Kuidas te elate, Nelli Kalikova. Ma võiks öelda, kuidas ma ei ela Maiale igavalt. Et elu on. Elu on mul eluaeg olnud üsna tormiline ja nüüd läheb nagu lumepalli efektiga, et iga päevaga aina hullemaks, nii et ei tea, millega see lõpeb. Ma pean ilmselt endale mingid piirid seadma. Et mida ma olen suuteline tegema, mida ma ei ole, see praegu tahaks nagu kõike ära teha. Südame peale on muidugi see olukord, mis praegu kujunes Eestis HIV-nakkusega, see tähendab, et see epideemia, mis on nüüd alanud mida spetsialistid ootasid kaua aega üle kolme aasta kindlasti. Ma mäletan, et mulle on nii mõnigi küsinud, et no kus ta on, siis ta ikka lubasid ja lubasid, kus ta on ja see meile, kas loodus või meie töö või miskit muud faktorid andsid natukene seda hingetõmbeaega, see on muidugi hea, sest tegelikult meie riik on selles epideemias nüüd lülitunud viimasena endises N Liidus. See ikkagi näitab ka midagi, tähendab, ta näitab võib-olla ka meie meditsiini taset ja meie võib-olla haridustaset, nii et me ei ole kõige halvemad. Aga see HIV-nakkuse pressing on ikka nii tugev, et ükski riik sellest vabaks ei jää. Aga küsimus on selles, kes hakkab võimutsema, kas meie või HIV-viirus, vaat siin on see tasakaaluprobleem. Teil oli äsja üks telefonikõne, mulle tundus, et see ei olnud eriti meeldiv kõne. See kurvastas mind väga. Sest selline tendents on olemas. Me kipume võitlema mitte probleemidega, vaid persoonidega. Ma olen seda omal nahal palju-palju kordi tundnud, sellepärast et olen ma olnud omal ajal mitmet sorti spetsialistide isiklik vaenlane, kuigi mul ei ole tõesti midagi nende vastu, aga aga kui tõstad probleemi väga teravalt ja kui sellele on ka mingi vastuseis, eks ole, siis pööratakse nagu sinule isiklikult. Ja praegu on selline situatsioon tekkinud Narvas sest Narvas on praegu. No võib öelda, ainuke institutsioon tõeliselt töötab narkopreventsiooni alal, see on alkohoolikute ja narkomaanide rehabilitatsioonikeskus. See on mittetulundusühing, nad on elanud üsna vaeselt ja linnavõimud on neid toetanud, seal maksnud nende kommunaalkulusid ja natukene palkasid ja kõik, aga aga nüüd, kui asi läks tuliseks, eks ole, ja, ja kui on vaja just nende kogemusi ja nende oskusi ja nende baasil kõik teha siis nüüd hakatakse seda keskust umbes ta ei kõlba, et ei ole seal need spetsialistid, mis vaja ja ei ole see töö, mis vaja, kuigi see on täiesti vale. Sest praegu see Narva linnavalitsus ilmselt suhtub asjasse väga formaalselt. Et meie oleme selle üle elanud, narkomaania on niivõrd uus nähtus meil. Et diplomeeritud psühholoogid, kes on kõrged, koolid kõik läbi käinud, nad ei saa nende narkomandiga midagi teha. Sest sest nad ei saa, ei oma nende peente psühholoogiliste võtetega millegiga nendele läheneda. Siin on vaja aru saada narkomaani psühholoogiat ja seda need Narva inimesed oskavad. Ja on ju maailmas teada, et kõige parem narkomaani nõust ja tema väljatooja narkomaaniast on endine narkomaan, kelle ainuke ülikool on see hirmus narkomaania kool, tal ei ole diplomit, aga tal on see ülikool lõpetatud. Ja, ja praegu ongi probleem, et nüüd mindi isiklikuks ja nüüd hakatakse sõna otseses mõttes tähendab vaeselt mittetulundusühingud seal terroriseerima võtma neil kohti ära, raha ära ja ja ähvardama ja kõik, niimoodi see on, see on väga kurb, sellepärast et see ei ole praegu küll õige aeg arvete klaarimiseks ja, ja kahjuks seda on ka ka meil siin olnud väga palju, aga aga noh, kui oled piisavalt kannatlik ja kui on sul piisavalt hea kõva pea siis siis kannatad välja ja siis elu paneb ikka kõik paika. Aga kui palju su närve selleks kulub ja kui palju su elu selle arvel lüheneb, seda ei tea ju keegi. Kas te olete kedagi kuradile saatnud? Mõttes isegi kaugemale? Ja, ja ma olen püüdnud jääda viisakuse raamidesse, nii et ma päris niimoodi noh, avaliku kaklusesse ma mulle tundub, et pole langenud, aga aga jah, mõttes on nii ühtegi tehtud. Kui need ööd, kui te koju jõuate, ega te siis seda tööd peast välja ei saa, sest nii mõnigi sulgete ukse ja, ja ongi nagu prii nendest muredest, aga teie kannatama muresid kogu aeg kaasas. Kodus ka ja see on ilmselt ka, see on üks teine viga. Ja muidugi selle all kannatab perekond. Et kui, kui ikka ema kell üheksa roomab koju ja on täiesti oimetu, eks ole, siis mis peab mõtlema, see 12 aastane laps, kes ema kodus kodus ootab ja kes tahab oma uudiseid rääkida ja arvutil oma uut mängu näidata ja aga ema vaatab niisuguse tülpinud pilguga, ei saa aru, mis talle räägitakse. Ja muidugi minu kodu saab eksisteerida ainult tänu sellele, et mul on ema, kes aitab hädast välja ja kes siis tegeleb koduste asjadega, siis on mul veel seal üks vanem inimene, kes meid lihtsalt abistab kodus ja ühesõnaga mul on häid inimesi, kes, kes, kes abistavad. Kas teie 12 aastane poeg, tead täpselt, mida te teete, kus te töötate? Mulle tundub küll, kuid kuigi me väga palju sellest ei räägi, lapsed joovad natukene niimoodi, võib-olla