Võib-olla on raske uskuda, aga pärastsõjaaegses Eestis ei ole avaldatud ühte väga head väliseesti kirjanikku. Ja see kirjanik on Frida Trieverk, kirjanikunimega reed, morn ja nüüd reed. Morni eluteest ja tema loomingust kõnelevad kirjandusteadlane Rutt Hinrikus ja mälestusi temast jagab Dagmar Siitam. Kõigepealt siis Rutt Hinrikus. Read morn on ilus varjunimi pseudonüüm kirjanikule, kelle nimi oli õieti Friida Treverkam ja Friida. Treverke pidas ennast ise. Paljudes kirjades on ta niimoodi öelnud küllaltki erandlikuks üksildaseks inimeseks, kes palusid teda, jätaks tema üksindusse ja kes ei tahtnud kunagi tulla inimeste ette oma teoseid esitlema teostest katkendite esitama või muud vaid kes tahtis olla nähtavale ainult oma loomingu kaudu. Kuidas iseloomustada tema loomingut, son? Küllaltki erandlik, see ei ole laiade masside kirjandust. Tema peateoseks võib pidada 56. aastal Torontos ilmunud eesti kirjastuselt Orto ilmunud romaani idee ja tõde. Kuigi väliseesti raamatuid on küllalt palju Eesti raamatukogudes, siis neid varasemaid ortos ilmunud raamatuid ei ole ka väga palju. Nii et eelkõige minu arust ei ole sellepärast laiadele massidele kirjanikelt lihtsalt on lugejatele väga raskesti kättesaadav kirjanik. Aga muidugi ta on kirjanik, kelle jaoks ei olnud niivõrd oluline teose süžee, fabula, põnevus, tegevus, ütleme kasvõi selle sõna Äksson, mida nüüd kasutada lubatakse vaid kelle jaoks oli palju olulisem süvenemine tegelaste hingeelu sellistesse Pisi mõttessegi liigutustes. Aga kui me nüüd vaatame eesti kirjandust praegu ka üheksakümnendatel näiteks, siis aga paljud teosed, millest küllalt palju räägitakse, nendes ju puudub ka tegevus või ütleb, on tegevust küllaltki vähe. Kui me nüüd läheme kaugesse aega tagasi, ta oli üks esimesi eestlasi, kes uues rahvusülikoolis õppisin, sellel lõpetas, lõpetas edukalt. Aga tema vanemad, ta oli agulist kehvadest oludest pärit. Kui palju see teda mõjutas? Isa oli arvatavasti Krulli vabrikutööline alguses oli, oli maapoiss Tallinna lähedalt, kes oli tulnud tõenäoliselt linna paremat teenistust otsima möödunud sajandi lõpus, nii nagu see oli kombeks abiellunud ühe maatüdrukuga, kes oli samuti linna tulnud, paremat teenistust otsima, sisema töötas Lutheri vabrikus ja siis jah, jalaluu murdmise järeldada olevat jäänud hakkama. Ja siis ta muidugi vabriku tööks enam ei kõlvanud ja siis jäid järele niukseid juhuseid. Tööotsad oluline aasta tema elus oli aasta 1927 toimus kirjastuse loodus, romaanivõistlus ja Friida Treverk või oli ta siis juba reb Marm. Siis ta juba oli reed morn, kui ta kirjutas oma käsikirja tiitellehele turi, nimeks reed, morn. See oli edukas romaanivõistlus. Kui romaanivõistlustest on jäänud eesti kirjanduse ajalukku kop olla üks noh, napilt kümmekond teost, siis on vähemalt kolm neist sellelt esimeselt romaanivõistluselt August Jakobsoni esimese auhinna pälvinud vaeste patuste alev ja Betti Alveri esikromaan, Tuulearmuke reed, morni esimene romaan, andekas parasiit, aga midagi näitab siiski see kaks aastat hiljem ilmunud järgmine romaan kastreerit elu, mis ei ole nõrgem äratas hoopis vähem tähelepanu. Ja siit võib võib-olla järeldada, et jäi sellisele lugejaskonnale, kes otsib teosest armastus, intriigi ja põnevat tegevust, jäi vähe kaugemaks sest ei põnevust. Ja ega tundeid, vähemalt neid pealispindset