Lugupeetud kuulajad tänases kunstiministeeriumis Ütleb Indrek Grigor, Tiiu Talvistu ka fenomenist nimega Pallas. Edasi räägime Raivo Kelo mehega Pärnus toimunud videol supermarketist ning Airid Riisbergiga kunstitöötajate seminarist, MINA OLEN mani mürk, head kuulamist. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor, selle mitte just pika aja jooksul, mil olen töötanud alternatiivsus või vähemalt sõltumatust taotlevate kunstiajakirjanduse kanalitega. Olen korduvalt kokku puutunud etteheitega, et liiga suur rõhk on kaasaegsel kunstil või et vanem kunsti puuduks üldse pildilt. Mööndustega on see etteheide ka õigustatud. Laskmata pikemalt ajaloo ja kaasaja erinevate kokkupuutepunktide, sealt kerkivate käsitluste võimaluste kaardistamisesse ning siinkirjutaja kompetentsi piiride analüüsimise ja valikute põhjendamisesse. Võin lugupeetud kuulajaile rõõmuga öelda, et tänaseks Tartu möliseb stuudiokülaliseks on Tartu kunstimuuseumi teadusdirektor Tiiu Talvistu kellel on palunud vastama küsimusele, mis on Pallas. Vallas on Eesti 20. sajandi kunstiajaloos ja eriti Tartu kunstiväljal aktuaalne paratamatult kogu aeg. Aga konkreetse ajendi tänase saate teema valikuks on andnud Tiiu Talvistu ja Mare Joonsalu kureeritud näitus Pallas Tartu kunstimuuseumi viltuses majas mis jääb avatuks veel jaanuari lõpuni. Ning seoses selle näitusega välja antud hirmuäratavate mõõtmetega raamat Pallas ning kaudselt ka novembri keskpaigas esitletud Eesti kunstiajaloo viies köide, mis keskendudes perioodile 1900 kuni 1940 aktualiseerib ka akadeemilise kunstiajalooväljal hetkeks Pallase kaasajal. Tere, Tiiu Talvistu. Tere. Ma teadlikult ei tahaks rääkida otseselt ei näitusest ega raamatust, vaid pigem ballasest kui kunstiajaloolisest objektist. Niisiis võiks meie vestluse juhtlõngaks olla küsimus, mida tähistab Pallas. Mulle näib, et selle teema saab jaotada kolme üldisemasse punkti. Ballas kui institutsionaalne ajalugu ehk mis on Pallas palasku persoonide lugu ehk kes on ballaslane ja Pallas kui vormilooline. Ehk mida tähistab stiilimääratlus, ballaslik, kunstiajaloolises ja krunti kriitilises kõnepruugis on Pallas tihti kasutusel stiili määratlusena näiteks töötab Pallas mõistena niimoodi kui Tiina Aabel paralleele Pallase Pariisi koolkonna vahel. Samas aga on Pallasel reaalne institutsionaalne ajalugu, ruumid, põhikiri, juhatus ja nii edasi. Minu jaoks üks põnevamaid küsimusi selles vallas on olnud kunstiühingu Pallas kunstikool, Pallase suhe. Ühing ei koondanud algselt ainult kunstnikke, vaid seal oli väga tugev kirjanike osatähtsus. Vahepeal kirjanikud suisa domineerisid ühingus, aga pärast seda, kui 1930 valiti esimeheks Nikolai Triik, toimus lõplik pööre kujutava kunstiühingu suunas mida tähistab 32. aastal kinnitatud põhimääruse muudatus, millega said ühingus hääleõiguse vaid põhiliikmed, kelleks tohtisid olla vaid kunstnikud. Sisuliselt kujunes Kunstiühing ballasest kooli lõpetanute jaoks justkui erialaliit ehk ametiühing Pallas. Jah, tõesti, palase ühing asutati Tartus ja 1918. aasta jaanuaris ja toona seal asutamise ajal oli liikmete arv erakordselt väikese, oli 10, kui nii 11 on esmalt peetud Tuglas asutajaliikmeks kui veidi aja pärast liitunud liikmeks. Ja nimeks sai ta kunstihing, mitte kunstnike ühing ja võib teda ju liikmete arvu poolest suisa võrrelda toonase kirjandusloos olulise rühmitusega. See on Seuro kirjandusliku rühmitusega, kus liikmeid oli seitse ja aja jooksul küll liikmelisus muutus, kui tarbijaid samaks. Ja selles euroga on kokkupuutepunktid teisikliku vaadata Pallase kunstiühingu liikmeid, sinna väga mitmeid kirjanikke, kes pärinesid jussi urukunstnike rühmitusest alle Tuglas, Visnapuu pärija Gailit ja noor eestlane, suits ja tõesti, 32. aastal tekibki muutused, mitmed kirjanikud taanduvad, aga muutus tegelikult Pallase kunstiühingus hakkas toimuma juba siis, kui põhikirja muudeti. Ümbruskonnast, muutus ta tegelikult kunstnikelt ühendavaks organisatsiooniks. Kahe üha enam. See sai alguse sellest, kui kool 24. aastal vaba akadeemia põhimõtetest läks üle kindlama distsipliini liseks kõrgemaks kunstikooliks. Ja kümnendi lõpuks, kui oli juba piisavalt vallaslasi lõpetanud, vajasid Tartu kunstnikud üha enam oma kutseõigusega kajastavate organisatsiooni, milleks juba las oli ja tänu sellele instituitsionaliseerumisele katusorganisatsioon ka kunstnike, selliseid kutse õigusi kaitsvaks kul Kultuurkapitali suhtes ja samas ka Pallase kunstikooli suhtes. Mingis mõttes sellest kunstiühingus Pallas ja kunstikoolist Pallas, et nad kokku moodustavad, eks niisugune riik riigis. Jah, ta moodustab tegelikult ju nii-öelda selle Tartu kunstielu tuumiku ja samas sellise kunstielu tuumiku, mis siiski väga tugevalt mõjutas eesti kunsti arengut kolmekümnendatel aastatel terves Eestis tervikuna. Teine väga marsse vastuse väljaga küsimus võiks olla, kes siis ikkagi on ballaslane, eriti kooli kaudu, ongi Pallas ennekõike persoonide ajalugu. Konrad Mägi, Nikolai Triigi, Ado Vabbe, Anton Starkopf kui kõige olulisemate õpetajate elulood on sisuliselt Pallase eelajalugu. Nii väidaksin, et vallas sündis tegelikult juba 1914 Konrad Mäe ateljee kooliga. Pallas kestis edasi pärast sõda noh näiteks Adobe kehastuses. Aga palaslaseks nimetatakse nii tänapäevases kunsti kirjutises kui ka Pallase kaasajal kõiki õpilasi. Niisiis sõltub ballaslane olemine otseselt või kaudselt seotusest institutsiooniga Pallase raamatus kirjutatud ja Tiiu Talvistu järgmiselt. Tartus tegutses küll kuni 1950. aastani Tartu riiklik kunstiinstituut, kuid kavad allutati järk-järgult sotsi realistlikule kunstiõpetusele. Alles jäid Pallase koolkond, mis hakkas elama oma elu ning mõiste ballaslus, mis igal ajastul omandas uue tähendusvarjundi. Ballasuse sisulise määratlemiseni jõuame järgmisena. Aga kas te palun kommenteeriksite ennem, keda teie kunstiajaloolasena nimetate ballaslaseks ja millist funktsioonise määratust täidab? Kui ma võtan ennast ajaloolase positsioonilt, siis ma peaks alustama sellega, et esiteks on ballaslased kunstiühing Pallas liikmed. Teiseks, kui aasta hiljem 919, esimesel oktoobril avatakse kunstikool ja seal asuvad õppima noored kunstihuvilised, siis võiks ballaslaseks hakata nimetama neid kunstnikke kui 79 kes 1940.