Duubel kolm. Tänases saates jätkab oma mälestusi Siima leet. Ütlesin meelega viima, ehkki tean, et passi järgi on ta seina leet. Aga ma olen täiesti kindel, et kui ma oleksin nii teinud oma avateadvustuse, siis ei olekski võib-olla stuudio oma rahvas ära tundnud teda. Ja mine tea, kas ta isegi oleks reageerinud, kui keegi püüaks teda seinaks. Sest kõik need 28 pikka aastat, mis ta stuudios töötas, kaadriosakonna juhatajana, olid harjunud kutsuma teda Siimaks. Igas kollektiivis on oma võtmeinimesed, kes määravad kollektiivi näo ja teo. Aga see ei pruugi alati sõltuda inimese sotsiaalsest rollist, mida ta selles kollektiivis täidab. Küll aga sellest, kas tegemist on isiksusega või mitte. Siimaleedist ei saanud mööda vaadata ei tema ameti ja kindlasti juba mitte tema iseloomu ja temperamendi tõttu. Ta tuli stuudiosse viiekümnendatel aastate keskel ja kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad oli tema päris kindlasti üks neist, ilma kelleta Tallinn film oleks olnud. Tallinn-Fi. Väga palju oli niisugused, mida ei tohtinud avaldada, mida ei tohtinud üldse filmida. Objekte ja neid oli nii palju, nimetagem ekroonikuteraatoritele ei olnud kellelgi, nad pidid väga palju karmistama. Aga ütlesin, ma pean ütlema küll, minul meeldis töötajatel ning filmis ütlen, et võib-olla mõned inimesed läinud kibestumise või mingisuguse paha mälestusega. Ma olen küll väga palju raskeid päevi selle üle elanud koos inimestega, aga suure soojusega, mina mõtlen sellele kollektiivile ja kogu sellele majale. Aga kuidas sa kaadri komplekteerimine käis, ma tean, vähemasti legend räägib niimoodi, et ükski inimene ei tulnud Tallinnfilmiilmas imaleidi nõusolekuta. Jah, see on õige killutajate, mina otsida val põhimõtteks niiviisi, et filmigrupid, mehe komplekteerisime tegelikult koos filmi, režissööri ja direktoriga. Ja meil oli siis niisugune komme, et meie eelnevad, istusime koos, mõtlesime läbidele osad ütles tema soovid oma koosseisu suhtes ja leppisime kokku ja siis alles läksime, nagu öeldakse direktori juurde selle plaaniga jätul. Vahest tekkisid ka vaidlused nii mõnegi inimese ümber, sellepärast et mina püüdsin jälgida, et inimesed oleksid pidevalt tööga koormatud, tekkis ühe, ühe või teise inimese pikad vahed. Aga juhtus momente, kus millegipärast tekkis kellelegi suhtes vastuseis. No ja siis seda vastuseis tulis lihtsalt siis ära rääkida, millestki on tekkinud ja, ja õige mitu korda selgus ta, nii et olid lihtsalt niisugused arusaamatused omavahel ja olidki kõik ilusti selgeks räägitud. Nii et võis hakkama saada. Aga stuudiosse jah, mina ei olnud nõus võtma näiteks inimesi ja ma tulen siis ma ei tea, võib-olla vale Üllodil, mina urban, erit olin, aga siis suutsin ennast ei maksa panna, et ikkagi filmigruppidega osakonnad. Nii päris omavoliliselt inimesi ei võtnudki tööle muidugi alati koos osakonna vastuosakonna. Vaata, me rääkisime läbi. Aga siiski ma ikka tahtsin alati inimesi tundma õppida ja ma olin väga kategooriline, ma ei võtnud tööle umbkeelseid töötajaid. Ja mul oli isegi pahandusi, selle pärast. Saaks selle loo presiidiumis välja ükskord isegi Dolbastas töötas seal. Ja taas sokutas sahtlis sokutada meile filmigrupi direktori asetäitjaks ühte täiesti umbkeelset inimest, kes