Tere, hea vikerraadio kuulaja, taas on käes laupäev ja kell 11, null viis rahva teenrid jõuavad eetrisse teieni koosseisus. Postimehe arvamustoimetuse juht Neeme Korv. Ütleme tere hommikust Lõuna-Eestisse, meie Võru stuudios on Sulev Valner, Jabort, Taal külauudised, tere, Sulev. Tere hommikust. Ka vikerraadio poolt meetrisem Lauri Hussar ja ja kui vabariigi sünnipäeva nädal hakkab lõppema, siis peame kahjuks kurbusega tõdema, et see oli ka leina nädalsest. Kuus päeva tagasi toimus sündmus, mis läheb ühte ritta 1937. aasta Kilingi-Nõmme kinoprojektori plahvatuse ja 1996. aasta Pala bussiõnnetusega milles hukkus kümneid lapsi, nii ka Haapsalu lastekodu põleng viis siit ilmast 10 last ja siiani on selle traagilise õnnetusega seoses need põhjused avalikult välja ütlemata ja tõenäoliselt kriminaalmenetluse raames uurimine kestab veel mõnda aega, aga, aga neid küsimusi, mis on õhkugi õhku jäänud, neid on ju tegelikult päris palju ja, ja üldse mitte tahtmata rääkida siin nendest põhjustest, siis on ikkagi kerkinud väga selgelt ülesse küsimus hoolekandeasutuste tuleohutusnõuetele vastavusest. Kuidas hindate? Tegelikult Lauri nii raske teema, et, et kui, kui hukkunud, siis alati on mul selline tunne, et kes oleme meie, need ajakirjanikud taolisi asju kommenteerima loomulikult küsimusi esitama peame ja ja kui sa siin loetasid seda kurba kurba juhtu juhtunud juhtumeid, siis ma paneksin siia juurde veel 95. aasta detsembris Saaremaa ühisgümnaasiumi põlengu, mis puudutas mind näiteks selles mõttes ju väga lähedased, et ma olen ise sedasama kooli küll teise nime all olnud kooli lõpetanud ja mäletatavasti seal hukkus, hukkus kaks õpilast. Ja toona räägiti just täpselt samamoodi selliste asutuste ja koolide turvalisusest, väga-väga-väga palju ajakirjanduses ja ja oli aasta ja nagu ma ütlesin, 95 ja, ja toona olid need küsimused muidugi märkimisväärset ka teistsugused, et näiteks oli oli kõne all see, et kas koolid üldse jaksavad näiteks endale osta pulberkustuti teid sellises sellises mahus, nagu oleks seda neid mõistlikumad ja nii edasi, nii et et nüüd nüüd on, on, on, on aeg edasi läinud ja, ja nii kurb, kui see ka ei ole, et, et aeg-ajalt tuleb jälle meil hakata taolistest asjadest rääkima ja, ja üle rääkima ja tõesti-tõesti on väga kahju, et, et see sünnipäeva nädalal selles mõttes olnud veel erakordselt traagiline, kui me paneme siia juurde ka selle Hiiumaa autoõnnetuse, kus oli kolm Jah, ma omalt poolt ütleks ka, et me kindlasti oleme sel nädalal kõik olnud ega Haapsalus ja ja teiselt poolt seda isegi nagu kuidagi kuidagi liiga lihtne oleks hakata hakata nüüd kohe rääkima, kuidas kuidas nüüd peab tegema seda või toda või ma, ma oleks väga nõus tegelikult presidendi kõnes öelduga, et et mitte ainult pärast selliseid õnnetusi ei peaks märkama, vaid me peaks ikkagi ikkagi päev-päevalt kogu aeg nagu märkama ja meeles pidama enda enda enda ümber olijaid. Ütleme ka inimesi, kes on natukese, võib-olla teistsuguste vajadustega. Aga et, et otseselt ei saa ju Haapsalus toimunu kohta praeguse seisuga veel öelda, et midagi seal oleks otseselt valesti tehtud. Et siin ei ole nagu võib-olla võrreldes mõne mõne teise juhtumiga, kus on nagu ilmselge, et mingeid nõudeid on rikutud, siis Haapsalu puhul seda praegu ju veel siiski ei tea. Et see on, pigem ta liigitub ikkagi selliste selliste katastroofide hulka, mille puhul pigem käed vahetult vajuvad rippu, sest sa ei saagi aru, et et kuidas see asi saab juhtuda ja miks ta peab juhtuma ja ja noh, et lihtsalt elus elus juhtub hulle asju. Jah, loomulikult lein on see, mis, mis paneb mõtlema teemade üle, pisut laiemalt, aga sellel nädalal on, on, on siiski käivitunud ka diskussioon nende tulevaatus nõuete teemal ja vist ka päästeameti juht Kalev Timberg on, on andnud mõista, et tuleohutusnõuded hoolekande asutustele ei ole piisavad ja ja tegelikult noh, võib olla võib-olla siiski tuleb esitada ka need küsimused, et millised on siiski meie hoolekandeasutuste evakuatsiooniplaanid, et kui palju on seal neid inimesi, kes suudavad operatiivselt reageerida, kui tegu on näiteks voodihaigetega ja kui kiiresti kõik see peaks toimuma, et, et see nädal näitas ju seda, et, et, et ka väga hea varustusega haiglas nagu Pärnu haiglas võib aset leida põleng ja ja suitsukahjustuste tõttu tuli ikkagi märkimisväärne osa haiglast evakueerida ja nii edasi, et need, need küsimused kindlasti tahavad vastust, et, et tõenäoline, et sellega ka praegu tõsiselt tegeletakse ja neid evakuatsiooniplaane hinnatakse, aga siin tekib ikkagi küsimus, et nüüd, kui kui neid evakuatsiooniplaane oluliselt ümber teha ja nendega seoses tulevad tulevad esile ka suuremad kulud ja nii edasi, siis küsimus on ikkagi sellest, et kas selleks on olemas piisavalt vahendeid. Et see on kindlasti teema, mille üle tuleks, tuleks arutleda, et, et, et siin kuu või kahe pärast me ei peaks ütlema, et see teema on kuidagi kalevi alla läinud või et või et hoolimata sellest traagiline õnnetus oli. Et kas, kas sellest on ka mingisuguseid järeldusi tehtud? No kindlasti on hea, et, et sellised mõtted, et see sellise halva asja sellise sellise tragöödia järel ütleme, see hea külge halva asja, vähekese väikenegi hea külg on see, et võib-olla tänu sellele õnnestub ära hoida mõni mõni järgmine olukord, kus tõepoolest nii-öelda lihtsalt natuke hoolsam nõuete järgimine või nende nõuetele Lukase täpsem sätestamine hoiab ära mingi mingi järgmise õnne ehkki jälle tagasi pöörates ei ole päris kindel, et kas näiteks Haapsalu põlengu puhul noh, oleks midagi muud, et kui, kui keegi ei oska praegu öelda, et, et mida oleks siis pidanud tegema näiteks nende nõuete sätestamisel teistmoodi, et seda haapsalu põlengut poleks olnud. Võimalik, et, et see tuleb välja uurimise käigus. Aga, aga kindlasti on, on see hea, et, et need teemad nagu üles kerkivad ja ja kui seda nagu rahaga sidustada, siis noh, võib jälle retooriliselt vastu küsida, et kas inimelul on üldse mingi hind, mida mida niiviisi rahas seada, ehk teisisõnu, et kas, kas selline vastus saab üldse nagu, nagu olla mõeldav, et et mingid ilmselged nõuded oleks vaja hoolekande asutustele seada, aga arvavad, et nagu ei raatsi sellele piisavalt raha kulutada? Ka, et tegelikult neid ütleme, see küsimus oli muidugi täiesti selgelt retooriline, aga aga, aga põhimõtteliselt me võime siiski teatud selliseid lahendusi kasvõi siin viimastest aastatest näha, kus tegelikult on tehtud päris palju näiteks kampaaniat suitsuandurite teemadel ja, ja tegelikult on ju ka olnud juba täiesti selgeid näiteid, kus suitsuandurid ongi päästnud neid neid inimelusid, sellepärast neid küsimusi tõepoolest Lauril on õigus, neid tulebki alati küsida ja. Aga Ma arvan just, et kui ma tõin siin selle 90.