Tere, õhtused luulesõbrad. Palume teil täna kuulata Astrid Relve koostatud programmi Minni nurme luulest. Esitavad Ita Ever ja Ines Aru muusikaliselt kujundanud Silja Vahuri head kuulamist. Mind erutab päikese käes sihib otse silmalaule, nagu ootaks mult rõõmulaule kui vilet, linnu, nokast. Tubane untsus hingemataks kui mäe pilguteks silmad tõmbetuulele. Hommikul tuul tuisk läbi toa, nihutan asjad paigast. Uue hooga puhunud külma aja raamatutelt. Pööran lehki, kui purjesid pais valged purjekangad, riivake taevaränded, ääretust. Hommikul olen tuul. Et olla selleks olema teadurram? Kesk inimkeerdmao marrada sammun ning karidel aeg-ajalt paigaldan. Et olen, seda tunnen omal nahal. Ja keda poleks hoobid vahel lahanud. Kuid viisadusega reisin ma ammu. Ei keegi, ela singa minu eest. Ei keegi teine maitse minu saatust. Ei teised Teemu hinges ülevaatust. Pean õigusega kinni, oma teest. On oma tee igal putukalgi ja tähel taevas. Linnul taevalgi. Lähimaks naabriks ling, kel pesa akna taga. Ta varakult äratab mind päevatõusu, temaga jagan ta nii rõõmus ja vilgas, väike vaba looduselaps. Janu kustutab kaste tilgast. Sajus vihtleb sips ja sapp. Neid õpetab omal käel aega, vaatab päikesekella ja elab kuueväel. Igal sügisel, tundmata pelgu koos perega, reisib ta ära. Üksi jääk mulle hommikul selgub, tuules nukralt kriksub ära. Õõnwaka hall tuli maha. Ükski puuleht ei liigu. Lilled longus, kui surnud linnud. Kuhu kadusid rohutirtsud, avanesid viiulimehed, akna all mängijad, võlglane, olen nende ees aine, neid kuuletasin suve öödesse armunult. Talvele kliimavõlad on suured ja kasvavad aina. Eks sageli võlglase tunne meid paina muut põlemul tasuks siin kas või pisku laulude hõbelauale, pisku On's lauludest kellelgi südamel kergem või valgus ja värvide varjund ergem? Ist igal meist hinges on ebakõlad ja meelest suured või väikesed võlad. Ning need, mida tasuda üldse. Isa. Juur sügaval latt heitleb tuulega. Ilm tundmatud meis endis tulemäed ei purset keegi aimatagi tea kus, kunas, kuidas enam vaos ei pea neid enda valitsuse ranged väed, kuigi kaeval endasse ei näe. Ükskõik mismoodi tõkkeid ette sealeek purustava jõuga tõstab, pea ja valla pääseb, purse ongi käes. Ei ole ükski nõnda ette nägev nagu äikest karta. Tulemäge, kuid sügaval, kuid sügaval on laava ühtekkis süttib lõõs, kui armse vägev ei surmei kustumine tasahaaval. Suur elupurse tasub kõikne haavad. Turnatest tuisu täkud kraabivad akna taga kaugele, kuni silm jaga, paiskub kabja alt lumi, kui Agan lendab unistust uiskude jälil. Seal on teede ja traavlite häin välja järeleväli Õues pihku haaraksin lingu. Las täies pikkuses pingul valgetes lakkades vingul jooksul tabada tuisu, täkke jõuda pilvede mäkke, ratsureis tuuleväkke. Mis sest, et teed sinna pole. Lähme silmnäolt päikese järele. Ülemänniku palukaletast, ülejovikatel raba selja taha jätame marjamaad ja otsine kuningalinn. Eksi eksi vastu õhtu hämaraid pilvi. Dismikutes, oksad sagris, kui sarved puse, rikud tuulesõlmed. Kui äkki nagu peidetud loss. Meil, vastas kaljusi. Need teele. Siin on kuningalinn. Mööda aastanguid, ronime üles. Aga ühtki torni paista je ühtki kella ei löö. Kas näed? Need on kindluse nöörid, vaskväravad, raudsed kandsid. Ma vaatan minu silmis kaljurõngastest, kasvab linn. Kõrge Kaarsete sammastega. Päike pilve alt tuleb. Väljak lööb valgeks, kui mägiaas. Keskväljakut purskkaevu ääres. Kaks kübar sulega meest, sadul tratiivulist ratsut, välejalgset erk kui lind. Pilv korraga täikesematajad ja väljak purskkaevuga ka. Seisame lagedal kaljul kaks unede üksildast naist. Ja vaikselt naeratan. Õnnelikud, et me jalgadel on kuningalinnad on. Pole veel õhtul Janhommik Vilbule leelo tunukell. Viimane sõna targu on ütlemata. Tummad kirid ei kassette ühtki sõna. Tahan õppida tummade keelt. Tõlkide keeletute vältimist. Lumeräitsakaid vihisevad, vastake. Klaas taganeb, eest muutub olematuks. Lume räitsmeid tormavad tuppa, tuiskavad lauale, paberilehed keerlevad õhus. Valged helbed tantsivad valgete lehtedega. Lumekord katab raamatud. Kaanide vajuvad lukku. Read talvitavad kui lumealused, rohujuured. Peotäis luuletusi nagu karv kirjatuvisid, tõuseb lendu. Liugleb aknast välja.