Eksport ja armastus on millegipärast või õigemini millegipärast teineteist välistavateks mõistetaks. Eriti peaksid nad küllaltki kokku kuuluma, sest sporti teevad noored inimesed, kelle ellu kuulub ka armastus. Ja täna on meil siin ümmarguse laua ümber neli inimest. Kaks Eesti tippsportlast, Inna Rose ja Indrek Sei ja Koit Luus ja mina olen Ülle Karu. Hinna ja Indrek, kas praegu siin raadio stuudios tuleb meelde esimene armastus? Tuleb ikka tuleb tuleviku hakkadeni sorkima, seal minevikus tuleb kasvõi siis juba tegelesid spordiga aktis laskmine ei ole just eriti naiselik ala. Ja kui vanalt hakkasite tegelema sellega? See on köhida naisele hünnite naiselik ala, aga laskmisega hõngust saab tehtud muidugi päris hilja, mina alustasin veel varakult, see oli kuskil 12 13 kolmeteistaastaselt. Aga noh, enne seda tegemistega millegagi, aga, ja, ja kõike sai tehtud, ujutud. Kergejõustikku ma ei tea, mida kõike veel. Noh nagu ikka ollakse, tead. Ja ma kardan, et muidugi kui nüüd minna sinna armastuse poole peale, siis tulin natuke hiljem arvan see natuke liiga vara, see 12 13 tänapäevase pole midagist selle. Abiellutakse lapse vanaaja inimesed, isegi mina veel. Ja aga see esimene armastus on teil meeles, kas segas kuidagi treeninguid sporditegemist ka või, või mismoodi see on, ikka tuleb minna kohtumaja ja aga noh, teatavasti treeningud ja kõik sellised asjad võtavad kogu aja ära. Ei kuna sport ka kaasneb sellise liikumisega tohutult selliseid hoopis tuutud teiste nagu tutvusringkonnaga, siis armastus tuleb ka niimoodi nagu rohkem spordiga kaasnev. Et ka sportlased ja see nagu ei ole takk sel ajal küll ei ole takistuseks aegadel Taivo isegi annab nagu juurde jõudu juurde, hea. No mul on natuke lihtsam selles mõttes, et minu esimene ärastus Riga ujuja Kohe käisime, ühtne, ühtne, ütleme vees. Aga nii ta ongi, ilmselt seal on samamoodi, ma võin ka. Raske. Kergemini ja nagu ei seganud mitte täpsemini segad lõbusam. Kohtusid rohkem, kui vaja oleks. Ma ei oska. Ma ei oska öelda seda, võib-olla ei olnudki. Laulu nihukest vastu vastureaktsiooni tekkinud. Ja kui nüüd aga öeldakse, oli ikkagi see armastas vä? Ja see võib olla esimene armastuse luule, võiks öelda, et saan kiindumuse alles. Jah, et vanemaks saad, siis saad nagu aru asjast. Samas sellega kindlasti kaasneks ka mingisugune emotsionaalne, teine seisund, seisund kas omakorda aitas kaasa sportimisele või, või teatud momentidel takistus. Ma ei usu. Ma olin siis võib-olla nii noor ka, et mõndagi seda päriselt defineerinud üldse ära, mis on armastus, mida ma üldse ei tunnetanud seda nagu eraldi, et vot seal nüüd armastusse on sport, see on nüüd kodu ja nii edasi. Niisugust asja nagu eriti vist ei jaganud ära, et see on lihtsalt üks osa elust ilmselt et ta ei seganud jäilinud ühesõnaga, ja selles mõttes mul ei ole nagu midagi meelde jäänud ka, et ma saaks teda liigitada. Et sporti võib-olla segaks või sportsegaks armastust. Läks kõik vastupidi, et mul niisugust asja küll ei olnud. Tuli meelde. Ma ütleks ka, et ega ta kedagi ei sega noorte osa kindlasti tunnetatav ka kui need inimesed on erinev, kas on poiss, on armunud või, või tüdrukuna armunud ja kui jõuga on arvamus, on ka näha, et see hoopis ikka peeglisse vaadatakse tihemini ja ilmselt see kõik see väljanägemine on väga tähtis ja ja, ja ega see hall peole. Ja ega siis spordis huga healjana ja arvan Ilmselt poiss muutub lihtsalt peale tükkima. Kindlale ei ole, siis, on ju nii, et noh, selles mõttes on, et tüdruk vaatab rohkem peeglisse, poiss küll jääb ka tihemini kindlasti ja püüab kindlasti aktiivsemat sporti teha ja näidata ennast. Tõsi küll, et noorusest ma mäletan, et ma kindlasti püüdsin rohkem, et paremini just mai tea, trennis on nii, nagu ta on, on ju. Et viilimine on üks treeningu osa, on ju, et aga stardis üldse võistlused, ma püüdsin kindlasti paremini, praegu ta on täpselt samamoodi, aga see ei tähenda seda, et ma nüüd seda vähem teen. No ja ega sa ei ole selle vastu kogu praegult armutakse sinusse ju. Ja loomulikult. Tähendab, see on see, ei ole mitte, et minu teha, et kas keegi armunud minu arust see või mitte, on ju teha on juba see, et kuidas mina sellesse suhtuda. Palun väga, kõik võivad armuda minusse, seega on mingi probleem, aga, aga mul on. Ma pean ka silmas, et mulle oma kindel neiu on olemas, nii et sellest tehke. Varvastega. Jääkavale ütlesid muidugi juurde ka et kui sa nii hea ei oleks, kui nii hea välja ei näeks ja kui nii hästi stardiks õpetaksist. Aga see muidugi ei välista absoluutselt suhtlemise, et ma olen nüüd