-te aastate näite, siis ma arvan, et aeg peaks küll olema juba nii kaugel, kus me ikkagi kui me leiame, et on teatud ütleme, teatud mingi kustutite arv või teatud kustutussüsteem või teatud andurid või asjad, mis peavad kuskil olema, ma ütlen, et ma ei ole spetsialist, et seda kommenteerida, aga kui asjatundjad seda nii ütlevad, siis ma arvan seda, et see raha peab meil olemas olema, kui me tahame, tahame noh, see riik olla, mida me siin ehitanud oleme. No sina oled peale oma kõikide ametit pressinõukogus ja nii edasi veel nüüd ka valimiste ajal hea valimistava valvur ja ja ühte haapsalu põlenguga seotud teemat käsitlesid Te te ka hea valimistava valvurid täna tegu oli siis Tallinna linnavalitsuse abilinnapea nõuniku Priit Kutseri sissekanne sotsiaalmeedia võrgustikus Twitter tar, kus ta, kus ta leidis, et, et selles õnnetuses on, on süüdi praegune valitsuskoalitsioone, et te võtsite valimistava valvurid täna üsna sellise üsna üsna tauniva, võib-olla isegi äärmiselt kriitilise hinnangu selle selle arvamusavalduse suhtes. Mina ega ausalt öeldes no ma jälle ütleks Kes selle vastu, et kas on üldse võimalik mingit teistsugust arvamus või seda hoiakut võtta, et et tegelikult me valimisvalvurite seas ka omavahel arutades saime üsna ruttu aru, et küsimus ei ole siin üldse nagu mingi hea valimistava rikkumisi sisse, et see on nagu palju laiem selline eetiline libastumine. Et sellist tragöödiat üldse üldse rakendada päevapoliitikasse või valimiskampaaniasse, et et ega see ei väärigi, nagu minu meelest pikka juttu, see on, see on, see on pigem seda tüüpi tegevused, nagu noormees oleks olnud mingil viisakal vastuvõtul ja seal püksid maha lasknud ja, ja midagi teinud. Et, et noh, ma arvan, et ausalt öeldes sellest ei räägitudki pikalt, lihtsalt lihtsalt see on sobimatu ja selliseid asju. Ma arvan, et niiviisi käituvad käitumise kohta ei ole nagu nagu viisakas seltskonnas. See, mida me nägime, on muidugi õpetlik selles mõttes, et et sotsiaalmeedia on, on ikkagi see koht, kus ei saa mõtlematult lobedalt ülbelt või solvavalt või täiesti ebaeetiliselt käituda, et et, et ka see ka selle näite põhjal me võime tegelikult öelda, et see kontroll sotsiaalmeedia üle on olemas kasvõi selle tarbijate näol ja tegelikult üks hea näide, nagu sotsiaalmeediaregulatsioonist on, on, on see samuti. Nojah, ja ikkagi, ma ütleks siia juurde, et, et siinkohal peab noh, tunnustavalt ütleme küll küll nii-öelda tagasihoidliku tunnustusena ütlema, et siiski samal päeval ka vähemalt Keskerakonna esimees taunis sõda suhtumist. Ehkki noh, pole küll teada, kas tegelikult midagi midagi nii-öelda edasi tehakse või, või ütleme, antud, et inimene jääb edasi nii-öelda nõu andma. Linn Tallinna linnavalitsusele, ehkki on natuke arusaamatu, et mis nõu põhimõtteliselt selline inimene nagu annaks nõuniku ametikohal. Aga, aga noh, ütleme et igal juhul mingi mingi nagu elementaarne asumine, nagu korralike inimeste positsioonile toimus siiski ka ka ütleme Tallinna linnapea, abilinnapea tasemel. Ja et mulle tundus, tundus ka, et mingisugune kui Lauri tõi siin näiteks selle sotsiaalmeedia, siis minu meelest siin eelmiste valimiste eel oli, oli see, et väga paljud siuksed poliitikud ja poliitikute nõunikud ei olnud nagu mõistnud, et see, mida nad räägivad kuskil blogides, see, see on kuidagi nagu, nagu teistlaadne avalik esinemine, kui see, mis nad räägivad, ma ei tea, raadioeetris või kuskil kõnet pidades et mulle tundub, et tänaseks on need asjad ikkagi palju selgemaks saanud. Nojah, aga Facebooki ja Twitteri teemal ei ole selliseid diskussioone veel tekkinud, et sealt võetakse nopitakse küll üht koma teist välja, aga, aga sellist laia diskussiooni, et, et mida sinna kirja pannakse, selle, seda ei ole ju nende nende põhjal tekkinud ja ja väga paljud inimesed naudivad ikkagi seda, seda noh, nii-öelda turvalist, karistamatu, sest nii Facebookis kui ka Twitteris, kui me vaatame, mis seal tegelikult toimub. Et mõneti on see mõneti, on see selline väga hea ja õpetlik näide, mis, mis tõenäoliselt ikkagi pisut korrastab ka seda maastikku, mis seal toimub. Jah, te võite muidugi vastu vaielda Ei, aga pole midagi vaielda selles mõttes, et lihtsalt inimesed peavad aru saama ja ilmselt aina rohkem saavad ka nõuetega mingeid blogimine või Twittimine kui on ikkagi põhimõtteliselt avalik sõnadega. Ja noh, kui mõni aeg tagasi meil oli ju isegi situatsioone, kus näiteks Eesti vabariigi mõned ministrid väga vabalt ennast mõnes blogis väljendasid, et justkui, et justkui valitsuse pressikonverentsil ei sobi niiviisi rääkida, aga siis umbes lähed arvuti taha ja hakkad blogima ja siis justkui nagu tekiks mingi teine reaalsus ja need sõnad, mis sa siis sinna nagu kirja paned, võivad olla suhteliselt ebaviisakad, kui mitte ropud. Et, et see on ju tegelikult mingisugune uskuma teadvuse kahestumine või et sa ei saa ju tegelikult ja iga normaalse mõistusega inimene saab aru, et sa oled ikka sama inimene edasi ja sea, sa vastutad ka nende sõnade eest, mis sa sinna kirjutad. Sarnast mõtteviisi kritiseeris ka president Toomas Hendrik Ilves oma aastapäeva kõnes, milles ta kutsus üles inimesi, olla hoolivamad ja, ja sallivamad