oli töötanud ehitustrustis direktorina. Nii et tal olid organisatsioonis võimet, seda ei tea. Aga kui mina vaatasin tema tööraamatut siis läks mu silmades lihtsalt killukesi, mees oli hirmus palju vahetanud, kohti oli, kohe lähed. Et kas siin oli nüüd tegemist alkohooliku kavi, lihtsalt inimesi, kes ei tule millegiga toime ja kui ma sõnades küsisin, kas ta eesti keelt räägib, ta ütles ei. Ma ütlesin, aga kuidas te siis võite tulla sellise koha peale, kus meil käib eesti keelelt tatud Nõgisto? No siis ma püüdsin talle selgeks teha, et meil tähendab filmigrupp töötabki, eestikeelne variant filmitakse jooksule, stsenaarium on eesti keeles, režissööri stsenaarium eesti keeles. Kõik on eesti keeles, no kas siis keegi kellelegi mõtlesin, millega kõik vene keeles, aga töö toimub eesti keeles, et kellelegi filmiplatsil ei ole kellelegi mäega teiega tõlkimisega tegeleda. Ja siis ma ütlesin, et mulle tundub, et te siiski sobi selle koha peal, et siis on vajalik mõlema keele oskustest ilma vene keeleta, täites tahtist juhtivad töötajad, filmigrupi, direktsiooni, keda see muidugi ka vajadust väljaspool vabariiki, meie käisime filmimas mujal stuudiotes ja nii edasi. Tema muidugi sellest väga pahandas. Ja eks ta siis sellele, kes teda soovitas, ütlesime, järgmisel päeval helistati direktorile ja direktor kutsus mind välja, ütles, et kuidas võis olla teie inimestele, kuna ta vedelal ei võta teda tööle, mõtlesin, teate, ma küsisin, kas ta eesti keelt oskab. Vahe lai küsimus, mis rahvusest on, mind ei huvitanud see. No igatahes lõppes vaikselt seekord. Aga ma ise mõtlesin häbematult võimaldada inimesed ikkagi maju, küsisin lihtsalt keelteoskuse kätte, ma olen ise valdan nelja keelt ja sellest ma ise mõtlen. No kas on tõesti siis palju nõutud, kui üks inimene, kes tahab töötada natuke noh, nimetame mitte lihttöölisena? Valdaks veel ühte keelt, terves maailmas tasutakse suuri rahasid selleks, et keelitada meil hakatakse protesteerima ja mässama, tahetakse kedagi natukenegi intellekti tõsta, vaat sellest Marisa nagu Moldaavias tajatele, Tiltlik kukkusid hirmsasti möllama, sellepärast et nõuti Moldaavia keel. Ma ei kujuta ette lihtsalt kohe, kui ma elan, moldovlased maajuppi Moldaavia keelt rääkima, aga kuidagiviisi man trükin ja nemad akvainet vorstist väga kenasti eesti keelt kätte, see oli nii ja see oli nii tore. Kätelda. Skollik hakkas siis rääkima ja siis, kes peaksid need palki rohkemaid, Asso sajutinikulatsiallutin, Jaagorbonov. Vitali Lohja. Õppisid eesti keelt, need esimesed venelased, kes tulid meile tööle, valgustatega, Jautonilised, nemad oma tööasjad, nad rääkisid kõik ära eesti keeles. Muidugi nalja sai ka meie majas, aga ei saa öelda, et meil ei olnud üldse asi sugugi nii väga tõsine ja ja nii sünge, nagu võib-olla arvatakse. Kunagi unusta ära, seda tehti, mis oli esimese järgu kapteni sündimise ajal pürotehnikat mõtlesid välja selle perelahing, mida filmiti vääna Jeesusele basseinis. Seal ehitati niisugune bassein ja särsiste maketid muidugi sõjalaevad ja sealt olid päris merelahing. Ja nemad dünamiiti tuli panna sinna plahvatust pidi tekitama. Tead, mõtles välja pürotehnikat, selleks on kõige parem resevatiivid. Meie Derek Te, ütlesite, võite neid osta, neid oli vaja mitu 