See oli katkenud Urmas Sisaski missa, st, mis on pühendatud segakoorile noorus. Solistipartiisid laulsid Kaia Urb, Vivian Kallaste, Tiit Kogerman ja Uku Joller. Nagu kuulsite, iga kord ei olegi tähtis oma mina esiletoomine, vaid vajalik on ka oskused oma häält teistega sobitada. Vivian Kallaste TÖÖ aastates, mis seotud Vanemuise teatriga, on nii üht kui ka teist. Öelge, kas oli kohe mõte tulla Vanemuisesse tööle või oli lihtsalt see suunamine või kuidas te sattusite vanemasse? Päris nii? Ei, ei suunamine küll, aga ma olin ennem siin juba ette laulmas käinud. Nii et nende poolt nagu nõudmine siis ja siis kuidas noort lauljat siis vastu võeti? Ega korterid ei pakutud ja palk ei olnud ka teadmiseks? Ei, aga ma sain ühiselamusse toa ja üksi. Ja üksikolin, ma siis ei, mul ei olnud siis mingeid pretensioone noorena pea ees hüppamine on väga vahva, nüüd küll juba mõtleks, kuidas need tingimused, et minna, aga siis ei olnud see küsimus ja ja palk oli sama suur kui raadiokooris, sõin tegelikult, aga kooliajal oli stipendium veel nii et selles mõttes natuke rikkam ma olin, kui ma kooli lõpetasin, siia siia tulles läks nagu tagasi see natuke tähtis. No nüüd, kui me räägime, rõhutame turumajandust, kas see on ka siis nüüd tehtud juba lepingud teatriga ja kui kauaks ja kas on palgaskaala? Ei, minu arust on kõik siin enam-vähem nii. Mul on leping kolme aasta peale, nüüd siis see vaeglõpuni veel üks, eks siis ole näha, kuidas edasi läheb. Aga meenutame neid aastaid, meil ei ole esimene lavastus, millest te kaasa tegite vanemas purgijates? Täiesti. See oli põnev, oli? Jah, ja ma olen seda ennemgi nimetanud, et see on tegelikult soprani roll, mul ei peaks olema õigupoolest sellega midagi pistmist. Aga ju ma ju maika hakkama sain, sest etendusse lubati mul mängida. No ta ei ole vorst vokaalselt raske, aga ma mõtlen just, et klassikalised lauljale on see rütmi pol seal vist väga huvitav ja põnev. Jah, aga ma ei tea, noh, just enda puhul alati muretsen selle vokaali üle. Sest ma arvan, et ma ei tea jänni ei rütmi ega muuga, ma olen ju lapsest peale nii palju erinevat muusikat teisega kokku puutunud, et, et see mulle nagunii esimese hooga võib-olla tundub keeruline, aga sellega tegelema hakata, see ei ole midagi keerulist. Kui palju te nüüd teete? Treeningut vokaali häälele ma mõtlen, kas iga päev ikka käib laulmas ja harjutamas teatris või kodus? Vaat jah, viimasel ajal olen jälle ennast sundinud tõesti iga päev ka trenni tegema, kuigi kuigi vahel isegi väsinud, olen siin aastat kolm-neli tagasi, mulle tundus, et kõik tuleb iseenesest. Nüüd olen jõudnud sinnani välja, et nii iseenesest ei tule, midagi on vaja, treeningut tehakse. Ma vaatan, teil on nii suur plaadikogu, need on nüüd kõik ooperid, olete läbi kulunud, ikka usaldad Gridesse siis kui sai ostetud, siis ikka kohe kuulatud, on kujunenud välja omad lemmikud, aga aga mõned seisavad ja ootavad jälle oma aega, kuni kuni tuleb uus huvi huviring niimoodi. Kas on siis nüüd muutunud see arusaam muusikast ja helikeel ja kõik võrreldes ütleme sel ajal, kui tõbist näiteks? Jah, vist on nii, et õppimise ajal sai nagu ahmitud kõike, mis vähegi vähegi võimalik ja ma