Tere päevast, täna on saates, mulle meeldib muusikafotograaf Kalju Suur, öelge, kas fotograafiks saadakse või sünnitakse? Ikka saadakse, sest sündimisel pole kellelgi aparaati kaasas. Nii ta annab, aga kui nüüd tänapäeva mõelda, siis foto tegemine on üks igavesti lihtne asi, võtate ma aparaadi välja, välku, sähvatus ja pilte olemas? Ei mingit teravustamis, ei mingit avasättimist, ei mingit õiget valgustust. Nojah, on niisuguseid aparaati, aga on teisi, mis anded võivad teha, ise kamandada aparaati, mitte et ta on kõik automatiseeritud. Lollikindel, aga nendega on parem tööd teha, mis saad ise kamandada, siis sul on sügavusteravus, kas sa teed lõpmata terava või teda? Tagaplaan hajub ära. Need kõik on võimalikult kamandada fotograafil. See loob ühe loomingu mõndi juurde. Nii et üks ja pildi tegemise aparaat maksab korraliku pataka ära. Nojah, muidugi, mõnedest asjadest nii teooriaga kursis, need on kõik nii kui öelda juba kauge minevik üle kahe ja poole aasta oma pole selle peale mõelnudki, et peaks mingit aparaati muretsema hakkama. Mis on meil parem kui eelmised? Öeldakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Kas teie esimene pilt tuli välja või ei, kõik mustaks, kui te ilmutust. Esimene pilt oli mul niisugune, et maalin võõraaparaadiga ja pildistasin seisvat seisvaid tüdrukuid. Need tulid mul klassiõde ja klassi perekonnaliikmed. Ja muidugi aparaadi omanik Ants. Ernesaks muidugi ilmutas mulle filmi ära, mul polnud muret, mida kõik tuli välja. Te olete nüüd 40 aastat fotoaparaati kogu aeg kaasas kandnud, kas te ka õhtul voodisse minnes jätate fotoaparaadi kõrvale? Ei, muidugi, jätame kõrvale. Üks prantslane, minu suur eeskuju ja imetlusobjekt kardepressioon. Tema kandis fotoaparaati kaasas käe küljes rihmaga kohe. Leica. Ja tema ütles, et ta ei võta WC'sse kaasaparaati ja mitega voodisse, nii et ülejäänud oli kõik tal kogu aeg aparaat kaasas. Aga on teil mõnikord olnud sellist situatsioone, juhtum, et kirute mõtet, hurra, miks ma käin seda aparaati võtnud kaasa? Ja üks on ja väga-väga kapitaalne prohmakas sel ajal, kui see intrist ründasid Toompead. Sellel päeval oli mul foto suurenduste tegemise päev. Tähendab, ma läksin laborsete näitusepilti, ma ei võtnud üldse aparaati kodust kaasa. Ja laboris oli mul ainult üks seniit ja vaatasin, üks film on ja millegipärast ots ei olnud tagasi keeratud. See ainus Vilv, sest filmis oli ka mul kodusest ma laborit kasutasin teise kõrvalt tol ajal ma olin mitte koosseisuline juba pensionärina. Nii, ja siis mul oli. Võimalus ainult sedasama filmi panna ja see oli juba täis pildistatud will, nii et ma pildistasin seal Toompeal, ühtegi niisugust meest ei jätnud kaete, kellelt ma küsin, filmi oli paar tükki aparaadiga, oi, mul on omale aparaadis sees ainult ja mitte kedagi, neid ma olin isegi seal rõdu peal, kus rahvas all laulis. Sain sinna hoovi peale ja pildistasin sealse masina peale veel. Lipp lehvis, aga seal üks niuke käkkeritsul tuli välja, teine kujund segas nii et korralikku pilti saanud kaks tükki sellest kogu lindiscatreerida, mis olid üks on seal, kus massi vahelt on näha, nagu voolab see intrite rida välja sealt lossiplatsilt