kriips koge ukse ees on, et et minul on üldse nagu läheneda või noh, räägime NATOst nagu öeldakse, et ma ei ütleks, et lootus manna. Aga ma olen alati, no ma alati olen nõus rääkima igasugustest asjadest, aga et see on teatud distants ikkagi tekib selles mõttes, et ma olen vanemaks saanud ja no päris nii peale tulla jookse veel enam, tähendab ütleme vanasti ma jooksen natuke tihedamini igale poole, happe hop. Sportlased üldiselt puuduvadki, noh sellest oli ka juttu põhiliselt sportlastega. Nii et suhtlusringkond, kas teie hinna, teie tutvusringkonnaga põhilised sportlased näha kindlasti, kas teie abikaasa on ka, eks ole, ja Aburgana endine tennisist. Aga kuidas nüüd, kui te päris niimoodi tõsisemalt tippspordiga hakkas tegelema, Inna Rose on aastakümneid ikka võib öelda olnud maailma tipus kas siis hakkas see sport ja isiklik elu, te olete kahe lapse ema perekond? Kuidas te olete need asjad ühildanud? See on kaunis keeruline asi, sest naised, spordis seal iga kord lapse sünd on ka oht, eks ole, et oh, kas ja kuidas pärast saab edasi sportida ja teil oli väga mõistev, on olnud väga mõistev abikaasa. Ja, ja ma ütleksin, võib-olla niimoodi, et laskmine on muidugi selline ala natuke erinev, teistest on pikaajaline kui siin võib-olla ujumine, võimlemine, Ausa nooruse ja ma mäletan, kui meil nüüd muidugi kaldun natuke teemast kõrvale kui jäid ära näiteks meil need Los Angelese olümpiamängud ja peale seda tegi suur spordikomitee tolleaegse NSV Liidu oma tegi suure reisimeele kruiisilaevale, kus olid kõik sport, lätlased koos, kes jäid maha sellest nagu rongist seal nutsid lausa meil nagu pold naasma on, muidugi kurb oli, see oli ka minu olümpiamängud just ujujad ja, ja võimlejad, nad nutsid, neil on kõik läbi, aga nüüd tagasi peaduses selle perega loomse juurde, siis ma ütleksin, et sportlastel on küllaltki raske seda perekonna luua. Kui sa oled just sattunud väga noorelt sinna sellesse hammasrataste vahel, et sa kogu aeg liigud, liigud isegi rasked teki tekki või noh, on rasked, rasked tekkida sellised kõrvalsuhted, kõik on, kõik on õed, kõik on vennad, kõik sportlased ja nad saadad hoopis teise pilguga. Ja kui nüüd on juhus ja näiteks kohtad oma oma seda inimest siis on väga tore, aga kui sa ei kohta ja kui te lähete kohad mööda ja, ja väga tihti juhtubki niimoodi sportlaste, nad lihtsalt kõnnivad mööda, nad võivad olla siinsamas kõrvale võib-olla viie aasta pärast, kui ta lõpetas spordis ta leiab selle inimese joodud. Ja hea mõte ongi niimoodi. Ja minul oli ka niimoodi, et ehk siis tekib selline, mida aeg edasi, seda kõrgemaks läheb, nagu see latt tõuseb ja ja siis juba mõtled, et no mina olen see ja ja, ja ikkagi tahaks nagu midagi muud ja enam ei Need kuidas, nagu vanad armastus, et või kuidagi otsid midagi uut ja uut, ise arenenud edasi ja muidugi täielikult sellised komplitseeritud nagu. Kas see tähendab seda, et saavutuste suurenedes ja lati tõustes sportlane hindab ennast ümber ja ütleme, vaatab teisi palju kriitilisema pilguga. Ei, ma ei, minu suhtes, ma ei saa nüüd öelda muidugi seda üheselt. See ei ole, sellest ei ole. Kas need tulemused ja ma olen nüüd keegi, kes ma olen, aga lihtsalt see inimene areneb edasi. Suhtles suhtlusringkond on suurem ja me oleme käinud rohkem või vähem näinud rohkem. Ja muidugi selle sama inimesega, kes on võib-olla kodus ja ja pole käinud ja pole suhelnud, ei olegi selle inimesega juba nii palju rääkida ja, ja see suhtlemistasand nagu kaob ja, ja lähed, otsid jälle kedagi teist, näed, siin on see suhte ajanud, lõppenud, suhtled ja väga tore. Aga nüüd, et eks ju, et leida nagu võrdväärset partnerit, see annab otsida. Indrek sina oled leidnud omale väljavalitu, kes tegeles spordiga. Paraku see nii on, aga see on seotud mingil määral spordiga, kuna ma sõitsin just võistlustele, rootsime esimest korda, ma nägin teda alles siis oli tutvunud rootsi laaminist, hakkas huvitama, eks ole. Et ikkagi kaudselt Elle spordiga, et võib-olla kui ma poleks laevaga sõitnud Rootsi ma poleks, neil on läinud võib-olla siiamaani rokkim ilmselt oleks näinud ka, aga kes teab, mis siis oleks olnud. Et sport, palavik, sportlane oled siis port mõjutab sind niivõrd palju igas eluvaldkonnas. Hinna, kas teil oli ka probleemi, et kas valida sport või perekond? Ei olnud sellepärast et selle probleemi ütleme sporti armastus ei muna, mul vedas maad väga abikaasaga ja tema loobus. Üks meist pidi muidugi loobuma, kuna mina olen natuke eespool ja ma olin juba siis tol ajal juba nagu koondise, siis tema nagu loobus ja tema natukene