ooplevad üksteise, minu emme on selline minu issi on selline ja niimoodi ja kellel on siis uhke Mercedes ja kellel on siis veel midagi? No minu Indrekul muud midagi ei ole, kui tema, emme on siis tele raadiostaar, kes iga nurgas midagi räägib. Mulle tundub, et ma olen oma lapses ikka natukene võlgu, sest mina otseselt ei ole tema niisuguse seksuaalse kasvatusega või niimoodi tegelenud kõik, mis ta on kuulnud, tema on kuulnud minu kõrval. Ja nüüd ongi tekkinud näiteks mul päris hiljaaegu üks nädal aega tagasi raske pedagoogiline probleem ja ma isegi julgeks seda niimoodi raadios rääkida. Esiteks ta on nii kummaline, teiseks ta natukene naljakas. Sellepärast et klassiõhtu pidi olema neil ühel päeval, mille nimi oli mega, no selle peab siis midagi suurt selga panema, tähendab, oli mingi karneval ka. No ma ei tea, kas suur kaabu või, või suured kingad, midagi nihukest mega. Ja siis mu poeg ikka järjekindlalt, mitu päeva küsis minult seda kondoomi kostüümi, mis meil keskuses on ja mida me edukalt niimoodi tänavatel kasutame. Üks noor inimene ronib sinna sisse, siis jagab kondoome ja väitis niimoodi, et noh, sõbrale on vaja. Ja ma mõtlesin, et ei. Kuues klass, kondoomi kostüüm? Ei, ma olen oma teada küll, edu veel, aga võib-olla nii, mitte nii. Ja siis ma püüdsin ikka teda pehmeks rääkida, tead, ikkagi ei saa ja see kostüüm on meil nagu kinni ja ma ikka arvan, et kuuendas klassis ei sobi. Ja ma nägin, et ma kurvastasin teda, aga noh, ta on meil mul selles mõttes leplik. Me saame temaga jutule ja siis ma andsin talle raha, et taustaks midagi sellest pilapoes, mis, kust saab mingit kostüümi osta. Ja muidugi mul järjekordselt polnud aega ja tema läks pidusse nii-öelda ilma minu heakskiiduta, aga mu vend oli selle juures ja ja selgus, et mida ta ostis, ostis väga ilusa sellise läikiva hõbepaberitest paruka ja mega tissid. Ja kuigi vend ütles, et et sa ei tohi nende tissidega kooli minna, et ikkagi kuuendale klassile ei kõlba ja keelas ära. Ja kui ma õhtul tulin, siis küsis, et kus on dissident, näidake mulle diste pole, tissid on sellel karnevalil. Ja siis õhtul ma muidugi ei saanud oma pedagoogilist annet siis rakendada ja mõtlen, et hommikul madin, noomitus, et kuidas siis niimodi onu sõna ei kuulata. Ja mis ma kuulen hommikul, laps sai esikoha selle kostüümi eest. Ja kõik naersid, õpetajad ja lapsed. Ja ma olen täiesti usk sellesse kuidagimoodi suutnud. Kuidagi konservatiivne sisemus see päris õige ei ole. Aga võib-olla võib-olla tänapäeval on, ei oska öelda. Öelge neli palju teil on selliseid häid tuttavaid või sõpru, kes teil ikka aeg-ajalt helistavad ja küsivad, kuidas teile. Teate, mul on tõesti öeldakse, et sõbrad tekivad ju nooruses ja pärast tulevad lihtsalt tuttavad juurde ja see on tõesti niimoodi, et minu sõbrad on kõik minu klassiõed esimesest klassist. Ja nüüd me juba häbenema öelda, mitu aastat me 11 tunneme, sest see on juba nii 40 millegiga. Ja tõesti, see on niisugune läbi läbi aegade, neid ei ole palju, see on kolm-neli perekonda. Aga me käime läbi, me tunneme huvi üksteise vastu, me tunneme kaasa, kuid midagi seal juhtub perekondades ja, ja ja kõik, kes on uued tulnud, on suuremas osas ikkagi tuttavad. Kas te olete pannud tähele ka seda, et, Ütlesite AIDSi probleemidega tegelema ja puutusid aidsihaigetega kokku, et nii mõnigi tuttav on teile pärast seda selja pööranud. Ei, seal ei ole pööranud. Aga ma toon teile veel ühe naljaka näite, tähendab seesama minu parim sõbranna esimesest klassist, kes on tegelikult üsna konservatiivne naisterahvas, korralik perekonnainimene ja kaua aastaid töötas koolis. Nüüd ta töötab koolis ja kui ta töötas koolis, oli mõni aasta tagasi. Ta on mitu korda, mõtlesin, tead, ma ei tahaks, et sa tuleks meile kooli lugema. Aga ma ei taha, et see kutse oleks mina, sest muidu nad mõtlevad, et mina olen ka selline. Ütleb minule minu parim sõbranna. Kujutage ette, et juhtub küll, no väidetakse. Et see kohutav haigus niisama lihtsalt inimesele külge ei hakka, kätlemisega eaka suudlemisele eaka rannas lebades viiva pealt ei hakka. Kas see asi on kindel nagu aamen kirikus või vaieldakse veel selle üle? Kuidas öelda tähendab, minu sügav veendumus on, et see epidemioloogia, mis praegu on noh, nii-öelda ülemaailmset aktsepteeritud, on õige sellel nakkusele on oma kindlad levikuteed, see on suguline tee, see on ülekanne vere kaudu, võimustade instrumentide kaudu. Ja emalt lapsele looti, heas või sünnitusel. Sest kõik mu ei ole tõestanud just leidnud. Aga nagu teaduses ikka on, kõik tahavad kuulsaks saada ja vaat nüüd võib juba seda Aidze ajastud läbi aegade vaadates, et see on ju 81.