laulsin seal kaasa nende nende ülemustega ja, ja olin reporter kohal. Kuid ei olnud töövõimeline sellel samal põhjusel, et sel päeval mul ei olnud aparaati kaasas. Fotograafi elutööd saab näha näitustel, aga vist palju rohkem tahavad pildistajad, kad, nende fotodest saaksid kokku albumid ja teil on neid õige rohkesti. Nüüd just viimastel aastatel ilmunud. Nojah, see on nüüd olustiku sunnil, kui insulti jäin kaks päeva enne laevakatastroofi, siis paranedes juba enam-vähem sain teise gruppi ja nimetusega töövõimetu, nii et siis ma hakkasin kirjastajaks, see pole ju töötegemine. Ja mida ma kirjastan oma isiklikke pildi patakaid raamatuks. Vot nii need albumid sündisid. Ja algasin sellepärast kultuuripiltide raamatust, et neid pilt oli kõige rohkem. Ma olin ju 14 aastat sirp, vasara sirbi reede ja kultuurile. See on kõik üks väljane toimetuses tööl. Koosseisuline hiljem mitte koos fotograaf ja kultuuripilte tekkis palju. Mitte niimoodi, et ainult see kohustuslik kaader, mis mul oli vaja, vaid püüdsin ikka võtta alati ka kõrvalkaadri. Seal võis olla mõni natüürmort tema ateljees või mõni kompositsioon kas või koridoris, skulptuuride kavaimine, millegi muuga. Nii et need kaadrid vaest olid veel paremad, kes räägib, et peale selle isegi perekonnas võis laps olla, mis pakku pere laps on mul kogu aeg-ajalt üks lemmikteemadest pilti peab nägema, mida sa tahad võtta. Ja tihti on nii, et aparaadiga näeb natuke teisiti kui silm. Ja kas siis on minagi võtad valesse kohta teravuse või, või hiljem vaata et kui on väike valgus, et oskad ka ise teha, ala valgustada või pakud üleval, kus kõik need tootmise praagid või nii edasi. Aga pead põhimõtteliselt tead, mida sa tahad, pildista, see peab pakkuma seal huvi. Eriti huvitavad mind humoristlikud motiivid. Need võid olla ka mitte inimesed. Lapsed ja loomad võivad olla ka lihtsalt huumor, võib-olla ka esemetest. Mõni asi on kuskile pandud nii ja ta jätab kummalise mulje. Veidi koomilise olukorra. Ja selliste piltide juures mängib loomulikult situatsioon, kuid mõnikord annab veel teatud nüansiga pildi allkiri. Ja muidugi noh näiteks ma ütlen siis üks pilt, eks ole, lukus on allkiri. Aga seal on vaevalt tajutav trepp ja seal mäenõlva peal on värav ilma aiata. Elukus no muidugi on see ilus pilt koos allkirjaga. Ja teine niisugune ilus motiiv, pilt, mida ma väga kasutanud ei ole, on WC, loputuskastid ja nende juurde kuuluvad torud on risti trepi peal, trepi otsa peal, siis tähendab, et see kemps on remondis. Nii et see on ka situatsioon ise Väikse koomilise maiguga. Üks, mis peab fotograafil olema kindel, see on ka käsi, aga me teame, et paljude fotograafide lemmikteemaks on akt, fotode tegemine täiesti naise keha ilus ja kaunis olla, aga öelge, kui nüüd väga ilus, alasti naine ees, kas käsi väriseb? Ei kuule seda viga, sest esiteks, maalin tegelesin laskmisega kaugemale, kolmandast järgust ei jõudnud aga püstol laskena. Aga see üks treening ja teine asi, see, et mul on olnud kogu aeg põhimõte, et fotograafia, mees olgu lahus sel juhul, sest ma näen kaadrikompositsiooni valgust vaja sättida või vaadata, kuidas on nii, et see ei ole mind kunagi