Avan oma. Avaneva on keskeprogrammi uus saatesari vanema põlvkonna näitlejatest ja lavastajatest. Avaleva esimeses saates meenutab oma teatriteed näitleja Kiievi Rauer, kes pühapäeval saab 85 aastaseks. Sündisin laagri tänava välja, elasin pärast vana kalamajas, nii et kalamaja tüdruk vara jäinud vaeslapseks ema suri, kui ma olin neljaaastane. Ja siis läks elu tädi hoole all. Tädid olidki need, kes mind siis hellitasid. Emal oli neli õde. Isa oli väga palju ära, tema tegeles maadlusega ja maadles peamiselt sirkustes. Terve Euroopa läbi maadelnud Jaan Jaagoga olid nad kolleegid, suved kevadest kuni sügiseni olin ma alati maal vanaema talus, vanaemal oli väiketalu. Ja üks tädidest oli vanaemaga seal nemad kahekesi kahe naisega tegid siis selle talutöö ära ja mina olin seal nagu oma kodus. Need kõige ilusamad ajad. Ja oli vabadust. Kaks suurt kaske kasvasid päikesemaja ees, need olid suured sõbrad. Aga siis tädi abiellus ja meie olemine läks üle kolmanda tädi tallu. Olime me selle oma hoolitseja tädiga, olime siis kolmanda tädi juures ja seal oli väga tore looduses, ma olin ikka kuni kooli lõpuni. Ja ka pärast täiskasvanuna ma ikka suvel jälle käisin seal. Need kohad olid mulle nii armsad. Siiamaale. Kodus läks elu natukene. Otsustas uuesti abielluda siis kui ma olin üheksa-aastane. Esimene kooliaasta oli selja taga ja, ja siis tuli teade, et võõrasema oma õdedega kolib meie juurde ja tädil tuleb sealt ära tulla. Ja tuligi isa mulle järele ja enne kooli algust viis mu härra linna ja jäin ma kolme täiesti võõra naisega omaette isa läks jälle reisile, kodunemine oli kaunis raske ja ega ma väga hästi nende inimestega ei sõbrunenudki. Jäime üksteisele kaunis võõraks. Aga suve tantsid jälle selle eest täis elu. Käisin Lenderi gümnaasiumis Tallinnas. Väga tore kool oli tol ajal nagu ei osanudki nii hinnata seda kui nüüd tagantjärele ei no mina just eriti esimeste õpilaste sekka ei sattunud. Olin ikka niuke hirmus elav ja hirmus vallatu ja edel ja sellepärast ma võistama võõrasema ja tema õdedega hästi käiga õppinud, sest nemad olid väga tõsised ja rangelt inimesed. Üks nendest õdedest oli mõned aastad meie koolis õpetajaks ka. No tema kahjuks maalis minust õpetajate toas ja Cru Alenderi ees isiklikult vist, nagu ma pean hiljem aru sain. Mitte just väga soodsa pildi. Aga vanemates klassides juba siis, kui hakkas selguma, et ma Siis nagu mu hind natuke tõusis. Aga vaat huvitav, millest ma olen? Hästi palju mõelnud, mul ei olnud üldse mingit soovi lavale minna või mingit kiskunud teatrisse saab ja mida ma väga tahtsin, ma oleks tahtnud poleriiniks saada, nii nagu paljud tüdrukud, nii kui ma sinna koju jäin. Nii ma läksin peegli ette, hakkasin peegli ees tantsima, ise laulsin, ise tantsisin, jäise maastasin. Aga muud lavale minekut minu mõtetes ei olnud üldse. Enne, kui viimastes klassides hakkasid kooliõed rääkima, kogu aeg ikka oli ta raudrist saab näitleja. Mina naersin selle peale ja see ei tekitanud minus ka mitte soovi eriti teatrisse minna. Kaks mingisugust näidendit oli kooli ajal, kus ma sattusin kah mängima eesti keele õpetaja. Organiseeris seda. Ja ma olemad vapustavalt hästi mänginud, ma ei mäleta nendest mittemidagi. Süžeede ja osa oli. Ja siis läks jutt ikka tugevamaks. Ja kui ma siis viimases klassis viimaste tundide ajal õpetajate käes norisime ütelge, kes meist kelleks saab. Siis iga õpetaja võttis üksikult kõik õpilased läbivad, see jäi, arvatavasti saab, selleks seisab selleks. Minuni jõuti siis juba kõik ütles, et Rauerist saab näitleja. Jälle ma ainult naersin, ma ei osanud selle peale midagi ütelda, sest mul ei olnud mingit püüde. Mulle oleks meeldinud raamatukaupluses müüa, olla just nimelt raamatukaupluses. Ja väga hästi sain ma läbi just tervishoiuõpetajaga