demonstreeritavat tundeid rida Trevergi romaanides eriti ei ole. Tunded on seal tegelikult võib-olla kõige olulisema kohapeal. Aga Frieda Trevergi tegelased elavad enamuse oma elust läbi ainult kujutluses ja tegelikkuses on nende elu suhteliselt sündmus. Täna peab rääkima sellest, et tal oli raskusi töö otsimisega. Ta sattus paidesse kooli õpetajaks kes selle töö ja selle linnaga ei olnud rahul, kuidas tema elu edasi hakkas arenema. Oli ju Pariis, väga paljud eesti haritlaste unistuste linnaks. Ja Frida Tree värgi jaoks sai Pariisi minek võimalikuks siis, kui ta oli 33 aastane oli tegelikult ühe pisikese reisi 32 juba Pariisi teinud, kui ta 33 sai prantsuse Teadusliku Instituudi stipendiumi. Tema eesmärk oli läbi ajada nii odavalt, kui see on võimalik. Selleks, et raha jätkuks nii kauaks kui võimalik. Teine ihalus oli Hispaania, ta käis Hispaaniasse Hispaanias ta pettus, miks. Ta läks Hispaaniasse, sest ta tahtis õppida ära hispaania keele võimalikult täielikult ja tegelikult ta tahtis Hispaaniast edasi minna veel Põhja-Aafrikasse isegi aga tal oli lootuseta oma vene keele oskusega, teiste keelteoskusega saab Hispaanias kõigepealt võõrkeele tunde küllalt palju, et ta saab ennast seal elada, toda ja siis ringi reisida ja oma hispaania keelt täiendada, aga tunde ta muidugi ei leidnud endale keegi, kes tema vene keele tundide andmise kuulutuse peale ennast üles andis, selgus, et tahtis tema kops vene keelt praktiseerida. Ennem ei ole just, aga vist alles Talle ei meeldinud, see oli võib-olla jah see hispaanlaste temperament, see lõunamaalaste nisugune laad see teatud ebatäpsus, teatud mustus vähemalt põhjamaaelulaadiga võrreldes, see tundus talle võõras, samas kirjutas ta pärast hispaanlaste elutundest mõned niisugused reisikirjad ja võiks öelda, et hispaania tõmbris ja tõukas teda kuidagi niimoodi võrdsel määral. On ka teada, et nii Saksamaa kui Rootsi jätsid teda samuti külmaks, need on ju niisugused ratsionaalset maad. Ta on ju suuresti ka mõnikord ennast nagu saksa vaimu kandjaks pidanud. Saksa vaimu kandjaks küll, sest tal oli üks tädi, isa, õde, kes oli Diaakonissi õde Saksamaal ja kes pidas ennast sakslasega riigi sakslasega, aga ja samas ilmselt oli Frieda Trevergi jaoks ja kunissi ühest tädi ikkagi noh, niisugune suhteliselt juukal järjel inimene, kes teda paar korda toetas, kes kutsustada Pariisi perioodil külla ja maksis talle sõiduraha kinni. Võib-olla andis isegi natuke taskuraha talle ja see oli tegelikult see, kus just oli ju natslik partei tulnud Saksamaal võimule ja Friida drive märksa, ei olla tunnistajaks nende üritustele tänavaüritustele ja need talle imponeerisid oma sellise jõulise ja võimsa välisilme. Seetõttu muljetavaldav ja seetõttu need talle imponeerisid, kuigi ta, kui ta natukene järele mõtles, sai aru, et selles on väga suur oht, aga seda imponeerimist saab tegelikult võib-olla see on natuke vaieldav, ma otsustan seda ainult paari postkaardi järgi, kust ta need muljeid kirjeldab paari paari reisikirja järgi, mis ta saatis Eesti ajalehtedele ja nii nagu Eesti ja nii nagu ta tahtis Eestist kogu aeg minna ja ta 30.