1000 tükki, aga mitte Tallinnas. No ja siis oli seal üks niisugune tore mees administraatoriks Lukalt vist oli ta nimi, keda saadeti Leningradi. Noh, seal on suur linn, palju apteeke ta siis ühesõnaga ostaks kokku tarialemisel naljahammastele leksid, nii, ta rääkis veel pärast lähksist apteeki ja pargis neiukese preservatiivi. No muidugi soliidselt suitsetab, väsib ja kui ta küsis, kui palju te ütlesite selle 5000, seda ei oleks enam tagasi ei tulnud. Ja siis ta ootas, Ootlase lõpus palus apteegi juhataja kapteni juhatas siis tulija tema juurte ja, ja küsis, milles küsimus on, ta ütles talle isata panustada oma juurde ka pildid selle teate. Minu juures käib lenn film pidevalt ostmas Kersti alt kohe minu ta tulema, nii kõva ta tahtis seal muidugi nalja tehagi kukkus läbi. Kõige toredat nali oli ka siis, kui ta saabus muidugi aastal kassatšekkide meile, ega neil oli laojuhataja, üks väga peenike daam väga tubli töötaja, aga väga range ja täpne ja, või siis toodi lattu, noh ta pidi laost läbila vetikatele, kes korralikus asutuses läbi lao vormistama, siis me seda šarvateks Sablotiks ei ja mida latt ei võsa. Muidugi, ja meie pearaamatut pida sellise toreda huumoriga laine Ilze karrinud. Milles küsimus, milles küsimus? Reservi ei võtta, kirjutage metakent. Ja nii nad läksid met pakendi nime all. Trartri. Läheks hoopis teist moodustada, aga naersime hulk aastaid päras kuidas 5000 tükki läbi laulaksid ja muidugi neid ja nii nad siis töötasid. Ja nii see film tehti. Meta muidugi olnud ja ükskord noh, see oli Garrison naljatatud Ta muidugi pärast tundus Nõgelaga alguses mina olin küll alguses väga vihane, sest meil oli filmigrupp kätte meie filmigrupi, kas siis juba välismaal, aga muidugi välismaale sõit oli nii, et ei tohtinud, ei valgusteid transpordis andi kaasa, nii et meie operaatorid pidid töötama tõesti nagu nagu orjad tõesti kohe kõik seda aparatuuri oma kukalt tassima. Kõike ei antud lihtsalt nii palju viisasid ei olnud nii palju raha ja ja kas siis, kui kaks inimest ka välja sõitis, soli ime time tavaliselt ikka režerparaatori ühes isikus ja kogu lugu. Meil oli mitu mängufilmi käigus ja Oliver Kroonikas vaheks võtte teha ka valgusega ühes tehases ei jätkunud Valgust muidugi valgust, tuli vähem võtta kunit, operaator tahtis transpordi, jätku need kätte suve kibel, kõik on töös, kuidas ei jätku. Ja siis direktori kabinetis käis see arutelu ja see kauplemine, et ei, me ikka isa filmide, Tartne vajava transpordi vajalik minu arust nii palju kõik. Ja ma kuulasin kuulasendigmalis osakonna jätma, mõtlesin, et jätke, mis ma ütlen teile seltsi, lubage defilmite selles tehases nii, nagu oleks see välismaal. Ja jutu lõpp. Ma nii vihastasin selle kogu kauplemise peale kätte, nad olid nii üllatunud selle peale. Ja nad läksid ja nad filmisid ja pärast hiljem ütles mulle operaator kätte, mul oli isegi piinlikute mul seda ütlesite pärast. Mul hakkas tõesti piinlik, et tõepoolest, mida me siin nii väga nõuame. Pildimängufilmi siin tegema kahtlemata tekkis küsimus Moskvast dollarit, siis oli, mis kinoministeeriumi, eks ole. Tekkis küsimus, kes hakkab tegema. Ja kuna mängufilmid olidki Moskva finantseerimisel, eks ole ju meil vabariigis raha selleks ei olnud siis loomulikult, kes maksab, see