ja, ja tõepoolest see, see leina päev ja leinanädal, et see, see oli väga tähtsal kohal ka presidendi kõnes, aga aga presidendi kõne kohta on on arvatud päris päris palju ja, ja loomulikult on tekitanud väga palju küsimusi, et miks poliitika ja valimised jäid presidendi aastapäeva kõnest pea täiesti välja, kuigi valimisteni olid jäänud vaid vaid mõned päevad, praegu juba elektrooniline hääletamine käib, et seetõttu oli väga paljudele üllatus, et peaaegu üleüldse president ei pühendanud oma kõneruumi valimistele ja päevapoliitikale. Kas teie jaoks? Sulev, sa kuulasid vahetult Ja mina ütleks presidendi kõne kohta ma, ma võib-olla vaidleks sulle Lauri vastu, et et jah, et see oli kindlasti üks sümpaatne joon, et president ei kukkunud seal näpuga viibutada oma ühe või teise poliitiku Nasty selliste konkreetsete eilse päeva, tegude või võimalikke niisugust ütleme kohe-kohe saabuvat asjade kohta, aga et ta võttis sellise laiema laiema vaate, et põlvkond ja põlvkonnad Nojah, aga seal on ka veel, vahel on sinna vahele mahub väga palju, et üksikteost kuni sellise sellise rahvuse, suurte eesmärkide ja sihtidega välja sinna vahele mahub väga palju, et president peaaegu üleüldse ei keskendunud sellistele natukenegi väiksematele teemadele. Ja ja aga, aga, aga ma tahtsin vaielda selles suhtes vastu, et kui sa ütled, et see president ei käsitlenud, et presidendi kõne nagu ei käsitlenud valimisi või või ütleme, et ei mõjuta valimisi, siis ma julgen arvata, et presidendi kõne võib valimisi mõjutada toda noh, samamoodi nagu ütleme, ühtse Eesti suurkogu etendusegi laadne nähtus, et ta nimelt asetab tegelikult selle valimiste sellise tihtipeale tõesti sellise väikese päevapoliitilise sebimesi nagu sellisele palju laiemale laiemale taustale Taala, sa said minust natuke valesti ja me kõik nagu valijatena tegelikult. Ju ju ka pärast seda presidendi kõnet, seda enam tegelikult ilmselt. Ma arvan, et väga paljud inimesed mõtlevad, vaadates neid valimisloosungeid ja lugedes valimisprogramme või kuulatasid järgmisel nädalal toimuvaid neid viimaseid debatt näiteks peaministrikandidaatide vahel. Nad asetavad selle sellele taustale aga tõepoolest, et kes neist meestest, naistest on nüüd see inimene, kes või nendest poliitilistest jõududest, kes tegelikult nagu suures plaanis meid kuhugi viib, kes ei paku lihtsalt mingit väikest väikest präänikut meile, et, et homme homme nii palju kroone või eurosid juurde. Et jah, ma mõtlesin, lugesin vastukajasid sellele. Presidendi kõneleja ja valdavalt need vastukajad olid, olid väga-väga positiivsed paljuski nendele või tahaks ka ise vastu vaielda, aga aga see kõne oli selline, temas oli. Temas oli hästi palju sellist, selliseid kas mõtlen pateetilisi pateetilisi väljendeid ja ta oli selline, ta oli selline oligi selline, selline, selline mingil mingil määral nagu pehme kõne, kuidas, kuidas ma nüüd, kuidas ma nüüd seda seda? No selle kohta on juba öeldud, et president ei tahtnud ärritada neid, kes peavad teda tagasi valima. Aga see oli siiski mõnes mõttes mõnes mõttes huvitav, et meil on nagu aluspõhi olemas, millelt me peaksime edasi liikuma, et me oleme nagu tekkis kujutlus sellisest inimesest, kes on abiturient, noh, ütleme võib-olla juba siis kooli lõpetanud abiturient, kes võib-olla isegi väga heade kätega lõpetanud, pidades silmas kõike seda lõimumist ja avatust Euroopale, aga aga minu arvates on, on siin siiski see küsimus, et, et kui palju me tegelikult neid neid, neid Väärtusi veel iseendasse nagu, nagu ahminud oleme ja ja me ei saa nagu ajas ajas ette minna edasi edasi liikuda, et et see oli mingis mõttes selline natuke. See, ma ei tea, võite vaielda, aga püüdis olla natukene nagu selline lennatlik kõne, kus, kus võib-olla ei lähtuta niivõrd palju palju sätest kui, kui mõttest. Et Lennarti Lennarti näed ja olemus olid, olid ikkagi rohkem sellised, tema lähtus nagu rohkem nagu mõtest site sätest või ma olen natukene selle Arko Oki filmi mõju all ma käisin, vaata seda tema Lennarti kolde monoloogid, filmi soovitan seda kõigile, et et mul tekkis sellega seda vaadates ja siis seda, seda kuidagi, seda Ilvese kõnet kuidagi sinna sinna kõrvale asetades kuidagi selline mulje. Samas Jaan Kaplinski väidab sulle vastu, tema ütleb, et et kui Lennart rääkis rahvale teie-vormis, siis Toomas-Hendrik Ilves räägib meie-vormis, üritades olla üks rahva seast. No mina ütlen seda, et ilves on Ilves ja meri on meri siin siin ongi see, et ilvese seal sageli sageli püütud näha nagu justkui sellist, seda merijoontega ilves on siiski minu minu jaoks vähemalt selle esimese presidentuuri järgi olnud siiski rohkem sätte kui mõtte president. Aga mulle meeldis Jaan Kaplinski hinnang presidendi kõnele, millest ta rääkis eilses Vikerhommikus ja ta ütles, et aastapäeva kõne on nagu jutlus, mida eesti rahval on vaja, sest Eesti rahvas ei käi kirikus. Ja ta ütles, et selles mõttes ongi eesti rahval poliitika, rahvuslus ja riiklus nagu kirik. Et Sulev, sina olid jälle koha peal, et sa oskad öelda, et kas seal tekkis ka sellist nii-öelda seda, seda hõngu, et, et ollakse osaduslikult nagu, nagu kirikuna, rahvuse ja riigina koos. Ratta Lauri, mina olin ka kohapeal, selles mõttes mina küll vaatasin televiisorist seda pereringis, eks, aga. See ei ole, see, see ei ole, see on. Sulev oskab seda meile kohe kirjeldada. Ma ma pean ütlema, et ma siiski vaatasin kate teleekraanilt tegelikult, sest mina olin sinises saalis, mitte mitte Estonia suures saalis, et kuni väga täpne olla, aga, aga ma arvan, et selles ei ole üldse ei ole üldse olemuslikku vahet ja kindlasti see kõne ongi ju pigemini ikkagi kõne Eesti rahvale kui, kui ainult kohalolijatele, et see on umbes sama, et kui kui suusatamise MM yletame, eestlane võidab medali, siis teleülekande ta saab sellest osa kindlasti nii-öelda palju suurem rahvas kui Need, inimesed, kes ainult kohapeal on ja see üksjagu ei välista või ei vähenda teise väärtust. Aga minule tundus presidendi