Tere, head klassikaraadio kuulajad algamas on viienda w veebruaris heligaja ning tänases saates peatume pikemalt järgmistel teemadel. Hetkel imas barokkmuusikafestival, mille viimane kontsert toimub täna õhtul ja kannab alapealkirja Bach ja pojad. Ning nüüd ongi paras hetk kätte jõudnud, et vaadata tagasi, milliseid mõtteid tekitasid barokkmuusikafestivali raames toimuvad kontserdid Eesti muusikutas ja kriitikutes. Ja klassikaraadio saates saavadki täna sõna- Irene Lill, Roberts, staakia, Igor Karsnek. Ja oleme ka väikese ülevaate Eesti kooriühingu aasta preemiateks. Sel teemal pani loo kokku Kersti Inno ning läinud nädalal salvestati Kanuti Gildi saalis mari kalkuni kontsert mis jõuab ka euroraadiosse. Sarjas muusikalinn Tallinn ning Mari kalkuni kontserti käis kuulamas immo Mihkelson ja kuulame ka mõningaid helinäitajaid sellelt kontserdilt. Sellised on siis tänase heliga saate teemad. Ja stuudios toimetab Saadet, Mirje, Mändla. Ja. Täna on siis käes laupäev, viies veebruar ja barokkmuusikafestivali raames toimub täna õhtul veel viimane kontsert ning klassikaraadio stuudiosse on tulnud mitmed Eesti muusikud ja muusikakriitikud et rääkida lähemalt, millised on siis olnud tänavused muusikafestivali raames toimunud kontserdid. Ning esmalt saab sõna- Iren lill, kes kõneleb barokkmuusika festivalist laiemalt ja ka tänavuse festivali avakontserdist, mille alapealkiri oli püha linn Jeruusalemm. Kõigepealt tahaksin avaldada tunnustust Andres Mustonenil ja Eesti kontserdile, et nii kaua järjest juba suudetud sellist festivali elus hoida on ju 20 teinekord juba ja olles ise festivali korraldaja teadma, mida tähendab ühe festivali ülesehitamine ja selle järjepidevuse hoidmine, et see on tõesti teinekord päris keeruline barokkmuusikafestival, mis on nüüdseks juba siis kestnud aastakümmet, võib öelda, sest 20 teinekord oli, see on meil muidugi meie väiksust arvestades. No seda mainimata jätta ükskõik mis kontekstis maailmal sõõria lai ja meie oleme pisikesed, seal sees on täiesti omamoodi nähtus, et on Eestis ju ka teisi sellele teemale pühendatud muusikafestivale. Aga Mustoneni korraldatud festival eristub selle poolest, et ta on püüdnud neid piire alati oma ordada. Ja nagu ta ise ütleb, on tema ülesehituse printsiibiks pigem olnud temaatika kui stiililine ülesehitus. Ehk siis näiteks sellesama käesoleva festivali raames keskendus ta avakontserdil teemale püha linn Jeruusalemm ja nii on ta olnud ka sageli eelmistel festivalidel. Ta pigem armastab keskenduda temaatikale, kui, siis piiritleda ennast kitsalt barokkmuusikaga ja ka esinejate valikul. Võib-olla on sageli nii, et esinejad ei ole tüüpilised barokkmuusikamängijad alati, vaid pigem kaasaegsete pillide esitajad, kes siis esitavad barokkmuusikateoseid ja vahelduseks kaasaegset muusikat, ehk siis see piiride avardamine ilmselt ongi barokkmuusikafestivali omapäraks siinjuures. Vahepeal oli selle festivali pealkirjaks õppen barokk. Nüüd millegipärast on tagasi mindud jälle endise pealkirja juurde, ehk siis barokkmuusika festival. Mõnes mõttes võib-olla õppen, barokk andis kuulajale selgema pildi, mida sellelt festivalilt oodata. Aga rääkides sellest tavakontserdist meeldis mulle väga kontserdi ülesehitus, ehk siis sellest oli tehtud ühtne tervik, sidudes erinevate seosed omavahel väikeste üleminekutega, salvestustega, Jeruusalemma niisugusest olustiku häältest ja väikesest taustast, mis andis sellele toreda meeleolu ja õhustiku. Ja muidugi aitas ka täita neid realisi vahemaid, mis siis olid vajalikud, et kooriuvaks õigeks ajaks rõdudele ja, ja niisuguseid logistilisi tühimikke nii-öelda kuulajad selle jaoks, et see kõik oli väga tore. Samuti olid väga sümpaatsed mõlema kontserdi poole esimesed teosed minu jaoks, ehk siis see on inseneri Preiefory, Jeruusalemm ja tore on siinkohal märkida, et 28. jaanuaril tähistas tegelikult see helilooja oma 60 seitsmendat sünnipäeva, mis võib-olla ka kuulaja jaoks on huvitav fakt. Tihtipeale kiputakse Jon ühenerit ajama segi 15. sajandil sündinud Jon häveneriga, kes seal samuti inglise helilooja. Aga jah, et nende sünni vahele jääb ju päris mitu sajandit. Aga omamoodi on sundhäbeneri muusika ka kantud mõnes mõttes samalaadsest, renessansi vaimust natuke. No väga tore oli ka toomast hallise Jeremija nutulaulude esitus klat sega koorilt, kes juga nagu ka Andres Mustonen ise festivalieelses