-te aastate kirjad on kogu aeg täis ainult seda juttu, et ta ootab, et millal ta saab siit lahkuda. Niimoodi jäi Saksamaa tema heaks kaenustajaks, noh läbikäigumaaks ta oli ju pärast ka Saksamaal pikkam. Noh, suhteliselt pikka aega, mõned head aastad, kui ta pärast Eestist lahkumist, kui see lõpuks teoks sai läbi läbi su dieetide läbi niinimetatud tsehhi põrgu jõudis jälle omasele Düsseldorfi tädi juurde ja ja seal need õed teda katsid ja söötsid ja ta sai omal ajal raamatukogus koha, siis ta oli seal tükk aega, aga ta unistus oli ka lõuna poole kaugemale. Väga paljud eesti haritlased, tuletame meelde. Mitte mingil juhul ei olnud nõus minema Saksamaale, vaid ainult rootsi, kellel võimalik oli. Tema jaoks tundus see Saksamaa valik, noh võib-olla jälle sellesama saksa tädi tõttu ikkagi küllalt loomulikuna. Aga ta hakkas läbi Saksamaa minema lõuna poole mõeldes ilmselt siis võib-olla Itaaliat, Prantsusmaad või midagi muud. Aga nii nagu see sõja lõpus rahvasterändamine sellel purust purustata, valija lõpuks juba purustatud Saksamaal toimus hakkas tema siis minema läbi tsehhi Austria Itaalia suunas ja sattus seal Sudeedimaa Sudeetideszudeedi mäestikus, sattus siis Tšehhide poolt laagris kui sakslane. Aga teada on ju, et tšehhid olid üldiselt väga noh, neil oli põhjust sakslasi vihata ja seda kätte maksuimo oli rahva hulgas väga palju ja, ja nii vähe, kui Brida Trevelgi midagi kaasa võtta oli varastati talt kõike ära, ta ütles viimased fotod, viimased mälestused, viimased hõbelusikad, noh, ma kujutan ette, et tal võib olla elu jooksul oligi ainult. Pool tosinat hõbelusikat üleüldse, sealt läks ta edasi otsi, aga Rootsis talle tõepoolest ei meeldinud, seal tuli üsna lühikese aja ja poris. Ja sealt siis läks ta lõpuks kui folkast õitse, kui sakslane 52 New York ja New Yorki, noh Ameerika. Nii nagu kõik maad hakkasid võtma Saksamaalt ainult teatud kvootide alusel sisse rändajaid Ameerikasse, ta sai minna ainult tänu sellele, et tal oli keegi, kes teda kutsusid. Kutsuja oli, tema oli juba Eestist tuttav kirjandus, kirjanduskriitikat, malli üürma, kes saatis kutse, ta vajab teda majateenijaks, noh, jumal oli endale ainult üks tuba seal New Yorkis ja kutse oli muidugi täiesti fiktiivne. Esimene periood New Yorgis, kuidas kujunes võõras maa võõras? Ilmselt oli tal alati unistustes kõik nagu teistelgi inimestel huvitavam, igatahes New York valmistas talle pettumuse. Ta kõigepealt Ta pidi minema hotelli teenijaks seal hotelli koristajaks, täpsemalt isegi ja seal ei pidanud ta rohkem vastu kui vaevalt nädala. Ja siis edasi sai ta masina kirjutab ajaks ja see ei olnud ka vaimne töökindlustusseltsi masinakirjutaja kohta, aga noh, see oli nagu mingi rohkem filoloogile sobiv töö. Ja sinna ta siis jäi küllaltki vähenõudlikule kohale siiski heaks, mitmeks aastaks. Seni kuni ta lõpuks sai minna ära hoopis teisele kaldale Los Angelesse ja see juhtus 56. aastal alles ja ta proovis leida ka seda töökohta ja saatis oma pabereid konkureerimaks, kätesse, raamatukogudesse. Aga paraku ei vajanud Ameerika raamatukogud ühte Euroopa väikeriigiülikooli diplomi saanud juba viiekümnendates aastates naistööjõudu. Niimoodi ta lahkus San Franciscost kuhu ta alguses, sest tema unistus oli ikkagi soe maa. Lahkus sellepärast, et ta leidis, et seal on liiga vilu ja jõudis lõpuks Los Angelesse, mille, mille kohta on nendes kirjades niipalju kui need sealt on nüüd säilinud, öelnud, et see on see maa, millest ta kogu aeg unistanud. See, see on see koht, kuhu ta on kogu elu tahtnud jõuda. See on. See on maakusse iial vaja