olen veel õnnelikust Nõukogude ajast pärit, kus klassikamuusika plaat näiteks maksis rubla 45 kopikat. Nüüd isegi kellele see noh, rahakottides sellele vastu, et endale iga kuu midagi juurde osta. Nüüd noored nimetavad seda saviplaat, eks ole, samas on teil ka CD-mängija olemas, nii et kas teil on ka kompakt Plaati? Ei veel ei veel peab ütlema, et see, see meil veel tulevikumuusika just abikaasaga arvasime, et ennem tuleks need vanad plaadid endal kõik nii veel 1000 korda läbi kuulata nagu ta jumala ajal ostetud, aga vahepeal meil aastaid ei olnudki üldse plaadimängijat kodus. Rahakott ei ulatunud selleni, et aste kvaliteetsed. Aga mis need lemmikooper, tants, mida te kõike enam olete kuulanud, mis plaanid on ära mängitud juba? No ma arvan, Neid on kõige rohkem ära mängitud, neid sai kuulatud, kui me siin tegime seda ooperit ja juba ennem enne kooli ajal sai palju neid kuulatud ja abikaasa jaoks on lemmik trubaduuriks Haida. Nii, nii ongi meil siis nihukest kolm kõige põhilisemat ära mängitud. Plaadikomplekti. Ma ei suuda ju olla kõik need tegelased elus ka, mis ma laval olen pidanud tegema? Ma ehk ei ole ka väga palju, ei ole minu arust ka ütleme, Aldonsast või matan Leenast Rigolettot või, või see, see viiakse nagu lava jaoks jääma küll, aga seal peab ikka olema, ütleme, võrreldes Carmenit teiste rollidega, seal on ikka temperamendi küsimus, ikka küllaltki määraks. On, aga mul on need temperamentsed rolle olnud veel üsna mitu peale Carmenit ju mul siis seda ornamentika on natuke, eestlase mõttes peaks, ütleme, tega Kaera-Jaaniga ise ikka minna. Karn? Jah, see on need kõik, paraku enamjaolt jäävad ikka niisugused eestlase natuuri järgi võttes väga temperamentsed. Ilmselt hispaanlaste jaoks oleks see niisugune äärmiselt rahulik ja tagasihoidlik esitusviis. Te olete vähemalt selles mõttes õnnelik inimene, oled saanud oma lemmikrolli ära teha, on need rohkem ka veel lisaks salajasi soove? Ei, mul ei ole unistusi ega ma ei osanud ka karmist unist, unistasin küll, aga aga see on õnneasi, et teatris nii ütleb, et saab repertuaari võtta sellise ooperi. Ma olen ikka ausalt öeldes enamjagu kõikide töödega rahul olnud, mis on pakutud selles mõttes. Et iseküsimus on, mis publiku jaoks kuulamisel huvi pakub, aga aga ükskõik, millega tegelema hakkad. Süvenedes tundub omale nii huvitav, et et ei, ma oska selle üle kurta küll. Et mõni asi on huvitavam kui teine. On teil ka nii palju aega olnud, et noh, ette valmistada sooloprogramme kaua? Jälle ütlen, et, et sellest on nüüd vast ehk üks neli-viis aastat tagasi, kui ma viimati tegime Taisto ka eesti muusikat kava kahe peale. Ja siis olen vana klassikat siin kala olnud, aga mitte täis Kalavaid jälle kellegiga kahasse. Ei ole olnud nagu ettevõtlikkust, sest just viimased needsamad neli-viis aastat olnud teatris väga-väga töörohked ja, ja väga erinevaid asju on, on tulnud laulda ooperist kuni muusikalini. Nagu natukene pelgan, et ehk ei ole see vorm nii ilus ja ühtlane, et, et hakata üksikkontsertlaval nüüd täit õhtut välja pakkuma ja, ja ilmselt ka aega ja jõudu ei ole olnud praegu, et ehk see saab jälle tulevikus nii tasa tehtud sel hetkel, kui teatris vähem