Tervist mina olen Urmas Vadi. Tõeliselt kultuurikoja fännid ehk mäletavad, kuidas eelmises saates Peeter Laurits rääkis juba mõnda aega, ei joo ega suitseta. Nüüd kirjutab Peeter Sauter kultuuripäevikus, et ta pole joonud alkoholi juba kolm nädalat. Näib, et see on oluline teema. Isegi nii oluline, et on valminud dokumentaalfilm kukku. Mina jään ellu ka kultuurikajale oluline teema ja me pühendame sellele filmile pool oma saatest. Tegelikult ei olegi asi selles, kes ja kuidas ja kui palju joob vaid kuidas keegi elus on. Selline mõte siis minu poolt päeva hommikuks. Aga pill kukku, mina jään ellu, hakkab jooksma eesti kinos alates järgmise nädala päevast ja Me küsitleme, režissöör Andres Maimik ut ja dokfilmi peategelast Arvo Kukumägi. Kivisildnik on aga akvaariumis ja ütleb vähem poliitikat. Rohkem kultuuri. Ja muidugi päevikut peab Peeter Sauter head kuulamist. Linuxil inimesi, mehi ei sünni üldse maailmas väga palju, nagu sina oled nüüd, viska pikali. Nüüd. Ma teen Skype, teraapiad, seda, seda ei oska iirlased palju teha, edastada alkoholismi, muu Lech, räägime ajamisega peale hakanud ju edasi, lihtsalt. Ja mis probleem siis on? No ma ei saa maheta, milleks ma jätta? Ma tahan jätta, ma ei saa tegutseda. Ma ei, ma ei ole millekski võimeline, siis saad aru. Mul ei käi jalg jala. Nojah, ma ei pruugi palju võttagi, aga ma muutun. Muutun niukseks. Mannapuder. Sa oled nii haruldane näitleja üldse inimesele viimase peal. Sa ei tohi ennast lasta põhja minna, vaat seal on selles see asi on, ole ei olegi praegu nii palju nii palju hingelisi probleeme või noh, ütleme seda tassi peal kui see usalduse kaotus, mida ma kardan, et ta enam kunagi tagasi saab. Andres Maimik on valminud sinu ja Kaidi koosiku, kes oli sinu kaasrežissöör dokumentaalfilm kukku, mina jään ellu. Ja see on siis dokumentaalfilm näitleja Arvo Kukumäest selle filmi alguses. On ka sellised kaadrid, kus Arvo Kukumägi istub, trepi peal on olnud temast ühe näituse avamine pisar silma ja ta muutub härdameelseks seal trepi peal ja siis sa ütled noh, kokku, et kas teeme toki ka lõigates selle melanhoolselt meeleolu kuidagi järsult läbi. Ja see kuidagi annab märku, et, et sa tead, mis asi on dokk ja mis asi on, ütleme, mingisugune melodraama, mis asi on mängufilm, mis on mängufilmi ja toki segu, aga ma küsin sealt ikkagi esimesena seda, et kui sa sellele kukumäele ütlesid, et kas teeme toki ka, mida sa selle all silmas pidasid. Et mis see tokk sinu jaoks on. Andres Maimik. Konkreetses situatsioonis see ei omanud nüüd sellist nagunii üldistavat mõõdet, et antud juhul vist tundus, et kukku kipub artistina pisut iseennast mängima või natuke ütleme üle mängima. Et härdameelsus võis olla küll kohane, aga võib-olla tundus natuke liiga palju pandud. Ja siis ma tuletasin meelde, et võiks ikkagi nagu dokki teha, et olla selline nagu ollakse. Aga mis puudutab Tokio ja mängufilme piire, siis kaasajal on need suhteliselt hajusad. Ehk siis, kui praegu jookseb ka Kinos Sõprus film Banksi, elevant portselanipoes või elevant kingipoes, vabandust ja väga raske on seal filmist välja lugeda, kes manipuleerib kellega kui palju on seal lavastatud, kui palju on esile kutsutud ja kui palju on tegelikult reaalselt sündinud. Aga üldiselt, kui antakse vaatajale toki kood kätte, et kõik see, mida ta näeb, on päriselt olnud, siis üldjuhul ta usub seda, mida ta näeb ka sellisel juhul, kui ütleme siis professionaalne silm avastab väga palju manipuleerimist ja lavastamist seal taga. Noh, võtame näiteks mingid reality show'd, vaatajad vaatavad, et noh, need asjad on reaalsused, mis toimuvad, aga tegelikult noh, talle lihtsalt ei näidata, kuidas on esile kutsutud. Nii nagu kunagi oli Murphy seadus, et inimene, kes austab seadust ja armastav vorstide, talle ei tohi näidata, kuidas neid mõlemaid tehakse. Sama kehtib ka dokfilmi puhul. Vahetevahel. Aga tundub, et sul need piirid ikkagi nii hägusad ei ole või igatahes vähemalt see esilekutsumine ei ole filmis näha. Kui me räägime, nüüd kukume dokumentaalfilmist, siis me, mees sellega ei ole nagu avalikkusele andnud infot, et kes on nüüd seal režissöör ja kes on filmi ja kes on filmitav ja et noh, et me oleme pannud gruppi inimesi, kes on selle filmi teinud ses suhtes Arvo Kukumägi on saba võrdub selle filmi autor kui meie, sest mitmedki sündmused ja olukorrad ja emotsioonid ja need on kukkuma enda endast esile tulnud, teda ise neid läbi mänginud, läbi tunnetanud ja kokku on selles suhtes nagu hästi paradoksaalne ja väga erakordne inimene. Et Piret tiba rääkis, et kogu võib-olla on niivõrd suur sisse elaja, et isegi kui midagi ei ole sündinud, siis ta võib selle enda jaoks niivõrd välja mõelda, niivõrd sisestada, et ta võib jääda uskuma ja mõjuda veenvalt, kui ka ta seda ette kannab. See on ka tema rollide saladus, võib