intervjuus ütles, on, on väga sage külaline barokkmuusikafestivalil. Ja see oli tõesti väga muljetavaldav, esitas endalt samuti Penderetski seitsmendast sümfooniast osa. Et need kuidagi kõik olid seal väga hästi õnnestunud. Aga samas barokkmuusika heliloojate teosed, mis selle kontserdi kavas olid vähemuses ehk siis teosed Mante värdilt teaderalandilt võib-olla minu jaoks oma esituses nii veenvad ei olnud. Ühest küljest sümfooniaorkestriga on barokkmuusika esitus ongi üsna keeruline ja see on muidugi väga subjektiivne, niisugune arvamusavaldus, aga minu jaoks konkreetselt jäise, natukene kangeks ja staatiliseks puudus niisugune rütmiline vabaduse paindlikkus, mida ootaks selliselt eriti Lueenil ja teist 10. aegselt teosed, mis puudutab nüüd seda, nendel Åland'i grammuteti ja samuti artikuleerimine oli kohati ühetaoline ja sellised asjad. Aga need näiteks Leonid Hoffmanni divertis mento ev, Raiko monument, kolmekümneosaline teos, võiks öelda lausa muusikaline eepos mille muusikaline materjal põhineb suurelt osalt juudi rahvaviisidel, oli ülimalt pidulik, lõbus ja üliemotsionaalne ja suurepäraste solistide osavõtul. Solistidena olid selles esituses kaastegevad siis Paavel, nikov viiulil, kelle väga kaunis sametine kõla ja muidugi suur professionaalsus olid hämmastavad ja meie oma laulja tenor Mati Turi, kes minu meelest ka hästi andis edasi seda lõunamaist, temperamenti, mis selle teose jaoks oli lausa häda vajalik ja publik, nagu öeldud, oli vaimustuses, et osa inimesi lausa seistes aplodeerisite. Samas võib-olla tahaks öelda, et selle kava kontekstis minu jaoks Hoffmanni teos mõjus natuke võõrkehana esiteks oma pikkuse poolest muutes esimese poole kestvuseks ligi poolteist tundi. Aga võib-olla ma olen siinkohal selline vähemuse esindaja ehk barokkmuusika friik natuke, sest kontserdipublik tundus olevat väga õnnelik ja ülimenukalt läks, esitas ja tegelikult teosega esitus olidki väga toredad. Aga nagu juba öeldud, et võib-olla oleks sellest lausa olnud, eks eraldi terve kontserdi pool paremate. Irel lill käis kuulamas ka barokkmuusikafestivali möödunud nädalavahetuse kontserte. Ühel kontserdil esines Natalja Gutmanna tšello, kes esitas Bachi soolo süüta ning peagi tuleb jutuga Johan Fredrik Xani bassilaulja ning lautomängija kontserdist, mis leidis aset samuti pühapäeva õhtul. Natalja Gutmann on muidugi väga tuntud sellest ja maailma lavadel esinenud juba mitmeid aastakümneid ja esinenud koos väga tuntud muusikutega. Ja tema esitus on just sellepärast, et seesama kogumik siis ehk Bachi soolosüüdid tšellole on olnud tema repertuaaris juba tsirka 50 aastat ja on väga põnev kontserdi jooksul kavandada vaata seda esinejat, et kuidas ta pilliga peaaegu et kokku kasvanud. Et ta on praktiliselt pilliga üks et see on väga muljetavaldav ja see annab ka kuulajale sellise kindluse tunde. Et ta saab tõesti panna silmad kinni ja nautida seda muusikat, ei pea nagu pabistama millegipärast. Ja oli näha ka, et sellist ise teeb sedasama, et suurema osa ajast esitas ajal olid ta silmad kinni ja ta tõesti nautis seda ja oli näha, et see teos on talle omaseks saanud selle aja jooksul niivõrd, et ta tõesti keskendub väga pisikestes detailidesse isegi ja samas ei kaota seda ühtset tervikut sealjuures, et tal oli väga-väga selge ettekujutus, kuidas see asi kõlama peaks ja väga kindlalt läbi viidud kogu see asi, et, et see oli tõesti väga muljetavaldav. Aga siia juurde muidugi tekib minul kui rokkmuusikul jällegi teine küsimus, et tahaks vahel kuulata selliselt suurelt kontsertagentuurilt nagu Eesti Kontsert on barokk muusikafestivali raames kamanda barokkmuusikale spetsialiseerunud esitajat. Et on ju tänapäeval neid väga suures valikus ja väga palju ka selliseid, kes kunagi ei ole Eestis käinud. Väga huvitav oleks kuulata näiteks Anna Pilsmad või Emilia Ljotsid, Werner Matsket. Et selliste, kes keskenduvad konkreetselt barokkmuusikale, on ju tohutu suur valik, kui oodata terve maailma konteksti. Mis ei tähenda, et tingimata peaks just või võiks Bachi esitada ainult barokkmuusika esitajad. Aga kuna tegemist on barokkmuusika festivaliga, et siis võib-olla järgmisel festivalil äkki kahtlemata oli see väga huvitav kontsert. Sellised olid Ireeni mõtted Natalja Gutmanist, aga nüüd on klassikaraadio stuudios liitunud ka Robert stock kellel on väga palju mõtteid Joel Fredrik soni kontserdi