Tere, ilusat laupäeva õhtupoolikul. Mina olen Heidi Tammar. Mulle hakkab tunduma, et nii vähe või palju, kui neid saateid olnud üldse on mulle juba hakanud meeldima saadet alustada mõne kõrgema koha pealt. Mul on praegu setomaa. Meremäel. Me oleme Meremäe vallavanema Aivar nurgaga valinud selleks tänase jutu hakatuseks Meremäemäe, jah, igal juhul kõrgema paiga selles vallas. Jah, nii ta on, et see on meie valla kõige kõrgem paik ja siit avaneb päris kena vaatepilt mitte ainult nüüd vallale, vaid natukene kaugemale. Selle koha kohta on üks väikene niukene legendikene. Et see meremäemägi iseendast ongi selle järgi nime saanud, et siit oleks nagu siis seda vee virvendust ja peegeldust kunagi nähtud, nii et tõepoolest, see on päris kõrge koht meie jaoks, vähemalt siin. Siit on vald näha. Ja hetkel näeme küll. Põhiliselt nüüd metsa näeme ka natukene neid külasid, vallale võib pilgu peale küll visata. Mulle hirmsasti meeldivad kohanimed. On teil selle aja peale kõik nad ikka nüüd juba meelde jäänud, palju vallas külasid olnud? See on mõnes mõttes päris raske küsimus, sellepärast et siin kui see võimalus oli, siis möödunud aastal Meremäe vald taastas endised külanimed. Et järgmisel rahvaloendusel aastal 2000, siis saaks meie valla elanikud õigete külanimede järgi Saksamaa isikudokumentidesse märkinud ja nii edasi. Kuid et meil siin alates esimesest jaanuarist muutusid ka valla piirid, mis pidi olema jälle niuke omaette pretsedent. Kogu vabariigis oli 101 küla Sis ennistatud nimedega. Nüüd on veel natukene aeg nagu maha võetud ja, ja teeme siis vahepealsed kokkuvõtteid, kuidas siis nüüd seoses piirimuudatustega kuskohalt need täpselt need küla piirid hakkavad jooksma ja palju neid siis lõpuks me kokku loeme. Kas te ütlete, et vallas oli 101 küla? Jah, nii ta on, sest noh, tüüpiline setu küla on juba noh, ütleme üks kogum, kogum hooneid kuskil keset välja või keset metsa ja on selle kandi küla. Paraku on küll nii, et mõnesse külla on võib-olla jäänud üks jõulist peret, kuid nematel aastatel ja vanematel aegadel oli ikkagi Setomaal tõeliselt palju rahvast ja oli lausa ikkagi tõsine maapuudus. Nii et minu küsimus ei olnud tegelikult asjata, kui ma küsisin, et kas te olete külanimed selgeks saanud sellele te tegelikult ei vastanud, ei ole ka mulle ühtegi ilusat seto küla nime öelnud, aga ma lisan siis veel ühe küsimuse, kas ta igasse külla olete jõudnud, vallavanem. Kindlasti ei ole jõudnud selle pooleteist aasta jooksul, mis on olnud võimalus siin vallas töötada vallavanemana. Kuid ma arvan, et see kevadine ilus aeg, mis on tulemas ja, ja pikk suvi, arvan, et käin iga kõik külad läbi ja tõsine soov ja tahtmine oleks läbi käia ka valla piir, seda mitte autoga ja, ja kuidagi niiviisi, vaid päris päris jalgsi nagu matkamehe kombel, kui pikk ta on, isegi ringpiiri, kui pikk ta on, seda ma tahaksin tegelikult välja selgitada, sammhaaval võtma ja miks mitte, see oleks võib-olla päris omaette elamus ja kindlasti õpiks paremini tundma ka maavalda. Mida pidise piir kulgeb kaardil, on ta teil ju näppol kindlasti mitu korda. Üle kõnnitud põhiliselt kulgeb nüüd see valla piir küll mööda mööda looduslikku piiri ja, ja selleks on siis nüüd Piusa jõgi. Ja siin Meeksi oja on ka neil siin piir, valla piir ja Eesti riigipiir vastu Venemaad ja on ka lihtsalt niisugust piiri, mis kulgeb üle üle põldude ja läbi metsade mööda talu hiire. Ja niimoodi need vahepeal paadiga vahepeal jalgsi, ilus koht ja meil miks kohe võib-olla see küla nagu meelde tuli hetkel meil on tublid leelonaised, seal helby kas või Bologina Guccina galatsuva kõik need vägagi huvitavad nimed ja mujal poolon, niukse kõlaga nimesid on kindlasti tükk maad vähem. Vaatan teile otse, tundub teil muresid üldse? Ei ole. Te naeratate, pool tööpäeva on juba seljataga, tundub, et miski ei olegi täitena tõsiselt erutanud. Kas teile meeldib olla vallavanem, miks te siia üldse tulite, te pole ju kohalik. Tulite konkurentsis võitsite nelja kohalikku meest. Tulite mujalt ja nüüd olete siin. Ja teil on juba öeldud ka, et, et mis sa hull sinna, ronisid sinna setode keskele, sest ei ole ise Setumaalt. Jaa, setomaalt ma tõepoolest ei ole, kuid olen küll Võrumaalt ja aegset omale ka ju tegelikult üks osa sellest Võrumaast ja, ja Kagu-Eestist küsimuse esimene pool, kas on muresid või