olla, et ta on niivõrd hästi, kehastub sellesse olukorda, sellesse situatsiooni mõjub usutavalt. Seetõttu oli ka filmis väga raske, nagu eristada teinekord, et mis on nagu selline nagu artistlik geeniuse, mis on tegelikult siiralt välja käidud impulss mis, mida ta tegelikult läbi elas ja mis oli natuke nagu filmi jaoks ette mängitud. Jah, mu järgmine küsimus või mõte oleks olnudki, et kui palju ta ise näitlejana noh, nii-öelda mängima hakkas või ühesõnaga, et ta noh, vaevalt, et tema kui peamiselt filminäitleja suudaks seda kaamerat unustada. Et noh, võib-olla tõesti siis, kui ta magab või, või on tõesti mäluaugus sellest väga teadlik olemine ja, ja noh, võib-olla ka sellele sellega manipuleerimine, noh, tuli välja küll. Kuku puhul me ei ootagi seda, et ta unustaks täielikult kaamera ja pühenduks situatsioonile või noh, ta saab tegelikult ta saab seda mõlemat korraga teha. Aga mulle tundus, vähemalt, kui ta nendes episoodides, kus ta oli kaine ja karske, siis ta oli vägagi enese ja meediateadlik. Eks see alguse küsimus minu poolt või ettepanek, et teeme toki, viitas sellele, et lisaks sellele mängitsemisele võiks minna ka sellesse registrisse, et me saame nagu siirast vahetut materjali. No ja ma arvan, et meil õnnestus Ma tahtsingi öelda, et minu meelest õnnestus väga hästi, et et seal on ikkagi selliseid kohti, mis lõikavad luuni välja, nii et, et seal ei ole mingisugust mängu. Küsimus on pigem selles, kuidas näiteks kukume, elukaaslane noh, oli, oli nõus selle filmimisega, aga noh, see on juba noh, suurepärane, teie töö. Noh, need mõned olukorrad sündisid sellisel viisil, et tõesti, see kaamera juuresviibimine ununes täielikult, et noh, olukord oli niivõrd nagu tõsine ja ja traagiline, et et see kaamera nagu, mis seal nurgas film, mis võib-olla. Ma ei, ma ei tea, ma jään vastuse võlgu, praegu ma ei hakka spekuleerima. Aga Raspekuleeri, ma küsin ikkagi selle küsimuse, mis siis on see Arvo Kukumäe küsimus, et mis selle filmi küsimus on, et noh, võiks ju kohe öelda, et noh, nad joodik ei suuda lõpetada ja kõik läheb kuradile, aga midagi võiks veel olla, et on midagi veel. No esiteks see film minu jaoks ei ole joomisest ja alkoholiga kahjulikust, kasulikust mõjust inimorganismile ja teadvusele ja et ma tahaks kuidagi üldistada, et see on inimese võitlusest oma varjuga või deemonitega kuidas iganes. Ja inimese soovist paremaks saada ning tagasilöökidest, mis võib sellel teel ette tulla. No see võitlusena üsna metoodiline, kuidas käiakse nõelapanija juures käiakse ühe esoteerika juures, kuidas pöördutakse ühte sellisesse kristliku sekti. Aga nagu mitte keegi ei aita. Jah, küll on aga palju selliseid ütleme väga palju on sotsiaalselt superego selliseid näpuga viibutajaid ja tõnitajaid, moraliseerijaid, kes ütlevad, et milline peab kuku olema, millised on tema raamid, milline tema ühiskondlik vastutus võib olla, On see ka midagi, mis tõukab teda uuesti tagasi, need ootused enne see roll, mida talle nagu eelduslikult osaks pannakse, see ütleme selline väga suure südamelile mure, et kas kukku rabeleb välja, kas kuku saab, jagaks, kuku võib ja kas ta võidab tagasvume usalduse ja et võib-olla talle liiga palju panustatakse sellises ütleme, eetilises plaanis. Kas sulle ei tundu, et see mingisugune inimelude ja noh, ütleme mingit saatust eksponeerimine on kuidagi väga-väga esil ja nüüd sina teed ka seda, ma ei taha öelda, et, et see on nüüd halb või hea, aga, aga millegipärast Sonny. Sa mõtled selle filmiga, ma eksponeerin kellelegi elu. Nojah, just jõllitan lukuaugus ja salvestusele. Võib-olla eks meid huvitab kõiki ju lukuaugust, piilumine ja klatšimine ja, ja teiste inimeludes tuhnimine. Aga noh, eks eristuvad, eks, eks me saame üles filmida neidki, kes tahavad, et neid on jäädvustatud. Vaata osade inimeste elu laotub meie silmadeta meelsamini kui teiste inimeste elu. Gizlovskinud muidugi öelnud, et, et ta läks üle mängufilmi, sellepärast et sel hetkel, kui dokfilm muutub huvistavaks, sulguvad kõik uksed ja aknad ja südamed ja et toki vahendid ega ei saa, väga lähedale. Saab. Aga üritama peab. Üks mida huvitavam materjal, seda raskem on see ütleme siis moraalses või eetilises aspektis. Oleme võib-olla liiga lähedal. Ja kui ma siia raadiomajja tulin ja seal all fuajees ootasin, siis mängis sellist televiisor, kus arutati isikuandmekaitseseaduse üle ja siis arutati, et millal võib siis isik, kui andmed, privaatsed, andmed vabaks anda, siis leiti, et võib-olla 30 aastat pärast tavasurm on liiga väikepiiret peaks nihutama ülespoole, kui on surnud ka kõik inimesed, kes võisid seda inimest üldse tunda, et ta on muutunud selliseks müütiliseks ajalooliseks figuuriks. Aga aga võib-olla minu arust on see võib-olla liiga fundamentaalne isiku kaitsmine, kui me Loeme raamatutes või vaatame