tõmbas tagasi. Aitas mind, sest et mina tegelikult oleks võinud täielikult loobuda, sest ma pean ikkagi, et naistel on ikkagi tähtsam võib-olla see perekond ja, ja kui oleks ma sellise fakti ja siis ma kohe päevapealt loobuda sellest, aga kuna tema ikkagi soovitas mitte loobuda, siis miks mitte natuke Staktiivsete tegelesid spordiga ju ka pärast esimese lapse sündimist ja hamba peale teise lapse sündimist või? No peale teise lapse sündi juba nakas nagu taastama siis juba. Ei soovinud eriti ninaga. Ja see on õige seene. Et oleks nagu see sporditegemine teie perekonnaelu natuke häirinud või? Te olete rääkinud jah, et teil on mõistev abikaasa. Eks ta muidugi häirib, miks ta ei häiri, kui me siin kuude viisi oled kodunt ära ja. Aga kas ta nüüd siin ongi see asi, et ta ei tohi niimoodi häirida, et nüüd see perekond laguneb, mõnes kohas ta võib olla kuuleb, selle pärast. Aga tuleb nii mõistlikult sellesse suhtuda ja küllaltki. Mitte nii väga ühemõtteliselt. Siis ta võib kõike säilitada. Kuidas on sportlaste hulgas, kas naissportlased just, ma mõtlen, praegu on paljud abielus või teie oma treeningukaaslased või kellega te koos võistlesid, ta oli ka selliseid probleeme, ütleme, et perekond ja sporti. On on kindlasti on selliseid probleeme. Aga ma ütleksin, et nagu minu ajal oli üldse väga palju oli abielus olnud just nagu laskurite omavahelised, siis nad olid nagu noh, kogu aeg koos ja perekonnad, et aga oligi, mis läheksid lõhki selliseid perekondi. Aga ma ütleksin, et laskurtank rääkis sellest rahuliku loomuga vist ilmselt ja ja, ja selline säilinson Ena üksikud on lahku läinud ja võib-olla niimoodi seganud, aga kõik oma kooru saebanud. Ilmselt on see ka mõistetav, et sportlased teineteist aktsepteerivad ja tunnevad paremini selle maailma probleeme, aga Indrek, sinul kas on tekkinud või haistad seal tekkimas mingisuguseid probleeme sellel pinnal, et sinu neiu ei ole sportlane? Eriti võib-olla selles mõttes, et et ilmselt tema tahab kindlasti ka, onju, me oleme rääkinud ka sellest ja mina tahan ka, et oleks rohkem kaasas muga. Väga raske endale üksi kodus näiteks ole. Laagrites on samamoodi, et kui pikad laagrid, siis ilmselt tüütav niuksed stressimomendid tekivad, igalühel on ka sportlastel ükskõik kes muu eluvaldkond, täpselt samamoodi on need hulka parem kui lähedane inimene kaasas. Ja sellel tasandil muidugi teatud probleemid on, aga see ei ole mitte isiklikku laadne, et me omavahelised suhted hakkad sellega nagu lagunema, vaid see on ikkagi soov, mingi unelm, et oleks nii, et siis oleks tunduvalt parem kõik see. Ja muidugi see üks asi on see pea nüüd igal pool olema, et see on jälle üks valikuvõimalus või vabadus, et et kui ta tahab tulla või noh, me mõlemad tahame koos minna kuhugi, et siis oleks võimalik. Rasin takerdub paljude asjade taha. Siis jõuaksime jälle kohe raha on ja ma ei räägi rahast eriti paljudest vä. Muidugi, kui ta on valinud sportlase, siis ta peab ka arvestama, eks ole. Pikalt treeninglaagrit sõidutada. Ja ta püüab igati arvestada seda asja, aga noh, see on siiski on suhteliselt raske igal juhul, et ikkagi noored inimesed ja mõlemad on ennegi päris kodukanal on raske olla seal niisugused nüansid ja ma ei ole sellesse kunagi veel niivõrd süvenenud ja ma ei ole nii vana, et ma peaksin sinna ilmselt süvenema. Praegu ja ma ei saa sellest paljudest asjadest ilmselt aru, nii veel näiteks elukogemus näitab, mismoodi see on, aga mul ei ole nagu lühidalt öelda, siis ei olegi vist probleeme olnud, eks loomulikkusi nääklemised või noh, on ikka mais joosta üldse spordiga, meil ei ole sellist probleemi olnud, ta tihtipeale sunnib mind taga, et noh, teatud mõttes laiskust on ikkagi nii, mugavust on päris palju. Aga minu puhul on, tema sunnib päris palju taganenud. Et ma ei tea, mind, ei ole see ükski asjana takistanud. Seda ei ütle, et vot näed, ma tahan sel ajal teatrisse või kontserdile minna ja sa lähed jälle treeningule. Aga see ei ole kunagi tegemata jäänud, kui me oleme, tähendab kuhugi minna, päriselt, siin Eestis, et muidugi pikemad väljasõidud, need jääksid ära kindlasti spordi nimel, siis aga aga teatrisse minekut, seda saab alati kokku leppida. Treeneritega teeme trennid teisel ajal ja kõik niuksed asjad, välja arvatud laagrid, võistlused, võistlusel on viimasel ajal seda muutma ei hakka keegi. Eriti veel ühe inimese pärast on. Ja, ja niux, kinoskäimised, teatriskäimised igal pool mujal, ütleme õhtud lõõgastumis, et need ei ole ükski asi ära jäänud. Et kas seda on, ütleme edasi lükatud, ütleme, et kolmapäev mul