Põhikõigile, kellele suvine palavus, sõprust merega suur endale aitas meri saada, kui läheb Eesti merelaevanduse eestkostel. Täna kõneleme ühest meretagusest asjast, kui väljendada kirjanik Jüri Tuuliku sõnadega. Oleme Kuressaare esimestel merepäevadel kuuega tuli kokku tuhandeid-tuhandeid, inimesi ja eriti palju mandrilt. Toimus üle 40 ürituse konverentsi, näituse, demonstratsiooni, purjevõistluse, laada, kontserdi ja nõnda edasi, mis kõik seotud merega ja merelaulud, mis kõlasid kõikjal. Tormi unistus. Viis mastist v ta nimi all? Kuressaare merepäevad on täies hoos. Ilm on väga mõnus, rahvast on väga palju ja kõike, mis siin toimub, ei jõuakski vist ära kõnelda. Ja kas inimesed igale poole jõuavadki. Tähtis nende merepäevade juures on see, et inimene jõuab mere äärde, et jälle ka saarlane hakkab tunnetama, et ta on mererahas. Nende päevade idee autoreid, mereajaloolane merekultuuri seltsi esimees Bruno Pao ja võib vist küll rahul olla. Päris rahuloluks pole veel põhjustest, päevad jätkuvad veel homme. Me ei tea, kuidas täna õhtu veel lõpeb, aga ma olen tohutult rahul selle poolest, et täna me korraldasime siin mere ääres sele lauritsapäeva laada, mis Kuressaares juba toimus 450 aastat tagasi. Ja see oli mereõhu käes. Kesklinnas oli leidsa, kividest õhkus kuuma ja mere mõnuuus, meretuul jahutas inimesi. Muidugi, kalakaupmehed kartsid veel välja tulla, sellepärast nad kartsid, et kalale hukka värske kala, aga jahutav kala ja suitsukala ja müüdi ja eriti palju Viru rand müüs oma konservi. Aga see oli alguse asi. Me läksime selle merepäevade idee juurde sellepärast et hakata inimesi tasakesi tagasi viima juurde sest et 50 aastat aega oli niux, kas mõni oli suhetud, ei tohtinud sinna minna, siis tuli merereostusinimesed ei saanud enam, sukeldusin Kuressaare Dorjabajasin külje all, kus vanasti oli supluskohad ja kõik see muutus kuidagi andist omaks ja inimesed töötasid plaani tööd ja täitsid plaani, said palka ja olid rahul selle, mis nad said. Nad ei kujutanud ette, et nad on suletud maailmas, sest et kui sa pääsed mere, et siis sa näed seal laevukest paadikest, tahad sõita, tahad mööda merd minna ja meri teeb inimese vabaks. Kui sa oled mere, siis sa oled kõigis köidlikutest lahti, sest vabamat inimest ei ole olemas. Kui lühidalt kokku võtta, mis nende päevade sees on toimunud? No me alguses püstitasime lihtsa ülesande, et merepäevadel teha mõned nihukesed, merelised üritused nagu paadinäitus, Nasval mingisugust demonstratsioonid, veesõidukitega, vetelpääste, teha üks väike laadakenesin mere ääres ja teha paar kontserti siin pargis, kus vanasti need kontserdid toimusid, sest Kuressaare on ju merekliima kuurortlinn. Ta on Eestis ainulaadne, kuna siin kaks merre teisel pool Liivi laht, mis on soe ja madal. Ja selja taga on meil Läänemeri, mis on sügav ja külm ja nende kahe erineva temperatuuri mere vahel on vääga aktiivne õhuliiklus ja nii head õhku ja nii head kliimat kui Kuressaares ei ole üheski Eesti merelinnas. Ei ole Haapsalus, ei Pärnus Haapsalu madal ääres niukene umbse võitu, ta on ilus, aga ei ole see päris põlise merelinn, sest seal On merelinn, aga temal on jälle oma spetsiifika. Kuressaare on niisugune merekliimalinn ja Ta