Täna on meie ees all väärkam öö, siis ufode müüt ja stuudios on Jüri Talvet. Hiljuti toimus Tartus Colokim romaanikirjanduse retseptsiooni tõlkimise teemal. See oli tagasivaates pühendatud romaani kirjandust, tähtsa tõlkija, semantilised ONGI, hote Edersi marke, see 100 aasta üksilduse romaan rollani anatel Francis ja paljude teiste suurkirjanike vahendaja. Aita Kurfelti 100.-le sünniaastapäevale. Ometi oli kõne all märksa laiemalt ka see, kuidas prantsuse, hispaania, itaalia, portugali kirjandusest tulnud vaim meie Eesti tegelikkust ja kultuuri mõjutanud oma veidi kiiruga kokku pandud saatesõna Coloppimine tagantjärgi üle vaadates olen sealt avastanud, mitugi tähtsat vahele jätma. Ja muidugi vahendajatena tõlkijatena Semper aspel, Kurphelt Boyama keda esmajärjekorras mainisingi, aga näiteks läks meelest New Yorgist tänaseni elav vanahärra latinister oma ist Witter Kõresaar, kes kümmekond aastat tagasi innukalt tagant tõukas romaani filoloogia taastumis Tartu Ülikoolis. Teine, kes ka mainimata jäi, on aga otseteed seotud tänase teemaga Henno rajandi. Just tänu Henno rajandi kahjuks tänaseks meie keskelt kadunud tõlkija ja silmapaistvam filoloogi meisterlikkuse vahendustööle jõudsid eesti keelde varakult 20. sajandi ühe suurima eksistentsiaalkirjaniku ja filosoofi ka müü teosed. Katk 1963. aastal võõras 1000 966. aastal ja siis sõpruse müüt 1092. aastal hiljem iva lihtsamal ajal on nimetatud teosed taas välja antud ühiste kaante vahel ja üldpealkirjaga sisestuse müüt 1989. Viide lihtsam on ajalehe ei olnud juhuslik teost esmailmumine Eestis langes aega, kus igasugune Läänes tärganud uuenduslikkus mõte või väljendus tembeldati südamaid modernistlik dekadentlikuks. Ka müromaalide muidugi, samuti keerulised systentsialistlikud, kuid nad on nii tugevasti sümboliseeritud nende müüte tõlgendada peaaegu et igat moodi kas või pruuni katku fašismi sümbolina romaani katku puhul või nii-öelda kodaniku võõrandamise sümbolina romaanis võõras. Sellepärast nad teoses siiski jõudsid 1960.-test suhtelisest liberaliseerumisest alates vene keelde ja seejärel kohe ka eesti keelde vene keeles ümbritsite tõlketekstid lopsaka marksistliku kriitikaga, mis sümboleid soodsalt lahti seletas, muidu neid poleks saanud ka välja anda eesti keeles, aga, ja see on täpselt samamoodi nagu Kafka Esmo tõlgete puhul neetigi August Sang saatesõnad õigupoolest puudusid. Meil polnud vastaval tasemel marksistliku kriitikuid, võistlus aeti lihtsalt läbi lühikommentaariga autori kohta asjakohase viitega vene tõlke presidendile, vahest nii oligi parem. Märksa rangemad piirangud valitsesid filosoofia valdkonnas, siin ei oleks aidanud Vartsistlikus saate aparatuurist lääne moodsa filosoofia tekstid lihtsalt ei tohtinud ilmuda, sest ilmtingimata oleksid nad õigeusklikud Nõukogude vaimu kahjustanud. Sellepärast olid ka müüs sisestuse müüdi ilmunud 1902. aastal Loomingu raamatukogus tõeline suursündmus. Seda enam tuleb tunnustada tollast Loomingu Raamatukogu peatoimetajat kadunud Otto sammat, kes selle julgustüki venekeelseid pretsedenditu ju ei olnud ette võttis. Ilmselt oleme selle ajaloolise seigad tänu võlgu Glavliti õnnelikule tukastusele. Ka ju mitte ainult selles essees oma eksistentsifilosoofia aluseid, vaid andis ühtlasi edasi talle eelnenud eksistentsiaalse mõtet. Nietzsche, kirgegaar, Heideggeri, Jaspersi, ussellesseztoff ja teised pea olemas meenutades sugugi polnud nii, nagu tähendanuks see tõlge lõpliku läbimurdetsensuurist või midagi sarnast. 