tõesti ei ole võimalik minna, laupäeval läheme kindlasti, Karel, ütleme kuskil õhtul diskoteeki mingi ööklubisse, seal probleemerit. Aga ma ütlesin talle ühe sellise probleemi teie mõlema jaoks ütleme näiteks on tulemas elukaaslasel sünnipäev ja samal ajal on sportlane seotud mingisuguse pikalaagriga, mis välistab osavõtusünnipäevast. Siin on tegelikult niisugune ohumoment sisse kodeeritud. Ma ütleks ka ei ole, tähendab minu laps ja sellepärast, et ma olen olnud ära selle ajani. Muidugi võib-olla naisterahvad kindlasti, no igaüks müstilisemaid naisterahvad, aga paljudest jäetakse enda teada ka või noh, oma tunded on ju kõike pahatata välja ja kõik ja puha, aga tundub nii, et kui oleks tõesti raske, siis ta ükskõik kuskohast see koht käriseks ja seda tuleks ikkagi päevavalgusele, aga meil ei ole niisugust asja on, et see ei ole probleem. Ja ütlen, et eks on tundmatu selline sõna nagu tüdimus. Näed? Üks vanasõna on ka, et lahusolek tugevdab ja liitu, eks ole, et noh, kuigi see niuke ka absoluutselt Soovime siit otsida seda kinnitust sellele, miks sportlaste abielud on nii püsivad. Ja et kokku võtta neid päevi, siis tuleb juba läheb, siis mina olen praegu abielus juba 13 aastat. Kui nüüd hakata tugevam For, tuleksid viis aastat kokku või päevade. Kui palju teil perega on üldse õnnestunud koos kuskil käia, on ka mõnel võistlusel õnnestunud, et te olete saanud lapsed või abikaasa kaasa võtta. Kui palju teil üldse on võimalus perekonna koheirey tol ajal? See on suitsu täielikult välistatud. Mäletan veel enne. Üks moment oli just enne, võib-olla Saulda, siis tehti väike selline laager siis lapsi kaasa võtta, mina olen paar korda saanud tütre kaasa võtta. Aga siis ta sai abikaasa, oh ei. See oli tol ajal oli kõne all välja ja. Sellel pinnal on Inglismaal, olime Liidu koondisega noortekoondisega siis Euroopa meistrivõistlustele. Tuttavad olid, eestlased on, tähendab, ma ei tulnud neid veel, aga ma esimest korda kohtusin nendega ja ma küsisin siis liidu koondise peatreenerilt luba selleks, et kas ma tohin sinna minna üldse. Ja siis tekkisid absoluutselt niuksed kahtlused. Noh, võib-olla see on loomulik vene inimesele ka. Et mäki lasen jalga ja seesama asi, ma kujutan ette, et oleks eriti, ma olin ju vallaline, noor poiss on ju, aga kui rääkida hinnast, perekonnaga koos lapsed, abikaasa, kõik nüüd on äkki välismaal missugune võimalus, missugune potentsiaal seal oleks lasteaia alga ilusast kodumaast tollel ajal. Et seal on ju üldteada asi, et võimalikult rohkem, samamoodi on isegi need, et tollel ajal oli, kus sul oli maja või no mingi kinnisvaraesemest, mis tollel ajal praegu on näiteks paljud riigid ainult sel juhul annavad sulle mingi elamisloa või tööloa kuhugi riiki, et sul on kindlasti mingi kinnisvara või mingi niuke püsiv asi, et perekond, et sa tuled kindlasti siia tagasi samamoodi, ma arvan, on siis ka. Meil oli isegi probleeme ka, et abikaasad olid võrdväärselt, et Liidu koondises siis oli nii, et kõik välismaale kunagi saanud korraga ikka pidi üks ja maha, kuigi ta oli võib-olla peaaegu üle selles samas, kellega ta asendati selliselt naerul naerualuseks lausa. Aga samas ka kapitalistliku maailma spordisüsteemis oli päris pikka aega valdav seisukoht, et näiteks jalgpallimeeskondadel suure turniiri ajal eraldati mängijad abikaasadest sõbrannadest ja need ei tohtinud külastada treeninglaagritega ega võistluspaika. Aga maailm areneb nüüd see on kadunud. Ja ega aga näiteks, ega siis meil oli treeninglaagreid ka, ega nad ei saanud ühes toas magada. See oli rangelt eraldi. Seal päris robot, see inimene või sportlane, et sa nüüd ainult ambitseda muude asjade kõrval on ju, et see minu meelest on niukseid spordis ka, et mida avaram sa oled, mida rohkem sa saad teha muid asju ka spordi kõrvalt, seda paremini läheb sul ka sport. Kui sul hakkab see sport kinni, keelduma ainult niukseks, klapid tulevad silma ette, tähendab, sisaldub sporditulemus ka tagasi minema. Ilmselt mujal maailmas on sellest ka kõigist aru saadud ja küll miljon. Ilmselt meil on ka juba aru saadud, et see psühholoogia üks asi on armastus, on ilmselt üks psühholoogia osa. Eriti spordis, et sul peab olema võistlustel ideaalne või laagrites üleüldse või ettevalmistus peab olema ideaalsed võimalused. Ideaalilähedased on ju, et kui vähegi võimalik, siis et sportlane saab rohkem ise valida. Aga kas siin tekib ka mingisugune teistmoodi suhtlemine treeneriga näiteks siiamaani on ju laagrites igal pool ainult suhtlemine treener, sportlane, nüüd on veel tekkinud kolmnurk, kus on ka