-st aastast ja intervalliga kuskil pool aastat. Tekib kaks sensatsiooni, üks on see, et ta ikkagi levib näiteks õhu kaudu ja teine, et vot nüüd on leitud radikaalne ravimis, ravib päriselt selle haiguse välja. Nüüd läheb natukene aega mööda, kired vaibuvad ja kõike samamoodi. Praegu on isegi selline grupp teadlasi, noh ma arvan, pseudoteadlasi välja tulnud. Kes on saanud kuulsaks, nad on saavutanud oma eesmärgi, nad on saanud kuulsaks, Nad ütlevad aidsi pole teadlasi, lihtsalt tahavad tõestada, et seda nakkust ei ole olemas, et see on teadlaste väljamõeldis ja need, kes Aafrikas seal ära surevad, surevad nälga. Ja see pole miski aids. Kui see oleks niimoodi, ma arvan, et ma oleks õnnelikum inimene maailmas, sest mõni ütleb, et vaat, mis sa teed, kui aids lõpeb, eks ole. No ma leian endale rakendust, mina isiklikult lähen pensionile, aga. Öelge, kas te vahel olete hirmuga ikka tundnud? Siiski kuskilt lakkus tuleb just iseenda suhtes? Kindlasti mitte, kindlasti mitte. Aga ma ütlen teile niimoodi, et mina olen läbi teinud täpselt sama tee, mis kõik tavalised inimesed kes, kes praegu veel kardavad aidsi näiteks Narvas, praegu kooli lapsed ja õpetajad võtavad ukselingist kinni, niimoodi tõmbavad varruka käe peale ja ei julge seda puutuda. Tähendab, no nii hullusti minuga muidugi asi ei olnud. Aga kui ma Mul tekkisid esimesed kokkupuuted HIV-positiivsetega 88. aastal ja ja siis muidugi minul isiklikult probleeme ei olnud, sellepärast mina olin tohter, kes neid dispanseerib ja ja tohter paneb turu peale ja kuulab ja istub teisel toolil, nii et siin ei ole üldse nagu mingit isegi mõtet ei teki. Aga hiljem, kui, kui elu keeras sedapidi, et ma hakkasin nendega läbima juba rohkem, mitte kui tohter, vaid kui Eesti HIV-positiivsete ühenduse liige, see tähendab, et me käisime ühistel pidudel ühistel koosolekutel, me sõitsime välismaale ühes rongis ja jõime peaaegu et ühest klaasist ja suplesime ühes basseinis ja siis ma ma ütlen, et esimesed sellised kontaktid sa pidid ületama teatud sellise piss bioloogilise barjääri. Sest sest. Sa pidid mõistuse kutsuma appi. Aga nüüd juba see aeg on ammu möödas ja, ja ja praegu näiteks, kui me hiljaaegu siin möödunud nädalal käis suur grupp HIV-positiivseid Rootsist ja kui keegi oleks näinud, kuidas me rõõmsalt kallistasime, musitasime ja me oleme nüüd väga head sõbrad ja ja nad on väga palju aidanud. Siis keegi ei arvaks, et, et siin kallitab musita püks HIV negatiivne, teine HIV positiivne, need olid lihtsalt sõbrad. Aga aeg-ajalt arsti juures kontrollimas käite. Nüüd ei ole. Me tõesti käinud, nõukogude ajal oli selline reegel, et kuigi sa istusid teisel laua otsas, aga sa pidid HIV testi tegema. Et kontrollida, aga mul siin kolm aastat tagasi oli üks üsna tõsine operatsioon ja ma ei ole täpsustanud, aga ma arvan, et nad on proove teinud. Ma arvan niimoodi. No aga kuidas teile üldse meeldib arsti juures käia? Lähete hea meelega, kui on kuskil väike häda või? Nojah, vot selle loppidele ma läksin peaaegu et jalad ees, sellepärast see oli eluohtlik seisund. Ega ma mu sõbrad Kariidlevad minuga, sest ma ei, ma ei taha arstide juures käia, ma ei taha rohtu võtta ja ja venitan nii palju, kui on võimalik ja ega see hea ei ole, aga ma muidugi vahetevahel niimoodi tõmblen selle kaalujälgimisega, sellepärast et see on minu probleem ja ja eks. Ma arvan, et selle stressi vastu ongi see rasvapolster ümber kasvatatud ja kuna stressi on väga palju siis kavas. Ta välimus, kahjuks. Ja välimus mind enam ei ausalt öelda ei, ei liigutagi, aga no tervisele mõjub. Ja siis ma ikka vahetevahel niimoodi võtan ennast kokku ja jälgin ennast ja tegelikult ma peaks ikka ütlema, et et see kaalujälgijate ideoloogia on minule mõjunud. Mul oli tõesti niimoodi, et hommikul kuidagimoodi terve päev ilma ja siis õhtul hakkab selline laussöömine poole ööni välja. Aga nüüd ma, kuigi see on väga ebamugav, aga mina tahtsin nüüd iga päev tööle seda tervislikku toitu. Ja see on kellaaegade järgi ja ühesõnaga katsun ikka niimoodi inimese moodi käituda. Joote vett palju. Kuigi ma vihkan seda, aga ma ikka kaheksa klaasi ja see on kohustuslik, joonud ära. Kas te julgete ka lihtsalt kraanivett juua? Ja see on piisavalt kontrollitud, me me oleme tervisekaitse intuitsiooni üks osakond ja, ja seda ma võin kindlalt öelda, et et kraanivett võib juua. Kui kaua te arst olete olnud? Ma lõpetasin instituudi 72. aastal Te õppisite Leningradis Leningradi pediaatria meditsiini instituut ja sinna maadlesin 66. aastal siis kui Tartus veel pediaatrite ei valmistatud ette. Ja, ja ma olen tegelikult väga õnnelik, et ma selle instituudi lõpetasin, sest selliseid säravaid tähti nagu meil olid seal maailmakuulsad professorid, seda ei leia igal pool, kus ei tee, siis tuli hakata lastearstiks. Kas teie suguvõsas oli ka ja minu ema, tädi Elfriide luht? Ta oli üsna kuulus arst Eestimaal ja ja tema oli kunagi ka pea pediaater ja ja tema oli laste tuberkuloosiarst ja, ja tema oli siis niisugune eeskuju. Kui võrrelda nüüd klassiõhtut ja karnevali, siis mina esimesest klassist kuni ma ei tea, mis ajani mina ikka mängisin arsti, mina ei käinud suurte tissidega seal niimoodi. Nii et ajad on kuidagi püstitasite nukke. Jah, nukke ka ja kõige tähtsam