblist i tööga ja püüdega seda lahti mõtestada, mida sa musitseerides oled teinud. Jah, ma olen ikka püüdnud ka nii-öelda teoreetiliste valdkondadega tegeledes ikkagi leida sidet praktilise musitseerimisega, selle ettekanded, ettekannete esituste teema lõpuks ma lihtsalt ütlen, et et lisaks prantsuse ja inglise süttidele oli mul õnn ja võimalus mängida, aga kõik Bachi kammerson saadi nii-öelda Kambersonaadid siis kursonati klaasiinile riiulile, kus kuue erineva eesti väljapaistev riiuldajaga näiteks Haapsalu piirimängude festivalil ja siis Bachi sonaate klavessiini oleme korduvalt mänginud. Viimane kord oli kosti terviga selsamal festivalil ja ka flöödisõnad on selles samas laines vees samal ajal ette kantud viimastel aastatel, et nende teoste läbimängimine on andnud tohutu kogemusepagasi. Tõsi, doktoritööd teemat alustades olin ma hetkel pigem rohkem huvitatud sellest tantsutemaatikast. Tegelikult olin ka just teinud üsna ulatusliku täienduskoolituse õpetajatele Babahanistikusseerini, kus ma kõiki 18 17 sajandi tantse tutvustasin läbi erinevate ajastute ja instamentatsioonide, aga pikapeale ma jõudsin oma otsingutes generaalbassi juurde mis just tundubki olevat barokkmuusikaüdi selline käivitav alge, ka seda eelnevat nii-öelda nullolekut, seda enese väljalülitamise protsessi läbi viies tegelikult esimene tunne, mis Bachi mängides tekib, ongi see, et kogu muusika, kulgemine, dramaturgia, kõik rajaneb ehitub siiski passile ja pärast tutvudes ka Bachi aegsetega teoreetiliste doktaatidega jõudsin sellise Bachi kaasaegse nagu Friedrich Eberhard niiti muusika käsiraamatu, nii mida ka Bachise on tsiteerinud selles oma ainsas säilinud kirjalikus teoses kus ta õpetab oma toomas kooliõpilastele generaalbassi, jess. Seal valitseb tõesti selline mõtteviis, et kogu tolle aja muusikat komponeeriti nii-öelda passist alates ja et pass on nagu muusikateose harmooniline ja rütmiline selgroog, millel siis kõik ülejäänud meloodiat harmooniat häälte juhtimisel, nagu baseeruvad, võibki öelda, et kogu ülemistes häältes toimuv oleks nagu passid, kaunistus, laiendus, täienduspassi, illustreerimine. Seda on võib-olla romantilise muusika vaimus kasvanud inimestel raske mõista. Sest noh, eriti muusikas, alates Mozartist ja edasi me ju kuuleme ikkagi kõigepealt seda kaunist meloodiat. Ja ka tegelikult noh, võib ju teha mingisuguseid väga suuri üldistusi, et ikkagi 19. sajandi muusika on komponeeritud juba pigem ehk ülevalt alla või kõigepealt otsiti teemad ja meloodiad ja siis ilmselt tekkisid need harmoonia ja passikihid sinna juurde, aga et barokkmuusikas minu jaoks oli just põne see, et see mõtlemine algab jäägitult, et alt, mis ei tähenda, et meloodia ei peaks olema ilus, nagu me kuulame Händeli oopereid või mida iganes, siis loomulikult see meloodiline alge on seal tohutult mõjuv, aga ikkagi kogu see muusikaline ehitus ja väljendus mulle tundub, et algab passi liikumistest passidel, rajanevatest liikumistest. Seda ma siis proovingi kirjalikul viisil seal doktoritöös kirja panna. Tõsimaterjaliks on siis prantsuse süli esstuur alle maantee järgnevad osad ja üsna palju selgub ka, et näiteks erinevad süüdi osad on kuskilt maalt nagu ühe ja sama passi käigu variatsioonid, Bahon