filme ikkagi sooviksime nagu leida midagi sellist, mis on ka meile omale teiste inimeste elus ja saatuses. Ja me tahaksime nagu noh, et üldse emotsionaalselt suhtestada, me peaksime neile nagu lähedale pääsema ka nende salaelule või nende sisimusele traagikale, aga seda, seda saab ainult sellisel viisil, ütleme, kui me räägime dokfilmivahenditest, et sa pääsed lähedale. Et sul on, mida näidata ja rääkida, vastasel korral tuleb ainult paraadportree. Ja ma usun siiralt, et kukume, film ükskõik kui raske seda vaadata ei ole, on siiski empaatiline film, et ükskõik mida kukumägi seal ka ideeks oleme me tema poolt nagu jäägitult, sest tegemist on ikkagi erakordse inimesega. Aga erakordse persooniga ja, ja noh, minu jaoks kangelasega kangelasega, kes kukumägi on minu kohta öelnud, et ma olen niisugune nagu Võõpsu venelane, sihuke parajuslane ja suhteliselt tasapaks ja niisugune mitte väga, väga nagu kõrge lennuga, aga ma näen, tema ütles, et tema on nagu sihuke, kes läheb äärmustesse ja noh, selles suhtes kui me võtame nagu müütilisi kangelasi nagu Odüsseus või kes iganes sistliga, nemad läksid maailma äärele välja või eksistentsi piiri peale. Nad läksid äärmustesse. Ja seetõttu ma usun, et Arvo Kukumägi selles filmis on kangelane, mis siis, et mitte alati positiivse märgiga. See on huvitav, et sa seda ütled, sest noh, mingis mõttes olen midagi vaatajana tema poolt, aga, aga mingil hetkel tekib ikkagi nagu selline piiret. Oled küll huvitav, karismaatiline inimene, aga, aga ütleme, et, et see see hind, noh, mingi, mis sa maksad, mis sa korraldad enda lähedastele või iseendale. Et mulle tundub, et seal tekib mingisugune Piirfilmitegijana, minul pole mingisugust õigust oma tegelaste üle kohut mõista või neid klatšida või neile mingeid hinnanguid anda. Et noh, see on pigem vaata, olete roll. Aga noh, ma tahaks loota, et vaatajad ei kuku kohe hukka mõistma ja tänitama ja hallitama näed, vaata joodikut, kes on kõik maha mänginud ja vaata, kuidas ta inimestega käitub ja et pigem ma tahaks sellest noh, võib-olla natukene liiga realistlik ootus, et kukume, me elu on siis nagu ja tema elu ja võitlused on pigem õppetunniks. Võiks öelda näitlikuks õppematerjal, eks, aga aga et pigem natuke nagu selliseks nagu kristlus või kes kannatanud meie eest seal nüüd väga selliselt ülevalt öeldud. Ma ei tea nagu elus suuremat kangelased. Aga. Noh, tõmbaks natuke seda meie kõrget lendu tagasi ja küsiks midagi maisemat. Lihtsamat, et kaua sa tegid seda filmi, see on huvitav sellepärast et see filmikõver on nii pikk, et, et seal on ikka mitu aastat seda tehtud, seda näha. Üle kolme aasta tagasi. Minu arust see võis olla 2007, kui Arvo Kukumägi tuli sooviga teha filmi ühest oma lapsepõlvesõbrast ja hakkasime seda filmi tegema. Alguses ma olin nagu produtsent, aga olude tahtel nihkus fookus järjest rohkem arvule endale. Üks film tuligi arvust ja ma ühel hetkel asusin ka režišeerima seda. Ja kutsusin Kaidi Kaasiku endale appi need sündmused, mis meie kinolinal näeme, ei ole. Ütleme siis akuraatsed kronoloogilises järjekorras, et et me oleme neid organiseerinud pise pigem dramaturgiliselt loogikast, et need ütleme siis, kui kukku läheb hästi, need, need on võetud erinevatest ajaperioodidest ja kui kukun, nii hästi ei lähe, aga need on võetud erinevates hetkedest, aga tundus, et dramaturgi loogika hoiab seda filmi paremini püsti. Kui ütleme siis kronoloogiline loogika. Ja film lõpeb siis sellise ilusa kokkuvõtva episoodiga kokku 50. aasta juubelilt, mis toimus oluliselt enne, kui mitmed muud sündmused, mis seal on enne ettepoole tõstetud. Aga ma tahtsin küsida stsenaariumi kohta, et kassa teadsid mõeldes kukumäele ette, et missugune võiks olla see film või kuidas võiks nii-öelda lahti joonistada. Ma ei tea, kas sa saad aru, mida ma mõtlen. Ja ma saan aru küll, jah. Ega täpseid sündmusi ei olnud võimalik nüüd ette arvata, aga ma nii palju teadsin kukut, et oletasin, et mis tema elus võib juhtuda. Ja enam-vähem selliseid sündmusi me sealt ka saime. Tõsi küll, ma tahtsin võib-olla isegi rohkem pigem tema professionaalne reaalset karjääri jälgida, aga sel hetkel, kui me filmima hakkasime ja mõni aeg pärast seda nagu professionaalses plaanis väga palju just ei muutunud. Ehk ta ehk rollipakkumisi oli üsna kiduralt. Ja kõik, mis, mis talle tuli, on seal filmis sees. Plaane oli küll hästi palju, aga, aga reaalselt, et nagu selle siis ütleme, tema näitlejakarjääris väga palju ei juhtunud. Ja mul oli väga suur lootus, et filmi me saame ikkagi lõpetada selliselt, et kukumehel läheb hästi. Ta töötab ennast ülesse ja, ja Ta teeb võimsa Kambeki. Ma tahtsin veel kõneleda sellest, mis võib-olla ei puuduta konkreetselt seda filmi, kuivõrd dokfilmi tegemist üldiselt, et ma olen viimasel ajal hakanud aru saama, et, et mis, nagu komponendid