-ks aastaks on Pallase kunstikooli lõpetanud ametlikku kursuse. Nüüdseks on võetud omaks seisukoht, et neile lisandub veel 11 kunstnikku, kes lõpetavad sõja ajal, seega on neid kokku 91. Siia võiks sisuliselt ju liita ka 60 joonistusõpetajate kursuse lõpetajat, kes kannavad neid kooli ideid edasi koolidesse oma joonistusõpetaja tuse kaudu. Nendest osad on küll ka lõpetanud kujutava kunsti aru nii, et see arv jääb sealt väiksemaks. Sisuliselt võiks ju laiendada seda nendele, kes Pallases õppisid, aga küll ei lõpetanud. Samas kui võtta nüüd sisuliselt, siis need õppejõud ju olid õppejõududeks väga paljus kuni Tartu riikliku kunstiinstituudi sulgemiseni. Oma õppemetoodikas jäid nad väga paljudes kindlaks nendele samadele seisukohtadele, mida nad õpetasid kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel. Seega võib seda ballasliku õppemetoodikat näha ka nendes, kes lõpetas Tartu riikliku kunstiinstituudi. See ajabki mõte ja idee erakordselt laiaks jälle mõtte sisu Pallas. Et see ballasega koolkond on siis ikkagi seotud nad kunagi väga ilusti õnnitlenud. Tiina Abel sealt, kus hakkab Pallase koolkonna mõistes, on sellest hetkest, kui avatakse kunstikool. Kolmas probleemne aspekt Pallase, kuid tähistaja kirjeldamisel stiililooline küsimus, ehk mida siis ikkagi sisaldab stiilimääratlus, ballaslik? Ennem sai juba korra viidatud sellele, et ballaslikus on läbi ajaloo teisenenud. Selle iseloomustamiseks tooksin kaks tsitaati. Esiteks Eha Ratnik, 1980.-te algul, ma tsiteerin. 1900 kolmekümnendatel kujunes meie maalis välja see laad, mida oleme kõige rohkem harjunud nimetama ballaslikuks maalikooliks sulavate, pintsli või pahtlitõmmetega koloriidilisi väärtusi rõhutav looduslähedane maal. Enamasti värvirõõmus ja valgusküllane, iseloomult rahulikult vaatlev kujutamisviisis puudub plakatlikus mõttekäikudes keerukus, alltekstid, tsitaadi lõpp ning teise öelgem siis tänapäevase Pallase definitsiooni tsiteeriksin Tiina Abeli artiklist Pallase koolkonnast 1930.-te aastate kunstiprotsesside foonil. Ma tsiteerin, kui kõneldakse koolkonnast, eeldatakse sageli ühtselt sõnastatud kunstnik koondavate eesmärkide olemasolu. Pallase koolkonna puhul ei saa rääkida erinevaid isiksusi sidunud programmist ning seetõttu tundub kõige viljakam iseloomustada Pallase funktsioneerimist Eestis 1930.-te aastate kunsti kultuuri analoogia abil. Võrdluses näiteks Pariisi koolkonnaga. Pallase koolkonna puhul on põhjust rõhutada internatsionaalse ja rahvusliku suurepärast kooskõla. Rahvusvaheline kunstisituatsioon mängis ballas lastele kätte soodsa võimaluse hetkel, mil kultuuriilmas puudus totaalselt haarav originaalne mõte omandas suurema kaalu isiksuse või rahvuslikkuse prisma. Vana idee. See oli tõepoolest kultuuri regionalismi aeg, mil originaalset armastati tihti võrdsustada rahvuslikuga. Tsitaadi lõpp. Sega mina, julgeksin Pallase, kui tähistaja kokku võtta järgmiselt Pallas on kunstilooliselt vaieldamatult oluline institutsionaalne fakt. Eraalgatusliku ettevõtmisena on ta paratamatult läbi põimunud oma liikmete personaalsest ajaloost. Aga tegemist on siiski vaieldamatu ajaloolise faktiga. Ehk me ei saa väita, et Pallase puhul oleks tegemist kunstiteadlaste väljamõeldis ega märksa probleemsem väitena aga ütleksin, Pallase näol on tegemist siiski vaieldamatu stiililoolise etapiga mille määratlus sõltub hetke kunstiajaloodiskursuses. Et kas sa natuke iseloomustaksid näiteks Pallase stiililoolist kujunemist 20.-te 30.-te võrdlusega. Kui alustada nüüd 20.-test, kui õppesüsteemgi alles välja kujuneb, siis seda on võib-olla suurepäraselt võimalik vaadata nende õpilaste näol, kes lõpetavad kahekümnendatel ja kes on täiesti mõjutatud mõned sellest mis toonasel kunsti ajaloos toimub, see on siis saksa ekspressionismi-ist ja muudest suundumustest kunstis ja kui vaadata ka seda, kuidas nad maalitud on, siis see, kuidas nende käekiri kolmekümnendatel aastatel muutub, see on just nimelt selline professionaalsete oskuste täiustamine pidev. Ja tegelikult, kui vaadata seda, mida on hindanud need, kes Pallases on õppinud, siis nad on oma õppejõudude puhul rõhutanud pidevalt seda, et see on professionaalsete oskuste edasi andmine nendele, kes kunsti õppisid. Järelikult kolmekümnendad aastad, kui tõusis tähelepanu keskmesse mitte just see, mida maalitakse, vaid kuidas maalid takse. See oli vallasele väga soodusaeg, sellepärast et nende kunstnike areng 20.-test Fardi või Karin Luts on näha, kuidas läheb sellise tehniliste nüansside lihvimise suunas. Seetõttu kui hiljem ballaslased need, kes lõpetavad küll Tartu riikliku kunstiinstituudi näiteks Lembit Saarts on öelnud siis Pallas see idee, et see on eelkõige kunst kunsti pärast, see on just nimelt nende esteetiliste väärtuste rõhutamine kunstis ja sellest omamoodi kujunes ju mida on hiljem ka osalt ette heidetud kunstiajaloolaste poolt, et vallaslased kaitsesid nagu selliseid iganenud väärtusi, aga nad tegelikult kaitsesid seda ideed, mis ju nõukogude ajal oli eriti põlu alla saada. Kuidas saan seda kunst kunsti pärast, ideed? Samas ajastu on loomulikult selline, et hinnatakse ja mis on väga normaalne, et ühe sellise olulise nagu Pallase koolkond juurde pöördutakse pidevalt tagasi ja iga ajastu annab talle selles uurimises oma värvingu ja mõtestab teda lahti uudsetest aspektidest. Te kuulasite saadet Tartu möliseb stuudios olid Tiiu Talvistu ja Indrek Grigor. Kuulmiseni. Lugupeetud kuulajad, kunstiministeeriumisse on seekord külla kutsutud Raivo Kelomees rääkimaks Pärnu video- ja filmikunsti festivalist mis toimus sellel aastal juba kuueteistkümnendat korda ja ma vaatasin kodulehelt, et on olemas ka juba järgmiseks aastaks pesa tehtud, nii et traditsioon jätkub. Selleaastane festival toimus juba tegelikult oktoobri lõpus, aga me jõuame selle kajastamiseni nüüd ja kokkuvõttes on see hea põhjus rääkida natuke üldisemalt ka videokunsti ja sellise eksperimentaalse suunast Eestis aga natuke tausta mõttes rääkides siis Pärnu filmi ja videofestivali eesmärk ka on siis kaardistada Eesti audiovisuaalset maastikku ja püüda siis kokku viia sellised erinevad žanrid või, või suunad film, videokunst dokumentaalantropoloogia, virtuaalne meedia ja