Ehk nii mõnigi raadiokuulaja arvas selle loo järgi juba ära. Kes on tänases Vikerkäru saates Valter ja Jaak Ojakääru külaline. Selle kauni laulu autor, muusik Riho Sibul, tere tulemast Tre. See oli nii kaunis meloodia, aga seda sa oled vist ainult instrument mentaalselt esitanud, kas sul ei ole kunagi tulnud mõtet, et võiks ka teksti sinna juurde panna ja sellest laul teha? Oi täitsa õige, ei, ei tohi ära rikkuda. Seda teksti niigi. Minu arvates ma kuulasin praegu väga tähelepanelikult seda ja mul on meeles kui Vanemuise laval ma andsin sulle mingisuguse asjakese auhinnaks üle, tookord ja, ja ja siis ma mõtlesin ise, et et vist isegi ütlesin tookord, mul on see meelde jäänud, et, et see pidi ikka küll muusa niisugune väga siiras suudlus olema, mis selle meloodia sul pähe nagu kripeldama panijat teda paberile panna. Ja. Ma ütleks kaks sõna, lihtsuse, ilu, see on umbes samasugune lihtsuse ilu nagu helleri kodumaises viisis oli, millest alguses mõned muusikateadlased ei saanud aru, et no mis see endast kujutab. Et seal pole ju midagi viisikene väike, aga aga just see, et siin ei ole midagi ülearust ja seal on kõik nii napilt antud ja sealjuures perfektselt selle mängimiseks on alati teist probleemid, et, et see, et ta ei läheks siukseks ilutsevaks magusaks või et see oleks hästi distantseerid ise selleks et sinu esituses laadsest probleeme olnud. Ja esitatud ja ka siin ei olnud siin olid üsna väga tagasihoidlikult ja nii on vähem. Ja selle pala kohta võib öelda veel ka seda, et mis oli selle saatesarja nimi Kuku raadios, mida Tõnis Mägi tegi, kus käisid nimi oli vist raaditud, mina ei saanud midagi traadida. Sõna rahaline, seal oli väga palju erinevaid muusikaasjad, 100 vala kokku või väga palju. Ja, ja see vist koguni võitis ära kogu selle, jah, Eesti viimaste aastakümnete endalegi üllatuseks loomingu sellest rohkem instrumentaalmuusikat sõrmudki. Instrumentaalmuusika on sinu jaoks viimasel ajal võib-olla isegi vähem tähtis, sa oled väga palju laulma hakanud. Kuidagi kuidagi sattunud niimoodi, ma ei pea ennast mingiks lauljaks, võib-olla ma edastan teksti rohkem. Aga. Niisiis on välja kukkunud? Ma ei oleks kunagi arvanud seda Ma üldse laulma hakanud. Kas see tuli tegelikult ma mäletan kunagi, kui seal Ultima Thulest mängisid, kui Tõnis Mägi läks sealt ära, siis oli see omamoodi olude sunnil, et sa hakkasid laulma. Jah, aga see oli ka varem sellepärast et Ma mäletan Joalaga sõitsime mööda Venemaad, siis me tegime seda VSP Projekti ja, ja samas me tahtsime tutvustada Safhagoogreenit väga. Tegin sellist pluusi, põhjaliste pluusilaadset. Niisuguseid lugusid seal lava peal ja mina nii moe pärast lihtsalt. Mingeid trafaretselt pluusi, teksti, seal häälitsi syndinud mikrofoni, sputnik katla laulma kõik. Muide mulle meenus just selle sinu, kuidas sa ütlesid teksti edastamine. Frank Sinatra ka ma ei hakka sind võrdlema, aga kui Frank Sinatra oli, oli täiesti algaja alles. Ja teda oli kuulnud esimest korda Harry James, kelle orkestrisse ta tööle sai. See mees oli öelnud siis ühele kõrvalseisjale, et mulle meeldib, kuidas poiss tekisti räägib. Tähendab ta, ta just fraseerimine, fraseerimine jah, tähendab see, mis hiljem tuli hääl juurde, aga, aga see oli tal juba siis olemas. Minu meelest on see väga tähtis. Mitte et ma räägin nüüd iseendast. Paljude lauljate puhul häirib see, et nad nagu distsipliini, sa ei saa arugi, mis nad seal on, selline enese eksponeerimine rohkem, mida, millest