muretsenud, muret tekitanud. Kui lähed niisuguseid asju tahtnud teha, sul peab olema kindel taustule perekond. Kui sa teed seda niimoodi, et salaja siis tekib see ärevus, äkki saab keegi mul teada, aga ma olin sellena ennem, kui ma perekond looma hakkasin. Olin sellega tegelenud, nii et mul seda muret ei olnud. Tähendab inimesed, kellega ma suhtlesin, teavad, et mul on niisugune soov loominguliselt ennast nii-öelda teostada aktifotodega. See on väike ka protest tolleaegse ühiskonnale, sest see oli veidikese põluteema. Sest nõukogude inimesed ei sündinud ja nõukogude inimesed armatsenud. Nõukogude inimesed tegid tööd, naised võrdselt meestega. Ja samas peab ka fotograafil see taktitunne olema, kuidas läheneda mitte ainult akt foto poolaga kae, kui te teete mõnest tuntud inimest. Portreefotod, eks ole, nojah, Actoto juures tavaliselt ma tegin ikka portreepildid neile ja ma sel ajastul kunagi ei püüdnud panna pildile portreeviisile näitusele kuskile ajakirjanduse samad, keda ma olen võtnud aktina, see on vihje tema suunda. Tähendab, meil on ju tihtipeale noortel inimestel üldse niisugune eriti need, kes on saamatud, kemplemise või eputamise soov, et oo, ma olin selle tüdrukuga, see häbistab teda häbistab tüdrukut ja tegelikult toimunud midagi. Võib ka nii olla. Aga seedu nõuab taktitunnet. Mina olen öelnud, et inimene ei pea olema mikrofon. Kui temale räägitakse midagi, siis kajab kõikjal vastu vaid peab olema teadlik, mida talle räägiti. Ja ainult talle. Ja seda hoidma ka omale. Aga kui sa oled nii, kui ütleme plärale ära, Leenu see on kahjuks sulle ja kahjuks sellele, kes on sinul öelda nii usalduslik, kellega on sul usatudki vahekord tekkinud. Kas tööala näiteks iseakti pilistamine, tööalane? Teie viimaste aastate looming on nüüd nagu jutuks saanud kolme toreda suure fotoalbumi millest me juba rääkisime silmast silma seinast seina ja palgast valgesse, aga nüüd on ilmunud ka veel uus suur päevapildiraamat, kus te olete igale pildile juurde kirjutanud väikse jutukese, kas siis saamisloost või mõne naljaka situatsiooni. Rääkige sellest fotost, kus on peal härragentser, jäärameri. Noh, see pilt juba korduta, mul näitustel ka olnud sellest pildist tuleks vist rääkida niimoodi, et võtab inimesele raamatu kätte, loeb ise. Niipalju võin lisaks öelda, et tänu meie presidenti Lennart Merile see pilt sai kingitud ka härrakentserile. Nii et sellel pildil on seejärelkaja juures. Aga see poliitiline anekdoot on siia pandud ja öelda, et igal pildil lugu, see on natuke liialdatud, siis siin on enamus, pilt on ikka nimedega, kuid osa pilte on laiendatud allkirja pärast selles valimikus paremiku vaimulikus uuesti. Ja mõni on sellepärast, et temal on ilus lugu, neid lugusid on mul 14 ainult aga siin on selles suures päevapildiraamatus, on 100 pilti, neid, mis eelmistes albumites kolmes ei olnud, aga mõned on nendest siis korduvatega. Kui te seda Kentšeri ja meripilti tegite, teil oli natuke lihtsam kui minna, sest härra Meri juba teid teadis, kuna ta paar aastat varem olite saanud tema. Foto Est-aastapreemia. Mitte aastapreemia sain, tähendab, ajalehest premeeriti ajalehe konkursil ja see oli siis