tegeleda just selle eksperimentaalse suunaga. Ja kui ma veel ütlen kaks sõna taustaga, et siis nagu on lugeda rühmituse nukratta kodulehelt seda festivali on aastaid vedanud selle käivitanud, siis idee selle taga oli just üheksakümnendatel kaotada või esitada väljakutse, siis tollal aga määratletud institutsionaalsete piiridele filmi- ja videokunsti ja teiste selliste vastanduste vahel nagu professionaalne videokunst ja amatöör ja nagu nad ise määratlevad Sis kunstnike kinov riikide vahel. Aga nüüd küsiksin Raivo käest selleaastase festivali kohta, täpsemalt. Selleaastane teema oli video supermarket ja kui eelmise aasta teema oli videokunst peale videokunsti, siis mis see situatsioon oli, millega nii-öelda tegeleti? Mul on tõesti õnn olnud seda festivali jälgida juba üheksandate aastate lõpust ja selle kõige olulisemaks jõuks, ma arvan, on ikkagi all Paldroki entusiasm selle korraldamisel ja ta ongi saanud ainukeseks, kas järjekindlaks uue meediafestivaliks, mis koondab enda alla siis selliseid alternatiivseid postike väikeste eelarvetega töötavaid kunstnikke. Need aga kaks viimast festivali oleme püüdnud siis koostades alliga teha sel viisil, et mingi teema oleks ka, et mitte niisama nagu mingi video näitamine millel on mõnede arvates ka natuke halb maik see Poolast mingite amatööride tegevus, mis nagu suurema auditooriumini jõua. Kahtlemata ta seda on, kuid mingil määral varal kunstnikel, kes selles valdkonnas tegutsevad, õnnestub nagu kombata neid ühiskonna, selliseid piiripealseid olukordi mis väga selgesti tulid esile just kahel viimasel aastal, mis toimusid siis Pärnu Port Artur kahes ehk siis supermarketis sisuliselt eelmisel aastal oli seal rohkem ruumi, isegi kuna osa galeriisid ja osa ostupaviljone olid nagu hõivamata. Nii et ma ei ole ausalt öeldes näinud kujutavatel kunstnikele eriti video Kustikel paremaid kunsti esitamisvõimalusi nagu need selles supermarketis, noh loomulikult me näeme sealsamas kõrval mingisuguseid totraid, butiik või kioskid, kus müüakse küll kulda, küll kristalli, ent samas ruumid sealsamas sama suurusega võistlevad Tallinna kunstihoone siis kumu parimate nagu näituseklaridega on puhtal kujul, siis ütleme ühe või siis kõige rohkem kahe installatsiooni päralt kõik teised seinad nagu tühjad. Nii et kui süüvida sellesse, siis neid niivõrd luksuslikke esitamisvõimalusi kunstnikud ei saa endale kusagilt. Kuid eelmisel aastal me rääkisime sellest, mis saab niisuguse eksperimentaalse valdkonnaga nagu videokunst, mis on ka ju erinevate kunstialade piiril toiminud nii ajalooliselt kui ka praegu. Et sinna on siis segatud kujutav kunstfilmikunsti, aga eksperimentaalfilmiajalugu nii pikk, kui see ka on, mida tehakse väga väheste aia väga odavate vahenditega, ent siiski läbi selle nihutatakse, nagu selle valdkonna piire saab sellest videost olukorrast, kus tegelikult igalühel on mingi instrument, millega ta saab filmida alates mobiiltelefonist, fotokast, siis videokaamerad ei ole enam nagu eriti kallid. Olukord on väga erinev sellega, mis näiteks Eestis oli üheksakümnete alguses, kus enam-vähem ühel kussi institutsioonil video, kaheksa kaamera tagastas 15 kunstnikku. Seda nii muidugi järjest kinni pannes. Kuid Ma arvan, et see olukord ei erine sellest kui fotomuutus rahvalikuks tehnoloogiaks või selliseks salvestamise pildi tegemise vahendiks ju 19. sajandi keskel me loomulikult ei mäleta seda, kui see fototehnoloogia üldse tekkis loomulik, tanud jõukatel inimestel mingites stuudiotes olid need fotod, kuradid ilmselt käisid pilti tegema, sest see oli väga oluline rituaale, siis hiljem tekkis niisugune nagu käsikaamera kaamera suursemadki, vähenenud kaamera otsapidi mobiilis, nagu paljud teised asjad ja ka nagu ütleme sellega tehnika panemisega muutub ta selle kasutusala või kasutusringkond, nagu laieneb loomulikult samamoodi kasele liikuva pildiga. Et esimene moment muidugi nii tarbijate kui ka kunstnike jaoks, et üleüldse mingi tehnoloogia kätte saad, milleks ta Pilti võiks salvestada ja siis järgmised arengut seisnevad siis juba nagu selle nii tehnika vähenemises, odavnemises ja selle pildikvaliteedi paranemisest. Selles olukorras, kui siis nii-öelda videosta saanud peaaegu igaühele kättesaadav meedium kuidas sellises olukorras siis korraldada eraldi festivali, mis peaks seal olema kuidagi nagu kunstifestival, et kuidas piir seal vahel tõmmatakse, samas Pärnu või Canon kratta ja samas ka selle videofesti üldine loogika on olnud just seda, seda piiri nii-öelda nagu amatööri sellise professionaali vahel pigem mitte tõmmata, et näidata selliseid huvitavaid eksperimente, et ükskõik, kes need teinud on samm õieti aru. Jah, loomulikult see on kõige olulisem eesmärk muidugi ma ei tea, kellele räägin, selles mõttes, et siin võib nagu maast ja ilmast kokku jutustada, kui seda nagu väga laia auditooriumit ette kujutada, kelle jaoks videokunst tähendab seda, et umbes nagu MTV, eks ole, videod, mida muide mõningaid muusika videosid vanakuu tegelikult ütleme, festivalide kontekstis esitatud, aga neid on tõesti väga vähe, neid asju kindlasti ei tohiks segi ajada, sest ma olen seda terminit seoses selliste muusikavideotega kuulnud. Minu arust see on väga suur eksitus. Jah, no võib ka nagu väga eksperimentaalväga mängurid väga huvitav olla ja mis kõik veel, aga noh, natuke erinevate valdkondade on tegemist. Et ma arvan, üks Piritlus on see, et kujutavad kunstnikud tegelevad sellega või siis kui sellega tegelevad professionaalsed näiteks filmitegijad, siis nad ikkagi noh, kuidas öelda teemadeks ühestaalset nagu väljundit, millel ei pruugi kommertsväljundit olla, samas neil Pärnu festivalidel on palju ka hästi dokumentalistikat olnud ja ka vist isegi mõningaid filme. Täpselt nüüd need ei mäleta, aga noh, minu arust üksvahe käis seal üsna aktiivselt nii Andres Maimik või vähemalt need filmid, dokumentaaltööd olid seal, Jaak Kilmi ja ja teiste nimed on nagu seotud, kes on praegu nagu professionaalsel filmimaastikul ikkagi nagu tegijad samuti kujutavad kunstnikud, keda siin mainida, nii Ene-Liis Semper, Jaan Toomik, Kai Kaljo, kui nad ise ei ole käinud, siis nad oma töid on sinna saatnud. Nii et selles mõttes Eesti videokunsti kujutava kunsti hinnangut on nendes