nad laulavad, midagi laulavad. Aga eks noh, ma ei arvagi, et muusikat on mingisuguseid tohutuid filosoofilisi spekulatsioone tekstis edasi andma. Rumalusi. Mulle tuleb meelde see vult äärmistades, ma ei tea, kas itaalia ooperi juhtunud midagi sest et kõik, millest on piinlik kõnelda, sobib suurepäraselt laulmiseks. Küllap see nii olla. Ja, ja eriti kui praegu väga paljude nende väga moodsate laulude tekste kuulata, siis. Ma ei tea, kas tuleb, ärme, kas iga laulja, kes, kes praegu on mingi klipi valmis teinud, soostuks tulema lavale, jaa, deklameerima seda teksti, ma kardan, et see võib kahtlane seitse miljonit ja tea jah, tõeline kämp. Laule Riho Sibula esituses on meil tänase saate jaoks mõned ka varutud, aga kõigepealt nüüd juba siis teine, muusika näide on siiski instrumentaalne ja see ei ole mitte sinu esituses, vaid see on üks väga tuntud kitarrist, kes on olnud sinu eeskuju maale. Ja ma arvan, et elektrikitarrimängijatest on üks, üks üks tähtsamaid mehi. Jeff Beck ja suvel kohtusin Ivo Linna juubeli Andres Põldrooga üle tüki aja, kes oli just käinud sellesama plaadi kontserdil. Ja siis ta. Ta oli ikka täitsa Andres Andres, kes on üsna serveeritud omasugustes hinnangutes. Ma ütlesin, et see, see on üks, mille poole me peaksime püüdlema. Lauset. Rootsi aktsent on juures juba ja ei, no see on juba nüüd siis New Yorgi või? Vot see kontroll instrumendi üle on täiesti vapustav ja ma tean, et mitmed teised kitarristid on öelnud, et, et ilmselt tema sellest suurusest saavad kitarristid, teised kitarristid, siis ma mõtlen, et kui sellesama loo keegi et see, see pealtnäha või see on väga lihtne kõik, aga siis kui kui püüda seda kõike järgi mängida, ütleme, kus kael lõpeb, ära sa mängid selle slaidiga ja intoneerid niivõrd täpselt seal selles tühjusesse on minu meelest täiesti nalja. Võib-olla nüüd ongi kuulajale veel kahe sõnaga mõtet selgitada Riho Sibul. Et sa ütlesite elektrikitarril youbek. Vabandust, Jeff Beck ja mul juba loomulikult nimed lähevad alati, isegi juba soovik on ka väga hea, on, on muide täiesti. Ja aga no vot, milles just see põhiline vahe on naturaal ja elektrikitarri vahel, kas ma saan aru, et see on erinev, aga? Nojah, ta on, ta on ikka väga erinev, isegi. Nojah, suhe ja naturaalpillil ei jää toon kandma, eks ole. Aga ei, tegelikult ka tema siin ju ei kasuta mingisuguseid neid abivahendeid, vaid see on nagu otse otse õnnendusse mängitud, nagu ma aru saan, et mingisuguseid Kaja küll, Kaja võib ka akustilise kitarri taha, aga ma olen, ma ei tea, see läheks pikaks jutlusi seletama hakata, aga tema ise ei ole kunagi noh, vähemalt minu teada kusagil plaadi peal akustilist kitarri kunagi mänginud ja ta ise on öelnud, et ja ta jätab jonne graafiline nähtavasti ei puudu. Aga keeled on neil erinevad või keeled on ka ikkagi samasugune nagu noh, muidugi ma mõtlen teraskeeltega akustilist nailonkeeltega, klassikalises kitarri, teistmoodi, midagi. Ühesõnaga otsustas väga õieti, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Ja nüüd kuuleme seda, mida siis tema on valmis meisterdanud. Seda lugu kuulates olime kõik muidugi vaimustuses Espaki kitarrimängust. Ja Riho Sibulal tuli meelde veel üks vahva juhus, et ta on selline jah, ta üsna kompromissitu mees ikkagi. Teda huvitab rohkem autode restaureerimine, kus on ta ka väga kõva käsi, midagi vanade ludestorite restaureerimiseks. Ja siis kui ta mängist Mick Jaggeri sooloplaadi peal mõned aastad tagasi mitu-mitu aastat