Ja nüüd me tänase õhtu peakülaline lauljatar Eve Randkivi rosina kavantiin Rossini ooperist Sevilla habemeajaja. Me oleme näinud, kuidas sportlased rõõmustavad oma õnnestunud hüpe või võidu üle. Ma olen näinud korra teid siinsamas Vanemuise teatri-kontserdisaalist. Kui te tulite lavalt ära, läks nii hästi, nii õnnelik. Kas te tunnetate mõnikord, et nüüd on hästi laulda õige? Õige harva aga noh, kas nüüd hästi lauldud, no lihtsalt sellepärast, et kuidagi nagu ühiselt, mingi asi on hästi välja tulnud. Jah, olen küll ja võib-olla see ongi, sellepärast on hea meel, kui publikut, aga hästi vastu, sellepärast et et see on jah, vist kõige parem indikaator üldse, mis ära ütleb, kuidas on tookord seal kontserdil ja ega ma ise ikka pärast päris rahule jäänud küll seal oli veel nii palju asju, mis oleks võinud paremini olla ja seda, et vormis oled sa, seda juhtub õige harva. Aga muidugi see jah, et hästi läks selle, mis eelneva jutu kohta. On ikka tavaliselt nii et see on hetk, see hetk, kui sa tuled ära ja kui sa kuuled, et publik aplodeerib ja kutsuksin tagasi kummardama veel ja siis. Aga siis, kui sa oled sealt juba läinud, nii-ütelda 10 meetrit eemale, kui sa jõuad garderoobi, siis hakkad mõtlema, seal tegin valesti, see ei olnud õige ja seda oleks pidanud tegema paremini ja nii ta on. Mõistus paneb asjad paika proovisaalis tunnis töös, kontsertmeistriga töös, õpetajaga, kellel see olemas on. Esinemine laval on selle kõige resultaat. Tähendab, minul on see raudselt nii, et kui ma töötan proovisaalis siis igasugune emotsioon, On, jääb sealt kõrvale, tähendab, asi on, pannakse paika väga konkreetselt väga täpselt ja võib-olla mingisugune eelproov, et siis soovin, et kuidas ja mis, aga aga kui ma lähen lavale, siis ma pean olema kõigest sellest tööst ja köögist vaba. Ma ei saa minna lavale nii, et et ma mõtlen selle peale siis, et kas, kas tuleb, kuidas tuleb või rasket ka teinekord jah, mitte teinekord need alati enne etendust proovin läbi. Aga laval laval on ikkagi ka see, et laval on roll, laval on emotsioon, laval on see, et ma esinen. Laval on see, et ma pean olema hea praegu kotis niisugune raamat nagu Helga Tanssoni kirjutatud Hendrik Krumm. Ja Ma ei oska nüüd tsiteerida, aga sealt tuleb välja see asi, et laulja peab olema stabiilne ennekõike. See tuleb saavutada tööga. Ja on üks tase, millest allapoole professionaalne laulja iialgi ei tohi langeda, tal võib olla tal tal juhtub ja tal tuleb halvemaid päevi. Aga kui mina näen kuul tööplaani ütleme, et mul on esimesel märtsil etendust kaheksandal etendus 11. etendus siis võib juhtuda nii, et mul 15. märtsil on väga halb enesetunne. 16. märtsi hommikul k. Ja õhtul ma tulen kell viis klaveri juurde. Jaak on laulnud ja mul on hääl olemas, vorm olemas ja ma lähen lavale ehmununa. Tähendab seal mingi alateadvuses kusagil mingi asi paneb paika. Tähendab ja kui juhtub etendusse muutus või mingi niisugune, et midagi läheb, vaat siis võib juhtuda, et ei pruugi täkkesse minna, aga üldiselt jah. Peab ette teadma, millal ja mida, mida emotsionaalsem inimene. Ta on Ja arukas seda parem. Lauljal on seda parem külm arvestav, igav nooti välja mõõtel inimene. Ta võib saavutada teatud taseme, aga tal on lagi, milles ta tähendab, latt, millest ta üle enam ei hüppa. Aga emotsioon, niisugune asi, mis, mis võib teinekord sünnitada ime. Mis annab küll seda tuge ja emotsioon. Ma lihtsalt olen lavainimene. Ma lihtsalt armastan muusikat ja laulu ja lava nii meeletult, ma olen seda armastanud titest peale ja ma hakkasin laulma, enne kui ma hakkasin rääkima. Ja minu puhul see, et kust ma võtan selle energia. No ma ei tea, seesama, sama niisugune küsimus. Kuidas see maailm ikka loodi? Minus on see lihtsalt olemas, ma. Noh, ma ei saa, ei või, ma ei tea, ma ei kujuta ette, mäletan