oli ikka see toru kaelas ja ja valge kittel ja valge müts peas. Nelli Kalikova, mis rahvusest teie ema on ja mis rahvusest isa oli, minu ema on tõupuhas eestlane ja isa tõupuhas venelane. Aga see on kuidagi väga koomiliselt välja kukkunud. Mul tõesti, elus on väga palju naljakat, sellepärast et et näiteks ma kõigisse meie nendesse kodakondsus seadustesse ja kõigisse suhtun sellise kerge huumoriga. Sest mina ja mula ja mu vend ja kõik me oleme Eesti kodanikud. Aga me oleme Eesti kodanikud, mitte sellepärast, et meil ema tõupuhas eestlane on. Aga sellepärast, et meie tõupuhas venelane isa on olnud Eesti kodanik, sest tema on Narva kandis sealt Narva jõe tagant. Tähendab pärit ja seal nad elasid, ma ei tea, mitusada aastat ja ja muidugi eesti ajal ta oli siin ja tänu temale me oleme siis kodanikud ja minu vaene ema, kes tema suguvõsa rändas Peterburi lähistele sajandi alguses ja siis nad tulid Eestisse sõja ajal põgenesid vist 42. aastal ja tema sai kodanikuks ainult tänu sellele, et ta abikaasa on Eesti kodanik ja kaua aega ei antud ja siis. Ja siis kuidagi öeldi, et jälle lükati edasi kodanike abikaasadele kodakondsuse andmise ja siis mu ema tegi veel passipildi ja kuidagi ta tahtis seda paksukestide lõuga ära peita, siis oli niimoodi noh, nagu vaatab otse helgesse tulevikku, me naersime, et vaata, pilt on sul uhke, valmis, aga kodantikaks ikka is. Ja, ja muidugi kõik need isapoolsed sugulased, keda on üsna palju, nad kõik on kodanikud ilma probleemideta sünnipära ja nemad olid eluaegsed, punase räti töötajad, isa töötas seal 45 aastat, ema tänu laste sündimisel natukene vähem, vist 37 aastat, vend 10 aastat, nii et 100 aastat me oleme sellele tehasele kinkinud ja mu vanemad olid väga valus vaadata, kui see punane reit oli varemetes peaaegu ja noh, niisugune mahajäetud ja kole ja ja, ja kui tekkis ja Pro Kapitali uhke maja seal, siis vedasime veel oma minul haiget isa vaatamas, et isa, vaata, no ei ole tehas, aga vaata, ilus maja on ja elu läheb edasi ja kuidagi niimoodi lohutasime neitsist, et kuidagi parem nagu võeti seda oma töökoha probleeme väga niimoodi. Oli mingi uhkus oma töökoha pärast ja, ja nimed. Kas teie kodune keel oli eesti keel? Meil on tõeliselt segakeel. Sest praegu me, kui vanaisa oli elus, siis me rääkisime võib-olla isegi rohkem vene keelt. Kuigi eesti keelt piisavalt palju, aga praegu see Indrek käib mul eesti koolis ja koolitükid ja värgid ja kõik ja, ja sellepärast me räägime rohkem eesti keeles. Vahest vene keeles ja televiisorit vaatame nii seda kui teist. Kui te Peterburi ära lõpetasite, mis neist edasi sai? Edasi aasta ma olin siin Tallinnas internatuuris, tähendab, me rändasime kõik polikliinikud läbi ja õppisime, kuidas tööd teha. Ja siis ma maandusin siis maale, sest kõik pidid kohustuslikud, kolm aastat. Töötame maal ja sattusin aserisse, kuigi mul oli määratud Häädemeeste. Ja praegu ma mõtlen, et mu elu oleks võib-olla hoopis teine, kui ma oleks Häädemeestes töötanud, aga üks Pärnu tüdruk hirmsasti palusid, vahetame ära. Ja noh, mul oli ükskõik, kas Häädemeeste, aseri maja, sellist pole kunagi käinud ja ja ma poleks selle peale tulnudki, kui raske koht aseri on, sest mina olin rõõmsalt nõus, et aa, see on poolel teel Tallinnast Peterburi ma saan sõita, tahan, sõidan paremale, sõidan Tallinnasse, isa, ema juurde, tahan, sõidan vasakule Peterburi sõprade juurde ja ma istusin seal kolm aastat nagu kinni naelutatud, mul ei olnud ööd ega päeva. Öösiti käisin kiirvisiite tegemas, Päeval oli topelt tööd, ei saanud ma sõita ei Tallinnas ega Peterburiga mitte kuskile. Aga see oli paras elukool, sellepärast et et seal sa olid kiirabi, seal saalid, terapeut, seal saalid, pediaater, ühesõnaga sa pidid tegema kõike. Ja sa ei tohtinud ka karta ja sellepärast, et ikkagi öösel käisid üksinda igal pool väljas ja ja nüüd on mul väga palju probleeme selle, mitte kartmise väljapeksmisega endal, sest kui ma vähem pimedal tänaval, siis ma ei anna teed, nende pättidele kipun õiendama ja ühesõnaga, seda ei tohi praegu teha, sest praegu võib nuga saada ja niimoodi mulle kunagi ütles. Üks lastearst, et kaua ta seda tööd vist enam ei tee, et tal on nii hale süda, et ta lakkab nendest väikestest patsientidest nii kahju, et ta tahaks teha midagi muud. Kuidas teil selle südamega on? Mina ütleks vastupidi, tähendab minu armastus jäika last juurde ja ma mäletan, et aseris, kui mu esimesed täiskasvanud, ma mõtlesin. Esimene mõte oli väga naljakas, mõtlesin, issand, kui suur selg seda ei jõua ära kuulata. Ja laste eelis on veel see, et laps ei valeta ja ta ei taha haige olla ja kui tal natukene läheb paremaks, siis ta on juba lapsest ei saa kunagi lapselapse isa olla simulain või või, või selline. Jaa jaa, veel üks külg, et loodus parandab kõik, isegi kui sa võib-olla ei noh, ühesõnaga laps pareneb, paraneb ka ise vaatamata meditsiini pingutustele, aga täiskasvanul läheb kõik ainult niimoodi