kohta. Mina, Orpheus. Laupäeval nädal tagasi esines barokkmuusikafestivali raames meederi saalis bass Joel Frederick sen. Kavas olid lauto laulud Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast. Kõige vanem laule, mida kuulata sai, oli pärit kirjastaja Pier rattanniooni kogumikust aastast 1529. Ja kõige nooremat kavas olnud heliloojad olid Andrea Falcanieerija, Beatša Mariini kes surid seitsmeteistkümnenda sajandi keskel. Ajaliselt mahtusid need laulud umbes 100 aasta sisse. Stiililiselt kuulusid nad hilisrenessansi ja vara. Ma ei mäleta, millal võis Eestis viimati mõne rahvusvahelise taseme ja mainega laulja esituses lauto laulu kuulata. Juhul on viimasest sellisest kontserdist möödas mitmeid häid aastaid ja see tegi selle kontserdiga kindlasti eriliseks, mida mõnigi vanamuusikasõber huviga ootas. Kuid on veel teinegi ja ehk veel olulisem tahk, mis Frederik soni puhul eriline on. Nimelt tuli ta laval üksi, see tähendab, et ta saatis end lautol ise ja see on tänapäeval juba tõeliselt haruldane nähtus. Ma toonitan sõnad tänapäeval meelega, sest sel ajal, mil see muusika kirjutati, ei olnud selles midagi erilist. Selles mõttes võib Frederik soni kontserdi kohta kasutada sõna, mida vanamuusikud selle liigse pretensioonikuse pärast üldiselt väldivad. See kontsert oli autentne. Paraku on tänapäeval üldlevinud spetsialiseerumine ühele kitsale alale peamiselt sellepärast, et nõudmised, ootused, mida professionaalidele esitatakse, on niivõrd kõrged, et kahte asja sellisel tasemel lihtsalt ei suuda Ta teha peale Joel Frederick, seni tean ma ainult kahte muusikut, kes professionaalsel tasemel sellega täna hakkama saavad, et laulavad ja iseend lautol saadavad. Need on Charlie Ramsi ja markarva. Kõige eelpool öeldu tõttu tundubki, et on raske aktsepteerida, et keegi on laulja ja lautomängija ühes isikus. Ning minagi tabasin end vaheliselt küsimuselt. Kumb Joel Frederick seal on, kas lautomängija, kes laulab või laulja, kes end lautol saadab. Ja ma vastaksin sellele, et Frederik sõna on väga hea laulja kes on õppinud väga hästi lotot mängima. Ja mitte ainult väga hästi, vaid näiteks enda tehtud inglise ballaadide saate partiides demonstreeris ta tõelist sõrme, väledust, tossust ja maitsekalt ja meeldivalt olid lautol mängitud nii salmide vahepealsed soolo, lõigukesed, laulude vahelised harmoonilised modulatsioonid kui ka üks soolapala. Kontserdil kõlanud laulud võib jagada kahte põhimõtteliselt erinevasse gruppi. Vanemate renessanss laulude puhul, kirjutas helilooja lauto saate voodilt välja. Selliseid laule oli umbes kaks kolmandikku kavast. Heliloojatest Robert Johnson, Samoscand bioon, Jond auland, piirataniaan, Gabriel, Patarei partonoomieutrombochino ja Adrian Pille Vara barokklaule saadeti passa kontiino praktikast lähtuvalt see tähendab bassimeloodia ja helilooja poolt ettekirjutatud harmoonia järgi saatepartiid improviseerides. Sellised olid Giulio Kaczyini, Andrea Falconieria, Beation Mariini sellel kontserdil kõlanud laulud. Joel Frederik sen saatis neid ka erinevate pillidega renessanss laule, renessanss, lautoga ja varabor rokklaule pika kaelaga ja pikkade basskeeltega Arkil jutuga. See võib olla üllatav, kuid numbri passi järgi laulu saatmine on tehniliselt lihtsam kui välja kirjutatud saatepartiiga laulu saatmine. Seda sellepärast, et numbri passi järgi mängides võid sa saatepartii ise kujundada nii lihtsa või raske kui su võimed lubavad. Renessanss laulu välja kirjutatud lautosaated on sageli tehniliselt väga nõudlikud. Paraku saavad sellest aru ainult lauto mängijad. Kadunud helilooja Heino Jüri salu, kes oli üks lauto pioneere Eestis. Ta mängis kaheksakümnendatel aastatel seda pilli hobi korras, on ütelnud Jon Taulandi laulul. Autosaade on tehniliselt keerukam kui mõni instrumentaalkontserdi soolopartii. See on muidugi kunstiline liialdus, kuid on arusaadav, mida ta mõtles. Frederik sai nendega hästi hakkama. Ta oli väga orgaaniline, saatepartiid ei valmistanud talle mingit raskust. Võib-olla oleks huvitav mainida, et ta esines seistes Pill rihmaga kaelas seistes parem laulda on kui istudes on vist üldteada, kui ta tahan ütelda, see võib olla üllatuslik, et ka lahutatud testi mängida on parem. Kogu füüsis on sel juhul vabam. Kava pealkiri oli Orpheus, jään mina Orphias päris pretensioonikas pealkiri. Kui mõtelda, millega Orphias oma laulmisega kõik