Eks liibris? Täna meie ees kostagnaani Eesti NSV ajalugu ja stuudios on Rein ruutsoo. Vanem põlvkond inimesi mäletab nähtavasti Gustav Nani natuke teisel viisil kui minu põlvkond kes õppis teda tundma 60.-te 70.-te aastate suhteliselt liberaalse, populaarse ja inimeste poolt isegi väga lugupeetud inimesena. Kuid on olemas ka teine Gustav Naan, kes hakkas õigustama küüditamist, kes rääkis juuni revolutsioonist ja Nõukogude võimust kui millestki väga heast ja kodanlikust Vabariigist, mida ei tohi ega taha keegi enam tagasi peale mõningate üksikute natsionalistide. See ei tulnud ootamatult neile, kes on tema raamatuid, mis ilmusid 50.-te aastate algul käes hoidnud ja tundnud seda hingust, mis nendest õhkub. Raamat, millest ma räägiksin, on Gustav Nani, Eesti NSV ajalugu ilmunud 1953. Milles on selle raamatu siis tähtsus või olulisus, kuhu ta paigutuks Eesti ajaloos ja Eesti ajaloo kirjutamises, kus tal on, ei olnud ajaloolane ja ta ei olnud ka inimene, kes oleks tundnud sügavalt Eestimaad ja selle maainimesi. Venemaa eestlane ei tohiks olla tingimata süüdistus. Aga see seletab ühte kui teist inimene, kelle jaoks see maa jäi võõraks ja kes pandi tegema tegu, millele ühegi kohaliku eestlase käsi hästi tõusnud. Nimelt algas selle raamatu kirjutamise esimene faas aastal 47, kui otsustati põhjalikult ümber hinnata ja uuesti kirjutada. See ajalugu, mille oli kirjutanud Hans kuus Hans kuus ei suutnud seda teha. Ta ei suutnud oma elutööd tegelikult ümbe kirjutada, see oli võimatu ja logine jätk. Seal oli jõudmine vanglasse. Gustav Naan aga lõpetanud parteikooli, küüditanud külade ja inimesi, olnud ka Eesti korpuse vastuluureülem, kelle ametite hulka kuulus ka ülekuulamine. Ei tundnud neid emotsionaalseid piie. Samal ajal oli tegemist väga andeka inimesega Genoviiselt isegi erakordselt andeka inimesega. Tema ülesandeks langes Eesti ajalookirjutamine uue ajaga. Kirjutamine. Sõna ajalugu on siin vale juba sellepärast, et nõukogude ühiskonnas ei tegeldud ajalooga kui ajaloo uurimisega. Nimelt selles ühiskonnas oli kõik juba enam-vähem selge, uusi teadmisi keegi ei vajanud. Ajalugu oli vaja panna raamidesse, mis vastas olemasolevale poliitilisele kontseptsioonile. Erinevalt ajaloost, mis tavaalgab sellest, et uuritakse allikaid, kogutakse teavet ja püütakse midagi järeldada. Selle asemel aga uut tüüpi nõukogude ajalugu või mida tuleks nimetada aalseks ideoloogiaks teab juba ette. Ja otsib seetõttu. Neid fakte. Neid ajalooseiku, mis võiksid kinnitada juba olemasolevat valmis skeemi võiks öelda selle ajalooga ka, nii et tema ühekordse kirjutamisega on tegelikult kirjutamine lõppenud. Ja selles mõttes see raamat on ka hermeetiline, ta on lõpetatud terviklik käsitlus mida arvatavasti ei oleks tulnudki muuta. Kuivõrd aga on tegemist mitte ajalooga, selgub just aastal 56. Sel ajal ilmub uus köide. Jossif Stalin oli suunud ja koos sellega kõik need kontseptsioonid, millele raas raamat lükati olulisel määral minevikku. Nende asemele tuli natukene realistlikum pilt, milles vähemalt Stalini isiklikud ohvrid, hiiglikud vaenlased toodi tagasi ajalukku. See puudutab eelkõige revolutsiooni ajalugu, muuta Venemaa eestlaste saatust Pöögelmanni Anvelti. Ja veel terve selle ligi 100000 