halvemaks, tähendab tohutu panemaks haigused süvenevad ja kuidagi sellist lootust ei ole. Ja siis kolme aasta pärast saite tulemusel tase, rist ja, ja maalin. Tegelikult ma algusest peale teadsin, et ma ei jää sinna, sest ma ikka tahtsin Tallinnasse. Ja see oli vist, eks, mu järjekordne vigasest ma ütlesin esimesest päevast ülemustele, et kolm aastat ja siis ma sõidan ära ja siis ega need suhted roosilised ei olnud, kui, kui niimoodi sulle öeldakse. Aga noh, need kolm aastat, ma, ma pean ikkagi ütlema, et need olid ausalt ausalt ära teenitud ja kui ma Tallinnasse tulin, siis ma mõtlesin, et ei polikliinikusse, ma ei lähe mul seal igav. Sellepärast, et ma tahan ikka elusat tööd ja mõtlesin, et et lähen haiglasse ja kui haiglast ei võeta, siis lähen kiirabisse, sest see on ka niisugune elav töö ja ja siis Läksingi mõtlesin, et ma lähen kõik, käin kõik Tallinna lastehaiglad läbi et siis vaatan, mis saab ja siis esimene mu tee peal ja minu kodu lähedal oli Merimetsa haigla. Ja sinna ma siis läksingi ja sain jutule. Tollase ta oli siis puhkusel, asendas, aga ta oli peaarsti asetäitja ravi alal. Üks fantastiline mees, Mart Martson, kes kahjuks 41 aastaselt suri südameataki. Ja, ja ta võttis mu sellise rohelise, nagu ma olen tööl ainult küsis, kas õppima hakkate. Ja ma rõõmsalt muidugi hakkan, sest ma kolm aastat ei saanud ju aseris midagi õppida, mul oli ainult üks suur töö. Ja, ja pärast kui ma juba seal töötasin, siis väga paljud kolleegid, kuidas sa sinna läksid, sest martsonali tegelikult linna hirm, kõik teda kartsid, et ta oli väga karm ja ta nõudis tohtritelt väga palju. Aga mulle meeldis, mulle meeldis, et ta oli väga edumeelne ja ta viis nagu meditsiini edasi ja, ja, ja need kaks ja pool aastat, mis ma temaga koos töötasid tema käe all. Need on mulle andnud vist sama palju kui kuus aastat instituudist Ta oli ikka tõesti jälgib ja, aga siis kippusid sealt ikka ära teate inimene, vot, ega välismaale asjatult ei ole see teooria, et kui on 10 aastat täis, siis sa pead midagi muutma, sest ta kasvab teatud tasemeni. Ja siis no mitte ei hakka igav, aga sulle nagu sa oled nagu selle taseme ammendanud, siis ma töötasin täiskasvanute nakkushaiglas, mis oli uus kogemus, sellepärast et see on natukene teine profiil. Ja hakkasin tegelema epidemioloogia ka ehk nakkushaiguste sellise arengutega ja, ja sellist takistus meetmetega ja ja see oli omamoodi, väga huvitav. Sest see oli jälle teise väga huvitava inimese käe all. Doktorant Jõgist, et ma olen talle väga tänulik, et ta mu tööle võttis. Aga kuidagi nendel väga andekatele on väga sellised rasked iseloomud, nii et tema idee oli ka sama raske nagu martsonile, aga aga tema käe all oli ka väga, väga huvitav ja väga palju oli õppida Te olete mingil eluhetkel tegelenud ka prostituutidega, abistanud neid jah, ja, ja siiamaani ma ikka hoian silma peal selle nendel protsessi. Ma alustasin 92. aastal sellega. Siis oli mul tõesti elus selline periood, et ma olin sunnitud lahkuma aidsikeskusest, kus ma töötasin, ja kuna see see pisik, see niisugune HIV-nakkuse vastu võitlemise pisik oli juba sees, on, see on ise nagu nakkushaiguse, kui saad selle, siis sellest lahti enam ei saa. Siis ma mõtlesin, et mida ma saaks teha ja mulle tundus, et siis oli see kontingent kõige rohkem ohustatud, sest see oli alles algus. Sinna suundusid tüdrukud, kellel polnud õrna aimu seksist endast ka, rääkimata juba turvaseksist ja ja, ja siis ma mõtlesin, et ma, ma saaks nendele inimestele midagi head teha, ma saaks neid nõustada ja ma saaks neid aidata. Aga Need, esimesed sammud olid muidugi väga naljakad ja praegu mõtlen, et noh, mingil määral ka koomilised, kuigi siis siis oli naljast kaugel. Sest praegu on noh, avameelsed kuulutused, telefoninumbrid, Elist või mine ja lepi kokku või räägi või kuidas. Aga siis oli see, see oli ju alles värskes uus aeg ja ikkagi see repressiivne ühiskond mõjus ja, ja olid ju kuulutasid ainult selle koodiga sai ainult kirjutada sinna ja ma mäletan, et mu laps oli siis kaheaastane ja ja ma otsustasin, et ma kirjutan nendele inimestele, aga palk oli nii väike, et mul peaaegu terve palk läks nendele ümbrikutele siis, kui margi hind tõusis, ma olin ahastuses ja ma saatsin välja 400 kirja Nendele koodidele, ma ostsin ilusat postkaardid sellise ilusa, kergelt erootilise pildiga ja ja kirjutasin väga sõbralikult, et tohter tahab teid aidata ja nad tasuta ja niimoodi, et nõu anda. Ja vastusi pole, pole ja pole, mõtlesin, milles asi, kas need koodid on valed või see on üldse valeinformatsioon või? No ma ei saanud aru, et ma olen nii palju raha kulutanud ja idee osutus täiesti valeks. Mu laps jäi, siis ei olnud ju arvutitega midagi, mu laps jäi magama selle humanitaartrükkimist massina kolinaga ja, ja ärkas sellega. Ja ma sain vastuseks mitte üle 30, isegi vähe vist 20 kirja. Ja ma ei saanud aru, milles on asi, aga pärast kui juba siis ma esinesin mõnes raadiosaates ja ja ma