tellib muusika. Tähendab, nad saatsid ju sealtpoolt miljonit, tegelikult ei olnudki, kes oleks seda tööd teinud. No nagu mina olen aru saanud, meie direktor valida ei saanud, lid saadeti sealt siia ja nähtavasti ka need, kes siis olid, tahtsid tulla? Vaevalt, keda vastutahtmist oleks siia saadetud? Minu seal töötas ülegi filmis enne seda niiviisi ma ei mäleta, kus ta töötas, ta töötas Moskvas, tema tuli Moskvast. Aga seal jutin seal juutide kohta, mäletan keskstuudios hiljem mul tihtipeale käisin keskus stuudios, nii tööasjus siis seal, et vanemad mehed rääkisid mulle, et ta oli üks andekamaid operaatorid üldse. Ja ta hakkas jooma iirlast nii põhja et ta nagu öeldakse, noh, nagu ei leidnud pidet, siis tal tekkis paus. Aga mis poli tema sattus siia, vot seda ma tõesti ei tea, mis sul täitsa imelik ta siia sattus. Joosis teda keegi sokutas kuidagimoodi tema filmitud materjal arhiivis säilunud, ta on hea operaator ja siin ta kukkus uuesti jooma. Ja siis ta töötas ekspediitorina stuudios. Ja ometi sai ta nii, Kangleta lakkas uuesti joomas ja hakkas uuesti filmima ja mäletan ta ükskord saaremalt kaluritega kalurite episoodi film, mis, kuidas seal loodaga tõmmatakse kala, mäletad, kuidas saalis vaatasime ja medali hind, mis oli niivõrd huvitav filmitud materjal. Ja möödus mõni kuud jälle jälle hakkas tal see pahe ja ei aidanud ravil käimine võib-olla sai ravitud, teda ka ei aidanud mitte midagi. Sellest oli muidugi väga kasu. Pest oli väga intelligentne inimene, temaga oli vaja lihtsalt huvitav juttu ajada. Oh, meil oli ju väga toredalt kunstnik Peeter Lints vastavalt kindlasti temast kuulnud, ka see oli terve vaja lemmik. Kevadistel Tiina töötab praegu aga stuudiost. Teda hüüti Onopeedia. Kujutage ette. Tal ei olnud selle vastu mitte midagi, ükskord filmivõtete ajal tehti paus. Seda teised läksid hiljem ja Peeter võttis ühest taskust jupi vorsti välja, teised taskust asuliku ja etes petja läheb nüüd lõunama. Alles peale löödud, enam mitte lõunavahega kördi, lähme lõulava. Partei uue sõna, vilets. Südamlik inimene ja siis ma mäletan, see oli minu koer, mängis, mis see oli juulikuupäevadesse, Peeter Tinits, Warholi seal kunstnik. Ja see oli paviljonis käisin mõtted ja siis Kaarel Karm ja Ants Eskola, Need olid siis, tähendab need näitud põhise kuulistavam ihukoer, siis mul oli Taani dokkisi arlekiin mustiga. Tema siis oli nende juures Salist maas lamas. No muidugi on väljas. Ta muidugi loetuks püsinud seal. Aga kui me läksime sinna, tähendab, koeraga Sillasele dekoratsiooni pälvis, ma ütlesin teistele katla peab enne ära nuusutavad siis koera rahulik Pekdoodit, alamvõõras, võõrad lõhnad, loomasaali ta nuusutas, mis kõik, aga millegipärast mingisugust lõhnad, tema oli nii neljunud, et minu hirmsaks ehmatuseks ta tõstis järsku jalga ja valmis. Ja Peeter Linzbaks seisis seal naeris ja mul oli nii hirmus häbi, nii piinlik oma koera pärast, et kujutage ette TEEN loomile järsku käitub nii õudselt ja Peeter ütlesi spekulatsioonid sessi juhatajale, et näedsa Ma ütlesin sulle, et sa värvid väga halvasti ja näeb. Naer andis sulle hinnangu sinu tööle. Sellega oli mure, oli võlutud. Peeter oskas igast situatsioonist välja tulla, see oli väga lõbus, rõõmsameelne inimene, kuidas sai alguse