esindatud olnud. Kuidas rahvusvaheline osa seal kokku tuleb, et kas sellele festivalile eelneb mingi avatu kutsung või kuidas te seda programmi komponeerita? Seda tuleb alli käest küsida, ma arvan, et tema oma sõpruskonda kasutades lihtsalt kutsub neid inimesi, keda teab kõige lähemalt siit, Soomest ja teistest riikidest, kellega ta suhtleb siis nende perfomance festivalide kontekstis. Muidugi minu arust on olnud seal ka rippunud üleval mingisugune kutsung, ma ei tea, kuidas seal praegu on süsteem säranud. Küsimus on, mida seal avatud kutsungi ka pärast peale hakata, kuidas seda vastuseid nii-öelda kas sorteerida või valida. Et kas kas selektsioon toimub või mitte, et tavaliselt ikka selektsioon on ja Eestis on ka mitmeid üritusi tehtud, mis sel põhimõttel on toiminud just nagu video mõttes või digitaalmeedia mõttes. Vahemärkusena Nongrata viibib hetkel Ameerika tuuril, seetõttu ei ole neid siin kunstiministeeriumis. Aga kui sa tõid välja ühe tunnusena, et selle nii-öelda eksperimentaalse videokunsti või eristus võiks olla see, et tal ei ole just nimelt seda kombertsiaalsete eesmärki. Ja samas siis aasta festival paiknes just nimelt siis ka eelmisel aastal Port Arturi kaubamajas hõivas nüüd nii-öelda sellise tühjaks jäänud kaubanduspinnad. Lisaks sellel aastal toimus ümarlaud, mille teema oli hea kunsti hind. Nii et te olete päris palju seal nii-öelda tegelenud selle raha kommertsi ja siis sellise eksperimentaalse videofilmikunstisuhetega. Viimased aastad eristuvad tõesti sellepärast, et alliga Me mõtlesime läbimisteema, võiks olla, millest arutleda, see nii-öelda konverents ongi seisnenud umbes kümnekonna inimese sellises vestlusringis, mida me oleme ka salvestanud ja mida ma olen kasutanud siis nendes ülevaadetes artiklites, mis ma olen kirjutanud festivali kohta, aga selle aasta teema oli, tekitas sellise Sydeo supermarket nimelise pealkirja kõigele. Ja me tõesti arutasime selle üle, mis kunstiinimeste jaoks nagu laiemalt on nagu oluline, et kui palju sa pead kulutama, et head kunsti teha. Et kas, ütleme, suured kulutused kajastuvad ka ja kunstiteose kvaliteedis või vastupidi, et isegi väga väheste väga odavate vahenditega sa saad midagi väga head tehtud, nii et tegelikult väga põhimõtteline küsimus kõigi kunstnike jaoks ja isiklikult nii palju, kui mina olen kunstiga suhelnud ja ise nii, et neid valusid põdenud, siis loomulikult on mingid piirid, millest allapoole sa ei saa, seal peab ikka midagi olema, millega midagi teha. Sa ei saa ikka päris paljakäsi teha eriti nagu tehnoloogilist kunsti. Kuid kui odavaks on võimalik minna, et see kvaliteet ikkagi säilib, see on nagu selline lõputu küsimus ja teine küsimus, et kui on näiteks väga palju võimalusi seal ühele Indiast pärit vestlusringi osalisele, esitati küsimus, et kui oleks tal miljon eurot, et kas ta siis ka kunstidajaks ta ütles küll kindlalt, et siis ta ei teeks. Teeksime, et seda võib meile kõigile esitada selle küsimuse. Jah, see on väga tugev test kunstnikule, et ta ikkagi teeb ka siis võib-olla midagi läheb, tema kostis kaduma, kui selline nii-öelda eksistentsi naine või surve, mingi äng nii-öelda ära kaob. Et lihtsamalt öeldes, kui kõhnunud reisi- ja elamistingimused on korras, et mis kunsti siis kunstnik teeb. Aga noh, ma arvan, et ikkagi jätkab selle tegemist, kuid üks mõte on seal läbi, käis, seisnes selles, et et üsna palju oleneb inimeste endi sellisest vaimsest distsipliinist või kuhu nad neid piire ise nagu tõmbavad. Vahel on inimesed rikutud niisuguse infoga, millega meil ei ole midagi peale hakata. Kuidas keegi kusagil mingil maal, eks ole, teeb kunsti ja missugused vahendid tal selle jaoks on vahel lahtised puutuvatel ka kokku ja siis ängistus on väga suur, nendel seda ei ole nagu mäletan selgelt, et 90.-te alguses, kui Eestis midagi ei olnud ja inimesed õppisid Soomes videokursustel nagu kõrgkoolis, et siis tulles Eestisse mitte midagi ja siis ma mõnedele isegi soovitasin, et sa pead siinsamas nüüd selles ajas ikkagi ennast nagu kehtestama ennast, nagu leidma nende samade vahenditega nende piiratud võimalustega. Sest et kunstnikul ei ole nagu teiste aegadest keskkonda antud. Ma tahtsin lihtsalt armargina öeldud selle kohta, et kas pigem puudusest või teatasest eksistentsiaalsest survest, kas paneb tegutsema, paneb meie seekordse ministeeriumi ärgne plokk räägib just selliseid precariaadi situatsioonist, mille mõte on just see ennendatav sotsiaalsete garantiide puudumine, mitte ei pane kunstnikke tegutsema kunsti suunas, vaid puhtalt selle ellujäämise suunas, nii selline kannatava kunstnikubaas või, või see teema on natuke ka ümber pöördunud, aga ma tahtsin veel öelda selle videokunsti ja raha või selliste materiaalsete võimaluste kohta näiteks. Mulle kohati tundub, et uue meedia puhul kohati selline tehniliste vahendite luksuslik kättesaadavuse kohati mängib üle selle sisu või selle ideega. Et väga palju on sellist puhast rõõmu mingist tehnilisest lahendusest nii-öelda ja kohati seal võib minna see kalduda selle poole. Neid juhtumeid on erinevalt, aga ma üldpildi mõttes ma isegi vaidleksin sellele vastu, minu arust on just praegu nagu see aeg on juba käes, juba tegelikult mitmed aastad, kus selline tehniline vaimustus on kadunud, see pigem kuhugi 90.-te lõpul võib-olla kahe tuhandete alguses veel oli, et uued vahendid ja mida kõik nendega on võimalik teha, et noh, kuhu see kõik praegu on läinud, võib-olla mobiilvahendites on veel nagu sellist erutust, et nagu, et mobiil muutub üha paremaks, üha enamaid asju on võimalik sellega teha, mingi erutus, nagu selle tehnilise vidina üle on kanaliseerunud tõlgete arvutite, mõtlesin juba kõik ära tehtud, et arvutis saad ainult seda võimsust tõsta, aga kvalitatiivselt nagu midagi uut, nagu ei ole võimalik endale lisada. Mulle tundub, et kunstnikud natuke aega sellega juba tegelenud, et nad on ammu ületanud niukesed tehnilise vaimustuse, sest kultuurilises mõttes see vaimustus tõesti jäi kuhugi 90.