kaasatud siis elukaaslane. No loomulikult, eks ole, nii Saveliselt olla, et et sõbranna, siis sõber, eks ole, või abikaasale keegi hakkab dikteerima sulle siis treeningplaani minu meelest seda kolmnurka eriti tekki. Et treening on ikkagi treeneri ja sportlase vaheline asi ja siis on see vaba aeg. Siis on juba sportlase absoluutselt enda asi. Kas ta nüüd veedab seda kolmekesi koos treeneriga või siis noh, kahekesi siis absoluutselt oma sõbranna või sõbraga, eks ole, et ma arvan, et see on juba seal, vot see ongi see vaba aeg vist ilmselt hakkabki mängima rollis psüühikas, et eriti kui on pikad laagrid või niuksed väga närvesöövad võistlused, eks niuksed tippvõistlused, et, et siis on mingisugune väljund olemas kellelegi. Noh, treener on ka muidugi niuke, ütleme pool isa või poole maa või midagi taolist, aga ikkagi tähendab et noh, sõbranna on ilmselt ikkagi niuke, kellel sa, ma ei tea, mina näiteks ei pihi nii väga midagi, onju. Aga ta võib-olla võiks piksevarras, mis Kuusamaalsetega. Ja ma arvan ka, et sportlane on niivõrd tugev isiksused talle pähe istuda väga raske, isegi selle sammu armastatule inimesel see on täitsa välistatud. Tegelikult, kui ta on ikka siht silme ees, siis nii kallis, armas ta on, ta ikkagi ei pääsenud lähedale. Ilmselt. No kui nüüd laagrites näiteks oli koos osa, kes on perekonnainimesed, kellel olid pered, osakesed olid üksik naisterahvaste puhul, paraku on see asi päris traagiline, ütleme naisterahvad teevad sporti, tippsporti, sporti ja muud nende elus ei ole ja noh, me teame väga palju neid kurbi näiteid, lihtsalt, kus nad ükskord lõpetavad, oligi neljakümnesed ja siis ei ole nagu on peret nagu hilja luua ja oli vahe ka nendega suhtlesid tõdel sellistega ja too oli päris tuimi, tuimi, sportlasi, töö tegijaid. Ei noh, kui see ise täitlesi tuima kliselt asi nutune, ma ütleksin selle kohta ja kurb ja, aga ei, nagu öeldud, ei ole millegiga aidata. Ilmselt tuleneb ka iseloomust, kuidas treener töötab, jõle palju siin, mina olen tähele pannud just Venemaa koondises, et töödeldakse, kui tähendab see töötlus ja iseloom, ütleme nii, et nooruses on ta juba töödeldud sinnamaani, et ta üldse ei pea mõtlema või ta ei oskagi enam äkki mõelda, onju et siis ilmselt need mina olen tähele pannud, et need on kõige kuivemad inimesed ja nad on rasked, pühendunud sellele ühele asjale. Ja ujumises kipub nii olema, et need on eriti niuksed. Väga noorelt alustavad staieri tüüpi poisid siis või tüdrukud, onju, et need on niuksed. Kitsarinnalised. Et tegelikult ongi niimoodi, et potentsiaal on sul tugev, näiteks kui sa lükkaksid selle armastuse kõrval, jätaksid kõik maha võib-olla siis oleks tulemused, eks ju kõrgemad ja sul oleks võib-olla veel paremad tulemused kellel seda vaja. Kas seda on vaja, tuleb siin? Ja teine asi, faktiliselt saaks seda võtta veel teistpidi. Kas elus on see kõige tähtsam see medal rinnas ja pärast oled üksinda? Ja, ja teine asi on see, et kas nüüd ilmus töörügamine, pühendumine ühele asjale ongi õige, on ju näiteks et lükkan kõik kõrvale ja teen ainult, aga samas on aga nii, et noh, ütleme teisest küljest mingi piltlik näide, et üks teeb hirmsasti trenni ja teine noh teebki, onju ja tal tuleb paremini välja mõistlikkuse piiresse, tuleb tunduvalt paremini veel, et see nüüd mingi niuke abstraktne näide küll, aga ma arvan, et see on täpselt samamoodi muus elus ka. Mind ilmselt ka just selle, see panigi nagu päikselise äike, hoiatus, kui ma nägin neid naisi, neid inimesi, kes olid üksikud, kes lahkusid nagu Reiniku, mina noorena tulin sinna tasemele. Ja siis ma nägin, kuidas suhtun, kuidas neid unustati ja ja, ja siis ma sain aru, et see ei ole kõige tähtsam elus. Need inimesed suhteliselt küünikaks ka veel. Ja et see medal, las ta olla on, tuleb, on hea, kui tule, ei ole midagi. Hullu, tegelikult Me oleme spordis juba niivõrd palju võitnud, tegelikult. Ma just mõtlesin ükskord nüüd alles hiljuti, et mis ma võitnud olen spordis Mullela küll Niukest eriti kaalukat tiitlit nüüd ette visata, kellelegi, aga, aga põhimõtteliselt noh, olen siiski jõudnud teatud tasemele spordile, et see on üks sportlik saavutus, eks ole. Aga mis sport minu jaoks on teinud, mis tan, mida ma olen võitnud spordi kaudu, on näiteks, mul on palju sõpru, keda ma poleks elu sees, on kasvõi hinnat, ma poleks elu sees tun tundma võib-olla saanud, kui me poleks koos Barcelonas käinud naine, see on üks minu meelest lõpp meeletu väitel. Ja teine asi on see, et võib-olla ilmselt laik, joome natuke kõrge. Portida on kindlasti võimatu, kui