siis noh, ütleme nüüd, meie inimeste õppima saatmine, kas nad läksid ise või oli selle taga siis mingi suunamine ja suunamine oli kätte, see kujunes välja niiviisi, tähendab, et oli vaja ikkagi eesti kaader luua. Selge see, et see oli juba teada, tähendab, kes siis Moskvas seal tulid, et see ei ole ju mittealaline kaader, et seal see esmane tähendab, nagu öeldakse, esimeste sammude tegemiseks on vaja Eesti kaader luua. Ja siis toimus ja niisugune noh, see konkurss toimus nagu rohkem kiloministeeriumis, siis läks. Need olid Andres siis nagu iga aasta Tätte nagu see oli väga tore, et peaaegu iga aasta kakskolm inimestelt liiale tulidki, juurtele tulid, juurde tulid ka Tartu Ülikoolis, tekkis Peeter Tooming, lõpetas Tartu Ülikooli. Ega see Moskvas õppimine ei olnudki inimestel kerge, esiteks siiski võõras keel, eks ole, ja võõras ümbrus ja majanduslikul polnud neil kerge. Ja siin ometi taheti mitu korda ikkagi luua konservatooriumi juures niisugune kino Aran õppevorm, aga, aga noh, ta, mängud peeti ka, Kalju Komissarov näiteks tulinglusi tooriumist. Siiski meil tekkis päris tore kaader. Ülo Tambek, lets Tartu Ülikooli lõpetanud. Leo Ilves praegu lihtsalt Tartu Ülikooli lõpetanud, tema tuli meile toimetajaks, kuidas, kuidas ta tuli esimest korda, Leida Laius, millal ta tuli? Ta töötas assistendina selle, kui esimese filmi juures millegipärast mulle mälusse jäänud. Ja siis ta läks tagasi, siis oli praktika ajast oleks tagasi õppima. Aga Leida esimene film, mis olid diplomitöö selle nimetusega õhtust hommikuni. Kema tõi oma näitleja Leningradist seals kuulusk. Kirill Lavrov. Nooruke teda tõeks, selles nooruke mees. Järgneks Tiiu Härm, kes mängis seal praegu luuletaja, esimene filmiroll ja ta oli tudeng ja neile väga meeldis film valmis ja me olime kõik vaimustuses sellest, ma ei tea, kuidas nüüd sellele vaadatakse, kas siis me olime vaimustuses sellepärast et Stahli suure südamlikkusega tehtud ja leida näitas vist juba esimese diplomitööga juba, kes ta on. Aga laadal kahjuks tekkisid pikad vahed silmi kõveralt leida ei olnud nõus, ükskõik mida tegema joodas, ikka väga valis ikkagi ka tal tal pidi olema ikka midagi, mis talle südamelähedane. Vaata näiteks ma ütlen seda, et kui oli ressele näiteks, ma pean juba, võib-olla need teised Kressi režissöörilt, nemad ei olnud oma teema, valijad oli vaja teha teatud teema. Rutiinselt tegid seda, aga meie inimesed juba enam ei olnud sellised yhes öelda meie kaader, kes tuli peale, nemad tahtsid oma teemat teha, Nossar tekkis kindlasti teatud raskused endaga, kõik tegid. Mäletate, kui ta Kaljo Kiisk tuli, Neveesin võttist oma juurte teiseks režissööriks ja seda mäletage, viisin teda Survus iseseisvalt tegema töödega katki, oli väga tõsine ja järjekindel, et ta tahtis, pidi endas nähtavasti kindel olema, ennem ta nagu ei tahtnud välja minna. Ja ometi kujunes temast ikka täitsa missugune ikkagi autoriteet Kresser. Aga esimene film oli koosnev esinistamiste tekiga. Aga see oligi hunniku päevad. Tema armastas väga oma kindla filmigrupiga töötada ja kuidagi meil kujuneski nii välja Tättelt teatud aastate jooksul igavesse kujunes omalisele kindel kollektid, kellega ta töötas ja tegelikult oli see ju väga tore, sest inimesed tundsid 11, teadsite