kõne, noh, ma ütlen ausalt, et mitte lihtsalt et hea kõne, vaid vaid ma, ma julgeks küll arvata, et see on üks paremaid kõnesid, mis Eesti president on üldse pidanud. Arvestades nii Lennart Meri kui Arnold Rüütli kui ilvese aegu, et et minu meelest oli seal oli see, see väga hea selline presidendi kui esimese kui kõne just nimelt mitte presidendi kui poliitiku, vaid presidendiga kodanikukõne. Ja ja maetakse just nimelt sedasi, et mulle tundub, et ilves seda kõneledes võis ka näiteks spekuleerida mõttega, et isegi kui ta ei saa valitud uueks perioodiks presidendiks siis sellise kõnega on ka väga hea lõpetada ja öelda, et lõpetame teatud etappi Eesti arengus ja ja siis astun, astub edasi Eesti juba järgmisse etappi. Et minu meelest oli, see oli see, oli see hästi-hästi selline kuidagi kuidagi kirgas kõne. Aga kui siin oli juttu poliitilistest sõnumitest, siis ega, ega tegelikult päris puudu need ju ei olnud sellest kõnest sellepärast, et et need olid olemas, aga nad olid kuidagi looritatud või väga sellises hillitsetud vormis ja mulle jäi küll, kel küll silma üks lause, kus ta ütles, et muidugi ei piisa üksnes valla piiride ümberjoonistamisest. Me vajame terviklikku linna ja vallareformi ja ta ütleb, et me teame ju seda hästi. Ja, ja siis ta esitab küsimuse, et ehk saab teadmisest ka tegume järgmise põlvkonna ajal, nii et mulle tundub, et president ei ole nagu kuigi kuigi optimistlik, selle tervikliku linna ja vallareformi küsimuses, kuigi ta sõnab, et see probleem on äärmiselt tõsine ja see tuleks, see tuleks kohe ära teha või mitte kohe ära teha, aga vähemalt noh, sellega sellega tuleb hakata tõsiselt tegelema. No, ega see reform ei ole eesmärk omaette, kui nüüd tulla, mul on see kõne tekst ees, et kui sealt tulla kaks lauset ettepoole, siis siis ikkagi kõik see selle lõigu mõte on ikkagi selles, et kogu Eestis peab olema võimalik elada. Et see reform on ikkagi ainult vahend selleks, et tõepoolest saavutada see situatsioon, et et on võimalik vikerraadio eetrisse minna nii Tallinnast kui võrust, eks ole, mis näed, teatud mõttes on, on mõnes mõnes eluvaldkonnas saavutatud, aga näiteks aasta tagasi seda ei olnud. Et, et aga noh, see, ma toon muidugi selle lihtsalt pigem nii-öelda muigega, et see ei ole kindlasti kindlasti mitte nüüd see küsimus, mis, millest nagu puudu jääb, et ühes või teises Eestimaa nurgas oleks tõepoolest inimesed tunneksid, et on olemas mingi selge kokkulepitud standard. Et Eestis elamine tähendab, et, et need ja need asjad on kindlustatud. Loomulikult, kui inimene läheb elama maale eraldatusesse, siis ta ei saagi nii-öelda nagu naljaga öeldes, eks ole tahta, et ma tahan elada vaikuses keset linnulaulu, aga et pood ja kino oleks umbes 100 meetri kaugusel. Noh, need asjad ei ole võimalik, eks ole, sa pead valima kas ühe või teise et, et, et see ei ole nagu võimalik võimalik olla korraga eraldatuses ja olla korraga lähedal kõigile kõigile asjadele. Aga teiselt poolt jälle Eesti ei ole nii suur, et, et mingis mõistliku läheduse ja mõistliku ühendatuse tunne. Peaks igal eestlasel olenemata kui kaugel ta siis nii nii-öelda kaugel Eesti mingitest punktidest siis elab. Et see peaks nagu standard tuleks nagu kokku leppida, selles ongi suuresti see küsimus, et et kus see standard on, mida me minimaalselt ikkagi peame, peame nagu igas Eestimaa punktis tagant. Aga see on, see on selles mõttes hea küsimus, aga, aga aeg töötab nagu halastamatult meie kahjuks ja seda me ju tegelikult teame. Ja samas kui president juba juba ka ise ütleb, et tõenäoliselt võib-olla järgmise järgmise põlvkonna küsimus on üleüldse see, kuidas see asi lahendada siis, siis tõenäoliselt ta on lugenud ka erakondade valimislubadusi ja on näinud, mida nad on nagu selles vallas lubanud ja see on selles mõttes ikkagi täiesti uskumatu, et probleem on olemas. Kõik tunnistavad, et probleem on olemas. Kui me hakkame lugema erakondade gramme või vaatame ka nende tegelikke samme selles vallas, et kuidas ikkagi siis tagada see elu võimalikkus maal, siis siis kahjuks see pilt on väga tere või andke andeks, lausa olematu. Selles suhtes on presidendil muidugi ma arvan, et õigus ja, ja ma arvan, et täpselt tegelikult nii see ongi, et mõned protsessid ei saagi minna kiiremini, kui nad tegelikult lähevad ja see on ja ma tulen ikka jälle tagasi sellesama sama väärtuste küsimuse juurde, et jah, et me oleme nagu tõesti nagu seesama kuldmedaliga lõpetaja, oleme täitnud ära kõik igasugused nõuded ja, ja oleme ühinenud kõikide organisatsioonidega, oleme, see on kõik väga tore ja tubli, aga, aga, aga see veel ei tähenda seda, et me tegelikult kannaksime endas sajaprotsendiliselt Tartu siis me suur osa meist, kes me, kes me tegelikult nii-öelda koos selle riigiga neid asju oleme teinud. Noh me oleme ikkagi selle mingis mõttes endise aja või üleminekuaja produktid. Vaat tegelikult tuleb see uus laine, aga see tuleb peale ainult ajada ja täpselt samamoodi ma arvan, et see, mida Sulev rääkis sellest elu võimalikkusest Ütleme nii, Ajal kui Tallinnas, siis ma arvan, et, et see tunnetus see, see tunnetus tekib ka tegelikult aja jooksul. Ja siis jõutakse ka kokkulepetele. Okei, aga kui president ütleb, et muidugi sõltub meie ühine elu siin Eestis ka meie poliitilistest valikutest aga üha enam sõltub see meie endi vabadest igapäevastest valikutest ja kui räägime siin poliitiliste valikute teemadel, et, et siis, siis kuidas, kuidas teie hinnangul me peaksime nii-öelda pigem vaatama sellele, et meie igapäevased valikud võiksid, võiksid seda elu paremaks teha ja vähem keskenduma sellele et mida meile nii-öelda hommikust õhtu hommikust õhtuni uksest ja aknast sisse tassitakse, eriti veel enne valimisi, et, et meie elu sõltub ainult nendest poliitikute poliitilistest valikutest, mida siis üks või teine erakond lubab. No mina jälle ütleks, võib-olla sellise optimistlikuna. Et mulle tundub, et, et selles mõttes ei olegi hirmus traagiline küsimus, et milline see