lisaks lisaks heale karakterile ja põnevale teemale on dokfilmis olulised, mis need on, siis peab olema ka lugu, peab olema protsess. Ehk siis dokfilmitegija lisaks sellele, et kirjeldada karakterit ja, ja seda ümbruskonda, kus ta elab ja, ja seda teemat peaks osta ma vastata ka lihtsale küsimusele. Mis seal filmis juhtub? Et sellele küsimusele vastata, võib-olla peakski dokfilme tegema kauem, kui neid tavaliselt tehakse, ehk siis ta peaks jälgima nagu pikemalt protsessi. Ei tasu alahinnata dokfilmi puhul ka dramaturgiat selle, võib-olla kõige sellises noh, ütleme ame angloameerika liikus tähenduses, et filmil on teema, on kangelane, on tal eesmärk, on vastasjõud valikud on otsused ja siis lõppresultaat, et selles suhteliselt kukkume, film on võib-olla üsnagi sellise klassikalise vanamoodsa dramaturgilise struktuuriga aga võib rahulolevalt sõnastada, et selles filmis juhtub ühtteist. Kui me sünnime siia sünnime siia alastusega öeldakse lähema alasti mis meil igapäevaseks eluks on vaja ja mida meil siia õppima tulema? Kui me oleme madalamad tasemed, siis me tuleme, õpime, rabame siit tahame saada seda, seda, seda ja näidata. Vaat kui kõvad poisid me oleme, aga võimleme kõrgemad tasemed. Siis me tuleme pakkuma siia, meie ümber on tuhanded ja miljardid galaktikad kolm korda tahtnud ennast ära tappa, ikka pole ennast Nudaktid. Kõik siis öeldakse, et see et me oleme väiksemad kui sipelgad, aga ma ei taha olla väiksem kui sipelgas, aga sa olid hiigelsuured. Aga mida sa tahad seda füüsilist või seda vinge saada? Ma ei tea, midagi saada. Aga vot siin ongi sinu asi. Aga sa ei saa enam aru käituda nii nagu sina. Sa oled Eesti riigis küllalt suur, ei ole mitte keegi, oled küll ja vot sellepärast sa ei tohi enam nii käituda. Sul on omavastutus, ma käitun täpselt nii, nagu ta heaks arvab, vot ei saa, vot seda sulle lubatav. Lubatakse, et noh, ma ei tea, kas see on sinu valik, mina ei oska öelda seepärast, et minu jumal on üks päevanda joodik, teine päev on ta pätt. Parandab ära, sõber, ära, ära mine. Nii lihtsaks. See pole üldse lihtne, see on keerulisem, kui see, see kuradi kõiksuse joga. Arvo Kukumägi kas sellel Arvo Kukumäel on mingisugune vahe, kes minuga praegu räägib või sellele, kes seal filmis on? Tervist tervist, ma arvan, et mingit vahet ei ole, eks minu liha ja verituks läheb täpselt samamoodi siin laua taga nagu seal loos on, et et füüsilist ja vaimset vahet ei tohiks nagu olla. Ma arvan, et seal on selles osa on vast üks nendest mitmest või paljudest kukkudest, kes muses elavad. Ma pean silmas seda näitlemist, ütleme nii palju, kui seda seal filmis on või ei ole, eks sa ütle. Ütle. Mõte hea meelega ei ütleks, aga võin ütelda. Ütle selles loos, ma ei nimetaks seda filmiks selles, miks mitte. Ma ei tea, kas ta just film on, see ei ole kuigi hea. Ja sõnastus selle asja kohta. Mul on siin mingisugune aja ajalõigu dokument, isegi nii, nii või ma ei tea, nimetatagu igaüks, kuidas tahab minna või ei häiri ega ärrita. Võib-olla seal kuigi palju, vaata iga inimene ikka jälgib ennast ja, ja püüab parem välja näha ja ilusam ja ja sina ei näe seal väga ilus välja. Ärge. Eks ole, eks ole siis nii nagu ta on, et võib ka nii võtta, et Eestimaal on natuke mõned mu külamehed ja ja ma ise ka, et me oleme niuksed natuke üle keskpärase näitlejad ja jube head grimmeerija on hästi malet võib seda lugu ka nii võtta, kes kuidas tahab? Mul pole midagi vastu, et hea oleks, kui oleks nagu nagu mitmeid vaatamisi selle asja pääle ja ja minu isik selles loos. Las ta siis olla seekord see seesugune, et näitleja, mis ma ei tea, kui palju seal on, midagi ikka on, eks me jälgime ikka ennast. Ükskõik mis seisundis meiega ei viibijad ka siis hästi luulelisas vä. Et eks me siis ka jälgi punnitas silmi või siis hästi nukra suvises hästi. Hästi muuseas olles, kui tahaks pea liiva alla peita, ei taha üleüldse, eks me ikka jälgime ju. Aga kui palju mehe seal sealjuures näitleme, see on juba, ripub ära igast konkreetsest inimesest isikust, et et kui palju ta viitsib avada ja kas ta kontrollib ennast igal momendil ja, ja kui kaval ta parajasti on ja mida ta müüb ja kui palju ta müüb ja kas ta üldse müüb ja mina olen oma oma paljastused teinud nii palju, kui ma olen osanud ja. Ma ei tea, kas ma üldse olen teinud ja mõtelge ja muigutage, maigutage. Aga oli see sinu jaoks Arvo Kukumägi ka midagi teraapilist, et noh, see põhimõtteliselt on ju noh, ütleme ühe inimese teekond, kes vajab abi ja ta käib otsimas seda abi erinevates kohtades, küll nõelapanija, küll küll Kristlikussektis, küll hullumajas ja nii edasi ja nii edasi, et kas see film või noh, see lugu, nagu sa nimetad, oli see sinu jaoks teraapiline. Ma arvan küll et eks neid nippe, mida ma olen kasutanud, selle selle tõve eemale peletamiseks ole olevat palju hulgem