hakkama sai. Selle kohta võisime kavast lugeda. Lüürat helistades tardus ta ees hämaras koer Kerberos unustas oma valvuri ülesanded. Yksjoni ratas jäi seisma. Sisyphos istus oma kivile puhkama, tantalos unustas oma janu. Esmakordselt olid hirmujumalannad tunnuste näod pisaratest märjad ja Haadese valitseja ise tuli oma kuninganna perse foonega muusikat kuulama. Peab muidugi ütlema, et seda pealkirja Orpheus I m ei olnud Joel redeliks on ise välja mõelnud. See oli ühe kavas olnud Robert Johnsoni laulu pealkiri. Ka oli Frederick sonil natuke lihtsam ülesanne kui Orphlasel. Ma ei näinud saalis ei Kerberast ega hirmujumalanna Sid ega Haadesse valitsejaid. Ja lihtsurelike k sai Frederik siin hakkama. Millest andis tunnistus? Pikk aplaus ja kaks lisalugu. Abiks talle meie lihtsurelike ära. Nõidumisel oli loodusest antud kaunis sametine bassihääl, mida ta meisterlikult kasutas. Chile katsiini kahe ja poole Actamise ulatusega laul kõlas ühtviisi hästi mahlakalt kõige alumistel nootidel kergelt pingevabalt kõige ülemises registris. Arvatakse, et Jon Tauland esitas ise oma laule. Julian Kaczyini saatis kindlasti end ise autole. Me ei saanud küll teada, kas Joel Frederik soni laulmine oleks allilma tegelastele samamoodi mõjunud kui Orphase laul. Kuid võisin täiesti ette kujutada, et kuulsin Jonda aulandi võitjuljakatsiinit oma lugusid laulmas ja, ent saatmas. Parafraseerides kontserdi pealkirja, siis Jond auland või Tšuljakatsiini ajem. Nõnda kõneles Robert staakia selle kontserdi kohta jagab mõtteid ka iranud lill. Redricssen Saksamaalt Ameerika ühendriikides oma hariduse saanud muusik, kes üheaegselt oli lautomängija ja vokaalsolist meile tänapäeva kontekstis võib-olla juba natuke lõppematu kombinatsioon, sest kõik armastavad ju väga keskenduda ühele instrumendile või siis ainult vokaalile. Aga siin tõesti tegemist niisuguse truba tuuride aegse esitusega, et väga põnev, ise laulab ja saadab ennast autol ja teeb mõlemit väga kaunilt, et see oli täielik üllatus minu jaoks see muusik, ma ei olnud teda enne kuulnud. Ja väga positiivne üllatus tema passi tämber oli, oli väga kandev ja väga muljetavaldavad sügavat bassinoodid, mis teinekord läksid niisugustesse sügavustesse, kus tõesti enne ei ole kuulnudki sellist asja, et väga tore. Sellel kontserdil oli ka mitmekesine inglise, prantsuse, itaalia muusikat, Kaczyini toredad kaunistused, võrrelduna siis laulandi ja teiste inglise heliloojate niisuguguse sirgema esitusega, et väga-väga põnev. Teisipäeva õhtul andis barokkmuusikafestivali raames kontserdi Sing Foonika ääres Saksamaalt ja siinkohal jagab oma mõtteid Igor Karsnek. Nüüd juba lõppeval barokkmuusikafestivalil jäi kindlasti muusikahuvilisi seal midagi põnevat, silma ja kõrva ja seda mitte ainult barokkmuusika vallast, nagu festivali nimetus eeldanuks. Sedavõrd mitmekülgne ja kirev oli festivali kava. Ent minu vaatevälja sattusid sel nädalal kaks vokaalmuusikaõhtut kõrval saksa vokaalansambel siin phonyker Estonia kontserdisaalis ning neljapäeval Eesti filharmoonia kammerkoori Hortus muusikuse ja Andres Mustoneni ühine kontserdiprogramm siiani muusa Michael praetooriuse muusikast. Seda sai kuulda Jaani kirikus. Mõlemad kontserdid jätsid üsna ereda elamuse, kuid kumbki mõistagi erineval moel. Aga nüüd kõigest lähemalt. Kuuest lauljast koosnev saksa vokaalansambel sing phonyker, kes teisipäeval Estonias esines oli kahtlemata nisugune kooslus, mis võiks oma ideede rikkuse poolest olla eeskujuks ka paljudele maailmas tuntud vokaalgruppidele nagu king Singers või New York kvoiziza sest nende repertuaar ulatus renessansiajastu helikunstist näiteks Andrea Gabrielist läbi Schuberti laulude kuni Stingi ja Michael Jacksoni hittide seadeteni välja vahele ka terake Rosiinid ning paar Broadway muusikalinumbreid. Kusjuures kogu see programm oli kokku pandud nii nutikalt, et hetkekski ei tekkinud mingit Eplektilist muusikalise rosolje populistliku mulje. Nii et jälle tuleb tõdeda, et Väljapaistva muusiku kõige olulisem töövahend on ikkagi pea, mitte kuldse käed või hõbedane kõriga. Ja kui sinna juurde panna veel phonykeri lauljate ideaalilähedane hääle valitsemine, lugude seadete teravmeelsus ning dünaamika, artikulatsiooni nüansside rohkus siis võib kuulaja ilmselt aimata, kui meeldejäävalt saksa muusikute vokaalne tulevärk tegelikkuses kõlas. Ma ei hakka siinkohal iseloomustama nende