varieerinud ühte passi, ehitades sellele erinevaid süüdi osi kuranud Sarabaanlasiige, mida iganes. Tegelikult suure osa sinu energiast ajast Filmabki pedagoogitöö. Sa alustasid juba tudengina õpetamist Nõmme laste muusikakoolis. Ilmselt oli see esimene kogemus positiivne ja julgustav, et selle peale oled, need jäävadki jah, võib tagantjärgi küll nii öelda. Tegevus Nõmme muusikakoolis oli tagantjärgi vaadates väga mitmekülgne. Huvitaval kombel sattusid minu juures õppima väga mitmed andekad inimesed kellest on saanud ka praegusel ajal eesti muusikakultuuris ilma tegevad muusikud. Maniksin vaid siin Marko Martinit ja, ja ka Õed talid õppisid minu juures lühemat perioodi ja kuidagi nende asjaolude õnnelik kokkusattumus. Ilmselt see nii-öelda edu Jõu tiivustab ka noort inimest. See kokkusattumus on mind jah, selle alaga nagu kokku köitnud ja kihutanud või inspireerinud edasi tegutsema ka teistes õppeasutustes pärast Nõmme kooli, siis Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja ka Eesti muusika ja teatriakadeemias ja ka Tallinna muusikakeskkoolis olen õpetanud üsna pikalt, aga üldiselt tänapäeva noored ma pean tunnistama. Isegi sõltumata east on siiski palju palju sihiteadlikumad, kui võib-olla noored 20 aastat tagasi ka otsa kooli õpilased ikkagi teadvustavad ja annavad endale aru, millise eriala nad on valinud ja ka on nõus siis meeleldi sellega seonduvaid raskusi ja takistusi ületama. Seda kõike on põnev vaadata ja ka ohjata, juhendada, õpetamine on sinu jaoks loominguline töö kahtlematult no rääkimata sellest, et iga muusikateos ka uuesti mängituna sisaldab ikka midagi värsket ja huvitavat. On vast isegi põhiline raskus ja väljakutse selles, kuidas erinevatele noortele inimestele nendes teostes sisalduvat kvaliteedid ja sisalduv sisu mõistetavaks teha ja kuidas seda avada. Ja ka muidugi kasvõi suhtlusstiil suhtluslaad on niivõrd erinev õpilaseti, mõni vajab tohutut tiivustust ja julgustust ja kiitmist isegi võib-olla siis, kui selleks põhjust ei ole, sest muidu laske initsiatiiv ja mängusoov kipuvad haihtuma. Teine õpilane jälle ütleb, et ta ei käivitu muidu, kui teda ei kritiseerita piisavalt. Selliste polariteetide vahel on palju palju üleminekuvariante, aga tõesti iga õpilane on erinev, vajab erinevat kohtlemist, erinevat stimuleerimist nii-öelda. Ja see on üks väga põnev, aga raske ja vastutusrikas tegevus. Üks sinu hobisid ja kirgi on reisimine, ka sina oled kultuurireisija, kes hoolikalt oma marsruudid läbi mõtleb ning põnevate kontsertide ja, ja etendustega seostab. Õigemini nendel need reisid võib-olla tuginevadki. Tõsi see on, et ma olen püüdnud alati viia kokku mingit väga huvitavad ja erakordsed kontserdid mõnikord ka ooperietendus, et teatud valdkondades, mis mind ekstrahuvitavad. Ja loomulikult on mind huvitanud väga kujutava kunsti ja eriti vanema kunstinäituste külastamine ja loomulikult muusikutega seonduvad paigad siin just ennist sai mainitud pahi jälgedes käimist, samuti oleme endale ja Haydni paikades viibinud need asjad kokku, nagu aitavad tedagi laiendada seda maailmapilti, mida instrumentaalmuusikaga üksinda tegeledes võib-olla alati ei ole nii kerge omandada. Siiski instrumentaalmuusika, eriti varasem instrumentaalmuusikat