ja enamgi veel ei ole ma kuskilt peale iseenda kuskilt nagu tuge saanud päris kurb võtta tegelikult? Jah, kahjuks see nii on ja on veel mõni mõni hullemgi tõbi siin maailmas olemas. Et kust üldse pole kuskilt abi saada, see on niuke tõbi, kuigi ma tahaks väga uskuda, et see lugu nüüd ei paista välja ainult kui, kui mingi joomahullusest iga hinna eest välja Arabelemise nagu püüdu, et see oleks hästi-hästi jama. Nojah, see muudaks selle filmi kuidagi väga ühetiseks ja võib-olla väiksemaks, aga siiski ma küsin, omastus, kõige olulisem küsimus, et mis on sinu küsimus, et mis asi see on, mis ei lase sul rahulikult olla? See on nagu justkui mingisugune hullus või meditsiinilist terminit oleks ta võib-olla ka meditsiiniline kuskilt otsast, aga meditsiin ei saa seda asja nagu lahatajaga aidata, selles, ma olen päris veendunud, et aga see polegi meditsiini teema, võib-olla siin on mingid teised jõud juba mängus ja mingi geneetika või? Või, või ma ei tea, mis, mis jumalikud või põrgulikud jõudsin mängust, aga annet. Aga mul on mingeid vahendeid, millega ma siiamaani nagu katsun nagu vee peal praegu on jube hea olla, see on minu jaoks nähtud uni, aga teraapiline moment oli kindla peale, selle sees sai mingi kontsa jälle maha raputatud ja ja võib-olla see ei olnud isegi mitte omakasupüüdlik seal Peeemmaava teadlik. No ma küsin uuesti enda küsimus, et ma ei jäta sind rahule, et mis see siis ikkagi on, mis ei lase rahulikult. Dolla elujanu. Ei lase mind rahulikult olla, aga ühe paiga vahel seisma jääda ei taha Saksamaal selga. Eks ma tahan katsetada või, või see on jälle niisugune alateadlik intuitiivne soov ennast põletada ja, ja et mis siis juhtub ja enda uurimine, see on mingil määral mingi kuskilt otsast on see niuke psühhoanalüütiline tegevus, et, et ennast proovile panna ja ja on kord loomus niuke, et, et ma ei ole kunagi pensihüpet teinud, näiteks tahaks teha ja langevarjuga olen hüpanud, väga hea on ja ja mingeid hullusi, hullusi tahan teha ja ja näiteks noh, mingit kaskadööri, et hobusega kukkuda ja et kas ma jään ellu, mitu kanti läheb pooleks ja mul ei ole. Tahan ennast kontrollida, ükskõik mis ekstreemsustes ja noh, tunnetada piire. Arvo Kukumägi, sa oled ikkagi peamiselt filminäitleja, seda filmi vaadates, mul tekkis selline mõte, et no miks ma küsisin, et kui palju seal on nagu sind kui näitlejat sind kui tegelast või sind kui inimest. Et tekkis selline mõte, et sa teed enda enda elust samuti. Au võib olla küll võib-olla et see on sul tõsi. Et miks ka mitte end õelustki, võib-olla üks filmiroll nii või naa. Nii või naa, me me tahame või ei taha, eks nad lüüa või eraelus mitte selles elus, mis on püüne pääl või mis on ekraani peal. Püüame ennast huvitada tugevamaks ja paremaks ja ilusamaks teha, kui meil tegelikult oleme. Aga see on juba kord inimloomuse nagu osa ja selle vastu ei saa, kellele on antud seda vähem, kellele parem, mõnele meeldib ainult kapi taga istuda ja heegeldada vastava, siis teeb seda. Aga mulle on antud teistmoodi ma kogu aeg nagu nagu vibreerima võbelev maja ja ja katsetama ja maju, katsetan inimesi, võib-olla see on isegi kohati kuritegelik, et et ma panen oma olemisega neid niukesse ja Naukese situatsiooni ja seda ma kasutan hiljem oma töö säranud. On vähe hästi palju nipid, mida ma mida ma ei tee alati mitte sugugi mitte teadlikult, vaid mis tuleb mulle iseenesest peale. Igor, tan. Tahad ma loen, seal kirjas on, et tuletada meelde, mis sa lubasid mulle kirjalikult või toon selle kirja siia loe. Kirjutatud 13. juunil 2008 Keila-Joal sky osa olin järelravil Eleri juures. Kinnitus veendumus, enne ma ei hakka lugemuse nina ainuke õudne südama. Mina Arvo Nikolai poeg, kukkumegi. Naljakas, õudselt naljakas, ei loe siis rohkem. Olen võtnud endale ka anda veendumust ja lubadust, et viimase hingetõmbeni ta alkoholi ei tarvita. Sinu veendumus, mida ma loen veel ei ole mingi naljajutt praegu. Kui see peaks juhtuma, on minu teekond käidud. 13 juuni 2008 kellel on allkiri algne, tuleb tuttav ette või? Ei mäleta vä? Eriti nüüd, valimiste eel on põhjust küsida kas me peaksime kuulama Rein Langi või Indrek Hargla. Aga mina teen ettepaneku kuulata. Kivisildniku akvaarium number 18 optimistliku nädalavahetust teile Kultuurifanaatilised raadiokuulajad, kes te veel tänagi olete oimetut valimisstuudio, kultuuri, hariduse ja lõimumise Erisavatest valimisstuudio, kultuuri sõnum oma äärmuslikus anarhismiks mõjus nagu hoop Vabaduse ristiga allapoole vööd. Kohal oli kultuuriminister Lukas. Lõimumisministrit meil ei ole, seega ei saanud ka tulla. Ja tulla ei saanud ka kultuuriminister Laine Jänes, kes Rein Langi sõnul veel pool 10 õhtul töötas. Jänese puudumine tegi meid kõiki murelikuks, töötab jälk rõvedus, jälle töötab. Head sellest tulla ei saa. Väga austatud jänesetöö on