kindaid, kus võib talvel käia paljasääri ilma sukkade Äärde ja vaadata merd ja, ja tunda ennast siis ühe osana sellest loodused lõpmatusest. Ja seal on nii-öelda avarust ja ruumi. Vaimule. Üks tema huviala eksale hispaania kultuur, hispaania keel, seal oli, leidus ka sellele teatud rakendust. Seal ei olnud ju väga kaugele enam Mehhiko hispaaniakeelne maa ja ta tegi ka Mehhikosse, vähemalt ühe reisi võttis seal hispaania keelekursuseid, nii nagu mitmesuguseid täienduskursuseid seal pakuti. Ta läks niipea kui tal võimalikuks osutus pensionile ja kuigi pension oli väike, oli see tema vähenõudlikkus arvestades üsna küllaldane. Tal ja tema üks huvi ju oli filosoofia alati olnud. Ja nüüd jõudis ta just budistliku filosoofia isegi täpsemini tsen budismi juurde ja see jäi just tema selliseks noh, vanema ja kõige olulisemaks ja kõige enam tema vaimu köitnud harrastuseks. Me ei räägi kõikidest tema teostest, aga ühest me peame rääkima pärast seda võitnud romaani umbes 30 aastat hiljem ilmus tal teine tähtis teos tee ja tõde. Mida kujutab endast see raamat ilmunud ortokirjastusel, jah. See on ilmunud Orto kirjastusele ja see on, võiks öelda autobiograafiline arenguromaan. See on nüüd tõsi ja ei ole ka sellepärast et Friido Trevergi olnud kirjanik, kes tahtis kirjutada iseendast, olla ise nähtaval ja oma esikromaanis on kohe selgelt tunda, et distantseerunud võimalikult omab enda elukogemusest. Seda teist romaani hakkas ta kirjutama tegelikult juba Eestis ja selle esialgne pealkiri oli Ester Anders saare tee ja tõde. Ja Ta saatis sellega kirjastamiseks Noor-Eestile, ta sai selle tagasi pärast, et noh, vapuleerimine ei olnud tema tugev külge ja küllalt küllalt palju neid arutlusi nagu ta teoses oli. Kirjastus leidis, et ta võiks seda kuidagi natukene põhjendada, täiendada, teha nagu lugejale vastuvõetava maksu. Ja siis läks tal muidugi kogu selle Eestist lahkumisega see käsikiri, mida võiks arvata, et ilmselt oli tal kaasas, läks ilmselt seal kusagil Tšehhi perioodil kaduma, kus talle midagi alles ei jäänudki. Niimodi pidite siis otsast peale hakkama ja selle teose uuesti kirjutama. Selle peategelane on siis estri nimeline tütarlaps keda koos õega kasvatab ema. Ja kui õde see motiiv on tema novellides ka esinenud, on selline inimene, kes tahab elada seda elu, mida kõik ümberringi elavad, luua perekonna ning ester, tunneb lapsest saati hirmu elu praktilise küljes ja kogu aeg protestiga. Protestib eelkõige kõige vastu, mis talle väljast peale surutakse, sest ta esitab kogu aeg küsimusi, mis on maailm, kes olen mina ise, mis on minu tee, CD ja tõde, see on ka mõistetav kulgemisena tõe suunas üldse. Aga ilmselt ka viitab uuele Testamendile, kus siis Jeesus Kristus ütleb, et mina olen tee ja tõde ja elu. Ja ester leiab ka, et inimese tee on vaimne kasvamine ja ta nii nagu autorgi läheb pärit küllaltki vaesest kodust, siiski Tartusse ülikooli ja Ülikoolis kohtab ühte inimest, kes tema seisite D ja tõeotsinguid aitab suunata. See on matemaatik üliõpilane Indro Asper, kes valib oma teeks igapäevase eluna elatud filosoofia loobub õpetlase karjäärist, kuigi ta on väga andekas ja hakkab pargivahiks. Ning elab seal pargis siis pühakuna koos looduse, lillede ja lindudega. Ning selle ind Rasperi elu lõppeb niimoodi, et kui läheb okupatsiooni möödujaks vangide kolonn ja valvurid on tähele