lapsena mitte lapsena, noh siis kui ma veel ei ei, ei olnud päeval, või kui ma õppisin muusikakoolis õigemini koorijuhtimist, noh, kuna ma olin nii noor, mind laulmist õppima ei võetud veel. Ja siis esitleti parasjagu Tallinnas seda uut postimaja. Ja seal olid niisugused tellingud pandud või noh, nagu puust need kaitsed ja seal olid puupõrandad. Ja ma astusin mööda neid puulaudasid. Ja mul oli niisugune tunne, et, et see on nagu mingi ma nautisin iga seda sammu, kuigi keegi ju ei öelnud, et ma kunagi lavale jõuan. Step by step. Ilmselt küll ma ise loodan ja et paremad ajad on veel ehk ees. Tertset Mozarti ooperist Cosi fan tutte esindajateks Eve Randkivi, Vivian Kallaste ja Taisto noor. Ameti vahetasite Tallinna Tartuvast. Ja sellepärast, et ju ma siis Tallinnas ei saanud hakkama ja teiseks olid sar tollel ajal kiiver Margarita Voites ja Anu Kaal ja ja nii-ütelda raskekahurvägi oli seal siis täies jõus, kui mina sealt ära tulin. Põnnama? Ei, ma ei löönud põnnama, aga ma ei olnud oma elukooli kätte saanud ja, ja ma ei olnud. Töötajad endaga tegema lõpuni kogu aeg nii kaua, kuni sa elad nii kaua, kuni sa laulad, sest et teatavasti tiit kuusikud enam laval ei olnud, tegi surmani oma hingamisharjutusi. Aga noh, see oli Tiit Kuusik. Ja ja noh Tähendab, noh, mina peaksin kõiki neid asju tegema ikka veel rohkem ja veel tõsisemalt töötama veel rohkem, sest et et elu on, et kui ma teen tööd, kui mul on palju etendusi siis ma muutun paremaks, kui mul ei ole tööd. Kui ma jätan kolm päeva vahele nädala vahele, siis ma siis mul on niisugune tunne, et ma tulen proovisaali, alustan nullist. Tähendab, kõik hakkab jälle uuesti otsast peale. Tunnete, et annate siis mõnikord ka kergelt järele. Ja loomulikult ma tähendab, mina olen, ma olen emotsionaalne inimene ja loomulikult loomulikult ma annan järele, mõnikord viimasel ajal, aga nüüd, kui ma hakkasin tööle meie selle kuulsa kontsertmeistri soe hertsiga, siis siis ma tundsin jälle üle hulga aja, et ma tahan laulda. Ja, ja läksin õhtul magama selle tundega, et küll on tore hommikul tõust ülesse minna, jälle uuesti proovisaali temaga töötada. Vot vot see tunne peaks olema ja see tunne viib edasi. Aga, aga see tunne, kui sa tuled, Travis Talle lihtsalt ja ja laulad sellepärast, et noh, et ma pean harjutusi tegema, et ma pean kuidagimoodi need kõrged noodid kätte saama või, või mingisuguse fraasi ära õppima. See on tühi töö kui seal, kui seal taga ei ole mingit anda jah, emotsioon. Selle juurde jääme. Mõnikord. Ja ma olen väga emotsionaalne inimene ja väga temperamentne inimene tuleb veel. Tähendab, ma olen iseendale ka teinekord üpris ootamatu. Aga samas ei karda vette hüpata tundmatus kohas. Ei. Ma olen hüpanud. Nii mõnigi kord kui kõrgelt kui kõrgelt Noh, kui võtta seda, et teise kursuse tudeng roheline läheb asendama seal 82. aastal Anu Kaalu seal oli siis veel Leningradi suur valge Šostakovitši saamist jah, laulma teeterliljee RAMi poiste toriga, Ivo Kuuse, Teo Maiste ja Urve Taltsiga, Mozarti missa seal ennist siis pidi ikka hulljulgus olema küll. Ja hulljulgus oli ka see, kui ühel filmil Haanja hooaja avakontserdil sai õpitud ära 24 tunniga Tambergi Moores. Ja veel hullem hulljulgus, aga see oli muidugi juba lollus, mis ma tegin, oli see, kui ma lõpetasin konservatooriumi Travjotaga. Vaat niisugust sigadust ei tohiks küll ükski noor laulja teha. Selle kohta ütles Margarita Voites väga hästi, et Estonia. Ja noh, aga tehtud ta oli ja, ja noh tähendab, noor inimene ei tohi kunagi mõelda nii, noor laulja, ma olen siin kuulnud need meie majas ka ühe ühe inimese suust, et aga võib-olla mul ei tule enam kunagi võimalust lavale tulla. Aga võib-olla tõesti ei tule, kui sa endale liigarid. Mina tollel ajal tegin küll jah. Aga kuidagi vedas ja tõusin uuesti ree