oma häid ja halbu külgi ja koostöö on ikka koostöö. Ja minu meelest see oli minu meelest kõige parem Raivo aeg üldse, kui mina mäletan, juskui kujunes nii välja kindlatele kollektiivid, kes läksid kohe kollektiiv filmist filmi ja mina püüdsin seda maksimaalselt säilitada, kohe maksimaalselt säilitada, isegi kõik, isegi valgustaja ja isegi autojuhid ja õmbled järgi. Kõik tere oleks ikka seesama esine ja kätte minu meelest see oli üks väga tore aeg, kuis seda võis teha, noh hiljem tekkisid teised raskused, osa inimesi lahkus, pöörduda nagu elu ikka on. Tulid uued põlvkondadevahelist konflikti. Teate, huvitav on see, et vaadake, meie vanakaardile olisid domineeriv kollektiiv veel stuudiosse ei tekkinud, sellepärast et need noored Need, kes tulid juurde, kes ei, ei liitunud sellesse kollektiivi, see lihtsalt lahkus. Aga väga paljud olid need noored, kes vaadake, meil on ju vana kaardi ja väga mitmeealised ju. Ja nad liitusid kuidagi, võtsid seda atmosfääri omaks joonel siis ikkagi, noh, meil on need alati, et raha eest siin töötada ei saa. Ainult armastuse ees saab töötada, kui armastad kinos töötada, ka raha eest tuleb alguses raha lihtsalt ei ole. Palgad olid niivõrd pisikesed maid Diaalisus, põlvkondade vahed võib-olla tekkis kätte millal. Kuid seda võib üldse nimetada põlvkondade vaheks, see ei ole kätte minu meelest mitte põlvkondade vahevad lihtsalt inimeste vahe, kes kasvasid erinevates tingimustes, erinevad tegelikkus on, aga ma ütlen. Meie kaardivägi oli eesti ajal kasvanud ja hariduse saanud inimesed, eks ole. Hiljem tulid juba juurde inimesed, kes olid juba Nõukogude kooli läbi teinud, nii et mitte põlvkond ei vastatud põlvkonnale. Aga ajastul, milles põlvkond kassas vastandus teisel ajastule, seda oli tunda küll, sellepärast seda oli tunda töösse suhtumises ja distsipliinid tunnetuses. Minale räägin selle seisukohast. Aga läks seal ma ei mäletanud, et kunagi oleks, kui oli vaja võtta jaoks midagi, et oleks võinud öelda, aga minu teod läbi mina nüüd lähen ära. Tähendab, et ei, ma olen juba lipika päevadelt, aitab küll. Velisama oleks keegi istunud seal võtteplatsil niisama vaadanud pealt ikka käed küljes, käed küljes, igal pool sele logises, mõistetav, seal ei olnud isegi nii, et et keegi mõtleks, et see on minu töö jälle, seda ma teen. Need asjad tekkisid hiljem kõik minul, mis mul pähe ei mahu, KuMul praegu öeldakse filmi grupilased, töötab noori inimesi, kes ei tahagi seal töötada ka kuidagimoodi seal võtke platsilt, olge. Mu minule lihtsalt pähe ei mahu. Niisugune asi, et see võiks võimalik olla. Ja me olime küllaltki ranged, ma pean ütlema, ega me ei pühitsenud, kui inimesed tätovligi neid, kes nagu kas viibisid, tri, tahtsid, ei tahtnud taguda, et ka kaasa teha nagu kõik, siis sa ei öelnud võrdlemisi selge jutt, nendega sai räägitud, siis. Sellised ei sobi selle töö jaoks. Kui mina tulin, siis oli peatoimetaja ja õige lühikest aega Vassiljev. Tema läks siis ära, siis oli Valter kruuste Vassili fan kirjalik praegu minu teada, tema elab Moskvas praegu, ta töötas siin Tallinnas kuskil mingisuguse ajakiri, just enne, enne kui ta stuudiosse tuli. Ta läks perekonnad, kus minu teada läks ta minema tal väga Alt mõned kuud, mis mul siis oli, Valter kruuste, siis