siiani seisnenud selles, et ta on oma haldusala rahalist seisu katast troofiliselt halvendanud. Liberalist dirigendi geniaalse juhtimisel vähenes Kultuuriministeeriumi eelarve viimati 20 protsenti. Ja see pole kindlasti veel tema võimete piir. Kui palju ta seal hilja õhtul pimeduse varjus jälle kärbib? Ei tea, meie ei tohigi teada. Õhtusöögi tegin ma ise omal kombel ilma igasuguste diplomaatiliste kommenteta rohke õlle ja viinaga. Küpsetasin karaskit, tegin vägeva seaprae ja leidsin isegi hapukapsast kuskilt suurest hulgipoest. See oli saksa oma ja ära peidetud muude eksootiliste toodete, kookospiimade ja hiina kastmete vahele. Kuulsime lõiku Indrek Hargla jutust raudhammas kus Eesti ajaloolane üritab taanlastele saksa kapsa ja vene viina vahendusel Eesti kultuuriväärtusi edasi anda. Lihtsalt selline mõte kõrvalepõike korras. Teatavasti Eesti restoranid pole maailmas kuigi edukad. Aga me võiksime Hargla vaimus üritada läbilööki, saksa-vene segarestoranidega, hapukapsas viinaga, pelmeenid, õllega, borš jäägermeistriga variante on. Me oleme oma eesti kultuuri edendamisega ummikus ja keegi ei oska midagi selget öelda või mõelda. Aga Hargla paneb ühe lausega kõik paika. Eesti kultuur kui saksa ja vene kultuurikokteil assortii saksa laulupidu, Veneetsiast, uskade dominandiga, Joonase lähetamine puulusikate klõbistamise saatel. Miks mitte Eesti kükk, ballett, kus valgetes kohevates seelikud, mehed, kirsasaapad jalas, endast 100 protsenti annavad. Kultuuriga tegelemiseks tuleb eelkõige tegeleda kultuuriga, mitte ametnikega, poliitikutega või üksikkandidaatidega. Ma arvan, et parim, mida me teha saame, on poliitikakultuurist lahutamine. Need kaks asja, mis on üksteisele nuhtluseks, mis on oma olemuselt täiesti vastandlikud, mis 11 ei mõista ei saa ja ei tahagi mõista. Neid kokku panna ei tohi veel vähem üksteisele allutada. Kas me tahame poliitikat, mida viivad ellu performance'i kunstnikud? Võisu realistlikud poeedid ei taha ja ma ei taha ka kultuuri, mida viivad ellu kommunistid, turufundamentalistid või kristlased. Kuna Eesti riigil puudub kultuuripoliitika, sisevajame ka kultuuriministeeriumi, mis peaks seda poliitikat ellu viima. Kogu papp loomingulistele liitudele, milleks meile kultuurkapital, mis koosneb ministeeriumi rahast, liitude ekspertiisist? Kirjanikud ei vaja mingit kapitali ega ministeeriumi, et maksumaksja raha omaks tarbeks ära kulutada. Kas Laine Jänes on kultuurile raha juurde andnud? Ei ole. Kas Laine Jänes või Rein Lang saaksid kultuurirahale midagi juurde anda? Ei saa, järelikult olgu vait ja tõmmaku minema. Ainus, mida poliitikud on suutnud loominguliste tüüpide rahaga teha, on seda raha virnade viisi betooni investeerida. See tegevus on nii lollus kui ka seaduserikkumine. Ja see lollus ja kuritegevus on saanud reaalsuseks ainult tänu poliitikutele. Poliitikud kultuuris on tõsine probleem ja see probleem on kiiresti lahendatav. Kui muu ei aita, tuleb Kultuuriministeerium lammutada. Kultuuri poliitikud, kellel pole ideid, pole kogemust ja kellest pole midagi. Kasu peavad extermineeruma kaduma kiiresti ja ilma igasuguse pidisemiseta. Vähem poliitikat, rohkem kultuuri. Nii kui annad poliitikukonnale natukenegi voli, on kohe kultuuril hing kinni ja kisa lahti. Kultuur on päris asi, kultuur ei ole teie kinnismõtteline luulusüsteem, see ei ole vabaturg ega kiirlaen. Teie poliitikud käitusite meiega nagu kauboid indiaanlastega. Lõpetage nüüd ära. Kui Ameerikas said ellu jäänud pärismaalased endale reservaadid, siis peab ka ellu jäänud eesti kultuur saama reservaadi. Andke meile reservaati alkoholimonopol, jätke meid lõpuks ometi rahule. Alustame aast p-st. Kas poliitikud on võimelised kultuurisituatsiooni analüüsima? Ei ole. Kas lugupeetud ministeeriumi ametnikud, kelle töö on selle selle kultuurivaldkonna olukorra analüüs on kunagi mõne analüüsiga valmis saanud? Ei, ka nemad ei ole. Kõik need tropid ei ole võimelised mõistma, mis toimub. Seega ei saa nad ka mõistusepäraselt tegutseda, sest keegi ei tea, mida teha. Kui pole pilti sellest, mis toimub kultuurist tegelikult kui pole eesmärke, mida saavutada, kui pole väärtusi, millest lähtuda siis pole vaja neid, kes analüüsivad, pole vaja neid, kes eesmärke seovad. Valimisstuudios oli Lucas, kes rääkis, mis toimub hariduses, aga kedagi, kes oleks öelnud, mis toimub, kultuuris ei olnud. Järelikult oli kõik see, mida kuulsime, tühi jutt. Hargla jutt on põhjust kuulata, sest ta on kirjanik. Rein Langi jutu seevastu ei ole põhjust kuulata vikerraadioarhiiv Indrek Hargla järjejutt raudhammas. Kas sa rääkida saad? Ma proovisin ja tuli välja, et see on küll ainult, et iga sõna tegi valu. Ma tahtsin oksendada. Meie võitsime, ütles Mikkel. Kihutasime nad minema, kui teada tahad. Aga politsei suutsime vaevu küsida. Nad vahetasid