peale. Kuid jahi niisuguseid niisuguseid fopaasid ei tohiks teha. Selle kohta ütles doktor müürsepp pärast väga hästi kest minu häälepaelu ravis, et et see ja kui sa laps läksid lahtise luumurruga tõkkejooks. Temani õudselt tahtsin, ma väga tahtsin seda teha ja kõike, aga aga tiivad ei kandnud. Noh, oligi kõik ja ma tegin ära vapratavana kanu Aga eks nüüd tunnete, et elate Tartus, primadonna. Ma olen viimaselt kuut tundnud, et ma olen vanem laulja. Et ma olen vanemaks saanud, et ma ei ole nooruke. Et ma ei ole enam see 24 aastane, kes, kes läks kannikesed laulmas Tooniasse omal ajal, et jah, mul on kogemused. Primadonna. No selleks peab olema midagi rohkemat, kui mina olen, et olla primadonna. Samal ajal ma kuulen esimest korda, üks daam ütleb, et ta natuke vanemaks saanud daami teatavast nooreks Ega siis vaat kui niisugune tunne tekib, et nagu lained hakkavad üle pea kokku lööma ja kangesti noor tahad olla, siis tuleb lihtsalt pass lahti teha ja sünniaastat vaadata ja vahel peeglisse ka hommikuti. Kui ma helistasin teile ja leppisin kokku tänase jutuajamise suhtes, siis abikaasa olete läinud poodi ja ma sain aru, et rahakott on peres tee käes. Nojah, vaat nii see asi nüüd küll on, et, et see, mida osta ja kui palju osta ja jah, selle üle pean ikka paraku mina otsustama, et, et kuidas ja mida teha ja see. Nii et vaatamata teil on emotsiooniti osta ameti mingit head prantsuse veini või prantsuse konjakit, mõtled ikka, et kas osta kaalikat kapsast? Ma pean teile ütlema, et konjakit ei armastame üldse. Hea prantsuse veini vastu ei oleks mul küll mitte midagi. Te olete, et sellest ei käi rahakotile kaalikas kapsas on niisugune asi, et nad on hirmus kasulikud, aga nad mulle ei meeldinud eriti. Aga on, on, on, on mõningaid asju, jah, tähendab minu maitse natuke veider. Mulle meeldivad head supid ja mulle meeldivad näiteks väga head salatit ja niisugused ütleme hästi tehtud singirull ja üldiselt, kui on võimalus valida magusa või soolase laua vahel, siis ma ikka olin selle soolase See, kui nüüd ooperikööki selle asja üle kanda, kas siis ooperis on ka niimoodi tõsisemad rollid meelepärasemad soolasemat? Ja vot seda, seda võib nüüd hakata osta oma sellega, te ütlete küll, jah, et naised ei taha rääkida oma vanusest, aga midagi ei ole parata, mina olin alguses niisugune väga kõrge ja väga hele ja niisugune niisugune noh, niisugune lüüriline natuur, nagu öeldakse. Kahjuks on mu hääl muutub ja ma tunnen, et et konservatooriumis mõtlesin õpetajal ikka, et mul on niisugune tunne, et ma laulan ühe viiendiku oma häälest. Otsingud ei ole veel lõppenud ja ausalt öelda midagi niisugust tõsisemat nahtra vihata ja, ja, ja, ja silda ja need on ju küllalt tõsised asjad, aga aga no näis jah. Ma tahaks küll küll jõudu proovida mingi mingi niisuguse niisuguse tõsise asjaga, et, et mitte ainult ei oleks niisugust ooperit, Rillerdamistrile, nihukest, Guloratuuri drillerdamist, selget tõsine peaks olemist. Oh, taevake, kas ma julgen öelda? Et ma seda kunagi teha seal? Ma arvan, et kui sobib, siis ma lähen võib-olla selle jaoks juba liiga liiga eakas, et mulle ei sobiks seda laulda, tähendab minu lemmikooper on loomulikult poeem. Ja seal on üks niisugune võrratu roll nagunii. Et vot kui kui selle kunagi ära lauldud saaks. Noaga, aga kui ei saa lauda, eks siis tuleb kuulata. No Bohemian õnneks meil lavastatud, võib-olla avastatakse hiljem ka peale, miks teid pre kutsutakse? Oi ei, tähendab praegusel hetkel on ju, on ju Häidmineesid Eestis Eestis Pille Lille näol ja Nadja Kunemine oli olemas kaks tükki väga head ja. Ja. Mina poliitilis elus käib nagunii, ta on kirjutatud mudamaadlus, kuidas lauljad omavahel läbi saavad? Ei noh, see käib ikka nii, et kes kelle üle lööb, ega siin muud Varianti ei ole ju. See on ikka see, et. Kes