doktor Rudega. Ja tekkis mul nagu väike unistus, nii et kui saaks ikka ülikooli, saaks saksa arstiks õppida siis oli kas lastearstiks või kirurgiks. No ma ei tea, kuidas kirurgi ametit oleksin vastu pidanud. Aga muidugi jällegi tuli see, et edasiõppimise võimalusi ei olnud. Ei osanudki ma midagi, hakkasin lehest otsima kuulutusi. Tol ajal oli ka tööpuudus siiski päris tuntav. Isa soovitas mul masinakirja õppida, õppisin masinakirja ära, aga olin liiga aeglane. Käisin ühel konkursil ka, aga sealt ei tulnud midagi välja, just sellepärast väga aeglane olin. Ja siis oli lehes kuulutus, kus kauplusesse õpilast taheti. Tema läksin siis sinna kandideerima. Meid oli seal üks kümmekond neiukese koos. Aga kuna ma olin keskkooliharidusega ja, ja kolm kohalikku keelt oli mul nagunii suu siia, inglise keel oli siis veel neljandana. Siis muidugi sain mina selle koha omale 10 krooni kuus palka, tol ajal oli see 10 krooni, noh. Millega ma võrdlen. Sukad, keskmise hinnaga, sukad, makseid, kaks krooni 50 senti, nii et neli paari sukki kuhu palga eest. Aga mulle ei teinud muret, no esialgu oli sööke korter prii. Isa oli siis juba paikne. Isa oli teedeministri autojuht ja me elasime siis juba üleval Toompeal. Ja ma sain väga, väga ruttu sain ma palka juurde, need juba aasta lõpuks tunnistati mind nooremaks müüjaks. Ja siis ma sain juba 20 krooni kuus, aga kui juba palk tõusis 25 kroonini siis võõrasema nõudis mult juba 15 krooni kuus, söögiraha. Ma hakkasin käima Eesti noorteühingus. Seal olid noorkirjanikud koos ja nende teoseid ma esitasin kirjandusõhtutel ja ja hakati mind sealt jälle solkima, jälle teatrisse. Draamateatris on vaja lasteetendusele massimiine, sina tingimata ka. No ma siis ka läksin kord, ei, see massiasi mulle ei meeldinud. Ei läinud mu enam. Isa tõi üks päev mulle lehe nina alla ja näitas mulle sõrmega. Töölisteater võtab omale uude õpperühma liikmeid, ma siis mõtlesin, et kõik ajavad mind sinna ja isa ka veel kõigele lisaks. No ma siis läksin, koos oli seal oma 80 inimest, 15 valiti ja mina sattusin nende sekka. Vaat siis hakkas tulema huvi alles, ma olin üks, 20 21 aastane. No ja muidugi, Priit Põldroos oli meie juhataja ja tema tõmbris mind ikka niivõrd kaasa. Ja kõik kogu see õppetöö, need improvisatsiooni, jää ja teoreetiline osa ka muidugi. Ja siis hakati veel lavastust tegema, igal kevadel tuli üks lavastus väljaõpperühmaga, sinna ma sattusin sisse. No ja siis oli juba patt, kui annad kuradile sõrme, võtab terve käe. Nii läks minuga ka kolm aastat käisin seal ikka sattusid mulle päris suured osad nendes õppelavastustes ja siis ma juba enam muud ei tahtnud, ainult teater. Kolmanda aasta kevadel tuli Ugala tollane juht Eduard Tinn tuli meie etendusi vaatama. Temal oli kaks naist ära läinud, üks meesnäitleja. Ja temal oli vaja uusi inimesi üheda, valis sealt kohe välja Mati hammeri. Aga siis hakkas käima kõlakas ringe, ta tahab veel teist saada, hakkasid jälle kõik mind utsitama kiir, kihutav kallessegeeriuta õugallesse. Neina punnisin vastu, mis ma kirjutan, eks nad ise valivad. Ei, juba näitlejad sekkusid seal. Ruts, Bauman käis mind noomimas ja ja kirjuta ometi, Ugalas rääkisin Tinjevile, tinile meeldisid sa. Lõpuks ma siis kirjutasin ja saatsin paar fotot ka ja ja ma nii mäletan, see oli neljapäeva hommikul, kui ma panin kirja posti ja neljapäeva lõuna ajal helistab seesama Mati Hammer, kes oli valitud juba kallesse, helistab mulle. Kuule, sul on teatris Ugalas kiri tuule kohe järele ja oligi samal päeval, kui mina panin kirja, samal päeval tuli Ugalas kuldse proovi. Neli pilvi, pühade ajal. Sõitsime Viljandisse esimest korda üldse Viljandisse. Kui ilus linn viljandi oli, aa, see võttis mulle esimesel korral kohe südame ja olime mees siis seal teatris