neid ei ole muresid ja ma arvan, et selleks ei pea olema siin Meremäe vallavanem, kindlasti on praegu vallavanematel kõigil hoolimata, kus nukasta Eestimaal on, on oma mured ja murelikuks. Kindlasti teeb kasvõi niisugused asjad, nagu, nagu need ümberkorraldused meie hariduse alal tervishoiu alal, küsimus on selles, et loetakse väga täpselt inimesi noh, kõikvõimalikud rahad ja, ja muidu rahad, mis tulevad mingile teenusele milleks kindlasti on ka kool, tähendab, maaelanikud elanikkond väheneb, kindlasti on vaja korrastada siis niinimetatud koolivõrku, kui me selle vastu üldse näiteks ei vaidle. Kuid samas siin on mõned vägagi tõsised ohud, vähemalt minu arvates ja räme valla rahva arvates ka loomulikult kasvõi niisugune mõte ongi. Et ehk on Eesti riigil odavam ja mõistlikum kasvõi peale makstes tõsiselt peale maksta soni, aeg säilitada siin piiri ääres elu, et siin kümne-kahekümne aasta pärast ei oleks ütelda üksikpiirivalvur ja pajuvõsa. Öelge, härra nurk, miks te mind just siia tõite? Kui ma paluksin, et te tooksite mind paika teile siin on väga tähtis. Te tõite mind siia. Mäeotsa saamas oleks võinud oos minna veel õige paljudes kohtades kuid mulle tegelikult see koht tõepoolest meeldib, sest siit on hea vaade. Ja mõnes mõttes see Meremäemägi on ka selleks kohaks, kus nii mõnigi turistide buss vahetevahel siin kinni peatab ja inimesed tulevad, viskavad pilgu, kes siis Venemaa samas, kes siis Eestimaa suunas, siin on see koht, kus näiteks võidupäeval tehakse võidutuld, kus öeldakse maha ka kõnesid peetakse pidu. Nii et ta on minu jaoks normaalne koht. Nõnda siis te kuulate saadet Eluring lindistatud mõned nädalad tagasi Meremäe vallas Setomaal. Tänan, Meremäel koos palju rahvast, ikkagi koduvalla päevad. Ja 75. sünnipäev lõpeb täna õhtul kooli kokkutulekuga. Aga eilsesse ja tänasesse mahtus päris palju huvitavat ja kindlasti ka palju rõõmsaid kohtumisi. Ja meie ei räägi oma saatestena pidujut, too vaid lihtsalt elust, nagu ta siin iga päev kulgeb. Saatemuusikaga ei olnud toimetajal ka täna eriti muret. Mis veel, kui ikka seto laul on see, mis meie juttude vahel kõlab. Aga ei laula seekord seto naised, nii nagu me oleme harjunud seda kuulsat seto laulukoori kuulma laulavad hoopis nooremad inimesed. See on meremehed, leelo rühm, marakase, mis ära tõlgituna tähendab marjakesed. No seal ei ta tallida Piimatoode. Ka tädi määbuma. Järgmine inimene, keda ma palusin tuua end sellesse kohta, mis talle siin Meremäel on väga oluline on Voldemar rannaste praegu pensionär, inimene, kellele kõik koolilapsed, ma panin tähele, kes vastu tulid, tere, ütlesid ja kõik ülejäänud inimesed ka te olite siis, kui oli veel sovhoos suurejoonelise nimega võidu sovhoos. Systeritasin peaagronoom. Jah, praegu on aastaid üle 70 ja see on ka tõsi. Ja öelge mulle, miks te mind siia tõite, siin kajab, see on üks niisugune koht, mille sarnases ma elus ei ole olnud. Ja kui oleks kestnud seekord, mis lõppes 91., kas tal siis ei oleks meie teiega ka siin olnud? Kindlasti ei oleks olnud, mis see on? Oli Meremäe kippus, oli radarijaam, seda ehitati küllaltki ruttu, tehti valmiks ja ta tegutses peaaegu 15 aastat. Ja siin oli ette nähtud veel tulevikus seda asja laiendada. Veel suurejoonelisemaks teha, nagu me siia sõitsime, siis me sõitsime mööda ka tühjadest majadest niisugune surnud aknaauguga maja natukene juba lagunev kasarmumoodi ja tuli välja, et need olidki kasarmud, need olid siis vene sõjaväe kasarmute, siin platseerus siis nõukogude sõjaväeosa ja siin oli nagu minu arvates joo jaagu sõdureid. See, kus me praegu viibime, on tõelised varjend. See varjend pidi kindlustama, et siin all olevad mehhanismid ja all olevad aparaadid ja üldse radarijuhtimissüsteem pidi rünnaku korral terves jääma. Ja see on ikkagi põhimõtteliselt väga massiivne ehitus ja väga kindlustatud ehitus ja, ja väljanägemise järgi suurejooneline ja siin igavesti lendasid üle ikkagi noh, 10 lennukit vähemalt lendas siit üle sõjaväe lennukeid ja nad registreerisid neid, märkisid üles ja kõik õppisid sellega ja ühesõnaga käis kogu aeg pidevalt käis radari tööd, kaks radarit. Nii et te olete väga oluline objekt, see meremäe siin mingi tähtis punkt, nõukogud sõjaväekaartidel ja see oli põhimõtteliselt siin Võru rajoonist, noh, Võru maakonnas praegu paiknesid ka raketibaasid