valimistulemus nüüd nädala ja ühe päeva pärast täpselt välja kujuneb, et suurtes piirides ei ole näha küll, et mistahes tulemus peaks Eestile nüüd, kui ma niiviisi lihtkodanikuna ütlen, et peaks mingit ohtu kujutama, noh, selline vähegi nii-öelda praegu noositav valimistulemus ükskõik mis kombinatsioonis, et see peaks olema kuidagi ohtlik või vale või paha. Jah, ja see ei ole ka nagu, ütleme tõenäoliselt Te ei ole, natuke ei ole üldse traagiline, kas parteide kombinatsioon, kes Eestit järgmiseks neljaks aastaks saab valitsema, on natuke niisugune või natuke teistsugune. Et aga suuresti on ka küsimus, et ka valimiste järgnevalt Päeval järgneval nädalal järgnevatel kuudel meie peamegi tegelikult ütlema sellele valitsusele, et me tahame, et nad teeksid seda ja nad ei teeks toda. Ja me tahame, et nad käituksid korralike inimestena näiteks tõepoolest mingeid ausa mängu põhimõtteid ja ausalt korraliku riigivalitsemist silmas pidades ka pärast valimisi, mitte nii, et nad need kuni kuuenda märtsini nii-öelda hoitakse ennast korralikuna ja siis lastakse lõdvaks ja siis umbes nii, et nüüd on valija neljaks aastaks oma otsuse teinud ja ja ülejäänud ajal noh, umbes nii-öelda ärge kobisega, eks ole, menüüd valitsenud. No see on see sama nagu töölepingu sõlmimise näide, eks ole, mis mida on siin toodud Samas Sula, palun sul täpsustada veel, et hea valimistava valvurid täna käsitlesid teda ega, ega ühte hirmutamise juhtumit, et et räägi seega pisut lahti, et see annab ka inimestele pisut aimu, et, et kuidas, kuidas sellistele teemadele läheneda. Jah, kui ma kõigepealt hakkan nagu presidendi kõnest talle peale, et siis minu meelest üks presidendi kõnes üks väga hea lõik rääkis sellest, et et kuidas, kui me tahame, et kui, et olles jõudnud nagu oma eluga aga tõepoolest sellisest nagu üleminekutagasituleku etapist välja, et muutub oluliseks, et, et Eesti riiki valitsetaks nii-öelda ausa mängu reeglite järgi igas eluvaldkonnas. Ja, ja noh, siin valimiste ma arvan, et ausa mängureeglid ongi suuresti nüüd see, mida siis valimisvalvurite projekt sel aastal ja hea valimistava järgimise jälgimine on nagu püüab nagu silmas pidada, et piltlikult öeldes nagu nagu natukenegi olla olla sellises, et keegi kellelgi on ka mingi vile suus, kui, kui on näha, et selles mängus ilmselgelt rikutakse reegleid. Ja noh, esialgu ma ütleks, et see hea valimistava siiski üsna sellistest üldistest reeglitest, et ta ennekõike ei kuritarvitata ametivõimu, et kampaania räägib nagu sisust, mitte ebaolulisest ja et ei ähvardata ega halvustada ega solvata teisi. Ehk mis jälle on ennekõike see, et räägime sisust ja pakkuge siis paremat. Ja, ja noh, selles viimases jah, ütleme noh, on üks võib-olla värske, natuke näide, mis, mis on nagu püüdnud pisut seda kampaaniatele viia selliseks võib-olla võib-olla hüsteerilise maks, kui see peaks olema noh, on seesama viimane Reformierakonna reklaam mille kohta ma siis ka valimistavavalvurina, noh, olen siin natuke sõna võtnud. Et see ei ole päris hea tava, et rääkida, et kui 2007. valimisel tulemus oleks olnud ühe protsendi võrra teistsugune, siis oleks Eesti sügaval võlgades, siis Eesti peaminister käiks Moskvast raha küsimas. Et see kõik on nagu, ütleme niiviisi. Et, et see justkui kõlab nagu nagu päraselt. Aga ütleme nii, et me kõik saame aru, et selles on noh, kes vähegi asja jälginud, et selles on ilmselt liialdust ja ja ilmselt nagu sihukest hirmutamist, mida, mida tegelikult ei peaks nagu, nagu hea tavaseisukohalt, et nagu heaks heaks pidanud See on muuseas väga huvitav tähelepanek, et kui, kui vaadata, milline on olnud Reformierakonnaga liitumine siin siin varasemate nädalate jooksul ja need viimase nädala jooksul, kui on tulnud välja kaks küsitlust, mis ei tõota Reformierakonnale üleüldse mäekõrgust võitu. Et välja on tulnud siis BNS-i tellitud Emori küsitlus, kus Reformierakonna toetus on 28 protsenti ja Saar Polli küsitlus näitab vaid kolmekümneprotsendist toetust. Selle tellijaks oli siis Eesti Ekspress ja, ja see vahe teistega ei ole üleüldse nii suur, et, et, et siin võib arvata, et Reformierakond on ka ise nii-öelda läinud aktiivsemale kampaaniale, avastades, et võib-olla see hinge kinni pidades ootamine, et, et see valimi valimistoetus ja nende protsent ei kukuks, et, et nad on aru saanud, et võib-olla see ei ole olnud võib-olla kõige õigem taktika ja nüüd nad püüavad midagi selles olukorras muuta, kuidas teile tundub? No ma tahaks tegelikult veel selle Sulevi hea valimistava kohta ühe repliigi öelda, et ma arvan seda, et tegelikult me hakkame nägema selle hea valimistava, seekordsete valvurite tööd nii-öelda järgmiste valimiste eel, kui ma usun, et see tava nagu saad mingisuguse jätku Eestis tegelikult teades seda oodata, siis avalikkus juba hakkab ka nii-öelda sellesse asja teistmoodi suhtuma ja ma arvan, et see tähelepanu saab kindlasti olema veel palju suurem suurem sellele, et see on, minu arvates on see väga-väga hea projekt ja ka see häbipost on teinekord väga vajalik. Aga, aga muidugi muidugi iseenesest siin-seal. Mis Reformierakonda puutub, siis minu meelest neid on siin vahepeal kannustanud see probleem, et et kuna kõik arvavad, et neil on suur edu käes, siis nad ei saagi oma oma oma hääl äkki kätte ja siis nad on mingisugused, mingisugust kramplikust, võib-olla siin selle maratoni nii-öelda lõpumeetritel on näha olnud küll, jah. No aga nad on, kuni viimase ajani nad istusid ja hinge kinni pidades ootasid, ega nad midagi mitte midagi teinud lihtsalt ootasid, et peaasi, et tulevad valimised peale ja suudaks selle suure toetuse, mis küsitlustes on kuidagi ära realiseerida, aga, aga nüüd on näha, et see selline taktika ei ole päris hästi töötanud. No seda, kas on hästi töötanud või mitte, seda me saame nädala pärast näha muidugi. No eks me, eks me näeme, et ka selles mõttes ma arvan, et me peame valijatena olema rõõmsad iga tulemuse üle, mida vabad valimised meile järgmiseks pühadeks päeva