sisaldab elemente nendest kunstivaldkondadest ja sellest ajast, mis meid iga hetki ümbritseb, et seetõttu näiteks 18 sajandi muusikat mängides ka tolle aja maalikunstiarhitektuuriga tutvumine on minu jaoks siiski väga kõnekas, kasvõi juba paljalt sellepärast, et et need on ainukesed materiaalsed signaalide märgid, mis on reaalselt säilinud tollest ajast. Muusika puhul me ikkagi näeme ainult nooditeksti, on mõned üksikud pillid muuseumites aga seda reaalset musitseerimisega praktikat meil ju kuskilt salvestatud ei ole. Et ükskõik kui põhjalikult nega juuri traktaate ja ei püüa jälgida ajaloolise esituse puuritud ja töötatud reegleid me ei saa kunagi väita, et me mängime nii, nagu tol ajal mängiti. See on ju kõik ikkagi spekulatsioon ja, ja, ja püüje toetudes teatud informatsioonile muusikat teha. Aga võtame arhitektuuri ja maalikunsti, mida võiks ju ka kuskilt maalt vähemalt arhitektuuriga nimetataksegi kivistunud muusikaks siis kas või need vormi küsimused, kuidas paigutuvad hoone või siis ka maali teatud osad lõigud, kuhu on suunatud põhitähelepanu maalikunstis siis näiteks mingi valguse, põhiline vist või arhitektuurist siis sellised väljaulatuvad hooneosad. Et seda kõike on ju muusikatehases samuti neid samu printsiipe on kasutatud muusikateoses või sedasama koloriidi küsimus, näiteks kõlavärvikoloriidi küsimus, seda ju siiski maalide pealt küllaltki hästi visuaalselt näha. Muusikast tuleb eriti klaverimängus, tuleb see ju teadlikult tekitada, kui kõvasti või millise tooliga, missugust hääldamist registrit välja tuua. Et kui me ikka vaatame barokiaegseid maale, kus domineerib selline pruun isegi tume ümbrus, mille keskel siis see põhiobjekt sätendav, võtame kas Verembrantit või seal hilisemaid hollandi maaliaid siis miks ta ei meenutaks sellist tugeva passiregistriga seitsmeteistkümnenda sajandi alguse muusikat, kus siis meloodia sellise peene niidina üleval särab. Võtame prantsuse kunsti, Koajast antaanvatoodet, millised unistuslikud, värvikombinatsioonid ja sellised õrnad gammat seal säravad, tegelikult täpselt samasugune. Pärnus valitseb ka prantsuse klavessiini muusikas näiteks fant, Saagub ränimuusikas Iklas iganes. Et sellised kunstiajastule stiile omased tunnused, kvaliteedid, võib-olla neist on võimalik isegi paremini aru saada kui vähemalt minul isiklikult kui neid nagu visuaalsel kujul ka näha. Ja see ongi mind ilmselt kihutanud või kutsunud Nende teostega tutvuma, mida siiski kohapeal vähemalt sellises ulatuses ei ole võimalik teha, ma mõtlen siin Eestis kuigi tõsi, tänapäeva internetivõimalused on muidugi tohutult avardanud ka võimalust tutvuda erinevate kujutava kunsti tutvuda ültse kujutava kunstiga ja kõige sellega, mis on väljaspool meie Eestit. Nii et tegelikult on kõik omavahel põimunud. Loomulikult muusika on ikka osa kogu elust. Ta ei ole ju mingi ainult asi iseeneses. Lõppeva saate külaline oli pianisti Kalawessinist ning klaveripedagoog Lembitu Orgse. Kuulsime tema esituses fragmente Bachi mul kontserdist Haydni e tuurijat, seedursonaatidest François koparaani palast õnnelikud ideed. Värskelt salvestatud Bachi prantsuse sõittidest number neli ja viis. Saate koostas Kersti Inno. Tehniliselt teostasid Katrin maadik ja Helle Paas.