kaks tükki. Ja see oli ette nähtud nagu kaitseks endeesomaadisele, seal lähedal ei olnud radareid ja mingisugust sarnased noh nagu kaitseobjekte, aga siin oli mas radarid, mis registreerisid kallaletungijaid võõraid objekte ja siis oli võimalik, siin olid tehtud ka raketiplatsid juba, kus sai näiteks lennukeid, nüüd on see tühi, tühjaks viidud. Ka nõukogude sõduri saabas ei astu siin maal enam. Aga Eesti-Vene piirini on siit, kui palju kilomeetreid neli kilomeetrit on, siit näete, kuidas on asjad ümber asetunud siin elus see on arvamatu ja ettenägematu ja üldse nagu muinasjutuline pilt kohe sellepärast et kes võis arvestada näiteks 10 aastat tagasi, et seesama objekt siin, mis oli väga tähtis objekt on muutunud nüüd absoluutselt varemeteks, aga need on väga tugevad varemed ja kui me siia tulime, siis ütlesite te teel, et näete, siia võiks teha suurepärase katedraali. Et tal on isegi kellatornikoht olemas, katusel eino. Siin oleks ideaalne, see pilt on ikkagi, no ühesõnaga, ilus võimas pilt siin, kus me praegu viibime, nii et te arvate, et see võiks olla mingisugune mälestusmärk sellele, mis on olnud kas või veidi hoiatav, kas või veidi midagi olulist meile meelde tuleta. Ja siini Meremäel võiks säilitada, nagu teate, see on ajalooline oli kunagi. Ja hea, kui ta neil lapselapsed ka näevad, et mis oli ja mis tehti, see säilib ka seda keegi lammutada ei jõua, sellepärast need rividziimise betoon, see on kolme meetri paks ja selle, see on ikka kõvasti kõvasid. Aga jätame nüüd selle endise nõukogude sõjaväeobjekti siin rahule kasutama lihtsalt seda varjualust, sest et väljas on tugeva prilliku tuul ja siin on hea edasi rääkida. Ilmselt meie jutt veidi kõmiseb siin aga aga las ta siis kõmiseb. Te olete ju endine majandi peaagronoom, räägime sellest armsast eestimaast sellest maast, mis meie jalge all on, mida siinne põllumees ilmselt ikka siiani harib jõudumööda maad ja kui niisugune ei hävi mitte kunagi ära. Olgu ükskõik milline valitseja, olgu kes tahes tema kunagi omanik või, aga maa jääb ikkagi püsima ja kui on, nüüd leidub inimesi, kes tahavad, avatud, on maad noh, liigutada ja harida. No siis palun väga harige ja saage saat, kui ei leidu, ega tollest kombel midagi viga ei ole, lasema seisab, puhkab tulevikus tulevadki, hakkavad jälle harima, minu seisukohta saada. Kui me siin vallavanemaga rääkisime, et on olemas Meremäe vallas 101 küla nime järgi, siis teie kodu-uurijana ütlete, et jah, aga mõned tõesti ainult veel nime järgi. No kindlasti kolm tükki on ainult nimed, kas me võime need nimed öelda nime järgi, neid võiks üks on, puista ja siis on treiali, et on nagu inimtühjad praegu ja põhimõtteliselt ega siis teistes külades ka see arv on niivõrd minimaalne. Üks kaks peret elab, kui kaks-kolm peret elab, see ei ole ikkagi Ülo, tundub Setumaa just selline on nagu ta on ja et siin on koduajas teid siia koju tagasi ajas kõike tegema, siia koju saada, sest kodutöö oli keeruline. Kas te olite 16 41. aastal juunikuus ja 16. Ja kui ta siis saite ükskord jälle oma isakoju tagasi, kui vana te siis olite? Siis ma olin 38 see oli pikk tee olnud, vahepeal siberis sai 20 aastat elatud ja siis vahepeal sai kodutuna udumaal ringi rannatud. Täna me istusime teie kodus, ilusad suured toad ja sõime kärjemett, peate ise mesilasi? Jah, nüüd pensionipõlves on hea nendega tegeleda. Muide, see on üks võimalus vist ka siinkandis pisut elatist teenida, juurde pisut oma toidulauda, rikastada ja, ja võib-olla lihtsalt elust rõõmu tunda midagi tehes, mesi ja mesilastega tegelemine. See põhimõtteliselt on tervis. Miks ma praegu loen ennast küllaltki terveks inimeseks? Tänu mesilastele? Ja siinkandis on see tõesti tervislik mesi? Sellepärast et üks, mille eest ka maksu ei küsita, kui te siin elate, seesama puhas loodus, puhas õhk, sest seda siin ikka jätkub. Ja see mõte me ise ka siin Meremäe rahvas, hindamegi seda kõige-kõige rohkem hindame, siin meil on puhas vesi, puhas õhk, mida mujal kohe, nii et mingi raha eest isegi joosta ei osata. Eelmine annad väändel kee, pealide ainulteeriukeid. Ei mina Nazaimselgee peal ei tee ainult sirgeid. Kriminaalsääsel keebeeaa leid ainult piirgukaid. Rääkimas on Anni lahe. Anni on Meremäeraamatukogu juhataja istungist raamatukogus. Ma olen palunud inimestelt, et viigu mind sinna