-tesse, et kogu ühiskond oli haaratud sellest tiigrihüppest ja digitaalmeediatulekust ühiskonda, kuidas ta muudab meie suhtlemist ja mõtlemist ja mida kõike. Võib-olla see, et kõrgaeg või vaimustus aeg oli nagu kuskil üheksakümnendatel seal teisel poolel, et sa alguses mainisid, et Pärnu videofest on jäänud ka praeguseks hetkeks ainukeseks suuremaks platvormiks sellisele meediumile, et miks see nii on või milline on see üldse videokunstisituatsioon Eestis praegu? No mulle tundub, situatsioon on selline, õpetatakse kosti kõrgkoolides ja tudengid teevad oma lõputöid nagu selles uues meedias, mitte ainult nagu videoga, nagu digitaalmeedia laiemalt ja minu arust saaks väga häid töid nii Eesti kunstiakadeemias kui Tartu kõrgemas kunstikoolis ja mitmed projektid sellel vastaval festivalil olidki olla enda valitud. Kuna ta käis nagu lõputööde näitusel, siis ta konkreetselt pöördus nende kunstnike poole, kellel olid sellised videopõhised, projektid või digitaalmeediapõhised projektid ja minu arust kunstnikud, noored kunstnikud, tudengid teevad ikka nagu väga häid töid, see on väga suur erinevus, ma olen neid jälginud ikka tõesti enam kui 10 aastat, et, et see, selline nii-öelda tase kuidas tahes, seda kirjeldame on nagu tõusnud, et inimesed on piltlikult öeldes nagu selle audiovisuaalkultuur ja digitaalkunsti kultuuri kuidagi nagu emapiimaga sisse saanud, et nad lihtsalt ujuvad juba niigi nagu selles keskkonnas ja selle läbi imbunud sellega. See on 100 põlvkowne, nimetatakse sital näitis. Aga seda uut meediat õpetatakse siis kunstiakadeemias ja Tartus kõrgemas kunstikoolis. Aga kuidas sa suhtud sellesse, et uus meedia kui üks selline vahend kaasaegse kunstniku tööriistakastis, et väga populaarne see idee, et sa valid meediumi vastavalt oma ideele, aga siin jällegi minu jaoks tuleb kohati ette see teatav nagu meediumi tegelik mittetundmine või et samas video tundub, et see on nagunii kohutavalt, eriti kuna me oleme sellega praktiliselt üles kasvanud ja, ja aastaid kasutanud ja see on niivõrd kasutajasõbralikuks muutunud. Tundub, et see ega just kunstnike puhul, et seal meedium, mida sa võid ilma praktiliselt ettevalmistuseta enda huvides ära kasutada, aga mulle kohati kahtlus, kuivõrd lihtne see on või kuivõrd nagu tulemuslik, selline suhtumine on, selline teatav pealiskaudsus. Ütleks selle kohta, et pealike otsust muidugi kohtab, ma arvan, niisugustel juhtumitel, kui inimestel on tõesti kas vähem aega olnud vähe viitsimist neid töid teha või ei ole nad nagu väga teadlikud sellest, mida varem on tehtud minu arvates ütleme kunstniku jaoks, kes selle digitaalmeediumi kunstiga tegeleb, on hästi oluline. Traditsioon olid aga mingi sellise ajaloolise taoga nagu tunnetus. Et see on kaasaegsel kunstnikule tervikuna nagu oluline, sellepärast et kõik on nii-öelda nagu ära tehtud, et ei ole mõtet väikseid jalgrattaid leiutada, kõik kannatab ära näinud ja ikkagi otsus saab sündida teatud, väga osava või väga nutika, niisuguse noh, mingite Algid, reede või põhiideede nagu kas need kompleksid või nende nii-öelda uude keskkonda siis nagu kass ümbertoomise või ümber ütleme see nagu tulemusena, et noh, mõnevõrra niisugune pessimistlik muidugi noortele kunstnikele, kuid nii palju kui ma olen näinud isegi väga häid töid, mis nagu vaimustavad ja mis erutavad. Ja sa esimese, aga nii-öelda annad ennast selle kunstiteose võimusesse, eks ole, sa nagu naudid sõda, ta elab nagu talle kaasa, kuid kui sa hakkad analüüsima teda nagu tükeldama, siis sa näed, et seal ei ole mitte midagi uut ja erutavat, niiet ikkagi petab ära, petab ära ja mis ei ole üldsegi küll. Aga see tähendab seda, et ikkagi Need üsna kulunud elementidega või kasutatud elementidega on võimalik ikkagi nagu uusi töid teha või mingit elamust tekitada. Üks moment, mida ma võiksin lisada selle tööriistakasti koht, mis peaks iga kunstniku siis ateljees olema, mida võiks nimetada siis nii-öelda elektroonilise meedia või digitaalmeedia tööriistakastiks, mida siis kasutavad paljud kunstnikud, kes ennast otseselt meediakunstnik näiteks ei pea, kelle hulgast võime nimetada Marko Mäetamme näiteks, kes on üsna selge näide, kiri on üsna palju nagu videoprojekte mis on väga sellised vahvad kunstiteosed, neid teinekord võib nimetada isegi animatsioonid, eks väga innovatiivsel viisil teostatud, aga Me video on see, mis neid kannab. Ja noh, loomulikult see video on digitaalne, eks ta on kasutanud nagu laptop ja kaamerat selle jaoks. Et mingeid linte seal vahepeal tõenäoliselt vist ei olegi. Et hästi selge näide nagu sellest, et, et kui kunstnik tahab midagi öelda, siis ta võib kasutada ka digitaalvahendeid kas nad on nagu pildivahendid või siis tahes elektrooniline kompositsioon, mis annab tulemuseks mingisuguse reageeriva keskkonnad kunstiks. Otseselt ei pruugi niisugune tehnoloogia friik olla siin kindlasti tuleks väga selgelt rõhutada, et see tehnoloogilise kunsti autorid pruugi tehnoloogilises mõttes eriti nagu tugevad, väga professionaalsed olla, kuigi see tuleb nendele kasuks muidugi. Aga ma arvan, et kõige rohkem tuleb kasuks nendele ikkagi varasema kogemused on meil, ütleme, selle ajaloo tundmine ja selle tunnetamine. Ta ikkagi kunstnik tegutseb kunsti kontekstis ja ta loob ikkagi auditooriumile, kes tunnetab seda ajalugu samamoodi nagu ilmselt temagi, sest vastasel juhul need teosed ei räägi auditooriumiga. Tulles tagasi selle Pärnu festivali juurde, kas sa osaled ka järgmisel aastal selle kokkupanekus ja kas tal on juba mingid teemad või mis nagu selle aastaga siis jumala laualt näitustelt, installatsioonide väljapanekutest, kogu sellest üritusest kas jääd mingid teemad õhku või kuu sellega edasi minna. Teemad sünnivad üsna viimasel hetkel alliga vahetame mõned meilid, siis mõtleme välja midagi, mis võiks olla. Millest saab rääkida, et hetkel küll midagi ei ole. Nagu ütlesin põhiorganisaator ikkagi Al Paldrok ja kuigi ma olen ka osalenud mõningate programmide sinna toomisega ja seda kõike väga laialt ette võtta ka auditoorium on siiski suhteliselt väike, kes sinna tuleb ja Tallinnast tulevate inimeste mõttes. Nende jaoks on tõesti mingit bussi vaja, mis viib toogavalte trand mugavalt ja sest väga tülikas ikkagi Pärda sõitval külmal märjal ajal. Aga aitäh tulemast kunstiministeeriumis, oli Raivo Kela mees ja tõi kaasa uudiseid Pärnu video supermarketist. Kunstiministeeriumis on nüüd külas Airi Trisberg ja räägime Eesti kaasaegse kunstiliidu initsiatiivgrupist ja need hiljuti toimunud