tööd Selle kava ettevalmistamine on siiski enda jaoks suur, niisugune ettevõtmine ja kindlasti väga palju kasu saab sellest treeningu mõttes ja kõiges, aga aga ei saa kunagi minna selle peale välja, et täissaalid või midagi tähendab, see peab olema ikka endale enda juuksur. Sul on teha seda tööd, aga, ja olla siis ka õnnelik, kui saalis on ka 20 inimest, sest nemad on tulnud siiralt ja südamest sind kuulama. Tartu linna eriti veel väiksem ja vähem muusikahuvilisi, eriti kammermuusikahuvilisi. Nii et need inimesed, ma imetlen, kes võtavad, kes on kogu aeg võtnud ette teha neid kavasid. Raske endale ette kujutad, et saal on puupüsti täis. Huvi oleks säärane, kui palju on teil õnnestunud mujal gastrollinud käia, seal samuti on lauljal põnev, eks ole, olla uue kollektiiviga uues kohas uuesti? Ei ole ma kollektiivide mõttes. Ainus kollektiiv, kelle juures ma käisin siin mõni aasta tagasi laulmas, oli Tõnu Kaljuste koor jõuluoratooriumi nendega koos lauldud. Terve Vanemuine on andnud mulle võimaluse reisida. Väga-väga paljudel kordadel, Saksamaal olen käinud, käisime guugeeerruga karsruues ja Potsdamis on olnud seesama õppi, kuubeeerruja ja mitmel korral ka kontsertkavadega. Soomes väga paljudel kordadel käinud siis Tšehhoslovakkias, siis isegi Kanadas käisime Eesti Majas esinemast Vanemuise väikse seltskonnaga, põhiliselt oma näitlejad olid ja siis mina olin niisugune muusikaline illustavad korter, asja juures. Laulsin eesti muusikat, et kurta küll ei saa millegi üle. No kui nii palju õnne esinetud võõrsil siis põlvi värisema ei põlv väriseb ikka igal pool ühtviisi. Aga kuidagi on nii, et, et need reisijatel esinemised on läinud alati kuidagi kenasti ja mai. Meid on võetud alati suurepäraselt vastu. Kellele olete kõige rohkem tänu võlgu saanud laule? Arvatavasti oma õpetaja Tiiu Lewaldile? Läksin konservatooriumisse esimene aasta ma ei saanud sisse, teine aasta võeti vastu, aga ma olin Ellerheina lastekooris väiksest tüdrukust peale laulnud. Ja kõik õpetajad ütlesidki, et kes selle koori on läbi teinud 11 aastat sellest enam päris lauljat ei tule, sest kõik need kriitilised ülemineku aastad on lauldud ja juba on midagi nagu ära rikutud ja ja siis pärast öeldi, et mina olen nagu erand, miski kinnitab reeglit, aga noh, päris nii puhtalt öeldisega tiiv Levalt siiski kangutas lahti mul terve oktavi, mida, mis ma olin laste küljes kinni laulnud olin, laulsin teist alti ja ega ma sealt palju kõrgemale ei saanud. Ja ta ütles, et see tead, mis tema selge on see, et need noodid kõik olid olemas, aga ma lihtsalt ei osanudki neid laulda. Ei osanudki niimoodi suud lahti teha, et need välja veel tuleks. Need tänu temale ma ikka üldse teatris olen saanud töötada. Aga, aga, aga kui nüüd päris puhtalt aus olla, siis muidugi on, on olnud ja ilmselt jääbki nagu öelda, kahe värviga hääl, nii, madalam register, mis on niisugune sügavam ja mugav laulda ja ja kõrgrikkister, mis tuleb pisut soprandlikum välja. Küllap see on juba lapsepõlves mul nii paika pandud. Ja ei teagi, kas oleks võimalust ja ja ettevõtlikkust veel leida üks, üks, üks eriline professor, kes mulle sinna teisele teisele oktavi lega selle sügavuse ja