võistlemas. Kas meid oli neli neiukest või oli meid viis, aga igatahes mind valiti välja. Ja olingi teatris. Tere hommikust, kähkuema TRÜ no kuhu siis sylani, Elin Põldajatele minele, aastudega meie väravast korraks siis näe, meile tuli täna hommikul külaline röövi. Tere viisil aja, kes seni mõni sõna juttu. Ma jooksen karja vaatama. Sind vahel harva näha. Siis olid ikka sina, kes järve ääres huvik. Sa kuulsid seda? Kuulsin, ema ütles küll, et mine tea, kes, aga mina tundsin kohe, et sinu hääl. Kuidas ema tervis nüüd olla. Kõik üks parim siis jälle halvem? Võidest täit elu inimeste, noh, sa küll ikka varsti kustumine käes. Kordad seda tõesti. Ma kardan või. Raskeks lähe, kui ema enam ei ole siis Isama ju poisis silma, pilgukski kuhugi. Poiss on kõrv, mis ellu iga suu juba hambaid täis lasta, kasvab. Vananedes. Küll tullakse head päeva, siis endale külla sa mind ei kutsu. Kas see siis kutsumata ei tule? Küllap tulen kutsumatagi juurde. Alguses tuli ju muidugi väga paljuga harjuda aga üldiselt kollektiiv oli väga sõbralik ja ja tse harjumine oli päris kerge. Samal ajal ma ei olnud päris üksinda, Mati Hammer oli ikka tuttav inimene. Ja tolleaegne asjaajaja Juhan Kangilaski oli mul ka varem tuntud Mari Kangilaski kaudu, sellepärast Mariga me olime varem kokku puutunud ja tema mees siis oli ka nagu seal tutvusringkonnas. Ja samal ajal tuli Narvast Arnold Sikkel, tema võeti ka siis sinna, nii et me olime siis need uustulnukad seal. Kohe anti mulle sisse õppide üks osa, niiskame leivas, hakkasime ringreise tegema, aga see kõik liitis nagu kokku ja ja Maidunudki ma kusagil võõrsil Holen. Ja see pisikene teatrimaja seal seasaare kõrtsu teisel korrusel. See oli. Omalaadne ja sõbralik mingil määral töölisteatriga ühtemoodi, sest töölisteater oli ka väga vanas majas ja kaunis kitsalt elasid seal. Ja nii oli Ugalas muidugi veel kitsam kui, kui töölisteatris, aga see isegi võib-olla sidus kergemini kollektiiviga üldse. Ja siis tuli esimene pärisosa raudseppa Siinai tähistel. Ja kuna ma olin välja reklaaminud, et ma natuke laul olin õppinud ja mul oli üldiselt päris hea hääl ja armastasime hirmsasti laulda ja seal Siinai tähistel Orkestri juurde, aga ma ei olnud elus orkestriga laulnud. Ja minu kõrval oli otsekohe viiulimängija, igatahes viiuli tämber on ju hästi kõrge. Ma läksin viiulitämbriga, kaasam, jaksin tükk maad kõrgemalt laulma. Ja ei saanud enam lõpus kuhugile välja. Õudne moment, pärast seda oli nii shokis, lavale minnes ma pidin lavale minema. See oli siis nii raske. No aga siis läks, läks edasi. Esimesel poolaastal tulid mulle kolm suur Dodo, aga mul polnud ju mingisugust kogemust, kogemusi oli ju nii vähe. Et mismoodi ma need osad välja mängisin, seda ma ei oska muidugi praegu absoluutselt öelda. Kuigi mingil määral olid meil ju ka arvustajad seal päris maha ei teinud, aga no väikseid vigu ikas jälle teist leida. D. Ja huvitav, et alguses oli mul hästi tegemist diktsiooniga, mõningaid tähti, võim, mõningaid tähtühendusi. Tikkusin muleerima. Ja siis minna äärde ikaid, udu, mitte udu. Paid, udu, onelli, anna Kristis tuli see välja. Aga see maailma tõsine lugu ja seal järsku üks udu. Aga sellest diktsiooni värgist ma sain siiski vist kaunis ruttu üle, sellepärast peale esimese aasta hiljem mulle enam etteheiteid ei tehtud. Muidugi, Tinn oli väga nõudlik, näiteks läks saali lõppu. Ja iga täht pidi sinnamaale välja kostma. Nii et diktsiooni suhtes tema oli väga nõudlik, võib-olla selle tõttu ma kasvasin ka sellest oma hädast välja. Esimesel aastal jah, olid kolm suurt osa, nii et viimane osa oli üks Ungari näidend, preili doktor, saba, meil oli, õieti ta ei kunagi, kuid siiski pealkirjaga seal oli nii palju teksti ja meil oli selle õppimiseks aega suhteliselt lühike aeg, igatahes