ikka laulis selle kõrbenud või kes sai hakkama ja ja kes ei saanud ja, ja muidugi see tunnetus, et ikka minule on liiga tehtud ja ikka mind ei ole nii palju vääriliselt hinnatud kui vaja ja ja noh, niisugust. Aga üldiselt ma pean ütlema, et väike teater Igaüks võib-olla solistidena veel siin püüab olla rohkem oma Etti oma asju ise ajada ja ja, ja suurem jagu siiski meie meie solistidest ja meie lauljatest, kes siin elavad, kõik sissepoole vaia ajavad oma asju vaikselt, aga aga mina olen niisugune niisugune pooligia õiendan siin ja seal ja teinekord ei saa igaüks aru, et Deve vihkab lihtsalt vahel nalja, asju ei tasu nii väga tõsiselt võtta, et et noh, et minu juttudel niuksed kõmu. Et ega siis ei pea olema just nii, et, et ma seda nüüd lausa nii kohe tahtlikult teen, aga aga, aga selliseid osa väljapoole olijaid nagu mina olen, neid vist vist vist ei olegi kohe teevianiga, me oleme niisugused hingesugulased võib-olla natukene, et me mõlemad, teinekord kipume pähe plärtsuva rohkem, kui vaja oleks. Parkarool tšakoven Bachi ooperist Hoffmanni lood laulavad Eve Randkivi ja Vivian Kallaste. On hetki, kus vahetevahel ma olen mõnede kohe nii riiused, tere, ütle. Aga see läheb üle. Selle kohta, ütles minu vanaemast ja ta omad, koerad kisuvad omad koerad, lepivad. Nii, et see on nii, et kord on kaalukauss ühel pool ka, teinekord teisel pool sisemaal on kaalude tähtkujust võib-olla sellest Mul tuleb selle jutuga seoses meelde üks tore Armeenia raadio anekdoote kus oli küsimus, et mida teha siis, kui tahate tööd teha. Heitke pikali, võib-olla läheb üle. Ja ja laiskuse hood käivad mul peale, aga sellega seda ma lohutan ennast sellega, et inimene peab ikka mingi lohutuse leidma, et Kaalude tähtkujus ongi öeldud niiviisi, et nemad ongi niisugused, nad peavad olema aeg-ajalt aeg-ajalt puhkeseisundis et korjata endale energiat. Ja, ja siis, kui mul on see niisugune energiaperiood, siis ma siis ma võin teha, ütleme, seal päevaga tasa kõik selle, mis ma olen nädal aega tegemata jätnud, et noh, see on mingi mingi omane asi, mõne ajab suhteliselt närvi, et kuidas selline asi võimalik on, et noh, et mina iga hommikul tõusen kell seitse ja ja pesen hambaid kell kaheksa ja söön kell üheksa ja tähendab, ma peaks mingisugune hetk niiviisi vastu küll aga siis ühel hetkel viskab kindla peale ära, siis ma enam ei suuda. Masinate või nii ta on, aga sellele vaatamata olete oma jälje jätnud. Oi, seda on palju öeldud, ma millegipärast tahaksin öeldaks seda õiget jälge ikka veel ei ole jäetud ma kusagil kusagil oma sisemuses noh ma tunnen, et, et see kõik peaks olema ikka ikka palju, palju tõsisem ja palju sügavam ja ja, ja, ja ei, ma ei ole endaga sugugi rahul. Ei ole sugugi rahul. Ja Ma tean, et on olemas, on olemas, on olemas veel veel suurenenud võimalused. Ja on võimalik olla veel parem ja, ja on võimalik. Tähendab, on võimalik üllatada millegagi. Mina ootan ikka seda, seda üllatust, et millal see moment tekib, sest et ilus Eesti keskpärane sopp ranna. Mu hinge ei rahuldu sellega et midagi ilusat mees. Ja. Ma ei tea ju seda aga püüdlen selle poole. Nojah, kolm punkti ja siis siis tuleb öelda, et mina nüüd ei tea, kes need sõnad siis õieti ütles. Krumm kirjutab oma raamatus, et tema ütleb nii, aga mina olen kusagilt kuulnud, et Arderitles ja siis öeldakse härra olla öelnud, et laulja pead Ela hästi magama ja kõvasti tööd tegema. Mis ta ütles, puudu? Mitte midagi, ainult et söögiga on vahel raskusi. Eesti vabariigi küsimus, vat latvad, peaks minema piketeerima sinna Toompeale, et ei saa hästi laulda, sellepärast et ei saa hästi süüa. Aga lase, oli muidugi nali. Aitäh ja okaskurg. Mis ma teen selle kohta, ütleme aktsertut. Tolitseti Lucia aaria ooperist Lucia Dylammer, Moore laulab Eve Randkivi. Flöödi soleerib Margus Kits.