inimesel puudub suur ego. Kuidas perekonnas, kas lööb välja sportlase, see ego ja, ja vahest pärsib või takistada? Eks need ongi. Ei, ma ütlen, minu perekonna kõvastunukest vatti saanud, ma mäletan seda, kui mul oli vist noh, mul tütar oli sündinud ja ja siin ta hakkas juba nii kiskunud taksoga koom, kodus olles, tulen nädalaks ajaks koju, saan alles, elad selle asja sisse, sa vaatad kalendrist issa maganis sõitma. Siis ma muutusin närviliseks, keegi ei saanud aru, miks ma nii närviline aiva seal kuskil kolm, neli päeva. Et siis ma siis ma seal tunda kohe, see oli vastu tahtmist, tulin minna ja. Kui ta on sama asja, on, kuigi praegu on muidugi minu puhul on asi väga lihtne. Et kui on seda rulli või raha, tähendab, siis tähendab tee, mis tahad. Et sul on eriti niuke, viletsa soja mul ei saa eriti kui võrrelda, et mul on ainult selle ühe asja taga, on On ju, et kuidas see kõik toimub, aga koreast vaadata siis noh, kõik asjad lihtsalt ei õnnestu, et võib-olla mingisugune naftašeik Aga samas andis kodus, ütleme noh, pisiasjad, ütleme, et keegi peab võtma vastu mingi otsuse, kas sportlane oma loomult, kui nad on harjunud otsustama ja tegutsema, on see, kes kipub ka perekonnas kõiki pisiasju otsustama. Ja ja, ja häält tõstma küll. Tähendab, minu puhul on selline lugu, et kuna nüüd oma teadliku spordielu jooksul olen olnud ka mõnes mõttes sellest liidu NSV Liidu siis süsteemist pärsitud, et treener oli siiski ülemus paljud asjad, kõik otsustati, käis asjandus kõik ülevalt alla, siis treener üks vahelüli ahelas sellesse, et mina võib-olla või sportlane olles viimane lüli. Et see süsteem, kes ikkagi nii nagu käsu korras. Ja. Ma ütleksin umbes nii, et võib-olla kaks aastat on mul see aeg, kus ma olen nüüd äkki ise otsustama, ma olin 20 aastane, sinnamaani ma kogu aeg ütleme inertsileki oli veel see noh, ütleme enne olümpiat ja kõik need ajad on ju, et siis oli see inerts veel, et ma ikkagi nagu ei tahtnudki mõelda, nagu ma ei tahtnud või ma lihtsalt tahtsin kindlasti, aga ma lihtsalt ei osanud veel mõelda ja siis tekkisid paljud igasugused vastuolud, et mis nüüd saab siis nüüd äkki treener enam ei otsusta või tähendab ise töötasin selle vastu, treener otsustaks. Aga praegu olemisse otsustamisvõimeline tulnud mul just sellises Kodustes asjades nüüd ma suudan ka spordis rohkem otsustada või tähendab selgusele jõuda, mida nad täpselt tahavad. Et kui ma ei ole veel 100 protsendini ideaalne kuju naks, et sõdurid on õige, onju. Aga eks ma püüdlen sinna poole on kodus samamoodi. Et ma võib-olla päriselt, et ma üldiselt pehmeloomuline ka veriselt nüüd oma tahtmist nüüd eriti räigelt peale suru, aga, aga mingid meetodist ilmselt mulle iseloomust sees on kuskil ajusopis, et kas ma lihtsalt, et nad on tegemata ja lõpuks on ikka nii, et minul jääb see noh, ma ei tea, õigus või see otsustamine. Aga üldiselt ma olen nüüd viimasel ajal olen praktiseerinud nihukest asja, et et viimane sõna jääb ikka mulle ja see viimane sõna, jah, kallis. Sest mul on tunne, et sportlane, ma loomult pead olema võitleja ja võitleja ei saa ju taluda kaotustega allaandmist, nii et et juhul, kui on mingisugune konfliktsituatsioon või eriarvamused, siis ilmtingimata püüdleb sportlane oma loomult juba sellele, et tema otsustab ja tema sõna peale. Ja meie peres on niimoodi öeldakse, et on vale arvamus ja minu arvamus. Ilmselt endale käekis, et mul oli ka pidevalt surve all ja kui ma siis koju, siis ma tahtsin kõike ise otsustada, kõike teha. Ühesõnaga sellega mind, väljapääs sellest, kuigi mul oli valesti kõike täiesti minu asemel, mispärast see otsus kõrval lükati, kõrvaldati ikka nii, nagu taheti. Pealseid anti mulle see võimalus natuke nagu neid sulgi nagu puhevile ajada, et ma olen ka keegi ikkagi spordis ei lastud ise otsustada tol ajal jah, dollalis kõik välistatud, täpselt see see oli, nagu öeldakse, Iisrael initsiatiiv oli, oli karistatav. Võib-olla päris unustada kõik täielikud nagu null ja oli tegelikult ikka ja sisse tulid koju solid nagu oma, noh, ma ei tea, oma müüride vahele jõudnud ja siis on Hap leinab vedru lahti. Sportlase, mina olin nii alla surutud, on ju, et kuskilt ikka pidi ikkagi välja lähematest, tugevalt või nõrgalt. Noh, meie dikteeriti lausa riietust ja kõike, et see oli, see oli selline asi Et, et see on nagu see treeneri niuke meisterlikkus, et kui ta tahab sportlasega kogu aeg minna ülespoole ja ülespoole siis ta peab ka need piirid ära jagama, et millal see sportlane hakkab siis täiskasvanuks saab, millal tal tuleb see oma mina lööb nii välja. Sellepärast