kaks-kolm nädalat ainult. Ma ei saanud enam teksti selgeks. Pass suutnud teksti selgeks saada. Siis ma käisin tünni juures, eratundides või eraproovides nii-öelda. Me mängisime vastamisi, siis ta tegi muga oma kodus proove. Selleks, et ma saaksin teksti enam-vähem selgeks. Tööd oli muidugi kogu aeg niisugust vastumeelselt osa ei sattunud üldse õnneks. Ja nii läks esimene aasta. Suvel tulid venelased sisse, suvel ma juba abiellusin. Kuigi ma enne töölisteatris olles olin kindel, et näitleja naisnäitleja. Eriti. Ei ole soovitav geiabielluda sest tal pole aega kunagi perekonna eest hoolitseda. Aga ometi igal oinal oma mihklipäev. 40. pärast venelaste sissetulekute abiellusin selle Samaarnortsikkeliga, kes tuli Narvast Ugalas samal aastal. Tuli sõda. Sakslased tulid sisse. 41 sünnitasin tütre. Teatrimaja põles meil maha, vaene väike seasaare kõrts, kogun teatriga. Aga me hakkasime jälle jälle ennast koondama. Juhan Kangilaski tegi selleks väga palju mingisuguses ruumis tegime proove. Kes lavastas, kas meil kollektiivselt lavastasime, seda ma ka ei tea, praegu enam. Igatahes rutabki väimehed olid üks asi, mis me tegime ja eeskujulik abielumees, mingisugune saksa jant oli. Ja siis me käisime väljas mängimas. Aga mismoodi suur plaanvanker, hobune ees, dekoratsioonid seal peal ja siis kes näitlejatest mahtus neid siis kahvel seal ääre peal kuidagiviisi. Osa näitlejaid sõitis jalgratastega peamiselt mehed? No muidugi saime niisuguseid otsi teha ainult lähiümbruses. Aga see on päris ja pilk praegustele näitlejatele, näiteks kes sõidavad ikka päris kenadest bussides ringi. Aga see, see periood kestis ka lühikest aega. Me saime küll lõpuks Koidu seltsisaali kasutada, maja üldiselt oli sõjaväe käes. Nojah, ja see aeg sai siis otsa. Sikkel kutsuti Pärnusse. Raivo kuljus oli seal siis peanäitejuhiks ja tema kutsussikaliku vana tuttavat oma juurde. No ja mina läksin siis nagu paratamatu kaasnähtus kaasa. Aga sain seal kah omale ikka koha ja palgaklubilise saksahäälse palk oli maim. Selle eest polnud midagi saada nagunii. Aga Pärnuga huvitav väniuga, mais Õprunenud. Ilus linn ja hea maja oli seal ja aga mis mulle Pärnus kõige rohkem meelde jäänud oli see, et me tegime seal operette. Ja mulle nii meeldis õppereti teha. Ja see oli nagu niisugune hea vaheldus ja ma mängisin kaks päris asjaliku osa seal, onupoeg bataavias olin sõbretiks. Ja Krahv Luxemburg Ilusad laulud olid ja no igatahes sellega läksin ma kaasal, aga üldisel Pärnu periood oli, minule ikka on niisugune tagasi löökuna oma Ugalas ikka väga palju sain, osi ja suuri osi tegin ja sealt rändasin tagasi jälle. Ugalas. Ugalas tehti mulle ettepanek. Kas ma ei tahaks tulla? Muidugi hea meelega läksin Viljandisse tagasi, aga Sikkel jäi Pärnusse. Ma läksin tütrega kahekesi Viljandisse. Sikkel lubati hiljem järele kutsuda. Aga see ei täitunud, tema jäigi Pärnusse. 46.-st kuni 52.-ni olin ma Viljandis teist ajaarvamist. See oli suurepärane kollektil, sel ajal seal. Aga Leo Martin ei istunud meile sugugi, ent pani meile kole suure töökoormuse peale. Me tegime muuseas ka nukuetendusi ja sõitsime nukuetendustega ringi. Ta pani meile kaks nukuetendust päeval ja õhtul veel täiskasvanute etendus, no see oli juba natukene palju. Sealjuures oli ta distsipliini suhtes ka niisugune ja väikselt, need pudelikesed olid mängus ja ja ühesõnaga, ta läks kollektiiviga nagu vastuollu ja huvitav, huvitav. Sel ajal kollektiivist läks kaebus kultuuriministeeriumisse. Kes seda organiseeris, seda ma ei tea, sest mina hoidsin niukestest asjadest eemale. Kultuuriministeeriumi poolt tehti Karla pärale ettepanek hakata peanäitejuhiks, et nad võtavad Leo Martin ära ja küll aga Karla jääb peanäitejuht Karl Ader vastu ei võtnud seda. Tema juhi kohale ei