tagasi, siis pidin minema turneele lennujaamas ulatus sageli talle siis selle lugude nimekirja, mida ta seal kontserdil peaks mängima, siis ta luges läbi Jaggeri tagasi. Ma ütlesin, et aitäh, aga minu meelest oled sa mind kiitrihhatsiga segamini ajanud. Ja läks minema, läks minema. Selge, eks kõik teavad. Mitte just väga kerge iseloomu kompromissindust. Aga nüüd läheb kõikjal käru saates lauluks, sellepärast et nüüd eksponeerimine Riho Sibulat ka kui lauljat ja no ma mõtlesin, et me ei saa ilmselt üle ega ümber sellest, kui me ei mängi ka seda varianti, mille sa oled teinud ühest Valter Oja kõlavust hea meelega seda orjansse õlut ja mina tahtsin seda teha instrumentaalselt. Jaa, mäletan isegi küsisin teilt luba, mis oleks kunagi kunagi ammu. Ja sinna see oli noh, otseselt muusikapäevadega vist seotud ja mul on nagu baasi see oli. Ma tahtsin seda umbes samas võtmes teha, kui, kui pekk teeb seda Charls mingisuguse poolt. Aga sellest kuidagi kuidagi see jäi, jäi, ei mäleta, oli, sellest oli juttu ja ma mäletan jah, ja siis mul tuli jutuks, see oli sel ajal, kui ma isegi ei arvanud, et ma pean seda üliõpilasega kooli üldse mingisugust häält kuskil. Aga, aga noh, ma arvan, et see kõige hullem ei tulnudki. Nojah, selle lauluga mina mäletan enne seda plaadi väljaandmist, tekkis niisugune tõsine probleem, et lilli prohvet oli sinna kirjutanud niukse rea. Et ja kui mina saagescentega seal Olavernlase Olav järgmise pea jah, ja seda laulab siis Juudit, eks ole. Ja nüüd, kui mees hakkab seda laulma, siis tekib niisugune maitsesin Joel Sanga, mida teha siis ta ütles, et nutt juudid kui toopolovernese pea ja siis ma sellest nii, nii siis lõpuks jäigi vist. Ja seal on tekst muudetud ja ma mäletan, et ma veel jah, küsisin prohveti käest, et kas tol ajal oli juba niimoodi soliidne, et teksti autoriga nõu pidada, et mitte ise kallale minna ja ja aga noh pikantsust või saab võib-olla natukene sellele. Kuku raadios võiks Hoover diktor seda lugu sisse juhatades ütles, et noh täna siis undravidisikest homoseksuaalsed teemat neil käsil. Ta ei märganud, aga eks ta on muudetud ja ilusat kirja, aga elab kuningalossis ja mis sa siis seal muud teeb? Just? Riho Sibul, mina kohtusin sinuga esmakordselt aastal 1976, mäletad, millega seoses ei mäletanud. Tegime koos sisseastumiseksamid toonasesse Tallinna Pedagoogilise instituuti, hinnakultuur haridusse saime mõlemad sisse ka, aga sina püsisid seal või pidasid vastu umbe märkimispool aastat mäletan esimese semestri kange kidramees Grapsi bändis jaja, aga tegelikult mul ongi selline mulje jäänud, et sa oled rohkem selline kass, kes käib üksi päi, et ega sulle selline akadeemiline haridus vist nagu eriti istungi. No minu ma tulin ühesõnaga, Grapsi pärast ikkagi siia Tallinnasse ja üldse tähendab, kust sa tulid Järvakandis Järvakandist ja. Ikkagi tol ajal uskusin ma eesti keelt ja kirjandust õppida. Nii et see ei olnud seal, minu muusika oli veel niisugune, noh, jah, ma ei, ma ei teadnud, mis 12 kaheksateistaastane. Väga ikka nii väga teha tahab. Aga siis kuidagi, mul on hea meel, et see nii. Sest küllap ma tahtsin ikka kitarristiks kasvab. Ja ma ma ei ole siiamaani saanud, aga kitarri õppinud sa, sa oled ikka täiesti iseõppija või sa oled mingit aris küll. Lastemuusikat, koolis, klaverit, neid asjaga. Meil vist ainuke kitarrimängija, kes on nagu korralikult õppinud Nevil Bloomberg. Aga suurem osa on kõik, minu nimi on teisi ka praegu, Jaak Sooäär õpib