panemata ta siis üks vang tahab põgeneda, aga sein Rasper näitab talle, et mingu ja astub ise kolonnis selle vangi asemele valvurid näevad, et arv on täis ja ja noh, see on nagu ülim, mida inimene võib endale lubada, ta ohverdab ennast teise eest. Aga selle peategelase estri jaoks ei ole niisugust valikut, mis aitaks tallu oma oma tee kohe leida. Tema jaoks on see niisugune aeglane kulgemine. Ja tema tee kulgeb nii nagu autori oma. Ta lahkub Eestist. Ta on Saksamaal tööl ja ta leiab, et inimese igatses ja unelmad täituvad. Kui inimene suudab need endale selgeks mõelda, kui, kui ta igatseb nii tugevalt, et ta suudab oma igatsusi teostada ja pealegi leiab, et iga saatus on hea, et inimene peabki elama ja tundma kooskõla väikestest asjadest või nii, nagu ta ütleb, et et noorena oma pulgasin tavalist saatust, aga nüüd ma tean, et iga saatus on hea. Väline rada ei tähenda midagi, vaid tähendab see, kuidas inimene oma saatust elab. Red norm, kui väga vaikne ja endasse sulgunud inimene pidas suurt laialdast kirjavahetust. Ja üks tema kirjasõber oli omaaegne teatriinimene Harju marist Harri Maristori pärit Saaremaalt, kui ta tundis kutsumust teatrikunsti vastu. Ta läks Pariisi, üritas seal luua oma teatrit oma teatristuudiot, aga oma elupäevad lõpetas ta Kanadas püüdes seal ka ikka teatrit teha, tegelikult küll rohkem väliseestlaste hulgas ja Aria Maristoli red, morni üks tähtsamaid kirjasõpru kõneleb jälle Rutt Hinrikus. See on tõesti üks kõige põnevam episood nendest kirjavahetustest, sest nemad kohtusid ja seal kolmekümnendatel aastatel Pariisis. Õieti see oli niisugune lühikene tutvus hiljem Marist saatis ühtteist tõlkide ja mõned kirjad, kui 30.-te lõpul, kui riided, rööverk olin Tallinnas, aga Marist jäi kuju Pariisi ja siis juhtumisi kui Friido Tree värk oli jõudnud 50.-te alguses New Yorki Harjo Maristit, ta sai kirja Marist, otsis ta üles ja loomulikult ta rõõmustas väga ja ta saatis Maristele. Küllap see oli tal sellel ajal ilmselt üksainuke kirjavahetus, raban üldiselt ta saatis talle küllaltki pikki kirju, kus ta arutles, juhendas, õpetas, rääkis endast ja kuna Marist Maristi kirju meil ei ole säilinud, me ei tea täpselt, mida Marist kirjutas, aga me saame Frido treivegi, kirjutas ta aru, et ta kirjutas talle oma teatri loomise mõtetest oma kavatsustest oma. Vaat sellest abielust tollel ajal tuntud filmidiiva Klooria Swanssoniga, mis pidi ta ürikaks tegema. Ja, ja siis Frido Treverk küll räägib talle, kuidas ta peaks kunstile pühenduma, mis probleemid on elus olulisemad kunstniku jaoks, mis on vähem olulisemad. Siis ta räägib oma probleemidest siis ta ja õpetab, kuidas, kuidas käituda, aarium Aristit aga lõppeb see sellega, et Marist hakkab temalt raha laenama, mida ta kohe lubab tagasi saata, kui ta on kusele Gloria Swanson, et abiellunud ja, ja suure päranduse saanud ja Frieda tree värk, siis niimoodi viie 10 dollari kaupa hoiabki kokku oma masinakirjutaja palgast ja saadab Quad Maristele kui lootustandvale kunstnikule raha. Ja kui ta siis hakkab seda raha, kui tal on endal tarvis. Ta jääb lihtsalt haigeks ja, ja vajab rahab tajuks kindlustust tal ilmselt ei ole ta aias olnud siis veel kodakondsust saanud üldse ta vajab rahad, hakkab oma raha tagasi küsima ja siis Marist esialgu põikleb ja, ja siis ei Hanno ennast üldse enam kätte ja siis muidugi