igat vokaalnumbrit eraldi, selleks on meil liiga vähe eetriaega ning raadio kuulajail ilmselt ka vähe kannata. Seetõttu peatunud vaid disi phonykeri esinemisi. Kõige olulisematel aspektide. Üheks märksõnaks oli kindlasti ansambli koosseisu märkimisväärsel paindlikkus. Nii tuli kokku küll kuus lauljat, kuid vastavalt esitatava muusika eripärale lauldiga, vokaaltrio kvarteti ja klaverisaatega kvintetti ning mõistagi seks tekkinud selline koosseisu variantsus tõi üldisesse kõlapilti vältevaheldust mitte ainult dünaamika faktuuri vaid ka erinevate karakterite mõttes. Teiseks märksõnaks oli distsi fonikari puhul nende esinemised, teatraalsus. Üks asi on muusikute artistlikus, teine asi on aga see, kui laval tehakse ka sõna otseses mõttes teatrit, kui kaasa räägivad lauljate kehakeel, miimika ja žestid ning kui vaja, laskub mõni vokalist püünelga Põlli samal ajal perfektselt lauldes. Muidugi. Ja kolmandaks märksõnaks oli nende puhul nii-öelda vokaalne akrobaatika. Näiteks kui nad esitasid meisterlikult silpide, lauldes Rossini kuulsad avamängu ooperis 50 ellu siis võib ju öelda, et niisugune koomiline trikitamine peaks kuuluma pigem tsirkusenumbrite kullafondi, aga missis kullafondi ikkagi. Igor Karsnek mõtteid ansamblit Symphony ker kontserdist täiendab omalt poolt ka Irene Lill. Ja tee sing Fonikele Saksamaalt. Kõik haritud muusikud võiks öelda perfektselt esitatud teosed ja huvitavates kombinatsioonides ehk siis nad olid otsinud kokku niisugused laulude paarid sama temaatikaga või sama tonaalsusega laulud renessansiajast kuni popmuusikani välja mida nad küll ka ise kontserdi alguses mainisid, et barokkmuusikat nende repertuaaris ei olnud. Aga see muidugi ei seganud seda muljet, et nad valdasid oma kunsti täiuslikult, võiks öelda. Aga need paarid, mis nad seal ettekandele tõid, need võib-olla ei pääsenud niimoodi mõjule, nagu nad ise seda olid ette kujutanud või nagu nad oleksid soovinud, sest publik millegipärast ei, ei tulnud vastu nende palvele mitte aplodeerida nende paaride vahel millest oli väga kahju, sest et tegelikult medalid just kunstiliselt väga läbimõeldud tervikut, need paarid, mis nad pidid moodustama. Aga see selleks, et nad ei lasknud sellest end suuremat häirida. Ja kujundasidki siis kava, nii et esimeses pooles olid teosed renessansist kuni põhiliselt romantismiajastu lõpuni, seal erandiga, kui ma ei eksi, eks Stingi lugu oli vahepeal. Ja teine pool keskendus siis rohkem popmuusikale. Nagu nad ise ka oma tutvustuses ütlevad, on nad ansamblile loomiseks üldse innustust saanud. Saksamaal väga populaarselt ansamblilt Comedian harmanist mille repertuaari põhiliselt keskendus niisugustele 1920. aastate laagritele, võiks öelda. Ma tahaks öelda, et festival ju ei ole veel ei sellel hetkel, kui me intervjuud salvestame, põnevusega ootama järgmiseid, kontsert, väga põnev on kindlasti Laszonis Prantsusmaalt kellel on kaasas väga tuntud sopran ja seal saab kindlasti kuulda tõelist seitsmeteistkümnenda sajandi niisugust laulutehnikat. Ja muidugi ka lõppkontserti, et kahtlemata see on üks põnev nädal olnud jälle ja jään huviga ootama järgmiseid, festivale. Ning festivali salvestamise ajaks oleme jõudnud ära kuulata ka kontserdi, mis toimus neljapäeva õhtul. Siiani muusa, kus esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Hortus Musicus on laiendatud koosseis Andres Mustoneni juhatusel. Ja sellest kontserdist räägib Igor Karsnek. Stardikava oli Mustonen kokku pannud tervenisti Mikael tooruse heliloomingust, kusjuures kammerkoori Hortuse koos esitatud muusikanumbrid pärinesid Bratoorse vaimulike modettide kogumikus siiani muusa ning nende vahele esitas Hortus üksi instrumentaal-seid tantsunumbreid Braietoorse teisest kogumikust ter Psycho. Kõrvalepõikena tahaks Mikael Bratoorse puhul tähelepanu juhtida ühele pisut kummalise tõsiasjale, sest vaatamata sellele, et Bratoorse loominguga Nad on aukartust äratavalt suur, kõlab tema muusika professionaalsete kooride esituses. Kui võrrelda tema suurte põlvkonnakaaslaste, Palestiina Orlando di lasso ja Monte Verdiga kogu maailmas suhteliselt harva ei tea, kas põhjuseks on Bratoorse kooriseadete komplitseeritust või midagi muud. Kuid nii see paraku on. Populaarsuseks ainult meisterlikkusest ei piisa. Seda hinnatavam on aga kõnealune Andres Mustoneni kokku pandud Bratoorse kontserdiprogramm. Esmalt kõige üldisemad