mahlakuse juurde saab panna või kas mul seda üldse on, ei tea. Ma vaatasin, teil on ka kuulutused üleval, et tuleb Milano konservatooriumi professori, seni Anvelti õpilaste kontserti võib-olla temal etalon. Kuulama lähen kindlasti. Ja teate, ma olen olnud niisugune põnev. Mamma riigieksamid tegin, konservatooriumis oli kihlus kloostris, Prokofjevi kihlus kloostris ja ma sain teha Estonia teatri koosseisus kaasa, nii et mitte ainult ühte etendust, vaid ansiimas käis Moskvast avastamas, oli mul terve põnev tööperiood ja minu üheks lavapartneriks oli seni Anvelt. Nii et mul on au temaga koos laval ja just temaga me tegime üheskoosseisus. No võib-olla nüüd tähendab mõned kasulikud näpunäited? Näpunäited on alati, aga ega ma vist söandaks minna enam. Ega mul vist söandaks minna tema juurde midagi küsima. Ta on sedavõrd nimeka, see suur inimene ja ja aga isegi kui julgeks näpunäited, väga head, aga ma arvan, et laulmise juures on kõik asjad tulevad väga pikaajalise treeninguga sest muidu saaksid laulmist raamatust õppida. Kui palju tarku raamatuid on vokaalpedagoogikast kirjutatud ja ametiraamatu järgi ei ole võimalik teha vaistuga ilmselt ja ma ei oska seda seal nõiakunst. Kuigi kõik on konkreetsetel alustel muidugi lõpptulemuseks, aga seda teoreetilist saate sinna peale mõelda alles pärast, kui ma õigesti laulan, mõtlen, et mida ma nüüd teen, kuma, nii laulan ja siis ma saan sinna teooria peale panna, aga vastupidi teooria praktikasse minna on väga raske. No praegu elame kõik jõulumeeleolus veel ja peagi on aastavahetus käes, see tähendab seda, et on palju esinemisi, aga ka perenaisel on ka palju toimetamist köögis, me istume praegu siin kena kohvilaua taga, kas need koogid on teie enese pärast? Ikka küpsetan küll kõigi vahepeal, nüüd mul abikaasa on ära, ta töötab turs praegu selle hooaja. Ja nüüd on nagu küpsetamist olnud, sest mina ise nagu püüan vältida magusat ja mu tütar helistab nagu, nagu poekaupa. Võib-olla on tüdinenud minu kookidest, aga ases nikerdused põlvkond nagu minema ja ongi nii, see välismaine paber on nii tähtis. Et võib-olla, kui paneks oma koogile uhke paberi ümber, ei tulekski. Küsimust on muidugi naljaks. Kaljale liiga ei ole teinud maad? Ei, ma püüan piltide jah, kuigi ma arvan, et mul ei ole see suur kunst sellele liiga teha. Ainult hoogu satun. Aga praegu on abikaasa kodus, nii et praegu on magusasööja täitsa olemas. Aga see kena pitsiline lina, on see ka ise heegeldada? Ei, ei, selle tütar kinkis mulle jõuludeks. Vähemalt tütar teeb korraliku käsitööpoest ostetud, küllap ta ostnud selle kõigi, ta on väga tubli käsitöötegija juba. Aga millega teie närvi rahustates köögis või, või on ka midagi muud lugemine tegelikult rahustangi näiteks kudumisega. Olen sel sügisel siin juba kahe kampsuniga maha saanud. Just oli niisugune närviline periood, mul juhtus olema selline sündmus, elu esimest korda pidin võtma sinise lehmal oli kõripõletik. Esimest korda elus. Jah, olen saanud need aastad niimoodi laveerida, et et ooperis on tihti inimesed kahekesi osa peal, niiet kui, kui saab omavahel vahetada, siis ei olegi põhjust seda lehte võtta. Ja need tükid, kus ma olen üksi olnud osa