Frido Treverg solvu väga, nii et, et see niisugune vaimne ja huvitav kirjavahetus lõppeb kuidagi väga argiselt ja maiselt. Ma vaatan seda panna kirja pakini, siis kõvenevad kirjad on juba 54 aastat vanad, nooremad, uuemad kaks kaheksa, see on juba väga suur minevik, aga Aino Kallas ütleb. Vanad kirjad, nyyd on nii kui süüd nad hakkavad hõõguma, kui nad jälle õhku saavad. Kõneleb Dagmar Siitam, omaaegne Eesti panga kauaaegne töötaja, kes üheksateistaastase noore neiuna läks Pariisi ja asus seal tööle. Pariisis veetis Dagmar Siitam neli aastat ja seal kohtustega red morniga. See tekkis nagu iseenesest, et ta tuli mulle vastu, kes lõunavahe Läks või siis õhtul kella kuueks tööl lõpetasin. Siis meil oli ikka umbes üks niisugune programm, kui ta tuli päeval siis veel Läksime natuke linna pluusil on, meil oli ikka ikka mingisugune eesmärk, kas mõni näitus või minul oli kaks niisugust kunstikauplust, kus neid keegi ei tundnud, aga mulle noogutati lahkelt, kui mind nähti ja sellepärast seal väga tihti käisin ja siis lihtsalt täideti käega. Ma võin minna tagumistesse ruumidesse ka, aga õhtuti, kui ta mulle õhtul oli vastu tulnud, siis me samuti tegime mõne käigu või hakkasime jalgsi minu juurde, see oli väga ilusti ja siis seadsime minu juures ennast mõnusalt, siis ma tegin enne mõned ostud ostsin ikka ühes baaris Pariisis oli mitu niinimetatud vene kauplust, kus müüdi rukkileiba, neid olid ümmargused pätsi tumedad lõhnasid väga hästi. Seal võis osta ka mõnda histi kaupa. Näiteks vodkat ja Cavee šokolaadikompvekke paberis. Ostsin midagi sisse, läksime siis minu juurde ja pliiats asus kohe oma harilikule kohalise, tähendab, istus minu voodile, tõmbes, elad oma alla ja minema, panin del ühe padja selja taha, siis hakkasin mina toimetama toidu pärast, niinimetatud köök oli mul emaileeritud kauss põrandal maas selle siis peale kuiva piirituse tablettidega, Küütav piirituselamp ja kerge alumiiniumist. Kas sul selles valmistasin toidu? Kui Friedebert tuli, siis ma teatsin temal maitseks siia piima, riisi, suppi, seda olevat Ma ema teinud päris-il olid mõned niisugused ise ära iseäralikud. No kuidas ma ütlen, nähtused ja näiteks külma ära rajal siis mõned. Kohvikud või restoranid panid seda nimetati Rässiks tütre lauad, toolid, mis on. Kas selle restorani või kohviku ees? Talvel need kohad olid kõik tühjad, aga siis pandi Siteks niisugune kui vahi ja inimesed, kes mööda käisid, ikka nende oma klientuur, jäid sinna seisma ja soojendasid käsi. Samuti oli väga iseloomulik Pariisile nende kastanid iidolid, niisugused, suured, madalad, ütleme, pannid, pannid, kõrged ja seal esineb alati aukliku aluse peale palatid tuur, et kas panite piid, hakkasid seal Fitz hüppava pikkamööda küpses ja, ja neid pandi tuutute sissi ja mõjutame teljed, ostsid veid. See oli väga mõnus, sellepärast. Kõigepealt, kui oli ilm külm, oli midagi väga sooja käes hoida eriti sõrmi soojendada. Ja see oli ka üks. Õlit rikast kõdid tähtsaks toiduaineks. Mul on jäänud mulje, et oli suhteliselt kinnine, endasse tõmbunud inimene, on see õige oletus? Et see on riigi ja ei ole ka kõigepealt see, et tal oli just sõbratari üsna mitu tükki siin Eestis, kes temaga olid. Et tähendab õpetaja kõllid olnud temaga koos kolleegid ja keldrid, sidemetele püsisid väga kinnine ja endassetõmbunud inimene ei suhtleks nii palju