tumma pilgu ja Carol ütles. Politseini on veel 1000 aastat aega. Peters autorit on alati hea lugeda ja veel parem on teda kuulata. Ja nüüd ta räägibki, sest ta pidas terve nädala kultuurikajapäevikut. Üheksas veebruar, kolmapäev nägin juba, jään tööle hiljaks, aga tegin ikka natuke eile õhtust hakkliha porgandi ja sibulaga soojaks. Olin õhtul tulnud Laura juurde, Gustase saabastes oli paras lörtsi märg ja nüüd tööle minnes läksin veel kodust läbi, et kus sa saapad enda omade vastu vahetada. Kustas suri 13. detsembril ja ma vahel kannan ta riideid. Ma ei tea, miks aga mulle ta saapad, mis varem iial määrete näinud, üleliia sisse määrinud, nii et nüüd käed neid jalga pannes mustaks saapapaelad on ka saapamäärdega koos. Et päev juba siukseks hõredaks kiskus, läksin veel ka juuksurisse. Viimasel ajal on juukseid lõiganud Laura. Aga Laura soovitus vahelduseks päris juuksurisse minna. Muidu on kena kuma lõdisel Laura poolalasti külmas vannis ja Laura lõikab juukseid. Soo juukseid lõigata tekib tal siis, kui ta disenamasti, ütleb ta järgmisel päeval mu soengut vaadates. Ära lase mul juukseid lõigata, kui ma vintis olen. Aga mul on ükskõik. Nüüd läksin sinna juuksurisse, kuhu vanasti juhatas roheline punaste porilaudadega jalgratas tänava ääres küljes silt. Läksin juuksurisse ja nool, et kus see juuksur on. Miks teil see jalgratas enam tänava ääres ei seisa? Uurisin talvel külmus tabalukk kära, aga me peame ta iga tööpäeva lõpul ära tooma ja me ei viitsinud tabalukuga jamada. Täna muud huvitavat ei juhtunudki. Käisi, Nurblabeetria Talvistu eeruga stsenaariumi arutamas ja töö juures jäigi vist seepärast üks töö tegemata ja Eero rääkis pärast lugusid, sest kuidas tal kaks korda neerukive opereerida. Esimene kirurg oli vana ja kehva nägemisega ja ei näinud kive, ei leidnud üles ja õmbles neeru uuesti kinni ja need eero haiglalood olid kõvad lood, kurvad ja naljakad. Aga ma ei viitsi ja ei raatsi neid ära rääkida, sest siis on nad räägitud ja mujal enam ei kasutanud. Ta ei viitsi, ei raatsi eestlaste lemmikväljendid, nagu Doris Kareva ütleb, õige õigem. 10. veebruar, neljapäev ei juhtunud midagi, vist oli siis täitsa hea päev. Pool päeva mõtlesin, et hakkan tööle ja teise poole jooksul hakkas tunduma, et ega vist ei hakkagi liiga väsinud juba selle ootamisest, et millal ma küll tööle Con istusin niisama, tegin kaks korda asja koju, panin ahju, et ja siis käisin siibrid kinni panemas. Ahju kütmisest on see talv saanud tõsiselt hea ajaviide. Ma pole elus ahjuküttega korteris elanud, parem kütsid rohkem Sofi ja enne surmaga Kustas mõne korra. Aga nüüd on nad mõlemad läinud, mõnikord tulen koju tööle, aga löön kolm tundi niisama ahjuküte surnuks ja see on hea aeg. Mõnus. Mis jutt see on, et Tuglasele meeldis kangesti tuld vaadata või asi muidugi oli tore tuld teha ja tuld vahtida, kui ei viitsinud tööle hakata. Kahmul originaal. XI reede juba kolmas nädal joon üle mitmesett naasta, vist niisugune paus, päris veider, täitsa hea on olla. Aga kui Raivoga kokkulepet poleks, ega siis ei viitsiks mitte juua. Pikapeale läheb nats igavaks. Kui tervis ei lase enam üldse juua, siis võib päris igavaks minna, aga ehk harjub ära ja uus huvitavus tuleb hiljem lapsena jõe joonud, aga kõik oli huvitav. Pooleteistaastane joogipaus, kui Tiina rase oli, oli küll igavavõitu. Joomine on demokraatlik harrastus, joovad targad ja rumalad, rikkad ja vaesed ja Fred Jüssi väitis, et joovad ka loomad. Kuigi loomad on vist rohkem parajus, lased ja joo palju. Nii et joob nagu loom peaks tähendama, et joob nii parasjagu mõnusalt. 12. veebruar laupäev ei situ sinna, kuhu kükitab, on vist vene ütlemine? Ma kujutan ette küll siukest krantsi, kes kükitab, aga ei tee sinna midagi, situb hoopis jooksupeolt ja möödaminnes kuhugi mujale. See väljend sobib hästi ka minu kohta, ma käin nädal otsa tööl ja tööd ei tee, kõlgutan niisama üle põlve jalga. Aga kui on nädalavahetus ja kõik jumal teab kus, siis ma istun terve pika päeva tööl ja tegin lõpuks ometi kirjutada. Ja täitsa hea on, muud paremat ei oskagi suurt ette kujutada. Nagu Heljo männi kohta räägitakse, et muidu võiks ära surra ka ei raatsi, tahab veel natuke kirjutada kirstukaane vahelt sirutuks ka käe välja ja teeks mõne rea. Siis ei ole nii, nagu Runnel kirjutas, et see pole õige mees, kes enne surma kurdab, et näe, siga jäi veel tapmata. Et õige on see, kes sureb mõnuga, kui surm tuleb. Aga kui seatapmine või kirjutamine on nii armsad, et ei raatsi ära surra, on ju ka ilus. Sigagi võiks sellise peremehe üle rõõmustada, kes ei rootsi surra enne, kui armas siga on ilusti ja oma käega tapetud. 