peal, ma lihtsalt olen iga hinnaga need ära püüdnud teha, et midagi nagu teatri repertuaaris ei muutuks. Aga sel korral tuli see kõripõletik ja äkki tundsin, et nädalas oli vist kolm etendust järjest. Et ma haigena kolme isa järjest teha oleks üks nendest, siis ilmselt ma oleks ka veel ära pingutanud. Ja siis siis kuidagi niisugune närviline õhkkond tekkis ja natuke siin pahandusi ja siis selle nädalaga jõudsime näiteks kampsuni valmis kududa, see hirmsasti rahustab, kui saad oma mõtteid mõelda ja kas või nutad, aga samal ajal käsi käibe, see kuidagi omamoodi maandab seda pinget. Õmblen Ma ka, aga õmblemine? Tihti ajab mind rohkem närvi, kui kui ei tule täpselt nii nagu, nagu vaja, kohe, ma tahan kiiresti kõik valmis saada, mul ei ole sellist kannatust tasapisi pusida ja 100 korda ümber teha. Et teie juures peaks siis kavalust kasutama, teinekord vihale ajama, siis tulevad jälle ilusad kampsunid. Jah, mul on meeles, et, et konservatism närimis näitlejameisterlikkuse tunnis õpetaja kurtis kogu aeg, et ma teen poole jõuga ja ja ei viitsi süveneda ja, ja siis ta leidis enda jaoks võimalused. Ta ajas mind vihale kestaks, sõimas mind läbi või ütles mulle midagi halvasti. Ja siis, kui ma läksin tigedaks, siis sul hakkab kõik tulema, et, et see emotsionaalne seisund, et sind peab kuidagi üles kloppima selleks, et sa hakkad täie jõuga asjaga asjaga tegelema üldse. Et belgia sees midagi keeb, siis üldiselt küll. Ilmselt küll, aga see mugavus kipub kogu aeg üle lööma. Aasta hakkab lõppema, jäeti rahule selle aastaga nii muusikas mõttes kui ka elu ja mõttes. Ja ma jäin rahule küll, kuigi paremini saab alati. Ja praegu on, olen ma endale ülesande uueks aastaks seadnud ennast saada kuidagi säärasesse ühtlasesse ooperivormi, mis nende muusikali tänu muusikali teil on, nüüd natukene nagu on kõike tehtud ja nagu nagu asi on natukene harali, võib-olla tuleb vastav kevadel välja ja ja tahaksid, et see tuleks ooperlik nagu, nagu ta olema peab. Leppisin siin oma õpetajaga, ehk saan hakata tasapisi vahepeal tundides käima ja nii et mul on oma ülesanne nagu, nagu uueks aastaks paika pandud, aga aga selle hooaja minu jaoks ilusaim sündmus oli see mees La Manchast siiski. Ja ma ei kahetse küll, et ma olen teinud muusikali, kuigi ma tunnen, et ma ooperis ei ole praegu 100 protsenti sellises vormis, kui kohe värgid näiteks laulda. Aga see Lamonsanule hingele nii palju pakkunud. Ja võib-olla minu jaoks mingi väike tõestus selleks, et ma, et ma saan näitleja näitlejatööga siiski hakkama, sest lauljatesse suhtutakse ju ikka rohkem eelkõige Klauljatesse ja kaheldakse kõvasti, kas neid neid nagu draamarolli tegema sobikski panna. Palju tänu ja ma tahaks, soovitati muusikalisi hetki ja neid õnnepuhanguid oleks teil rohkesti ja samas ka, kui teil on neid rohkem, siis saavad sellest osa ka kuulajad. Tänan. Meie saate teine päkapikk on dirigent Endel Nõgene. Meie pluss on see, et meil käib ikka palju külalissoliste ja see on ka Tartu publikule vast plussi poole peal. Me käisime ka küll väga suure solistide ansambliga esinemas Turu linnas, näiteks kevadel, kus meil oli suur kontsert, ooperi gala ja oli kaasas ka ballett. Tubina