Kopenhaagenis. Sa räägid varasemast ajast, on selles perioodis? Riho, tahan noorem ikkagi minust ja ütleme, mina ja Ain Varts alustasime siis siis siis ei olnud nagu veel seda nõndanimetatud osakonda kus, kus Põldre mõni aasta hiljem hakkas õpetama õunu, noote. Ja Tiit Paulus põld rooli, see ka ise õppima ja. Põldre hakkas minu meelest. Pärast seda ma tahan väga kohusetundlik ja väga väärikas mees. Ja ta hakkas ise ka palju paremini mängima pärast seda minu meelest, kui ta, kui ta õpetama läks, ikkagi kohustab sind millekski. Minu meelest tema lõpetas konservatooriumi muusikapedagoogi pedagoogina ja ma mäletan, kui ta istus seal tundides. Ma pidasin džässiajalugu neile seal ja vihik oli poolviltu ees ja vasaku käega kirjutas niimoodi endast Maalehe. Tegelikult ma võin ju ikkagi nimetada põdra hoolimata, et ma juures tema juures ei ole õppinud, on mingil määral ka minu õpetad, et sa pead on alla jäänud noh, mingisugust hoiakut või suhet ikkagi paratamatult, eks kõigilt teistelt kolleegidelt, ma arvan, olen õppinud. Kõigest, ja see on Sirjandusest, millest iga on lihtsalt, et sa kuulad seal, loed kõik nii edasi, et see ei tähenda mingit näpuga näitamist. Haritus. Kas endal on ehk plaan kunagi hakata nooremaid õpetama või ma ei arva ka, et piisab sellest, kui nad sind kuulavad? Ma võin öelda, mis raamatusõber, jah, anda selles mõttes näpunäiteid. Raamatute lugemine aitab ka muusika puhul edasi jõuda. Ma arvan küll, tungida kuskile Uudes sügavusse sõi ja kas tuleb niisugune niisugune tahes-tahtmata küsimus keelele? Kui mõelda neile inimestele, kes on uhkusega öelnud endalt viimase viie-kuue või 10 aasta jooksul pole ühtegi raamatut lugenud, palju ta siis oled lugenud, nüüd ütleme viimase aasta jooksul mitte enam nii innukalt kui olematu, ütlesime toega riiklikus raamatukogus, kus minu fondide osakonnas, kus mul peale lugemise vist eriti mingisugust tegemist ei olnudki noh, ikkagi midagi, aga aga ma ei ole viimastel aastatel küll väga palju lugenud. Viimati. Viimati ma lugesin Mihkel Muti tabloidi, mis mulle väga meeldis, soovitakski lugeda. Ja siis eesti keeles kastumbuslari. Lumi poes ja mida ma ka alustasin, ma olen kunagi inglise keeles lugema. Viimased raamatut Me jääme jaaguga mõlemad kuidagi nagu sõnatuks. No ei ole, ei ole sattunud peale. Värskelt ilmunud raamat. Raamatutega on tänapäeval ka nii, et kallid raamatud on kallid, täpselt, siis internetist võib olla ka see eelpool mainitud arvutid on ka kallid, arvutid on ka kallid. Seda siis tuleb raamatuga, kui minna. Nii palju, kui neid on veel. Olema elutempo on nähtavasti niisugune, et lugemine kahjuks võtab, võtab aega, sealt ei saa niimodi üle hüpata, näiteks diagonaalis lugeda. No ma tean ka inimesi, kes pistavad CD plaadi sisse, kuulab algusest 16 takti ära, Sisasid Liirinal edasi, siis kuulab keskelt ja lõpust ka ja temal on see plaat kuulatud. Ma, ma, ma kahtlustan, et väga paljud need, kes pidevalt mitmesugustes raadiokanalites tuvus neid plaate on võib-olla just täpselt niimoodi teinud, sest aeg on raha. Mina arvan, et sedamoodi, et tänases saates me oleme kuulanud ainult selliseid kuidagi aeglaseid ja mõtlik, kuid meloodiaid kuigi Riho Sibul on kindlasti ka selline romantiline isiksus, aga Ultima Thulega, sa oled ikkagi teinud ka midagi veidi käredamat? Jah, ma arvan, et äkki Tõnis Mägi võiks laulda vahepeal ka. Aga see on sinu laul? Jah, see on vägev. Vähk, Peep ilmeti luuletus. Püüan jõudumööda täita maavägede. Nii mägeda. Pingutan, eks seda välja näita. Äge lõppväge. 