pürginud absoluutselt. Ja siis lõpuks öeldi Kultuuriministeeriumist, valige ise omale peanäitejuht. Ja munasats oli sel ajal juba mõnede lavastused teinud. Valisime Me satsi ja kinnitatigi sats meile peanäitejuhiks ja jäi tema sinna maailma pikaks ajaks. Muidugi, kes mulle sel ajal režissöörina väga meeldis, oli Enduna n toona oli ka see, kes meid esimest korda Tallinnasse tõi. Ju ta vaatas, et, et ei olegi väga paha see teater ja siis oli Ostrovski mängisime päris mitu asja ja seekord valiti välja siis tulus amet. Ja eks Vene küsimus või oli meil teine ja ja käisime me Tallinnas ja Tallinna rahvas olid üllatunud, et mõtle, provintsiteater ja niisugune tubli. Nii et me olime väga-väga tõstetud. Jah, aga en toona väsis kuidagi meist vägagi kiiresti ära, ta oli kaunis lühikest aega meil. Ühe suure luu tegi ta murrangu. Murrangut tegi, mis oli noh, hästi niisugune ajakohane ja siis tuli satsi aeg. No siis me elasime nagu oma pere vahel. Peanäitejuht oli oma sees kasvanud nii-öelda ja võitlesime, mis me võitlesime seal. Majanduslikult oli ju kaunis kitsas ja ja sel ajal ma. Ma mõtlesin selle peale tagasi, kui ma otsustasin mitte abielluda. Siis ma sain aru, et ma vintsutasin oma tütart ka väga palju tüdrukuid tüliga ühe hoole alla ja teise huule alla anda, vaene laps. Aga üle ta elas selle tol ajal mani. Liiga sügavalt ei mõelnud selle üle, sest niikuinii oma tööd ma poleks jätnud ja laskma poleks jätnud. Siis me tulime teist korda Tallinnasse satsi ajal. Särgava Meringu dramatiseeritud paised. Meil oli ta nimeks rahvavalgustaja ja sellega meel lõime täitsa furoori Tallinnas. Kuidas te rahule jäi, seda me muidugi ei küsinud seal ega aga suudles ta igatahes mu kätt, kui ma talle lilledele andsin. Ma naersin pärast, et ma pesen nüüd kuu aega kätt. Aga sõitsime sel ajal A. Meil ei olnud ju mingit bussi, vaid meil oli, veomasin ainult alguses sõitsime täitsa lahtise veomasina peal, dekoratsioonid olid ümber, näitlejad istusid seal keskel kuidagiviisi igasuguse ilmaga. Deklaratsioonil oli, oli, puldan peal. No kuule, see näitlejate kolistada ma enam ei mäleta, kas meil ka muld on üle oli või? Ei vist ei olnud ja noh, muidugi neid neid igasuguseid teelejäämisi ja lumme kinnijäämisi ja neid oli ju musttuhat. Aga siis ehitati meil veomasina peale vineerist com ka. Ja siis me istusime seal konkas, osa dekoratsioone oli seal ja osa dekoratsioone oli siis juhikabiini ja selle komkava eel. No vahest oli ka eraldi masin dekoratsioonide jaoks. Kui nüid suurimad dekoratsioonid, siis me tulime niisugusse otsese peale, kes seal parasjagu välja mõtles, seda ma ei tea. Aga ametiühingu nime all väljaspool kinnitatud mängukava oli võimalik midagi teha oma vabast ajast. Ja otsustati teha läbilõige maalitsast. Selleks, et etendustega korjata raha bussi ostmiseks laulunumbrid, tantsunumbreid, õppisime ära ja saime sellega mingil määral hakkama ka. Aga igatahes meil oli tohutult rahvast, igal pool oli murdunud, kõik ihkasid operetti näha, peaasi, et operett. Ja me teenisime omale bussiraha. Selle ringreisidest on mul veel üks põnev mälestus, mida ma tahaks hea meelega mängib, et me sõitsime sele concaga. Ja meil oli järelkäru deklaratsioonidega. Istusime me Kongas laulsime ja ja järsku käib auto taga kolkserti kolksate kolksati aia vaikus. Tegime siis ukse lahti. Aagiga käis uks kinni, tegime ukse lahti, järelkäru ei olnud enam. Järelkäru oli, tean, kus seal hoopis kaugel Uubakil kraavis. Kui me siis jõudsime selle järelkäru juurde tagasi, siis see oli küljeli kraavis. Ja see põld, mis seal kraavi tagasi see oli, see oli just värske sõnnikuga üle laotatud. Nii et me ütlesime soo, meil läheb väga hästi. Suured kõlakad käisid, et hakatakse tegema rästi valgus koordise ja valitakse näitlejaid ja tol