järgmine oli Ants Saar. Siis oli Lembit Remmelgas siis Enn Rekkor ja siis Siiner. Nad olid väga erinevad inimesed, kõik omavahel. Väga erinevad inimesed. Ja ometi näete, tulid nad niisugusse, laske leiva otsa. Kui nii mõtelda, nende töö oli ikka kohutavalt raske, kujutan ette, kui stsenarist ei ole õiged, eks ole, ei ole ju seda kuskilt võtta, jaa. Jaa, kapriissed dressi olid, eks ole, ja, ja tootmisanud taga suure kollektiiviga, töösse tuleb film lasta ja, ja teate, see oli küll meeletult raske töö ja kui väike palk ja mitte mingisuguseid muid sissetulekuid sealjuures ka minu meelest ära vaata, need olid kõik kangelased, kes selle idee peale tulid lihtsalt valdades. Selle töö kõrval vaevalt neil jätkus aega ega midagi muud kirjanduslikku tööd teha. Õige vähe õige harva. Aga meie toimetuses on ju siiski läbi käinud väga kuulsad inimesed nagu Mats traat. Lennart Meri oli koolis kulski kätte, ma ise vaatan, kaevad, kui töötate selle inimeste sees, on kõik nagu oma pere, eks ole ju ja nagu ei oska isegi distantsid endiga pida, laulutsasid kirjanikud oleks Lennart Meri oli äärmiselt südamlik ja missugune on siin oma pass? Nomeetriski Turati tuva tubades ka veel kõrvuti tubadesse mahub, ütleme praegu ta on välisminister, taevane arm. Ülevik. Aga ta erutiik on ta tõesti, praegu on nii moodne rääkida igal pool toimetast ideoloogilisest, sensori, seda ja nüüd on kõik tegijad nii suured, tahate kõik, toimetan neid ära vägistanud ja nii edasi. Kas Tallinnfilmi toimetus on selline, on nii palju, kui mina olen koos töötanud näiteks kroonikas meie toimetajat Peedu ajama. Ülo Tambek oli toimete, Leo Ilves, Vello Kallaste, Nad olid avangardist edumeelsed, et nad oleksid mingisugused sensorid olnud hoi taevas. Ei, vastupidi, Arktikas surusid läbi selliseid asju, mis pärast isegi ahvatasime, kuidas ometi läbi läks. Ja veel mängufilmide toimetuskolleegiumi täpselt samuti. Tsentnerit, nemad küll ei olnud muidugi, kes võis tsensor On oli mängufilmi juures, oli Moskva kinokomitee, kes ütles, kas jah või ei seal täpselt rahad olid seal loomulikult siis käis lõplik otsus ja nii mõnigi kord tuldi väga kurvalt Moskvast tagasi. Ma mäletan neid päevi küll mingit rolli mängis meie oma kohalik kinokomitee, teate minu meelest mitte erilist. Sellepärast et ma ei tea, meie kinokomitee oleks midagi seisma pannud või tagasi lükanud. Ikka käis kõik Moskvast ausaltöelda, kuidas meie või isegi ei Lohtzi kama rääkisin, milleks ta üldse küll olemas on, lapp meid ei häirinud, ei seganud võisidki olla. Aga nii tööd kui sellist. Meil ei olnud vaja sellist juhtinud kilogrammini mitte kunagi kino ministeeriumites. Dettani film. Ta on ikka niisugune noh, omaette tootmisorgan, nagu öeldakse, et selleks on naeruväärne olnudki õiglust näpuga näidata, aga nopped kinokomitee peatoimetaja tuli, võttis ringvaate vastu, nohistas saalis ja vaatas, vaatas ära. Hea küll. Vahest ütles ka midagi ühe või teise paladvastena. Aga ma ise mõtlen ka, et, et see oli niisugune nii naeru Väärt süsteem loodud, et nüüd kas tõesti siis suudi direktor vastavad toimetajad, miks siis nemad ei pea vastutama oma töö eest, nad vastutasid ju. Ja nad eluilmaski ei, ei vastanud ja sellist materjali läbi Grete teadlased C ekraanil ei tohi minna. Nad