on ka vaiksem, ta ei ole nisu. Ja ta ei ole nii avatud, kui on Pärnu. Ja sellepärast mina pean Kuressaare eriliseks linnaks. Ja Kuressaare asetseb tegelikult. Tähendab selle karmi Põhjala ja soojema Kesk-Euroopa piiril. Tähendab meie Parema geograafia on niisugune, et selle Salme jõe tagant algab Euroopa. Kuna Salme jõe tagant Sõrve poolsaarel on täielik Euroopa kliima- ja täielikult kasvab Euroopa taimestik. Geograafiliselt oleme me täiesti niisuguses olukorras, et me oleme natukene karmi põhialad, aga samal ajal me oleme ka seda sooja ja paremat Euroopat. Ja siit on kõige lühem tee Euroopas. Seda ei ole paljud üldse aru saanud, tab lääne väravad, asetsevad siin ja Tallinna linn sai sellest aru ja nüüd täna hommikul tõi siia sümboolsed märgid, nad ehitavad meile mereväravad, et Tallinna läänevärav on tegelikult asub Kuressaares, mitte seal Tallinna sadama läänemuuli kus on soomlasi nii paksult täis, et need ei jõua keegi lugeda, neid on juba viis miljonit, nagu ma aru saan. Eesti merepealinn. Ma ei ole niimoodi merepealinn, vaid ta on selle merekultuuri eelpost. Tähendab eesti merekultuuri eelpost, mis on merekultuur, merekultuur on inimese aukartus mere ees, see on meresõidutraditsioonid, meremeeste tavad, see kultuur, mida meremehed on meil toonud teistelt maadelt, mida laevad on toonud meil kaugelt mis on siin segunenud, oma merekultuuriga kokku sattunud. Ja need kultuurivahetuse momendid on andnud meile erilise niisukese mere tunnetuse ja meil on oma merekultuurimaastikud meie rannikul, kus on heidud lae, usunu sadamat, kusen, ela, kalurid, kus elavad kaptenid ja kõik muud mehed. Tähendab, mererannik on niivõrd huvitav, et kui me elame sisemaal, võib-olla teinekord ei saa aru, kui põnev võib olla üks rannik, mis on avar, kus sa näed silmapiiri, et midagi sega ja silmapiiri nägemine annab alles maailmapildi maailmatunnetus, enne seda ei ole. Me ajame praegu juttu siin just algava kontserdi eel ja see kontsert kannab põnevat pealkirja, galakontsert kuigi mõni võtab seda kala kontsernina, kuid siiski galakontsert ja see nimi iseenesest on ju ka sümboolne just Kuressaarele. Nii et see oli alguses, keegi pakkus välja, et teeme galakontserdi, et ühest ja teisest ja kolmandast on midagi. Aga noored inimesed arvasid, et miks ta ei võiks olla see galakontsert, mis on nii seotud merega ja kalavõrgud pandi välja ja kes täna siia võrku kinni jääb, see on elupõliselt meresõber. Ja see ongi see kõige tähtsam moment, kõige tähtsam sõnum, et tähendab, siin seotakse nüüd kunstisõna- ja muusikajõuga seotakse, tähendab inimesele merele tunnetusega anime nagu marinistitada meremaali, et merekirjanikud ja, ja merepublitsistid ja nii edasi. Aga muidugi kõige tähtsam koju merendus on kapten. Ja Kuressaares on nüüd kapteni kõrts. Jaa, siukest lörtsi, Eestis teist ei ole siin kauba tänaval. Juhane ärihoovi peal ja selle kapteni kõrtsi isepära on see, et meie täna läksime ekspromt, kapteni kõrtsi, et kas seal on ka kaptenit ja me leidsime seal kaks kaptenit, kohe tähendab tõelist head kaptenit ja see tegi mulle head meelt, et meil on kapteni kõrts, seal võib saada kokku kaptenite glad, kirjutatud autogrammid seinast seina peale ja istuvad kõva tugeva laua