pilt, kus on see mul jälle pilt on mul esimeses raamatus vist silmast silma ära trükitud. Tähendab ajalehes Rahva hääl, tolleaegses oli esiküljel Lennart Meri kirjanik Lennart Meri pilte, naerev portree. Ja selle kõrval ligidal oli Pealkiri NLKP Keskkomitee poliitbüroos. Need jäi mulje, mõned ütlesid. Kuule, see oli ühendpleenumi teisel päeval, teisel aprillil, 88. aastal. Sa oled poliitoliige nüüd ja muidugi nalja see montaaž nüüd lehe montaazi niisugune ütleme kas siis väike apsakas või üldse niisugune kokkupanemise moment tekkis niisugune. Sellest maalin juhuslikult kohal ja sain selle üles võtta koos. Ja mulle tundubki, et kõigi nende nelja fotoalbumi ühendavaks jooneks ongi see tore, südamlik, mõnus huumor, mis vaatab vastu paljudelt fotodelt paljudelt nägudelt, paljudelt situatsioonidele. Mõned pildid on nimis, tulevad otsekohe, näed ja võtavad üles, aga mõnda pead sa jahtima. Näiteks siin kaanepilt on mul kaks korstnapühkijad ja see nii-öelda kobrutav või värvi. Värviheitev sein on niukene, romantiline tagapõhi. Ja see depilt tekkis mul sellest, et nii teel ja lehest Moskvast helistati, mulle on tarvis portreed, korstna pihkest, konkreetsest neil mingi lugu. Ja siis ma jahtisin nendega ringi, käisin katusel ja kõikjal tänaval pildistasin, sain mitu head näitusepilti. See oli niimoodi tellimise töö, kõrvalproduktid. Öelge, kui kaugele teie fotod on jõudnud üle maailma, millistes maades kataloogides? Nad tähendab Kotoloogides mõnede sõna ajakirjades on vähem. Noh, aga näitustel on ja näitustel võtame siis kaugemaid punkte, nimetame siili, sealt sain medali liivakella eest. Siis on Austraalias pilte olnud toodumi komplektina osana toodud komplektist. Mehhiko muud ja siis on liidus oli meil stuudiumi näitus Kamtšatka. Sealt muidugi varastati kaks aktivisti ära, tunnustus kunstnikule alati toimega photography, vahest kunstnikuks. Kuigi mina olen päevapiltnik ja siis on mul olnud Lõuna-Aafrika Vabariigis tol perioodil isegi imelik, et läbi läksid, need olid diapositiivid. Sealt tuli ka väike tunnustus. Need on kaugem, punktid maid nimetada on raske, kunagi ma lugesin, siis oli veel NSVL ja siis oli mul 40 riiki, aga nüüd on juurde tulnud riike, siis nüüd on Läti, Leedu, Aserbaidžaan, Ukraina, Kasahstan, kus on mu näitused olnud. Nendes albumites on ka väga palju meie kultuuri ja kunstiinimesi ja muusika inimesi, dirigente, interpreet ja kui te nüüd muusikutest portreed võtate, kas seostajatega mõnikord selle muusikaga, mida nad on teinud, mida interpreteerida? Pildistamise aeg on niimoodi, et ma pean vaatama ikka kompositsiooni momenti, meil on kahjuks nii, et meil ei ole dirigendi pildistamine lihtne. Me peaksime prooviaeg minema orkestri keskele, see nõuab vastastikust usaldust, et sina ei sega neid. Muidugi see klõps kahjuks aparaadid on kõik lõpsuvad, ei ole tasase eleida aparaate. Neid ei häiri ja, aga ma tean, et Leningradis oli ühel fotograafil, temal oli oreli sees seal pesa niimoodi. Ja sealt ta võttis vaikselt kõike kuulse, kes tulid. Ja momendil näed, nimi ei tule, mul mäluga lüngad, eriti nimede kohta. Nüüd selle haigusperioodil ja tema sai väga hea komplekti, aga meil