Kaheksa päeva tagasi olid eff Uhhuduuri mehed oma jalgrattamatkateele Iraanis. Nüüd oleme taas ühendust võtnud. Tere, Hannes Hanso, kust te, mehed täna olete? Ma arvan, mingi kaks või kolm päeva, no võib-olla neli päevaga. Eelis peaks olema Pärsia lahe rannikul. Nägime tee ääres, eriti võimast, sellist ma ei tea, 1005, kuus 700 aastat vana mängisin kindlustust. Lossi keerasime tee pealt kõrvale niuksed, kollakaspruunid, mäed meie ümber siin mõned palmipuude Iraani rit kusagil lehvimas ja põllud, et kuidagi see, kuhu me ei oska öelda, et väga mõnus, soe, soe, kohakene. Kas kõikidel väntajatel on tervis korras? Tüvega hõõruvatesse kohtadesse, aga muidu on kõigil isegi seedimise korras, mis on siin maailma nurgas pärit. Haruldane, aga jalgrattamatkal siiski väga tervitatav. Räägi, mis on siis eredamad hetked, mälestused viimastest päevadest? No ma siin rääkisin nädal või umbes nii tagasi Piretiga loomulikult vikerraadiost ja siis ütlesin, et midagi ei ole juhtunud, on kõik on väga korras. Aga läks, ma ei tea, päevakene umbes mööda ja meil oli päris tõsine intsident siin kohaliku julgeolekusüsteemiga filmimehe, reisi siin ja seal ja siis kuidagi suvalises kohas mäe peal maanteel, liivategijast parasjagu. Vitab länk röövlite poolt ei püsi need välja, meid valvame ja meil oli mingi viie või kuuetunnine sunnitud peatus, mil meil võetigi Gadjad käest, verekotid, pildistati neid üles ja nii edasi, nii et kellelegi silm on meil siin ikka peale, see oli päris nagu juba igasugused mõtted käisid heast peast läbi. Et teada on, et Iraani selline olukord on suhteliselt pingeline praegu, et siin neid igasuguseid sõjarajatisi, asja, tuumaprogrammi ja nii edasi vallatakse päris korralikult. Noh, selge oli, et me hakkasime lähenema ühele linnale, kus parasjagu seda tuumapommi siin väidetavalt ehitatakse. Ei ole siis, sellepärast on tundlikumad kui mujal riigikohtades, aga noh, seal erinevates versioonid käisid peast läbi, et kui pikalt minuti tiigid aega veedame ja millistes oludes mõneks ajaks päris kindel, kelle poolt need tule muidugi osteti süüa ja kuna me olime oodatava Aga kas selgitati ka, miks teid kinni peeti või milles teid kahtlustati? Kui me ära läksime, siis öeldi kuni linnani ei tohi mingisuguseid pilte või materjale näge teha, et ei öeldud spetsiifiliselt Miksagena oma paarkümmend kilomeetrit eemal oli, ma ei taha selle linna nime öelda, sest ma arvan, et meil on ka siitpoolt kuulajaid teravdatud tähelepanu tekitada. Et tuumalinn seal mingi kolm, 40 kilomeetrit eemal oli seal meeletult igasuguseid kaitserajatisi kõrvale, ühesõnaga õhutõrjeõhutõrje rääkisid, et noh, ega seal muud põhjust olla ei saanud, ainult. Kas on olnud ka meeldivamaid kohtumisi selle kohtumise kõrval julgeolekutöötajatega? No üldiselt enamus kohtumisi siin riigis on ääretult meeldiv, et ega nii suure naeratusega ja selliseid külalislahkeid inimesi nagu naljalt mujal ei leiagi moslemiriikides Iraanis kaasa arvatud, et noh, kui me oleme suurtest linnadest väljas, näiteks nagu eile öösel päris õhtul hilja ikka keerad kuhugi juba pimedas mingisugusesse suvalisse külakesse sisse savimüürid ehk sinna ka väljapoole aknaid eriti ei ole. Tänaval alati kedagi näeb ja küsib, kus on pood või kutsuda. Teised rändurid kasutavad neid, teen olevad inimesed