kohtasin, Meremäel, mis neile endale on väga tähtis. Ma usun ainet, teil on küll peale selle raamatukogugaase koht olemas. Aga see koht siin on tõenäoliselt väga tähtis koht. Ja mitte ainult sellepärast, et siin selle töö eest saate palka. Jah, see on õige tõesti, et raamatukogu on minu jaoks väga tähtis ja ta on seda olnud juba peaaegu 26 aastat järjest ainult palga pärast siin aga, aga see töö on mulle meele järgi ja kindlasti on oluline see, et minu kodu ja minu juured on siin ja, ja mulle meeldib just siin olla ja oma tööd. Teha no kui ma seda aukartust äratava mahuga kartut teeki lugejate kartoteegikasti vaatan siis tundub, et Meremäel loetakse palju, kui palju lugejaid on? Meie raamatukogus eelmise aasta lõpu seisuga oli 407 lugejad aktiivset lugejat põhimõtteliselt küll, kui ma seal, noh, võtan maha, ütleme maksimum 50, kes võib-olla käivad aastasse noh, kolm korda, võib-olla ta rohkem ei jõua aasta jooksul raamatukokku, siis ülejäänud see üle 350, need on ikka väga sagedased külastajad ja üksjagu inimesi, siis, kes on kohe noh, niivõrd tihedalt, et nad käivad mitu korda nädalas. Siin laua peal on ilmselt tagasi toodud veel teil raamaturiiulites sättimataks väike kuhi raamatuid. Kui me siin varasel lõunatunnil lindistama ja siis kas täna? Toodud jah, need on täna toodud ja site tagasi toodete hulgast on juba palju raamatudki ära võetud. Täna on vihmane hommik ja see annab kohe tunda, siis on külarahvas jälle raamatukokku tee üles leidnud. Kui vahepeal olid ilusad ilmad, siis nad olid oma aiamaal. Aga nüüd, kui hakkas, siis ta tuleb, tagastab raamatuid. Ja kuna hommikupoolikul oli siin palju rahvast, siis uuem kirjandus, mis hiljuti on ilmunud, esid samast laua pealt ka jällegi kellegi teise lugeja poolt, siis on ära viidud. No kui ma nüüd vaatan seda kuhja, siis esimene siin otsas on kohe selle hunniku otsas on Eerik Laidsaar, kolm võtit ei ole varem seda näinud. Mingi sari vist on see närvikõdi surnupealuud on ülal servas ja noh, selle me liigitame nähtavasti selle, nojah, seda närvikõdi tekitava krimi nullide-sarja, Irja ja kriminull on see vist, mis alati läheb. Jah, sellepärast, et inimesed tahavad lugeda lõõgastuseks üksjagu lugejaid, on just niisuguseid, kes kohe põhimõtteliselt eelistavad kriminaalromaane lugeda, nad loevad ka midagi muud natukene sinna kõrvale, aga nende põhiline eelistus on see, kes ajaviiteks loevad. No ja teine eelistus on loomulikult armastus romaanideks. Jah, seda kindlasti noh, siin võib tõmmata teatud lahtri vahele, et kindlasti on mehe, need, kes eelistavad rohkem kriminaalromaane ja naised, kes loevad rohkem armastusromaane. Aga see ei ole mingil juhul jäik piir, sellepärast on ka mehi, kes loevad armastusromaane ja naisi, kes väga kirglikult loevad ja naudivad kriminaalromaane, nii et see on suhteline. No aga vaatame edasi, juudid naeravad, see on siis filosoofiadoktor Leonid Talovitšikk koostatud juudi anekdootide kogu. Edasi peamine kahtlusalune, see on juba teine osa. Jah, see on nüüd siis filmistsenaariumi järgi niimoodi raamat tehtud. Ja aga siinsamas, see on uhiuus Stefan Zweigi Sigmund Freud. Sis, katse avada Sigmund Freudi iseloomu, tema teet alateadvuse maailma ja unenägude seletamise juurde. Probleemid seksuaalsuse käsitlemisel ja psühhoanalüüsi väljatöötamisel. Juba ta on ka olnud lugeja käes. Tekitas nõudlust juba niivõrd ruttu, et ma ei jõudnud seda raamatut lõplikult äragi töödelda, lugeja oli ootamas ja raamatusse sissekantud ja, ja kaart ära kirjutatud ja läks niimoodi poolikuna veel lugejale. See lugeja on praegu pensionär, ta on kõrgharidusega inimene väga sügavate ja väga mitmekülgsete huvidega, aga põhjalik, analüüsiv, kes tunneb huvi paljude asjade vastu, aga sealhulgas ka selliseid inimloomuse selliste mitte tagajärgede, vaid ka põhjust, et miks just on miski niimoodi ja seda tausta ja neid põhjusi. Süvaanalüüsi teeb ja, ja, ja niisuguseid lugejaid on meil Meremäe. Ei saa sugugi öelda, et külaraamatukogu telliga midagi kergemat ja kui siis veel sinna juurde on niisuguse põllumajandusalaseid teatmikke ja käsiraamatuid, et siis aitab küll. Ei kindlasti mitte niimoodi ja me oleme selle ammu endale teadvustanud, et külaraamat kogus samamoodi kui kuskil linnas on oluline, et siin oleks ikka korralik teatmekogu, oleks ka selliseid tõsisema sisuga raamatuid