rääkisin nendest probleemidest ja, ja kohe peale saateid hakkasid tulema telefonikõned. Ja siis inimesed ütlesid, et jah, me saime teie kirja seal kolm kuud tagasi, aga nüüd julgeme teile helistada. Sest inimesed ikka kartsid, et see on mingi lõks, see oli selline suur usaldamatus eraalgatajate vastu ka, kust te neid vastu võtsite, siis? No siis ma töötasin tisleri tänaval täiskasvanute nakkushaiglas. Mul oli oma kabinet, nii et ma võisin õhtutundidel seda seda teha ja ma mäletan, et mu esimene nõnda öelda prostituut tuli just sinna ja see oli mu elu üks suurimaid vapustusi, sest no kõikidel meil on ju mingi ettekujutus prostituudid ja kui sa kunagi varem pole teda näinud, siis ikka tekib mingi imidž ja ja, ja noh, kirjandusest ja niimoodi ja ma kujutasin ette, et nüüd tuleb üks niisugune Vufaema, pean siis nüüd hakkama teda valgustama. Ja kraabib ukse peal ja niimoodi hiilib nurga tagant vaatab üks niisugune kahvatu gene pisikene välimuse järgi. 17 18 tegelikult oli kahekümnene blond tüdruk. Ja ma mõtlesin, taiksid, et võib-olla ta kogemata magan seal mõne poisiga ära ja nüüd ta arvab, et ta on suur prostituut ja ja süüdistab ennast. Võib-olla ei ole see niimoodi. Aga hakkasin rääkima ja tuli välja, et on et juba oli tal seal 30 klienti ja ta on kardab, aga, aga ikka jätkab tööd. Ühesõnaga nõustamine toimus nii, nagu peab. Kas suurte nööridega puutusitega kuku? Ja, ja. See kokkupuude ei ole meeldiv. Sest kui me alustasime hiljem see, see töö kujunes väga selliseks suureks ja plaanipäraseks tööks, sest me 96. aastal alustasime väga sellise toreda projektiga merede, et see on siis hiphennetamine prostituutide seas ja selle käigus sai nõustatud üle 700 inimese. Mina ainult alustasin pärast juba töötasid seal teised inimesed ja ja nad töötasid hästi. Ja alguses, kui meil ei olnud üldse kogemusi, siis sa mõtled normaalse inimese mallide järgi ja. Ma ei, ma ei ole ja ma kunagi minust kunagi ei saa näiteks bordellipidaja. Aga kui oleks, siis ilmselt normaalse inimesena tunneks, et sa oled huvitatud sellest, et kõik oleks terved ja mõtled, et tema mõtleb ka niimoodi, ta ei mõtle niimoodi. Ta peab seda nagu lambakarja ja kui on üks must lammas, ta lihtsalt viskab selle välja. Ja kõik tüdrukud varjavad. No tähendab, võib-olla see ei puutud, noh, kõiki asutusi on olemas väga luks, kus kinnimakstud tohter jookseb ummisjalu kõiki neid kontrollima ja see on üks asi, aga ma räägin sellest masstoodangust, tähendab lihtsatest ja odavatest ja, ja, ja ohtlikest kohtadest. Ja. Mulle tundub, et see on väga suur kuritegu, kui sa müüd teise keha ja suurem osa on need mehed. Ja ma ei saa nendest lugu pidada see raha, vaat öeldakse, et raha ei haise, haiseb see raha, haiseb. Aga kahjuks meil on ka selline mentaliteet, et et nii mõnigi teab, millega mees tegeleb. Aga vot raha Mersedes oma maja kõik kaalub üle. Minu silmis küll ei kaalu. Täiesti seletamatu fenomen, mis ei ole ainult Eestis, on ka teistes riikides ja nii ida poolel kui lääne poole. Kui mees läheb prostituudi juurde. Iga teine kolmas mees küsib seksi ilma kondoomita. Sellel ei ole normaalset seletust. Ja, ja see oli isegi me omavahel tegime niimoodi nalja, et see on fenomen, mis, mida tasuks uurida. Et mis on selles mehe psühholoogias sellist, et ta tahab olla Camikaatse inimesed. Kuidagi mõtlevad, et ah, see oht on kuskil kaugel. Te, ütlesite enne, et olite sunnitud AIDS i keskusest ära tulema, vahepeal see oli ära ja see oli AIDSi profülaktika keskus. Teati teda? Jah, oli küll selline aeg, mis siis juhtus? Et teate, ma võib-olla isegi tahaks teda praegu meenutada, kui ma pensionile lähen ja memuaare hakkan, kirju ta võib-olla kirjutan teate nii nagu seda juhtub igal pool. Et nagu praegu juhtub Narvas, et tegija jääb pinnuks silmis tülikas, tülikas ja, ja rikub rahu. Ja siis on, on väga palju meetodeid, et kuidas seda teha, koondada või, või seal reorganiseerida asutus või niimoodi, need nipid on ju teada. Millal te siis AIDSi profülaktikakeskusesse tagasi läksite? Kuigi ma ei ole usklik, aga võib-olla tõesti miski juhib seda maailma sest 96. aastal need eelkäijad kuidagi ühesõnaga ei õnnestunud see koostöö või, või ma ei tea. Kuidagi, see kukkus kõiku kokku ja siis otsustati, et antakse see tervisekaitseametile üle, see asutus ja mina seal töötasin ja tervisekaitseamet kuulutas välja konkursi. Ja mina selles konkursis osalesin, ma olen elus väga palju eksameid andnud, ma ei tea, üle 40 instituudis ja, ja, ja hiljem ja aga selle konkursi paberite kirjutamine on mu elu kõige raskem töö olnud, ma olin veel haiglas. Kui mulle öeldi, et see konkurss tuleb. Ja siis ma küsisin, et kas te mind ära kaotati, sest tegelikult ma isegi ei varja, mis mul oli. Mul oli kirurgiline haigus, Beritoniit ehk kõhukelme põletik sellega enne antibiootikumiajastut inimesed surid kindla peale ja ka praegu, kui on hiline diagnoos, siis, siis see on, ühesõnaga see on eluohtlik ja ja see