1970 viiendal aastal kärbiti minu enda saates esseest küngas siia markese 100-le aastale üksildased need lõigud, kus ma rõhutasin eksistentsi, ristliku mõtte tähendust Ladina-Ameerika uue romaani saamises. Kafka romaanide avaldamisega oli tegemist veel Gorbatšovi perestroika alguseski. Rääkimata sellest, et teie Loomingu raamatukogu, Eesti raamatutoimetus oleks söandanud dolla pakkuda tõlkimist, 11, mõjukatesse, raamatut mässab inimene. See viimane ilmus Lena Tomas sbergi tõlkes alles 1997. aastal. Ka müüt oli suursündmus igas mõttes. Kindlasti polnud ainust Kärksumalt eesti vaimuinimest, kes seda teost kohe ja ahnelt jäägitult haaranud ei oleks. Midagi ligilähedaseltki sarnast polnud Eestisse ka eesti keeles ilmunud ligi 40 aastat. Tegelikult polnud üldse ilmunud, sest meie noorukese skulptuuri esimese iseseisvusperioodi ajal õigupoolest filosoofia nii hea kui filosoofilise kirjanduseni paguluses oli liiga vähe jõude tõlkida. Moondefilosoofiline esseistika oli emakeeles sama hästi kui tundmata. Lisan, et praegu oleme jõudnud teise äärmusse, peaaegu igasugune proosa kirjutas väljaspool romaani või näidendit kulutatakse sees ja see on kolumnistiga, see on kirjandusteaduses teaduslik traktaat, sest see on koolikirjand. Mina nii vabati Sandrey käsitaks, see nagu selle termini algataja Lääne traditsioonis renessansimõtleja Michel demontennichesseedes on siiski esmajärjekorras filosoofilise kallakuga samast teaduslikust viita aparatuuris hoiduv. Kes tahab aimu saada sellest, kuidas näeb välja kõrgetasemeline essees ärgu lugegu kirjandusteaduse seda niinimetatud filosoofia teaduse tekste, vaid just nimelt sisestuse müüti. Seal sulavad tihedamale viisil kokku mõtte metafoor autori, kirjaniku ja filosoofi tunnetus. Tunneme eksistentsiaalkirjanikuna filosoofina, kuid tegelikult siis hüppasid müüdis jublaka müü sünnimaale Alžeeriast 1930.-te lõpu poole alustatud teosest ennast ise niimoodi ei nimeta. Pigem vastandab eksistentsiaalfilosoofiline absurdi sellest lähtuvat mõtet kui need, keda ta käsitleb eksistentsiaalfilosoofia, noh veel kord kirka, koor, jaskar, slaidi, ker, Užellasestoff teevad olemise absurdi vastusena nii-öelda hüppe mingisse utoopilise nihilistlikumi trantsendentsesse lahendusse või siis filosoofilise enesetapp, puu, mida muidu üksipulgi Eritleb siis absurdselt lähtuv radikaalsem mõtte, vastupidi, klammerdub siinse täiesti maise elu külge ja näeb oma ainsa vabaduse allikate, absurdi teadvustamisest ning kõigest hoolimata oma vaimusihte, kaotamata edasi mässamises olemise kaose ja vaikuse vastu. Kuigi inimene on piiratud, annab just mäss ja võitlus selle piirangu vastu elule tähenduse ja rikkuse. Mida rohkem inimene teadlikult mässab piiride vastu, seda intensiivsemalt ta elab. Absurdini ehedaimate epitoomina käsitleb ka müü Donhanni kelle siht on võimalikult palju armastada normide kiuste. Ja samuti näitlejat, kes laval elab läbi arvuti elusid, elab juba seletatult intensiivsemalt kui enamik meist vaate eest muide ka müüdi, kus siis ka ise näitlejana ja lavastajana see palju enam ei tähendab paratamatult teise tundmist, nihilismi, individualismi, kiitust, elujaotuses, osalusest möödapääsmatult toimuvat vastutust. Sellepärast on ta absurdifilosoofia aluseks kujund Korintose kuningas siseFosest, kes müüdi järgi vaheldunud surma enda jäägitult armastavad elu pidi jumalate käsul allmaailmas karistust kandma sellega et lõputult veeretas mäenõlvast üles kaljupanka, mis mäetipud üha jälle alla tagasi veeres. Võib-olla leevendas ka müüsin sõpruse müüdi süüd või nii-öelda süüd Nõukogude ideoloogiliste korravalvurite siin just see, et ka öösel kordagi ei puuduta kaasaegse ideoloogia poliitilist valdust, vaid räägime ikka eelkõige paissurmas kui absurdi peaallikast. Muide, oma teises essees mässab inimene 1952, vastupidi, viska müüma absurdifilosoofia konteksti. Muuseas ka marksismi, tema totalitaarse kriitika seal oli niivõrd radikaal, et tema suur kaasmaalane, peamine eksistentsi teoreetik Jean-Paul Sartre, temaga tülli läks. Ka me vähemalt minu arvates oli tõsisem Jaus Sartre taia harrastanud intellektuaalset flirti marksismi ega, ega maisiga. Minul jäi küllap enamikule, kes seda tõlget Eestisse alates 1917 aastat on lugeda saanud, tähendas absurd, aga eeskätt seda piiratud Nõukogude olu, millesse meid oli ajaloolised tõugatud. Mäss, millele nii jõuliselt üles kutsus ka müü, sai meie olus tähendada vaid teadvuse ja südametamis ärgast tuksed masendava jahistava tegelikkuse kiuste Lootust vabaduseks ja kõiki vastulööke trotsides sisemist kutset kaljurahnu väsimata, ikka üles mäkke veeretada. Rääkis Jüri Talvet