paljud sportlased vahetavad treenerit, ta lihtsalt minnakse konflikti ja et ükskord enam ei saa, lihtsalt treener on oma selle lapsevanem onliku iseloomuga juba seda asja niivõrd harjunud, onju et noh, et talle tundub see niivõrd vastuvõetamatu, et kuidas saab, et üks hakkab äkki vaidlema, sinu eluaeg on olnud kusse, nüüd tuleb äkki ütlema, mida võib-olla üks asi on, see ka. Aga noh, see on üldiselt ikkagi rohkem iseloomulik tallile NSV liidule. Ega me nüüd on ikka kadunud ikka näha, ikka. Näed kui ta ikka teada sportlase eest ajab ikka samamoodi arenema, täpselt sama tööd tegema, aga tavaliselt ongi paljud lihtsalt mõtled, tan treener aitab, kuid piisab sellest, rollistavad piisad sportlane areneb küll, aga täpselt samu vara eespool kõndima kogu aeg. IRL süsteem oli ka niimoodi Tiugu kuidagi pandud, et ma ei tea muidugi tee spordialadel, ma tean kindlasti, et seal oli ikka noh oli Kunil mõeldud seda armastust ja selliseid omavahelisi suhteid siis olid poetud sealt ma, me olime seal, kes seal on liiga palju neid võimlejaid ja kergejõustiklasi ja ja siis. Seal oli, noh, ikka oli seal massöör ja, ja spetsiaalseid tööle võetud, kes pidid siis aitama lahendada neid probleeme, abielu probleeme ja noorte tüdrukute poiste probleeme ja keegi nende käest küsinud, kas nad seda ise tahavad või mitte? Ei no eks ikka küsiti, võin, tähendab lootsin, et ei, ma ei küsinud, aga lihtsalt, kui kui nähti, et asi läheb kontrolli alt ära, siis suunati sellele poole ja teisele poole. Sest et kuna mõtles, laskespordis on küllaltki küllaltki noh, panema inimesed, mõtleksid, lapsed vähemalt vähe, lapsed ei olnud jah, aga mainin kõrval, kui olid ikka seal võimlejad ja, ja, ja seal päris lapsed ja seal oli, täideti diktatuur, täielik jahistamine kindlasti seal ka toimis täielikult selles sajaprotsendiliselt kindel, kasutati ära küll, et noh, et nagu öeldakse, asemel inimesi ei olnud ja ja kui keegi näiteks nägigi mõnda ja seal ja soovis, siis oli täitsa võimalus seda ka ära proovida ja katsuda tahta, aga ma ei tea isegi. Noh, minu puhul oli see natuke kergem muidugi hinnal ma teadsin teda väga hästi, et olen kuulnud, et ega siis kuulsin, et noh, oleksime olnud natukene parem seda sporti teinud on ju näiteks nagu hinna siis ma ilmselt oleksin hoopis teised asjad olnud seal. Ema, ja isegi see müstiline lugu praegu, et nüüd ma olen nagu tulin alles ja, ja võistlustel nägime vanu nagu sõpru ja ja ongi, meil oli liidu koondisse arst, mees asturi. Ja ta oli väga hea psühholoog, ilmselt oligi, sest ma tean, et kõik naised ja tavaliselt tema tubaraadi käis ikka. Selline on peabki olema keegi, kes ei ole sportlane, kes ei ole aga mingi treener vahepeale, et vahest rääkida jututuba laadi täis nii naisi ja mehi ja ja naistega, ta sai väga hästi läbi, kõik vene naised olid. Ta oskas hoida sellist sõbrameheliku ja samas ta ei lasknud ka nii täi, nagu ei rääkinud seda juttu edasi või ilmselt ta oli väga hea suhtleja. Ja need tuleb välja terav juba. Ma mõtlen just sellepärast, et jätkas ta tüdines naistest ära või viis aastat diskuskile Ameerikas ja tuleb välja transvestiit. Ja mõtlengi tulebki lõikusele minema. Et kas siis kas, kas siis väheke liiga palju mitut suhtlema jah, või ma ei tea, milles on abielus. See nagu saamas, kus olla ei saagi öelda. Ja nüüd on selline lugeda, ma mõtlen, et, et milles asi? Et uskumatu. Ei tea, mõtlesime lasimegi väga, delikaatse probleemi juurde, kus olid. Laagrites olid naised kuusemehed koos, kes oli seal sellist asja või olid siiski liiga noored tütarlapsed dollareid oli naistevahelist, armastust? Ei tea, ei, ei. Tol ajal isegi sellest ei räägitud üldse. Nagu nõukogude liidus ei olnud see nagu probleemil ja sellist asja olemaski, eriti. Ta ja isegi kui nägid või lugesid, pidasid seda kuidagi imelikest ja muidugi oleneb muidugi ka ilmselt sellest pärast ja etapis näitas minu arust vanemad rääkisid ka selliseid väga huvitavaid lugusid tollest ajast. Periood, minu Burjaad oli küllaltki. Ei, ma ütlen, et Liidu koondises oli küllaltki just inimesed on väga-väga-väga toredad, olid tegelikult nii üldkokkuvõttes, mis neist saanud, olete hiljem kokku puutunud neid ja maja Ikraat ongi, et kohtume ainult piiri taga kuskil võistlustel ma näinud ikka ikka tasapisipilt, tegelikult kõik on nüüd ülemused, kõik on suured, suurt tärnidega, suured suured ülemused. Väga meeldiv on kokku saada. Siin just oligi, Itaalias olime lõpud, olime ja seal ei saa, et seal oli staadionil oli see lõpu lõpetamine ja ma sattusin nippide salongi juhuslikult sotsini