kunstitöötajate seminarist pealkirjakunstitöötajad, ühinege. Ideega, et saada kokku niivõrd-kuivõrd regulaarselt ja arutada just nimelt kunstniku ja kunstitöötajad positsiooni üle ühiskonnas. Sai alguse siis umbes aasta tagasi, kui Anders Härm kureeris Tallinna kunstihoones näituse nimega bluugollar pluus, millega kaasnes üks vestlusring. Mõnes mõttes seminaripäev meil, Anders oli korraldanud sinna kutsunud rea poliitilise eliidi esindajaid, mõningaid majandusteadlasi, ametiühingute esindajaid ja vaatluse all oli pigem võib-olla nüüd see uus seadus ja ühtlasi ka ametiühingute võimalikkus Eestis, aga olukorras, kus kunstitöötajate problemaatikat peaaegu, et ei puudutatud paneelvestluste ajal, siis krustreerunud publik, mis koosnes peaasjalikult kunstitöötajates, kogunes sama päeva õhtul Kuku klubis ja leidis vajaliku arutleda ka kunstitöötajate situatsioonile. Võib-olla rääkida lahti paari sõnaga ka mõista kunstitöötajad. Harjumuspärane retoorika käsitleb alati kunstniku situatsiooni, aga see on ambitsioon võtta ette natuke laiemalt, et kõik, kes tegelevad, siis kunsti valdkonnaks tähendab kani kirjutajaid. Tore, et Rail Baltic kunstitöötajate mõiste, miks me seda kasutame võib-olla ühest küljest jah, sellepärast et see haaraks kaasa siis suurema hulga inimesi, kes töötavad kunstiväljal aga teisest küljest see rõhk sõnal töötaja peaks siis viitab sellele Kunstnike tavaliselt kui loomeisikuid üleüldiselt ei mõtestata kui töötajaid. Eelkõige meie eesmärgiks on võib-olla viidata sellele, et kunstniku tööd tuleb tunnustada kui tööd teiste kunstitöötajate puhul see on võib-olla vähem probleem, kui just kunstnike puhul. Praegu olla. Kunstnik on võimalus põhimõtteliselt olla kassa ametlikult töötu või siis olla eraettevõtja, mis on nagu FIE situatsioon siis teine mõiste, mida alguses ka kohe rääkida, mis ma näen, kas teil tuleb rohkem sisse seal precariaadi. Preegaarne TÖÖ otsetõlkes tähendab ebakindlat teed talantseeriti ja võib-olla kuskil aastal 2000 Itaalia Hispaania aktivistide poolt peaasjalikult ja ta peaks siis viitama just endale ebakindlatele, töösvatele, millele on allutatud siis tegelikult mitte ainult loometöötajad, Valga terve plejaad inimesi. Sellised sotsiaalselt kõige avatumad grupid on võib-olla dokumenteerimata migrandid samal ajal ka keda tuntakse nime all Cheinval. Kas võib-olla, kui me kujutame ette inimesi, kes töötavad McDonaldsit ja Hesburgerit des ja nii edasi, kus sageli töötavad ka ilma lepinguta või kui need lepingud on, siis need töötingimused on üsna hajuvad Bregaarluse mõiste juurde ka selline pidev mobiilsus, Tööandjate vaheldumine on niisugune tsükliline töö, Rütma projektipõhine töö ja ta on selline suhteliselt uus maista. Mingis mõttes on võib-olla ka raske ennustada, kuhu suunas ta nüüd veel areneda jõuab, sest et ta on sellises pidevas arenemises, ma arvan, ta on suhteliselt operatiivne mõista just selles mõttes, et see võimaldab nagu kirjeldada väga erinevaid ühiskonnagruppe ja neid töösuhteid, milles me ütleme, siukses hiliskapitalistlikus ühiskonnas elame teisest küljest on selline lahingu viia, et selle precarsse mõiste kasutuselevõtt. Ta toimus võib-olla just euro, meid ei paraadide kontekstis, mis ka kuskil aastast 2000 hakati korraldama ka alguses Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, nüüd selle viimase kümnendi jooksul on väga suur hulk erinevaid Euroopa linnu ka globaalses mõttes nagu erinevaid linnu ainult selle ettevõtmisega. Kuidas precarjääri mõista, erinev lihtsalt ebakindlast elustiilist võib-olla ta ei erinegi, see on lihtsalt selline nagu võõrkeelne mõiste. Lase uuesti võtta, tähelepanu alla, mingid asjad kergendada. Aga ma arvan, tants just oma sellises rahvusvahelises ta ongi operatiivne ja selle mõiste sisu on tegelikult erinevates kontekstides erinev, see ebakindel tsükliline nagu seal erinevates riikides kontekstides seal üsna erinev ja regiooniti seda precarsse mõistet võib olla täidetud erinevate sisu taga. Ja selles mõttes ma arvan, et ta nagu operatiivne mõista näiteks sellel hiljuti korraldatud seminaril Marja Tšehhanadski Moskvast kirjeldas haarsust postsovjetlikus kontekstis Moskva näitel ja sel kerkisid esile hoopis teistsugused probleemid kui näiteks ütleme, mõnes endises sotsiaaldemokraatias Lääne-Euroopas. Armastuse mõiste tähendab sageli just võib-olla lepingute töötlemisse, tähendab informaalseid suhteid tähendab kogu selle tööelu korraldamist hoopis nagu teistsuguses informaalsemas sfääris kui samal ajal Itaalias võib-olla on cool sensorid, töötajad, keda peetakse siukseks brikaarsusel, nagu muster näitab musternäiteks see võib olla mingis mõttes väga erinev, aga samal ajal, mis on ühine, on ikkagi see ebakindlus, mobiilsus, pidev tööandjate vahetamine, pidev enesetäiendamise nõue ja kõik sellised asjad, et selles mõttes Kaarse mõistendatu võimaldab nagu mõtestada, nii südamesse on esimene kui ka seda, mis on erinev. Aga nüüd Eesti kontekstis, kui palju seda mõistet on siin kasutatud või kui kasulik ta siin võiks olla. Sõbrecarsse maiste ladinakeelsed sõnad alles viimastel aastatel rohkem levinud ja Meil on nagu võib-olla sellises töökultuuris ei ole või on vähe, on tegelikult kõik need osalise tööajaga töövormid. Ma arvan, et Eesti kontekstis suurem osa inimesi on ikkagi nagu täistööajaga hõivatud või siis see töötuse probleem, eks ole. Ühe variante, mis võib-olla just nagu Lääne-Euroopa riikides suurem osa tudengeid töötab osalise tööajaga sellistes ajutistel töökohtadel, et ma arvan, et põhjus, miks nagu precarssa mõista alles hiljuti on vastukaja leidnud. Võib-olla see on kohalikus kontekstis on ja öelda, et neid töövorm läks väga palju, aga teisest küljest need loomevaldkonnas sõnaga üldine. Aga siinjuures tuleb ka nagu võib-olla tähelepanu pöörata sellele, et kuigi sõprecarsse mõista, ise on võrdlemisi uus, siis see fenomen, mida ta kirjeldab, ei ole väga uus. Selline ebakindel töö on eksisteerinud läbi sajandite pigem võib-olla see Lääne-Euroopale niisugune Fordistlik tootmisviis ja sellega kaasnenud peaaegu täistööhõive Lääne-Euroopas pärast teist maailmasõda, kuni siis kuskil 70.