oli parasjagu elukool arstile olla natukene patsiendi nahas ja vaadata, kuidas see asi sealpool barrikaadi toimuv. Ja kuigi mul oli kõik see kui sa osaled konkursil üks asi, et sa esitad seal diplomi koopiad ja kõik näitad, et sul on haridus aga teiseks sa ikka pead ka esitama oma visiooni sellest, mis on vaja teha. Ja olles noh, nii-öelda pagenduses ma seda nii palju mõtlesin ja mul oli see kõik juba pealuu sees, ma teadsin täpselt, kuidas on vaja teha. Aga vot kui sa oled peale sellist rasket seisundit sul, sa lihtsalt ei suuda omamata kõik kokku korjata, mõtlesin, mõtete kokku korjab kõige, kõige kõige raskem nüüd tagantjärgi ma olen seda paberit lugenud ja vaadanud, et päris loogiline, aga aga mida see mulle maksis, see oli tõesti, see oli tõesti raske. Ja siis mulle. Ma olen muidugi väga tänulik ka sellele tervisekaitseameti tollele juhtkonnale, sest et nad lubasid mul noh, nii-öelda komplekteerida meeskonna ja, ja praegu meil on päris hea selline tiim. Kes, noh, ma arvan, et suudab palju teha. Nii et te arvate, et sellel AIDSiennetuskeskusel pole praegu häda midagi, meil ei ole midagi häbeneda, kui võrrelda nüüd ütleme välismaa kolleegide taoliste asutustega. Ei ole ja ma ütlen isegi niimoodi, et tänu sellele, et, et me oleme üsna palju väliskontakte omanud, Me oleme ise käinud kusjuures mitte Eesti maksumaksja raha kaitsesüsteem on selline, et et nii-öelda rikkad riigid toetavad vaeseid ja kõik meie sõidud on olnud ka vastavate organisatsioonide kinnimakstud. Aga ma ütleks, et me kõik käisime seal asja eest, sellepärast et kõik jalgrattad on juba leiutatud. Sa pead ainult vaatama need Parema projektid, paremad praktikad ja juurutama seda siin. Aga vot see oli kõige raskem, sellepärast et kõik kuus tekitab alguses väga suurt vastuseisu ja, ja ja seda me oleme kogenud ka kõikide suundadega. Aga praegu tagantjärgi vaadates. Me võime öelda, et kõik parimad projektid ja parimad suunad, mis on aidsivastases tegevuses maailmas olemas, nad on meil olemas, muidugi nad on väiksed, sellepärast raha on niivõrd vähe, et nad on rohkem sellised pilootprojektid või sellised projektid, mis näitavad, et see töö on võimalik ja kuidas seda teha. Aga nad ei haara tervikuna kõiki, kes vajavad seda. Ja praegu ongi probleem, et katta see ühesõnaga, laiendada neid lihtsalt. Me oleme olnud noh, kuidas öelda, et see on vale, öelda, et liiga liiga head inimeste suhtes, sest sest me tekitasime praegu sellise olukorra, et inimesed tulevadki meile sest nad väga paljudes kohtades nad ei saa abi ja siis nad tulevad, kuigi päris meie töö ei ole näiteks tulevad narkomaanid otsima abi, kust saaks ravi, kust saaks mingisugust nõustamist ja ja see tekitab parasjagu väga palju lisakoormust ja lisatööd, aga aga Ta neid minema ka lihtsalt käsi ei tõuse. Tahan veel natukene niimoodi kiidelda, et meil töötas üks väga edumeelne töötaja, kes oli väga kodus arvutitega, internetiga ja nii edasi ja tema aitas meil siis organiseerida meie kodulehekülje ja meil on isegi interneti kaudu nõustamine meil tohtrid nõustavad ja inimesed kasutavad seda, sest see on ka anonüümne ja, ja üsna aktiivselt kasutavad kui hea psühholoog te ise olete? Ma ei ole õppinud psühholoogiat. Aga mulle tundub, et kuna mul on võib-olla tänu minu isale, mu isal oli selline iseloom selline kaasasündinud, võib-olla kaastundlikus inimeste vastu siis see aitab. Ja, ja kui sa juhinduda sellest, et, Käitu inimestega nii nagu sa tahaksid, endaga käitutakse, siis see aitab. Ja, ja muidugi ma võin praegu päris julgelt öelda, et näiteks narkomaanide psühholoogiat ma tean võib-olla isegi rohkem kui mõni seda õppinud spetsialist praegu, sellepärast et me oleme praegu ikkagi tihedalt kohtunud, vestelnud, süviti, intervjueerinud üle 500 narkomaani ja nende pere ja see on pagas, mis ei kao ja, ja, ja sellepärast võib-olla meie ja mina konkreetselt olemegi sellised jäärapäised, et me jääme enda juurde kasvõi lõikame tükkideks, sest ma tean, mis selle taga seisab. Mis probleemid sellel on, kas te võite öelda, et te olete kellelegi sealt narkootikumide juurest ära toonud? Jah, kuigi neid on tõesti kui praegu hakata meelde tuletama võib-olla kahe käe sõrmede? Täiesti piisab, sest see on väga väike arv. Ja, ja kunagi ei tea, mis nendest edasi saab. Sest võib-olla aasta pärast kahe pärast on nad jälle tagasi, see narkomaania on pahe, mis, mis haarab sind eluks ajaks ja eluaeg sa võitled, selle. Kõige raskem on inimesele teatad, et tal on HIV nakkus. Ja viimastel aegadel on seda kergem teha, sest arstil on tekkinud rohkem optimismi, sest ravi on piisavalt hea. Ja, ja, ja see hoiab inimesi ka töö võimelistena kaua aega, aga 10 aastat tagasi see oli ikkagi surmava haiguse teatamine ja sa pidid seda teatama niimoodi, et inimesel ikkagi tekiks tahtmine veel edasi elada ja, ja niimoodi. Aga teisest küljest kui keegi oleks noh, niimoodi varjatud kaameraga pildistanud näiteks HIV-positiivsete kokkutulekuid