tagapingi peal nagu kaptenid muiste ja joovad kannul. Mida need merepäevad peaksid andma või õigemini, mida nad annavad, on juba andnud see mõiste meri ja merepäevad ja merekultuur. See ongi see sõnum, tähendab mis peab nüüd inimeste juurde tulema, tähendab, inimesed hakanud meil siin Saaremaal ja Kuressaares rääkima merekultuurist, me tegime merekultuuri seltsi kolm aastat tagasi, meil on 90 inimest seal liikmeks umbes ütleme natukene. Ja tasakesi, noh, üldmõiste missioon. Ja meist on räägitud. Nüüd see mõiste merekultuur seotakse meriskulptuur ja nad on mereilus. Augustikuu õhtu, sume mõnus Kuressaare põlises pargis ja siin tuleb mingisugune merele temaatika, tähendab kõik, see tuuakse jälle uuesti melamisele läbi ja nii palju rahvast, kui palju rahvas, tuhanded-tuhanded eile õhtul oli näiteks kontserdil siin ligi 3000 inimest. Täna ma ei tea, palju siin tuleb ja kui palju inimesi oli täna laadal käis siin. Sest et vanasti, kui mina olin noormees ja töötasin Kuressaares, siis me käisime lossi tänavalt, tulime parki, esimesid kuursaali ees läbi soli vene mereväe käes, siin oli venelaste kino, siin oli venelaste mingisugune puhvet, eks ole, ja läksime siit mööda, läksin mere äärde, käisime seal mööda seda ranna puiesteed. Apteeker pliisid, tegid omal ajal selle möödun saada lõbusele Puiesteerajal sinna ja siis me hingasime rähku, käisime õhtul kuulamas, vaatasime paatide liikumist, jahtide sõitu ja kõik nii edasi, edasi meredest, elu vahepeal, sellel lõigati jalad alt ära, inimesed käisid kesklinnas ümber maja ja keegi siia siin oli nagu mingi tabu ja nüüd järsku avasime, tähendab noh, selle hoiakuga avasime nagu selle tee uuesti mere äärde ja see on kõik, rohkem pole vaja, kui inimene läheb mere äärde, saab merekliimast merepinnal, tõusvatest, meresooladest, tekkivatest, joonidest, mis tungivad läbi inimese naha, same, ergutus paneb ainevahetuse käima. Siis me olemegi Merilased ja kui me oleme herilased, siis me jõuame ja jaksame rohkem kui tavaline maamees. Ja tore oli vaadata täna Nasval, kui palju inimesi tegeles merega, see tähendab, seal olid paadid olid sõu paadimootorpaadi taga, kui palju jahte. Ja ühtelugu oli meri rahvast täis. Vaat see ongi nii, et meie jahtklubi on linnas ära viidud Nasvale. Meie supelrand on nüüd mändjalas ja järvel, sest siin oli vahepeal reostus puhas seadma tehtud. Ja nüüd Kuressaare linn taastab endist supelranda linna külje all ja teeb siin lastele suplusranna. Siin puhastati ära see, mis oli ta kasson täis siin roogu ja ja ummistunud ja sodi täiesti puhastad ära. Ja nüüd hakkab tekkima mingisugune mere äärde. Nagu Tallinnas on mereäär suletud inimestena inimesed, Russalka juures pääsevad seal Pirita poole minnes mere äärde, muidugi kesklinnast nimega enam õieti mere äärde ei näe verd linnahalli tagant kuidagi näeb. Aga Kuressaare merelinn, kuidas? Muidugi, ma soovitan Kuressaare külalistele, kui nad tulevad Kuressaarde, et nad teevad sõidu Roomassaares Roomassaare neemele sinna sadama piirkonda. Seal tunnelites kõige parem err nähakse ilusat Abruka saar ja ja see Liivi laht avaneb täies hiilguses, aga kestab Saaremaal tõelist merd näha see peaks minema siis Mustjala pangale või Karalasse, kus on