sõbralt ärritega, eks ole. Ja mina oma isiklikust kogemusest tean seda, et Epinud täiesti üllatus, kui teie õhtuti minu juures istusime, kui ta ennast oli minu voodil sisse seatud, siis ta tahtis väga kõnelda. Ta jutustas, ta rääkis mälestustest igasugustes tähelepanekutes natukene. Vahest arutlesime niisuguste päeva küsimust sülle, millis mingisuguseid probleeme, pakkusid teid, oli, neid oli küllalt tagais, seal ka Hispaanias, tegi Solaris ja sellega oli nii, et peamine unistus oli Pariis, aga kui ta Pariisis oli, siis ta hakkas juba jälle kaugemale mõtlema. Ta oli alati tahtnud teha hispaaniat. Samuti mõtlesime minna põhja Aafrikasse ja ei olekski olnud kulukas sõita näiteks Marokosse, eriti Hispaaniast. Tõsis võttisidesse, kui jaa, Hispaaniasse läkski. Üldiselt oli FIEd riivergi seisukoht Hispaania suhtes väga kriitiline. Ta leidis, et Hispaania kõige ebaeuroopaliku maa, mis võib üldse olla hispaanlased äärmiselt ebatäpsed hilinesid kaks-kolm tundi, igale jäigi kokkulepitud ajale, aga muidu neid perenaised, kelle juurest vedas, olite vastu väga kenad ja üks üks nendest fraadist. Leidis, et Friberg ei ole üldse mitte põhja vaenlase moodi vaid ikka rohkem sobiks. Luusi s on räägitud, et ta tundis ennast maailmakodanikuna ja kosmopoliidina ja et ta ei olnud ikka see lõputavad soov Eestist ära minna. Epide pidasedas Sakk Flannaks siidi, Akuniskis elas Düsseldorfi Düsseldorfis ja Friberg ise ütleb risti eeskirjas. Ma ei mäletagi täpselt, kus, et ta ei teagi õieti, kelleks vedas, peab pidama. Ta ei tundnud ennast pühilise eestlasena. Sham Tähk, kui ta seda kirjutas, siis käisime meie kahekesi ronis ja orja ees, mis olid seotud särgiga. Vaatasime seal seda kohta, kus ta kus on üks skulptuur, kus ta põletati. Meil oli Friedrichi värgiga mitmesuguseid tuks sarnaseid huvisid ja. Mitte palju kulutada, mine oleks võinud natuke rohkem selle peale, aga seadsin, ajate ennast tema järgi. Päris õlid, head väikesed sõnad, lavastused. Kolm-neli niisugust pisikest nõksu, suhteliselt väikest teatrit väga heade näitlejatega, väga huvitavad lavastused. Aga meie istusime siis ikka kõigi odavatel kohtadel. See oli siis nii, et Ma ei tea, mitmes rõdu selg olnud Pittlegi riietehoidu. Daamid võtsid oma mantlit või jakki sülle, härrad pannitama mantlid hästi väikeseks kompsukeseks kokku ja panid oma tooli alla ja kaabud olid ka süles. Kui me sealt ära tulime, siis tuli alla laskuda justkui mingisugusest pööningut, mis siis ei olnud üldse niisugune publiku Tepp üks kord nägime, röstsai silla nõudleber Jacques neid niisuguseid suuri juurde lihtsalt või ütleme, väga kõlavat natuke pateetiliselt, värsid vahest. Ja selle lõpus siin oli, kuidas vään põid sureb, sureb ühes kloostri õues muidugi, vahetaja oli ette valmistatud juba terve selle. Etenduse käigust ja kui hitid, puulehed vaikselt langesid, siis mõjuslik riigi peale oma ilusa pildina, ütleme nii. Kui siis uuesti valgeks läks, siis olid paljudel silmad märjad. Jäätisika minul, ma ei tea, ma ei vaadanud üldse filter Twergi otsa, kas tema pääl ikka mõjus, aga mina olin küll väga sügavalt liigutatud, tõusis vesi süles ja hakkasime kui rahvas Talle läks, ütles seda kägitsevad pööningu treppi alla tulema, aga mina teadsin, et all ootab meid suurte pulgaaride möll. Hirmus palju inimesi, hirmus palju liiklemist. Trepist alla minnes käekotist