kohvi juua ja vaatan, issand oligi Pipid, minu kaasnagu, noh, kellega me koos alustasime, kellega ma koos Lazine ja väga rõõmule kohtuda ja ei olnud, ma tõstsin küll, et ega sul piinlik minuga suhelda on ja tavaline Stuhheis, mis need väga rõõmus. Ma ei tea, kas päriselt puutusin kokku, aga aga Moskva lähedal oli küll üks mingi mingi täiesti suvaline inimene käis Liidu koondises. No kõik olid tuttavad nendega, välja arvatud mina. Ja umbes nii, et nad kõik olid temaga nagu sõbrad või no ma ei saa päriselt nagu öelda, maidani minna nii väga nendesse seikadesse sisse, aga ühesõnaga oli niimoodi, et ükskord tehti mintutit tavaks ja noh, siis väga leebelt öeldes öeldes, et siis seesama meesterahvas pakkus mulle nagu armastust, noh see on siis nagu eriti pehmelt öelda, see tähendab siis tähendab, põhjendas seda, et mida sa loll kardad umbes. Ja mis sul siin karta on, kõik on umbes niuksed vennale, et näed, et pole mõtet põdeda, eks. Mullerise absoluutne sokk on ja ma panin kohest millaski. Kõige hullem oligi see, et nagu poisid kõik ise teadsid seda asja. Ja vaikselt minema nagu ja mis mina pidin, sõidame sellega vana väänassiga, pidin kukkuja autosse sain sõbramäe, serveeriti mulle, räägime sõprade juttu, umbes nii, et pole ennem kokku saanud, et umbes saime tuttavaks ja nii edasi. Põhimõtteliselt ma olen ikkagi kokku puutunud ilmselt niukse asjaga, kuigi ma väited. Ta oli mingi homoseksuaalne inimene. Ei, ma karda, jääd see tollase sportsi ikkagi söödi välja need inimesed lihtsalt nüüd. Temal temadele niuke vend, kes tõi selle enne Inglismaale sõit, oligi seal. Kalamarja tõi näiteks nii palju, keegi tahtis, Haapsalust näiteks oli, kui Liidu koondises sõitis sinna Inglismaal oli, siis oli liidu koondisel kokku umbes seitse kilo kalamarja kaasas. Mida portaal kindlasti vajab, aga mitte selles hobuses? No mitte ei saa kogustest rääkida, vajas seda kogust selle jaoks, et rahvas ühesõnaga nemad niukseid asju näiteks siis oli veel, et noh, kuigi oli Liiduga väga head toidud, siis teevad jälle mingit muud niukseid, noh, ma ei tea, pool delikatesse ja siis oli seal tehtud, kui niuke lõkkeplats, kus kohas siis käis punt koos eksnäiteks on selle jutu jätkuks veel nii palju, et need, et ma olin siis äkki nagu üks uus, keda, kes olis äkki nihukeseks huviorbiiti langenud, jälle mina pidin temad kõrval istuma autos, eks ole, paar kordama käe põlve peale niuksed asjad. Me läksime restorani sööma tema kulul jälle inimestel pesi. Kas inimene tema paremal käel kindlasti. Absoluutne psühhoterror, aga minu jaoks on mõni 16 aastane, eks ole. Nii palju ma olen muidugi kokku puutunud, aga rohkem mul ei ole küll tülitatud, et selles mõttes ma tean küll palju, kes on mitte sportlased, et mul ei ole nagu nende vastu midagi, et ma praegu niimoodi väga nii alustavat räägin sellest inimesest, aga aga põhimõte on ikkagi selles, et kui inimene, Ta peaks ikkagi teadma, kellel poole, kui ükskord ei öeldakse silmad mõtetes naguteistkümneni. Ja ma elan nüüd selle jutu lõpuks, et nüüd need, kes, keda ma tunnen nüüd midagi halvasti ei võtaks, selle peale ma ei ole üldiselt mõnele inimene on inimene, tehku mis tahab ta minu elu kallale ei taha tulla minu isiklikku ellu, taani väga sisse ennast. Kokkuvõtteks võiks küsida, et tähendab sporti ja armastust on võimalik siis ühendada. Nii et üks ei sega teist. Kindlasti peabki ühene, mina sellele ei ole sporti ja. Minu meelest on, seal on täpselt nii kui võtta nii kasvõi noorsportlasele, kui tal ikkagi see vajalik on, kui ta tunneb, et et ta tahab sporti teha koos armastusega, no miks mitte siseneda. Seda enam, et igalühel peab ikka lõpuks perekond olema? Ei noh, seda ka ei saa öelda, et peab olema, kui inimene. Muidugi lähtuda sellest, et sporti ei tee keegi eluaeg. Ükskord tuleb seriaal, elu sul äkki plärts silme ette siis kõige kurvem ei taju eriti Venemaal ja seal oli meeletult privileegid välismaal käia. Päevarahad, mis iganes kallilt. Armsad naised ilusa naise endale naiseks. Olla jah, natukene. Naised jäid ilma üldse meesteta, aga mõtlen, mehed said ilusad naised. Siis lõppeks lõpes sport ära, karjäär ära. Naised tegid. Ta iga igast küljest niux jooped, õieti kui just see aeg oli. Ja minu arust on üks armastan üks silmaringi avaldumisviis ka ju teisest inimesest paremini aru saada, üldse asjadest paremini aru saada. Jõuame selleni, et kui sa oled ainult klappidega sportlane, siis sa ilmselt ei jõuta eriti kaugele sellega klappidega ikkagi, mida avaram sa oled? Mida rohkem sa kasutad endale ligi? Armastus viib elu edasi.