just neid, mille juurde lugeja tuleb tagasi. Jätkuvalt ma arvan, et seesama lugeja läheb paar aastat mööda, ta pöördub uuesti veel selle raamatu juurde, sellepärast et see ei ole niisugune raamat, mida loetakse läbi ja kohe unustatakse, seal teab midagi võib-olla meelde. Ja miski jääb Gibitsema ja kuskil millegi teise probleemiga seoses tekib huvi uuesti sinna tulla ja vot niisugused raamatut peavad raamatukogus olemas, et koju tänapäeval eriti palju enam osta ei suudeta ja kui raamatukogu ei suuda pakkuda sellist väärtkirjandust oma lugejatele, siis noh, ta ei suuda, et me eriti hästi oma funktsioone täita. Kui nüüd sattus mulle niisugune väike aforismide kogumik, mille pealkiri on mõte vara ja mis on väga loetud ja ilmselt taas ja taas jälle võetakse ja loetakse siin on siis kuidagi mingis mõttes kontsentreerituna mõned asjad sees mõne lausega, ainult millest võib samas kirjutada pikki romaane. Ma võtsin ta lahti täiesti puhtjuhuslikult raamatu keskelt. Ja siin on juttu puh armastusest, no näiteks on Poskaa löörinud, armastusest maksab vaikimine sageli rohkem kui rääkimine. See mõjub hästi kui armastaja, pole suuteline leidma sõnu. On olemas vaikimise kõnekunst, mis tungib sügavamale kui rääkimine. Ta suudaks. No vaatame, kas peale armastuse veel midagi on, mõned leheküljed edasi on öelnud siit Zero, maailmas pole meeldivamat puit kodukoldest ja mulle tundub, et selle mõttega peab vist ka nõus olema. Kindlasti et kui noh, kodu on ikkagi see, mis annab meile tuge nii igapäevatöös ja kujuna elamiseks üldse. Ma ei ole küsinud teie käest seda küsimust, et kuhu te mind viiksite siin Meremäel. Mis on see paik, mis teile on väga tähtis, kuhu ta mind tegelikult viinud oleksite? Kui teil ei oleks praegu siin tööpäev, kui õues tahaks hirmsasti vihma, kuhu te mind siis viiksite? Kindlasti oma sünnikoju, see jääb siit natuke maad eemale, kui silmal vaadata, siis kolm kilomeetrit, aga kui teed pidi, siis tuleb kuus ära selle, et otseteed sedamööda kust minu koolitee tuli, need lapsepõlverajad, käisite kodukülasse ja Meremäele valla keskusse koolimajja, poodi, raamatukokku, mis iganes see tee on nüüd näinud, jalgsi läbitav ja ma testima käin seda rada ja mulle väga meeldib just see otsetee, aga kiiremas käiguga saab sinna juba kaugemaid rada pidi, mulle meeldib sinna jalgsi minna ja, ja siis nende radade peal käia ja see on jah, minu sünnikodupalukülas, kus ma siis olen üles kasvanud ja suure osa oma elust veetnud, mida aastad edasi, seda kallimaks lähvad just need paigad, mis on lapsepõlvega seotud ja, ja noh, see on minu jaoks nii oluline, et sellest on isegi raske ja kuidagi ei saagi nagu sinnamaale. Mul on raske minna, siis tuleb pisar silma ja. Kes seal praegu on, mis seal on, praegu on see kodutühi. Sisuliselt ei ela seal kedagi. Kui mina veel käisin keskkoolis, siis isa alustas teise kodu ehitamist siiasamma Meremäele, siis oligi nagu kaks kodu. Et see uus maja siinsamas koolimaja ligidal, see sai ka valmis ja talvel, kui teed olid väga-väga lumme tuisanud ja sealt kaugelt ei saanud hästi enam kooli pääsenud suured hanged olid siis talvel kooli nädalapäevadel, sai siin majandusmagatud, aga nii kui nädal läbi sai, siis oli sinna minek ja tänase päevani, kuigi ma olen ka selles uues kodus juba nagu põlves, mitmeid aastaid seal on elatud, aga see maja ei saanud mulle nii armsaks kui see vana kodu, kus algusest peale on oldud ja karjas käidud ja need kohad ja seal on mul oma kivid ja oma aiad ja oma metsatukad ja igal paigal on nonii ja, ja kõik on, kõik, on nii tuttav ja mäekünkad ja need hõikamised ja kõik tulevad meelde. On siin setomaal palju selliseid kodusid nagu teie lapsepõlvekodu praegu samas seisus ootamas kedagi. Küllap on pärast, et siit Setumaalt on ikka väga palju mindud kaugele mindud, siia tuldud on harva, oli aasta kuskil 1988 89 90 veel ka, kui oli see talude taastamise algus, siis olid meil mõned julged siinsed perepojad, kes elasid parem ütleme, kuskil kaugel, neil oli seal tööpaik ja ta tuli ja hakkasin talu rajama. Aga nagu on sellele põllumajandusega ja talupidamisega üldse ei toida tänapäeval peret ja selle kõrvalt on väga raske koolitada ja neid elurajale aidata. Elu on teinud siin korrektiivitas tuleku, hoog on maha jäänud, kodud jäävad jätkuvalt, oota, ma lihtsalt suvitajaid, need