oma puudritopsi ja arvasin, et tegin oma näo jälle korda. Ja kui natuke edasi läksime, ütles mulle niivõrd ei ole kunagi varem ega hiljem teinud midagi sarkastilise midagi selle kohta, et müüa alles olid pisarad ja juba nüüd on puuder. Nii. Läks sellist pikka aega mööda ja siis ilmus Loomingus üks novell Tõnunikko. Ja sealt tuleb ette niisugune lause. Niisugused on need naised. Allesat ütlevad jubedat kuuderdavad maid, täpset sõnastust ei mäleta ja siis juhtus nii, et Friedebert tuli mulle külla ja küsisin ta käest kuidas seda kirjutasite. Kas mõtlesite selle teatriskäigu peale? Rääkisin mul oli siis asi selge, siis tegin mina ka omalt poolt välja, ütlesin, vaadake. Nii olen ka mina jõudnud eesti kirjandusse. Kui me nüüd mõtleme tema loomingule red Norni ei ole Eestis välja antud, on ka niisuguseid pagulaskirjanike veel. Mis võiks temaga ette võtta, mis peaks ette võtma, mida tuleks välja anda? Ma olen, julgen öelda, et äred, mornon ja huvitav autor ja kui alati jääb kõrvalekirjanduse kaanonist kirjanduse ajaloost alus, jääb marginaalselt kohale terve hulk autoreid, kes on mõne romaani kirjutanud kunagi ja ei olegi põhjust nende romaanide juurde tagasi pöördudes. Reed morni romaanid on küllalt olulised, kuigi nad on mõnevõrra erandlikud. Välja ei peaks andma siiski mitte neid, mis on nüüd käsikirja jäänud. Vähemalt mitte kõigepealt, võib-olla kunagi, ma arvan, tere, Norri teoste väljaandmist uuesti väljaandmist võiks alustada, esiteks ikkagi tema väga hästi läbikomponeeritud, vormiliselt kõige paremast romaanist andekas parasiit ja ühtaegu tema kõige olulisemast romaanist, kus ta oma tõeotsinguid kõige veenvamad suudab esitada, see on see tema viimane romaan, tee ja tõde, mis ilmus, viimane ilmunud. Ma eksin siin meelega, sest võiks öelda, et viimane oli see, mida avaldas ajakiri mana nimed ajas ja ruumis. Aga see nimed ajas ja ruumis on juba selline budistlik kulgemise ja tee otsimisel teos, kus tegevus jääb järjest vähesemaks ja mida võiks nimetada juba selliseks essee romaaniks, filosoofiliseks, traktaat, romaaniks või ükskõik mis väljendit me selle jaoks püüaksime leida, tähendab, tal on nagu ilukirjandusega seos natukene nõrgem. Ja kui on välja antud need kaks romaani, ütleme siis tinglikult esimene ja viimane siis mulle tundub, et sama hea romaan või peaaegu sama hea romaan kui andekas ja siit on red, morni teine romaan 29. aastal ilmunud kastreerite elu, mis käsitleb küllalt huvitavat teemat, muuseas, tollel ajal seal toimub tervet suurem hulk tegevusest vanglas. Kuna see peategelane, meespeategelane red mornon püüdnud. Ta on maailma mitte ainult naise, vaid ka mehe pilgu läbi. Meespeategelane on vangis ja ta on vangis sellepärast, et ta on raevuhoos tulistanud peremeest, kui see käitus jõhkralt naisega nii-öelda astunud, astunud välja selle kaitseks, keda alandatakse ja solvatakse, kuigi need inimesed mõlemad olid noh, oma vaimult sellised labased inimesed peategelase jaoks, aga ta ikkagi ei suutnud vägivalda rahulikult taluda ja ta on sattunud vanglasse ja seal kirjeldatakse väga huvitavat vaata pilte ja ja olustikku. Ja üldse, et mul on niisugune väga hea karakteri kirjeldaja. Kirjanike reed mornist, Frieda teevärgist, kõneles kirjandusteadlane Rutt Hinrikus. Jama mälestusi temaga kohtumistest jagas Dagmar Siitam. Saate pani kokku Martin piiranda.