-teni, et pigem see on maailma ajaloos erand. Tulles. Kreetsemalt selle kaasaegse kunstiliidu töögrupi tegevuse ja siis ka selle seminari juurde. Võib-olla sa tooksid välja mõningad mõisted või mõningate teemad, mis on olnud selles töögrupis arutlusel, selle aasta juurde. Kus sul kolm sellist keskset teemavaldkonda ühest küljest kunstitöötajate töötingimused, teisalt sotsiaalsed garantiid, kolmandaks organiseerumises mudeleid laias laastus Pole kõige teravam, nendest sotsiaalsete garantiide teema, sest käesolevas situatsioonis ütleme, vabakutselistele kunstitöötajatel ei ole näiteks haigekassakindlustust teisest küljest, mis puudutab töötingimusi, sest kunstniku tööd pigem ei tunnustata kui tööd, see tähendab, et näitustel esinenud kunstnik tavaliselt ei saa oma töö eest tasu teiste kunstitöötajate puhul see võib-olla on natuke parem situatsioon. Omaette küsimus on nende tasude mar ja kolmas teema on siis ainult küsimus sellest, kuidas oleks võimalik neid teemasid tõstatada, mingisuguseid muutusi esile kutsuda. Need on ka need kolm sellist suuremat teemat ja need nii-öelda alajaotused ongi siis tegelikult see, millega see 19 ja 20 november toimunud kunstitöötajad, ühinege. Seminaripäev tegeles, et räägiksid palun natuke selle kokkupanemisest ja nendest initsiatiividest, keda. Sa Einari eesmärk tegelikult oli peaasjalikult see, et olles umbes aasta aega kohtunud kohalikul väljal tegutsevate inimestega ja neid küsimusi arutelu on, siis võib-olla see seminar oli katse tuua natuke sellist rahvusvahelist ekspertiisi, võrrelda kogemusi, vahetada kogemused ja võib-olla otsida ka viise, kuidas või mida me saaksime õppida. Samal ajal seminar oli kokku pandud üsna laialt. Olid esindatud mõned sellised kunstnik õiguste eest võitlevad organisatsioonid, nagu näiteks hukka ka Taanis, selline konkreetne loomeliidu mudel, aga samal ajal ka üsna sellised informaalset translatsionaalselt need tulebki nagu näiteks efektri network, mis tõstatab sellist kognitiivse töö teemat nagu laiemas raamistikus. Nende keskne huvi fookus on pigem pööratud Ülikoolisüsteemile kui kohale, kus produtseeritakse seda kognitiivses kapitalismis vajalikku tööjõudu. Ühtlasi Fektri network kujutab ennast seda edukat katset viia kokku teooria ja praktika teoreetiline raamistik ja väga sihuke Haatkoraktivism. Ja üks rõhuasetus oli Ida-Euroopal Ida-Euroopa kontekstis muidugi mingisuguseid edu mudeleid. Loomeliitude mõttes otseselt ei olnud sellele seminarile kutsutud, pigem see oli selline olukorra kaardistamine ja mida me teada saime, on see probleemid on igal pool ühesugused. Samasugused ka Taanis ja Austrias, mida võib-olla siitpoolt vaadates võib tunduda, et esmapilgul ei kahtlustaks. Probleemid on samad. Reegel on küllalt erinevad, nad on sageli väga seotud seadusandliku süsteemiga, sellega, kuidas on kultuuripoliitika üles ehitatud, millised rahastusskeemid eksisteerivat ja nii edasi ja selles mõttes võib-olla siin seminari kokkuvõttes tuleb ikkagi tõdeda, et selliseid mudeleid nagu päriselt ei ole võimalik. Et pigem seda seminar toimisest võib-olla nagu inspiratsiooniallikana ja mida me arutlesime sellel teisel päeval, kus oli niuke workshop formaadis las sõidetud päev siis võib-olla sealseid keskseks teemaks organiseerumis, mudelit või strateegiat, kuidas üles ehitada kas siis organisatsiooni või mingisugust liikumist ja nii edasi, pigem kui konkreetsed sihuksed. Seadusandlikud muudatused. See, mis sa mainisid selle rekkaarse situatsiooni kohta, et see kõlab ka nagu sõjahüüa et üks selline, esimene kas komistuskivi või väljakutse ongi tegelikult luua üldse kas see töögrupp või mingi initsiatiivgrupp või mingi kollektiivne front, kes tegeleks nende küsimustega ja vaadates, et meie oma töögrupi toimimist selle aasta jooksul, et üks probleeme ongi see, et põhimõtteliselt olles liiga hõivatud paari situatsiooni säilitamisega, ei leia aega, energiat selle vastu võidelda. Just mind huvitab ka see, et sellel seminaril, mis tuli välja just sellest organisatsiooni loomise koha pealt, et loomulikult kõik need seadusandlused ja kuidas kohaliku kultuuripoliitikaga suhestuda mõnes mõttes see, mida sa testisid saade, inspiratsiooni, aga võib-olla just kõige sellisem kus midagi on võimalik võib-olla üle ta on, kuidas alustada selle kollektiivse frondi loomist või, või teadvustada inimestele, et ütleme, kunstitöötajad, et see probleem puudutab teid kõiki ja et see on teie enda huvides tegelikult arutada selliste küsimuste üle. Jah, võib-olla teine külg selle kunstitöötajate konkreetsemalt siis kunstnike töö tunnustamise juures tööna selle mündi teine külg on see, et sageli kunstnikud ka ise ei näe ennast töötajatele arvan selle seminari diskussioonide käigus võib-olla kõlama jäänud idee seonduski jah, pigem sellega, kuidas nagu kaasa haarata sellel väljal tegutsevaid inimesi, ma arvan saab ja peabki algama, võib olla sellisest nagu selgituste eest või peab algama sellest, et kunsttöötajad näevad ennast kui töötajaid ja võib-olla kaardistavad need probleemid. Ja siin on ka just küsimus selles, et koonduda või kuidas koonduda, et millised on need liidud, mida me vajame, tegelikult siin oli ka vahe, Laden järementsid, jäi kaks näidet Serbiast, kuidas on nii-öelda ametlik Kunstnike liit ja siis on selline nii-öelda rohujuure tasandilt tekkinud algatus või mis seal nimetatud väga märgiliselt loomulikuks nii-öelda teiseks platvormiks teadestsiiniks mis koondab just teistsuguseid või, või selliseid alternatiivseid praktikaid või initsiatiive samamoodi. Ja siin on küsimus, et kas kunstnike liit, mis toimub rohkem kui siin ametiühing ja mida sa just nimelt kui sa tõid välja, et üldse mõelda kunstist kui tööst, et mida see tähendab, et millist organisatsiooni vormime vajame üldse siin, et see on ka. Klassikaliselt tegelev töötingimuste ja palgaläbirääkimistega ametiühing. Samal ajal oleme konsulteerinud ametiühingute keskliiduga. Sealne vastukaja oli pigem selline, et ametiühingud oma sellises praeguses vormis on meie püüdluste seisukohalt, et mitte kõige operatiivsem mudel. Mul on seotud eelkõige sellega, et see front, kus ametiühingud tegutsevad, on just selline täistööhõivekunstitöötajate puhul. Tööandja defineerimine on määratult keerulisem, sest et see vahelduks on tsükliline. Ta on hajutatud. Et ühest küljest