õhtuks annavad, et On ju eesti valijate valik, et kas siis usaldada seda teist või hoopis kolmandat parteid, aga et selles, et kuidagi me ei saa öelda, et üks on õige valik ja teine vale valik või ühtemoodi nagu on nagu õige ja teistmoodi vale, eks eeldusel, et see kõik on saavutatud ausa mänguga. Et selles mõttes, et kui me jälle ja see ongi just minu meelest see lakmuskoht, et et näeme segu selgelt sellist valemängu ja näeme, et tõepoolest neid hääli püütakse nagu kas siis hirmutamisega või mingi äraostmisega nagu ebaausalt saavutada, siis siis vot see see nagu asetab selle tulemuse pigem nagu kahtluse alla, aga aga näeme, et ausa mängu tulemusena on võitnud üks, teine või kolmas partei, siis kas see meile isiklikult selle parteid on nii sümpaatne või mitte, see ei ole nagu määrav, aga Eesti demokraatia seisukohalt on see igal juhul jälle jälle üks samm edasi ja võit. Aga aga, aga jah, et siin nagu tõesti, et ütleme, et ma ei tahaks siiski, et kas Reformierakonna nagu ütleme, tegevus peaks jääma mingisuguse erilise, sellise tähendab panu alla selles osas, et ma arvan, et see siiski ja, ega valimistava valvurite seisukohalt vaadates ka need tegu ei olnud kindlasti kõige kõige olulisema ja kõige räigem rikkumisega, et et noh, põhiosa siiski ütleme seda rikkumist, mis, mis võib-olla kõige rohkem on ikkagi häiriv, aga, aga noh, kuna sellele on nüüd nii palju tähelepanu juhitud, siis loodetavasti valijad on ka saavutanud saavutamas teatud immuunsuse ja teatud läbinägemisvõime on ikkagi see ametiseisundi kuritarvitamine valimiste heaks, mida me näeme massiliselt toimumas Tallinna linnas. Aga noh, kohati on ka olnud ka riigi tasemel, et mõni mõni riigiametnik on seda ära kasutanud, aga aga noh, ausalt öeldes, kui ma siin ka üleeile olin Tallinnas ja sõitsin mööda linna ringi ja ja nägin neid tohutuid tohutut välireklaami, mida ei tohiks olla. Aga mina ei suuda küll, kui seda kuidagi teisiti kvalifitseerida. Kui ma näen lihtsalt välireklaami, et meie hoolitseme teie eest, meie loome sotsiaalseid töökohti Tallinna aitab, Tallinna aitab sellisest tohutute pannoo tena. Siis noh, olgem ausad, see on ikkagi puhas, uus K-kohuke tegelikult olemuselt täiesti jokk. Me kõik saame aru, et seaduse hammas nii-öelda külge ei hakka aga, aga noh, vähegi mingite heade tavade seisukohalt me saame väga hästi aru, et et kasutatakse maksumaksjate raha tohutul hulgal. Noh, ühe erakonna promoks tegelikult. Mina arvan seda, et sa tõid nüüd selle eelmiste valimiste ühe skandaali siia näiteks et mina arvan seda, et meie valijaskond on siiski selliseid mustvalgeid skeeme päris hästi Pi hammustamas ja igasugused hirmutamisvõtted ka tegelikult. Ma arvan, et selle alla lähevad, mul on üldse selline tunne, et seekord ja järjest enam ma näen, et sellised mustvalged asjad enam ei tööta, et ka see ma räägin meelega must mustast ja valgest, sellepärast et meil oli siin mustadeks valgeteks jaotamine. Et lugedes siin tänases Postimehes seda Ain Seppiku intervjuud, kus ta räägib seda, et seal on ka mingisugune selline hirmutamismoment, et et kui, et jumal küll, mis siis saab, kui Keskerakond laguneb, et, et siis on nagu, siis on nagu teistpidi täiesti jama. Et paat läheb ümber, vastupidi, mina arvan seda, et kui mingisugused sellised protsessid hakkavad pihta, siis need, see, see, see, et, et Keskerakond on olnud selline, nagu ta on olnud praeguseni arvan, et vesi olnud Ansipi veskile. Suuresti. Ma arvan seda, et, et me saame, saame näha hoopis teistsuguseid teistsuguseid käike, noh sotside selline ütleme Tähelepanuväärne mingil mingil määral tähelepanu väärne edu siiski selle nii-öelda, kuigi selle uue alguse üle on ju natukene siin-seal ironiseeritud. On siiski siiski on näha, et, et kui me vaatame kas või seda Eesti Ekspressiküsitlus, siis ennustatakse sotsidele kaunikesti head tulemust, seal isegi isegi üllatavalt head. Eesti Ekspressiküsitlus, see on tekitanud vastakaid vastakaid tundeid, et on, on neid statistikuid, kes ütlevad, et see telefoni teel läbi viidud küsitlus vaatamata sellele, et see oli suure valimiga, et see ei ole kõige, see ei ole parem viis tõde välja selgitada, sest sest liiga palju rändmõjutab ja see ja see ja see hetkeline ootusbrändile, aga, aga selle EMORi viimase küsitluse kohta öeldakse, et see nüüd kajastab nagu reaalset valimissituatsiooni ja seetõttu, kuna ta on viidud läbi omnibuss küsitlusena, et seetõttu ta on tõele vastama, tõsi, valim on kaks korda väiksem ja tõenäoliselt seetõttu üks protsent suurem, nii et elame-näeme, tõe kriteerium on praktika. Aga me teame gallupit algusaegadest ja seda, kus valim tehti hiigelsuureks ja mõeldi just seda, et, et võimalikult suur valim tagab võimalikult täpse tulemuse. Tegelikult see nii ei ole, et oleneb ikkagi selle valimi moodustamise metoodikast. Aga kui sa siin sellel Ain Seppiku intervjuule juba tähelepanu juhtisid, siis tegu on tõepoolest märkimisväärse intervjuuga ja äärmiselt huvitava intervjuuga, mis aitab visata pisut pilku ka sellele, et kuidas ikkagi üks pikka aega Keskerakonna niite tõmmanud juhtpoliitik näeb seda olukorda erakonnas ja millisena ta ikkagi erakonna juhi rolli ja, ja siit tuleb väga selgelt see välja, et, et Edgar Savisaar on ka Ain Seppiku arvates Keskerakonna A ja O ja, ja mitte ainult AJ praktiliselt et kõik olulised küsimused ilma Edgar Savisaare heakskiiduta ei leia mitte mingisugust toetust, aga aga, aga, aga selle intervjuu puhul hakkas, hakkas silma veel see, et, et see on sõbra intervjuu või, või see on, see on nagu see on Edgar Savisaare hea sõbra intervjuu või sellise hea sõbra soovitus. Et see ei ole, see ei ole sellise kibestunud erakonna poliitiku seisukoht või või siis parlamendist lahkuva poliitiku seisukoht ei sõbra intervjuu, kes, kes natukene lihtsalt annab paar head soovitust ja seda avalikult ajalehe kaudu minu arvates väga sümpaatne. Ja see on selgelt muidugi oma erakonnast hooliva mehe intervjuu, kes on ju tegelikult ka