püstitatud puurist tammepuust rist Läänemeres hukkunu üle. Ja see koht on nagu maailma lõpp. Suur meri tuleb peale eriline klibu ranni ja verelised inimesed ja see on, noh, see on omaette lugu, millest peab eraldi rääkima. Tänasel toredal õhtul peame aga kõnelema ka ühest kurvast sündmusest, mis kõiki meremehi ja merehuvilisi puudutab. See on Albert uustulnd, keda enam ei ole. Jah, eile õhtul pool kaheksa läks Albert ära. Igaveseks siit. Parandamatu haigus murdis mehe, kes ei võtnud viina, ei suitsetanud, kes kirjutas, palju, lõi laule Dali marinist merekirjanik meretemaatikaga helilooja, ta merelaulude meister, ta on ise ka tegi sõnad. Ja ta oli tore mees, tema eeskuju nakatas tali meie merekultuuri seltsi, üks aktiivsemaid liikmeid, kes käis meie koosolekutel, ta tõi oma pojad meie merekultuuri seltsi, Lembitu meelise. Ja viimasel ajal ma hakkasin märkama, tänan, kiire. Tahtis saada oma romaanidega ühele poolele. Tal oli vaja oma Gazett välja anda oma disi, plaat valmis teha möödunud sügisel merekultuuri selts on nõus ka selles osas teda aitama ja. Ja see saigi teoks. Ta suutis ka ikka lõpetada. Ja siis ta väsis ja hilja õhtul, kui toimus siin suur kontsert kus laulis Heli Lääts tema laulu. Ta pani silmad kinni ja läks ära. Võib-olla isegi see on sümboolne, et merepäevade ajal see suur mees, kes oli pärit Vättalt, suur rootsi külast kelle suguvõsa ulatub tagasi rootslaste asustusaega, kes isegi Suur mees väsis ära muidugi tal selja taga sõda ja rasked aastad isegi Venemaale ja kus ta pääses küll varakult tulema. Aga ta tegi kõvasti tööd ja, ja ta oli tuntud mees ja tema laule lauldakse. Tema raamatuid loetakse ja vot see on see, mis inimesest järele jääb. See on see kõige parem osa. Ja see on praegu kõik siin meie juures ja see jääb ka pärast Albertit. Annaks jumal, et kõigil meestel oleks nii, et nad jõuaksid oma elutöö niimoodi katuse alla panna, nagu Albert seda tegi, nii et head und temale ja rahulikku puhkamist. Merepäevad siin Kuressaare iidses pargis jätkuvad ja jätkuvad ka Albert uus kurdi lauludega. Ja meri on ikka see, mis kõiki meid saatma jääb, sest Eesti on ju mereriik. Ja ma isegi imestan, et miks nii vähe eestlasi sellest aru saab, et me oleme rahvas, me oleme mereriik, meil on väga pikk merepiir, meil on piirivalvel isegi 70 ujuvalud, mis kaitsevad meie merepiiri. Ja me sageli ei mõtlegi selle peale, siin on ju tuhandeid kilomeetreid rannajoont. Meil on palju saari, lätlastel pole ühtegi saart, leedulastel pole ka mitte ühte saart, meil on ja see on see, mille üle peame uhked olema, neid saari hoidma ja neid inimesi toetama, kes väikestel saartel on hädas, keda võib-olla riik ja valitsus ei toeta ja, ja see ongi see, et kui me pöörame silmad mere poole ja oleme mõttes nendega, kes merel ja mõttes nendega, kes elavad väikestel mere saartel kus teinekord on ka millestki puudus. Ja vaat see merekultuur ongi see et kui nende käest seda küsima, mis on, kes seal saare peal elavad ja nemad ütlevad, see on meie igapäevane elu, melame. Ja kõlagu praegu Saaremaa oma mehe Albert uus tuldi, lugu laulavad Albert uustulnd ja pojad Lembit uustulnd ja meeli suus. Kooli. Tundmatule? Jaa jaa. Ahoi kõigile jälle Kuulmiseni nädala pärast.