15. veebruar teisipäev-paar päeva kadus, nii et ei saanud arugi. Tõepoolest ei mäleta ja ei viitsi ka eriti meenutada, mis üle pea juhtus ja oli. Inimesed mäletavad erinevaid asju paradiisi Oskar mäletas, mida ta oli söönud. Lauraga avastan pidevalt, et tema mäletab üht. Ta mäletab, mis üldse oli, aga mina muud mingeid detaile või fraase. Ma mäletan, et üleeile ei kirjutanud ma suurt midagi, aga pühapäeval üritasin kirjutada Muttika raamatusse seda juppi, b kus ma Edinburghi juures Roslini kabelis käisin ja kõigist oma templirüütleid puudutavatest luuludest jõudsin järeldusele. Parem kui mu templirüütleid palju juuri, aga kirjutan Justuma naiivsetest arusaamadest, sest tarka juttu on neist juba niigi palju kirjutatud. Nojah, ja nüüd meenub ka, et eks juba reede õhtul tuli siiski minuga olema ja võimalik, et laupäeval käisime mister Nobody filmi vahtimas. Ikka väga kobe film, kui ei läinud igavaks seitsme sele siiskinile ega mulle. Film oli pikk ja sinna oli antud aega, et said vahepeal oma mõtteid mõtelda oma elust ja ajast ja ruumist, mille kohta pisikesi loenguid peeti. Sai mõelda, kuidas oleks elu võinud teisiti minna, kui oleks teinud teisi valikuid. Filmist tekkis arusaam, et ehk sündmused oleks nats teised olnud, aga ega siin elus midagi nii väga teisiti ka ei lähe. Tuleb tekkeni hetki ja sante sündmusi ja aeg-ajalt keegi sureb ja siis tuleb endal surra. Jah, kui saaks surra, nii et juskui sööstox himuga, uude põnevasse seiklustesse. Ehk saab ka, kui pole väga valus. Kahju, et teke ja rull seda filmi vaatama ei tulnud. Aga õhtul tuli Laur meie juurde ja nad tahtsid, et ma kütaks veel. Ja läks nii palavaks, et ma läksin magama Custose konkusse ja Gustase voodisse. Väga rahulik magada polnud, ma polnud seal toas Gustase surmast saati öösel niimoodi olnud aga ikkagi oli hea magada tema voodis ja tema asjade keskel. Kuigi ma ei tunne, et teda ennast seal enam eriti oleks. Kaks kuud on surmast möödas. Kui ma pühapäeval templirüütlite loba kirjutasin, mängisid Laura ja siis kõrvalsaalis puuli. Ja lõpuks läksin koos nendega puuli taguma. Ei tahteriti Bamba puuli saali minna, sest ma olen harjunud Jon õlut jooma ja kartsin, et jook hakkab kummitama, aga ei, hakanudki. Jutust tuli välja, et pidime Lauraga esmaspäeval teatri minema ja siis tahtis siis ka. Juurdlesin, kas õnnestuks ta teatris sülle võtta lauru virises nats, et me ei käi enam kuskil kahekesi. Aga ma ei teinud sellest eriti välja ja me saime Cisco-le osta odava kolmanda rõdu pileti ja vahetada oma piletid loosi. Ja siis sai seal istuda nina vastu loosiserva. Selle sametise loosiserva ajasta Ugala okkaid vahtides viineripirukapuru täis ja ma sosistasin, et ta võiks oma pirukapuru olla mõne proua uhkesse soengusse puistata. Aga siis ei raatsinud, noppis kogu puru suhu ja vist limpsab keelega punast sametit. Laur rüüpas liitrisest salajääder meistrist punnsuutäisi. Mina nutsin ja naersin etenduse vahele. Ma ei tea, miks teater vahel erutab nostalgiast vist. Ja Ülo, kellega koos me kunagi Ugalas näitlejad olime, tuli ka meie loos istuma ja hea oli teda üle hulga vaja näha. Laval oli meie kursakaaslane Terje ja tabuni Andres, kellega sai omal ajal Viljandis õllesaalis käidud ja keda oli ka hea näha. Õigus Kenderi Kaur helistas valge ja rääkis pikalt ja paljust ka. Ja kui ta mind pikalt-laialt kiitma hakkas, muutusin ettevaatlikuks, et mis plaan tal on. Elu on õpetanud, et kui kiitma hakatakse, tahetakse midagi saada. Aga kauri kooli asi etem. Ta pakkus tööotsa, et kirjutaksin kambakist filmi. Jäin juurdlema, kas ma tahan seda teha ja oskan või ei. Ja kui filmimänedžer Lauri helistas, siis ka veel ei teadnud, küsisin üsna suure raha, nii suured, ehk ma ei peagi seda nüüd tegema. Enamasti küsin pisut suurema raha siis, kui ma väga tööd vastu võtta. Ta ei taha. Ja ma ei saanud aru, et kosmosisid taht, seda tööd kumu, nii küsisin või pelgasin millegi muu pärast. Aga jah, nüüd Lauri juba meilis ja pakkus, sest mis ma küsisin kolmandikku? Mulle tuli ette, et see on üksjagu vähem kui onu kaur oli maksnud paari kingade eest, mille hinda ta mainib. Romaanis ma veel kahtlesin kauri Playboy lõvi ekspressile intervjueerides, kas kingad võivad nii palju maksta ja Kaur siis näitas neid kingi ja ei lubanud mul seast kirjutada, et naine teada ei saaks. Jäi nukralt mõtisklema, et minust stsenaarium maksavad vähem kui kauri kingapaar. Aga tont sellega, Lukrutsedes pole mõtet teha uhkaris hea, kui uus töö ees on isegi siis, kui tööd parasjagu jätkub. Kui tööga ajahätta jääd, võta tööd juurde, siis saavad kõik tööd kiiremini valmis. Nii olen ka öelnud ja mõelnud, et kui raha väheks, jääb ära veereta viimast veeringut, aga löö see vähenegi laiaks. Siis oled sunnitud uut raha leidma. Luja ilusad mõtted, kui nad võid alati töötaks. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Peeter Sauter, kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Ja kirjutage meile e-posti aadressil vadi ät e r e kõike head ja kohtumiseni.