oma teiste erakonnakaaslaste suhtes ääretult sõbralikke, tahtes neile kõike paremat ja kõike head ja on ju selge ka, et kui Keskerakond oleks toimunud mingisuguseid väga dramaatilisi muudatusi siin kas või selle eelmise aasta lõpus lahvatanud skandaali tulemusena, siis noh, selge on see, et et see pilt oleks olnud praegu hoopis hoopis teistsugune. Me ei kujuta ette tegelikult milline see pilt oleks. Ain Seppik ja ole hea, Sulev. Ei, ma lihtsalt ütlen kõrvalt muiganet, et kas need, kas nüüd sõber nüüd oma soovitusi just ajalehe intervjuu kaudu ikka annab? Eks ole selline, selline sõbralik sõbrasõbralik. Aga jah, ei tea, aga igal juhul on, on see, et see viimane nädal on, on huvitav ja, ja minu meelest need ainukene, mida, mida kindlalt võib Nende nende seniste küsitluste põhjal öelda, on see, et, et miski ei ole veel lõpuni kindel ja selle tõttu on siiski veel päris oluline see, et et mis mõju on ka Nendel viimastel debattidel, mis, mis nüüd ikkagi eelseisval nädalal hakkavad toimuma, sest ma kindlasti ei alahindaks ikkagi ka nende viimaste paari päeva näiteks kas või peaministrikandidaatide debatid olulisust veel selliste kõikuva kõikuva valimiseelistusega inimeste inimestele nagu sellise lõpliku selguse saamisel ja ja selles osas nagu ikkagi tuleb, tuleb rõhutada endiselt, et need, mitte see EMORi küsitlustulemus ei näita, mis valimissaapaid ikkagi valija teeb oma valiku ja noh, osa valijaid on muidugi seda juba teinud ja osa on kohe tegemas elektrooniliselt ja arvata võib, et see aasta elektrooniliselt saab neid olema veel rohkem. Olen kunagi varem olnud, selles suunas ilmselt ja areng liigub, et, et lihtsalt puht tehnoloogiliselt on see ju on see ju väga lihtne. Aga, aga ikkagi, et too on, ongi oluline, mis, mis kampaanias sisuliselt tehakse ja räägitakse ja ja see on ju ainult ainult hea Eesti demokraatiale. No ma tahaks siiski Sulev väikse repliigi öelda ka selle selle kohta, et ma kaitseks siiski ka traditsiooniliste valimiste olemasolu, et see on ju väga kena, et, et noh, kõik räägivad, et ja et kõik liigub selles suunas ja lasta siis liigub, aga aga mina mõtlesin, et mina, vastupidi, ta on sel aastal hoopis teistmoodi, et ma lähen valima valimisjaoskonda traditsioonilisel moel. Ma olen kogu aeg viimastel aastal, ma olen proovinud ära kõik need interneti teel valimise valimise meetodid ja mõtlesin, et võtan lapsega kaasa ja näitan talle, kuidas valimas käiakse. Loodetavasti sa oled vaadanud ka seda valimiskooli, mida no 99 teatriteatri näitleja igal õhtul ETV vahendusel annab, aga, aga, aga see on tõepoolest väga hea, väga hea ja julgustav eeskuju, mida sa siin annad, et et olla seal valimiskabiinis hetkeks oma riigiga kahekesi, et see minu arust see on väga hea koht, et selle, siis tasub kõigele sellele järele mõelda, et mida me oleme meedia vahendusel läinud, mida me oleme lehtedest lugenud milline on meie isiklik hinnang tegevusele ja nii edasi, et selle, et see on see koht, kus, kus on aega seda teha. Kuigi tõenäoliselt on aega, seda teha, on ka terve nädala jooksul veel enne pühapäeva Nojah, kodus oled oma arvuti ja ID-kaardilugejaga kahekesi, tegelikult on? Jah, aga vat ma ei tea, mina, mina jälle ei vastandaks neid. Minu meelest ei ole see iide või võimaluniliselt hääletamine, midagi halvemat. Ei seal võima. Ma küsisin, ma küsiks vastu sõbrad, et kaste oma tuludega. Deklaratsiooni tänavu tegite tõepoolest paberi peale viisite ise kohale maksuametisse vä? Ei, ei vaata, ei usu hästi, Sulev ei ole niimoodi tuludeklaratsiooni üleandmine ei ole kuigi pidulik sündmus, et reeglina kui inimesed täidavad tuludeklaratsiooni, siis tuleb rohkem tulu veel ära anda. Noh, on ka neid, kes loomulikult tagasi saavad, et seetõttu tulu deklareerimine ei ole kindlasti nii pidulik sündmus kui see valimistega seonduv. Valimised on ikka pidupäev. Ei nojah, seda küll, aga, aga noh, see on nagu tehniline ikkagi vahendata, et kas nüüd ühte või teistmoodi? Ei ma, ma arvan, et selle üle ei teagi seal rohkem selline tunde küsimusega. Aga küll ma ütleks, et elektrooniliselt hääletajad on muidugi diskrimineeritud selle võrra, et et lihtsalt sa ei saa seda elektroonilist häält ju anda enam viimasel viimasel päeval, eks ole. Et sa pead ära andma ja näiteks, et päris viimane näiteks teledebatt. Kui sa tahad elektrooniliselt hääletada, siis sa pead selle tegema enne ära, kui näiteks viimased teledebatid on toimunud. Et see ei ole nagu päris õige tegelikult, et minu meelest, et selles mõttes võiks ikkagi saada ka valimispäeval elektrooniliselt hääletada, sest et sa tõepoolest valijana tahad ikkagi ära vaadata kogu kampaania, kaasa arvatud viimase peaministrikandidaatide debatti ja siis hääletada elektrooniliselt. Just ja täpselt samamoodi. Ta on loodud mingit tehnoloogilised võimalused, et ühte või teist protseduuri teha. Loodan väga siiralt, et noh, riik ei lähe siis nüüd nagu nagu teise äärmusse, et praegu ka kogu aeg rõhutada, arvatakse, et see on nagu suurepärane, iga korraga tuleb järjest rohkem juurde neid. Aga lõpuks lõpuks lõpuks on siis see, et, et ma ei tea, jäetakse siis see teine võimalus lõpuks ära, et et noh näiteks nii nagu on nende nende sünnitunnistustega läinud, aga ma ütlen, ma ei taha sellel teemal siin nagu pikemalt pikemalt arutlema, ma ütlen, et seal ma ei vastanda neid, ma ütlen lihtsalt, et on hea, et on erinevad. Aga kas te sellega olete nõus, et valijal on sellel korral oluliselt nagu rohkem baasi, mille pealt otsustada selles mõttes, et, et talle on palju rohkem infot antud, teda on, teda on kõik võimalikult teavitatud haritud, kuni selleni välja, et ETV näitas eile ikkagi NO 99 teatri suuretendust ühtne. Mille üle mul oli väga hea meel, ma kirjutasin eelmisel aastal ühe repliigi sel teemal Postimehesse, kus ma, kus ma lootsin väga, et sa tuleb enne valimisi ja see tuli tõepoolest, mul on, ma loodan, et väga paljud inimesed seda sellest osa saidi seda vaatasid, et mul on tõesti väga kahju, et