leitakse suvekuudel need rajad kõik üles ja heldimuse ja sellise härdusega ma ei ole kedagi kuulnud, kes kuidagi tuimalt käiks nendes paikades ringi, aga ta on rajanud juba oma kodu kuskil mujal Eestimaal, seal on olnud tal töökoht, mis tekkis, ütleme siis, kui ta seal kuskil kooli kõrge lõpetas, seal suunamise ajal ta pandi sinnapaika, seal ta rajas oma pere merega, rajati kodu, seal on juba tema lapsed üles kasvanud ja vot sealt nüüd ära tulla ja siin kuigi kõik on kallis ja armas ja väga tahaks, aga reaalsus on see, mis paneb paika, need, need kodud jäävad tühjaks. Tahaks uskuda, et nad päris ei jää, aga karta on, kas igasse kodusse enam elu tagasi tuleb. Aeg teeb muidugi oma osa kodudega ka niimoodi, et need kodud on juba noh, katused hakkavad läbi laskma ja. Jaa, jaa. Et ei ole enam päris nii, nagu peaks. See on paratamatu selle kuskilt kaugelt Tallinna ligidalt ja ükskõik mujalt Eestimaa paigast seda korras hoida ja ei ole võimalik ja mis seal salata, ega ei õnnestugi, sellepärast et, et ka meil on ju need vargapoisid või kas neid üldse vargapoisteks saab nimetada, nad ei võtagi sealt, mida nad lahvate rüüstavad ja lõhuvad toovad akna katki, teevad uksed lahti ja ma võin öelda minu enda kodus. Tähendab, on ka niimoodi, et murti sinna sisse, lõhuti aknad, viidi minema, ikoonid alt oli troostitu, nutsime vendadega kõik, kui me sinna läksime ja kahju oli, selle pilti vaadata võetud, ei olnud eriti midagi peale ikoonide. Aga, aga see trööstitu ja selline kaitsetuse tunne, et see kodu, mis siin tühjana seisab ja kui ta sealt kuskilt ütleme, kes kaugelt meie elame lähedal. Me peame oma kodukäija üsna tihti vaatama 100, kes kaugelt, kui ta ükskord tuleb, siis võib-olla on sealt miski väga paha üle käinud ja tal ei olegi. Kas paljudes setu kodudes on veel tehasenurk, ikoon? Jah, nendes elumajades on ta kindlasti igas kodus olemas ja meil ongi ju situatsioon niisugune, et nendes kodudes valdavalt elavad siis ema, isa, kes on üsna kõrges eas juba selles peres on ka nooremat rahvast, aga need noored suures osas on ikka kuskilt kaugemale töötavad Võrus Tartus üle Eesti laiali, et oodatakse koju, aga see ema ja isa, kes on seal aastaid elanud üsna kõrges eas, nende jaoks on see loomulik asi ja see on olemas ja minu enda, selles kodus, kus ma praegu elan, meil on ka line asi täitsa olemas ja, ja mul on sinna oma sellest sünnikodust kaasa viidud pühene üles pandud ja see on nagu olnud kogu elu minuga kaasas ja pean seda selles mõttes oluliseks. Nii et midagi te saite päästa, midagi jäi. Ja see röövlitele ära toodud ja nüüd on siis tulemus, nii et seal sünnikodus otsustasime jätta uksed lahti. Ja nüüd on nüüd möödakäija, kes on seal käinud ja käib seal sees, aga lõhutud rohkem ei ole, katused, tänumine, vanema venna ettevõtmisele on peal ja ta seisab veel seal pikka aega ja, ja nii et meil on veel koht, kuhu sinna mälestuste maale minna ja kõigil aga aga elamiseks on, lapsed, on veel üsna noored, täna alles on poolel haridusteel, aga seal on juba lapsed, suured on, nendel on ka oma tööd ja need kohad ei ole mitte siin lapsed nüüd sinna koju tuleks end vahepeal jõudis ehitada endale oma teise kodu ja see on nüüd siinsamas Meremäel ja tal on seaduslik õigus ja kõik on sellel maja ja noh, ta on omanik, aga seal ei ole nagu võimalust seda omaniku õigust kasutada. Ta kõndima ja kavalusega emale. Me seisame Urmasega ka seal ees on põld, süüa tuleb eelnevalt sõnnik vedada ja äärde viki teha, muidu on kartulimaa öös aeglasson külma valmis. Vedasime sügisel sõnniku, aga keskel on tehtud nisu ja kaer hernega ja ma küll tehtud ja mujal, aga mul oli kaks, kaheksa hektarit külvi tänavu teha. Ja ühe hektareid kartulit. Minul on selline maakerge lõimisega kartulist ilma jää inimestel haa pärast müüja, kes on hädas oma kartulid, ei saa, aga mul on rukist ka kolm hektarit. Rukkipõldu, natuke eemal heinamaast heina taga. Rukist tülile. Hokis on ilusti üles tulnud, kitsedel süüa ja. Tead, palju pahandust ei tee, saame siis tuttavaks Urmas Otsa, Koidu talu peremees, küla nimi on kangavitsa ja Haldon. Meremäe ja kui edasi minna, siis setomaa. Setumaa ja mina olen luteriusuline ja kui öeldakse, et ker, vaatasime kirikus, nende nimetada setuteks seotud on need, kes on vene õigeusklikud ja Obinitsa kirikus ja Weeksis käivad. Nii et