või, või neid heategevuslõunaid, mis me siiamaani tänu meie õde Grete lehtla-le teeme siis seal on väga palju naerdud, seal on väga palju igasuguseid nalju tehtud ja, ja üks inimene, kes ei tea asjast, eks ole, siis kunagi ei mõtle, et nüüd on siis siin seltskond, kellel on ülimalt raske haigus ja ma lugesin kusagilt, et armeed No seda on leiutanud ühe rohu, mis on väga tõhus AIDSi raviks. Armeenia rohi jah, ta tekitas meis ka sellist meelehärmi ja meil oli isegi selline soov et võib-olla saaks kellelegi sinna ravile saata ja proovida, sest inimesed olid nõus seda enda peal nagu katsetama. Aga kuidagi vaikselt see vaibus ära ja ma arvan, et ikkagi see ei olnud piisavalt kontrollitud asi. Ja see on jällegi see järjekordne sensatsioon, mis iga poole aastaga kerkib ülesse kord on seal mingi hiina kurk ja kordun seal Armeenias ja armeenikum ja siis on jälle miski rohi. Ma arvan, et see tõeline AIDSi vastane ravim ei tule põlve otsas, see tuleb ikkagi nendest suurtest ja võimsatest farmaatsialaboritest ja tehastest, mis on praegu selle peale orienteeritud, see tuleb ikkagi teaduse saavutus, mitte selline juhuleid ühelamatööril teadlasel. Mida te tahaksite veel õppida, Nelli Kalikova? Oi teate, see on ka üks naljakas asi, ma sain ühe pakkumise, Ameerikas on Sorosi fond olemas ja nemad pakkusid, et võiks kandideerida õppimiseks Londoni ülikooli ja kaugõppes õppima uimastipreventsiooni ja aidsi ennetamist. Ja see on siis nagu noh, magistrikraadi õping. Ja mu esimene reaktsioon oli, ei ma olen juba nii vana ja mul ei ole aega ja kõik, aga kui ma hakkasin lugema seda vormi, mida oli vaja täita siis seal oli vanusekastikesed ja kastikesed oli seal 20 25 25 30 ja viimane kastile 65 enam. Ja see kuidagi innustas mind, kui nad arvestatud 65-ga ja enam siis ma võib-olla oma 51-ga eelviimasesse kasti vahun. Ja see oli üsna keeruline asjaajamine, sellepärast oli vaja küsida igasuguseid soovituskirja, ma olen väga tänulik kõigile, kes minule soovituskirju andsid ja see õping on väga kallis ja maksab neli ja pool 1000 nael sterlingit kogu see õppimine. Ja noh, mul sellist raha ei ole ja ma pidin kandideerima vilgas sponsor ütlusele selles suhtes. Ja nüüd on kõik see juhtunud, tähendab, ma sain sinna õpingule ja ma sain selle sponsorluse, ühesõnaga ma saan selle õpingu Priina. Ja nüüd ma olen muidugi täiesti paanikas, nüüd ma ootan neid pabereid Londonis tähendab õppematerjalidega ja kõigiga. Ja nüüd ma kardan, et äkki ma ei saa hakkama ja mind lüüakse. Aga no ma loodan, et ma võib-olla siis noh, olen piisavalt püüdlik ja võib-olla ikkagi ma saan niimoodi õppidest, küsimus on veel ka inglise keele enne 90 teist aastat ma ei rääkinud üldsegi, kuigi ma olen eluaeg käinud inglise keele kursustel õppinud instituudis, koolis kus iganes, aga lihtsalt ei rääkinud, vaatad otsa nagu tark koer, eks ole, ja ja vastu ei saa midagi öelda. Aga siis pikapeale just see, et meie tööde töö hakkas väga huvitama väga paljusid välismaalasi väga paljudes organisatsioonides, iga kuu käis keegi. Ja alguses ma kasutasin nagu tõlgi abi, aga no tõlkil esiteks ei ole raha maksta. Ja, aga kes on amatöörsee ei tea, teemat, tõlgib valesti ja ma saingi aru, et valesti tõlgib, ei ole niimoodi. Ja siis lihtsalt pikapeale hakkasin õppima ja siis tähendab isegi mitte mitte niimoodi kursustel, aga lihtsalt rääkima. Ja siin on kõige tähtsam sellest alaväärsuskompleksist lahti saada, sest mina tegin endale sellise käsu, et see on nende probleem, et aru saada, minu probleem on rääkida ja, ja, ja saavad aru. Ja kui palju suhtled, siis pärast hakkad märkama, et ahah, seda nad räägivad niimoodi vist see on õige. Ja, ja nüüd muidugi ma ei karda enam üldse mitte kuskile sõita, ma olen ka ettekandeid teinud ja sellepärast mul on täiesti omad mõtted ka selle selle keeleõppe suhtes venelastele, sest meil need asjad ei ole korras. Praegu. Ma tean, et motivatsioon peab olema positiivne. Et kui ma räägin, siis ma saavutan midagi. Aga kui on hoiak selline, et kui sa ei räägi siis sa saad selle ja selle, selle noh, sisuliselt karistuse, kas majandusliku või, või mis iganes teise. See võtab igasuguse õppimishimu ära. Inimene kannatab, ta võib infarkti saada, aga ta ei õpi, õppida saab ainult positiivse hoiaku. Nii et teie peres on nüüd siis kaks õppurit. On jah. Kui te selle Londoni kooli ära lõpetatud. Siis hakati ilmselt siin Eestimaal veel suuremaid tegusid tegema. Oivaline Eesti. Suur tänu teile, Nelli Kalikova selle toreda jutuajamise eest. Ma kasutasin vestluse käigus ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab siis kingituseks raamat, öelge palun üks number ühest, seitsmeni. Seitse õnnenumber. Persona saate külaline oli aidsi ennetuskeskuse juhataja Nelli Kalikova. Persona saate auhinna saab Tiik Põllu Tallinnast, kes küsis nelikaalikovalt. Kui tihti ta ise arsti juures tervist kontrollimas käib. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.