taadi tähelepanekud. Mustonen oskas dirigendile suurepäraselt kujundada kammerkoorikõlalist reljeefi, mis Bratoorse puhul polegi niisama lihtne. Kuna luteri koraalist pärineva oma fonilisema tekstuuriga kõrvuti on ta paljuga renessanss modetile iseloomulikku imitatsiooni Spolifooniad. Igatahes kõik see häältejuhtimine kõlas hästi väljendusrikkalt järedalt. Teine plusspunkt on kahtlemata selge dünaamika režiim korrakski tekkinud mingit steriilse muuseumieksponaadi hõngu. Kogu esitus elas oma vaimsuse siia sisemises energeetikas. Ja siinkohal peab ka märkima, et kogu kava tervikuna oli hästi sidus oma koori ja instrumentaalnumbrite vaheldumises. Eks mingit pidi aitasin muidugi kaasa ka Jaani kiriku kuldaväärt akustika. Nii et barokkmuusika festivalile on praeguseks juba meeldejääv joon alla tõmmata. Sellised olid mõtted, mida tekitasid tänavuse barokkmuusikafestivali kontserdid. Ja saab siis näha ja kuulata, milliseid mõtteid on tekitanud barokkmuusika festival ka publiku seas. Aga täna õhtul toimub veel barokkmuusikafestivali viimane kontsert, see algab kell 19 Estonia kontserdisaalis. Kontserdi alapealkiri on Bach ja pojad ja esinevad Patrick demenga tšellot Šveitsist Paula poolastri oboe lit Itaaliast, Claudi arimaani flöödi Hispaaniast, samuti eesti solist Heili Rosin, flöödid ja Ivo Sillamaa klavessiini. Ja mängivad ka Tallinna kammerMonikud Andres Mustoneni juhatusel ja klassikaraadio teeb täna õhtul sellest kontserdist otse. Neljapäeval toimus Kanuti Gildi saalis kontsert, kus esines mari kalkuniansambel. Mari Kalkun ise laulis ja mängis kannelt, kitarri, akordionit, klaverit ja pikkvilet ja koos mari kalkuniga musitseerid sel õhtul Triin Norman, Silver Sepp, Karoliina Kreintaal ja Tanel kadalipp. Ja sellel kontserdil kõlas valdavalt Eestini folkmuusika mari kalkuni autorilooming. Klassikaraadio salvestas selle kontserdi ning see kontsert kõlab ka muusikalinn Tallinn projekti raames euroraadio kontserdisarjas märtsikuus. Kontserti käis kuulamas ka immo Mihkelson, kes jagab meiega oma mõtteid, mida see kontsert temas tekitas? Jajah, kui on kontserdijälgija selline, kes ei ole läinud sinna tavalist emotsiooni saama, vaid mõtleb kogu aeg, et mida see nüüd tähendab, mida meile sellega öelda tahetakse ja miks seda üldse meile siin mängitakse siis kokkuvõttes peab ütlema, et see oli huvitav kontsert, see oli meeldiv kontsert ja see oli hea muusikaga kontsert. Mõnes mõttes muidugi on risk, et klassikaraadio kiirgab Euroopasse küllaltki noore eesti folkmuusiku ansambli kontserti. Mari Kalkun. Eks see ikkagi on ju kahekümnendates aastates noor muusik? Jaa, palju, väga palju ta ju esinenud ei ole lavadel ta polegi jõudnud esineda väga palju ning taoline kontsert üles võtta põhiliselt omaloomingulised laulud, kuhu on põimitud siis folkloor, seid elemente, ikkagi väike risk on. Kuid kontsert oli väga meeldiv, sellepärast et laval olid noored esinejad, kes särasid telenäoilmed, väljendasite omavahelist kommunikatsiooni ja seotus selle muusikaga, mida mari kalkun põhiliselt üksinda oli teinud. Ning see mari kalkuni muusikas ja tema looming. Tegelikult peab ütlema, et see on kahe poolega sellepärast et folklaulja rahvalaul ja kuidas seda tänapäeval ka ei nimetataks. Tema laulud põhinesid väga tugevalt ja väga huvitavalt kombel sellel folkloor seal traditsioonile, mis meil siin, eestlastel ümberringi on. Ja sümpaatne oli see, et vähemalt minu arvates on see uus küllaltki lootustandev suund sest see, kuidas mari kalkun oli selle folkloor, see poole pannud enda muusikasse. See oli väga orgaaniline seos, kui esinevat tänapäeval muusikud, ükskõik millises stiilis isegi olgu see klassika vallas ikkagi tuleb mulle meelde see küllaltki 80.-test pärit, ütles vist, et et noored ansamblid, nende kitarrijuhe on ühendatud nende plaadimängijasse või kuidagi nii, oli see ütlus, mis tähendab tegelikult seda, et see, millisena nad välja näivad või kõlavad sõltub väga palju sellest, mida nad on kuulanud, kuulnud ja mida nad armastavad muusikas ja kuna tänapäeval on väga palju võimalik kuulata, siis näiteks ka mari, kalkun kontserdil oli ju väga selgesti kuulda lõikude kaupa, mida tema on kuulanud, mis on see tema näoosa või millised märgid peale kleepinud. Et kus kõlas natukene võib-olla diktoreid. Kindlasti Jaak Johansoni kuulanud Joni Mitchell, võib-olla Bob Dylanit paljusid paljusid paljusid