kasutavad neid ainult palvetamiseks, ööbimiskohtadeks, kohtadele ja eile ka näiteks väga mõnusad vaibad maas, kohe, soojendus lülitati sisse spetsiaalselt meie pärast kohalikud inimesed käisid, vaatasid, et meil oleks kõik asjad olemas, mis tarvis, loodi leida ja süüa saime, teed, teed ja nii edasi. Need enamus kohtumisi on siin ikkagi ääretult meeldinud, ei anna sellist ebaturvalisust selles suhtes sel teel olles tühjaks ei jääks, ma ei tea, kus magada või ei ole, lähed nii kaugele, kui tahad, leiad mingi küla ja nagu alati seal mingisuguse mingisuguse öömaja ja muuhulgas ka tasuta. Et selles mõttes need kohtumised kohaliku rahvaga on siin klassikaliselt eriti meeldivat. Kes teie iraanlaste jaoks olete, kus üldse eesti või eestlased nende maailmapildis asuvad, teavad nad üldse Eestit. Ei saagi siis ega ausalt öelda eriti ei jää, siin sõltub ka sellest kellelegi, räägib, et küsimusi taani keeles, et kus sa oled, kes väär Iiemmegi me tahame, seda küsimust. Ma ei tea, mingisugune sadu kordi päevas, autojuhid peavad tee ääres kiiremini, sõidavad kõrval Aceralvetnike, kust te olete? Eesti ei tähenda nende jaoks ausalt öelda suurem osa õieti mitte midagi. Aga noh, mõned arvavad, et kuidagi Venemaaga seotud. Nii et oleme kohtunud inimestega, kes tõesti on sellest kuulnud, aga selles mõttes on eestlasena siin reiside, ma arvan, laudis mõnus, et see ei tekita mingisuguseid tugevaid tundeid inimeste hulgas ameeriklane või seal. Tunded ja sellega seotud tõmblegreestlase eestlastesse suhtutakse hästi neutraalselt ja mõnusalt ja sõbralikult. Et ma arvan, et eestlane Iraanis olla selles mõttes päris mõnus, et me ei ole nagu siin väga nii-öelda sellel nime nimekirjas ei mingisugusel tuha ei positiivselt ega negatiivselt. Kas mõni Iraani ajaleht on juba teie juurde oma reportereid saatnud või televisioon, kaameramehed, kas te olete nende jaoks ka meediasündmus? Ei ole juhtunud ja ma arvan, et tegelikult on hea, et praegu praegu head, no kuna me filmime ja nii edasi, et meil ei ole mingit lubatud ja tegelikult siin teha selles mõttes hilja privaatamate rahulikult olla, saame seda, seda parem kõigile. Ja no muidugi üks asi, mis siin on, et me teame, et kui riigist lahkuma hakkame sealt lõunal Pärsia lahe äärses, et linnast praamiga üle üle Pärsia lahe Araabia poolsaarele. Et siit kindlasti vaadatakse meie materjale mõnevõrra üle, seal on päris tugev selline julgeolekutulva kontroll ja noh, mida vähem meil on selliseid intervjuustiivi stiilis asju, seda parem on tegelikult, et need miljonid oma sõitu ja vaatamisväärsusi ja räägime, vaatame siin omakeskis mõtteid, aga sellist intervjuud ja poliitilisest olukorrast ei taha igatseks rääkinud ära kohalikele inimestele pärast mingit pahandust meiegi kõige hullemal juhul nõmmel ja võetakse materjalid käest ära, saadetakse koju või mida iganes. Aga kohalikel võib-olla noh, võib siin teoreetiliselt pahandust õlle oma nagu mõtete liigse avaldamise üle, küll aga saime me kokku ajakirjandustudengite hästi kihvtid inimesed hoopis teise sellise hästi liberaalse mõnusa maailmavaatega ja oleme suhelnud küll ajakirjandusega, aga mitte nii, et mitte midagi kirjutatud oleks. Suur tänu, Hannes Hanso, soovin kõikidele Uhhuduuri meestele tugevat tervist sellel matkal ja võtame jälle ühendust.