kratina. Sina muusikalini juhti, mida sa tugevamaks hindad, kas balletti, operetti, ooperit? Ma arvan, et meil on päris tegus orkester kes võib anda häid kontserte. Need inimesed, meenutame kasvõi hooaja avakontserti, kus Toomas vanali solistiks. Seal oli väga vastuvõtlik ja publikust tulvil aga see on väga diplomaatiline vastus. Orkestrit on vaja balletis operetis ooperis minu kaudu siis kogu teati merele. Äid loomingusse, võit. Ja kõigile kuulajatele. Vanemuise teatris head muusikaelamusi. Ja kolmanda päkapikurollis on Vanemuise teatri direktor Jaak Villem. Nii nagu meie igas isiklikus elus on teatrielus olnud rõõme ja muresid ja ega asjata öelda, et rõõm ja mure on kaksikvennad, aga aga me oleme hästi seal aasta lõpuni ära elanud ja, ja ma arvan, et nii meie, vaatajad, külastajad kui ka kui ka meil endal on põhjust kujust rahul olla, siis vähemasti väga kaalukalt hinnata selle aasta saavutusi. Me teame, et omal ajal oli Vanemuisel üks kindel sõber, oli avangardi kolhoos kolhoosidel nüüd kadunud, aga kas see aasta on ka toonud teatrisõpru ja toetajaid juurde? No ütleme kõigepealt seda, et me oleme üsna edukad kalt taastanud oma vanad sõprussidemed avangardi kolhoosi aga on ühismajand, kes tahab meiega jätkuvasti suhteid arendada ja kelle juures meie oleme käinud malet mängimas ja korvpalli mängimas ja ja sama on näidanud üles ka lustivere ühismajand sama soovi, kellega ka on päike, esimene samm toimunut, aga selge on ka see, et neid sõpru tuleb järjest juurde ja tuleb uusi sõpru, kes pakuvad uusi koostöövorm. Ja me peaksime olema ju püsti rumal alad või siis püsti ülbed. Kui me ütleksime Nendes koos pakkumistest ära. Nii et mulle tundub, et Vanemuine on tulnud taas ka sellise suhtlemise kaardile mitte ainult teatrimaastikukaardile, vaid, vaid ka suhtlemise kaardile ja, ja meil on üsna toredaid häid koostööpartnereid, kellega me hea meelega jätkame ja keda ma siinkohal kõiki tahaksin vana-aasta lõppu ja, ja uue aasta soovidega tervitada. Pallid tulid moodi, rubla ajal on neid konkurente Atlantise näole ilmunud, kas ei, tõmba publikult ära? Noh, kindlasti on uusi üritajaid ja tore on, et, et konkurents ka ka sellel turul kasvab, kuigi ma usun, et Vanemuisel ei ole põhjust karta ta sellepärast, et kui meie hakkasime palle tegema, ma arvan, see oli aastal 25 tagasi võib-olla isegi mõni aasta üle selle siis meie panime tegelikult aluse pallide traditsioonile sellel selles viimases, 50 aastases elus. Nii et noh, kes hinda traditsiooni, kes hindab kaalukust, kes hindab seda, et, et on garanteeritud korralikud healda, heatasemelised ettekanded. Ja on garanteeritud soe tuba ilusasti dekoreerituna ja, ja väga heatahtliku esinejate seltskonnaga. Need tulevad vähemuses. Alati on meeldiv edasi anda tervitusi, häid soove. Meie tänase saate neljas päkapikk, Estonia Seltsi esimees Aarne Mikk. Kuna enamus Eesti teatreid on välja kasvanud ju samanimeliste seltside tegevusest, siis lõppeva aasta puhul Estonias seltsi juhatus tahab südamest õnnitleda Vanemuise seltsi Tartus. Et nad on samuti oma tegevust taas alustanud ja Vanemuise seltsi kaudu loomulikult kõige paremad soovid ka meie poolt Vanemuise teatrile.