20 aastat Tuija mööda piiki, kes peidab, vendasid Essogastel epoloputavad lained, seda riiki on silma peal. Ja meeleb. Konnad lint ja kiiver alla. Põhja. Ning iga ettevõtmine valla. Hulka vaid vahed pidavat alluks. Dollareid kuid miski minus andke aega. Eks kõiges meid, meil. Pikka närvi vetilia soo vihkamblasgoon Makujutuleb hetkedes muudab köögipool jalatalla. Riho Sibul on üks neist väga tagasihoidlik vikerkäru saatekülalistest, kes selle asemel et oma muusikat mängida, mida on ju tegelikult ka Eesti Raadio fonoteegis. Väga palju tahaks pakkuda kuulajatele. Neid muusikuid, keda tema ise kuulab ja kellest kellest ta midagi saanud, nagu see ju ka iseloomustab, mind natukese kindlasti iseloomustab. Ja siin mingil moel lähevad ka Valter Ojakääru ka teie maitset kokku, selles mõttes, et kuigi siin džässmuusikuks otseselt ei peeta, on on väga mitmeid džässipillimehi, keda keda sa oled kuulanud ja ja üks nendest on näiteks majandust täis ja ma just sellised on minu jaoks üks kõige tähtsamaid muusikuid. Ja ma arvan, et on üldse tahtis music sellel sajandil mitte džässis, džässis tulenevalt. Härrašoffer vist oli see üks muusikakriitik, kes tõi käibele sellise mõiste nagu džäss, tõrjuvaid Music džässis tulenev muusika siis on, ma ei tea, kuidas seda tõlkida, mida ta kasutas issimi plaatide puhul selle euro, džässi, No juba eilsed Davis on aja jooksul nii palju muutunud, kui kuulata neid vanu libakeriga, mängis, kus ta püüdist isegi lesbi moodi mängida ja tuld pääl kuidagi välja ja ja, ja see on muidugi see on võib-olla üldse üks kõige rohkem muutunud muusikuid tanud, ajati ajas muutuv ja, ja, ja kuidagi lihtsalt jah tabades seda närvi ja ja maailmas kui praegu hiljuti kuskilt lugesin, et, See Maicel projekter pidi olema üks väga palju. Imiteeritud muusikat, kuid, või noh, alati on olnud neid, kes parajasti saksa fonistidest, seda kindlasti ja, ja aga, aga see on huvitav just sel puhul, et näiteks sinul, Vitarristil on trumpetist. No muidugi kõigepealt helilooja tema üldse muusik või tema kui, kui isiksus või mistahes, muidugi, ega ma ei olles lugenud tema autobiograafiat teadlaselt inimesena ta rassistlik ja nagu see ei puutu asjasse. Muusika, see üks kõige suuremaid kontserdielamusi, mis minu elus on olnud 88. aastal Helsingis. Massilise kontsert, see, see oli tõesti midagi. Minul minul kahjuks see mees jäid nägemata. Valter, sina oled teda vist isegi kaks korda Varssavisse ja Boris näinud või? Ei, see ei olnud Varssavi, see oli kaks kontserti, ma kuulsin just Boris ja see võib isegi olla seesama aasta 88 ja ja mina pean nüüd praegu punastes ütlema, et et noh mina kui ma olin nii džässi sees, kee siin ja ma vahepeal hirmsasti vihastasin ja ma ainult sellega nõus, mis mainis Davis hakkas tegema seal 70.-te aastate alguses ja viskas kõik oma seniseid tõekspidamised nurka ja ja tükk aega võttis harjumiseks aega, enne kui leppida temaga, aga aga teda nii elavalt kuulates tõesti see on nii et sa ei saa teisiti. Geenius, sinna ei ole midagi teha. Ma tean ka, et eitatsioondusega meil levis jäänutele ei räägi enam pärast seda 70.