teie olete lihtsalt sittuma, elanik, setomaa elanik, mitmendat põlve kolmandat põlve? Me tulime siia põllu äärde metsa kaudu, sest te tahtsite oma metsaga näidata ja metsa olete, olete uhke küll. Uhke küll, aga tegelikult ta mets toidab ära maa põllumehe metsaga saab ehitusmaterjal ja Dome hoonet ehitada või siis remontida ja saab põllutööriistu metsa müügiga osta. Siis ei pea tulumaksu maksma, kui investeeri põllumajandusse. Aga ometigi, kui ma seal toa juures palusin, et viige mind sellesse paika, mis teile endale kõige olulisem on siis te ütlesite, et läheme põllu äärde, aga läheme metsa kaudu. Järelikult põld on kõige olulisem. Talunikule põld, põld on, saab toitu rahvale ja selle saab see Eesti määratoiditukse ilma. Toiduteraviljad, kartulite rahvas ka ei ela linnas seega mujalt võtta kui pered mõeldes hajutab ühest hektarist aega, kui naturaalmajanduse peale minna, aga mina toodan rohkem sellepärast, et mina vilja annan loomade sigu pean siis lehm ja mul kaheksa tükki, mida anname ka jahu, jahvateni ise Veskel olemas. No eks see pere pidavale ongi niimoodi ju ette, et pere sissetulek lõppkokkuvõttes sellest kõigest tuleb, eks ole. Sellest küll jah, aga noh, käte vahelt raha läbi käib, tahad investeerida, põllumajanduste tasuvus on küllalt väikene, aga siis ei saa luksust taga ajada. Metsast tuleb ikka põhiline vaheaega, selle ma investeerin tallu. No need taluhooned ja kõik see teie õuepealne, see on küll selline, et mul vajus suu lahti, lausa. Esialgu ei saagi aru, kas oled sattunud külakeskusesse või oled sattunud ühe talu õue peale. Endale ehitasite uue maja. Athena isale jah, kes organiseeris selle maja ehituse ja sai abilisi töölisi, kui mina abiellusin? Nii et ema-isa elavad oma majas. Ja, ja teil on kohe kõrval natukene kõrgemal ja natukene kõrgem kaant vaja uus maja, jah, oma perega ja oma pere on sistel poeg, tütar jah, teie abikaasaga. Ütlesite, et poiss ja tüdruk mõlemad nad käivad siin Meremäel koolis. Mis klassides. Tütar käib üheksandas klassis, poiss käib kaheksandas klassis. Mõlemad on traktori peal, oskajad oskavad ja teevad kõiki asju kodus. Mõlemad oskavad sõita ratturiga, aga poiss muidugi oskab juba nõu remontida ka natukene ja ikka poissi, aga autode oskavad sõita ka mõlemat ja olen õpetanud. Ja nüüd te tõite mind oma hobusetalli-lauta, õieti, sest sina lambahäält ma kuulsin ka, jah. Ja kes siin veel on, siis kaks hobust ja see on ikka talumehe au ja uhkus on ikka tema hobune, eks ole, hobusega saab väga palju tööd teha, aga on odavam naftat ka kõike ei jõua nii palju ostaja sõnnikut vedada, talvel metsas küttepuud ja teine hobune. Abikaasa tööl käis siis Postimees haaval hobusega poeg käise. Tema saaniga ja vankrid olid aga, aga lapsed katsutavate mõlemate ise ka olen katsetanud mõisa. Tolle kohta ütlesite et sellel ajal, kui ma väga ligiminguse natuke temperamentsed Mul on ka siis tööhobune Johan, selline, et kas võõrastada ära, et ei pane ja vagusid, ei aja, ei mulda, ainuke asi, kas isa või mina või vähemalt põllu ääres istuma pidavat kirjutada. Mul on niiviisi võtta habe, see ruun, vanem hobune, lahter teise hobuse juurde, võõras ei saa minna kaitse ja noorema ketti panna, siis see vanem hobune juurde ei lase. Võõras juudeisamine üldse võt puutuda ketti, et hobust varastada, mul ei saa põllu pealt. Ja olemegi jõudnud oma tänase eluringi viimase looni. Meelis Krigul, keraamik Meremäe kooli keraamikaõpetaja. Me rääkisime majas, mis pärast põhjalikku remonti tundus päris uus. See on kadestamisväärselt suur, ruumikas maja. Piisavalt ruumi selleks, et kogu kooli käsitööõpetusse siia ära mahuks. Meelis Krigul. Aga tegelikult nad on Meremäe minu meelest kõige vanem maja, mis on nüüd saanud uue kuue. No igal juhul seest on ta nii uus ja eks meie hääledki siin küll valisime kõige väiksema toa lindistamiseks, aga ta nii tühi ja nii Uuseni värskelt remonditud, seest kõik päris euro, kohe et hääled kivistisi kajavad. Jah, me just äsja mõni päev tagasi konnatav, võtsime aja nagu ehitajatelt üle ja nüüd hakkame sisustama nagu müüdi ja inventariga õppevahenditega. Ja need siin on ahjud, need põletusahjud ja need on juba aastaid meid teeninud ja loodame, et nad teenivad aastais. Miks on Meremäe keskkoolis lausa keraamikaõpetaja koht ja järelikult ka keraamikatunnid? Jah, keraamikaõpetus