ajal kinnitati kõik filminäitlejad Moskvas. Ja roosiristi osa peale oli midagi kolm või neli kandidaati, oli käinud juba Moskvas. Proovivõtted ja fotod ja värgid, ei moskva ei võta vastu. Epp Kaidu oli režissööri rapopordil teiseks režissööriks või, või oli ta konsultant Eesti olude suhtes või nautis seda kõike kokku. Ja tema oli siis tulnud selle pääle, oot, aga Ugalas on veel üks niisugune näitleja, kes võiks selle peale pretendeerida osutunud mind. Aga meie olime sel ajal, see oli kevadine aeg sel ajal me olime just pikal vingrisul. No lõpuks siiski said kätte. Leppisime kokku, et me lähme reisile, lähme läbi Tartu ja Vanemuise juures, siis saame kokku. No siis tuldi, vaadati mind üle ja jälle seiklusega. Pidid nad tulema siis üks hommiku mulle autoga järele, et viia meid proovivõttele, nad olid põhiliselt Otepääl. Ja mina ootan hommikul kella kuuest saadik, närveerin seal, teised magavad ümberringi, mina nagu kukulind. Ei tule, ei tule. Ja siis postimaja kaudu tuli telefonikõne. Ei, nad ei tule, nad jäid porri kinni. Nad tulevad järgmine hommik järgmisesse kohta, siis nad tulid veomasinaga mulle järele ja oli plaanitud, proovib ette, tehakse väljas õues. Kui me sinna saime, tuli niisugust lörtsi. Et meetri kaugusele ei näinud, ei saa nüüd väljas midagi teha, siis organiseeriti ruttu Otepää kirikumõisa hobusetalli. Esimene Eesti filmiateljee. Seal tehti siis proovivõtte ja saadeti Moskvasse ja Moskva kinnitas ära. Meie ainuke põlem kommunism meie kollektiivis oli nii šokeeritud. Heli ei tohi Roosi risti osa teha. See on positiivne osa, see on Stalini preemia osa, tema ei tohi seda teha, no juma oma Suvuga olin üht ning teist teinud, nii et et mind ei kõlvanud positiivse osa peale panna. Kuigi ma teatris mängisin kogu vaid positiivse, iseasi. Aga no see ei lugenud midagi. Ja nii ma sattusingi filmi esimest korda. Esimene võttepäev läks nii nihu, et ma tahtsin üldse tulema tulla, et ma ei saa sellega hakkama, ma ei oskanud, see oli kõik mulle absoluutselt võõras, niisugune suur inimeste liikumine ümberringi ja oleks pidanud nutma. Mul ei tulnud ühtki pisarat kusagil. Aga noh, ikka harjusin pikapeale ära ja ja filmi tühjaks mulle päris hästi meeldima. Hiljem tuli siis nagu valgus koordi reklaami peale tuli mul siis pakkumisi nii ja naa ja tuli teistesse filmidesse ka, nii et üldiselt ma olen tegemist teinud 15 filmiga, 50. oli, oli valgus, koordi filmimine. Siis ta jäi natukeseks ajaks riiulile, mispärast, ma ei tea, mis asi seal vastu, okas. No ja draamateater tuli, 52. Tammur sai Draamateatri peanäitejuhiks valgus kord ja siis me olime tuttavad ja tema, kas tuled ja muud midagi. Draamateatris muidugi sattusin suurde kollektiivi. Tähendab kõrgetasemelist kollektiivi taevane aegsel ajal ju olid kõik seal naistes. Aino Talvi, Ellen liigel, Linda Rummo ja Katrin Välbe, Meeta Luts, Liisu lindau ja see oli üks niisugune kaader meestest huugol laulva. See oli niisugune, kus mina olin veidi hiired, kes seal kõrval ma sain alulik tugevaid osi tõesti? Aja kohta muidugi, Ljubov ja raua ja eskaadri hukkus ja olid ju niuksed. Väga positiivsed osa. Töö oli Draamateatris natuke teistlaadi, kui meil Ugalas muidugi oli. Ugalas oli ikka niisugune oma perevaheline töötamine, aga algus läks mul päris kenasti. Noh, siis tulid mõningad arusaamatused seal vahel leian, ma vaatasin, et minul tulevikudraamateatris ei ole, siis oli ikka veel see väga tugev manade truck ja oli tulnud terve Moskva lend noori ja mina olin nende kahe vahepeal. Nii et mul nagu jäi tööd vähemaks ja ma vaatasin, et mõningate vastuolu, seetõttu mul nagu perspektiivika ei paistnud olevat. No nii palju, ma võin ütelda vastuolude kohta, et tuli üks vanem kolleeg mu juurde ja ütles, et kas sa tead, keskkomiteest tunti