-te aastate alguse perioodil ei andnud kätte. Kõik, ja see muusika, mille oled kaasa võtnud, on tead sketši Suschwein sinisilm viimase orkestriga. Et minu meelest on tema kohustusi pliiatsiga üldse täiesti fantastiline ja minu meelest see saame taim näiteks sealpool giga, kas on ka täitsa vapustav plaat, ajatu muusika. Ja noh, viimasel ajal mida ma olen palju kuulanud härra Arto Lindsay kes kunagi oli selline suur munad müra eestitiseerija New Yorgi Tountoni kitarristide hulgas ja ta on kusagil oma Brasiilia juurte poole pöördunud ja nihestab vot väga põnevad ja et lööks mitu asja ühekorraga, siis paneksin ühe loo, kus mängib kitarri Marko Uibu, kes mind on ka viimastel aastatel. Väga huvitanud? Riho Sibulale kahtlemata ei meeldi, et me hajutasime just kitarrisoolopealt, aga saale läheneb lõpule, midagi ei ole teha. No see oli ka üks selline mees, kes on tõesti muutnud ennast tohutult nagu maalseteis, tema küll just sinna rahulikuma poole peale. Et. Kui panna teda kui võtta kaks plaati, ütleme mõnega. Tollest New Yorgi avangard ei armasta, siis ei tunneks ära? Ei unustaks, väga huviline, seal oli väga huvitav, mida ta siis tegi ETK vait, üks üks huvitavatest nendest kitarrimängijatest, kas ta laulis ka? Ei, kaugel sellest. Aga seal laulu mina nii hästi laulvat lauluhääl oli muide väga huvitav. Tähendab, mitte mingisugune selline noh, Tom Jonesi lõike, eks ole, aga, aga väga puhtalt laulis õrnalt jutustan laule ja väga poeetiliselt. Riho, sa ütlesid niimoodi, et sa ei tahaks, et nüüd tänase saate käigus see päris ära unustatakse, et sa tegelikult ikkagi oled kitarrimängija, mitte laulja. Et võib-olla ma ei ole nii tõsiselt sellega pikemat aega tegelenud, aga ma siis teinud kitarrimänguga. No selles mõttes, et. Ma ei ole fookuses, kui kitarrimängija enam ammu vist mulle tundub. Aga Ma olen kunagi päris üpris hästi mänginud, vist. Ei väsi ennastki. Ja loomulik küsimus kohe mitu tundi päevas sa nüüd harjutad. Vaat ja see on juba. Harjutad stuudiot, ma loodan, et ma olen kunagi päris hästi teinud, sellesse kostus välja, aga see minu eneseiroonia, mida ma sinna tahtsin panna? Nojah, aga see ei ole ikka nagu jalgrattasõit, mis ei kao kuskile. Kitarri ikkagi ikkagi peab sellega tegelema. Aga sa tegeled sellega ikkagi, noh, ma olen tegelenud rohkem tooni tekitamisega viimastel aastatel. Mulle meenub Eerik Lindström, kes oli kuuekümnendatel, viiekümnendatel aastatel oli Soome parim kontrabassimängija ja nüüd kui vahel kutsutakse ta mängima, siis ta ennem võtab üks nädal aega ja harjutab ja ütleb, et oh, tuleb välja küll. Ja vahepeal aasta aega üldse ei puuduta pilli. Nii et kui misse õpitud. Kuigi ma ei tea, kas kitariliseni on, sõrmed lähevad valusaks, kui ei ole kaua aega keeli, punase on see oht, et, et sa kaldud igasugustesse klišeedest. Mängid neid. Et ei ole enam nii huvitav, teistele ma siis aitab võib-olla vahel mõne hea raamatu lugemine jälle ja et klišeedest välja tulla midagi uut. Ma arvan, et harjutamine ütleb seal muide üks üks huvitav. Džässis on need klišeed on ju väga-väga palju, õpitakse teatud käike ära improse, seal mängitakse neid poolautomaatselt ja üks väga ilus väljendus, mis mulle hirmsasti meeldis. Ma ei mäleta, kelle kohta oli öeldud, aga aga üks kriitik ütles, et palun oma grammatika. Minu arust see on väga täpne. Ta ei ole seda kuskilt võtnud, Tanises loonud John Scofield, kõik suured on sellised, ilmselt Uskofilmi. Kelle sa tunned. Neil on homogrammatika Tänase saate lõpetuseks veidi Riho Sibula grammatikat. Mis on see lugu, mis nüüd peale läheb? See lugu on hiline ja see on VSP Projekti plaadilt siis Vaigla, Sibul, puder, vaht, aastast 87. Jääme seda kuulama, ütleme suur tänu tänasele külalisele Riho Sibulale ja kohtume jälle järgmises Vikerkääru. Aitäh kutsumast.