ta, need on erinevad, võib-olla kunstiinstitutsioonid, sealhulgas avalik-õiguslikud institutsioonid, aga teisest küljest me peame ikkagi ka tunnistama, et mitmetel juhtudel kunstitöötajate, tööandja on avalikkusele laiemas mõttes. Siis loomulikult tekib küsimus, et mis on see institutsioon, sest neid läbirääkimisi pidada ja selles suhtes võib-olla selline operatiivsem mudel oleks loomeliidu mudelile siis loomele töötajatele peaks sobima sellises Eesti seadusandluses samal ajal Kunstnike Liidu puhul on ilmnenud sotsiaalsete garantiide töötingimuste küsimus. Tegelemine kuulub küll nende tegevuse hulka, aga samal ajal ei ole seal lisaks öelda, et see oleks esiplaanil. Nii et üks diskussioon, mis meil on olnud, see on küsimus sellest, kas moodustada eraldi loomeli. Teisest küljest, kui rääkida nendest allianssides, siis selge on see, et kunstitöötajate olukord ei ole ka mitte kuidagi väga eriline või spetsiifiline. Eksistentsiaalsed probleemid on omased nii kultuurivaldkonnale, laiemalt kui ka teistele ühiskonnagruppidele. See ei ole ka nagu loometöötajate spetsiifiline problemaatika, aga võib-olla just et olukorras, kus kunstiväljal selliseid riiklikult finantseeritud institutsioone, kus, kus väga suur osa valdkonnast oleks nagu hõivatud, nagu näiteks muusikas või teatris ei eksisteeri, siis kõige lähedasem see olukord on võib-olla pigem kirjanikele, heliloojatele. Just see küsimus ka, et nagu sa mainisid, Allientsed, kellega teha koostööd ja kui võtta eesmärgiks, et seda nii-öelda situatsiooni ei saada, parandada lihtsalt ise organiseeruda. Siseorganiseerimine peab olema mingi tööriist või vahend kommunikeerimaks neid probleeme kultuuripoliitika laiemalt poliitika tasandile, et sinna muutubki väga oluliseks just see, et mitte eraldada või jääda kuidagi, nagu sa välja tõid, et mitte mõelda, et need on kuidagi väga spetsiifilised või erilised. Loomulikult on kunstitöötajatel tervelt nagu oma väljaspetsiifilisi teemasid või probleeme, aga, aga just, et kuidas teha koostööd, et näiteks teiste kas siis kolmanda sektori organisatsioonidega või selle kogu kodanikuühiskonnaga ja teiselt poolt, kuidas ta kõik kommunikeerida nii-öelda avalikule sektorile või poliitikutele. Kas sellest tuli, Sa oled seminaripäevad välja, kuidas suhtlus väljaspoole on õnnestunud või see teavitustöö või selgitustöö nagu laiemalt, kuidas on läinud? Ma arvan, seda suhtlust väljas pole siiani ei ole väga olnud ja loomulikult meil oli juttu sellest, kuidas seda teha, arutlusel oli erinevaid siukseid, väikseid taktikaid, üks asi, mis kindlasti aitab, on lihtsalt ütleme, meedial presentsus teisest küljest võib-olla selline ümarlaudade korraldamine kas siis teiste loomeliitude esindajate või ütleme kultuurivaldkonnas laiemalt samal ajal ka poliitilise eliidiga probleemidega kommunikeerimine, nagu kõikidel ette kujutatavatel tasanditel ja loomulikult see on väga suur ettevõtmine ja, ja selliste väheste inimressursside olukorras ka üsna keeruline. Aga noh, võib-olla üks sõnum sellest seminarist kõlama jäi, oli see nende koosolekute käigus, mis meil nüüd selle viimase aasta jooksul, kuna ta on olnud nagu üritanud karistada seda olukorda terviklikult, kui võimalik või, või vähemalt kuidagi püüdnud üles otsida need sõlmpunktid, kus oleks vaja muutusi tegutseda ja nii edasi. Selge on see, et võib-olla me peame just alustama mingitest väiksematest sammudest, sest et nagu kõiki asju korraga lihtsalt ei ole võimalik tooks välja kolm sellist tegutsemist valdkonda, üks on võib-olla selline kohaliku rohujuuretasandi teavitust ja mingis mõttes ka võib-olla selline nagu võitlev uurimust, et millele me oleme mõelnud, on võib-olla koguda selliseid juhtumianalüüsi nendest konkreetsetest materiaalsetest tingimustes, milles kunstitöötajad tegutsevad, kuidagi saada ka ise aimu sellest, mis see olukord sest tegelikult on. Teisest küljest loomulikult, mis puudutab kunstniku töö tunnustamist tööna ja ka neid sotsiaalseid garantiisid, siis seal me leiame ennast üsna kiiresti Kultuuriministeeriumi ukse taga paratamatult ja võib-olla keskne institutsioon on siin ka kultuurkapital, kuhu lihtsalt tuleks kohale viia see sõnum, et kunstniku tööd tuleb tunnustada või mitte ainult kompenseerida. Teostuskulud. Kolmas tasand on, on siis jah, võib-olla just nagu suhtluspoliitilise eliidiga, sest et ka nagu Kultuuriministeeriumi käed on seotud selle poliitilise reaalsuse ja tahte taha ja selge on ka see, et ütleme, poliitilise eliidi arusaam nii kunstivaldkonna kui kultuurivaldkonna spetsiifikast, kuigi see spetsiifika iseenesest ei pruugi olla nii spetsiifiline, aga seal on nagu toimimismehhanismidest ei ole piisav, sest et kogu see loomemajanduse retoorika on alla neelanud ütleme, sihukse non-profit, kultuuritegevuse eksistentsi õiguse, Samas mulle tundub, et Eestis on tegelikult väga õige või viimane hetk nagu reageerida on, et mul on tunne, et isegi kui Eestisse loomemajandus on kohati nagu halb unenägu ja aga samas ta on veel sellel maal, et sellega on võimalik nagu võib-olla läbi rääkida või kuidagi nagu osaleda selles või suunata seda protsessi, et ta ei ole nii. Lõplikult juurdunud välvini lõplikult nagu täistuuridel käima läinud, ta ei oska seda isegi kommenteerida, sest ma ei ole nagu loomemajanduse ekspert, aga ma arvan, et lihtsalt oluline vahe, mida tuleb teha, on teha vahet, kasumile orienteeritud, mida loomemajandus endast pehastub ja siis mittetulundusliku kultuuritegevuse vahel. Ja see oht, mis on, ongi see, et loomemajanduse mõiste nagu neelab alla selle mittetulundusliku kultuuritegevus, et oluline on seda vahet hoida, seda vahet kommunikeerida nii endale tähendab ei eksisteeriks nagu juhtumeid, kus selle vahe tegemine on raske, kus see piir on, niisugune voolab ja nii edasi, aga ma arvan, laias laastus me saame seda vahet ikkagi väga hästi, tuleb lihtsalt. Kui kiiresti tegutseda, praegu kuidagi efektiivselt ennast kokku võtta ja praegu on tõesti üleskutse, et kunstitöötajad, ühinege. Aga aitäh Airi kunstiministeeriumisse tulemast. Selline oli seekordne kunstiministeerium ja mina olen Mari Mürk. Kohtumiseni järgmises ministeeriumis. Juba uuel aastal. Kunstiministeerium toimub klassikaraadios neljapäeval kell 21.