on see kuidagi, pead sa kogemata võtma ja ja niimoodi, kui sa oled kohal, näha on, siis on ka see teine dirigendile isegi kuigi ta inimene muusikas elab muusikasse ja tal on see jääb nagu kõrvalnähtuseks või segavaks natukene piltnik hoogu satub, siis ei tule seda meeldigi, las ta seal olla. Mäletan, et ma esimest korda pildise Neeme Järvid rõdult ja tükk oli mul võõras. Ja ma muidugi tean seda, et pildistama peab sel ajal komforti. Ja veel kui forte partissima, kuid siin on see asi, et ta siis vehib ka väga hoogsalt ja siis on see pikk aeg, ei tule kõne alla või, või tuleb väga põnev pilt, ei tea, ühesõnaga see on mäng. Niisugune. Ma olin rõdul. Järsku oli vaikus ja minu plõks tuligi pausi. Järvi vaatas sinna suunda ja rohkem midagi, mulle hakkas palav ja ma läksin ära. Ma läksin ära ja kirusin laste mõttes, et vigane tohmanisune. Ja hiljem oli mul au olla Neeme Järvi perekonnas, kui neil oli viimane jõuluõhtu, see oli tegelikult mitte jõuluõhtuid Paavo sünnipäev koos jõuluvanaga. Ja 30. detsembril siis ma küsisin ka Järvilt, et maestro, et ma tegin, ikka on meeles nihvitaks tema ei mäleta midagi. Muidugi ta elas muusikas lihtsalt kas mõni lamp läheb läbi või midagi muud kõrval eeli võib tekkida. Nii et ma sain selle andeks, selle plõksu, sellega Tseer meelde jäänud. Kõige kenam on see, kus sa saad olla piltnikuna kohal märkamatult, teised teevad oma. Aga kahjuks on minu aparaadid kõikult traktori heliga. Ja niisugust vaikset jäinalt unistama jäigi saamata. Nii et kui omal ajal need päeva piltlikult ütlesid ikka alati, et öelge hernesupp, et siis on kõik suu inimestel ilusti kinni, teie räägite, ma kujutan ette mõne nalja, et inimene oleks aval, oleks rõõmus ja. Noh, Jaan, kui sa saad visata midagi villast või luua momendi, mis huvitav näiteks pakud midagi vaadata kas või oma pilte isegi mõnikord on olnud niimoodi eelnevalt temast tehtud või muid fotosid, tekib jälle meelu kontakt. Öelge, kui suur on teie arhiiv, paljudeni? Ma ei tea, negatiiv on, ma ei tea, ma tean seda, et ma õudsalt palju praaki praegult hävitan. Need tean seda, et mul küllaltki palju negatiivi hävines laboris avarii tõttu kuum vesi pritsis vastu seina ja ülevalt 100. kondentsvesi back. Nendesse suurtes ilmutusvannideks olid filmid ja pildid läbi isegi need, mis olid sorteerimise järgus. Ja seal nii palju oli just neid kirjanikke. Repro pilte tähendab õnneks südameid tähend repro pilte, sest originaalnegatiivi tulid sealt enamusi eemal, nii et see oli siis nagu kaudne löök. Sest repro tähendab seda, et need pildid on kuskil olemas, kas siis kas siis muuseumis, võimalikes, muudes hootides? Ja ma soovin teile endiselt, et silm oleks terav, käsi kindel ja see õige moment jääks. Ka filmilindile. See on muidugi tulevikusoos, sest just see päästikusõrm paremaga esimene sõrmul kõige lõdvem, ma olen proovinud mõned korrad nüüd ka pildistada, siis ma ütlen sellele isikule ja ütlen, kuule, seisab paigal, muidu ma ei saa pilti tehtud sest on võimatu nii kiiresti reageerida. Aparaat hakkad vajutama, surm nii aeglaselt ja teine kaob ära, ennem kui see plõks käib. Aga vaiman ikka virge. Vaimustav, vähe peab ka liha olema.