huvi, et mis asja see Rauer seal Draamateatris teeb, et peale käiakse keskkomitees kaebamas. Ja öelge iga, kes käis kaebamas, aga seal oli ka puhtisiklikke vastuolusid, nii väikselt ja seal oli seal oli natuke ülemist konkurentsikartust ja mõjukate poolt ja kõik niisugused asjad. Ja ma mõtlesin, et ma ei taha vastumeelsel punnida. Ja Vello Rummo oli draamateatrist, siis juba televisiooni läinud, televisioon oli juba asutatud. Ja ma esialgu nagunii pool moka otsast ütlesin talle, et kas sul ei ole seal mõnda pisikest kohta. Tema ütleb, et sa ei tule ju teatrist ära, mõtlesin, tulen küll. Ja mida nädala-pooleteise pärast ta kutsub mind kohvikusse. Mul on su jaoks kohta olemas. See oht. Väga hea. Oli just Draamateatris oli pooleli. Jälle kord Vargamäe esimene osa. Ja ma pidin dubleerima talvit. Aga no mulle anti muidugi vähe võimalusi proovideks üldse ja ma olen väikselt ahvisugu. Jaa, Matikusin talvit matkima. Mind hakkas nii häirima. Pärast tööl ja kuidas niisuguse osa pealt läksid teatrist ära. Aga ma ei oleks sellest osast midagi teinud, sest Talvi oli liiga enesekindel. Eeskuju mul. Soome saadetil reisis Riks. Ma pidin pikali kukkuma, kui ma teada sain, et see otsekohe režissööriks, ei, mitte abiks ega assistendiks. Vaid kohe, no see oli täitsa tundmatus vees vette hüppamine. Ma ei teadnud ju televisiooni tööst absoluutselt mitte midagi. Ja Soome saateid, välissaated, need olid ju eriti kontrolli all. Oi, sädevas see esimene aeg oli küll. Made ots oli. Mulle assistendiks, no tema oli natukene kogenud juba televisioonitööd, nii et tema mulle natuke andis tuge nagu aga mõlemad olime me niisugused hädavaresed. Saade oli õhtul hilja. Koju Me läksime kusagil kella 11 ajal ja kui me siis kahekesi sealt Kreutzwaldi tänava majast välja läksime ja läksime mööda Kreutzwaldi tänavat, siis nutsime mõlemad. Saade oli jälle näinud nagu jälle ma olin teinud mingisuguse vea, jälle olid mingid apsud sees. No kohutav. Aga pikapeale ära harjusin seal ja see oli siis 58, kui ma läksin televisiooni. Ja ma olin 68. aasta alguseni olin televisioonis ligi 10 aastat, ma sain kunsti ja kirjanduse toimetusse ja seal oli mul kokkupuude kunstirahvaga üldse jään ja teatriga ka sealhulgas. Ja anti mulle lavastusi teha, tegin lavastusi, jääb üks suur osa televisioonitööst ikka mitu-mitu aastat. Tegin ma teatriülekandeid, tähendab teatrietenduste ülekandeid. Iga reede õhtul oli teatrietendus televisioonis ja alguses oli nii, et, et tuli teatrilaval teha ülekanne. Need lavastused tulid nii nigelad välja, ma ei saanud neid plaane kätte, mis ma tahtsin, ma ei saanud neid näitlejaid nagu ekraanile, mida vaja oli ja ma pidin palju ümber seadma üldse. Lavastuse režiid. Ja siis ma hakkasin nõudma, et, et toodaks stuudiosse. Tõnis Kask andis mulle esimese tõuke selleks, sest ta tõi. See oli vist Vene draama, see oli üks etendus, mille ta tõi stuudiosse. Ja ta sai seal suurepäraselt. Edasi on kogu selle lavastuse ja ma ütlesin, mispärast mitte kõik tuua sinna ja siis läkski selleks lahti. Hakkasime stuudios tegema neid lavastusi ja see oli, see oli väga põnev töö ja siis läks tervis kehvaks. Ja kuna mul oli võimalus, kui Stalini preemia laureaadile teenelisel kunstnikul varem pensionile minna, siis ma mõtlesin, sellise tervisega ma edasi ei tööta. Ja 68. aasta algusest tulin televisioonist ära. Ma jaanuarist jäin koju ja juba kevadel Leida Laius helistab mulle. Sa saad perenaise osa. Perenaine Miina perenaine, ma ei ole üldse perenaine. Ein libahundist vere naine, no siis ma alles sain aru. Ja seda libahunti me tegime jupphaaval terve suve läbi sügiseni välja. Seal filmimise jooksul sain ise aru, mis mul viga on, oli kilpnäärmega asjad halvad. Läksin Tartusse ja jäingi sinna Tartu poole alla päris mitmeks