niisuguseid asju, osa muusikat veel see niisugune, mis seal enne tema sündimist ehk salvestatud ei kõlanud. Aga näha on, et inimeste huvid ja tuli väikeste killukeste kaupa sinna põiminud oma lauludesse, seda aga see tema laulude pärisosa. See tuum või üdi selgroog, see oli huvitaval kombel folkloor, näe, niisugusel moel. Ta võib nimetada tänapäevaseks väga personaalseks peale, nii et me vaatame ja rahvamuusikaansambel esitajad siis jääb niisugune mulje, et me vaatame nagu näidendit, kus inimesed ära toppinud ühe tüki, neil on paberil eeskätt teksti sõnad, püüavad väga selgelt seda vormelit järgida tekstist mitte kõrvale kalduda neid riideid, mida on ette kirjutatud kanda ja kõik, see on väga kitsas, piiratud ruumis. Tinglik mäng ja natukene kurb vaadata, kui nad ei tule selle mänguga väga hästi toime. Et see ei ole kuidagi loomulikke, haarav see, mida tehakse. Aga mari kalkuni puhul oli see, et see, mille tema oli sellest folkloori mõttest haaranud see oli minu ema, minu isa, minu vanaisa, minu perekond, see, mida ma olen ise kuulnud, need jutud tähendab see folkloor, pärimus, millega temal oli endal personaalne seos ja seda tema oli oma muusikasse tõlkinud. Ja noh, tõenäoliselt kuna tema ema on Kihnus sündinud isa võruke võrust pärit siis et elemendid olid nagu loomulikud, et see perekonnast tulnud teadmus sellest kultuurist ja muusikast ja see oli selles mõttes, et ta oli selles kasvanud. Ja see on väga sümpaatne, et see muusikalise tõlgenduse nii orgaanilisel nii kuidagi tungival moel et mingit sellist tõrget, mida ma kirjeldasin, selliseid keskpärase näidendi vaatamise juures võib tekkida, seda ei tekkinud kontserdil, vastupidi, et see, need laulud olid praegu tuttavad, nii nagu rahvalaul peab olema. Ja teisest küljest hakkad järele mõtlema, siis ka küllaltki originaalsed. Et nad ei olnud kusagilt kopeeritud. Vaat see on nüüd hea rahvamuusika, tänapäevane rahvamuusika ning mari kalkuni kontsert, seda väga sümpaatse moega edastas. Üks veel, ta laulis päris mitu laulu võru keeles. Oli huvitav kuulata teistmoodi braseeringut, teistmoodi häälikud. Ja ma oletan, et ta tegi seda. Loomulik omal moel, kui need inimesed, keda ma olen tihtipeale näinud uudistesaadetes, kellelt palutakse mingi võrukeelse temaatika juures rääkida natukene võru keeles käsi Spursivad eestikeelsete sõnadega segamini kasutavad ka võõrkeelset teksti ja räägiksid võru keeles. Aga tegelikult nad räägivad ühes sellises imelikus segakeeles, sest see keel, tema meloodia, kõlab. Ma küll ei usu, et see on nüüd väga võru keele meloodia, mida ma kuulan ja mul tekib kahtlus, et kas need inimesed ütlevad nii, nagu see teel peaks eeldama. Sest kui sa kasutad ühte võõrkeelset sõna või väljendit selle asemel, et minna ümber nurga ja teiste sõnadega, mis on sulle nagu selles keeles omased tuttavat teistsugune kujund moodustada, et väljendada seda enam-vähem sama asja, siis ma küll kahtlen, et see keel on inimesele ainuomane. Et see on, tuleb loomulikult tema seest. Ma räägin seda ainult sellepärast, et kui ma kuulasin kalkuni kontserti, seda muusikat, neid tekste ja neid laule siis jäi küll tunne, et loomulik see tuleb seest, nii peab see olema ja see on õige asi. Mari kalkuni kontserdist kõneles immo Mihkelson. Laupäeval, 29. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti kooriühingu pidulik aastakontsert, kus kuulutati välja koorijat, puhkpillimuusika aastapreemiad. Ja just nõnda musitseeris seal aasta kooriks tituleeritud Tallinna muusikakeskkooli noortekoor oma õpetaja ja koorijuhi Ingrid Kõrvitsa juhatusel, kes omakorda kuulutati aasta dirigendiks. Pole just sageli juhtunud, et aastapreemia saavad neid dirigent kui tema koor. Tallinna muusikakeskkooli noortekoor võitis 2005.