on täiesti õppeaine, milles lapsed saavad hinded, see on nagu valikaine, mille lapsed saavad valida kaheksa tundi nädalas. Mille vahel valida on, valida on meediakeraamikavitsa punumine, keraamika, neid noori huvilisi alates mitmendas klassis, õppetöö toimub pärast põhikooli tulevad nagu on siis võimalus õppida keraamikat, noh, enne seda on võimalik nagu selles mõttes õppida, kedagi välja visata, kui keegi tuleb. Ta tahab teha, võida tuleb esimeses, teises kolmandas klassis ja ütleb, et ma tahan kangesti teha, siis mõtlesin päris päris välja ei viska, kui ma ise olen siin ja keegi teine vanematest lastest on siin, siis minuti pärast tuleb mõni siis kah küll läinud ja, ja kõige nooremad käia, ta on täiesti niimoodi, noh enne remonti olid nagu süstemaatiliselt, kes lasteaed tegema. Käeline tegevus on lapsed üldse väga oluline. Ja savi on selline hästi inimsõbralik materjal, nii et mitte lapseevormi näinud Savinaid savi vormikalast. Jah, just nimelt, et noh, seal on teised tagamaad, mitte et ma ei, ei arenda endale põldu või noh, tulevikku koolile, vaid vaid lapsele on üldarengu mõttes kasulik selles hobiga tegelenud. Nonii, aga miks just keraamika keraamika näib olevat siin nii-öelda rahvuskultuuri, rahvusliku käsitöö osa, eks ta saigi sellest alguse. Et kunagi ammustel aegadel on siin seda päris põhjalikult ja palju tehtud, rohkem küll seal Värska kandis, mitte siin pool, aga siin Meremäe valla territooriumil oli endisel eelmisel Eesti perioodil siis olemas selline cool nagu keraamikatööstuskool kus siis õpetajate täiesti puhtad keraamikud, kunstnike keraamikud ja lihtsaid savitöölisi ja siis õpetati seal veel ka ehitustööde sihukesi asju. Esialgu nagu oligi, tahan seda kooli hakatud taastama, aga see paraku meil ei õnnestunud ja ka sellest õnnestus teha selline klassi ja Meremäele. Praegu töötab juba neljas aasta. Kunagi olid siinkandis potisetud. Seegi on mingi seos saviga ja selle töötlemisega. Jah, see on see vana traditsioon, mis nõuda, siis hävis viiekümnetel aastatel vist oli veel paar töökoda, mis, mis tööd siis nad kadusid, lõplikult. Ei ole enam neid inimesi, kelle käest küsida, kuidas see asi käis. Jah, sest seal olid ju omad traditsioonid, omad meetodid. Võtad omad meetodid, omad mõtted, noh mõned seal on tänapäeval vist keelatud, sest tol ajal nagu ei olnud nagu seda kontrollimisglasuuri kasutada. Aga tänapäeval enam ei saa niimoodi, me peame nagu lähtuma. Kas alles on ekspanetanetaile? Meie käes otseselt siin ei ole, aga neid on ka siin, seto muuseumides, erinevates Värskas ja Obinitsas on neid asju olemas ja inimesed kasutavad siiamaani paljusid asju. Ma tean umbes niimoodi, et talve käis suurtootmine ja siis suvel käis käis siis ringi sõitmine ja selle toodetud kauba maha müüma. Igal juhul üle Eestimaa tunti, seda teati, et seto tuli. See tähendas seda, et naistel pidid olema taludes kaltsud ja, ja mis kõik valmis selleks, et vahetada siis nõude vastu. Ja põhiliselt räägivad, noh tol ajal, kes noored olid, lapsed, kes veel mäletavad, et nemad ootasid neid savikiles või setu potisetu tuli, siis olid pilet kaasas, laste jooksevad sellise nooremale publikule Nonii pileti, mina ise ei ole, aga Võrus on keraamik, kes on nüüd juba aastaid teinud, noh, nad pole küll täpselt samasugused, nagu need savipiilud setu pottidel hoida, aga, aga noh, põhimõttelt. Kas te tahaksite, et siin ühes neljast setu vallast kui jõugu keraamikat õpitakse, et midagi sellest vanast ka üles leitakse? Kindlasti leitakse treitud kedral tehtud asi, ega see mudel on põhimõtteliselt ju sama noh, mingite nüanssidega siia-sinna, eks need mallid natukene muutunud ja ja aga aga põhimõtteliselt ikka suurt midagi kaussile. Meremäepäevadel on üks päev lausa savipäev, nagu ma arvan. Jah, no see on nüüd juba neljas kord, vanasti nad olid nagu kahepäevane üritus see aasta siis seoses vallapäevadega on ta ükspäev aga, aga jah, see on nagu koolireklaamüritus ja ühtlasi ka keraamikute võimalus üle Eesti kokku tulla ja suhelda. Kuid uue, see aidanud pilli lilli. See oli saade Meremäe vallast, setomaal. Saate tegid vilja, kalme ja Heidi Tammar. Esines Meremäe leelo rähk marakese. Tuleval laupäeval sel ajal toimetab saadet lubatud õue ja tuppa Tiia Palm àra. Meie kohtume jälle kahe nädala pärast juba uuel eluringil kusagil Eestimaal.