aastaks. Nii sellesama sündmused ka 68. aasta lõppu, ent oli see thats kutsus mind uue valesse. Kuna ma mõtlesin, et nüüd ma olen küps näitleja, nüüd ma oskan, ma tahan jaa. Ja muidugi andsin nõusoleku, esimene etendus, mida ma siis õppisin, oli Tammsaare Juudit, kuna jaanuaris oli Ugalal 50 aasta juubel ja selleks sai tehtud juudid. Muidugi oleks maiskand juudid, kiusaja. Aino Talvi oli must vanem ja, ja mängis täitsa edukalt Juudit ja ma ei oleks võinud mängida ja nii edasi, mõtlesin. Aga meil oli nii tore noor juudid, ma vaatasin, et ei, see on õige juudid, peame olemagi, noor. Ja Leila Säälik oli täitsa tubli selles, mida mängisin, tema teenijanna otsus on, et ja huvitav, see osa nägu tuli ise minu juurde. Kuidagi väga kergelt Saindaga sõbraks ja ja ta istus mulle hästi, töötasime veel ikka satsiga koos, satsiga oli mul hea klapp, aga siis sats sai kohutava infarkti ja ta ütles peanäitejuhi kohast lahti. Ja huvitav, targa aga me ei saanud nägu täis klapp Big kuidagi, ma nagu vajasin rohkem lavastaja abi torga nagu alati ei olnud võimeline mind välja päästma sealt või teisest eriti sai, sai see tuntavaks. Kui me siis juba minu perioodi lõpupoole tegime Tšehhovi kajakad. Ja üks minu nii-öelda unistuste osa oli hargaadina ja ma sain selle ärkaadina omale ja hakkasin seda tegema. Ja vat ei saanud ühest ja teisest asjast hästi üle ja torda mind aidata ei osanud yhe tahes ihaldatud orgaaniline osa hindele viis ei istunud. Ja kui ma nüüd tagantjärele hakkan mõtlema, siis ma tean küll, mis mul viga oli. Aga sel momendil ei osanud mind keegi abistada ja ma ise ka ei osanud. Kahjuks kuidagi hakkas mind pitsitama kogu see olukord ja ja ma enam nagu ei tahtnud. Ma ise ei täitnud oma lootusi. Ei olnud ma niisugune, nagu ma kujutlesin, end kogenud näitlejana oleks tahtnud olla parem, oleks tahtnud midagi suuremat ette võtta. Nojah, ühesõnaga nagu väikse depressiooniga lõppessiver. Ja 73. aastal siis pidime tütretütar kooli minema. Tütar on oligo näitleja Rakvere teatris, pealegi seal palju sõite ja tüdruk oleks niikuinii tulnud minu juurde koolis käima. Ja see saigi mulle peaeesmärgiks, sest see vaene laps oli kah vintsutada küllalt saanud. Tänu sellele ema oli näitleja. Nii et ühesugune saatus. Ja nii ma läksingi 73. aastal Ugalas raam. Enamik teevesi tuleb üles panna. Heldeke, Vess, see jäigi nüüd toomata. Parasjagu kanna ees. Aga hommikuks enam ei jätkuma. Pole midagi, Eva, kel janu sel alal. Lava oli Vaiga seal 1000 tänu, külamees, minust oleks see värav küll upakile jäänudki tänuväärt aga paistab, et teil pole ka veretoojad Al käenbersiidi ohakate endale tüli tegema. Ega mul see esimene kord pole. Tuba üksite siile. Kuhu ma selle ämbri pakkisin mingile olge head. Võtke nüüd ise veenvasse, istuge teie seljakoti, tõstsin juba esikusse. Mul sai just teevesi valmis või joote meelsamini kohvi. Kohtusime Tõnis Kase ka üks ja teinekord, kuna me elasime ühes kandis ja jälle Uskord trammis saame kokku ja ja läheme siis trammist maha, kumbki äriideed ja tema paari päeva pärast helistab mulle, et kuule, kas sa ei tahaks ühte osa Õnne 13.? Muidugi rõõmuga nõus, kuigi ma ei teadnud, mis osa endast kujutab esialgu, aga kui ma lugesin, siis, siis ma läksin taga päris hästi kaasa, nii et. Nii et neid on see paar korda aastas. See Õnne 13 olnud niuke mõnus vahepala ja teater on jäänud mu armastuseks. Kuid jumal, televisiooni ja raadiot vähem ei armasta, aga teater on jäänud ikka selleks peamiseks näitleja kontset. Elus kõige huvitavamaks kutseks. Keskeprogrammis avaneva meenutas oma teatriteed näitleja Eevi Rauer, kes pühapäeval saab 85 aastaseks. Saates kuulsite katkendeid kuuldemängudest Kõrboja peremees ja ärklituba. Saate toimetas Marje Lenk. Järgmine aval avasaade on kavas novembrikuus.