olid vastutavad ja nad tõesti tegid seda suure südametunnise vastutustundega. Minu meelest seda polnud kunagi vaja, seda kinokomiteed, ostsin, vahepeal loodi mingist valitsused, olid kunagi timatikatsiooni politseid ja need lood ju nii palju nagu stseeni Netlas neid tärkas, meie ikka vaatasime taevatarbeid, millal see oli, mul küll ükskord lõhki läheb ja omavahel läks või tehtud peady lõhki minema, et siis on ju lõpmatuseni ei saa ju suured nagu stuudiogi. Ma imestasin, kui meil oli sellesama toodangumahu juures, tähendab muidugi toodab. Toodang läks kallimaks, aga maht ei suurenenud arvuliselt, eks ole. Ja kasvas, kasvas, vot see oli juba võsapäevil kasvas ta võrdlemisi suureks, midagi 600 töötaja ümber ja mina ise mõtlesin alati käed, taevanärv, üks päev läheb ka see lõbutseda kasvatele lõputud, seda ei ole vaja nii suurt koosseisu. Et palju väiksema koosseisuga võib ju seda tööd ära teha, aga palgad olid väiksed ja kõik. Aga no ikka päev jõudis kätte, pidu oli ikkagi suur koondamine ettevõtlusele tõesti lõpetasin, ei saiti maja paisutada. Ei ole vajadust selle järgi. Minu osakond oli üks väheseid küsis suurendamata läbi aegade. Ja nüüd vist ma ei tea, kas ta nüüd on suurenenud, minu meelest mitte. Muidugi, kõik osakonnad suurenes, meie kasvasime seal, kus töö ajal tehti tööd ja mitte midagi muud, aga siis oli ikkagi see mõned tunnikeseks baaris istuda kohvikus istudes käskite ja siis. Ja siis arvati, et noh, küll te hakkate ükskord töötama nii, nagu kapitalistlikes riikides töötatakse meie vallakaardid võtva vahel meie sätest, oleme välja kasvanud. Mõlemad nääret tahetakse uuesti sisse viia sellist distsipliinitunnet ja see on muidugi väga hea. Olgu selle distsipliini tunda ka kuidas on, ega seda ühega kahe aastaga inimestele sisse ei koolita. See on vist tõesti põlvkondade ja juba lapseeast tuse vili, teda kas on või teda ei ole ka paljutki. Siimaleedi tuleviku määratlused on muidugi täitunud ja ka õiged, sellepärast et eks see Tallinn film, sest ta ei olnud küll üks suur sotsialismi ime selles mõttes, et filme on tehtud palju. Tagasiside puudus ei olnud teada lõpuks, kellele neid filmi tehakse, selles mõttes, et ega ei tegijatega stuudiot ja kunagi ei huvitanud see, kas ta nüüd vaatajale see film meeldib või mitte. Või kui huvitas, siis ikkagi vast ainult emotsionaalses plaanis, aga materjaalselt stuudio selle ka üleüldse sõltuv ei olnud. Ja nüüd on paljugi muutunud. On koondamised olnud, stuudio kollektiiv on vähenenud ja ka filme tehakse vähem. Selle suhtes on juba jällegi midagi muud võimalik öelda, sest et ma ei tea, kas see kõige optimaalsem variant on, sest kui tendents liigub sinnapoole, et jällegi stuudios tehakse kaks-kolm filmi aastas, siis vast see ei ole ka kõige optimaalsem tootmismaht. Sest nii hakkab filmikunst ise hääbuma. Puudub terve konkurentsivõimalus. Aga olgu see selleks, see juba natukene kõrvalpõige ja otsaga juba liiad tänapäevas. Ma loodan, et Siimann on nii lahke ja jätkab oma mälestusi ka järgmises saates, sest tema mälestustevaras on tõeliselt rikkalik. Et meie tänane saade oli natukene lõbusam tavalisesta, siis lõpetasimegi teda ka samas vaimus. Nimelt pakun teile võimalust minna õhtuseid töid ja tegemisi tegema tangorütmis. Duubel kolm.