omal ajal sellest ei tehtud otseülekannet, aga noh, vähemalt nüüd on nagu mingil määral see võlg tasutud. Tasub selle üle rõõmustada, lühidalt võiks keskenduda ka lõpetava riigikogu tegemistel, üheteistkümnendas riigikogu koosseis pani siis selle nädalaga oma tööle punkti ja ja viimane seadus, mis vastu võeti, oli kalmistuseadus. Ei hakkaks siinkohal seda teemat rohkem kommenteerima, aga aga tulles veel Ain Seppiku intervjuu juurde tagasi ta ütleb, et riigikogu väärib kummitempli nime ja no vot siin mõned varasemad intervjuud ka vist oli ka temalt ja mõnelt teisalt lahkuvalt riigikogu liikmelt ka, kes enam ei kandideeri, kes ütlesid, riigikogu puhul hakkas silma hakkas silma see, et opositsiooniga enam enam üldse koostööd ei ole toimunud või et hoiad seal opositsiooniga, koostöö on olnud väga tagasihoidlik ja, ja kui ma nüüd olen vaadanud, et kuidas see riigikogu on ikkagi nagu tööd teinud, võrdlen seda varasemate kordadega, siis ega suurt vahet ei ole ja võib-olla isegi mõnel puhul on see opositsiooniga koostöö sujunud natukene paremini. Tõsi, ma ei vastuta üldse seda, et siin nii-öelda see kummitempli hüüdnimi sellele riigikogule ei peaks, peaks sobima ka opositsiooniga, on see riigikogu küll nagu noh, nii-öelda varasemat praktikat võrreldes küll küll täiesti täiesti rahuldavalt koostööd teinud, et et ei ole, ei ole need varasemad riigikogud midagi opositsiooniga rohkem arvestanud või kuidas teile tundub? Täitsa nõus selle selles mõttes täiesti nõus, et aga nüüd on olnud ka situatsioon natukene erinev, et, et on, on ju ka valitsuspoliitikud tunnistanud, et tal on tulnud palju rohkem läbi rääkida. Valitsussituatsioon on olnud hoopis teistsugune. Aga ma ma paari asja mainiks selle riigikoguga seoses, et et mina mõtlen, kui ma mõtlen selle peale, millist hinnangut anda nüüd sellele lahkuvale koosseisule, siis ma mõtlen eeskätt selle peale, et millisena ma tahaksin näha uut koosseisu, ma tahaks näha paari asja, ma tahaks näha siiski nendes aruteludes rohkem lootust, et väga palju on ikkagi avalikkuse jaoks suletud asju, mis toimuvad komisjonides ja nii palju, kui nendest komisjonidest aeg-ajalt on kuulda, siis siis paistab, et tihtipeale paraku selles riigimeeste seriaalis näidatud komisjoni töö istung. Selle, see on tõele lähemal, kui, kui me karda, kardame. Seda saaks teha, kui komisjoni istungit kuulutada, avalikeks, aga, aga seda ei taheta millegipärast lubada. Minu meelest võiks, võiks seda avatust palju rohkem olla ja, ja teine asi on see, et jälle kui me jõuame nendesamade väärtuste juurde, millest meil oli siin seoses Ilvese kõnega, et, et me oleme Euroopas kõik igale poole lõimunud aga küsimus on, kas me oleme ka nende need väärtused omaks võtnud, siis mina tahaks küll, et ma järgmises riigikogus ei näeks sellist momenti, kus ikkagi mingis väga olulises sellises avatuse küsimuses näiteks, mis puudutab sõnavabadust. Terve rida riigikogu liikmeid läheb ja vajutab rohelist nuppu, kuigi nad tegelikult tahaksid vajutada punast. Muidugi, mis, mis, mis aitab seda kummitemplit pisut ära hoida või seda kummitempli mainet pisut ära hoida on see, kui, kui see järgmine riigikogu tuleks oluliselt kvaliteetsem kui praegune, kui see koosneks isiksustest, kes tõepoolest saavad riigiasjadest aru, kes oskavad sõna võtta, kes oskavad diskussiooni vedada kelle arvamus on tähtis, oluline ja, ja kelle arvamusega ka valija arvestab. Et, et mulle tundub, et, et see, see järgmise riigikogu koosseis otsustab paljuski ka selle küsimuse, et kas see kummitempli maine jätkub või, või riigikogu leiab sellise uue hingamise, et selles mõttes on see on see kindlasti see valima minek ja, ja, ja, ja tõesti, väga kaalutletud ja kvaliteetne valik äärmiselt tähtis. Noh, on ikka jah, ja mina küll ütleks, et et mulle tundub, et mingit vähegi rahuldavat hinnangut sellele riigikogu koosseisule ikkagi anda ei saa, et see kummitempellus on ikkagi ilmselgelt liiga liiga suur probleem, et et kui mõtleme teisiti, Peab olema parlamentaarne riik, siis kui küsida, et kas parlament on see koht, kus tõepoolest toimuvad Eesti riigi seisukohalt oluliste küsimuste sellised avameelsed, vabad ja kõiki pooli nagu arvestavad arutelud, siis noh, vastus ilmselgelt on kahjuks ei kusagilt tegelikult mõnikord mõnes asjas aga pigem nii, et kõige olulisemate asjade arutelud me teame, et nad tulevad riigikokku pigem kuskilt valitsusest valitsuskoalitsioonist Riigikogus nii-öelda pannakse tempel mingi mingil määral küll kindlasti arutades, aga, aga noh, nagu põhisuund kipub nagu lahknema, kuigi räägime jälle koostööst opositsiooniga, siis koostööks on kindlasti vaja mõlemapoolset valmidust. Positsioon nagu ajab ka meelega kiusu, siis noh, on suhteliselt keeruline ka ühel poolel teha teise poolega ainult koostööd, et kui kui esitatakse ilmselgelt ettepanekuid ja nõudmisi, mis on tegelikult teostamatud. Aga lihtsalt, sest, et näidata kiusu pärast, et tahame nagu vastanduda. Aga aga selles mõttes jah, ikkagi riigikogu roll peaks, peaks nagu järgmises koosseisus oluliselt tõusma ja ma isegi arvan, et küsimus pole niivõrd saadikute isikut. Sest kui üks riigikogu liige keskmised tuleb maale valijatega kohtuma, siis enamasti on tegemist väga toredate ja mõistlike inimestega, kes räägivad ilusti ära, kui, kui tähtsat tööd nad seal teevad. Valijad lahkuvad üsna rahulolevalt neilt kohtumistelt aga siis selgub, et selle 100 üheses kogus millegipärast nüüd väga mõistlikud inimesed. Pigem on vait mingi mingi kollektiivse sellise sellise surve tulemusena, mis, mis õhustik on kuidagi selline, et et millegipärast mõistlikud inimesed muutuvad riigikogus ütleme siis vaikivateks või siis lausa ka ka sellistes tõesti nuppu vajutavad kummalistel motiividel vajutavateks. Kaaluma ja siis neid mõtteid siis, kui me oleme valimiskabiinis oma riigiga, käsi sellega. Tänane rahvateenrite saade lõpetab siin Tallinna. Stuudios olid Neeme Korv ja Lauri Hussar ja meie Võrus stuudios Sulev Valner.