-le aastal esimese ja seni ainsa eesti koorina Euroopa Ringhäälingute Liidu koorikonkursi Grand Prix kuid järgnevad aastad onni kontsertidega konkursi lavadel edu järjest juurde toonud. Nii saadi ka 2010. aastal. Grand Prix, Pärnu rahvusvahelisel koorifestivalil ning esikoht ja parima dirigendi eripreemia rahvusvahelisel koorifestivalil saatofjorot Saksamaal. Preemiaid. Ja kui seda väga paljudele tublidele muusikutele panuse eest kultuuriruumi aasta koori tiitliga Tartu poistekoor, kes lisab Tartu kultuuriellu olulisi värve, esineb edukad kontsertidele konkursi laval ja teeb kaasa Vanemuise muusikalide. Möödunud aastani. Ütlesid, poisid muusikat Bachist Sisaskini, seda nii Eestis kui raja taga. Koori dirigendid on undel kokk ja Annelistraks. Aasta dirigent-muusikaõpetaja tiitli sai pääsuke, kes juhatab Haapsalus tooremii laulustuudio koore ning õpetab Ridala põhikoolis. Aasta orkestri dirigendi tiitlit kannab instrumendi õpetaja ning Kose kiriku pasunakoori dirigent Kahro Kivilo, kes möödunud aastal juhatas ühendorkestreid nii pühajärve puhkpillipäeval kui Tartu vaimulikule laulupeolt. Aasta puhkpilliorkestriga kuulutati Eesti noorte puhkpilliorkester. Dirigendid on Aavo Ots. Ja nutt ja Valdo Rüütelmaa kooriühingu koostööpreemia 2010 läks noorele solistile Heldur Harry Põlda-le, kes laulab Rahvusooper Estonia poistekooris, kuid esineb solistina nii suurvormides kui kontserdilavadel ning on juba mänginud ka ooperis. Üks meelepreemia 2010 vääriliseks tunnistati Ludmilla Rowska, kes on kauaaegsed Maal pedagoogi ning kooride hääles Indiana koorimuusika paremaks kõlamiseks palju ära teinud. Aasta noore dirigendi tiitli sai Anne Frido Lin. Aasta kooriplaadiks valiti priiuse hommikul Konstantin Türnpu koorilauludega. Aasta toetajaks kuulutati Põlvamaa omavalitsuste liit ja Nopri talumeierei. Aasta korraldajat. Näiteks valiti Tiigi seltsimäära rahvakultuuri spetsialist ning Tartu laulupidude korraldaja Liidia Konsa ja Uma Pido korraldaja Triinu Ojari. Aasta vääriliseks peeti inglise eufooniumi toosis Tiiven meedi kontsert koolitusprogrammi Eestis. 15-le tiitlile kandideeris 80 nominenti, kelle hulgast tegi valiku kooriühingu muusikanõukogu. Hinnati kooride, orkestrite ja dirigentide muusikalisi saavutusi, kontserttegevust, salvestusi, osalust kurssidel ning panust ümbritsevasse kultuuriruumi. Tiitli saajatele välja pandud preemiad pole rahalised, vaid saaja muusikaliseks arendamiseks mõeldud. Nii saavad aasta koor ja orkester enda poolt valitud Eesti heliloojalt teose tellida. Aasta dirigendid end erialaselt väljaspool Eestit täiendkoolitada. Kuulakem üht mõtet Eesti kooriühingu esimehe Aarne Saluveeri kõnest. Kõige rohkem on hea meel tänasel kontserdil selle üle, et, et mõni noor inimene sai premeeritud, mõni, kes on nii andekas, alles õppijana, suudab mängida instrumente nii kõrgel tasemel, mida paljud meist ei suuda teha selleks, et läbi kammida mingit partituur. Nad on võimelised juhatama, nad on võimelised laulma erinevates stiilides, nad on võimelised võtma endast palju vanemaid inimesi sellise jõuga järele. Ma nägin samamoodi, kuidas meie koostööpreemia laureaat tõeliselt võttis järgi terve suure sümfoonilise orkestri ja tõstis nad pilvedele, nii nagu ta tegi täna meiega. Ja ma ootan seda päeva ausalt öelda, kuni ta võtab oma klassikaaslastega mõte teha üks kool ja, ja et see juhtuks võimalikult ruttu. Sest seal on mingi energia, mis viib kõik need noored inimesed kaasa. Lisaks anti Eesti kooriühingu pidulikul aasta kontserdil üle ka Gustav Ernesaksa fondi stipendiumid. Gustav saksa fondi haldusnõukogu otsusel sai 2010. aasta laulutaadi nimelise koorimuusika peastipendiumi järjekindlalt eesti koorimuusikat maailmale tutvust artip dirigent Tõnu Kaljuste, kelle tööfondi haldusnõukogu liikme Aarne Saluveeri sõnul on olnud teedra jaa ning kellega kohtumine on nii publikule kui muusikutele kõigis maailma kontserdisaalides alati sündmus. Koorimuusika edendamise stipendiumi pälvisid Narva koorijuhid Mihhail korjušin ja Svetlana korjušina aktiivse koore liikumise arendamise eest Ida-Virumaal ning panuse eest poiste laulu arendamisel kogu Eestis. Õppestipendiumi sai Eesti muusika ja teatriakadeemia kooridirigeerimise erialal üliõpilane Liisa sõõra, kes juhatab kaitseliidu maja. Koori on oma endise õpetaja Lauri prede kõrvalabidirigent Tartusega korris hiilbopsingers ning Tartu rahvaülikoolis segakooris. Piduliku kontserdi lõpetas ühendkoori esituses aasta dirigendi Ingrid Kõrvitsa juhatus tusel. Veljo Tormise laulu algus. Salvestist Eesti kooriühingu Kaala kontserdilt saab klassikaraadiost kuulata 23. veebruari õhtul kell 19, null viis ja hiljem on seejärelkuulatav meie kodulehel. Tänasele helikajale tegid kaastööd Irene Lill, Robert staak, Igor Karsnek, immo Mihkelson ja Kersti Inno. Ja Saadet aitasid kokku mängida Helle baasia, Katrin mõõdik ning Saadet toimetas Mirje Mändla liiga ja. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis teile sobival ajal teile sobival ajal heligaja.