eestlase minevikku, kes kolmandas lõpul langesid Venemaal ohvriteks ja Eesti kultuuri 1950. aasta pleenumi ohvrite nisugune tagasitoomine. Kultuuri küsimus tekibki nende kahte raamatut võrreldes, kui palju on tegemist ajalooga? Sest ajalugu ei saa ju muutuda niiviisi, et ühel hetkel avastatakse olulisi kultuuritegelasi, avastatakse revolutsiooni juhte. Võib selguda, et ajaloost täpsustatakse detaile. Kui te ei saa muuta kogu pilti ja sellest võrdlusest, kui need kaks raamatut panna kõrvuti siis on näha kuidasmoodi, mitte ajalugu ei süvene, vaid sealt kaovad ära teatavad nähtusel, mida nimetati valgetes laikudeks ja tulevad asemele inimesed tulevad mõned sündmused, mis mõnevõrra hakkab meenutama seda lugu, mida me üldiselt teame. Aga mitte veel päris hiljem on valgete laikude kontseptsioon minu arvates peitnud seda, mida tegelikult tuleks nimetada võltsimiseks. Eesti ei olnud kunagi valgeid laike selles tähenduses, kui seda kehitas Gustav Naan. Me kõik teadsime tegelikult, mis oli juhtunud 1009 40-l aastal. Teadsime, mis seal juhtunud. 49. aastal teadsime, mis oli juhtunud 68. aasta Tšehhoslovakkias ja taasta Eestis. Kogu ajalookirjutamine oli nii üles ehitatud, et seda meeleheitlikult varjata. Tegemist ei olnud segalaikudega mitte teadmata asjadega mittevalgete laikudega, vaid kohati veriste laikudega mida püüti iga hinna eest olematuks muuta. Seos on ebaõiglane või vale öelda, et tegemist nende laikudega kultuuris on väga olulisi ja vähemolulisi seiku. Osa neist kujundavad identiteeti, osalised annavad lihtsalt teadmisi. See osa, mis sellest ajaloost millenaal 1953 kokku pani, on just nimelt identiteedi ümberkujundamine seon. Teise teadvuse kujundamine. Ühe teise maailma nägemise loomine millel oli kolm põhisammast üks oli see, et eesti ja vene rahva sõprus on olnud alati Eesti ajaloo keskne tegur. Selle teine väide on see, et koosik partei on juhtiv jõud ja kogu eelnev Eesti ajalugu on selleks, et SKP võiks kunagi tekkida ja siin võiks tekkida nõukogude võim. Ja kolmas, et kodanlik kultuur ja kodanikuühiskond on oma loomult inimvaenulik. Tegelikult ajalugu, niiviisi kirjutades õigustati vägivalda ja kirjutati ümber meie olemuslikult sisuliselt tähtsad meie ajaloolist eksistentsi. Meie rahulikku eksistentsi kujundavad põhimõttelised jõujooned. Nonii, ajalugu jäi 50-ks aastaks selleks versiooniks, selleks moonutavaks Eesti ajalugu ümber kirjutavaks põhistuktuuriks millest ei loobutud kuni aastani 89 või 90. Ma mõistan, Gustav Naan ei, 1989. aastal, see oli tema elu väga raske hetk. Mitte et oleks paljastatud koaala võltsija, veel hullem, ma usun, et ta mingil kombel uskus sellesse kontseptsiooni. Inimesed suudavad ennast samastada teooriatega, mis killustavad neile hea elu. Gustav Naan oli üks nendest, kes suutis selle ajaloo muuta nii ta teadust laadseks. Tema võib-olla kõige kohutavam omadus oli võime intelligentselt heas keeles vaimukalt propageerida seda, mis võib-olla jäigas stalinistliku Skanseleilikus keeles oleks palju ilmsemini olnud ära nähtav ja ka äratuntav. 1989 püüdis Gustav Naan mitte päästa oma kirjutist. Ta püüdis päästa oma elu mõtet ja koos sellega ka seda aega, mis oli kunagi temast teinud suumehe, kellele ta lootis minna Eesti ajalukku.